Kutsume teid kuulama valitud palu 2008. aasta persoone saadetest. Saatejuht on Marie Lenk. Liini Volksooperisolist Annely Peebo, kui te väike tüdruk olite, siis teile meeldis igal pool laulda ka bussis. Mulle nagu väga halb mälu, mis mu mineviku poolt. Aga mäletan mu ema ikka rääkisete olin laulnud testi ja, ja kui ma siis ükskord need bussis kommikesi laulmise peale sajandis loomulikult, laps on veelgi rohkem motiveeritud, nii et see niisugune muusikaline uss on mul sees olnud tõenäoliselt sünnist saadik. Sest ma mäletan, et ma olin kuskil nelja-viieaastane, kui ema ütles, et sinust saab prelaulja ja ka hiljem mõtlesin, et kuidas sa võid mulle nii hullu tulevikku ennustada. Ooperilauljad olid sel ajal paksud tädid, kes seisid lava peal ja ja minu arust röökis, et seal ei olnud mitte kõigepealt, kuidas sa saad mulle niisugust tulevikku ennustada? Ema oli ka see, kas minul niisugust muusikalist teed väga toetas, tema pani mind muusikakooli ja ja ma mäletan, et mu vanaema, kellel oli oma farm, on võib-olla palju öeldud, aga omad loomad teda isegi müüs omal ajal ühe lehma ära selleks et mulle klaverit ostma, et kõik on nagu selle eest seisnud, et ma muusikaliselt eile läheks ja eks need esimesed aastad olidki väga ilusat ja põnevat, siis tuleb faas, kus lapsed tahaks teha kõike muud, aga mitte klaverit. Ta, ma tegin kõike võimalikku, ma arvan, panin Klaadi Kraasid vastu radiaatoreid, üritasin ennast haigeks teha ja küll ma mõtlesin välja asju, aga no ema oli mul väga range, ütles, et kui sa oled millegagi alustan, siis sa viid selle asjaga lõpuni ja küll me siis käisime paar aastat. Isa on mul niisugune väga hella südamega sooja südamega ütles, et miks me seda last piinama. Aga tänu ema sihikindlusele, mille ma pean praegu väga-väga tänulik olema, oli mul muidugi palju kergem hiljem edasi minna. Ja ma tulin peale kaheksandat klassi siis Tallinna muusikakeskkooli, siis oli nagu see nooruse kooris laulmine, muudes kooris loomsed väga populaarne aeg. Tänu nende kooridele sai muidugi ilma näha, siis hiljem tuli ka Tõnu Kaljuste kammerkoor, et see oli niisugune tagantjärgi üks põnev aeg, mis tõenäoliselt viis mu nii kaugele, et ma tundsin, et ma tahan ka muid kogemusi saada, sest sest mul oli tunda, et Eestis seda lage puudutada on väga kerge, et või jõuda oli suhteliselt väike tee, aga kui sa juba tipus oled, siis siis ei ole muud kui tee vaikselt allapoole. Ja ma nagu tahtsin midagi muud veel kogeda ja ja siis ma otsustasin mingi aeg minna veenieksamitele ka, tegelikult eellugu on natuke keerulisem. Et ma laulsin solistina seni ooperimajas Tõnu Kaljuste kammerkooris lauldes ja ma tundsin, et see oskus ei ole päris nii nagu nagu tahaks ja ma võtsin ühed kursused Soomes Helsingis ja nendel kursustel viibis üks professor Viinist, kes siis mind pärast lõppkontserti kõnetas ja ütles, et kas te võiksite tulla minu klassi vini õppima ka tal oli niisugune mees teises nooruses üle 50 ja, ja meie blondid, skandinaavia tüdrukud, ma nagu ei osanud kohe-kohe reageerida, mis, nagu tõsiselt selle taga on, uurisin natuke maad. Tali vinis tõesti üks parematest professoritest, kellel oli tegelikult mitu aastat Te järjekord ja ta nagu kutsus mind koheselt sinna. See oli omamoodi õnn, sans ja ma, ma tegin need eksamid muidugi Eesti niuksed korraliku muusikaharidusega väga kergelt läbi kodumaalt äraminek ja paljudest asjadest loobumine, see on, see on ju ka omamoodi proovikivi, eks need esimene aasta või isegi isegi poolteist aastat patjanutmist on suhteliselt palju. Ja sul ei ole nagu üldse inimesi, kellega suhelda, keegi eriti inglise keelt rääkida ei tahtnud, oli kohe vaja sukelduda kooli muusikaajalugu saksa keeles ja nii edasi ja nii edasi, siis sa märkad, et teadmistega, eriti nagu vene aja muusikaarvuga ei jõua seal võltsimine kuhugi ja niisugused suured nimed olid suhteliselt tundmatud. Ma ei räägi heliloojatest, aga väga paljud niisugused lauljad ja et oli vaja hakata. Ta on nii-öelda Kreeka ajaloost, keelte õppimisest ja kõigest pihta, et seda sammu kaasa marssida teistega. Et see oli suhteliselt raske aeg ja, ja, ja, ja selle kõrvalt pead sa muidugi ära õppima ka elementaarsed asjad, et kui sa lähed poodi, tahad hapukoort osta, seal on ju hoopis teised nimetused ja nii sa oledki kogu aeg oma tõlkimisraamatuga ja ei tea kus arst häda ka ei tea, kus on kõik muud teenindus britid, et see avastamine oli suhteliselt väsitav peale pette laulmist ooperis. Mul oli koheselt kaheaastane leping laua peale ja see oli niisugune saatuse märk, et ja omal ajal ka sensatsioon ülikoolis, sest ülikoolist otse suurte teatri ei olnudki praktiliselt keegi läinud, välja arvatud mõni üksik, et reeglina minnakse peale seitset aastat väikesesse teatritesse repertuaari õppima. Ja siis üritatakse edasi edasi võidelda, et see oli niisugune suur shanss. Folk sober oli lihtsalt mulle väga õige koht selle ajal. Ja nüüdseks on sellest kujunenud nii-öelda koduteater ja ma arvan, et tänapäeval on see üks suuremaid luksusi, kui inimene saab oma jala kuskil sees hoida, kus tal on oma fännklubi alati kahe käega oodatakse ja selle tõttu ma võin ennast nagu väga õnnelikuks lugeda, ma saan seal ise rolle valida ja ise määrata umbes ka, et mitu etendust aastas laulda saan, tahan, ja tänu sellele ma olen saanud palju ilmas ringi käia, palju režissööre tundma õppida, uusi dirigenti tundma õppida. Te, olete palju esinenud poiste rollides. Kas see on õnn või õnnetus? See tuleb sellest minu hääleliigist metsosopranit on lihtsalt sellise saatusega, nad laulavad nii-öelda on Junge lavarolle. Mina leian, et see on osalt õnn, sest sest sa saad ennast välja elada hoopis teisel moel, et kui sa siis seda Hansu Kreetet mänginud lühikestes pükstes ja sa võid keelt suust välja näidata ja istud, jalad harkis, miseks daam laval ei tee ja ja kukerpallita, tead, no see on niisugune teistmoodi väljaelamine. Ja nii nagu on Hoffmanni lugudes Niklas ja, ja nagu on Keru piinu ja, ja paljud teised selleks muidugi peab olema teatud kehaline proportsioon ja takse teisi eeliseid, aga mulle see meeldib. Ega ei ole ju ainult poiste rollid, poiste lollid võtavad kilosid ka maha, sõltub niisuellime, teeme, kaome, seda proovime igal juhul ja see ongi osaliselt minu Sparces tihti küsitakse, mis sportide teete, et kuidas te ennast vormis hoiate ennast väga suureks spordi tegemiseks aega ja mul on mees, kes tõesti iga päev trennis käib ja iga päev oma nii-öelda füüsilisest hoolitseb väga eeskujulikult. Aga minu sport on rohkem reisimine ja nagu kaamel, kottide tassimine. Poiste rollide mängija. No intriigid on igast jama, Tris ühes, suuremad, teises väiksemad. Kas teid on ka mingitesse intriigidesse kistud? Kindlast kadedususs nagu kõigis sees? Eriti algusaegades ja ma mäletan, et kui ma nii-öelda esimetsaks sain ja ma laulsin väga palju suuri rolle, siis tuli üks, teine metsoja üritas, miks olete Peebo, miks alati Peebo ja siis ma ütlesin ka, et see ei ole minu otsus, et need otsused tehakse ülevalt poolt. Kui kellegile miski ei meeldi, siis me võime ju minna üles, ütleme, et laulame kõik, kes tahavad selle rolli kas siis lõpuaaria või mis iganes ette see, kes kõige Parema tulemuseni jõuab, et see, see laulab siis esietenduse ja, ja seda me tegimegi siis, kui see ette päev oli, siis nagu kolleegi kohale ei tulnud. Et nagu üritatakse niisugused negatiivsed energiad aeg-ajalt tekitada, aga seda ei ole need viimased aastad ammu olnud, et see oli niisugune algusaegade jutt ja, ja ka niisugust lavale ärakasutamist noorte lauljate puhul, et kui režissöör paneb mingid asjad paika, kuhu keegi läheb, järsku etendus on aeg teeb siis nii-öelda see see tiiva, absoluutselt teise liigutusi või mis iganes, lükkab sind hoopis teise nurka ka. Noh, niisugused kogemused ainult algusaegadel, et aga see on ka niisugune elukool, mida peab läbi elama, siis sa tead tulevikus, et siis tuleb teised nurka mängida, tuleb ennast maksma panna absoluutselt. Ja laval peavadki olema isiksuse, teisiti ei saa. Kus ennast kindlamini tunned, kas teatrilaval või kontserdilaval. Põnev küsimus on, ma ei ole selle peale kunagi tõsiselt mõelnud, selge on see, et kui sa oled mingisuguses rollis, sa mängid kedagi, see liikumisvabaduse, see fantaasia, lahtilaskmine, et ma võin, ma võin teha, mis ma hetkel nagu tunne on ooperilaval kergem, et kontserdil see niisugune teatud konservatiivsus, see, see vahest väsitab. Aga mulle meeldib ka kontserte, laule, sest seal ei ole jälle seda režissööri ees, kes ütleb, et nüüd ma tahaks sa nii ole ka sinna lähed, et see on, see on nagu segavaba lava ainult sinu kujundada hoiati oma häält eriliselt ei hoia, sest meie elukutse on niisugune elu kutseminega inimene elab 24 tundi päevas ja ma arvan, et kui sellega ei õpi elama, siis saab suhteliselt niisukeseks piinavaks tööks. Et ma olen nagu alati proovinud olla nii normaalne, kui vähegi võimalik, ei kanna talvel pakse salle ja kui ma tahan õhtu pidutseda, sest ma pidutse nägin ka kõva häälega, mine dieeti suurtelt väga suurtel staaridelt. Just ei kuulevad vähest vaikivad kaks päeva enne suuri kontserte aga see ei ole see eesmärk, et ma olen nagu püüdnud alati kuldset keskteed jagada, nii-öelda pereelu elada ja ja ka oma tööd teha. Te olete oma töös kokku puutunud maailmakuulsate lauljatega, olete kohtunud paharotiga domingoga Tallinnas laulsite koose, Andrea Bochelliga. Meenutage neid hetki jääb aga Nutiga, mul õnn ühel õhtusöögil koos olla temaga koos laval ei ole käinud. Ja see oli üks periood, kus ta pidaski ja meid oli umbes 25 inimest. Ja siis kas see seltskond pidime sama toitu sööma, mida tema, sest muidu äkki tekib suurel staaril isu mingi teise toidu järgi. Selleks toiduks oli siis kana riisiga ja pärast tuli vaniljejäätis paketiga sla valge pika saiaga. Kui see kala otsas oli, siis ta võttis selle suure jäätisekausi enda ette ja selle valge saia ja sõi seda hoogsalt. Te ei pea seda nagu meie eestlased omamoodi söögile. Domingaga me tegime koostravjaatajate Domingo oli seal, mitte lauljana dirigendile selliseks effi reli viimaseid filme ooperifilme, kus ma siis osalesin. No see oli nagu põnev näha seda toimingut seal orkestri ees