Midagi siis teeme ühe pildi, tulge. Linnale pere filmida, kuulata teine kuulamist. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähele barokk. Nardoderne supp, modell ei mõjuta. Tere ja toredat päeva teile kõigile, armsad perepildi kuulajad. Mina olen Tiina vilu ja viin teid täna kahe julge ja õnneliku inimese juurde. Mina olen täna tulnud jälle külla. Ja olen külla tulnud Madlile ja unole on selline mõnus teisipäeva õhtu väljas on veel valge, sest kevad on käes ja tulin juttu ajama. Praegu olete siin perepildil teie kahekesi, tegelikult ma tean, on Teie peres liikmeid palju rohkem, kes siia pildi peale veel võiks kuuluda? No selle perepildi peale ilmselt võiksid kuuluda veel minu tütar oma elukaaslasega, minu ema, minu õde, oma perega, tema mees ja väike kahe aastane jazz. Ja siis Uuno tütar oma perega. Tema onu, tütre abikaasa, ahjaa, kaks lapselast Mirjam ja, ja armu. Et ilmselt see oleks see meie perepilt. Lisaks on teil veel mõned neljajalgsed pereliikmed, kes need on ja kus need on? No need on nimed. Ellajad, nõpsik, meil oli neid rohkem ka ka need said otsa, kes antellajanepsik, bella, väga kuri hunt ja napsik on väga kuri taksikoer. Ma olen selle lühikese aja vältel, kui ma siin teie juures olen olnud, see on umbes kolm minutit aru saanud, et kui õuna midagi ütleb, kui sa poolt usuga oled ikka petta saanud. Teil on vist kogu aeg kodus väga lõbus. Madli, kuidas on? Jah, minu mehe huumorimeelest tuleb aru saada ja tema naljadest ja päris Ta ei ole saanud, aga, aga tuleb osata sinna sõnade taha näha ja tegelikult see tema mõnus huumorimeel oli üks asi, mis mind kohe algusest saati tema juures köitis. Nii et tegelikult, et võiksin perepildil olla päris suur seltskond, aga igapäevases elus olete te tavaliselt kahekesi koos ja siis kaks neljajalgset sõpra on seni mitte just päris selles mõttes, et jah, tõepoolest siin oma väikeses nõmme kodus me oleme kahekesti, aga meil on selline natukene itaalia perekonna moodi vist, sest et tütar elab mul siinsamas, kohe korrus kõrgemal on käe ja jala juures. Ema elab kohe siinsamas hoovi peal tagumises majas. Samamoodi kui ka minu tädi ja veel ka minul õe ämm, et nagu tagumises majas elavad vanad inimesed, keda ka iga päev peab vaatama ja vähemalt tere ütlema. Ja ega õdegi tegelikult minust siin väga kaugele ei ela. Uuno tütar, tõsi, on nüüd kaugemal, nemad on Märjamaal. Aga igapäevaselt suhtleme tegelikult nende kõigiga, olgu siis telefoni teel või saame korraks kokku või või noh, selles mõttes see perering on igapäevaselt palju laiem. Ma olen kuulnud, et niisama lustlikud, nagu te ise olete, on ka teie kokkusaamise lugu. Uuno, kuidas teie Madliga kahekesi kokku saite? Kes seda enam mäletab, see nii kaua tagasi. Mis, kui kaua see on? No üheksa aastat tagasi mu meelest on see päris asi ajov. Sajandisõit nagu kutsutakse 2000. aastal ümber Eesti, mina sõitsin seal oma sõpradega kaasa ja noh, kuna mul on kase vanaraua viga külges, siis tahaksin sõpradega kaasa ka oma autot veel ei olnud ja siis ma mängisin seal ajaviiteks. Diiva nuka, veel pilli. Mis teil seal, see oli lõõtsapill? Ja mis siis edasi sai, olid vanad audid ja mees, kes mängis pilli, püsida no mina sattusin sinnasõidule tegelikult seoses tööasjadega, sest tol hetkel olin ma otsapidi ajakirjandusega seotud suures vaimustuses ma seal neid autosid kõiki proovisime ja lunism ennast iga auto peale ikka sõitma ja sattusin niimoodi ka siis ka selle auto peale sõitma. See oli vana villis, mille peal siis