Enn Vaino nii teie kodukandi ümbruses, varustus kui ka üle Eesti, teatakse teid kui viljakat kirjanikku. Ma tean, et te tulite täna, kui me seda jutuajamist lindistame, tulite Vastseliina, sest seal oli suur laat. Mis asja teie ajasite Vastseliinas oma raamatuid müüsin, oled lihtsalt sunnitud aeg-ajalt käima ka laatadel ja tuleb uusi tutvusi, tekib uusi lugejaid, uusi sõpru. Teil on väga ilus kodu, väga ilus aed, siin on väga erinevaid asju, on tunda hoolitsevat kätt. Aga teie tegevuse teine tahk on siis raamatute kirjutamine? Neid raamatuid on oma kümmekond või kui palju teil on need raamatud? Jah, natukene rohkem mul on, praegu on mul 16 raamatut trükist ilmunud tänase päeva seisuga, seitsmeteistkümnes raamat on trükis. Ja 18. raamat on kirjutuslaua sahtlis, ootab järjekorda. Aga te ei kasuta kirjastuste abite, suhtlete otse trükikojaga. No läksin oma esimese raamatu käsikirja pakkuma Tallinnas, teretasid viisakalt oma arust viisakalt ja küsisin, vot nii ja nii, et raamat on mul kirjutatud, et kuidas saaks sealt õieti mu niimoodi sinutaolisi käib meil siin kümnete kaupa olete töötanud juba? No kõik midagi, siis vabandasin ja pöörasin ümber, läksin minema, läksid is järgmisse kirjastusse ja sinna ja seal veidi natukene nõks paremini veidi viisakamalt vastu sai, siis sain isegi siis natukene juttu ajada, seal küsivad jälle, milles asi, mõtlesin, no vot, näed raamatut, kirjutasin isakese käsikiri sinna ja aknalaua peale ja kui kellegil aega saab olema, et ju nad siis loevad läbi ja siis me teile teatame, mis siin edasi saab? Masinaga, kui käsikiri kaotsi läheb, mis siis saab, noh jah, ei midagi, kehitas õlgu seal, jah, ja ma ütlesin, et ei, et selline variant ei ole ja et tulge homme, et jätke siia, tulge homme, ma ütlesin, et mul läheb Võrumaale, buss läheb mõne tunni pärast ja ja ma ei saa, ma pean ära sõitma minema. No hea küll, tulge peale, vaat siin veed vaatab, leidsime selle läbi selle asja. Peale lõunat läksin siis sinna ja mulle öeldi niimoodi, noh, nii. 2000 krooni ja raamat läheb trükki sedasi edasi, midagi edasi, teie saate kakstuhatkolm, Ronja kõike, mis ma hakkasin natukene õhku seda asja üle mõtlema. Nii, tingimused ei olnud vastuvõetav minu jaoks, ütleme niimoodi. Tulin Tartusse ja. Kus hakkas siis Aivo Lõhmus aitas ka natukene ja siis hakkasime siis kriifiga koostööd tegema. Aga noh, siis selle ajaga ma kirjutasin teise osa ja, ja siiski üritasin veel ühe raamatu ja ja edasi, siis tasapisi hakkas minema vastavalt sellele, kuidas õnnestus raha järgmise raamatu trükkimiseks kokku saada. Vahendite kasutasite, kui raha otsa sai. No näiteks esimese raamatuga oli niimoodi, et siin isegi küla inimesed naersid. Vaata, kus vaene okupatsiooniarmee ohvitser pensionist talle jätku käib, metsas korjab seeni ja marju. Tõsi, täiesti tõsi, perega käisime kaks suve järjest, hea seene ja marjaaasta oli, müüsime kukeseeni, ühel aastal saime 14000, teisel aastal saime 12000, see oli puhtalt Teie jutust käis läbi mõiste okupatsiooniarmee ohvitser. Ma tean, et teie esimene raamat, see puudutaski teie kogemusi Nõukogude armees. Kuidas te läksite sõjakooli? Meil on suur pere, meil vanematel tuli viis last korraga kooli panna ja mina olin siis kõige vanem ja mina pidin minema ülikooli kehakultuuri, kuna ma tegin sporti täiesti arvestataval tasemel. Keskkoolis Ma olin võru koondisest täiskasvanute koondises, oli suusatamises, olin jalgrattaspordis ja ja tegin ka muud asju ja noh, on füüsiliselt väga hästi arenenud ja väljatreenitud, aga siis ma hakkasin mõtlema, et nüüd lähen sinna Tartusse ja seal algab üx, igavene nälja nüpeldamine, puit aimata, kuidas on, kui viis last vanematel kooli panna. Ja siis ma otsustasin, et Mulle tehti pakkumine ka sõjakomissariaadis tehti tihti pakume, et kas ei taha minna sõjakooli. Halvemal juhul oleks ma pidanud kolmeks aastaks minema sõjaväeteenistusse, aga kolm aastat sõjaväeteenistust, see tundus mulle maha visatud ajana, aga sõjakoolis ma lootsin, vähemalt kolm aastat, midagigi