Tere päevast, siin toimetaja maris Johannes. Tänases saates on aasta aimu kujunudki aabitsast viies peatükk fraseologismiga muutumisest, kus tuleb juttu kujundi vabast kasutamisest ja fraseologismiga koostisosade varieerumise võimalustest. Aga enne seda räägime hoopis moskvajuttu. Kas ja kuidas on mõtet selles metropolis Eesti asja ajada eesti keelt kõneleda? Istume Eesti vabariigi suursaatkonna raamatukogus minu ees madalas vaasis on kolm punast nelki kompositsiooni revolutsioonilist meeleolu mahendavat dekoratiivtaimede rohelised lehed. Nelke on saatkonna aeda lennutanud našistide noored käed. Eestlane on nad vaasi pannud. Lillekimp on mitmetähenduslik, kõik registrid on võimalikud kämpilikust, karnevaliõiest, ärevolutsiooni, sümbolini. Minu vestluskaaslane on rõõmsameelne naine Koidula nimekaim märgita enese kohta. Mina olen liigeotarova, töötan ja elan Moskvas, töötan Eesti saatkonnas, olen tõlk, raamatukoguhoidja, selline on minu amet. Ja kaua te olete Moskvas elanud? Järgmisel aastal saab 30 Moskvas mind tõi minu abielu armastuse armastuse armastan sind 80. aastal, siis kus oli olümpia-aasta. Minu tulevane mees tuli pärast oma esimest näitust. Ta oli kunstnik. Tuli Tallinnasse oma sõprade juurde ja kolme pärast ta tegi mulle abieluettepaneku. Paar kuud ma ikka mõtlesin. Ja suvel olin juba Moskvas. Mäletate seda emotsiooni Tallinnast Moskvasse tulemisel või jäise sellise isikliku armastuse varju? Moskvas, ma käisin üsna tihti tudengina õppisin Tartu vene filoloogiat, see oli siis, kui oli kateedri juhataja Jüri Lotman sellel ajal. Meil olid nist tudengite teaduslikud konverentsid. Üsna tihti olin Moskvas. Kui teie isiklik tee ja eluradareid Moskvasse tõi, siis kes said teie sõpradeks ja perekonna tuttavateks? Teate, kui räägitakse, et oi, nii raske elu oli, siis kaheksakümnendatel jääb poodides midagi ei olnud ja ja üldse oli väga raske olukord ja teate, mina seda ei näinud. Asi oli selles, et mul oli väga pinge, Lenin niisugune noh, vaimne elu ja väga huvitav. Kuna mu abikaasa oli kunstnik, siis tema tuttavad kunstnikud, tema õpilased, muusikud, peamiselt kõik loomingulised inimesed, eks ole, luuletajad, kirjanikud, tõlgid, ilukirjanduse tõlgid, ma mõtlen, me olime kõik vaesed, aga oli väga-väga, kuidagi väga sisulik, oli see aeg kuidagi see väline maailm minule nii väga ei mõju. Peamiselt inimesed. Et mu õpetajaks suure tähega elus oli minu endine mees, ta oli kunstnik, tema nimi oli porissotarov Moskva kunstnik, kelle esimene näitus oli siis, kui ta sai 64 sellepärast et ta tegeles mitte sotsrealismiga ja sellepärast ei saanud ka Kunstnike Liidu liikmeks nagu nüüd nimetatakse non konformist, tal oli raske elu raske elu, sellepärast et oma töita ei müünud. Ta ütles, et inspiratsiooni ma ei müü meile väga raske olukord rahaga, siis kui ta müüs, siis ta ütles, et noh, see on, mis on minimaalne hind ja see on ainult värvide paberi lõuendi eest, aga, aga mitte töö eest. Kas olulisem oli see, mis toimus teie oma siseringis teie abikaasa, teie sõpruskonnas või see, milline see kultuurielu oli väljaspoolt korraldatud ja ametlik? Et pigem ikka see sisemine, niisugune elu oli tähtsam Salarindid justjust ja selles oli vabadus, aga ümberringi seda ei olnud. Me lugesime peamiselt