tõesti uno juhi kõrval seda lõõtsapilli mängis. Mina ei tea, kas mina talle silma või jäi tema mulle silma, ma ei oska seda enam nüüd öelda, igal juhul järgmisel õhtul see oli jaanilaupäev, siis me olime Avinurmes ja siis ta tuli ja võttis mind tantsima. Nii et no kas on võimalik veel romantilisemat kohtumist või tutvumist või kokkusaamist ette kujutada, kui jaanilaupäeva õhtul. Ja noh, liime tantsima jäime. Sattusin kõrvalt kuulama 60 aastaste daamide juttu ajamist, kui nad arutlesid selle üle, et kui nüüd mingil põhjusel peaks oma mehest lahku minema, no ei, siis uut ei tahaks, sest et kes jõuab selle kõigega hakata otsast peale ära harjuma. Sellises kuldses keskeas nagu teie praegu olete mõlemal omad elud selja taga ei olegi sugugi lihtne kohtuda ja uut elu alustada Uuno, kuidas oli uuesti alustada ja millega pidi ära harjuma Madli puhul? Ms kuldses keskeas, ma olen noor inimene olles mina harjun kõigega. Madli, kuidas sinul oli, jah, ega need on jälle see koht, kus Uno jutust pool usud ja ja pool oled petta saanud, et eks ikka temal oli ilmselt ka, tuli nii ühte kui teist minu iseloomu juures üle elada ilmselt tuleb praegugi. Aga seda peab küll ütlema, et minul läks harjumine ja omaksvõtmine palju raskemalt. Et mina olin ikka nagu selline tõrksam seda omaks võtma, et ongi tõsine suhe ja ei olegi naljategemine. Leping, meesterahvas ikka täitsa tõsiselt tahabki abielluda, ei tahagi niisama koos lihtsalt elada, vaid, vaid ongi tõsine mõte ja, ja soov abielluda. Minul läks nagu see, see võin nüüd takkajärgi tunnistada ikka palju palju keerulisemalt ja palju raskemalt, sest täpselt nii nagu sa ütlesid, et noh, oma elu oli ju juba ju selja taga, olid omad kindlad välja kujunenud harjumused, eluvaated tegelikult oli ka, olin natuke kuskil ka see teadmine, et ega mina elus ilmselt seda õiget enam ei leiagi, olid nagu juba sellega leppinud ja siis tuleb välja, et näe, ongi olemas. Una kas teil ka mingisugused kartused või hirmud olid? Kui inimesed alustavad oma elu esimesi suhteid, siis tavaliselt on seal ümber ka kogukond, kelle arvamus on oluline. Kas ta kiidab heaks või ta ei kiida heaks. Kuidas teiega oli, kelle käest teie jäite ootama, et mida arvatakse või kuidas öeldakse. Mina küsisin oma tütre käest. Vaata passimist, sosin, annan, basid. Madli, kuidas sinuga läks, täpselt sama ainuke, kelle käest küsisin, oli minu tütarette Tepp, mis sa arvad? Tundub nii, et tema hakkab nüüd mehele minema ja, ja ta ütles, et see on üks väga õige tegu. Mida sa nüüd teed, et kindlasti Uno vanemat on juba ammu surnud, minu vanemad. Nii Sagu ema tol hetkel veel elasid neile ma tegelikult tegin ainult teatavaks, et nüüd on lugu niimoodi, et et me abiellume, ükskõik, mis nemad oleksid arvanud, ega see poleks seal oma otsust muutma. Aga kas tütarde arvamus oleks olnud sellise otsustava tähtsusega, kui ikka tütar oleks öelnud, et kuule isa või kuule ema, no mis nalja sa teed, kas siis oleks jäänud katki? Aga ometigi see perekonna arvamus kindlasti oluline on, kui palju sellest üldse peaks kinni hoidma ja, ja kui palju inimene peaks vaatama enda sisse ja oma südamesse tunnetades, mis talle on hea iseendale kindlaks jääma. Ma arvan, et ma ei oska öelda, kas just perekonna heakskiitu nüüd sõna otseses mõttes püüdma peab, aga tegelikult see, et see perekond aktseb Erik, sinu kaaslast sellisena, nagu see kaaslane on kõigi tema vigade, kõigi tema naljakate iseloomujoonte ja kõigi tema positiivsete asjadega seal tegelikult ülimalt