Eesti sõduritund. Teise maailmasõja kõige võikamaid pilte on hukkamishetkede jäädvustused. Kaks sellist on avaldatud oktoobrikuu Eesti Ekspressis number 42 ilmestamaks kirjutist major Paul Maidla surm. Ühel fotol viis meest kolm seisavad ülestõstetud kätega kaks tõmbamas viimast surmaeelset sigaretti. Teine neist on äratuntav Paul Maitlena sinimustvalge kilpfarmi varruka. Ja veel fotoga mõrvapaigalt. Üks hukatav langemas tankitõrjekraavi. Teine vormikandja ootab kuuli käed üleval. Pildid on pärit ühest Tšehhi muuseumist valitud fotoalbumi 100 omataolise hulgast. Tollal ime läbi pääsenud oli major Maidla viimane autojuht Arnold Heinrich Mägar. Igaüks katused kogu kuidagi saab meil õige plaan bändi ja lähen talle endale endast teada, mis vennale siin tegi. Maikuu oli mai alguses oli jah, see oli kaheksas mai, kui ma juba seal mägedes juba läksime läbi sealt. Aga mägedes oli suur, takerdamini seal ju ei pääseda, tohutu aeg seal sai seistud seal ja siis Maitlejage seal kordla loomas, seal võttis sakslase kest autoveoautos ära ja siis pani eesti mehed sinna peale ja. Siis saime sealt läbi, lõppude olite ikka tema ikka tema oli küll autuses. Oli Maikel auto siis sel ajal ja, ja meile siis juba see. Austin Austin auto oli, me olime siis autoga, noh, saime sealt siis mägedest läbi annekterwe, seal kolonni mehel umbes kolonni keskel, niimoodi läksid kõik saaja. Ükskord eespoolt tulid juba segadused, vene tankid tulevad. No vot siis hakkaski segadus peale, vot siis läkski see asi laiali seal, kes siis sai. Aga meie mõtlega siis ja tema adjutant jääb pelgaks ordonalt ohvitseri. Meie sattusin selle tee peale, mis läks Turnaust läbi. Viis 10-st autost ja Viismest autost ja Turnust läbi. Noh, tegemisi ka sinna Praha poolika. Kas tööd olid ummistunud sealt, kui me juba saime Turnaust läbi, siis läks juba lahedamaks, sa muidu noh, oli see sõjavägi ja kõik oli ju täis, seal need aga Turnust läbi saime, siis juba läks lahedaks asi. Jõudsime seda Praha majandile välja, seal olid tsehhi patrullid, ained olid, noh, päris rahvuspatrullide vanade tsehhi vormis olid. Noh, need sügis kui heatahtlikud midagit ei küsinud meie käest relva segamini, meile iga vealeidja taskurelvad. Teine patrull ütles niimoodi, et kuulge, mehed tärgede Prahasse minge. Et seal oli just eelmine päev klaaso lastega, kellega oli siis selle siis kui kokkupõrge seal ja et seal ja loota ei ole tarkade Aabrahami hinged, katsuge Prahast mööda hiilida. Mõistlikud olid niimoodi, aga kui teil relvad on, andke nüüd ära, kui te juhtute punase lingi meeste kätte sattunud, siis lastakse kohe maha. Noh, andsime ska puuridega koosnenud relvad ära ja maitse kaasa arvatud maidlaga. Andsime need relvad siis ära, seal enne hakkasime edasi sõitma, siis pöörasime vasakult mööda minna sealt Prahast väiksema tee peale. Ei saanudki palju sõita, metsa väädee oli, kui need punase lindimehed hüppasid välja, sealt sõitsid jumal alguses kohe auto äärde, taheti seal kohapeal kõik maha lasta, meedia, Maidlejatis, rüütliristirüütliristi meie soovida, mõtlesime talle ära võtta raudrist ja need olid kõik tallaga rüütliristi soovitaksime ära võtta, võttiski ja võttis ja pani tasku selle omal, noh, see oli, see oleks kohe lõpult. Seda paindaskoga raudrist ja need teised olid kõik. Jäi pärassislastik autosse, asist, Tepandi, Kaksaatorid kaasa teineteisele poole veel väikeservulisel Austini seal