Sammistati, eks ole, noh, raamatuid siis ka ei olnud nii palju, noh, kõik olid kursis kõikidega asjadega, eks ole, ja ametlikult paksud ajakirjad, eks ole, kirjandusajakirjad jah, kus oli Bulgakov esimest korda, keda me lugesime just sealt ja väga paljud teosed jäinast, Rannell, tsirattur Nendel oli küll väga suur roll ja meil olid kodus väga huvitavat niisugust muusikaõhtud. Meil on ühetoaline väike korter, aga sinna sisse mahtus ma ei tea, 14 16 inimest ja Meil oli väga huvitav niisugune tuttav, siis olid ju vinüülplaadid vanad ta kogus neid plaate ja kõige huvitavamaid, kõige paremaid muusikuid. Me kuulsime kõige paremaid dirigente. Olid niisugused temaatilised õhtud, ühe helilooja pala, mitu interpreedi, või siis laulja, eks ole tema õhtuv kuidagi, see arendas meid ja meie kõrvaja oskasime juba pärast helistada, dirigente, tund aega kuulasime muusikat, pärast istusime, jõime teed või kohvi seal ja rääkisime sellest ja väga huvitav, kuna meil oli väga palju tuttavaid, luuletajaid, siis me tegime luuleõhtuid ja pärast istusime ja rääkisime sellest, jah, olid niisugused kirjandusõhtud ja Moskvas olid siis väga populaarsed nõndanimetatud korterinäitused inimesed, kes ei olnud sotse libiga seotud ja kes ei teinud seda, need tegid kodus näitusi, inimesed käisid vaatamas kodus. Arvan, et praegu ka on selline aeg, praegu on kommertspeamine, ei ole mingi niisugune tsensuur, aga kommerts. Aga kui te nüüd mõtlete sellele moskva eestlusele, siis kas see on ka teie jaoks kogu aeg olemas olnud või vastupidi juurde tulnud? Siis Eesti seltsi meil tuli ka 80.-te lõpus, ta oli kunagi siin 19. sajandi lõpus veel, ma ei tea, kui palju seal oli rahvast, aga, aga ta kuidagi ka niiviisi perioodiliselt tekib ja siis jälle kaob ja alguses Ma ei käinud üldse Eesti seltsi koosolekutel, aga pärast kuidagi ma vaatasin, et kuna need koosolekud olid siin, eks ole, meil saalis, mil lubati kord kuus, tavaliselt käime kokku ja hakkasin käima, olin juhatuses, aga praegu ma vaatan, et kõik need inimesed, kes on tulnud veel nõuka ajal siia õppima ülikoolide ülikoolidesse ja Eesti poolt nagu saadetud kes on siia jäänud ja kellel on perekonnad ja, ja need hakkavad juba nii 70 saama, et peamiselt on selline publik, nende lapsed juba ei oska, eesti keelt oskavad need muidugi kelle emad on eestlannad, emakeel asi, jah, just emakeele asi, neid ta tavaliselt saadeti kolmeks kuuks lapsepõlves Eestisse ja seal nad olid vanaemade-vanaisadega maal. Loomulikult neil on mingisugused, eks ole, eesti keele alused olemas, aga nende lapsed juba ei oska eesti keelt. Aga on niisugused Esto Phillid, keda huvitab eesti keele õppimine ja, ja kes käivad meil eesti keele kursustel, meil on olemas. Aga, kes need estofiilid on, estofiilid on niisugused huvitavad inimesed. Näiteks mul oli üks Ameerika noormees, siin töötas Ameerika saatkonnas, oli estofiil, õppis minu juures eesti keelt ja ta ütles, et mulle nii meeldivad eestlased. Vaadake, ma olen isegi olen ma eestlase moodi ja mõtlesin, noh vaike, milleks sa õpid siis eesti keelt. Mulle nii meeldib eesti keel paremini kui soome keel ja mulle väga meeldivad eesti neiud ja ma tahan abielluda ja ta lõpetas siin Ameerika saatkonnas, sõitis Tallinnasse ja seal hakkas tööle, ostis korteri, siis