õpin ja kuigi palju targemaks saan, läksin sõitsin siis Lätis oli sõjakool, oli Twinskis lennuväekool oli, läksin sinna iga suur kool 3600 kursanti ja sisseastumiseksamit tegema. Seal olid need tingimused, olid niivõrd vastikud, olid söökla, oli halb ja ei meeldinud kõige vähematki. Siis läksin siis sinna ja ütlesin, et ma ei taha ikka ja mõtlesin ümber ja no misjaoks, sõimati nägu täis ja pääsesin sealt tulema ja tulin tagasi sõjakomissariaati. Jäin ootama, et millal mind nüüd armeesse kutsutakse ka siis komissariaadist helistati mulle ja öeldi niimoodi, et meil on veel üks 100 kooli, et see on täiendav vastuvõtt, kus kohas Aluksnes no see asi meeldis, Aluksne siit oma ütleme 40 kilomeetrit ainult võib-olla peaaegu nagu nagu kodus, eks ole. Ja mõtlesin pakkumise vastu, läksin Aluksnest, Aluksnest oli väga viisakas, oli kõik seekord ja puhtus ja ja nagu hiljem selgus, tänu millele tänu sellele, et kooliülem oli teeninud Saksamaal okupatsioonivägedes ja seal ta ju ta siis sealt ikka seda kordaja ja seda elu ja hoopis teist elu, mis oli Venemaal ja seda kõike oli näinud siin vastavalt ka seda püüdnud oma koolis siis rakendada. See toitlustus oli väga kõrgel tasemel tolle ajamõistete järgi ja teenindasid lätlannad linnast värvatud. Aga teil tekkis hetkel tunne, et nonii, masin, õpin ära, saan oma selle lõputunnistuse, mis siis edasi saab ja Masandsites oma lõputunnistuse ja saan ka radiotehniku diplomi tsiviilelu jaoks. Nii see tähendab, et aeg juba ei ole maha visanud elukutse, nagu oleks juba olemas. Teiseks, ma ei mõtlenud elu seeski, et ma sinna pikemaks ajaks ja ma mõtlesin, et minu võimetega kolmneli pastat ja ma vingerdan enda sealt välja. Läks teisiti, läks niimoodi, et sattusin Krasnojarskisse kaisse õhukaitsearmeesse hakkasin seal teenima, siis tulin koju, abiellusime ja koos abikaasaga tagasi sinna Siberisse abikaasa hakkas siis ka tasapisi sinna sisse elama, tasa. Juba poole aasta pärast sai ta juba kohaliku külakooli tööle, kuigi tal vene keele oskus oli allpool igasugust arvestust. Ta töötas kaheksaklassilises koolis, andis matemaatikat, keemiat, füüsikat, mina tassisin siis oma teenistust seal tasapisi ja relvatöökodade juhatajaks määrati. Ühel heal momendil ma avastasin, et kui need 12 aastat on ära teenitud ja dist nii palju ongi veel jäänud teenida. 40 kuueselt ma saan juba pensionile. Toon ka midagi ka matta oma elu sinna Siberi kolkasse, eks ole, võõras ümbrus, võõras keel, võõras rahas. Kas see oli psüühiliselt raske või harjus sellega ära tänu sellele, et meil oli Eesti pere? Meil oli kodus eesti keel. Meil ei olnud seal absoluutselt mitte mingisuguseid raskusi, läbisaamine oli kõigiga väga hea, välja arvatud üks Mul üks ülemustest, üks ainukene inimene, kellega ma oma 25 aasta teenistuse jooksul ei leidnud klapp. Paljud on küsinud, et nad, kuidas oligajad, kas ikka kahetsed ka ja varti kahetsen, et mitte midagi ei kahetse, proua ei kahetse. Tiina, see, kui palju mul õnnestus näha selle 25 aasta jooksul ja kui ma oleksin kis kuskil istunud sinna teadlaskas õpetajana, mõnes koolis seda ei anna võrrelda. Ja seda ma usun küll, elukogemus on hoopis teist masti kui tuli pinget, kui tuli konflikte. Kui tihti te kuulsite sõna fašist sellesama ühe oma ülemuse käest otsese ülemuse käest? Ta lihtsalt purjus peaga käis välja selle võistluse tõesti, et sealt fašist põhjus oli see, et ta ise oli pärit Kaliningradi oblastist. Peale sõda kutsuti Venemaalt ning paljasjalgseid Tambovi oblastist ja anti neile kätte Te nüüd endised hooned ja kõik, kuna sealt ju kõik ju saadeti välja lihtsalt Kaliningradi oblastist. Seal anti neile siis mingisugune korralik maja kätte, aga seal oli ka kogu aeg see probleem metsavendadest ja kõigest sellest. Ja ükskord meil pöörasime taga siis kõvasti tülli viinavõtmise käigus ja ja ta hakkas siis mulle välja lagumad, vot teil seal muudkui aga need metsavennad ja kõik ja nii ja, ja tapsid seal välja nii ja mõtlesin, et mis asja sa, kulla mees, räägite