olla, hoidsid katuseservast kinni ja nii edasi, kuni koolini linnani väljanahku linnaäärsel juba valve all. Valvalja, no seal oli siis tohutu seal plats oli spordiplats, mis seal oli. See oli siis juba sakslasi tohutult täis, seal oli sademete viisi, oli seal juba. Me ei jäigi tehtud mingist jutuseina, väärtuslik kivimüür oli seal kivihoone seina äärde. Mina oli minus parem, olime aitlasi, soli adjutant ja siis kaks hordunud ohvitserid paremal pool. Aga kus nad saivad Hitleri Junge, üks umbes 15 aastane poiss seal vasakul ja igaühe ette pantsis, laske vintpüssidega saksa näoga laskjate poolne, jah. Seljad olid seina peale kivise vööri poole. Juba kelle käes ja need kõik need punase lindimehed tegid, tegid seda. Anti käsklus laadi, nägime, kuidas lükatisse, patrol rauda kõik silma hakkasid juba sihtima. Ja meie õnneks tuli vasakult üks hoitsev tsehhi vormis ja nägi neid embleemisi arukate pealt sinimustvalget sinimustvalget Debleemis ja see keelas maksu pealt selle laskma säärasel. Ja siis ohvitser võttis, siis saatis need ees minema, need, kes laskja tulid, siis võttis, läks ise ja siis. Me nende järgi, vot ei tea, mis sellest siis Hitleri on, kes sai, seda ma ei tea. See hakkas koledast Reekimise. Ema, tule appi, ema, tule appi. Mina tahan elada ja infost väikestele. Ja mina ka ja siis vaata nüüd on paras äge räpat. Taipasin ära siis sealt kambast, sakslast hulkasid, küljeli maas, seal tohutult soojemalt saamadel. Pugesin sinna keskele, no siis hakkasin omal neid peeglid ära nikerdamise e-tehte käsi mõõgaga nahka, must on must ja nikerdasin seal ära, nii et siis mõtlesin sinna liiva sisse ära seal ja sakslased, lõika sääred ka, mul kroom, säärikud ja ohvitseripükside kroom, säärikud. Mart Laar mulle millegi lõigata jäidki. Ykskord vaatanud punase lindimehed käivad aga edasi-tagasi edasi-tagasi, keda kurrat magneti nutsu. Eks nad otsisid mind, peitsid ülesse minu kraest kinni ja minema sinna ühte keldrisse, suur kelder oli seal suur, mujal suuri keldris, sinna. Maitleja. Seal Jesel koos jälle koos, kõike uuesti. Mitmes mais võis olla, see oli üheksas mai. Siis kui punase lindimehed meid kinni võtsid ja kellabki käru ütles, et ma vaatasin kella, kell oli täpselt kell 12 90. mail, kui siis nende Punase lindimeeste kätte sattusime. Olid kuusel, olime koos seal jälle ja aga seest ähvardati jälle seal kohe seal keldris ja lasta. Aga see oleks akva noorikalise mustas vormis päris SS mul ilusad pikad lokkis juuksed, kuramus kui sellel võttis juustest kinni seda siit välja sealt ja ei tea, mis temaga tehti seal sellise algemaine musta solvumise mustas vormis ja mitte relvas mitte relvas. Olime ikka tükk aega tükk aega, ükskord kutsuti välja ja siis viidi ühte suurde barakki. See oli ka kahekordsed, voodid olid sees selleks noh, sõjaväelaste paraku kahekordsed voodid sees, seal ei ole, kõik koos. Ja meid pandi siis koos seal vasakut kätt, üks väikene väikene konku. Kas sellise omal kartsa Rooma, mis seal oli olnud Panciscinna? Ojaga dific, Wehrmachti mehed. Noh, aga see oli öösse, siis ma arvan niimoodi, et see juba üheksas vasta kümnendat ühes seal oli, see tehti sisse, kukuks lahti, seal näidati Maidlaga näpuga. Tule siis tõmmati tornile kadule, sellele adjutant ja needsamad punase lindimehed ikka, kes muidugi kõik saigi. Ja viidi ära sealt. Arvasin kohe, et nüüd hakkab sisse lõpp tulema. Aleksiks veerand tundi kaks idiooti