tahtis aga tutvuda eesti tüdrukutega ja tutvus aga ütles, et proua ei lähe mul see miks kõik nad tahavad Ameerikasse tulla. Siia jäänud apt-üks oli. Aga kas vene rahvusest sünnipäraseid venelasi, kellel ei ole Eesti uurija, on kaestofiilide seal? On küll paar tükki on kindlasti nunnisot filoloogid, jah, üks oli filoloog ja õppis ise ära praktiliselt eesti keele ja ta on meie Eesti seltsis. Kui meil olid temaatiliselt õhtut, siis ta esines, luges eesti luulet on küll sellised, kusjuures nad on, nad on isegi eestlaste moodi välimus, midagi on miski neid tõmbama. Ta on teil praegu ka mõni õpilane. On küll üks õpilane ja ta on meie seltsist, tal on mingisugust juured olemas, ikka vanaisa elas või vanaema elas Eestis, praktikat ei ole kahjuks ja muuseas mentaliteet on ka mitte vene. Eesti õhtud Moskvas, mida nad siis noh, tänase seisuga endast kujutab? Meil on jumalateenistused kolm korda aastas, kui on näiteks lihavõttepüha, pastor tuleb Eestist, kus see kirik on siinsamas saalis suures saalis ja siis meil on olnud isegi teaduslikud konverentsid niisugused, meil on üsna palju teadlasi, inimesed on jäänud siia sellepärast, et näiteks füüsika eriala tuumafüüsika, niisugused, millega Eestis ei ole midagi teha, jah, ja oli meil Ene Ergma, hakkasin ka kohtumine ja eesti keelepäevad. Meil on olemas ja siis on pühapäevakool jõulude ajal lapsed laulavad ja emadepäev on meil olemas. Noh, üks asi on, segutee tulite, eks ole noh siis oli üks Sovetski Sojuz ja oma Moskva isiklik elu. Kuidas praegusele identiteediga on, kellena ta ennast siin tunnete? Me istume ju raamatukogus, ümberringi on eestikeelsed teosed, eesti klassikud vaatavad vastu vene-eesti sõnaraamatud, Eesti õigekeelsussõnaraamatud ümberringi. Siin tunnen mina ennast küll nagu kodus, raamaturiiuli taga, aga teie ennast määratlete olen mõelnud. Sellest ja tulen järeldusele, et kuna ma tegelikult ju Moskvas ei ela, mafaktiliselt elan, eks ole, elan Moskvas. Aga tegelikult ma pool oma elu olen siin sellel väiksel Eesti saarel olnud ja elanud siin. Nii et mul on Moskvas olles ka nagu kaks kaks niisugust kohta, kus ma olen elanud, töölium, väga palju aega, sa laadad, eks ole. Ma praegu töötan küll poole kohaga sellepärast et mul on vaja tegeleda minu kadunud mehe pärandiga maalidega ja näitustega ja selleks on vaja aega ja jah, niiet Ma ei oska öelda, kes ma olen. Kui ma tulen Eestisse, siis mul on seal kõik väga armas ja niisugune väga soe ja ja kõik niisugune hubane ja ja kui ma tulen Moskvasse, siis ma näen seda suurt linna ja seda metrood, kus sõidavad miljonid ja siis ma kuidagi kaon ära. Esiteks aga pärast kuidagi kuidagi käin paar päeva. Lärm tuled, leiad õlled ja tunnen ennast Eestis olevat, aga kui te nüüd Siipodjal Eestisse tagasi tulete puhkuse ajaks ja muidu käima, et mis mulje sellest Eestist on, saate olla ka see kõrvaltvaatajana, mis siis, et seal nii palju sugulasi on ees ootamas. Loomulikult. Esiteks, mulle paistab kõik väga väike olevat, tänavad on vaiksed ja inimesi on vähe ja kui ma sõidan seal autoga mööda Eestit, siis vaatan, et issakene nii vähe maju on jäänud. Kuidagi ei ole lehmi kusagil. No ma tea, paaris kohas vist on mingisugust sead, lehmakarjad, aga üldse kuidagi ei ole loomi niisugust, nagu vanasti