sellest, tead, et meil tapeti, seal võib olla küll sai paar 1000 inimest, aga mitte nii nagu til Venemaal oli, kui te miljonid hävitasite 11 ja ja et kas te, kas te sellepärast fašistid olite te venelane venelast tappis kodusõda? Hiigelsee oli ja kõik umbes sellises, selles oli jutu jututeema, oli kõik ja no niisuguses kohas meelelahutust on vähe, kes ei ole võib-olla loodusehuviline ja kes ei taha metsas kolada. Teeklaasist viinajoomine oli vist ikka ohvitseridel põhiline ajamit, mis seal on, ma pean ütlema, et väikeseid teeneid ka selle suure rahva ees meil on meie tutvusringkond õppisid kõik pitsi kasutama ohvitseride ringkondades, seal seal atlesi, need, need, mis need olid. Sõjaväeliinis toimuvad igasugust koosviibimistel ja neid oli küllaltki tihti. Seal kasutati klaase. Sakslasi oli palju lüli, näiteks Gorbatšovi viimane majandusnõunik oli rahvuselt sakslane, Drew. Ja see veprevele Webberi viga, nendega oli meil väga hea läbisaamine Taali Nazarovo, sovhoosi direktor. Ja aga talle ei antud kuidagi neid võimaldasid, no ta oli selline kange käega, ta pani selle sovhoosi seal kõik nii paika, et noh, mul on oma raamatutes raketi garnisonis on mul näiteks pikalt ja laialt kõigest kirjutatud neid asju ja nendega oli meil läbikäimine ja läbisaamine siis oli Nazarovo linnapea täitevkomitee esimees oli volli Mälton, tema ema oli 1904. aastal Siberisse läinud, ümber asusid vabatahtlik. Siin ei olnud maad ja mida kõike seal anti, kõik anti ja nad said maad ja nii edasi mingi Räpina külalisi Siberis Krasnojarski krais ja sealt oli ta pärit, niimoodi ta juba sündinud, seal ta eesti keelt hästi ei oskanud, aru sai kõigest. Ema sõimas teda eesti keeles, tema käis meie juures raamatuid laenutama, samas on meil oli võetud kaasa üks 500 või 600 eestikeelset raamatut sinna ja noh, need, kes oskasid siis mujalt saada ei olnud, siis meie poolt tuldi, käid, otsiti eestikeelseid raamatuid, lugemiseks, vältoni, volli, too oli niimoodi, et alguses ta kaks aastat noh, tal ju partei büroos linna linnabüroos või kuidas seda nimetatakse seal ja ja teda jälgiti ja kellega ta läbi käis ja kõike ta nii kaks vastad. Ta hoidis ja kogu aeg uuris, mis mees ma olen ja kuidas ja niimoodi niimoodi nii kõike. Viimaks siis, kui me ikka ikka nagu öeldakse, sõbraks saime 11 usaldama hakkasime siis me tegime kõik need puudujäägid tasa, alkoholi tarvitas nagu hobune ja mõtlesingi mul juba, kui kaks päeva ette juba teadsin, et Maltoni volli tuleb meile külla perega muidugi tulevad külla siis mul juba kaks päeva, Mul juba kananahk tuli juba ihu peale. Tuli muidu ei saanud ja Venemaal oli ikka see temini Auašaes tooli ikka paika pandud, raudselt. Nii et pidid võtma. No ma ei saa hoobelda ja ma ei olnud võimeline seal surnud kummardus, nii palju joonud nagu tema jõi, aga, aga võta tulika nii isandite, et sa lihtsalt temaga seal laua taga juttu ajad ja et tema võtab, aga sina ei võta, aga naised, naised, naised ei ole midagi ilustada, võeti küll, viina, võtsid küll, kõik võtsid ka teie naine oma kange ja poise vene keelega, kas talle sõbrannasid seal tekkis? Noh, ta sai ka nendest keeleprobleemidest ruttu üle, see oli esimene aasta ainult keeleprobleemid ikka õppis ära ja kõike sõbrannast tekkis ja tal väga palju ja väga häid, kõiki perekonnasõpru ja me ei saa nuriseda tänase päevani veel külas ja tulevad nüüdki, tuleb sel suvelgi, tuleb Moskvast tuleb üks valgevenelane rahvuselt koos prouaga tulevad külla meile ja. No aga meil praegu suured pinged ja fašistide hulka, kas nad julgevad tulla, paljud inimesed ei tule enam need, kelle kõik on läbikäimist ja noh, seal ei ole absoluutselt ei ole mingeid probleeme. Te ütlesite, et see oli õhukaitsearmee või? Jah, 14. õhukaitsearmee Novosibirskis oli staap. See on keset Siberit. Kas see oli siis mõeldud lennukite rakettide vastu? See oli õhukaitses, oli kõige vastu mõeldud, mina teenisin Krasnojarskisse, meie kaitsesime, meie kaitsesime neid suuri Siberi tööstuskeskusi ja moodustasime siis seal objektide