ja kui meie Alfredo üleval ei suutnud neid toone päris nii võtta, nagu oleks oodanud sisse laulisele Alt kaasa. Ja, ja eks ta on väga sihukese erilise auraga mees ja, ja väga elegantne, kaunis inimene. Aga selge on ka see, et tal on niisugune väga tugev naiste surve, sest ükskõik, olime statistid või orkestri või koori naised, kõik nad üritasid ühet sügavamaid dekolteed iga päev selga panna, et et noh, Domingo on üsna tuntud elumees, räägitakse üle maailma ja siis ma nagu kogesin seda, et tal ei jäägi muud üle, sest lihtsalt, et tal võib ju ka üks niisugune nõrk päeval. Ei suuda. Päris jah, äsja ju tead, aga ta on jah, hästi šarmantne mees. Millised mälestused on jäänud pimedast lauljast, Andrea Bochellist, nii-öelda kahepoolsed mälestused, tundub mulle osaliselt niisugune õnnetu inimene, keda kasutatakse siis ära kas siis oma mänedmendi või ta oma vend, kes seda menetlusosaliselt toetab. Et tal oli üks kontsert. Ja need kontserdid on muidugi väga suurte rahadega seotud ja ma nägin, et see surve tema peale oli nii kohutav selle mälestusmündi poolt, et on vaja seda teha teiste hädavaeselt, kui ta jõudis, ta oli niimoodi pool haige ja, ja reeglina viiakse ta lava peal, aga me saime nagu normaalset juttu puhuda, siis ta ütles, et võta Annely mind ise kaasa, siis ma võtsin ta üsna lavale kaasa, tal on niisugune väike metallkonstruktsioon jalgade koha peal, kus ta oma jalad sisse paneb. See teab, et seal peab ta seisma ja ta on kena mees ja sooja südamega kindlasti. Aga lihtsalt omamoodi traagika, traagiline aurandale ümber, sest sest nojah, seal survet nähes hakkas mul suhteliselt hale. Viis aastat tagasi ütlesite ühes intervjuus, et te tahaksite laulda koos Stingiga. Kas see unistus on täitunud? Ei ole, aga see oleks endiselt, ütlesin ma seda kunagi kuskil lehes olete seda ja see võibki olla mast Ingal, mul üks siukseid väga lemmikuid oma muusikastiili poolest. Jah, jätsite juhuse kasutamata, Sting laulis ju Tallinnas oleks saanud ju kuidagi seda asja organiseerida, ma olen alati informi. Oleks sa teadnud. Aga see oleks, see oleks põnev asi ja kes teab, mis tulevik toob, sest ma olen alati olnud suured sihid silme ees. Mulle tundub, et siis liigud natukenegi sinna suunas. Te juhtisite koos Marko Matverega Tallinnas toimunud Eurovisiooni lauluvõistlust. Kas see sündmus muutis paljud? Ei elu palju võib-olla jah, Eestis, Viinis, osaliselt loomulikult said Austria elanikud ka sellest osa, aga aga see publiku ooperi publikum, kes siiski teatris käib, see ühesõnaga nad hindavad siiski sinu oskusi laval, selge on see, et me reaalselt see nii-öelda tuntus kasvas ka seal maal kõvast ja viitas teatud asju kergemini korda ajada ja tõmbas muidugi nooremat publikut, kes muidu teadlase käi vähemalt korrakski teatrisse. Et see oli nagu niisugune põnev efekt, ma mäletan, peale Eurovisiooni etendused olid kõik välja müüdud absoluutselt kõik. Et kindlasti see huvi näha, kes see niisugune on, et võtab Pop Festivalil osa ja nüüd nüüd laulab ooperilaval. See oli ilus kogemusi ja põnevust seda Markoga koos tehes. Kes on niisugune maa peale inimene, looduslähedane. Üht. Siga min. Ame. Ja söödaonni tooli Willigadu. Ja ma ei vaata. Olümpiavõitja ja maailmameister Gerd Kanter. Ma alustan tavaliselt seda saadet küsimusega, kuidas elate? Kui tee puhul on seda natuke imelik küsida, sest me kõik teame hästi, et te elate hästi. Teil on nii palju ilusaid asju sel aastal juhtunud. Aga olgu pealegi, Ma küsin ikka, kuidas elate? No kindlasti hästi, aga tuleb tunnistada, et, et elu on väga kiire, et see karussell on hakanud topeltkiirusega pöörlema ja tegelikult kodus olles sellist vaba hetke nagu tegelikult ei olegi. Kellega te kõige rohkem suhtlete, läbi käite. Kes on teie sõbrad? Naabrid on väga head sõbrad, muidugi suhtleme ka siis oma teiste tiimiliikmetega, eelkõige Raul Rebasega väga intensiivselt, et tõesti, kui aega on, siis tahaks ka vahel niisama mingit muud juttu rääkida, kui, kui tiimijuttu ja spordijuttu ja selleks on ka aeg-ajalt väga mõnus maha istuda, kus elate? Elan Pirita kandis teletorni läheduses, suvel saab kaks aastat jälle oma korter, ridaelamu et täitsa piisav, et praegu kahekesi ära mahtuda. Koduvalik sai ka nagu tegelikult lähtuvalt naabritest ka valitud koos me hakkasime neid asju seal tegema ja, ja noh, sealt on ka see, võib-olla see side tugevnenud. Kui suur tegija te ise olete? No ütleme nii, et viimasel ajal ikkagi väike. Aga samas kui ma noorem olin, siis isa ja siis olin ma küll nagu suureks abiks, päris palju tööd sai siis niukesed, mustemad tööd. Kuna isa oli ikkagi nädala sees linnas tööl, aga minul oli võimalus, siis need otsad, mis ta mulle nädala peale ette andis, siis nädala ära teha. Töö on mulle alati meeldinud. Kuna ma olen iki maalaps, siis heinategu, olgu siis sõnnikuvedu maja ehitusse mulle tegelikult alati kontimööda olnud. Kui nüüd vanemate juures käite, kas siis pannakse ka perepoeg midagi tegema? Lisa nüüd viimasel ajal on juba aru saanud, et mingil hetkel ta ikka heitis ette, et tuled siia koju enam midagi, see, et midagi kasulikku ka. Aga nüüd ta on nagu aru saanud, et tegelikult kui ma koju tulen, siis, siis tegelikult on see koht, kus mõõtsin nagu rahu ja ja vaikust ja, ja võib-olla kus on hea endale energiapatareisid laadida. Aga noh, selline võib-olla uus traditsioon, mis on kodus on tekkinud, on siis see, et on võimalus koos isaga treening läbi viia. Kui, siis isa vaatab oma kriitilise pilguga, et millises vormis poiss on, kas käite ikka palju pead ikka põllu peal, et meil on seal oma siis aia kõrval selline suur põllulapp, kuhu siis ühte nurka on tehtud kettaheitesektor ja nüüd on juba seal täiesti kettaheitja ka olemas ja hakkab nagu päris staadioni moodi välja nägema. Teie isa on siis ka noorpõlves ketast heitnud? Isa on sihuke suhteliselt universaalne spordimees olnud, et ta on, arvan malemängust, kuni siis võib-olla kettaheite, nii et, et kõik, mis sinna vahele jäi, on proovinud ja, ja noh, ma arvan kõike sellise päris mõõduka tasemega, aga aga ka kettaheide, oli ta üks selliseid lemmikuid omal ajal. Ema on ka spordiga tegelnud. Ei ma kõigile samamoodi kergejõustiku, et tegelikult isa ja ema tutvus sai alguse spordivõistlustelt ja kuidas teie abikaasaga on kooliajal ta tegi ka väga aktiivselt korvpalli, aga praegu on selline võib-olla siis niisama harrastussportlane, kes aeg-ajalt käib mõnel rahvajooksul ja aeg-ajalt käib jõusaalis. Milline on olnud Teie tänane päev, mis keelde tõusid Täna tõusin kell üheksa, see ei ole sugugi vara, see ei ole vara, aga minu jaoks on ta ütleme nii vara, sest et ma olen selline suhteliselt õhtuinimene ja ja kui võimalus on, siis pigem ärkan hiljem, et selline tõesti võib-olla üheksa pool 10 on selline lemmikaeg. Hommik algas siis ühe sponsori külastusega, aga pärast seda siis pärast kahteteist jõudsin treeningule, oli treening kaks tundi, siis pärast seda kiire lõunasöök, siis olid veel mõningaid asjaajamised, kuna pühapäeval on laagrisse sõit, siis on väga palju selliseid lahtiseid otsi, mis tuleb siis ennem vähemalt kas siis töösse anda või, või siis üle vaadata. Kuna siiani on juba natuke hiljaks, siis siis terve päev on sellise kiirusega läinud. Te ütlesite, et vahepeal käisite kiiresti söömas. No tihtilugu on nii, et kui on kiire, siis süüakse, mõni sai või pirukas ja juuakse kohvi. Kuidas teie puhul on, kas need asjad kuuluvad ka teie menüüsse? Aeg-ajalt, võib-olla hommikusöögi raames võib pesitseda juhtuda mõni pirukas ja kohvi sinna kuuluvad, aga ütleme nii, et lõunasöök on ikka supp, praad, magustoit, et selline ikkagi vähemalt kolm käiku, et kui jääb kahe käigu peale, siis tihtipeale juba paari tunni pärast annab kõht tunda, et jäi nagu väheks. Käisite kodus söömas või sööte väljas, üritan nagu väljas süüa, et mul on siin üks suursponsor, kus ma olen siis aastast 2000 söömas käinud ja kuna nagu need distantsid on ka pikaks veninud, et koju sõitmine võib tihtipeale võtta noh, üle poole tunni aega, siis tihtipeale tuleb leida kiiremaid võimalusi, et just seda sõiduaega vähendada. Kas abikaasal on kodus mingi nimekiri toitudest, mida tohib teile pakkuda ja mida ei tohi teiba? Tal on väga selge ülevaade, mis on mul toitumise alused ja, ja ütleme nii, et ilma sellise korraliku lihata mulle õhtusööki lõunasööki valmistama ei hakka. Et mind nagu mingi alati ei ole mõtet narrida, et vähemalt eks ole kas siis korralik kana või sea või loomaliha lau peale panna, et siis siis ma olen alati rahul, et see kõik, isegi, mis sinna kõrvale kuulub, see ei omagi selles mõttes minu jaoks nii suurt rolli. Mille peale teie õhtutunnid kuluvad, mida te? Tavalist massaaz lõpeb mul kuskil seal 90 tuuris, et siis jõuangi koju teen oma kerge õhtusöögi ja siis kas vaatan telekat, vaatan internetti, vaatan oma elektronkirjadele mis iganes, kuidas õppimisena magistritöö edeneb? Hetkel ei edene, et selle selle koolis käimisega on see probleem. Mul algab esimesel septembril ja spordihooaeg tavaliselt venib sinna kuskile septembri keskpaika ja pärast seda tahaks nagu korraks aja maha võtta ka puhkuse näol, siis siis väga raske nagu selliseid aineid võtta, mis läbi semestri jooksevad, pigem on võimalik võtta siis selliseid aineid, mis toimuvad kas intensiivselt ühe nädala kahe nädala jooksul või siis võib-olla heal juhul nelja nädala jooksul. Praegu on ta natukene soiku jäänud, aga, aga ma üritan ikkagi seda rida edasi ajada ja, ja ikkagi ühel päeval selle magistrikraadi kätte saada. Mis on teie magistritöö teemast, neid õpinguid, see juba alustada vist aastal? Ma arvan, 2004 või siis 2003 sügis. Noh, kuna me ise oleme oma tiimi tegemisi väga põhjalikult läbi mõelnud ja ka seda tiimi nagu promunud, sellist turundusasja teinud, et just huvi oligi see, et kuidas siis teised sportlased, kes lähevad olümpiamängudel, et kuidas nemad oma tegemisi nagu läbi mõtlevad ja kuidas nad seda, olgu see siis meedia või muude vahendite toel nagu toetavad ja minu puhul on see tiim nagu väga huvitavalt välja kukkunud just olekski huvitav teada, et kuidas teised teevad ja kuidas neil see asi läheb mille poolest siis teie tiim eriline on? Ma arvan, et ikkagi põhiselline erinevus on see, et on lihtsalt niivõrd palju inimesi koos, kes kõik mõtlevad ühtemoodi ja sellise ühtse mõtlemise tavaline, tekkinud selline tohutu sünergia mis siis on lõpuks minu puhul tulemuseks formeeritud ei saa nagu vankrit vedada, kui, kui üks hobune veab ühte suunda teineteist suunda, kuna jah, meie puhul on väga paljud sellised tipptegijad omal alal kokku saanud ja kõigil on selline üks tugev eesmärk ja ma usun, et see ongi selle selle tiimi põhi. Muide, mina nägin teid esimest korda, see oli vist kuus aastat tagasi vana-aasta õhtu telesaates, mida juhtis Urmas Ott. See oli pikk saade, kus esines palju kuulsaid inimesi ja nende kuulsate inimeste seas olite ka teie-meie tulevikulootus. Me oleme seda alles hilja aegagi Rauliga arutanud, et kuigi nagu Raul ja Urmas olid väga head sõbrad, siis siis kindlasti see põhjus, miks ma seal olin, ei olnud ainult siis võib-olla Urmas Rauli sõprus. Aid Raul arvab küll väga sügavatelt. Urmasele oli selline väga tugev intuitsioon ja ta nagu oskas inimesi tunnetada ja näha ja ju ta siis oli minus nagu midagi näinud ja uskus, et, et minu arust midagi võib ühel hetkel saada ja ja ma usun, et tol hetkel see valik oli selles mõttes väga niuke Oraakelik ja ta uskus minusse ja nüüd ütleme siis sellest jah, aastaid hiljem läks ka nägemust teoks. Kas te mäletate ka neid küsimusi? 