oluline. Sest kuidas muidu see Perering saaks tekkida või kuidas muidu ennast seal hästi tunda kui 11 ei aktsepteerita. Et noh, ma, ma arvan, et see ei ole mitte heakskiit, mida otsides on Sonson midagi muud. Ja kui see on olemas ja kui, kui perekond võtab kõik need uued liikmed niimoodi vastu, et mõistet saadakse ja jäetakse ka sellele uuele liikmele hingamise tegutsemisruumi ja jäetakse talle ka tema veidrused, et siis on, ma arvan, kõik korras. Võib-olla on õigem sõna omaksvõtt ja oluline on, et perekond võtaks omaks puuna, mida teie arvate? Kui tähtis on järgida oma südant ja, ja kui palju peab arvestama siis teistega? No tõesti, aga tuleb alati arvestada oma jura tahab ka ikka edasi teha. Mis see on, mis teid seob? Ma sain aru, huumor, aga Uno poole pealt vaadatuna. Ma ei oska öelda, ma armastan oma naist urgu. Millega Madli ära võlux sobib lihtsalt, kas oli kohe selline tunne nägitaja oligi selge, kohe ei olnud kohe pidur tõkis tasapisi. Ah, see on nii ilus nagu muinasjutt, sest et on ju nii, et mehi on vähem kui naisi ja seal selline taeva kingitus. Ma arvan, et hästi paljud naised kodus mõtlevad, et miks see mina ei olnud, Madli, kas sa, kas sa julgesid siis, ja julged sa nüüd ka olla õnnelik selle üle? Julgen küll, jah. Ja, ja tegelikult no mis asja ütlesid, et võib-olla mõni naine mõtleb, et miks see mina ei ole, siis seda on tegelikult minu käest ka otse küsitud, et kuidas see võimalik on sellises vanuses pärast neljakümnendat ja sa leidsid endale niisuguse mehe, kuidas see võimalik on? No ju siis oli minu saatusesse ette nähtud. Unul on üks väga vahva ütlemine, ta ütleb niimoodi, et iga inimese elus peab olema ka tema kloostriperiood. Ja tegelikult enne seda, kui me kokku saime, oli meie mõlema elusse kloostri periood väga pikalt ära olnud. Ilmselt ka see mõjutas meie kokkusaamist ja meie meie kokkujäämist. Kui te oleksite saanud kokku palju varem enne seda kloostriperioodi, mis te arvate, mis siis oleks olnud, kas te siis oleksite üldse 11 tähele pannud? Samad sõnad ei oska öelda, sellepärast et eks meil mõlemal on ka selliseid iseloomujooni, mis võib-olla nooremast peast ei oleks meid mitte kokku viinud, vaid hoopis lahku viinud. Aga ikkagi jälle see, et mõlemal oli juba elatud elu selja taga ja oma vigadest on õpitud ja kogemus on olemas, see ju aitab kõikjal Iffida kõiki neid konflikte ja, ja mis, mis tulla võivad, ega see siis nüüd nii. Ma ei ole, et meil on kogu aeg kohutavalt lõbus ja kogu aeg naerame, muidugi, meil on ka omad teravad nukid ja, ja meil on omad kriisiperioodidega see, see kõik aitab seda üle elada. Uno, tulles tagasi siis eelmise küsimuse juurde, kas teie julgesite siis ka olla õnnelik, kui te olite kokku saanud ja ega see mehel ka ja pole kõige õigema leidmine sugugi lihtne. Otse loomulikult, mis moodi on olla õnnelik ja tunne täielik rahulolu. Noh, kas te käisite käest kinni, tantsuõhtutel ka ja lillesülemid olid kogu aeg süles või, või kuidas see oli? Ei, me ei käinud kogu aeg käest kinni ja möll käib praegu ka kogu aeg käest kinni, kuigi mõnikord küll ja ja lillesülemid otseselt ja ei, ei olnud ega ei ole, aga ega ühtki tähtpäeva minu mees ei unusta küll, et siis on ikka lilled täiesti olemas, tuuakse. Mismoodi see on see õnnelik olemine, no minu jaoks on see kindluse tunne. See on, see on, see on selline kindluse tunne, et sa julged elus väga palju asju ette võtta. Tal lihtsalt sellepärast, et mul on kindel tunne väga palju asju, mida üksinda elades ette võtta ei