gruppi, ringkaitse. Esimesed 12 aastat teenisin, sellise kompleksi peal nimetati S 75. Selle tegevusraadius oli kuskil niimoodi 35 40 kilomeeter meetrit oli võimalik lasta maha seal teatud tingimustel. Õhumärgid. Markidel on suur vahe, üks asi on lennuk ja teine asi on rakett. Jah, ja oligi kõik niimoodi. Rakettide laskmiseks ka kõik, kõik igaks juhuks välja tulistati igal juhul kus ja mis, see oli juba teine küsimus, näiteks polügonil olidki me põhimõtteliselt rakette tulistasimgi alla. Raketi kiirus on ikkagi suur Drakettide tüüpe ja neid kõiki on ju niivõrd palju ja ütleme. Nojah, ma arvan küll, et meie kompleksist ei oleks nendele kontinent tallide vahelistele rakettidele, nendele meie oleks pihta saanud. Aga tulistama pidime me igal juhul igal juhul jah, kas pihta saame või ei saa, seda on pärast näha. Aga kas võti läbi ka konkreetsed Ameerikale käkitüüpe või, või räägiti üldiselt? Kui ausalt üteldes siis muidugi see kompleks, mille pealt sa ise teenisid tool, tolle, sa said selgeks, talle pidid selgeks saama. Nii seda õpetati meile ja me olime ka, käisime ümber õppimas, kursustel ja kõike niimoodi tooli raudselt teada. Aga ega rohkem keegi meil midagi õpetanud, Ameerika omi? Jaa, seda, seda meile õpetati küll, kuna me pidime teadma neid. Ja meil olid isegi olid vastavad sellised kontrollimised ja ja nende taktik, tehnilisi andmeid me pidime õppima ja nende võimalusi ja kuidas nendega toime tulla ja nii edasi. Teie saite tuntuks kohe oma esimese raamatuga, mis oli raketigarnison ja see on, ma kujutan ette, mõnus lugemine meestele tänapäeval selle raamatukate tegite nime endale. Arvata võib jah, et kohe esimene raamat tuli välja täitsa loetav, teine osa selle raamatu teine osa, toon siis puhtalt kõik minu 12 aastat teenistus Siberis ohvitserina. Ta on kirjutatud ilma, kuidas ütelda, ilma mingisuguse ilustamise, ta on realistliku stiilis ja realistlikkus vaimus. Ja nagu kirjutas mulle kadunud Aivo Lõhmus seal et Enn Vaino raketi garnisoni lugedes meenus mulle otsekohe šveik. Nojah, seda tobedus kindlasti selles vene sõjaväes oli. Mul on meeles üks niisugune lugu tulekahju raketiväeosas, seal ei toimunud midagi nii nagu tavaliselt, need ütleme niimoodi, et 90 protsenti, kõik, mis armees juhtus, igal pool oli lohakus, käegalöömine kõik samad põhjused, mis siin siingi meil õnnetuste puhul igasuguste õnnetuste puhul kompliks põles ära, tookord ütleme rakettide suunamise märgi suunamise jaam tuubele sära täielikult jäi järele ainult üks kabiin, mis maa peal oli, aga maa all olid siis kabiinid, olid kõik maal. Tal oli K-komandopunkt ja seal siis köeti sisse, ahju seal, noh, need oma sõjaväe, need poolbaraki taolist, sellist ehitust olid. Vineerist jaa, jaa kapist ja kokku liimitud ja sätitud ja kõik olid ja ahju köeti, nii et köeti üle, ahi läks puna, siis pani seinad põlema ja kõik, kes seal valvemeeskond olnud, kõik magasid ilusti ja, ja siis, kui ütleme, et läks juba sealt tunnimehed või keegi juba märkas kuskilt väljastpoolt hakati asja uurima, siis sinna helistati, siis muidugi aeti üles, tõmbab ukse lahti, seal juba kõike ja sealt enam midagi saada ei olnud päästa, kuid mitte midagi. Nojah, üks üks põles sisse ka, noh, olid salajased dokumentatsioon seal, meil oli täielikult selline kohe, kus kõiki salajasi dokumente hoiti ja sealt siis allkirja vastu neid siis said kätte, kui vajaduse korral, kui vaja oli, kellel mida ette oli nähtud. Tal oli betoonpunker täielik, nii et ütleme, et sealt ei oleks mitte mitte mingil juhul kuidagi oleks võimalik teda põlema panna ka ja aga ta oli jätnud ööseks reflektori. Ja kui nüüd see tulekahju ja siis tal millegipärast tekkis selline see, et, et sellest reflektorist läks nüüd põlema arreflektorist põlema minna, tõesti saanud, need olid kõik raudtsehhides kappides ja niimoodi ja nii kui ta sinna suitsu sinna läks, gaasimaski tõmbas pähe, unustades ära, et gaasimask suitsu kinni ei pea. Ja leiti siis leiti, kustutustööde käigus leiti, tahaks kolm meetrit, ta