90 küsimus on, ikka olid sellised alati ikkagi Urmasele sellised nagu kohased küsimused, aga ma mäletan, et minu poolt oli selline ikkagi suhteliselt leebed. Kuna pole valdkond, mida ma esindan, ei ole väga palju intriige täis, siis siis ta oli minu vastu väga sõbralik ja positiivne. Te olete ühes intervjuus öelnud, et teile meeldib teha päevast päeva samu asju, viibida ühes kohas laagris ja te naudite protsessi ennast. Jah, et kindlasti üks minu selliseid, ma arvan, väga tugevaid külgi, on selline rutiini nautlemine ja mind tõesti ei häiri see, ma pean minema samasse treeningsaali samasse treeningpaiku ka. Et tegelikult mulle meeldib, et kui ma tean täpselt, et mis mind seal ees ootab, et kõik need vahendid, mida ma vajan, on olemas ja kõik vajalikud mis iganes, spordirajatised vastavalt nõuetele, et treeningus midagi tegemata jääks seoses sellega, et midagi lihtsalt puudub. Selline tugev jah, nagu rutiin on minu jaoks selline pidupäev. Kas kodus on ka nii, et kui asi on ühte kohta pandud, siis sinna peab see ka jääma? Jah, et eks ma aeg-ajalt abikaasale tõesti ette heidan, kui ta mõne muu sellise segaduse ära likvideerinud ja mina väga kindlalt tean, et see asi peaks seal olema ja ja tema on, nagu selles mõttes kodukorda teinud ja need asjad võib-olla teise kohta tõstnud, siis siis ma tõesti natuke pahandanud. Pühapäeval sõidate te Rootsi treeninglaagrisse? Üks kuulaja tunneb huvi, kui palju erinevad siinsed treeningud laagritreeningutest. Tegelikult põhierinevus just sellise siin kodus treenimise treeninglaagri vahel on lihtsalt see, et et kuna ma enne väitsin, et päevad on väga kiired ja väga palju on igasuguseid tegemisi, mis ei ole otseselt seotud koordiga siis treeninglaager on see paik, kus siis on võimalik 100 protsenti ainult oma põhitegevusele keskenduda, teenida, puhata, süüa, magada, kõik toimib nagu kellavärk, ei ole kuhugi kiiret. Ei ole segavaid faktoreid. Seekord mul on esimest korda täitsa uude kohta, nimega läks ja, ja see on seal kuskil siis Kesk-Rootsis ja seal peaks väidetavalt olema siis nii suur treeningsaal, kus siis saab täiesti ketast või oda visata kauguse peale. Aga tavaliselt on ikkagi nii, et on siis tõmmatud laest alla kaitsevõrk ja me heidame siis tegelikult võrku tavalist õhtused treeningud, ei noh siis jõusaalis, kus siis on kangiga igasugused erinevad harjutused, kükid, rinnalt surumised, rebimise Trinnale võtud mis iganes ja muidugi kuulub viska treeningusse, pikamaa jooksjad, siis aeroobset taset hoida ja muidugi selline kiirjooks sprint, asja tuleb päris palju. Nädalased kõigile jooksjad olete. Omal ajal sai osta 11 200 meetrit. Kui kiiresti te pärast olümpiavõitu Pekingi staadionil suurest võidurõõmust jooksite? No ametlikku aega ei ole, aga vähemalt siin mõned eksperdid on mind nagu selle eest, et nii jooksutehnika eest kui ka väidetavalt aeg oli täiesti minu seisusekohane. Treeninglaagris on ka treener kohal? Jah, et see on ka kindlasti üks erinevusi, et mul on siis issandas treener, kes elab Rootsis tema nime, nii raske välja öelda. Öelge teie, noh, ma ei ole iseendaga, siis on päris õieti ütlen, aga Vésteinn Hafsteinsson on tema nimi, meie kutsume teda tavalist ikkagi Gotšiks Gotšiks? Jah, see on selline ingliskeelne väljend nagu treenerist ja minu jaoks kõlab ta väga hästi, tekitab Aubaklikust, kuidas tema treenerit iseloomustate, me oleme nagu päris sarnased, tema on selline ka väga-väga tõsine professionaalne treener noh, suhteliselt sarnane silmavaade ja ellusuhtumine, nagu minulgi samamoodi tarbida alkoholi, suitseta, toitub tervislikult. Kas te pole kunagi alkoholi tarvitanud noorustest jah, võib-olla sellist õlut ja džinni olen proovinud, aga mul on muidugi selline suhteliselt tugev iseloom olnud, et selge see sõbrad proovisid ja tegin, aga aga mind neil kaasa meelitada ei õnnestunud ja suitsu proovisite siis ka kuskil nurkjas ei proovinud, pole suitsu kunagi proovinud, polegi proovinud, polegi proovinud? Jah, et, et ta on selline väga-väga tõsine tegija. Ta on alati selline juurde õppija, vaatab goog ringi, kuidas maailmas asjad käivad, täiendab ennast. Minul on väga vedanud, et ma sellise väga-väga põhjalik kokku ja väga tõsise suhtumise treener on leidnud. Vaidlusi ka ikka tekib. Noh, eks meil väikseid konflikte ikka aeg-ajalt on, et aga ma arvan, et eks sellised konfliktid, need näitavadki, sellist suhte tugevust, et aeg-ajalt ongi vaja natukene vaielda ja natuke peale pahandada ja pärast seda lähevad asjad hoopis paremini edasi. Koostöö on olnud väga pikk kaheksa aastat, aga tuleb tunnistada, et viimased neli aastat on olnud meil ikkagi väga edukad ja selle üle tunneme me kõik väga palju rõõmu ja ma arvan, et mitte ainult meie, vaid ka meie lähedased. Suurvõistlusi jälgides tekib pealtvaatajal ikka ja jälle küsimus. Kuidas saab sportlane niisuguses möllus närvilises õhkkonnas rahulikuks jääda. Palderjani tabletid ju sel puhul ei aita. No seal on ikkagi nii, et eks see tuleb ka mingil määral kogemustega, kui ikkagi võib-olla meenutada oma esimesi võistlusi sellistel suurtel areenidel, siis kõik see ümbritsev on ikkagi selline väga mastaapne ja, ja kõik need kaamerad, mis siis ümberringi sind väga lähedalt filmivad näiteks ja suurel ekraanil järsku märkad, et sinu suur plaan on, et eks nad ikkagi nagu selle jala natuke värisema panevad ja, ja võib-olla siis sellevõrra sa oma mõtetele väga palju keskenduda ei saa, aga eks eks see on ikka tulnud jah, kogemustega, et esimesed, võib-olla seal kaks-kolm tuur võistleksid ikkagi puhtalt kooliraha maksmise peale ja ikkagi kogemustega tuleb lõpuks enesekindlus ja selline võime nagu kõike ümbritsevat endast välja lülitada ja ainult siis enda asjadele keskenduda. Enne võistluste ei taha eriti suhelda meediaga nagu ei ole, seal, võib olla viimases faasis nagu väga palju küll suhelda, et selline mõttetu pärimine, et kuidas siis ikka vorm on ja kuidas läheb siis siis noh, see on nagunii selge, et me oleme selleks valmistunud ja kõik kõik asjad on tehtud selleks, et olla parimas vormis ja kui tõesti vigastust ei ole, siis peaks kõik hästi olema. Kas konkurendid on püüdnud teie tuju enne võistlust rikkuda? Eks seal ikka aeg-ajalt sellised väiksed mõttemängud käivad ja üritatakse võib-olla selliste trikkidega 11 natukene nagu mõjutada, aga kõige negatiivsem kogemus oli konkurenti treeneriga, kes siis just areenile minnes üritas sellise teatud vestlusega mind nagu närvi ajada ja tuleb tunnistada. Mingil määral tal see ka õnnestus, et ma ikkagi selle peale mõtlesin võistluste käigus ja järelikult ta taktika leedukas. Kui te 2005. aastal Helsingis toimunud maailmameistrivõistlustel hõbemedali võitsite, ütlesite te, et see on alles suurte asjade algus. Need olid lausa prohvetlikud sõnad. Mida ütleb täna olümpiavõitja ja maailmameister Gerd Kanter. Nojah, enam nagu seda alguseks ei saa lubada, aga ma usun, et ma loodan, et see tipphetk veel nagu päris ei ole kätte jõudnud vähemalt tahaks ikkagi samal tasemel jätkata ja kui suudaks endast ütleme järgneva nelja või kuue aasta jooksul nagu absoluutselt kõik anda, siis, siis võiks tõesti sellele väga edukale karjäärile ühel päeval suure rahuloluga tagasi vaadata. Meie uudiste toimetaja Mall Mälberg ma lugesin, et Ameerikas ühel lennuväljal mängitakse väga sagedasti ühe sinu lemmiklaulja Tiina tööneri laule ja tead, miks neile selleks, et lindusid stardiplatsilt eemale peletada. Nii et tema muusikas on tõesti niisugust powerit, on rokklaulja ja uudistetoimetajatöös on isegi veidi sarnasust ka uudistetoimetajatöö nõuab energiat, jõudu, enesekindlust, keskendumisoskust, et siis kui kell lööb täie rauaga anda. Jah, on vaja ju kodu, on vaja kiirust, on vaja teada, mis sa teed ja hetkekski nagu ei tohi pead kaotada. Tõsi küll, ega neid SOS olukordadeni väga tihti ei esine, viimasel ajal. Eesti on selline rahulik ja natuke igav põhjamaa aga kui juhtub, siis jah, sul on õigus, on vaja seda powerit, see võidujooks kellaga ka kogu aeg, mitte kogu aeg. Aga jah, ja see on puhtpraktilistel põhjustel teinekord ilma, et midagi juhtuks, isegi lugu ei jõua valmis, reporter tuleb loolt viimasel minutil ja isegi on seatud valiku ette. Kas see lõik läheb eetrisse sellisena, nagu ta on, võib-olla vähekese pikk, võib-olla oleks vaja kontsentreerida tihendada või Ta ei jõua üldse sellega eetrisse. Et selline valik näiteks tekib, kui hästi töötab sul bioloogiline kell? Töötab päris hästi, ma tean enam-vähem, mis kell ma pean oma laua tagant püsti tõusma ja stuudiosse minema, aga minu töölauast on kell nii mugavas kohas, et Ma ainult tõstan korraks hetkeks silmad ja lihtsalt registreerin elektroonilise kella nagu tagavaraks. Aga üldiselt jah, töötab bioloogiline kell. Sinu käest küsitakse, mis on need teemad, millest sa ei tunne end kõige kindlamini, milles sa hea meelega lugu