julge ja teha ei julge. Ja, ja jah, see kindlustunne alaka mulle sellise sellise rahulolu tunda, seda ei oska isegi niimoodi seletada, sellepärast et kui me kas või siin argipäeva õhtuti koos kodus oleme muudegi kas või on minu käest küsinud, et kas te siis ei räägi või, või mis te siis teete, et me võime ka tundide kaupa üldse mitte rääkida, kumbki tegeleb oma asjaga, tema on seal oma kabinetis, seal teeb oma pabereid, mina olen siin, vaatan televiisorit või teen midagi muud. Aga, aga see ei tähenda, et meil on halb, meil on väga hea olla, ei pea kogu aeg selleks rääkima, et oleks ja ei pea selleks kogu aeg kätt hoidma, et oleks ja kas teie olete need, kes mõistavad 11 poolelt sõnalt vaid poolelt mõttelt? No ilmsa on, kord on meil Olnud on? Maailm saab isotzee sinus. Viimne hävine soodus näeksid ja mu vaikus. Kui sa tuled õige ning kui südames mul ringid Mida te olete võtnud kaasa oma eelmiste aastate ja eelmise elukogemusest, mida te nüüd enam niimoodi ei tee, nii nagu sa ütlesid, et, et me ju õpimegi Noh, eks nõukaaegne elu karastas kõikega korralikult. Sa tahad öelda, et sina tulid hästi karastunult jah. Lihtsalt minu esimese abielukogemus oli nii lühike, et ega sealt ei olnudki midagi kaasa võtta, ütleme niimoodi. Selles mõttes selles abielus praegu nii mõndagi on minu jaoks täitsa uus ja selline noh, avastad iga päev midagi, õpid iga päev midagi. Aga mida ma hästi hoolega pean õppima, mis ma tean, mis on minu viga, on see, et teisel inimesel tuleb lasta teha seda, mida ta tahab teha. Sinu elus on asju, mida peab tegema paratamatult puud tuleb tuppa tuua, talvepuud tuleb muretseda, see asi tuleb ehitada teise asja eest tuleb hoolitseda. Aga siis on veel need asjad, mida taheti, võidakse teha. Ja vot tuleb, tuleb sellest aru saada, et mõnikord tuleb lasta teha ka seda, mida tõepoolest tahetakse teha, kuigi sulle võib see tunduda selline naljakas või no mis asja ta seal nüüd teeb või mis ta seal nikerdab? No mida peab laskma unal teha, mida ta tahab teha? Lõõtsapilli mängida lõõtsameeste kokkutulekut, korraldada raudteed, ehitada, unistada sellest, et me ehitame oma maamaja juurde vaateratta. Ja oi, neid asju on palju. Nii Uuno, nüüd palume modelli kohta, mis on need asjad, mida marlil peab laskma teha, mitte tema kangesti tahab teha. Tema on meil niuke lille istuta ja siis ta tahab hästi palju raamatuid lugeda. Ta loeb viit raamatut korraga. Need ei ole kõik ühe lehekülje pealt lahti erinevate lehekülgede pealt, siis ta vaatab kino, kino, filmisi, väga palju televiisoris. Olete te sellega nõus, et see on üks vajalik oskus ja omadus abielus olles peres olles, et peab laskma mõnikord teha seda, mida inimesed kangesti tahavad. No otse loomulikult minul vastupidi, temale on nagu suurem abielukogemusena 33 aastat, aga siis noh, abikaasa suri ja tuli nagu ellu väike vaheldus. Aga mis sealt kaasa tuli, lisaks sellele nõukaaegsele karastasele, mis need kogemused on, mis järgmises elus marjaks ära kuluvad? Hirmsat rabamiselt kogu aeg, noh et kõiki asja ikka ei saa, mida tahad ja seda näitab see õnnetu talupidamise kogemus vahepeal loomi peetud ja kõiki asju aga aitab. Mida te koos teha tavatseb, mis teie ühised sellised tegevused on? Meil ongi kõik ühised tegevused tegelikult. Nii et kui Uuno tõmbab lõõtsa, oled sina kohal? Ei, selles mõttes mitte. Ei, ära valeta, eila ei, selles mõttes mitte. Aga no meil on ju, eks ole, siinse kodu, mille eest tuleb hoolitseda, meil on maakodu, mille eest tuleb hoolitseda, kus