ei läinud sinna selle ukseni jõudnud, sinna varises. Kui kaugele te jõudsite lõhkepeas tuumapommist, kas te ise ka teate? Jah, ma isegi seitsmendast kahe-kolme meetri kaugusel sellest tuumalõhkepeast meil on niimoodi, et meil olnud raketid S 200 oli selle kompleksi nimetus ja tolle raketikompleksi laskekaugus oli 240 kilomeetrit. Ja nendel olid siis olid ka ette nähtud olu olukorras demonteeriti tavaline lõhkepea välja ja asendati need aatomlõhkepeadega. Aatom lõhkeb, väida hoiti eraldi meie ladudest ja meie raketihoidlatest 10 kilomeetri kaugusel ja seal oli erimeeskond sinna tollesse punti. Igat ühte ei võetud ja näiteks mina males hea meelega sinna läinud, kuna seal oli palgad, olid kallimad 30 protsenti, aga minutaolist sinna keegi ei võtnud, meil olid õpperaketid ja nemad käisid seal. Aga maa, oma komandöri asetäitja relvastuse alal. Ma mul oli õigus seal viibida juures, kui nemad viisid läbi reaalseid õppusi, ega vist meie räägi erilisi sõjasaladusi, kui ma küsin, et tänapäevase lõhkepeaga Stameetrib, kuna või on ta pooleteistmeetri pikkune kui pikk dantali täpselt ühtemoodi ja ühesuurune selle tavalise lõhkepeaga tavaliselt lõhki peaga ja suuruselt ta on noh, ütleme ta oli kuskil niimoodi 400 kilomeeter, pikkust tuli küll jah, välja raketikorpuses, seda siis monteeriti, aga kas ta kiirgab ka, kui näiteks tema kõrval seista, kas kus on ohtlik tegelikult, ega seal keegi midagi ausalt ei räägi, kind ütleme nii, päris päris tõsiselt ei rääkinud keegi sulle neid kiirgusi ja värke olid küll need tosimeetrid olid ja kõik on olemas ja aga ega neid ei kasutatud ja kaitseriietus oli ja kõik oli ja, aga ma ei oska isegi ütelda, kui palju ma sain sealt oma jao kätte küll selles ei ole kahtlustki tunda kuskilt ei andnud, tervis ei ole, ma ei tea, kas, kas ikka see füüsiline ettevalmistus oli niivõrd hea või midagi, aga nii, et jah, ma väga, mul tuli kokku puutuda nende raketikütustega väga mürgised olid ja kõike man nutma kartsin palju rohkem kui näiteks kuna masin, või kuskil mikroni keerulisem brike oli siis nendest sõduritest, nendest ohvitserist neist ei olnud ju selle avastajatega likvideerijad ikka oli jälle see siis mina, kes sinna jälle ninapidi juure läks, jälle ikka ja tuli minna ja läksin ka ja muidugi siis selle jaagu kogemusi tuli juure ja oskus tuli juure ja viimases otsas ma olen juba niimoodi, et mind veeti polgust polku ja kui kuskil midagi juhtus jälle oma jõududega hakkama ei saadud, siis jälle tuldi mulle järgi jälle sõideti. Aga kuidas see keskmine Vene ohvitser asja seletab, kas ta arvab, et need Pribaltid ongi lihtsalt natukene nutikamad või et käisite heas sõjakooris, milles viga oli? Jah, see oli tõesti niimoodi, et Baltikumist pärit ütleme nii leedukaid ja lätlasi ka samamoodi ja eestlasi meid tõesti hinnati ja austati, ütleme kohe ilma ühegi liialduseta meie distsiplineeritud ja meie oskused peab ka seda ütlema, meie tõsine asjasse suhtumine suuremal rool nendelt väeosades, kus või millega mul kokku tuli puutuda. Polgu juhtkonna autojuhtideks valiti alati, kui võimalus oli, kas siis eestlane või lätlane või sakslane ka sakslasi oli väga palju, need olid need Volga äärest ümberasustatud ja miljonid seal sakslaste külad. Sakslastega oli, läbisaamine on meil väga heas läbikäimine oli ka väga hea, kuna tunnet tundsime ja hoidsime ühte. Aga ütleme, keskmine ohvitser seal kapten või midagi niisugust, kas tema oskused Ameerika imperialistid ootavad ainult võimalust, et rünnata või kindla peale, selles ei olnud üldse kahtlust, kuigi nad olid ikka nii ära lollitatud ja, ja see politiga jama ja kõike. Aga ometi ikka üksikuid siiski oli, üksikuid oli selliseid arukamaid targemaid, aga ega seal ei tohtinud suud pruukida ei tohtinud. Ma mäletan, Kemad seda raamatut lugesin, siis oli ka ikka väga tihti juttu sellest, et auto ei lähe käima ja aku on tühi või aku on maha võetud ja siis otsiti täis, kes selle käima tõmbaks ja kolmas, võib-olla läks ja see oli siis ikka inimlik lohakus või oli