ei teeks. Meil on toimetuses ju enam-vähem niimoodi, et me teeme kõike, aga ikkagi on inimesed, kes eelistavad mingit valdkonda ja me teame, et on selles valdkonnas tugevam kui teised. Ma teen üldiselt väga vähe näiteks näituste lugusid. Ma ei tunne ennast selles valdkonnas kodus mõtlen kunsti näitusi ja on lugusid, mida on teha väga raske. Näiteks rahandus ja teatud asjad põllumajanduses ka. Aga ega ei pääse, need tuleb teha, kui vaja on. Kui ma veel Ameerika hääles töötasin, siis tuli mul Rodeost otseülekannet teha, et enne seda nägin ma küll hirmsasti vaeva, et endale selgeks teha. Need terminid ja kuidas see asi üldse käib, et üks asi on, kui vaatad mingist Metsiku Lääne filmis seda asja, kõik on ju meeletu tempokas ja aga ei tea iial, et kas ratsutaja sai plusspunkte või miinuspunkte või mida üldse vaadatakse. Et see tuli nagu kõike selgeks teha, et siis ma olin parasjagu pabinas, kes sulle on õnnestunud teha ka intervjuusid. Maailmakuulsate lauljatega oma lemmikutega ei ole, ma olen küll nende kontserte nautinud, aga ei, neid on teinud, ütleme niimoodi, et meie muusikatoimetajad ja mitte me uudistes neid kasutanud ei oleks, aga me tellime siis nendelt. Aga tahaksid teha küll, noh, mis seal salata, edevus on ju inimlik omadus. Kui palju sa kodus muusikat kuulad, kui tihti sa plaate peale paned või oled sa rohkem teleka inimene? No vaata, asi on selles, et kusesid uudistest koju lähed õhtul, siis? Jah, sa paned nagu teleka mängima, ütleme niimoodi, vaatad, mis seal on mõningad saatel, mida nagu vaja on vaadata, uudistest on vaja nagu pink üle lasta. Aga muusikat ma kuulan laupäeva pühapäeva hommikul näiteks, või kui ma seal pärastlõunal juhtun kodus olema ja midagi tegema, siis kuulan nagu muusika. Kuulus kokk ja restoranipidaja Dmitri Demjanov on öelnud, et söötja muusika on tema elu värvid. Mis on sinu elu värvid? Ma ütleksin, et reisimine ja söök ja veid kas sinu kohta võib öelda, et sa oled gurmaan kokk? Ma olen väga meelitatud, kui keegi niimoodi ütleb, aga eks ma väikest viisi olen. Kes huvi söögitegemise vastu algas lapsepõlves keedetud makal roonidest ja praetud kartulitest või tuli see hiljem? See tuli ikka tükk aega hiljem ja Ma arvan, ma olen peaaegu kindel, et see tuli Austraalias, kui ma puutusin kokku lihtsalt teiste maade toiduga mida ei olnud ju siin kunagi söönud itaalia toit ja hiina toit ja üleüldse aasia toit, tai, eriti et see kõik sai alguse Austraalias. Keegi küsib, et kas gurmaan, Mall Mälberg teeb kodus ainult peenid toite? Ei tegelikult see ei ole õige, sellepärast et minu põhimõte, kui ma midagi, see on, see, et toit peab olema sedavõrd lihtne, et on aru saada, mis seal sees on. Algained peavad olema absoluutselt arusaadavad niisugune pudru, millest keegi midagi aru ei saa, millest see tehtud on, ei kõlba nagu kuskile, seetõttu on noh, nagu see ütlemine peeni toite täiesti vale. Just lihtsus on see, aga noh, seal on jälle omaette kunst leida need lihtsad asjad, mis on kus suurepärased ja mida sa siis naudid hile, milliste toitude tegemise periood sul praegu on? No praegu on mul Tai periood, kuna mu viimane puhkus oli Tais ja mul on see vaimustus veel peal. Käisin taisse, kokakursustel koguni käisid Tais kokakursusi ja mul on kodus seina peal klaasi all sertifikaat, et ma olen lõpetanud. Royalt sai kulinari vaat skooli, kas sa nuhkisid selle juba siin Tallinnas välja, et niisugune asi olemas, selle ma avastasin days seal hotelli juures. Keegi rääkis mulle, kes teadis selle kohta ja ütles, et need on väga head. Ja niimoodi ma sinna sattusingi ja kaua see kestis, siis oli ainult üks päev. Aga see oli selles mõttes tore, et kõigepealt hotelli peakokk tutvustas meile neid toite, mida sellel päeval siis seal kursusel tehti, siis ta tegi nad kõik nagu läbi Tai toite saab ju imeruttu teha ja selgitas ja seletas meile kogu aeg siis ta andis meile valida tume, ise teha tahaksime ja siis vastavalt jagati meid niimoodi, et kahekesi tegime ühte toitu ja teist toitu, aga ise valisime ja teine grupp tegi teist toitu ja tegelikult me olime ainult viiekesi, nii et väga lahe oli, et igale toidule igale inimesele jätkus piisavalt tähelepanu ja siis me saime küsimusi esitada ja maitsete kohta küsida igasuguseid maitseaineid, mis ta seal seletas ja see lõppes kõik siis pidulikult kaetud lauaga, kus me siis sõime ära need toidud, mis me ise tegime. Ja siis alustasime teise grupi tehtud toite pärast saime siis selle sertifikaadi, et me oleme selle lõpetanud, selle kooli kursuse siis põllemütsi ja retseptid ka muidugi nende toitude retseptid kaasa, mis me olime teinud. Sul on kodus tohutult palju kokaraamatuid. Kas neid on tõesti nii palju vaja? Sa ei kujuta ette, missugust naudingut pakub nende lehitsemine. Et ma arvan, et ma oma elu lõpuni ei jõua sealt kõiki toite ära teha, aga ma ikka ostan neid jälle juurde, tõsi küll, mitte enam sellise tempo ja innuga nagu varem, et nüüd ma ostan pigem tippkokkade raamatuid. Kõigepealt ma ma vaatan ja uurin neid tippkokki, et kelle doi või kelle maitse võiks nagu minu omaga sobida ja selle järgi nagu otsin, siis noh, Londonis näiteks saab peaaegu kõik hea toidu juurde kuulub ka hea vein. Kus sina selle veinihullus oled saanud? Ikka jälle Austraaliast, sellepärast et kõigepealt Australian ise hea venima, lihtsalt on kombeks prantslastel, itaallastel kijad õhtusöögi juurde või lõunasöögi juurde ka jõuaks ikka veini. Ja sealt see algas, kui ma Eestisse tagasi tulin, siis ma tundsin asja vastu juba palju rohkem huvi. Tutvusin siin veini inimestega, käisin ühel koolitusel, näiteks see, kes koolituse tegi, oli Californiast Napa Valley'st, Napa Valley veinid on kuulsad ja kallid. Tema liberyntšeri veiniistandusest ja ta selgitas, kuidas veine sobitada toiduga, mis on üks alatine probleem. Inimesed ei oska ja eelistaksid kuskilt lugeda, praeguseks ajaks on ilmunud juba üsna mitu raamatut selle kohta just nimelt, kuidas sobitada mingit toitu mingi veiniga ja alati on selle soovituse juures ka see vein Tallinnas olemas täiesti või noh, kuskil Eestis näiteks niisugune asi, et sulle tuleb külaline ja ta toob sulle veini. Sa ei tea sellest veinist midagi Su toidude klapisele veiniga sa teed nüüd lahti ja vein on nii hirmus kuiv, et noh, et sulle ei maitse, sa mõtled, mida teha, väga lihtne nipp pakku enne sidrunit, pärast seda pärast sidruni tundub see kuiv vein hoopis teistsugusena, inimese maitsmismeeled on, on nagu selle sidruniga muutunud. No see on niisugune väike nipp, aga ta õpetas väga kasulikke asju seal. Sa oled käinud ka Austraalias veinituuril, kui palju neid veinitööstusi seal igal sammul võiks niimoodi öelda ja ma olen käinud üsna mitmes suures-kuulsas nagu linde, Mans näiteks ja Winham ja rosmon, rosmonton nendest võib-olla väiksem. Aga nagu Kalev Keskküla oma raamatus kirjutas, just et seal on andekad veinimeistrid. Ja ma pean ütlema, et rosmanud on üks minu lemmikuid ja on aastaid olnud ja ja ma arvan, et see võib või veel tükiks ajaks. Ta muidugi uusi veinimeistreid ja veiniistandusi tuleb kogu aeg juurde ja iial ei või teada. Aga rosmanud on niisugune hea veinitegija. Sa ütlesid kunagi, et kui sa Austraaliast Ameerikasse kolisid, siis olid selle üle väga rõõmus, sest sa jõudsid Eestile lähemale. Ja oligi niimoodi, et Austria Kallas tuli teinekord pisar silma, mõeldes, kui kaugel ma tegelikult, et Eestist olen, Ameerikas tundus, et noh, et ukselävel peaaegu see tundus nii tühine see vahemaa see mingi seitse tundi Kopenhaagenisse, Washingtonist. No kuulge, mis vahemaa seal? Ei midagi, selles mõttes oli küll jah, palju parem tunne. Mida sa Ameerika hääles töötades kõige rohkem õppisid, mis kasu sa sealt said? Teises riigis töötamise kogemus on ilmselt kõige olulisem teises riigis elamise kogemus, sealse poliitikaga sealsete inimestega tutvumine. No kõik, mis Ameerika suudab pakkuda ühele ajakirjanikule ja usu mind, et seda on ikka päris palju. Näiteks ma elasin oma kodust, kui ma läksin jalgsi, siis valge maja oli 20 minuti kaugusel juba sealt. Ta marssimine tõstis niisugust enesetunnet kõvasti. Mul on eluaeg välispoliitika meeldinud ja ma olen selle vastu huvi tundnud ja see linn oli nagu minu jaoks, sa tõid kaasa sealt ka niisuguse kiire esinemistempo. Mõnele võis see meeldida, mõnele mitte, aga nüüd ju räägivad kõik kiiresti. Jah, et ma mäletan, kui ma rääkisin, siis mõni raadiokuulaja kangesti protestis, need räägib liiga kiiresti, aga see tempo tuleb jah, soniga ameerikalik tempo tuleb tõesti kaasa. Nüüd ma olen nagu vana tempo jälle tagasi võtnud, kui sa Ameerikas käid. Palju sa siis kohtud oma endiste kolleegidega või on kõik laiali läinud? Reali läinud küll ja suuresti. Ja Washingtonis elab meie toimetuse juhataja Washingtoni lähedal. Tema on seal veel ja siis on üks meie toimetaja on ka Marylandis Washingtoni lähedal. Aga noh, Neeme on läinud New Yorki, Nele Laanejärv elab Virginias, atsioonits elab Rootsis ja Markus elab Tallinnas, õigemini Tallinna lähedal maal, enamasti sina said Ameerikas suureks sõbraks hõrekond külvetiga. Kahjuks Ilmar külvet on meie hulgast lahkunud, aga tema abikaasaga Sa kohtudega tihti kohtun ja vaike külvet käib igal aastal Eestis igasugu või on ta umbes kuu aega siin. Ja siis elab minu juures ja kuna me oleme mõlemad gurmaanid, siis me käime väljas mas peaaegu iga õhtu ja siis vaike kohtub Eesti, noh, ma võiksin öelda kultuurieliidiga, eriti kirjanikega siin käsis on Ilmari tundnud kunagi, kellega ta on ka töösuhted, sest Vaike andis välja Ilmarist mälestusraamatu ja, ja see ilmus siin Eestis ilusamaton valgus, see hull mõte sul tuli, et Afganistani sõita. Tahtsin minna, aga Tallinnas ja tundub, et Afganistanis nagu päris sõda ei ole. Aga kui ma küsisin meid saatvalt kõrgel sõja väelaselt, et miks me siis nagu pääse linna sõitma, et tahaks nagu ka puuliga näha, panime sõjaväebaasis nimelt kinni. Siis ta ütles mulle mal, siin on sõda, et sa ei saa aru, ega siis noh nagu lõpuni võib-olla ei saanudki sellest aru, selles mõttes, et hirmu ei tekkinud otseselt, aga sõda oli meie ümber. Me saime sellest aru, kuidas lennuk maandus, kuidas meid saatsid pidevalt sõjaväelased, kuidas meil olid pidevalt kuulivestid