me mõlemad väga hea meelega käime, eriti muidugi kevadel ja suvel. Seal ongi niimoodi, et minul on sisse lilleaed ja iluaed ja ja temal on seal kõik muud tööd ja toimetused ja ja kõik muud asjad tegelikult ka, mida me plaanime, noh, ükskõik teatrisse minek või või, või on selline tunne, et nüüd tuleb natuke endale puhkust lubada, et lähme õige kuskile spaasse või, või lähme kas või pühapäeva hommikul kuskile ujuma või võtame kasvõi pikema jalutuskäigu ette. Kumbki meist ei plaani seda ju üksinda ikka me teeme seda ju koos. Pluss siis muidugi kõik need asjad, mis on pearingis, olgu kellelgi sünnipäev või, või emadepäev või, või jõulud või nüüd olles olid lihavõttepühad, käisime ema juures kõik lõunale pluss veel sellised asjad. Ja mida me muidugi ka koos teeme, mille jaoks me tegelikult mõlemad teadlikult aega võtame. Ehkki me oleme küll rohkem pühapäeva vanaisa ja vanaema, on siis lapselapsed, Mirjami Jarmo, üks on, saab kohe kuue aastaseks, teine on viie aastane, et siis noh, nendega koos aega veeta, koos käia ja, ja lihtsalt nendega olla, et seda me teeme koju kuus. Ma ikkagi julgen seda nimetada, ma ei tea, onu, kas, kas see sobib ikkagi ütlen kuldne keskiga, see nii ilus väljend minu arvates kuidas kirjeldada, et milline elu, järk või ajajärk see on, mis ta on praegu, mismoodi see on, mismoodi ta erineb mingitest teistest vigadest, mida te juba proovinud olete? Minu meelest tuleb üha kurvemaks, enam ei rabele, enam ei ole kuskile rabeleda, nüüd tuleb ainult olla. Ja tuleb mõnu tunda sellest et mina olen, et tema on, et meie oleme. Ainuüksi see kirjeldas, et korraga võib lahti olla viis raamatut. Tundub mulle heas mõttes kadestan, märkimisväärne või see, et ma võin võtta aega lõõtsa mängimiseks ja ja millegi ehitamiseks. Oluline vist on ka see, et sa annad endale aru, et ongi selline võimalus ja ongi selline? Jah, selles mõttes, et ei maksa nüüd valesti aru, saadame mõlemad, oleme täiskohaga tööl, käivad inimesed, meil on väga pikad tööpäevad. Ei ole sugugi nii, et ainult lõõtsapill ja viis raamatut. Aga lihtsalt selles vanuses oled endale selgeks teinud, mis on elus tähtis ja sa oskad ennast hoida. Mitte seda, et kumbki meist teeks oma tööd lohakalt või, või halvasti või, või kehvasti. Aga me mõlemad oskama õigel ajal pidurit tõmmata, see lihtsalt on niimoodi. Kõigepealt on minu pere ja kõik see, mis on seotud minu perega. Kui vaja, siis tuleb tükk tühja maad ja alles siis tuleb tööuna. Kuidas teile. Ei mina hommikuti lihtsalt kibelen tööle minna. Kohe pahansonominna, kuidas õhtutega on, siis mul on kuju, nii olevatki õnneliku elu saladus, et hommikul tahaks kangesti tööle ja õhtul tahaks kangesti koju. Kas te oskate mulle kirjeldada, millised on need hetked koide, väga naudite, oma oma elu ja oma oma koosolemist ja oma kodu? Ma arvan, et me mõlemad tegelikult naudime väga iga kodus olemise hetke. Sellepärast et me oleme selle kodu siin ju ise ehitanud. Ja mitte väga ammu meil läheb siin neljas aasta vist ja. Me väsimatult imetleme, et oih, oih meie kodu. Ja ma ei tea, mina näiteks naudin ka neid hetki, kui me koos kuskile sõidame kas või Eestimaa peale, lähme natukese matkama või teeme mõnikord seal mõne ühepäevase tiiru, laupäeval, pühapäeval tuleb mõte. Lähme Türile Ringhäälingumuuseumisse. Lähme on, ma näen, ma naudin väga selliseid hetki, see on tegelikult see, kus noh, nagu sellest argipäeva rutiinist, mis paratamatult igasse kooselu tuleb, siis saad nagu noh, tõmbab sellest rutiinist sind