mööda, needsamad mehed tagasi uuesti. Siis võttisi kaks ohvitseri, sealt viidi kaasa. Mina mõtlesin, aga nüüd on siis teada, lõpp, katsun oksun kinni, välja ei saa. Ükskord tehakse uks lahti, mina mõtlen, no nüüd on mul järgi. Aga seal barakis olid saksa sõjavangidest kaks valvurit või korrapidaja ööseks pandud, seal öeldi, et ruttu-ruttu välja, ostaks kõik need maha. Ja vot minu õnneks tees õnnetuseks sakslasi olnud värv vastu pidanud teise, teise voodis, teise korrusel. Mul lõikan veenid läbi ja see viidi juust ära sealt. Ja need kaks sakslast peitsid mind selle sineli all ära selle selle sakslasega ära viidi. Lahja Molcroomikud jalas ja toppisid uttu need sineli hõlmata sinna kroomikut alla, mulle seal krunkid välja ei paista. Noh, oligi võib-olla jälgis veerand tundi või niimoodi mööda ei läinud niigi palju needsamad jälle uks lahti, jumal, kus hakkasid räuskama, kus üks mees osanud hüppasid nende valvuritel pealsel saksavalvuritel aga näevad just riski, arvasid juba ette, et niisugune asi võib tulla just just just riigi ära. Et nägite üksindust, aga viidi seegilemised. No ega näo näopidi tulnud. Siis nad otsisid kõik voodialused läbi sealt ja vaatsed, noh igal koht oli täis, kusagil üle ei olnud kusagil, kaht ei olnud ja need jätsid rahule. Mina pääsesin niimoodi eluga tänu selle kahe sakslasele, mis things? Teater niisugune lugu on, et sul ei ole mõte, mida korra käis mõte kodustest kõik läbi, et ma nüüd nüüd lähen niimoodi, et keegi ei teagi, kus mahutud ainult see mõte korraks läbi. Nii et noh, harjunud ära niisuguse asjaga. No ja siis kõikjal ära läksid ja teen hommikul annab keegi otsima tul siis rahunesin maha ja. No siis me kaua ei olnudki, seal vist eelne päev, viidi jälle kuhugi suure platsi peale, noh, seal oli jälle sajad sajad tuhanded moosis segunesid saksa Tulk Arnold, keegi teadnudki, elab otsimisel. Kui kaua me oleme nüüd elanud võõrvägedeta riigis vaid 10 aastat. Vabanemine vene allveelaevnike õppekeskusest Paldiskis oli pikk aega ja närve nõudev protsess. Vahendame kuuvahetusel toimunud meenutus kohtumisel kuuldut. Paldiski tookordne komandant kolonel luks. Aga mida me Paldiskis saime selle aja jooksul teha, vaadake kui me läksime kaitsevägedeks Paldiskisse sisse. Kaitsevägi räägib kompanistaga kompanjoni, tegelikult alguses rühmann indeks revi juhtimises. Aga Vene sõjavägi ole sea selles paljuski garnisonis. No ma täpselt, mida te tahate öelda? Ma täpset arvu ei teagi, praktiliselt kuni 7000 meeskonda Pakri poolsaarel. Ja seal oli väike kompaniid, kes ees seal ank. Paldiski Kraas, kompanii, kus oli kaks, üks kuni kaks rütmi, seal olid jõudude vahekord. Aga tänu millele tähendab sai räägitud vene poolega mudel Arsenaliga? Meie kompanii meestega? Ärge vastake provokatsioonidele, naerdakse, tüli norida, midagi teha, katsuda olla, olla rahulikum, sest meid on vähe. Katsume olukorrad lahendada ilma konfliktideta. Põhjus konflikt oli võib-olla täna Krimmis vaadata, korraks on siis lahkus viimane transportlaev suur transportlaev, viimane, kes viis ära viimase tankimisega. Siis tekkis meil konflikt, kuna just vahetult enne tankide laevade asetamist käivitati kõikide tankide mootorid. Nad hakkasid seal lõunasadamas koha peal olles ringisid tegema keerama. Mulle põhja kompaniisse helistati, et nüüd on midagi lahti. Võib olla soetavad, mootor tagab taina peale minema. Ja ma annan sulle korraldused, sõidan