seljas ja kiivrid peas ja soomustatud autoga ringi sõitsime. Kui te jõudsite Kabuli, siis oh õnnetust, see hotell, kus te pidite ööbima, oli saanud paugu, oli jah, kui lennuk poleks hiljaks jäänud, et me oleksime võinud ju ka sel ajal umbes hotelli saabuda. Muidugi tagantjärele ei pea seda keegi öelda, eks ole, võimleme, oleksime tee peal olnud ja kuna meid niikuinii saatsid soomusmasinad ja sõjaväelased kogu aeg, et me oleksime ju tagasi keeranud, teie plaanid muutusid. Meie plaanid muutusid täielikult, ainuke asi, mis tegelikult õieti toimis, oli välisministri läbirääkimised afganistani presidendiga. Ja kohtumine Euroopa Liidu suursaadikuga Afganistanis. Need kaks üritust toimusid pärast seda plahvatust hotellis rünnakut, õigemini olid julgeolekumeetmed muutunud järsku nii tugevaks, et me veetsime põhilise osa ajast sõjaväebaasis. Kui nüüd keegi helistaks ja ütleks, mall on võimalus sõita Iraaki, tuled kaasa? Ma tänan selle võimaluse kellelegi teisele. Ja elasina sõjatsooni minemine ei ole naljaasi. Organist Eesti Kontserdi produtsent ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor Andres Uibo. Ma kujutan ette, et teie kodus, Nõmme mändide all kõlab praegu palju muusikat, sest teil on ju kodus kaks muusikut. Jah, kahekesi oleme muusikud, mina, minu noorem tütar Mari-Liis, kes paar päeva tagasi tuli koju, kes kolmandat aastat elab Viinis õpib seal nimelt Viini muusika- ja kujutavate kunstide ülikoolis professor Susi viiuliklassis, kes on väga nimekas muusik, tuntud kui märgkvarteti üks liikmetest ja Marianne kodus ja tõepoolest ka täna hommikul minust jäi harjutama, teie vanem tütar mängib klaverit, ta mängib klaverit. Jah, ja ta jätkab ka, aga mitte nii süvendatult, et ta lõpetas tõepoolest Tallinna muusikakeskkooli klaveri erialal aga otsustas jätkata hoopiski teisel erialal ja põhierialana õpib haldusjuhtimist Tallinna Ülikoolis. Paralleelselt käib ka Eesti muusikaakadeemias, seal omandab ainult juurde klaverit ja eriti klaveril mõne teise instrumendi saatmist. Kodukontserte ikka korraldate. Jah, me noorema tütre üritame neid teha, kui ta siin on ka, ega see ei ole väga tihe, kuna tõepoolest ta saab ju viibida kodus, ainult et väga vähesel perioodil. Aga me käime väljas temaga, me oleme väga palju käinud. Sel suvel käisime Itaalias ja Rootsis ja Soomes ja andsin koos kontserte. Hollandis olime ja uuel aastal ka esimene avalik ülesastumine. Meil on koos Amsterdamis nii et me teeme koos. Teie isa, Mari-Liisi vanaisa mängis ka viiulit. Tema oli ka ikkagi iseõppinud, mina olen perest nüüd esimene, kes on nii-öelda elukutseline muusik, aga minu isa Mari-Liis vanaisa siis mängis viiulit. Aga seda ta tegi väga väiksel määral, põhiliselt ta mängis tabelit, et tema oli see, kes minu tegelikult ju oreli juurde tõi. Aga see on niivõrd pikem lugu, kõik, kuidas ma sinna juurde sain, et ma olen seda tihtipeale rääkinud, aga aga ma võin veel, rääkige seda, see on üks väga huvitav lugu nimelt, noh, ma olen pärit Vigalast, seal on kolm Vigalatuks Kivi-Vigala keskusega lihtsalt Vigala ja Vana-Vigala. Nende vahet on 12 kilomeetrit ja Vana-Vigala on tuntud oma mõisa poolest. Üxküllide mõis oli ja Kivi-Vigala oli jällegi niukene kiriku keskus. Ma olen pärit üsnagi kiriku lähedalt ja kiriku kõrval, teisel pool on ka Vigala või tööstus või piimakombinaat, mis ta iganes on. Praegu kuulub see nii naljakas kui see põle itaallastele, kes teevad mozzarella juustu seal maailma niivõrd palju muutunud. Aga tol ajal töötas minu uisad võidestuse pearaamatupidajana ja tema kolleeg üle laua, nii nagu me praegu siin istume, oli helilooja Veljo Tormise isa Riho Tormis. Kas nad koos väga palju musitseerisid? Veljo Tormis isa Riho mängis viiulit ja minu isa saatis klaveril veljo isa oli Vigala kiriku köster-organist, oli, aga minu isa oli rohkem niukene. Ilmalik mees juhatas kultuurimajas naiskoor ja igasuguste ansambleid, et mitmed koorid 69. aasta laulupeole. Aga kui Veljo Tormis isa Riho tormis sai õnnetult surma siin 67. aastal vist oli see, siis tuldi minu isa juurde, kes oli muusikategija, et kas ta ei tuleks kirikusse mängima. Isa muidugi ei olnud kunagi orelit mänginud, aga ta oli niisugune aldis igasugustele uutele väljakutsetele ja ütles, et miks mitte ja läks mängima. Ja noh, mina olin siis juba niukene. Paras jõmm, et õppisin klaverit. Pärnu lastemuusikakoolis ikka isa kutsusid vahetevahel, et Ahed tule kuulama. Käisin kuulamas teda seal ja proovisid oma lugusid ka oreli peal mängida, mida ma klaveri peal õppisin ja, ja see meeldis mulle. Aga üks tõuge tuli veel ja see oli küllaltki ootamatu tormi, seda kodus oli koduared, see köstrimaja, kus siis Riho Tormis elas see tühjaks ja silla kolhoostaid väga kaugelt kolhoosi töötajad, kes arvasid, et selle oreliga on kõige mõistlikum niimoodi ringi käia, et sellest saaks sooja. Ühesõnaga taheti panna ahju alla, aga minu isa sai sellest teada ja, ja koos tolleaegse ühe sihukese orelihuvilise mehega, kes parandas remontimist, Märjamaa kirikuõpetaja oli toodise pill ära meile. Ja kui see pill juba kodus oli, siis oli hästi põnev, tegelikult kui see lahti võeti ja mehhaanika pool kõik, mis oli ja uuesti kokku pandi, et et sealt sai väga olulise tõuke. Ja siis isa kutsused kahetule mängija hommikul teenistusel ja siis ma mängisin alguses ja üksikud palad ja aga siis oli mul fantastiline soov maailma suurimat soovile saada endale võidusõidujalgratta sputnik tol ajal. Aga raha oli vaja vanemateks, küsisin vanematelt ja ikka ei saa. Aga isa oli kaval mees. Ta ütles, et aga tulemängijat mängida mana pool palka sulle tol ajal oli, isa palk oli 10 rubla kuus kirikus noh, see ei ole mitte tema põhitöö, ta oli ka võidlustuses agaa kiisubladile siis viis rubla minule ja nii et niimoodi ma hakkasin käima ikka selle viie rubla kaupa korjama. Lõpuks raha koos sain ratta kätte. Hämmastav oli see, et selle aja peale nagu see jalgratas mind enam ei huvitanudki orelimängule hakanud, nii sügavalt huvitama. Et jalgratas jäigi praktiliselt sinna seisma ja mul vend hakkas sellega hoopiski sõitma. Ja huvi läks nõnda suureks, et kui isa teinekord jagasime, isa lubas nagu minule suuremeelsetest tule mängi natukene, siis ühel hetkel lükkasin juba lisapinge pealt ära, et ma mängin kõik ise. Nii et see isa poolt igal juhul väga kaval ja niisugune ettenägelik käik teile, onju. Tallinna kodust, kaunil jahmul, Tallinna kodusel orel. See on üks ka omamoodi lugu, kuidas ma selle pilli sain. Kas oli mingi 82. 83. aasta, kui helistati mulle, et meil on üks maja tühjaks jäänud ja pererahvas on ära surnud. Me ei taha seda orelit nagu igale poole anda, et me mõtlesime, et äkki teil läheb vaja ja siis ma läksin hamblasse, niimoodi tuligi Amblast ära toodud. See on üks 20. sajandi päris algusest 1901 orel, ehitaja Al Revalist on seisab selle pilli peal ja minu meelest lase kodus oreli mängimine hoopis midagi muud kui kuskil kuskil mujal. See tunne on eriline, seda ei saa kirjeldada, seda peab kogema. Kui tihti te kodus harjutatega varem sai? Väga palju harjutatud, on piinlik öelda. Ei harjutanud, palju aga seal harjutada. Olen Nigulistes võimalus harjutada olnud ja akadeemia seinte vahel, nii et selles mõttes nagu harjutamisvõimaluste puudust ei ole olnud, et pead ise olema mees ja leidma võimaluse harjutada või aja leidma, harjutada. Sel suvel oli teil Lääne-Euroopas palju kontserte, esinesid tega Pariisi jumalaema kirikus. No see paikkoneemset orelimängijate unistuste paik. No, ma arvan küll, jah, see on umbes sama, nii nagu astronaudi jaoks on kord kuu peal ära käia, ega see kontsert iseenesest ei olegi kõige suurem elamus, kõige suurem elamus on see, kui sa saad õhtul seal ainult õhtul saab harjutada õhtul kella 10-st ja siis kuskil öösel kella kaheni harjutad ja siis üksinda oled seal jumalaema kirikusse seal üleval rõdu pes vaatad sealt alla ja siis et niisugust luksust ei saa mitte keegi endale lubada. Ma arvan, et nii suuri mees nagu Ameerika Ühendriikide president ka kindlasti ei saa üksinda sinna öösel minna, sest kuidas tahakski villasest ta saatjaskond või igastahes turvamehed, kaaslased täitsa seal olla üksinda ja muidu ei lasta sinna torni kedagi. Kudepäevasel mängisite, kas sumin sealt alt kustus üles ka? Ma pean ütlema tõesti, et ei seganud ja sumin oli suhteliselt väike, osa inimesi kuulavad ja osa inimesi siis käivad ringi, lähevad uuesti välja. Pianistid teevad laval igasuguseid trikke, et atraktiivsemad olla aga orelikunstnikel ei anna midagi teha, teid pole ju näha. Näiteks Itaalias on suurelt jaolt lahendatud asi niimoodi, et mängupult on nii, nagu on Estonia kontserdisaalis, kus on tegelikult oled näha, rahvale on toodud igal pool, praktiliselt on orelimängupult, on all, et sa, et rahva ees sätitakse, aga Prantsusmaal näiteks alati istud üleval. Sind keegi ei näe, Saksamaal on vanemad, pillid on üleval, uuemaid on ka noh, nii ja naa. Nojah, aga seal vehkida see tundub nagu kentsakas natuke. No ega vehkida tegelikult orelimängu juures ei saagi, sest see tegevus on niivõrd komplitseeritud, see on niivõrd keeruline jalad, käed, kõik peavad töötama ja pea peab olema selge ja muusika tegemine ei ole mitte midagi muud, kui on, näiteks kui spordist võtta, kujutame ette, kui sprinter, kes paneb sadat meetrit, peab jooksma ja kui ta hakkab tegema igasuguseid liigutusi, kõigutsendamast natuke sinna paremale, vasakule, esineda, näidata rahvale, siis ta jookseb seda sadat meetrit mingi 40 sekundit. Iga väike liigutus peab olema nii ökonoomne kui võimalik seal iga pilli peal, kõik, mis käib suurelt, see on millegi arvelt ja see on kahtlemata kvaliteedi arvelt ja sisu arvelt. Iga liigutus, väline liigutus on sisu arvelt. Kuulus orelikunstnik Eduard ogenession ütles ühes intervjuus, et orelimuusika on Venemaal ja Ida-Euroopas populaarsem kui Lääne-Euroopas. Kas olete temaga päri? Ühtepidi, ja teistpidi ka ei, Lääne-Euroopas on oreleid ju, igas linnas on hästi palju võtta mõne suure linna, ma ei oskagi öelda, palju neid võib olla, kirikuid, igas kirikus on pill, mõnes on mitu pilli võtta, näiteks Pariisi, noh, ma arvan, et seal on mingi 100 150 oreli kindlasti sama palju on võib-olla terve