seal süsteem ka? See oli, see oli tohutu lohakus, oli tohutu rumalus oli ja needsamad autotki olid, nad olid varustatud, kõik olid varustatud talvel selliste agregaatide olid varustatud, mis v ajas soojaks ja õliautos soojaks ja kõigil olid need need peal. Aga nad olid küllaltki keerulised ja mitte keegi ei saanud isegi ohvitserid selle asja sisse nagu ei, ei süüvinud sellesse asjasse, aga mul oli asja vastu huvi, mina tegin nad kõik selgeks ja on näiteks üks esimesi siberis, kes hakkas, võttis tarvitusele EPO liimi, EPO liimid, need, ma mõtlesin välja, need olid meil rakettide remondiks neetud komponendid ja, ja ma võtsin sealt selle tehnoloogia sealt välja ja paar aastat hiljem, kuna mul need olid mul omalgi laos olemas need asjad paar aastat hiljem ma hakkasin juba remontima lõhki külmutatud auto mootori depoliimidega. Too oli kuskil seitsmekümnendatel aastatel, kui siinpool üldse ei teadnudki, mis asi see veel on ja niimoodi neid oli, selliseid oli palju-palju, asju oli ja no mul on raamatus muidugi raamatus raketi, Karlssoni kahes osas on põhjalikult neid kirjutatud, kuidas mind sealt polgust polku veidi edasi ja kuidas mõni seal kraana ka 162, see oli siis seitsmeteisttonnise tõstejõuga kraana. Ja see kraana siis külmutati seal lõhki, külmutati ära, sellel mandril oli järjekordne auaste soolas ootamas, ootamas jah, nii et tal dokumendid saadeti ära. Kui nüüd oleks see päevavalgele ujunud see probleem, siis oleks ta sellest jälle mõneks aastaks ilma jäänud, siis ja sellepärast siis jah ja, või kuidas ma selle seda remontisin, 30 kraadi oli väljas külma ja remontisime seal leeklampidega kuumutades seda mootoriplokki ära, mida tegime ja kaks aastat kraana töötas ja siis ta läks kapremonti ära ja mul oli väga huvi oli, ma tegin sellist palju asju, tegi ikka selliseid asju tagantjärgi praegu mõtlen, et no oli siis nüüd vaja sellega jampsida. Näiteks kui meil üks auto pani üle pea ZIL 131 sel lihtsal põhjusel, et see üleajateenija raposhike, seal oli see jõienda linnas purju ja nad käisid toiduaineid toomas ja pesu toomas ja tagasiteel poiss jälle muutkui oma 100 vaja kätte saada, aga no millised teed seal ja viskas siis auto vibama ja case käisid nad selle autoga üle pea ja polgu komandörile jälle vesi ahjus, helistab mulle, mis teha, kuidas saab, mõtlesin, mis tihane, mis seal teha, mis seal teha on? Tema oli kuskilt kuulnud, vajan nüüd teha niimoodi, et autol lõhkes esikumm, siis ei saa süüdistada kedagi jumala tuttuus, auto, igavesed paksud mustriga kummid, maastikukummid ja kõik ja ja no ongi siis niimoodi teeb mulle siis ülesandeks põhiautokumm, ta peab lõhkema rumalateks ribadeks lendama, käsk on käsk ja mind viidi siis sinna, kus auto seisis, muidugi tal ei olda kabiini enam peale, ei, mitte midagi, kõik paljas raam ja ka rattad, kõik terved, tugevad ilust rattad ja võtsin siis selle suruõhuballoonid veega täidetud, selline masin oli meil seal selline ja võtsin siis selle, ajasin sinna, jah, meil on raketi ja õhuballooni täideti 400 atmosfääri ja seal masinas olid mul ka balloonid 400 atmosfäärini. Võtan siis sellega, ühendan siis selle selle masinaga sinna need voolikud, värgid ja, ja keeran sealt reduktorit, vaatan 25 atmosfääri, annan kummi sisse, esiratta sisse 30 atmosfääri 40 atmosfääri mitte midagi, nii. Atoneni see asi lähe, selleusete natuke veel rohkem, siis hakkavad juba need voolikud, millega sina panid need lõhkema, juba. Mõtlesin siis lasin uuesti selle välja selle õhusalt kõikija ja võtsin siis hästi terava noa ja läksin siis sinna ja hakkasin sealt siis seda nüsima. Sisin, sisin, lõikasin Salvastikkuseks kuus või seitse korda seda present ja kummiga seda läbi. Panen uuesti jälle suruõhu minema, tuleb 25 atmosfääri, kolm kütt atmosfääri, pauku ei ole. Jälle uuesti jälle õhk, suruõhk sealt välja, jälle haage jälle sügavamaks seda jaa, aga õhkumalastasin selle kummi. No aga kui näha seda nõmedast ja rumalust ja lõputud joomist ja niisugust aja raiskamist, kas masendus peale? No