sinna lahendusi. Küsimus ära. Sõitsin silla kandidaati Kvaitasid, masin on autojuhid paremini valguses viskuda seda Martin valgus, panen täistuled peale. Ma lähen esimese tanki juurde. Läksin sinna. Koputasin numbreid ei ava, teine, kolmas, neljandast andis üks, mis on ja mis sa tahad, mõtlesin minagi. Miks te käivituste mootoreid, miks te keerasite kogu lõunasadama territooriumi üles ja siis on küsimus asja niimodi. Nii kaua ei käivitu enam mitte midagi, mina tulin, ei ole ilma relvadeta, nagu näete. Ma teid ei karda. Aga juhul, kui te midagi teete, siis panen selle miinipilduja tule peal kus ei puudukompaniisid Hitleri Padarit sihitud vaja on, siis avame tuledega. Diviisi komandör. Ja pooleteist tunni pärast Original kaalsem kutsusid välja seda tankiroodu. Pataljon, mis seal oli? Seal oli 21 tanki minu teada. Ja lepiti kokku, et mitte ükski tanke ei liigu mitte ühtegi mootorit käivitata enne kui transportlaevaga saabunud hakkab peale laadima. Ja see pealelaadimine toimus valgel ajal, see huvitav oli see, et detailid läksid dialoogi diviisi komandör. Minagi viimaselt anti peale mased ära, Mined saadab küllaltki Nino. Napsu võtnud natukene, äkki paneb pöördutud. Ei mina lähen viimase tankiga peale, panin mootori käima ja läksin, mina mõtlesin küll, paneb teistele tankidele otsa, läks, aga New York toru liikus, jäigi seisma. Vot see oli nagu öeldakse, selline üleelamine, kus tõesti väike hirm oli mul ka naha vahel, kus üksinda tankide vastu seisin seal grantide ees. Aga, aga noh, läks õnneks. Ja see ülesanne mulle anti presidendile, et tagada kaitseväe piirivalve, kaitseliidu tähendab rahulik kooseksisteerimine, Paldiskis paiknev Vene garnison. Sellega me saime hakkama, nii et ühesõnaga, selline oleks siis meie kaitseväe kaitseliidu osa sellest operatsioonist. Me tagasime seda. Raporti kaaned avati, selle kohta ilmus pressiteade, et sellessiga räägiti, teatati, mis keldris rösttegijad ja tegelikult radioaktiivsuse tase ei tõusnud. Ja Eesti vabariik kindlustas selle asja. Reaktori kütusevardad viidi välja. Diplomaatide poolse põhjaliku ülevaate esitas Raul Mälk. Kõigepealt natukene kronoloogias, no kui 1991. aastal iseseisvus taastati, siis koheselt ju kerkis üles ka küsimus sellest, et ise tegelikult pole täielik, kuna Vene väed on sees. Ja kui 1992. aasta kevadel algasid riiklikud läbirääkimised, siis nende keskel nende peamise eesmärgina loomulikult oli vägede väljasaamine ja kuigi seal oli pikk päevakord ka muid teemasid siiski kõik käis selle ümber ja selle nimel esmaselt et vägedest lahti saada ja nende läbirääkimiste raames moodustati siis ka Paldiski küsimustega tegeleb töögrupp, kes oma tööd siis tegi ja see töö oli siis 1992, kevad kuni 1994. Kevad. 1994. aasta maikuu lõpus, kui kohtusid Eesti ja Vene välisministrit, siis oli läänemeremaade nõukogu, välisministrite kohtumine Tallinnas ja sellega seoses oli siis meil vene tolleaegne välisminister, kooserdab siis selle kohtumise ajal võidi ka tõdeda, et Eesti on jäänud nüüd viimaseks kolmest balti riigist nende küsimustega aprillikuus läbi oli oma lepingut teinud ning sealjuures lahendanud ära kaaskrundaga seotud, küsib millest, no automaatselt tuleneb meile ikkagi väga selge signaal, et ka meie peame saama kõik asjad laua pealt ära. Ja selle maikuu lõpu kohtumise üks tulemusi oli see, et leiti, et riiklike delegatsioonide tasemel on Siiski jäänud