Tervitused kõikidele muusikasõpradele, mina olen Jaanelgula ja alandust on saatesari originaal ja koopia. 23. saade juba loodan, et neid, kes sellest saatest midagi ei tea, on üsna vähe, kuid ikkagi seletaksid lahti selle saate mõte. Nimelt kuulame natukene alla tunni jagu head muusikat, mida on 50 protsenti eestikeelset ja 50 protsenti muukeelsed, näiteks teine lugu on kohe soomekeelne. Kuulama Meil tuntud menulaule, mille autorid pole eestlased. Siis aga püüan selgusele jõuda, kuskohast see meile nii tuntud lugu alguse on saanud. Ah, ma, jutt on segane, aga lihtsalt kuulame, originaal, ole hea koopiaid. Kõik eelnevad 22 saadet on järelkuulatavad ka vikerraadio kodulehel. Tänud juba ette Vello Salumetsale ja Andresele, kes põevad täpselt sedasama haigust, mis minagi nimelt otsivad meile tuntud lugude õigeid autoreid ja originaalide esitajaid. Nüüd aga tänase saate juurde. Lähen tagasi lapsepõlve kui vanast rohelise silmaga raadiost sai kuulatud 60.-te eesti poistebändi number üks ramm ühte. Küll oli neil toredaid rahvalikke, romantilisi laule, vanad sõbrad oli ju soovikontsertide menulaul. Meenub veel üks tore rahvalik laul, kui nüüd hiljem järele mõelda, siis Soome, mis Soome Tartu poisina alla ei jäänud, Soomest küll mitte midagi. See lugu kõlas samuti raadios tihti ja kui meenutada, siis laulsid RAMi poisid seda laulu ka Tartu Ülikooli aulas. Ühel kontserdil, millel mul õnnestus viibida. Laul, millest jutt käib, on kui noored olime salvestatud aastal 1979 ja peale seda kuulama loo varianti, mille salvestusaasta on 1921 ja seda laulab juba Alfred Tammer ja juba soome keeles. Naine oli vene noored. Näita. Katsuda valja olime. Segatud tosinate viisi. Veel ilusamad. Välja kasvõi osa. Kõige rohkem. Kolm naaber. Madal, tagunud. Eriala ja. Külatüdruk vaid päeval. Oli ta tüdruku hoobi. Ilusaks piparrohutäie farmini Vägoideti till seal jõuavad ei jäta, oli. Looliakaalide nüüd. Nüüd aga läheme jällegi ajas tagasi saatesse, kus mul käis külas Anne Veski. Asi oli selles, et tema menulaulud roosiaia kuninganna jätke võtmed väljapoole ja veel üks pilet said saates ära kasutatud, aga üks ilus ballaad nimega veel jäi mängimata, kuna ei Annega tol ajal mitte keegi teine ei teadnud ei selle loo autorit ega ka originaali esitajat. Nüüd on ajalooline tõde jalule seatud. Helilooja on Robin männiks ja lugu on pärit Aastast 1978 ning laulab Andy Williams seda laulu. Ja lugu kannab pealkirja sääd. Kurb. Kõigepealt siis anne jutt, siis eestikeelne koopia laul veel ja siis selle laulu originaal aastast 78, Andy Williams ja laul nimega sääd. Ja ma mäletan, kui Jüri Makarov oli sellel ajal veel hästi tuntud. Jokey diskor ja diskor ja praegu tuntud lambakasvataja odainimesena arenevad aga sellele seal oli tema see, kellel oli nagu seda välismaa muusikat ja massi spetsiaal reaalselt mitu korda tema juurde. Ma võin nüüd öelda ka, et laulu veel need kaks laulu saime täpselt käest, kodus kuulasid, läksin tema juurde koju, ta elas veel Lasnamäel, kuulasime neid makilinte ja tema ise, näed, pane, pane tähendavad seda lugu. Kuula seda lugu ja nende kahe looga ma sealt tulin koju ja see oli täielik viljasaak, ma ütleksin. Ja kui need eesti keeles kõlama hakkasid, siis mõlemad olid teiste voos. Nüüd aga üks selline hingele lugu ja minu meelest see on anneveskiks. No mina ütlen, oma isikliku arvamuse. Kolme kõige kaunima loo hulka kuulub, ma ei julge neid teisi öelda ka see lugu veel, mille tõi ka siis Jüri Makarov sulle või andis kuulata. Mis sa sellest loost räägid? No ma ütleksin seda, et selle laulu on ka originaalesitajad, on tegelikult on meesterahvas ja ma võin eksida