oli. Ja põllud on kuidagi, mitte kõik haritud, aga jäänud võsu kasvama. Muidugi Eestis on väga rahulik võrreldes Moskvaga, sest et siin on selline selline hullumaja. Aga ma alati olen öelnud, et ma oleks läinud küll Eestisse tagasi, aga kui kõik kontserdid ja teatrid ja ja, ja näitas, et kõik oleks sinna üle. Noh, minu jaoks on tähtis võib-olla kellelegi jaoks, võib-olla maa on tähtsam. Kuna me oleme ikkagi keelesaates, mis siis, et melust räägime. Keele inimesena te ju ikkagi filoloogina selle baashariduse olete saanud, kui te käite nüüd Eestis, siis kui palju tänavapildis ja ka oma sõprade-sugulaste juures panete tähelepanu, see keel on muutunud, et noh, just selles jõuväljas, et ennem eesti keel, vene keele mõjutustega nüüd eesti keel inglise keele mõjutustega noh ja samas kontekstis vaadata, aga kuidas on siis moskvakeel muutunud, et, et võib-olla räägiks sellest ka, alustaks eesti keeles keelemuutus, ma arvan See on globaalne protsess kõikides keeltes, kuidagi keeled teatel lähevad primitiivsemaks, aeg on väga kiire ja selleks, et rääkida inimesel on vaja palju ilusaid sõnu, pikki sõnu, eks ole, väljendeid. Aga aeg läheb kiireks ja siis need sõnad lähevad ka palju lühemaks väljendit lühemaks lihtsustatud keel ja sellest on muidugi igatahes minul, minul on kohe valu sellest ja kõikides keeltes vene keeles on ka niiviisi, et et keel läheb primitiivseks keeles juba tehakse vigu, maatilisi vigu, isegi telekast ja raadiost kuuled, et kasvõi kirjuta sinna, et kuidas te räägite, tähendab, keeld ei tohigi olla niisugune, eks ole, et on mingisugustes raamides keel või peab, peab ju ka arendava keelt, eks ole, ja keel areneb. Aga kuhu ta areneb, vot see on küsimus. Ka see, et näiteks seal Räpina kandis, ma olen kuulnud, et koolides nüüd tuleb see veel algklassides vist see on ju ka hea, eks ole, et kaasaegset keelt kuidagi rikastada, eks ole, vana keelega või, või siis dialektidega või see on muidugi tähtis, aga inglise keele mõju on muidugi väga-väga suur ja keelekandjaid eesti keele kandjaid vähe maailmas, kui niiviisi võtta. Moskvas olles, kuidas te otsustate, mis teile on oluline, kuhu te lähete ja kui palju siin määrab see palju üks või teine asi maksab, et mis määrab. Üks ja teine eks ole, sellepärast et praegusel ajal on paljudes teatrites hinnad on ikka väga, ütleme soolased, igasse teatrisse ka enam ei lähe. Kontserdid ka, eks ole, isegi klassikakontserdid kalliks läinud, aga praegu kuidagi tuleb esile selline tendents, et need kohad, kus kõik käivad, sinna ei maksa minna. Jah, ja need interpreedid. Ma räägin muusikast, kes on väga populaarsed, need ka ei maksa kuulata, sellepärast et sa näed, et tehnika on neil olemas, aga hinge niisugust midagi kõrgemat vaimset ei ole. Ja kontserdid ja teatrid, see ongi niisugune osa, kus mõjuka raha need hinnad, aga näitustel ikka on normaalsed sealt Cowcas või Puškini, muuseumis või galeriides on ikka mõistlikud nisust hinnad. Enne seda, kui teie juurde tulin, käisin moodsa kunsti väljapanekus garaažis ja seal küsiti minu käest ainult 100 rubla, no see on umbes Eesti rahas 30 krooni ja näitus oli ikkagi täiesti maailmatasemel, nii et selle hinnaga Eestis ei taha külvide väikest tibupoegagi näha. Selles mõttes vaatasime, et siin ikka makstakse