vaata, ma leidsin omale rahuldust sellest tegevuses, ma leidsin selles, ma, ma otsisin, ma kogu aeg otsisin ja, ja ma käisin ja huvitav oli, mul ei tulnud seda probleemi üldsegi. Kui mul natuke vaba aega oli, siis ma käisin jahil, käisin ja kalal käisin ja kõik teenistus isegi teenistusega jahti käima ja mul ülemus jumis oli. Olles laupäeval pühapäeval pidi üks vanemohvitser olema alati vastutav väeosas ja noh, siis me kordamööda siis käisime niimoodi, et iga kuu tuli kord käia, käid, liigud seal ringi ja, ja lihtsalt. Ma mõtlen, et sa seal oled ja midagi otseseid mingisuguseid selliseid ei olnud tagada üldine. Läheme siis selle peale bussi peale, bussiga viidi meid linn aga 25 kilomeeter. Me olime garnisonis metsa sees, olime mulgaks jänest kaasas ja keegi jälle nägija kandissimine komandöri lehtedelt, vaata mis vaenul viga on, et iga nädalavahetusel seal peab kordama ja iga kord kaks jänest viib koju ja kõik rohkem mind enam nädalavahetuseks päratult mis loomi Verlasest kitsi ja kõige rohkem sai ka jahti peetud deteridele. Peter oli väga palju tohutu suured tedreparved ja alguses lihaga oli seal suhtlöömist oli kõika igal pool, tol ajal oli Eestis muidugi natuke parem olukord, aga hakkas seal lihapoes, müüja ei olnud vorsti, seda sellist kaupa üldse ei olnud kuskil suures Krasnojarski ka. Ja siis oligi, oligi niimoodi, et jal jälle selles samas raamatus ma kirjutasingi, kuidas divisiooni komandöri juurde läksin, ütlesin kuule. Ma toon jõuluks ja ta on kõigil ohvitseridel, liha anti mulle siis karabiin SKS ja padrunid nii palju kui vaja ja läksin ja kaks päeva ja sattusin siis peal ja, ja lasin magaja ja, ja sai tervele divisioonil, igale perele sai kuus-seitse kilo liha. Ohvitserid ohvitseridele jah, kõigega. Siberi kitsed olid poole suuremad, kui Eestis jänes samamoodi poole suurem. Seda võib arvata ja kuidas oli selle keskkonnahoiuga ja kahjuga, mida keskkonnale tehti, sel ajal üldse vist ei mõeldud, sellest ei räägitud. Sellist mõistet üldse ei olnud, sellist mõistet üldse ei olnud, see oli tohutul lagastamine, tohutu hävitamine, aga seda ei ole vaja, ei ole vaja minna Siberisse otsima, vaatama, seda võis ka siin Saaremaal näha ja arvatavasti ka isegi Paldiskis ka kindlasti. Aga siin saab siin ka siin Nursi, selles raketiväeosad, mis on siis, et kütust maha või kütust maha ja no tohutult kui midagi vaja, kui palju Mahal raiuti metsa ja ilma ühegi valikuta ja sõjavägi sõjaväeosad ei andnud mitte kellelegi kaevata polnud kellelegi? Ei, mitte midagi ei olnud mitte keegi julgenud kaeba minnagi. Teil oli raamatus, ma olen seda nüüd tükk aega tagasi lugenud, teil oli seal mingid lood, olid ka nende loomade ja keskkonnakaitses, kuidas hävitamisest mul on üks väga-väga hea raamat on kirjutatud, on siis polaarlummavas hämaruses just see on romaan ja selle romaani põhisüzee on siis vene kõrgema sõjaväeladviku Põhja-Jääkarude salaküttimine selle ümber see asi kõik keerleb. Keset Põhja-Jäämerd pandi siis üks nõndanimetatud tagavarakomandopunkt mitmeid sadu kilomeetreid raketipolgust eemal. Noftron täie täielik, kuidas ütelda, täielik jama ju, mis komandopunkt saab olla, et nüüd tagavaraga manni punkt saab olla nüüd mitusada kilomeetrilt polgu staabist eemal ja sinna panti siis elama üks üle ajateenija jahimees, elukutseline jahimees, kunagine ja siis ta hiljem sai ta siis veel ühe sõbrada jumala sealt ka kuskilt kaasa ja tuttavat ja seal nad siis elasid aastaringselt ja nende ülesandeks oli pandud jääkarunahkade hankimine ja noh, seal on, selles raamatus on siis pikalt-laialt, kuidas nende nahku hankisid seal ja ja kuidas seal üks helikopteripolgu ülemhelikopteriga seal alla kukkus tuliuue helikopteriga ja kuidas siis need needsamad meheta sealt pärast üles leidsid sealt helikopteri rusud ja, ja sinna külmunud laibad ja polaarjoone taga seal ju juba aastaringselt ümber küljes kinni külmunud kõik ja ja vot selline huvitav, huvitav lugu, kuidas te hangite materjali, kas näiteks nüüd ütleme see helikopterilugu