välja hoopis hoopis teine koht, hoopis hoopis teised mõtted, hoopis teised jutud, hoopis teine suhtumine, hoopis teine silmavaade, hoopis teistmoodi käest kinni hoidmine on võib-olla neid hetki siis. Täisõrnade hoopis. Ma ei, ma ei saa jalu ja taevas olla. Ei pea. Täitsa. Hoopis. Ma ei saa jalus ja taevas alla. Nii diisiks kaar nüüd, no nii Too nii nuustma. Millised on sellises eas sihid ja suunad mida elult veel oodatakse, mida ühiselt planeeritakse? No reeglina ka suuremad unistused kõik ees, alles. See on kõik prügi, mis tehtud, on ikka ikka tahaks uuemaid, suuremaid oioi, oi. No näiteks suunaks, kas ma tohin nuruda mõnda teie suurt plaani või unistust, mis sihid teil, kuhu te suundute parasjagu? Madli luges neid juba siin etega vaateratta jätab natuke tahapoole, aga ma töökoda ehitada endale ja, ja neid lõõtsapäevi edasi pidada ikka ja nüüd ta kuuendat, see aasta, kust armastas ta, tuli lihtsalt sellepärast, et ma olen eluaeg pillimees olnud, aga teatud põhjustel ma enam ei saanud mängida eelmisest pilli seal trompetit ja siis olin kuskil nii kuldses keskeas, kui ma ostsin endale selle väikse lõõtspilliühingu poiste käest selle pilli ja küsisin, kuidas seda mängima õpitakse, siis Raido ütles, et pane uks lukku saada kõik pehmesse ja hakka pihta ja ongi kogu ära kuula kedagi ja nii maks lihtsalt ise vaikselt nokitseda lihtsalt ja lihtsalt see asi. Kas selline ellusuhtumine on uunat iseloomustav, et ta lihtsalt võtab asja ette ja teebki ära ta teinekord on hästi pika ettevalmistusperioodiga, aga põhimõtteliselt küll jah, siis kui teeb, siis teeb ära ja, ja kiiresti ja väga korralikult. Aga noh, teinekord võib halliks minna aja pealt, mis sa ootad, et millal nüüd ometigi see tegemine pihta hakkab. Aga minu meelest on selles tüki julgust, kas julgeb endale tunnistada, et tegelikult mulle väga meeldib pilli mängida, et miks ma ei võiks seda teha, mistahes eas ma siis parasjagu otsustan alustada või jätkata või kus iganes olen, sest et paljud meist on ju lapsepõlves pilli õppinud, aga paljud neist julgevad, et sinna taha istuda. See on eraldi teema, et kuidas neid inimesi julgustada, miks võiks uuesti proovida, isegi kui tead, et vist enam nii ei oska nagu kunagi seitsmeaastaselt. Noh, asi sellest, ega ma hakkasin varakult pihta küll, ega ma üksi mänginud, ma olen eluaeg orkestrites mänginud ja seal olid ikka kollektiivis. Kollektiivis peitub jõud. Need on kõik meeldivad mälestused, mis teiega, taseme, mida vaja ehitada, on? Oi, see on rauatöökoda, sest mina töötan raua rätsepal. Kas see tähendab seda, et kusagil on teil ka need imelised vanad autod, mis on lisaks Madlile, ma saan aru, no üks armastustest ei otseselt imelisi vanu autosid meil ei ole, aga meil on palju küll meil on pöörasele hulgal imeliselt vanu autojuppe, maakodu on otsast otsani täis vanarauda. Ja selles mõttes jah, tõesti unu vanarauda ja metallitööd hirmsasti armastab. Ja, ja tal tulevad kõik need asjad niimoodi väga hästi välja ka hästi kunstipäraselt ja ja, ja, ja tema jaoks on see puhas looming, kui ta peab seal, ma ei tea, kas või saunaahju või midagi tegema, et see, see on puhas looming. Nii et ei otseselt vanu autosid, meil ei ole hirmsal kombel vanu, romusib vanud Daile roostes mutreid. Seda on meil seal maakodus, vot nii palju ja veel rohkem, aga Ma arvan, et see kõik ainult soojendaks seda. Nüüd juba jah, aga on olnud ka teistsuguseid hetki. Kui ma mõtlen tuttavate paaride peale, siis iga paarisuhte kohta saab öelda midagi