meie Eva nimekirjas päri mänelov. Aga kas ta nüüd oli tema, ma ei või isegi 100 protsenti pead anda ja selle laulu pealkiri on tegelikult näed, nii et selle laulu tõlge võib-olla kõige rohkem vastab, vastab originaalile. Kuna Jaak Veski järjekordselt kirjutas teksti, kuna see ei ole saladus, ta oli mu esimene abikaasa, võib-olla me olime siis läinud riidu või kust see nii hingest lõhestab tekst sellele laulule tuli. Ma mäletan siinsamas raadiomaja esimeses stuudios sisu lindi aega said, nagu öeldud, öisel ajal vastasime, ütleme ausalt, leppisime ka helirežissööriga kokku ja siis öösel tulime kohale ja ma tean, et selle laulu laulsin linti kell viis hommikul. Ka, kuna lindiaeg oli määratud ja mul ei olnud häält olemaski, sest me olime tulnud võib-olla vitamiiniga kuskilt järjekordselt mängult palga kuskilt Valga rajoonist. Ja väsimus oli tõesti suur, aga laulda tuli ja ma ikka väga pingutasin ja võib olla sellest, et ikka väga palju pingutust sai sinna laulu pandud, ongi valu jäise hingel, see, see hingevalu jäigi nagu selle lindi peale ja ja kui ma nüüd tagantjärgi kuulun, siis nii mustalt laulus on, mul pole mitte ühtegi, aga võib olla ka sellega on jällegi oma väike iva, just et see on nii, sellel ajahetkel ta sellisena mõjus ja nii jäi ta lindi peale. No selge, kuulame nüüd, ärge teie kuulajad, kuulake, kui mustalt lauludega, kuulake selle laulu hinge, aitäh, Anne. Ja loodame teist 30 aastat veel areenil meid rõõmustamas. Mis sa arvad? No eesmärk on püsti pandud, nii et me oleme sinnapoole teel. Jätkaks veelgi ühe Anne Veski looga. Kuna see laul veel oli tõeliselt sääd, ehk siis kurb, siis pakuksin midagi lõbusamat kuulata, kuigi loo originaal, millest nüüd juttu tuleb, räägib märjast septembrikuupäevast. Noh, kes arvab, millisest Anne Veski loost jutt tuleb? Ei usu, et neid on palju meie kuulajate seas, kes teab õiget vastust. Kui keegi teab, siis on seal minut internetisõber Andres, kes mulle ise selle vihje andiski. Meie hakkame nüüd kuulama Anne Veski ja vitamiini poolt 1980. aastal salvestatud laulu järgnen sulle. Ja peale seda kuulame sellesama loo originaali. Selle eest saame järjekordselt Hollandi tütarlaste punti Bushikat, kes esitab meile loo puuet. In september. Järgmist koopiad laulab jällegi üks Anne, aga mitte veskivaid, hoopis Velli. Selle looga on hetkel segadus. Ühtede andmete järgi on selle loo autor Klootworgan ool Newsiku internetilehekülg, lubage autoriks konset Morganit. Aga sõber Tõnis Kõrvits saatis mulle vihje interneti ehk siis lingi, kust ma võisin lugeda, et El Bimbo on kirjutatud tegelikult afgaani laulja ja helilooja vaatsahhiri poolt aastal 1971 on ka ilmunud samal aastal salvestatud plaadi peal lai lee esimese loona ning juba hoopis hiljem, 1974. aastal, olles kusagilt kuuluda maade hiti, tõi selle loo nüüd juba prantsuskeelse tekstiga Euroopasse prantsuse diskobänd bimbo Diet. Veelgi hiljem aga mängis selle loo maailma kuulsaks pool Moriaagooria orkester ning seda lugu poolburja versioonis kasutati kultusfilmi politseiakadeemia mitmes osas. Mine võta siis kinni nüüd, kus see tõde peitub, aga meie kuulame igal juhul kõigepealt Annewelliell bimbot ja seejärel Ahmansahhiri ja tema poolt esitatud versioon kannab pealkirja tan Haasuda. Lähem aga hoogsalt saatega edasi. Ivo Linna laulud apelsinikaja ilmuma on mulle alati meeldinud. Nii on ka järgmise lauluga Määri muud linna if ansambliga apelsin lugu aastast 1978. Eestikeelse teksti tegi Aimla, Priit ja lugu saabus ei tea kust ilmselt mingi välja emaplaadi pealt Viistoli showadi vadi. Nii ütles if ise selle loo kohta mulle. Rohkem tal kommentaare meeles ei olnud. Aga selle laulu originaal kanali kohta oskan ma öelda nii palju, et selle kirjutasid. 