Tunni aja pärast võtab ooperilavastaja Neeme kuningas rahvusooperis Estonia kunstilise juhi ametit pidanud ja praegu peaprodutsendi ülesandeid täitev mees vastu kolleegide austajate ja sõprade õnnesoove 50. sünnipäeva puhul. Aga enne, kui juubilar lilles ülemitesse mattub, üritame ka Eesti raadiokuulaja jätta ja tegijate poolt õnnitlused edasi anda, nii et palju õnne, Neeme kuningas. 50 eluaastat on liiga lühike aeg, et mingeid põhjapanevaid ja kaugeleulatuvaid järeldusi teha, aga nende aastate jooksul jõuab väga paljude inimestega tuttavaks ja sõbrakski saada ja mõnega jõuab jälle tülli minna. Kellele sa mõtled täna tänutundega, et teie eluteed on mõnes punktis ristunud? Olen mõneti tavatu olukorras, kuna ma ei ole sellistel juubelitel peategelasena varem olnud. Muidugi tuleb isas temast alustada ja õpetajatest viimasel ajal kuidagi tundub, et mu lapsed mõjutavad isegi mind rohkem kui need, kellega on aastate jooksul, kes on mind kujundanud. Head kolleegid, need on need inimesed, kellele ma väga tänulik olen, et nad on olnud mind talunud. Kas sa tahaksid nimepidi välja tuua mõnd õpetajat, mõnd kolleegi, mõnd suurt eeskuju? Võib-olla on kaugemas minevikus tõepoolest kõik minu Kilingi-Nõmme keskkooli õpetajad, eriti kirjanduse õpetaja Mart Oja või ajalooõpetaja ja ütleme noh, kõik see, mis nagu humanitaari puudutas lauluõpetaja Olev Sepp, kes ning tegelikult nattipidi bändis klaveri kõrvale ei suubertid laulma. Kust see minu kujunemine tegelikult nagu teatri- ja muusikainimeseks ka ju sai? Näiteks Saarde kirikuõpetaja Elmar Salumaa unikaalne mees, kes nagu pärast selgus, oli seal meie kandis asumisel või pagenduses temaga vesteldes tema raamatukogu kasutada igatahes arenes silmaring ja teadmine võib olla maailmast rööbiti siis sellega, mida koolis ametlikult õpetati selliseks, nagu ta mul praegu on. Kujunemise seisukoha pealt oli see ääretult vajalik mulle ja ka huvitav. Mul on endal ka laulja taust, olen diplomeeritud ooperilaule ka lavastaja ja selles mõttes noh, öeldakse, et tuleks oma artisti südamesse püüda pesa punuda, et, et siis on see seda sinu oma või ma loodan, et mõnedega võib-olla ka paljudega, et, et mul on, mul on see õnnestunud ja see on vastastikune. Ma ei hakka kedagi nimepidi nimetama, loomulikult, aga need kolleegid ise teavad, kellega ma olen nagu ärgitanud sellist loomingulist dialoog ja, ja kes on mind nagu väga nagu aidanud sellest ja hulgaliselt kunstnikud, dirigendid, kellega ma olen teinud koostööd, et noh, neid inimesi on tegelikult väga palju. Kui sa märkasid, et sinus on lavastajale vajaliku kompositsioonitunnet, intriigi esitamise oskust ja vägede juhatamise võimu, siis miks sa koolitasid ennast Moskvas Skitises just ooperilavastajaks, kas näiteks filmi reži suur ei oleks pakkunud suuremaid võimalusi? Siin ma teen korrektuuri, tähendab, et mina nagu ise seda ei märganud, et, et siin ma pean jällegi tänulik Ma Harremikule ja Sulev Nõmmik kuule ja, ja kerge ansiimovile, kellest siis nagu saigi minu juhendaja seal Moskvas pigem olid nemad, sest et ma olin ikkagi väga noor, et ma seitsmeteistaastaselt alles tulin provintsist laulmist õppima ja, ja mul oli juba 24 aastaselt ooprilaulja diplom taskus, nii et see oli nagu selline otsustamise hetk, kus mul äkki nagu tundus, et oi, et, et kas nüüd ongi nagu läbi, et kõik on koolja kujunemine ja kõik on läbi, et noh, elu tundus nii põnev ja see oli üks põhjus, et ma tõepoolest nagu sellist täiendõpet otsisin ette, et mis ala see on, ehkki ma noorepõlves tahtsin tegelikult otra ajakirjanikuks saada ja, ja siis mul olid mõned väiksed rollid siin tehtud needsamad eelpool nimetatud härrasmehed, siis andsid mulle soovituse ja Anžima oli seal kursuse juhendaja kohe ja võttis mind seal vastu, ehkki üsna kesise vene keele oskusega ja nii ta läks. See on selline ala nagu kindlasti paljudes teisteski valdkondades, et sellesse ei saa suhtuda külmalt või kiretult, et sa kas armastad või vihkad seda ka ooperilavastaja elu