asju lahendamata ja on vaja nagu mingisugust kõrgema taseme veel panust ja lepiti kokku, et edaspidi hakkavad seda tööd vajalike ekspertide toetuse tegema välisministrite eriesindajad. Ja nendeks said siis Vene poolelt asevälisminister, Churchill ja Eesti poolelt olin siis mina, selles rollis toimusid nii salajased avalikud kohtumised, käisime Genfis ja, ja mujal, kus need kohtumised olid. Tuleb öelda, et Paldiski küsimused, edasiliikumine oli suhteliselt vaevaline, kuid siiski ma arvan, et üks olulisemaid läbimurdeid, mis õnnestus saavutada oli nagu, ütleme, kaks tükki oli neid üks oli selles osas, mis puudutas sõjaväelaste ekspertide teematu, sõjaväelaste spetsialistide teemat, meie teine, see, kuidas ikkagi põhimõtteliselt tagada Eesti territoriaalkontroll ja vene militaarkontroll, ega nendes kahes küsimuses meil õnnestus edasi liikuda. Aga kui 25. juuli õhtul meil oli Moskvas Tšurtiniga viimane väga emotsionaalne kohtumine, ma näen seal mitmeid inimesi, kes mäletavad, mis siis toimus, kohtumine oli erakordselt emotsionaalne, siis võib öelda, et Paldiski osas olime me kokkulepetel üpris kaua. Ja peamine asi puudus, puudus tahta. Kui vägede väljaviimise kui terviku osas oli arusaamine, et me mängime 31. augustiga, aga noh, vene poole ei taha seda veel paberi peale panna. Aga see kuupäev on 31, August, millega me tegutseme siis Paldiski ja osad tippkohtumisele minnes järgmisel päeval me olime olukorras, kus meil ikkagi kuupäeva ei ole ja poolte seisukohad olid üksteisest veel päris päris kaugel. Meie tahtsime praktiliselt kohe ja nüüd ja Vene pooltahtlikul kaaslasel. Nüüd 26. juuli Moskva kohtumise pea tulemuseks oligi 13 kuu ehk siis lõppemisega 30 september 1995 saavutanud. See oli tegelik juulilepete, peaaegu kuni mõni ajakirjanik jätke meelde. Nii see oli see, mille nimel kogu muu töö käik Ja. Sellele järgneb, kuna muid küsimusi ei suudetud seal läbi murda. Pealegi oli selge, et aeg lõpeta tegemiseks hakkas ruttu otsa saama. Vene president, kui alla kirjutab üksus oli saadav veel umbes pool tundi pärast seda tundub, et enam ei ole. Ja, ja siis. Järgnesid juba nii-öelda jätkukõnelused Vene välisministeeriumis päeval ja öösel, kus meil oli tegemist üpris tigedad admirali tega, kes käisid mööda koridori ja ütlesid varjamatult kõike, mida nad eestlaste kohta arvavad enda viibimise kohta öises Vene välisministeeriumis. Aga lõpuks laupäeval, 30. juulil Ma veel ühetunnise edasilükkamisega leping kirjutati alla ja allakirjutajad olid siis vene poolt. Esimene asevälisminister Igor Ivanov, kes sai pärast välisministriks, nagu te mäletate ja Eesti poolelt siis langes see roll minu peal. Rahvusvaheline taust sellele, mis toimus. No me võime öelda, et Eestis ja teistes balti riikides, vene vägede väljasaamise nimel väga sihipärase tegevuse tulemusena kõigi kolme balti riigi poolt meie sõprade poolt õnnestus luua täiesti enneolematu laiusega koalitsioon. Kui vene vägede väljaviimisest rääkisid mitte ainult Ameerika Ühendriigid ja Rootsi ja nii edasi, aga kui sellest rääkisid ka Ukraina Hiina siis see on tõeliselt erakordne, võtke hiinlased, kes tol perioodil hoidsid väga selgelt positsiooni, et meie pista oma nina mitte kuhugi kus meil ei ole väga tähtsaid huvisid, eelkõige ainult Aasias. Teed hiinlased tulid välja ja Hiina välisminister, asepeaminister, kes käib Tallinnas, ütles Belgia positsioonil. See, ma arvan, oli, oli, oli