iseloomustavad, kes on omavahel konkurendid ja ja, ja kes on pidevalt vajavad nagu mingisugust vaidlemise momenti, mis teie suhet iseloomustab. Millised teie omavahel olete? Normaalsed? No ilmselt eksis, see natukene natukene iseloomustab, et ju vist mina olen selles suhtes rohkem vedur ja selline initsiaator, et nüüd ja ei, Juuno ütleb seal kõrval titt ja tema on pidur. Ei, nii ei ole. Et kes nagu ütleb, et nii, nüüd nüüd võtame selle plaani ja siis nüüd tuleb seda teha, et mina olen selline Puhhi raamatusse jänes, kes pidevalt organiseerib. Aga sama suunal, Uno laseb mul kõige sellega niimoodi toimetada ja toimida ja ikkagi plaanid, meie arutame koos läbi ja kõiki me teeme lõpuks ju koos ja mõnikord nägeleme ju ka ja üks arvab, et ikka need plaanid ei kõlba kuskile ja teine ütleb, et sa ei saa üldse asjast aru ja no nagu ta ikka käib. Minule tundub, et teie suhet iseloomustab huumor, teile on väga oluline, et kõik käiks läbi sellise mõnusa, mõnusa mõnusa huumori, ilma eesti saab. Oh, mis mina pole mingi naljahammas tõsine inimene. Jah selline õiges kohas õigel ajal öeldud humoorikas mõte või lause või, või mingit, täiesti ootamatu asi, mida öeldakse, et see võib nii mõnegi terava olukorra väga hästi ära lahendada. Ja ma pean ütlema, tuuno valdab seda kunsti väga hästi. Kas teie perel on tavasid, mingeid kombeid, millest alati kinni peetakse, mida te alati teid tähistasime märtsi lõpus kuuendat pulma-aastapäeva, meil läheb seitsmes aasta abielus olla. Et vot, pulma-aastapäev oleme me tõepoolest igal aastal tähistanud ainult kahekesti päris esimesel aastal siiski kutsusingi oma õe ja õemehed kuidagi tahtsin nagu natuke pidulikumalt, aga viiki üle järgmised aastad. Oleme seda päeva kahekesti tähistanud, ükskõik, kas siis kuskile välja läinud pidulikumalt lõunat söönud, sõitnud päris kuskile ära. Aga igal juhul oleme seda tähistanud. See on päris meie päev. Ja no ülejäänud seostuvad ikkagi tegelikult perega tavapärased need pered, päevad, et neil jah ja suvega ka sellepärast et üks, mis on ikkagi augustikuu alguses, meie maatalus toimuvad need lõõtsapäevad ja, ja Märjamaa vallapäevadeta, aga nendest on ikka küll Uuno õigem rääkima nendest lõõtsapäevadest, aga see kipub nagu ka juba tõesti olema meie abielu juures traditsioon, et selleks tuleb valmistuda rohi Ta kõik korda teha inimesi kokku kutsuda, olla seal peremees ja perenaine, et no vot kuidas on lõõtsapäevadega. Lõõtsapäevadega oli niimoodi, et mina kui selline algaja lõõtsamees mõtlesin, et ehk on neid teisi tolvan neid välja, otsisin need kõik kokku, siis, kes alla tähendab, siis valla peal oli, kutsusin nad siis oma juurde istuma koos ja ajame juttu, aga igaks juhuks kutsusin siis Pärnu poisid, kaaned lõõtspilliühingu poisid sealt mõningad kaasa. Noh, ja siis me käsitlesime neid pille seal ja vaatasime neid ja siis koppel Raido ütles, et kuule, teeme tulevast jälle, teeme juba suuremalt ja, ja siis me kutsusime juba rahva ja siis hakkas valla kultuurinõunik tuli, hakkas nööpi keerama, et kuule, teeme ikka vallaüritustega koos ja nagu Märjamaa päeva tublid ja noh, siis sai nagu koos tehtud, siis nagu meie õues sai see lõpuõhtu olema ja siis muutus värk nii et tuli Märjamaa folk siis nagu selleks nagu selle folgi alla ka see, et kuues aasta juba. Nii et selline lugu on ühest igatsusest pillimängu järgi Onu ehitas selle ürituse jaoks mõned aastad tagasi spetsiaalselt hoovi peale laululava, palun väga, meil on, mul on isiklik laululava, lõkke assa, käid