ja, ja tegevust. Ega ma muud ei oska ka, eriti et see kuidagi on niimoodi kujunenud ja kui must on nagu abi ja kasu olnud üle poolesaja lavastuse, mis ma teinud olen ka näinud, käinud vaatamas ja eks ma olen saanud kiita ja laita ja et nagu täiesti tüüpiline lavastaja Mis on nende poole sõjalavastuse hulgas, need, mis on sulle endale kõige rohkem tähendanud? Ma seaksin võib-olla üldse nendest lavastustest tinglikult kahte gruppi, et üks on see, mida ma oma ametikoha tõttu olen pidanud tegema, kuna abis nõuab seda. Ja nad ei ole tingimata olnud minu eelistused või riiulites oodanud nagu oma aega. Aga iga looga on niimoodi süvened partituuri ja nendesse tegelastest nad muutuvad elavateks ja nad on nagu osa su perest, sa paratamatult hakkad seda teemat, neid inimesi tegelasi armastama. Ja teine grupp on siis tõesti need lavastused, kus mul on ka endal olnud valiku, kas siis õigus või ütleme, soovituslik õigust ja et ma olen saanud need asjad ära teha ja eks ikka kõige viimased mu siin just kammersaalis tuli välja minuti kaks lühihop viimaste tükkide nagu protsess on kõige värskemalt meeles ja näen enda ja ka teiste vigu nagu rohkem kui võib-olla nagu tervikut, aga, aga Neid teemasid on olnud niivõrd meeletult palju erinevaid, mida tükid, mida ma olen teinud, et mida nad on endas kätkenud ja on vaja väga palju olnud lugeda ja kaudselt kirjandust ja sealt nagu inspiratsiooni ammutada. Mul on ka nagu see õnn olnud, et, et ma olen olnud ka kujuta ette viis või kuus sellist teost, mida mul on olnud õnn korduvalt teha. Et noh, see on ka üks selline päris tore kogemus, et sa püüad oma vigu mitte korrata. Järgmine kord lavastaja on tegelikult Don Juan küttima vallutab daame ja, ja mida raskem või kuidagi võitmatumise kindlus tundub, seda rohkem on vaja panna oskusi, sarmi, mõnikord ka jõudu. Et vallutus nii-öelda siis teoks saaks, et noh, lavastajaga on samamoodi materjaliga ja ka inimmaterjaliga, et, et selline hasart tuleb nagu paratamatult juurde veidike keeruline vastusega. Vähemalt siiras. Ma saan aru, et sa oled oma eluga rahul, üldiselt. Kui oled elus, no siis oleks patt mitte rahul olla. Estonia on väga väike ooperimaja, kui maailma suurtega võrrelda, aga kui sind ei piiraks lavakitsikus ja kui oleks võimalik valida kõige huvitavama ooperimuusika ja kõige köitvamat, et maailmasolistide hulgast kui sind ei piiraks aegruumi raha, siis mis oleks sinu unistuste lavastus? Nüüd ma pean lugupeetud intervjueerijale ja võib-olla ka kuulajale nagu pettumuse valmistama selles mõttes, et ma isegi ei taha nendes kategooriates mõelda, sellepärast et see nagu ahistaks või kuidagi tahaks kuu taevast alla tuua, tahaks päikese, eks ole. Ma ei, ma ei taha midagi, ühtegi ooperit, ütleme noh, esitajaid nimetati siis ma arvan, et mul on olnud õnn teha siiski oma tööd ka ideaalilähedastes tingimustes, et noh, ma pean siin silmas eelkõige Prantsusmaal, Nancy linnaski, ma tegin Boriss kordunovi, kus ma arvan, et tõepoolest ütleme nädal aega enne esietendust võisin rahulikult endale öelda, et Neeme ega paremini nüüd ei oska, et siin on nüüd kõik võimalused sulle antud ja enam paremat tulemust küündivus ja minu võimed ja minu anne ei ole võimeline saavutama nii et et mul on nagu see kogemus juba käes olemas ka ja, ja neid on tegelikult olnud ka rohkem ei kipu kuskile Metropolitan ja tõtt-öelda ei ole ka kogu oma elu jooksul ennast ise kuskile pakkunud, et pigem on need pakkumised ka, mis on tulnud väljaspool Eestit, et mind on üles leitud ja küsitud, kas üks või teine teater üks või teine grupp üks või teine ooper, mulle huvi pakub ja siis ma olen nagu läinud, nii et et ka selles mõttes on mu süda puhas, järgmine suurem ja tähtsam töö on siinsamas koduteatris maikuu sees, siis esietenduvas talupoja au ja pajatasid nii meie solistide kui ka rahvusvahelise seltskonnaga ja see töö juba on alanud. Nii et nüüd hakkab minema see järgmine poolaastastele uue esietenduse ootel ja tööga. Edu järgmiseks 50-ks aastaks.