mõnes mõttes tõesti erakordne. Teine rahvusvaheliselt auto oluline punkt on see, et meil olid inimesed, kes olid väga mõjukad maailma poliitikas ja kes olid personaalselt kaasad. Siin tuleb kindlasti eriliselt ära märkida Bill Clintonit. Tema vahetu isikliku panusega karmilt väga palju tegi isikliku tööd ja need ei tule kindlasti meeles pidada, aga ka paljusid teisi rub Talbot ja paljusid teisi lääneriikide tapjaid poliitikategelasi aga Clintoni ja pilti ma näeksin siin eriti nagu välja ja kolmas meie selja taga olid üksteise järel tekkinud ka rahvusvaheliste foorumite otsused. Meie selja taga oli oste Helsingi tippkohtumise otsus vägede väljaviimise kohta. ÜRO seisukohad tekkisid. Ühesõnaga tekkis niisugune tõesti võimas impulss. Aga sellel võimsal impulsil rahvusvahelisel areenil on alati üks tõde, ka on alati oma lõpp. Teda vajub mingisugusel hetkel väga kiiresti ära, kui tule joonestada, impulsse kaduda. Selle tõttu meie ees seisis 94. aastal tõepoolest vajadus meile erakordselt õnnelikuks kujundanud jõudude vahekord realiseerida. Kui 31, augustil Saksamaalt vägede väljaminek Lätist ja nii edasi oleks ära toimunud ja me oleksime oma probleemidega eral edasi ripakile jäänud. Sisse imbunud oleks kiiresti hajub. Ja et me olime väga täpselt selles olukorras, mida diplomaatias nimetatakse võimaluste aken. Ja selle, selle, selle akna me siis ka ära kasutas. Lahkumistseremoonia korraldaja Eesti välisministeeriumi poolt Jüri Trei Enne sõitu Paldiskisse. Oli oti saade, kus intervjueeris admiral Holkovikovi ja kuna mina ise olen ka mereväes teeninud kolm aastat ja Paldiskis sel ajal allveelaevastiku brigaadis kuuekümnendatel aastatel siis Urmas Ott küsis, admirali ta seal ei juhtu, viljade saade, nii et ma juhuslikult kodus nägin, küsis, et noh, et kuidas te siit ära lähete. Et vaevalt, et keegi selle laviankaga ära saadab. No need, kes sõjaväes on vene sõjaväes on käinud, teavad, et mina ka kolm aastat me laulsime seda Slovjanudki toimida ramm, pomm, pomm, pomm, pomm minu elukooli ja marssisime madrustega ja pidime laulma seda. Ja admiral vaatab kurva pilguga otile otsa ja ütleb, et vaevalt muidugi mind siit ära saadetakse. Ma võtsin telefoni, helistasin kaitsejõudude orkestri siis dirigendile Petersonile ja küsisin. Kuule, kas ei ole piirivalve on tegemist? Peterson, see on kaitsejõudude paketti. Ja ja tema tema ütles, et ma küsin, kas sul on noot orkestrile ta ütles, ei ole, Jüri mõtlesin, vot sul on aega hommiku kaheksani leida, noot hääles, välja kirjutada ja olmeorkester peaks seda mängima, kuna me olime orkestri sinna tellinud. Ja saan, leidis selle noodi, ma ei tea, kelle käes ja kus käivitas. Sai. Miks ma seda räägin, et nüüd, kui te seda filmi lõikuga no vaatate, siis seal saab palju nalja, sellepärast et ega admiral ei oodanud seda ja ega ta ei teadnud. Ja kui see, kui me hakkasime lahkuma, kui kõik On optid olid alla kirjutatud ja juba suursaadikud ja külalised ja, ja britt ja kõik olid juba vagunites, siis minul oli orkestriga kokkulepped. Kas viimasest veel viimases vagunis, et ma annan käega märku, et millal seda slov jalkat mängima hakata ja seal neid on niisugune pilt, kolonel luksis, komandant seisab olkovikov, admiral seisab ja Eesti kaitseväe orkester seisab. Ma seal lugu läheb lahti ja nüüd on näha siin tema niisugusest kohtumisel ka, et admiral on küllaltki liigutatud emotsionaalselt ka, et