sulle kõvasti peale, et sa, et sa selle kultuuri sees oleks ja sellest osa saada. Oleneb maitsest võid käia ükskõik mis kohast, kus meeldib ja selles mõttes on muidugi väga suur valik isegi selline valik, mis käib juba üle üle mõistuse. Niisugune peab teadma kindlaid kohti ja. Ma ei tea, kui palju ta üldse kursis olete, kogu selle tulevärgiga, mis siin ümberringi käib, aga oleme kuulnud oma moskva sõpradelt seda, et kogu maailm sõidab Moskvasse kokku, sest Moskva on tõmbekeskus ja, ja väga atraktiivne ja seda Venemaa tahavad kõik näha ja kõik tahavad siia tulla. Et siis need Moskva loov intellektuaalid ongi nagu mõnes mõttes selles maailma keskmes nende jõujoonte ristumiskohal selles kontekstis, kas see oma jal venelik jääb üldse alles meie siin, eestlased, muretseme praegu. Kahtlen, aga teisest küljest, Venemaa on nii suur, et Moskva ei ole ju Venemaa tegelikult ja Peterburi ka ei ole Venemaa, need on hoopis teised riigid. Asi on veel selles, et Moskvas ja suurtes linnades ma arvan, et üldse Venemaa suurtes linnades on väga palju inimesi, kes on tulnud nüüd väljastpoolt Moscand siia elama, noh, see on kõikide impeeriumide viga, eks ole, Prantsusmaa nüüd sellest, eks ole, ei pääse kusagile, teised endised kolooniad, mis neil olid, inimesed tulevad elama, eks ole, ja Venemaal on sama ja kui te vaatate metroos neid nägusid, siis te näete, et publik on väga muutunud, kahjuks moskvalasi on vähemaks jäänud. Turistid omal ajal imestasid, et kuidas metroos kõik loevad ja kõik lugesid ju nisust. Kui sa vaatad klassiga, siis tõsist niisugust kirjandust. Aga praegu kui mõnigi loeb, siis see on mingisugune möll kähku märkama, just just just. Aga kui ei loe, inimesed üldse metroos nüüd varem kui püsisid Moskvas, et kuidas sinna minna ja et juhiks inimesed, paljud ei tea, ei tea üldse Moskvat ei tunne. Sellepärast tulid siia tööle ja Kesk-Aasia ja Kaukaasia ja noh, kõik endised vabariigita praktiliselt. Raamatute keskel juba istuma, et milline oli näiteks viimane raamat, mida te lugesite, on mahti olnud, on külma. Ei olnud jah, ma praegu loen palju psühholoogiast, ilukirjandust praegu viimasel ajal ei ole lugenud. Kas ilukirjandus jääb käinud selliseks nishinäitajaks, sest sest väga paljude tegelikult loevadki eriala jaoks arendavaid raamatuid, et see puhas ilukirjandus hakkab ära kaduma, siis Moskva metroos ka keerama? No ma ei oska öelda, teate, mu abikaasa on öelnud, et ma ei saa aru, et milleks inimesed, näiteks kirjanikud, milleks kirjutavad ja kirjutavad ja kirjutavad, sest et seikspironi kõigist kirjutanud kõigist sellest, mida nad kirjutavad, nüüd ta kirjutanud. Mina vastasin, aga Rembrandt on ka ju kõik juba. Ma olin eks ole, aga nähtavasti looming on. Selle protsessi ilma selleta inimene elada ei saa, noh, kellel on, eks ole, seda vaistu, see hoiabki, seda niiviisi maa peal ja annab energiat ja annab uut huvi kõigi vastu ja ma arvan, et see on ikka ja ma ise ka kirjutan praegu raamatut oma kadunud abikaasast mälest mälestused, mälestused ja seda te kirjutate vene keeles, eks ole, vene keeles. Ta on muidugi Armeenia päritolu elanud, Armeenias sündinud Belizzis ja lapsepõlves on kuus aastat elanud Saksamaal koolis käinud ja pärast tuli siia tagasi Moskvasse ta isa enne revolutsiooni