Venemaa peal kokku. Loomulikult, et kui need pille on vähem ja linnad on suuremad, siis see huvi on ka kahtlemata suurem ja teiseks on see, et orele Lääne kultuuris, tema vanus on juba 1000 aastat. Aga ida poole orelikultuur on ju uus nähtus. See on teada, et uued asjad tõmbavad alati rohkem ja samamoodi on oreliga Venemaal. Nüüd ehitatakse väga palju praegu juurde, raha neil on ja rahvast käib ja ma arvan, et nad teenivad need ka üsna kiiresti tasa tehtud kulutused tegelikult oreli ostoni ääretult kallis. Kas see jutt vastab tõele, et Läänes suletakse vaikselt kirikuid, sest inimesed ei käi enam jutusel? Jah, tõepoolest on regioone, kus see on sündinud erit, joon see Düsseldorfi ja Tuisburgile kõik kogu see, see regioon on seal, aga seal on komad hoopiski teised põhjused, tähendab, avatakse nüüd neid mošeesid, sest et väga palju on teatatud piirkondi tööstuspiirkondi, kus on hoopiski uusasukad, kui minna kuskile sinna prantsuse piiri peale vastavusse, tööstusalad on, ega siis seal kuuled põhised vene keelt, linnas araabia keelt, türgi keelt, sakslase sellega polegi. Ja loomulikult, kui nemad tulevad oma kultuuriga, seal avatakse ortodoksi kirikuid, kus orelit ei ole. Osa kirikuid jäävad tühjaks, sest et traditsiooniline kogukond liigub mujale, nii et parandamine käib ja seetõttu jäävad ka kogudused, kuna kogudus on ikkagi nagu inimeste ülal pidada suurelt jaolt oma annetuste kõikidega. Teatud mõttes kirikud on olnud nagu väga materjalistlikud, üks asi on kirik, teine asi ja selle juurde kuuluvat kõrvalhoone, kõik need hästi palju koguduse majad, need on väga, väga suured kõigile ruumi igasuguste asjade jaoks ja vot see kõik oli kulutuste peab kütma, elektrit kulub sinna ja see hoolduskulude niivõrd kõrged, et seetõttu ei jõua neid enam hooldada ega sama probleem. 1987. aastal tegite omamoodi ajalugu. Panite aluse Tallinna rahvusvahelisele orelifestivalile. Kuidas see asi algas? Alati peab kuskilt saama mingi algtõukesuusataja stardist enne minema, kui ta peab tõuke tegema. Muusikutel on samamoodi, lähevad kuskilt tulema mingi tõuge saadav ajend oli väga lihtne, et sõber Edward dogane seal oli siin Tallinnas ja kontserdiga ja ütles, et Anders esimest korda ajaloos Nõukogude Liidu organistid saavad sõita läänemaailma oreli konkursile. Siiamaani oldi käidud teedeeerriza mõned korrad, aga nii-öelda lääne pool ei olnud veel keegi kunagi käinud. Moskvas oli mingisugune organisatsioon, vastu võetud otsus, et saadame ja eelkonkurss oli meil Moldaavia, kes sinna tuli kokku 50, organiste isegi veel rohkem oli, siis oli niisugune üleliiduline eelvoor ja siis valiti kolm tükki sealt välja. Mina, Edurdobane, Aleksei Schmidt Moskvastest, kes siis võiksid sõita, öeldi, et veel ei sõida. Teine voor tuleb ka, arutati seal, et noh, kus me võiksime seda teha, et kas Moskvas ja Peterburis ma torkasin vahele sinna, ütlesin, et aga mul on ettepanek, et kui teks tallinlased meenutest avatute Niguliste öeldi, et me ei ütle praegu midagi, lähen Moskvasse ja arutame ja nädala pärast helistati mulle ja ma olen nõus. Siis ma mõtlesin järgmise sammu, et aga miks me siis peaksime kavaktik mängima ette niimoodi, et saal on kinni, kedagi ole, tegin ettepaneku, et ja neile ka sinna Moskvasse mängib, nüüd avalikult selle kuldi nõus, aga siis mul torkas pähe, et aga, aga miks meie, meil on žüriiliikmed ka veel üle Venemaa, et kas nemad mängivad. Sain nendega ühendust võetud need nõus mängima ja niimoodi saigi ridade žüriiliikmed ja siis konkursandit mõlemad igaüks sai siis ühe õhtu ja minu meelest on see väga vahva idee ja niukseid. Tõeliselt häid algatusi ei sünni väga tihti, aga seda ma arvan, et see oli tõeliselt hea algus ja tõeliselt hea start Ühele asjale, et see ei olnud kuskilt midagi punnitatud, et ma peaksin hakkama midagi välja kiskuma või midagi tegema, midagi moodustama. See asi oli, tegelikult oli olemas, kõik oli sündinud kuskil mujal, kõik asjad olid olemas, nüüd oli vaja ainult ühte inimest, kes tuleks ja liidaks mõtet, kui annaks sellele asjale ühe niisuguse hea vormi. Tol ajal uneski näha, et see asi niikauaks kestma jääb. Noh, ma olen selles mõttes nagu optimist, et ma olen ühtepidi nagu ka suhteliselt praktiline inimene, et ma ei taha midagi niisugust teha, mis või nagu kauem kestma jääda või millest võrsub vilju. Küllap. Meil kõigil on mingid sihid ja, ja mõtted ja, ja kui niisugune asi kord juba toimub, küllap siis iga inimene ütleb, et oleks hea, kui see kestaks kauem. Kuu aega tagasi istus siinsamas stuudios minu kõrval olümpiavõitja Gerd Kanter. Ta ei ole küll Vigalas sündinud, aga ka Vigala kandi mees. Täna olete teie siin. Veljo Tormis on Vigalas. Vigala kant on ikka üks hea kant, sealt tulevad tõsised mehed. Vigala kandis ma võin veel nimetada mõned mehed, Ants Laikmaa, siis on sealtsamast lähedalt on ka Georg Lurich, Vigalaste siis on mat Johan Eisen. Sealt on neid, tuleb neid nimesid veel, mis Vigala kandi siis nii heaks teeb? Vaat mina ei tea, ma olen seda vaest. On teatud kandid ja ma olen mõelnud alati ka, et kuna ma teen Suure-Jaani muusika festivali mis on ka muutunud populaarseks, mul on selle üle tohutult hea meel ja Suure-Jaani teine sammas on koht, kui ma hakkan mõtlema, seal elab asulas, täna elab mingi 1200 inimest varem elanud sõnadki maale rohkem laiali ja kes seal kõik on pärit kappider, Mart Saar, eks ole, siis on Albert Kivikas nimed marmortahvlil sama, äärepealt, eks ole, Köler siis on Paul Kundas ja nii edasi ja nii edasi, kui me hakkame nüüd mõtlema seda sama perioodi umbes 1890 ja mõtlen seda, et Tallinnas elas, ma ei tea, palju rahvast pole tähtiski ka, et mida siis on Tallinn andnud kultuurile kui palju suuri nimesid, sama aja jooksul midagi meenugi. Nii et midagi peab olema ühes kohas. Mingisugune asi peab seal olema, mis on, mina ei tea. Tartu Ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogiakliiniku juhataja, professor hele Everaus. Kas teie suguvõsas on peale teie veel tohtreid ainuke Te olete ainuke, kui sugulased ja tuttavad kokku tulevad, kas siis pommitatakse teid igasuguste tervist puudutavat, olete küsimustega need kokku saame, siis nad ei ole väga sagedased kahjuks. Aga teiseks on alati olnud sellel asjal nagu niisugune sisu, et ega väga palju aega selleks ei jää, küll aga võiks öelda, et vaheperioodidel, kellel, kus ja missugune mure on, see on ju loomulik, et noh, minu poole pöörduvad, ma arvan, et see on päris normaalne ja ma hea meelega, mis ma oskan, teen, kui teil endal mingi tervisehäire on, kas siis püüate ise ennast aidata kõigepealt või pöördute kolleegi poole? Nii ja naa, eks ikka mõtled ise, mis on ja mis see võiks olla, aga muidugi iseendale arst ei saa olla, see on päris selge, siis on kõige halvem lahendus, mis on noh, naljaga pooleks võib öelda, kus meditsiin tundus mulle nii lihtne, oli esimene, viimane kord oli kolmas kursus, siis mulle tundus, et noh, mis need haigused, see on ju nii lihtne, kõik, mida edasi, seda keerulisemaks on läinud ja kui asi puudutab, siis kindlasti ei saa iseendale arst olla, nii et siis tuleb kindlasti kolleegi poole pöörduda. Külmetushaigus, kas siis võtate kohe tabletti või püüate lihtsamate vahenditega? Ei võta, häbiks pean ütlema, et nüüd küll emale-isale muidugi ma olen nendele vajalikud rohud muretsenud, aga mul oma kodus praktiliselt ei ole rohtusid. Vahelmul poiss ütleb, et no mis arst sa oled, isegi reisile sa ei oska kaasavit, õigeid asju, noh, ega tal ikka vaja ei ole. Kuidagi on niimoodi kujunenud, et kui vaja läheb, eks siis tuleb nagu vaadata, aga, aga noh, lihtsalt külmetusorganism ise jagu. Küsitakse, et kas ematolooge võtab iseendast verd ja analüüsib seda või ei ole see sugugi nii. Ei ole. Natuke pooleks peab ütlema seda, et võiks nagu iseennast ka ikka rohkem uurida, aga no mõned asjad ma restoran omale võtnud südameasjaks ja, ja tegelikult elu on sundinud hammastega ei ole mul kunagi hästi olnud ja siis ma pean ikka hambaarstil käima, kuhu iga inimene väga ei taha minna. Ja tegelikult naisterahvana ikkagi tuleb ikka aastas korra kõnekoloogil ka kindlasti käia, kuigi see ei ole ka just meelistegevus enamusele meist. See on jah, kummaline, et inimene ei taha arsti juurde minna. Ei taha oma tervist kontrollida. Ma arvan, et see on täitsa loomulik, miks ma pean minema kontrollima, kui ma tunnen ennast hästi ja see on inimlik, et sa näed teist edasi, aga sa kunagi ei arva ja ütles, et võiks sulle tulla. Et ma arvan, et see on loomulik ja see ei ole midagi nii-öelda häbiks andavad. Aga kui on tunda, et midagi ikkagi häirib? Ma arvan, et siis on õige mitte oodata, kuni see üle läheb. Siis on ikka mõistlik ikkagi kontrollida need haigused, millega teie tegelete. Need avastatakse täiesti juhuslikult väga suures osas, jah, näiteks leukeemia korral. Ega seal muud ei ole kui vereanalüüs see, mis ta eitab, kõik need niisugused tunnused, väsimine ja mõned niuksed, väiksed palavikud või siis ka kergekaalukaotus või öised higistanud, et need on kõik ju mis iganes teise situatsiooni alla mahutatavad või teise haiguse alla mahutada, nii et selles osas siin ei ole väga midagi spetsiifilist ja eks ta teiste kasvajatega, eks kõik sõltub sellest, kus ja missugune protsess toimub, missugust organit kude kahjustatakse. Organism teeb ju maksimumi, et oma asjadega hakkama saada, sellepärast ta peidab kini sümptomid ära. See ongi see probleem meil sageli. Ja kui avastatakse, siis on, võib-olla küll ei läinud, võib-olla hilja. Täna me teame väga mitmete kasvajate korral ju ravimis aitab päriselt terveks saada. Paljudel juhtudel muidugi on ka liiga hilja, et üldse raviga tulemusi saada. Aga on niisugune kõige suurem vahepealne grupponehke. Neid inimesi, kes saavad oma kasvõi aga tegelikult päris hästi elada, nad saavad ravi, millega seda kasvad, kontrolli all hoitakse nii nagu näiteks südamehaiguste korral aidatakse südant erinevate ravimitega kõrgvererõhutõve korral inimesed peavad aastaid ravimit kasutama. Suhkurtõbi samamoodi inimesed ei saa kunagi terveks. Et täna on kasvajad muutunud sarnasteks niisugusteks haigusteks mitte küll alati, D, aga ka teiste haiguste korral me teame, et paljudel juhtudel me ei oska