ta niimoodi toimub jalalt jalale ja kuulab ja ta ei usu oma kõrvu, et Flavialka kõlab. Et see on nagu vene Adrianalile veel viisakusavaldus, et asi on korrektselt lõppenud, Paldiski ja kui see lugu, vaat siis ta läheb orkestri ette ja no vaatab niimoodi neile otsa ja ütleb, et maga tariaal laga tõrjusas võrgu, mille peale mäletate, meie rääkisime, uskumus ei usu alati. Aga sealt ei tule midagi. Lendab ringi, vaatab luksi otsa kolonel, luksi hot finišini, uni ei hakka. Et milline oli siis nagu see admirali ja, ja viimase nagu mehe ärasaatmine sead, Paldiski. Kuuldu oli Eesti piirivalvemarss. Kui ühel ajalookonverentsil räägitakse meie piirivalve kujunemisloost. Avatakse piirivalverajaja kindral kurvitsa vahakuju. Tähistatakse piirivalve taasloomise viieteistkümnendat aastapäeva ja vele sõjamuuseumi viiendat aastapäeva ning kuulatakse ära. Mitu ettekannet küll piirivalvekoertekoolist, küll Eesti piirivalvurite suvesõjast, tuleb teie toimetajal alla anda. Kõik pole meile jäänud minutite jooksul haaratav. Kuid tahan, et kuuleksite. Kuidas lõpetas sel konverentsil Valgas kindralmajor Harri Hein oma ettekande Eesti piirivalveajaloolisest pärandist? Läbi väga valusa kogemuse oleme ajaloost õppinud. Väikeriigi iseseisvuse tagamiseks ei piisa ainult linnapea töösuhete arendamisest lähinaabritega. Eesti iseseisvuse kraappamisel 30 900 40. aastal oli märkimisväärseks teguriks rahvusvahelise isolatsiooni, mis tingib olukorra, kus informatsioon toimuvast puudulikkust ning analüüs ei vastanud tegelikkusele. Samas peame endale aru andma, et advokaat ütles nii sündikuma hädas, ise aidata suudavad. Tuleb mõista, et Eestimaapinda peavad ja saavad kallaletungi korral kaitsta eestlased ning tegutsema oma kaitsepolitsei ja kaitsejõudude korraldamisel, nii et vajadusel sellega ei saa hakkama. Saaksime. Eelnevast järeldusi tehes jõuame äratundmisele piirivalves, kaitseväes ja kogu Eesti ühiskonnas on aktuaalne ja muutub üha aktuaalsemaks võitlust lahti ja võitlust, vaid hoidmine. Nii tähtis ei ole tegelikult kogu olukorra äratundmine. Täna ühiskonnas kahjuks ka kõrgel riiklikul tasandil. Vehkuvad vikerraadio kandepinda, põhjendamatud sotsialismi ideed, nõudmised loobuda väljakujunenud katse konfessioonist ja minna üle niinimetatud väikesearvulise, valdavalt välis välismissioonidest osavõtuks mõeldud palgaarmeed võimalikust konfliktist aga pangad, kogu meie tulevik ühele kahtlase väärtusega kaaslane minu arvates tehakse panus vaatlusele sõbralikult naaberriikidelt ja pakkunud, et igasugune abi saada ning seeläbi iseseisvus säilitada või taastada. Niisugused mõtted ja ideed pole mitte ainult lühinägelikult vaip. Omariikluse seisukohalt ka võib-olla isegi päise pannud. Majandusliku, rahvusliku ja sõjalise ohuallikates. Hävitavamad võib olla ühe väikerahva jaoks aga pidada kaitsetapja võitlusvaimu kadumist. Kindlasti kuuluvad selle sellesse ummikusse nii piirivalve, politsei, kaitseväe päästeteenistuste, haritlaskonna, meie arstid ja meditsiinitöötajad ja paljude-paljude teiste nüüdada ametite esindajad. Mis kindlameelsuse aluse ja riigi tähtsuse kõrval kirjutab meile, kinnitab, et Eesti iseseisvus ei tohi pidada iseenesestmõistetavaks Jakese eneses püsivad vaid ka täna ajab ame jagunema backrotepargukalt valmis oma isade maa oma vanemate aitavad vabadust relvaga kaitsma. Kui kaovad, tüürib raba Roobri, Gabrahwa Vabaduse tänav värvunud.