1957. aastal bob ja Frankslai selle toreda rock n rolli. Loo esmaesitaja oli ansambel reis. Veel on seda lugu kaverdanud ehk siis järele teinud Kanada ansambel, ananass, inglise punt tars ja Austraalias on terve ansambel selle loo järgi omale nime saanud. Nii et 1971. aastal võis Adelaadist 60 kilomeetri kaugusel panga rokifestivalil kuulata ansamblit tädi kuul, kes laulis laulud, tädi huu, tädi, kuul. Meie kõrvu kostab aganüüd Ivo Linna ja ansambel apelsini, väärin muud, siis aga originaalreis ja tädi kuul. Kui oled hoobi saanud eluteel? Võid olla kindel, et saad veel. Ei tea, kes see nii küll saab. Väärid muud, kuid Ainal löömatas. Tead, ma väärin muud. Väärin muud. Väärin. Elas. Ja. Muud. Ja seda. Rääkis. Nüüd siis Kukerpillide loomingu juurde üks lugu, mida see praeguseks juba üle 35 aastane kollektiiv igal esinemisel rahva tungival nõudmisel mängib, on laul nimega veel kord. Laulu on nad lindi külge laulnud kahel korral, esimene oli umbes aastal 1975 ja teine läks nende 25. sünnipäevaplaadile, kus peale põhikukrite lõid kaasa ka suurepärane Ants Nuut tromboon il jana Arder Pedalastil kitarril ja Tiit Kõrvits elektrikitarril. Need kaks viimast tegelast on Kukerpillide päris koosseisus olnud päris mitmeid kordi. Ühesõnaga kõigel kohe tuleb meelde laul, mis algab nii maika, olen vahel, et nähtamatu vahel ja nii edasi ja nii edasi. 80.-te lõpu ja 90.-te alguse rahvaliku muusika tippajal möödunud ühtegi kantrifestivali ega kontserti, ilma et seda laulu poleks ühiselt koos rahvaga lauldud. Eestikeelse lauluga on siis nüüd asi selge. Ah ja veel, et teksti sellele toredale loole on kirjutanud surematu Henno Käo. Nüüd aga siis originaali juurde. Inglise keele õpetaja haridusega Aarli oli igati andekas mees. Mingil eluperioodil leidis ta eneses nii palju muusikat, epidid kohesele laudesse välja kirjutama. Üks neist lauludest oli optimistlik, kolme duuri lugu ju Al kamm. Seda laulu peetakse kantrimuusika üheks klassikalise maks lauluks. Harri kirjutas selle laulu 1953. aastal ja samal aastal ka salvestas selle Joal kamm nimelist laule. Mul on järele teinud ehk siis kaverdanud päis väärikas artistide armee, nagu näiteks kantrilauljatest moebändi povi Beer, Glen Campbell, Porter Wagon, Chimmen, Jessi, George, jaa, Loretta Lynn, ning tuntud poplauljatest Bing Crosby, Džiin, pirni ja bobi hunt on. Tuletame nüüd meelde, kuidas kõlas Kukerpillide laulu veel kord esmasalvestus ning seejärel juba originaal Aarlitav ja lugu nimega joon. Põllud. Meri. Suured esemed. Pääsukese diiva. Härsson mainib külma piimakaevu etapil helgeid avaldasid. Selle 23. originaal ja koopia saate viimase laulu baari tutvustuse pean kähku tegema, muidu jõuab Ma üldse muusikat kuulata. Ansambel fikson kuulsaks laulnud lastelaulukesi pardike ja mooniõis ei hakka seda versiooni selles saates mängima, las laulab hoopis Entel-Denteli laululaps Katrin Männiku eestikeelsena vanemad muusikaarmastajad sedasama lauluga Jüri Pärja esituses. Kahjuks seegi vist jääb ajanappuse tõttu saatest välja. Originaali kohta aga niipalju, et nüüd purustan jällegi ühe niinimetatud linnalegendi. Paljud peavad selle loo originaalesitajaks itaalia imelast Robertinoloretit, aga see on vale puha, sest esmakordselt kõlas laul papa veri, ebapaare 1952. aasta San Remo lauluvõistlusel, kus ta sai teise koha, esitajaks Nilla pitsi. Kõigepealt siis Nilla pitsi ja siis Katrin Männiku. Nii et kuulake ilusat meestelaulu itaalia ja eesti keeles. Saares haige selle koha peal otsa, kohtume kunagi tulevikus saategi Jaanilgule.