aidata. Küsitakse, et tänu millele või kellele teie siis arstiameti valis. Ma tegelikult ei teadnud, 11. klassis, mida ma õppima lähen. Ja siis kehalise kasvatuse tunnis mul juhtus õnnetus. Kõrgushüppe ajal sain põlvetrauma ja päris niisuguse trauma, mida tuli siis opereerida. Ja see oli aprillikuus viimases klassis, nii et ma sattusin traumatoloogia osakonda operatsioonile, seal oli vaatne kirurg Evel liid, raamatul on väga tuntud ja väga hea käega draamatoloog. Ja see oli nagu kummaline, et kui tema küsis mu käest, siis mis sa ikka jutu jätkuks, küsib peale haiguse. Ega siin väga palju küsida, ta teadis, mis mul seal oli, aga ikka räägib patsiendiga ja küsis, et mis siis nagu plaanis on, ma nagu ei mõelnudki üldse. Mõtlesin, et arstiks kust mul see tuli, ju ta sisendas mulle niisugust kindlustunnet, eks minu jaoks oli see kõika šokke tolle nüüd kooli lõpus koolist ära ja looma ja nii edasi ja ju siis ta sisendas, sest mul ei tekkinud kordagi mõtet. Midagi võiks halvasti minna, kuigi palatis meil oli suur palad 12 inimesega, naise täitsid, oo sa lapseke, sul võib olla, põlv, jääb sirgeks ja võib-olla sa seal kõndida ja lohutasid omal moel mind, eks ole, mul ei tekkinud kunagi seda kartust, muide väga huvitav sellega seoses veel see, et seesama suur palad ja see voodikoht on kuidagi minu tulevikuga väga huvitavalt seotud olnud. Et kui ma oma ülikooliõpingud lõpetasin ja hakkasin siis tööle, siis seal oli just nimelt hoopiski mitte enam traumatoloogia osakond, vaid rõõmotoloogia verehaigused koos sellega. Ja siis see suur palatori arstide tooks tehtud ja see lauakoht Ta oli minu endine voodikoht, muide ja vähe sellest veel see väike operatsioonituba, kus minule põlva operatsioon sai tehtud, see oli tolleks ajaks tehtud laboriks, nii et noh, oma tulevased teaduste katsed, ma tegin tegelikult sisuliselt selles samas kohas, kus lobby laudu. See oli kummaline son, uskumatu, see on tõesti uskumatu, ma olen ise ka mitu korda mõelnud, kuidas hematoloogia siis tulija täiesti jällegi omamoodi huvitavalt. Professor Valve Saarma, kes oli minu juhendama, hakkasin kolmandal kursusel natukene uurima tema käe all tol korral küll põhiliselt maksahaigustega seotud probleeme. Aga siis, kui oli lõpetamise aeg käes, siis professor Valve Saarma küsis mu käest, et et mis plaanid mul oleks, aga ta tegi nagu ettepanek juba, et meil ei ole arstiteaduskonnas ühtegi inimest, kes verehaigustega oleks nagu põhjalikumalt tegelenud Põldvas kündmist, teadmata, mis tegelikult täpselt on, ma kuidagi ei saanud ka ei öelda ja nii ta läks tasapisi, nii et alustasin tookord vanemlaborandi koha peal ja, ja muidugi ma tahtsin väga haigetega tegeleda, mitte ainult laboris olla, nii et ma siis sain ka loa sealt osakonna juhatajalt, et nii-öelda ilma rahata Ta haigeid pidada ja noh, iseasi hakkas edasi minema, ma nagu järk-järgult kõik need positsioonid läbi käinud läbi pinud, järgmised tulid siis juba ülikooli tudengite õpetamine, nii-öelda assistendi koht ja siis tuli ühel hetkel, kui kraatšai kaitstud, mõni aasta hiljem veel tuli siis dotsendi koht ja, ja siis edasi erakorraline professor ja noh, aga see oli kõik nii-öelda töö käigus, tööga koos nõukogude ajal käisid lende Pariisis täiendamas ja olite seal päris pikalt, kuidas noorel vallalise naisterahval õnnestus minna läände Nende praktiseerima, väga keeruliselt. Kogu see ettevalmistamisprotsess kestis kaks aastat, see olid kindlasti täiesti teine situatsioon, et sa lähed, sa pead hakkama saama ise teadmata ju seda fooni, kuhu ma läksin, eks ole, väga palju diagnostika ravimeetodid olid meil küll võib-olla loetud, aga mitte praktikas kasutusel. Selle kõigega tuli seal hakata siis nii-öelda igapäevaselt tegelema ja see aitaski edasi. Ja ma mäletan peale selle, kui ma olin olnud päevakliinikus, noh, esimene kool on päevakliinik, see tähendab seda tulevad konsultatsioonile üle Prantsusmaa keskusesse tulevad inimesed ja sa pead nagu päeva jooksul uuringud ära tegema ja lõpuks siis peavad olema kompetentsed vastused. Nii et väga suur vastutus ja ma ei uskunud, et seda vastutust antakse lõpuks mulle üksinda kanda. Aga, aga nii see läks lõpuks ja noh, ega mul nagu väga pikki öid ei olnud, eks ühelt poolt oli tõsine mure, et kas ma toime tule ja teiselt poolt tuli nende asjadega ka väga tegeleda, sest ega mul see prantsuskeelne nii nii selge ka ei olnud, et ma pidin kõikides arsti käekirjadest aru saama. Ja siis tuli saatuslik kutse professor poroonilt, kes oli instituudi direktor, tema sekretär palus paar päeva varem, et professor tahab mind näha ja ja noh, ega ma ka ei teadnud, mis see tähendab. Läksin siis sinna ja ütles ta siis niimoodi, kas teil on hästi läinud ja mis me nüüd siis edasi teeme, ta aitab sellest päevakliinikus küll ja mina tegelikult lootsin, kui ma sinna läksin, ma saan seal oma nii-öelda suure tööd järgmiseks teadustööks ehk doktoritööks ära tehtud. Midagi taolist mul seal selles mõttes muidugi ei õnnestunud, tema ütleb siis, et lähete nüüd sinna luudi siirdamise osakonda tõeliselt õnnetu, tõeliselt õnnetuses. Ma mõtlesin, et milleks mulle seda, sest me ei hakka seda mitte kunagi tegema. Ja, aga noh, mis mul teha oli, läksin, ja siis professor Glikman oli osakonna juhataja Ta ja muuseas, nüüd ta käis, meil oli 15 aastat luuüdi siirdamist aastapäev siin ja käis tema minu esimese õpetan käis meil ka siin esinemas. O delegaati hästi prantsuse keelt ja tal oli nii hea meel, et ma saan nii-öelda suhelda nii patsientide kui reegidega ja, ja sealt ma siis tasapisi alustasin. Ja kui ma nüüd võtan kogu selle Pariisi hematoloogiakeskusena, hopital seal ja, ja see on üks maailma tippkeskusi selles oleku kokku, siis ma arvan, et see on minu elus väga olulist rolli mänginud, sest ma tulin tagasitundega, et kõik on võimalik. Et tegelikult mul oligi niisugune tunne ja kui keegi siin ütleb, et midagi ei ole võimalik teha, et siis oma sisimas mõtlesin, aga kuidas mujal saab, kuidas meie ei saa. Ja tegelikult son üks väga oluline tunne, et sa tead, et kui ei saa ühtemoodi, tuleb kuidagi teine lahendus leida. Ja muidugi õnneks elu Eestis läks ka tulevikus seda teed, et oli võimalik nii-öelda iseotsustamise läbi küll läbi suurte vaevade, aga siiski ka väga palju asju teha. Te tegite esimese siirdamise 1993. aastal ja kas teil on kunagi olnud ka selline mõte? Ta võiks ka välismaale tööle minna. Mulle seda päris mitmel korral pakutud. Esimene kord pakuti sealsamas Pariisis professor porongiks, mulle üldjuhend oli. Tal oli väga hästi kogu see Balti riikidesse, kus kõik teada ja ja siis ta ütles, et noh, et et ega te ei lähe ju tagasi ometigi. Et te olete nii heast küljest ennast näidanud ja ma garanteerin teile suurepärase karjääri, mis minu jaoks oli muidugi väga austav. Mul ei olnud kunagi niisugused mõtted, et ma sinna ja mul tõesti ei olnud niisugust, mul ei ole kunagi olnud, sest ma ei kujutanud ette, mis ma oleks oma vanematele sellega teinud ja mul tõesti seda mõtet ei olnud. Kuigi mul oli kahju ära minna. Ta on viimane päev enne järgmise päeva äralend, ma, ma ei tea, mitu korda mu seal saan sellise peale üles-alla käsismanni täisti veendumus ja mitte kunagi tagasi enam ei tule. Sama võimalus oli Iisraelis, siis on siin olnud veel nii üks kui teine. Ei, mul ei ole jah tõesti olnud nihukest tahtmist. Kuidas te küll jõuate? See on nii palju ära teinud ja peale kõige muu olete te veel ju kõikvõimalikes organisatsioonides liitudes seltsides igale poole teid jätkub. Ega kõike ei jõuagi nii nagu tahaks, aga need asjad, mida ma nagu tahan teha, need ei ole rasked ja kui ma, kui ma suudan midagi teha, siis ma hea meelega teen, et aga võib-olla see, et sa pead nagu eristama olulised asjad ebaolulisteks tähendab, ei tohi nagu kaduda pisiasjadesse ja ja elus ikka on nii, et on, on osa asju, millest sõltuvad järgmised ja mida ma olen ka püüdnud nagu oma kliinikus seal Tartus kõik on ju tegelikult tulnud järk-järgult teha. Kui sa alustasid midagi ära, siis on juba võimalik teistele edasi minna, et noh, nii sai see siirdamine alustatud, praegu on samamoodi päriliku vähikabinet tehtud. Ma olen leidnud väga tublid noored kolleegid, kes praegu näiteks onkoloogilised kirurgiat arendavad. Doktor Peeter Padrik, kemoteraapia pead siis doktor Jaana Jaal kiiritusravi, et noh, ma arvan, üksinda ei, ei saagi jõuda ja tulebki toetada noori ja mida ainult noori, aktiivseid inimesi ja alati jääb ju iga päev ja midagi tegemata, mida sa tahad siis, ehk siis järgmine päev vaadetele. Kuidas saab? Näitleja pedagooge, tõlkija Anu lamp. Te olete Anu esinenud palju raadioteatris kaasa teinud, kuuldemängudes, lugenud järjejutte pida need raadius, esinemised teil on andnud, mida need üldse näitleja jaoks tähendavad? Võimalust areneda, oma häält õppida tundma võib-olla selline võimalus teha väga palju erinevaid pisiroll. Teatris võib selline võimalus tulla läbi mitme aasta erinevaid väikseid rolli teha, aga, aga raadius ühe järjejutu sisselugemisel on võimalus proovida oma häält, erinevaid karaktereid, mängulised ja see on alati väga põnev. Üks kuulaja tunneb huvi, kuidas sai Teist kõrgema lavakunstikooli lavakõne õppejõud. Mind kutsuti sinna jama, ajasin sõrad vastu, sest mul tekkis tunne, et mida on mu lõpetada, see tundus tohutu vastu otsus. Tähendab, et õpetaja oleks küll ju noortele inimestele või kas see olen mina. Minule tundus tol hetkel ületamatu takistusena, hakkasin kooli minema, ehk siis ma pikas mõtlesin, justkui pagesin selle mõtte eest. Ja siis ma jõudsin oma mõtetega sinnamaani Te lihtsalt ma olen praegu selles vanuses, selles etapis oma elus, kus need inimesed, kes mind on õpetanud, mõned nende hulgast on juba lahkunud ja kohus on võtta see teatepulk üle, et ei tekiks liiga pikk auk. Praegu on see aeg, kui mina pean seda tegema, siis ma läksin kooli, mõtlesin, et ma olen seal pool aastat ja nii kasvas sellest poolest aastast, ma olen nüüd olnud kokku 14 aastat, sellepärast et see on siiski väga raske töö ja mul oli siis ka väga raske ühildada kodu ja teatrite veel kooli. See ettevalmistus võtab ikkagi eriti alguses, võttis mult väga palju aega. Esimene tund on meeles, on küll meeles, ma olin vist