ja see, kuidas see komandopunkt sinna rajati, kas te kuulsite teiste käest, too oli juba mu teenistusaja lõpus ja ma olin siis kuulusin armee komandöri gruppi, mis käis kontrollimas, Baraketi polkusid ja väeosasid ja sattusime siis Norilskisse turiski polk kontrollima loo tooli. Anekdoot. Norriski polk, Moskva, mõtlesin. No riskis, on õudne rusikas olemas, ükski lennuk sealt ega rakett üle lenda. Aga tegelikult sealses Norilskis siukseid polk ei olnud üldse absoluutselt seal ei olnud võimalik teda lahingvalmiduses üldse hoida ja ta ei olnudki mingis lahingvalmiduses kunagi seal joodi, seal olid kahekordsed palgad, olid kahekordsed topeltpalgad, aastal läks kahe ja seal tegeldi ainult joomisega joomisega joomisega. Kui näiteks raketilaskealuseta tuisk, järjekordne tuisk mattis kinni ja tuisk siis vaibus ja siis nad hakkas neid lahti kaevama, siis nad jõudsid ühe või kaks lahti, vaata kui tuli uus tuisk ja panin nad jälle uuesti kinni, nii et see oli täiesti mõttetu tegevus. Ja kui meie komisjon siis tuli meie kõigi peale muidugi silma, pigistasime kinni, meid seal söödeti ja joodeti ja no ja juhtus nii, et oli jälle järjekordne tuisk oli majast majja, sai ainult nende nööri teadel ja traatidega kaudu käia ja kõike ja, ja meie siis seal jäime, jäime, jäime, jäime, mina väsisin sellest joomisest ära ja siis mulle juhatati ja sain siis selle sama poisiga, kes selle omal ajal seal selles Neid jääkarust küttis. Sain siis sellega kokku. Noh, nagu öeldakse, jahimees jahimehega ja saime ta ka üks, üks, kaks, kaks pikka-pikka õhtut ikka juttu ajada, ta rääkis ka palju huvitavat ja, ja tänu kõigele sellele see raamat sündiski, sest seal on kõik on aluseks võetud. No ja mõningad mõningad seigad on seal muidugi juure ka veel pandud, näiteks seal olite õppulaaru, uurimisjaamad olid seal oli eestlasi ka nendes jaamades ja siis ma ka ühega sain kokku, kes ka nendes teenis ja tollel oli ka õnnestunud siis veel omal ajal ka veel. No meil on ju kahes kohas polaarjaamad ja polaaruurimisja, tema oli siis seal ameeriklastelt igal pool Vene jaamad, America, jamad, venejaamad, Ameerika jamad ja siis ta rääkis, rääkis seda, kuidas ta esimest korda sattus siis sinna ameeriklaste sellesse ja siis võrdles, kuidas siis venelastel see asi oli, kuidas neil see toitlustamine oli ja neil oli väikene aatomielektrijaam seal, mis neid alustas ja neil oli seda sooja ja elektrit ja seda oli nii et seda ei ole kuskile panna. Aatomielektrijaam öeldi seda karmanna ja aatomtantsija tasku aatomielektrijaam. Nii ta käib infot, kelle käest kuuled midagi, näed kuskilt ja jaanikogud seda materjali ja püüad ta siis enam-vähem niimoodi, et ta tuleks huvipakkuv ja loetav. Mul on lõpuks veel kaks küsimust, mis kuulsusega mees Enn Vaino siin kohapeal anud, kelleks teid peetakse, mis te olete aru saanud? Noh, ma olen aru nii palju saanud, et mind ikka mingil määral siin tunnistatakse ja austatakse ja siiski ikka peetakse oma nurga, oma nurga kirjameheks ja kirja, mis ma tegelikult olen ka Jahvega kirjanik, kirjanik, kuni on nagu jah. Ei no te olete kirjanik muidugi, miks ta ei ole, teil on ikka nii palju raamatuid ilmunud ja raamatud on populaarsed, inimesed loevad. Aga siis teine küsimus. Kas niit turistina sellesse siberi piirkonda ei ole tekkinud tahtmist minna, vaatama? On tahtmist on olnud küll, aga ei ole reaalseid võimalusi. Tähendab raha, see tähendab raha ja oleks ja oleks pidanud ja kõike ja, ja väga oleks vaja olnud ja materjali võib-olla isegi veel midagi. Aga midagi ei ole parata, praegu käib kogu elu, käib ainult ühel eesmärgi nimel ja see on mett saada kokku raha ja anda trükijärjekordne raamat. Viimasel ajal olen hakanud ots otsaga kokku tulema, aga esimestele raamatutele neljale viiele maa keskeltläbi 10000 maksin omast rahast igale juure, aga no mul on praegu veel raamatuid müümata jälle, nii et. Nonii aitäh, Enn Vaino, selle huvitava jutuajamise eest soli järjekordne saade maailmapildi sarjast. Kuule äralis oli Martin piiranud.