siis laulmas, seal ka ei käi, ei käi. Et see on see koht, kus need pillimehed siis siis mängivad. Mis on teie arvates rahuliku ja mõnusa koosolemise valem? Noh, et ei pea enam eriti rabelema mingite selliste asjade pärast, mis tavaelu kipuvad nagu takistama või noh, elamine on korras ja töökoht on, kõik on terved ja järjel ja sa veel tahad. Mida selleks tegema peab, et see püsiks nii, et sinu lähedased tunneksid ka seda? Selleks peab kaua elama ja lõpmatult tegema. No üks, mis võib olla muidugi võimaldab meie suhtel olla selline kaan on niisugune rahulik ja, ja, ja ilma suuremate tõusude ja mõõnade, ta on ilmselt see, et ega meil ei ole ju enam väikeseid lapsi üles kasvatada, et see on nüüd küll see väga suur erinevus ühest noorest perest, kus võib-olla on kaks-kolm-neli last kes jäävad haigeks, kes tuleb lasteaeda panna, koolimured ja kõik, ja puha. Et seda ju meil ei ole, selle võrra on meil nagu ju teistmoodi. Aga ma arvan, et mistahes vanuses, kui, kui koos ollakse Ma ei mäleta, kust ma seda lugesin või, või on need mingid luuleread, aga see on selline, et alguses ma armastasin sinu vooruseid ja nägin sinu vigu. Ja elu oli kuidagi väga raske. Nüüd Ma armastan sinu vigu ja on need voorused on nagu iseenesestmõistetavad ja kõik on täiesti korras. Et vot võib-olla ikkagi see, seda, teist inimest tuleb ta täpselt sellisena, nagu ta on koos kõigi tema puuduste vooruste, vigade ja veidrustega ei ole mõtet ümber teha, ei ole mõtet, kujutate sinna asju juurde, mida tegelikult ei ole, või kui see selgeks saab, siis läheb palju lihtsamaks. Noh, inimesed tunnevad eri elu igatses ennast erinevalt. Et mõnele meeldib väga olla verinoor ja teine tunneb hoopiski keskeas, et vot need on minu kõige õigem aeg ja kolmandal on olla vanaisa vanaemana kõige kõige mõnusam. Kuidas teiega? No ma mitte mingil juhul mitte mingisuguse raha ega mitte maailma kulla eest ka mitte ei tahaks enam olla 18. Ma isegi tahaks olla 25. Et need olid ikka väga koledad ajad. Ma ütleksin, et kuskil 35.-st eluaastast hakkas nagu elu jumet võtma ja asi hakkas nagu rööpasse minema. Minu absoluutne lemmikfilm läbi aegade on olnud Moskva pisaraid ei usu. Ma ei tea, mitukümmend kordama seda vaadanud olen seal on üks lause, mida naispeategelane ütleb. Neljakümneselt elu alles algab, uskuge mind, ma võin sedasama nüüd öelda, neljakümneselt elu alles algab, uskuge mind, Uuno. Mul tuleb meelde vana bändijuhi, ütleme, ma ei tea, kas selle aja peale kokku ta ütles nii, et kui kahekümneselt ei ole jõudu, ei saaks olema, kui kolmekümneselt ei ole, mõistust ei saaks olema. Ja kui neljakümneselt ei ole jõukust, ei saaks olema. Mina tänan teid vastuvõtmise eest ja jään põnevusega ootama neid lõõtsapäevi, aga rattaid, mis kerkima hakkavad ja ühel korral tahaks väga näha ka, mis raua rätsep kokku loonud on. Teisel augustil olete kutsutud. Aitäh ja väga tahaksin kuulata pillimänguuna. Kas tohib paluda mõne mõne lõõtsaloo minu elule? Nii mis Pilsem hooner Kuidas pill siia jõudnud on? Ikka teise käest raha vastu, ennem seda oli see väikeste lõõtspilliühingu poiste käes kooper Raido käes, aga ma ei tea kust tema kätte sai. Nii et igal juhul on ta väga-väga head elu elanud pill, temaga on palju mängitud. Jah, eks seda on paela naelaga parandatud siin ikka päris mitu korda. No vaatame, mis hääl tuleb või õigupoolest kuulamisel tuleb. Perepildile saab kirjutada perepilt, et ERR saate tegid Tiina Ilu ja Anna-Maria korrel. Järgmisel laupäeval tuleme teile külla kuulmiseni.