kella kaheni üleval öösel, kirjutasin selle teksti endale üles, mis ma räägin ja ma kõnelesin kõnelisest läbi, aga ma seda paberipilti vaadanud. Seetõttu ma olen pidanud sõnastama enda jaoks paljusid asju, omaenda teatrikogemust, tol korral maga sõnastasin, eks teie õpetajad olid, kes teile lavakõnet õpetasid? Legendaarne Karl Ader ja millisena ta on jäänud teile meelde nõudlikuna väga nõudlikuna ja kindlasti ka ausena. Tegelikult see on väga raske, see, see puudutab iga ala. Aga me ring on väike, kõik on kõigi sõbrad. Tseed säilitada ausust, et öelda ausalt, mida sa mõtled. Me teeme sõbrale sellega tegelikult kahju kui ei ütle välja tema puudusi. Kuidagi tahame leevendada ja hakkame kiitma asja eest teist takka. Aga ader oli aus. Üldse selles põlvkonnas oli, oli nõudlikkust teiste, nende vanemate inimeste peale ka, kellega ma olen kokku puutunud eestiaegsete inimestega. Näiteks ülikoolis Richard Leis, keda oli kaheksakümneaastane mees, õpetas ladina keelt, kirjandust, seal oli mingi selline nõudlikkuse aste, mida ma nooremate ja temast palju nooremate õppejõudude puhul, ütleme siis. Õppejõudude, kes olid elanud kasvanud Nõukogude Eestis. Tähendab, ma pigem täheldasin seda, et mõni õppejõud või silma kinni pigistada, kui ta nägi spikker Ta vist, mis tundus kummaline, aga kaheksakümneaastane mees viskas välja inimesed, kes pikerdasid. Ja siis ta oli valmis tulema isel uuesti uuesti jälle võtma neid eksameid. Sest et see oleks tähendanud, et ta lammutab sellega ülikooli, kui ta pigistab teatud asjade puhul silma kinni või näiteks Paula palmeoskes õpetas meile soome keelt praktiliselt iga tund teha kontrolltöid, see on õpetajale väga suur koorem kontrollida, need ülek Leistigi samamoodi, kogu aeg olid kontrolltööd ja see ei olnud ju ainult meie kursusega seal ju teistega täpselt sama moodi. Et vot sellist nõudlikkust oli atras ka üks raadiokuulaja küsib, kui tema õpetaja Aarne Ükskülaga esimest korda teatrilaval koos mängisite. Kuidas end tundsite? Ma tundsin väga suurt tuge tema poolt, sest esimene kord oli diplomietenduses, oli esimesel kursusel seal tõesti väga-väga algus siis kui veel inimesel puudub igasugune laval olemise kogemus. Nii et see närv oli nii totaalselt tugev ja suur. Nii et üks kor, mul näiteks mingi närviga mulle tekkesin kõrikramp, ma ei suutnud rääkida seal tookord. Aarne rääkis minu eest ära, selles stseeni mängis minu meelest ära, sest kõige rumalam olin selle situatsiooni juures veel see, et mina pidin küsitlema teda, mina olin inspektris siis selles Makarenko koloonias, kes oli tulnud teda üle vaatama ja talle küsimusi esitama. Siis Aarne mängis selle umbes nii, et kui te tahate praegu, mida öelda, siis ma vastan teile vastukaaluks sellise asjaga ja ta mängis terve stseeni ära. Ja siis, kui me läksime kõrvale, siis mul loomulikult keelepaelad juba vallandusid ja ma vabandasin ta ees. Ta pani käe õlale, ütles, pole midagi. See oli vist sama suur õppetund mulle, kui see ta minu eest selle stseeni ära mängis. See oli teadaandmine, et kui kellegi teisega juhtub, niisiis aitad sina teda. Anu, kui te mõtlete nende lavastuste peale, kus te olete mänginud kas tuleb meelde mõni selline lavastus, kus te tõeliselt nautisite laval toimuvat nii hea oli olla? Ma ei oska sõnastada, võib-olla või ma ei tea üldse, kas ma vastan sellele küsimusele praegu. Aga ma olen tajunud seda, et, kuid kunagi oli see mina olemine tähtsam mu jaoks. See tähendab, et mina olen laval. Ja et ma võisin küsida pärast kuidas meeldis sellesse elukutsesse kummaliselt sisse kodeeritud asi, sa pead meeldima, kas ma meeldin või ei. Ühel ajahetkel, kui kohutu, küsimus kui õudne elukutse, siis nüüd ma tajun, et mu raskus on läinud hoopis mujale. Ma olen mõelnud, mina kui inimese teenija, et see mina kukub sealt ära. See inimene, kellele muutub järjest olulisemaks või mida ma tahaks kellelegi teisele inimesele vahendada. Inimene mõistaks iseennast, vaataja, kes saalis on, et mina laval aitaksin tal jõuda tema endani. Sellest see inimese teenri tunne, et ma mõtlen, kui üks mu tuttav, kes käis vaatamas isasid ja poegi aastaid tagasi ta järgmisel päeval sõitis oma vanale isale külla siis ta hakkas piinama see, et ta ei ole isal ammu külas käinud. Ma arvan, soni linn, mida saadaks etendus inimesega teha, kuidas ta saab mõjuda. Mitte et me lihtsalt näitame ennast, vaid see selleks inimesele tema arengus hingeline tõuge teiega poegaanenud teatriga sidunud. Kui nad teile teatasid, et kavatsevad näitlejaks õppida, kuidas ta sellesse suhtub, kudusite mõeldes oh, lapsukesed, noh, umbes nii, suhtusing. Ei, ma ei vaadanud kummagi oma poja Et mitte tekitada mingeid pingeid ei endas ega ka nendes inimestes, kes vastuvõtjad on, et kergendada nende olukorda, mitte olla sealjuures nemad kumbki ei ole käinud näiteringis ja seetõttu vanem poeg tahtis ilmtingimata kui ikkagi valdav osa noori, kes tuleb teatrikooliteatriga mingil moel kokku puutunud teatritegemisega ja siis tema tahtis mulle lugeda oma luuletused. Ja see tegelikult oli üks väga kummaline, väga mõjuv hetk minu jaoks tollel suvel aastal 2000, kui ta luges mulle Gustav Suitsu kerko kella. Luuletus, mida saaks lugeda pärast ema surma, mitte emale, kui ta elab, see on, eks ole sinna sisse kirjutatud. Ta luges seda pühendunult oma siiruses nii mõjuvalt, et mul oli väga kummaline, ma olen sellise ajahetke tunnistajaks. Ja see vist oli mu üks suuremaid teatrielamusi tollest aastast kuma pärast. Tagantjärele mõtlesin. Räägime tõlkimisest ka. Kuidas see töö algas? Varem olen tõlkides ühendanud oma kaks huvilise, tähendab füsioloogilise huvi ja teatrihuvi sest teatri tõlkimine on natuke teistsugune, kui on kirjanduse tõlkimine. Kõneldav tekst on natuke teine kirjutatud tekst. Keskkooli ajal oli mu lemmik õppeaine tõlkepraktika ja kohe niimoodi, et Ma ootasin seda tundi, õppisite tullakse, seitsmendast, mõtlesin seitsmendas keskkoolis ja üheksandas klassis oli meil selline päine nagu tõlkepraktika andis meile liia rajanud ja siis oli selline ajaleht Moscow News, kust tõlkisime lühikesi lõike. Seal oli see, mis meile anti ülesandeks, aga need olid nagu ajalehe keel võib olla väga keeruline, väga kokkusurutud ja pressitud mõte. Et seda nüüd sedasama mõtet siis eesti keeles asi anda, nii et see lause oleks loetav, säilitaks enam-vähem sama mahu, osutus päris pähkliks. Nii et see väike lõigukene selle kallal võis tegelikult paar tundi lausa minna, isegi agama avastasin, et mulle see tööd väga meeldib, et olid mõned klassikaaslased, kes oskasid, et mis seal transas teha tuleb. Nii me kutsusime õppeainete, et homme on see, ma kohe rõõmuga pusisin. Ja siis muidugi see valu, mis algas, mida ka liia rajandi suurepäraselt meile vahendas, andis teeotsad kätte, et see vaev, et, et inglisekeelse lause puhul laelustele tõlkimist hoopis lõpust näiteks mitte alati aga võib juhtuda, eks ole, niisuguseid olukord ja ta õpetas seda lauset hoopis teist pidin nägema siis samad keeleliste erinevuste probleemid siis seed eesti keeles jääb võib-olla lünki, tähendab, tõlkimine võib osutuda raskeks. See algus oli kõik koolist. Siis kui ma olin esimesel kursusel teatrikoolis, siis Lembit Peterson palus, et kas ma telliksin ühe artikli päike dist alles inglise keelest ja ma õppisin ka iseennast tundma, et ma ei muutunud kannatamatuks, et ma võin muutuda mingi muu asja puhul kannatamatuks, kui ta kohe ei lähe edasi. Aga selle puhul mul ei tekkinud seda kärsitust, et ma võisin ikka jälle uuesti üle sõnastada ja ühesõnaga see taju, et see sobib mulle siis oli ju väga raske saada materjali, oli selline ajakiri Anglia venekeelne venekeelne ajakiri ja seal vahel olid aeg-ajalt ka selliseid kirjanduslikke asjakesi ja seal oli üks selline hea sketš, mis sobis koolist tegemiseks ja seal ei ole, neid, on kirjutanud selle teksti. Ma tõlkisin ära, sellist head oli algus ja lõpp, selline terviklik asi. Need esimesed. Ja pärast tekkis õige suur paus või siis ma olin juba kolmekümnene kuma, uuesti hakkasin tõlkimisega tegelema ja see oli nii. Andres Lepik, minu kursusekaaslane, ma olin külas tema juures Viljandis ja ta ütles, et ta tahab hakata tegema Pinteri kojutulekut. Aga tal ei ole tõlkijat veel leitud ja ma ütlesin Andres, aga kas ma võiksin proovida teha? Andres ütles, aga muidugi oi kui tore. Tal jäi ära see valu ja vaev. Peaks leidma hakkama otsima ja vaat siis ma hakkasin. Loomulikult siis ei olnud ja arvutit ja ma tegin käsitsi ja vihikutesse pärast lõin masinale ümber, küsitakse, millise näidendi tõlkimisega olete kõige rohkem energiat kulutanud, mis on peavalu valmistanud. Tegelikult on nii, et igal asjal on omad probleemid. Stoppardist on olnud muidugi keeruline ja samas alati huvitav tõlkida, ta on ka väga foristlik väga laetud seostest. Tema puhul ma tõesti püüan kõike järele kontrollida, ta pikib niisi sisse oma teksti. Tsitaat, et ta ei vihjaid seal tsitaate või internetti sisse lüüa, siis selgub, et ta on kelleltki võtnud selle lause, eks ole, ta tsiteerib inglise kirjandust, ta kellegagi läbi oma teksti kõneleb. Te olete tõlkinud viis Tom Stoppardi näidendit ja olete sööriga kohtunud ka? Jah, see oli aastal 98 sleriias, tegelikult pidi sinna minema Elmo Nüganen. Aga tema oli just võtnud äsja kursuse ja tema kursusel oli esimene erialaeksam ei tulnud kõne alla, et ta sõidaks Riiga. Kutsuti teda sellepärast, et tema lavastatud Arkaadia, mille ta lavastas Peterburis oli kutsutud Riiga Stoppard, eks seal Arkaadiat, jaa. Lätlaste ärkaadiates oli selline Stoppardi Baltikumi väike tuur ja siis mingi veerand tundi enne etenduse algust toimus kohtumine söörida. Ma mõtlesin, et söör on kindlasti näinud ju paljusid inimesi ikka jälle keegi tahab temaga kohtuda, ikka arvatakse kohutavalt oluline lükata kedagi ette talle ja Seer võib-olla üldse tülpinud ja tüdinud sellest. Mõtlesin lihtsalt, et mis võiks olla esimene lause, mis ma ütleksin. Siis ma ütlesin talle, et On suur rõõm näha meest, kellega ma nii palju ei sõitnud. Ja siis. No see oli jah, nii et see veerand tundi rääkisime, oli, oli kuidagi väga rõõmus ja väga täidetud aeg. Te kuulsite valitud talu 2008. aasta persoone saadetest. Saatejuht oli Marie läind.