lõppema töötas alguses Müncheni, siis Strasbury Ülikooli, ta oli keemik doktor keemiadoktor. Ja siis ta Nõukogude Malia 25. aastal vist saadeti kui spetsialisti keemikud välismaale, siis saadeti venelasi. Jah, minu abikaasa Boris lapsena õppis seal saksa koolis ja tal oli saksa keel kui vene keel pärast, kui tuli tagasi, kui hakkasid 37. aastal siin kõik need Stalini repressioonid abikaasa rääkis, et me elasime nii, et isa elas, tal oli ukse kõrval niisugune kohvrike, kus tal olid kõik asjad kokku pandud, et sellest, et tema ju töötas välismaal ja õppis ka kunagi välismaal, aga need inimesed olid esimesed, kes läksid. Ja läkski, ei läinud, ta oli väga ettevaatlik, niisugune inimene mitte kellelegiga ei suhelnud, oli omaette ja pärast tööd koju pärast tööd koju ja kuidagi nii ei saanud ta sellest ajast niisugust lahmakat ja suur must. Nagu peitis, ta peitis ta ära, et siin eile Eantada Leadle tulite, siia venesse oli selline suur sotsrealism igal pool ümber meie see ametlik suud. No nüüd on suur shoubis, kogu aeg on mingisugune raskus tee peal ees. Kas seal saab mingisuguseid paralleele tõmmata selle sotsrealismi Ršuubissiva? Ma arvan See on teate nagu laud mille ühe otsas on siis see, so business ja teised on siis sotsrealism ja see tõde minu arvates on kusagil keskel. Aga seda harmooniat on väga raske hoida. Nähtavasti peab olema mingisugune kooskõlaajastuga. No me vaatame ju ka oma laste pealt, kuidas neile meeldib ka kogu see sotsrealismi atribuutika, nende jaoks on see uus Kuidas teie sellesse suhtute, kestev ise elasite ka siukse dissident kunstnike ringkonnas perekonnas midagi, oli seal lapsemeelset jah, mis oli seotud meie mingisuguste unistustega või midagi nad võtavad vist võib-olla seda unistuste maailm, anna, ma arvan, et tõsiselt küll seda ei saa, tõsiselt mitte. Aga noh, mingisugune maik on sealjuures muidugi. Jah, see siiras progressiusk, mis sealt kõik vastu õhkub, samas ta on ka väga lihtsalt haarata, sest noh, ta ongi selline üheplaaniline. Noh, ja ta ei ole vaenulik, kuid sa ei tea, eks ole, et see on sotsrealism, ta ei ole, see ei ole vaenulik. Kui see ideoloogia ja ajupesu ei tööta iga päev sinu peale Kui see ei ole taustana nii-öelda kui võtta seda puhtana niiviisi, siis loomulikult ta ei ole inimvaenulik ei. Oskad sa seda niimoodi vaadata ikka siiamaani veel harja punaseks? Mina juba vaatan seda rahulikult, minu kadunud mees on eeskujuks mulle. Sest et ta ju elas kõik need ajad läbinisti stalinistlikud ja kõik. Aga ta tegi oma tööd ja ta ei pannud tähele, ei võetud vastu Kunstnike liitu, sellepärast öeldi, et on näha, et ei hakka tegemas sotsrealismi. Tehke seal oma seda, mida te teete, aga siia ärge tulge siia, meie meie hoovi, aga näitusi ta ei saanud teha, sellepärast ta ei olnud kunstnike liidu liige, tegi korterinäitused. Ta oli sellest üle sellest, ta elas oma maailmas ja tegi seda, mida ta tahtis. Ta oli selles türanni ees, ta oli täitsa vaba inimene, aga see on väga raske. Seda peab inimesel olema selline iseloom, ta saaks vastu panna sellele kõigil. Keelekõrv. Elust keelest, kultuurist ja Moskvast kõneles eliidjotarova Eesti suursaatkonna tõlk ja raamatukoguhoidja kes Moskvas elanud 30 aastat. Oma noorusest mäletab ta seda, kuidas tegi reaaluseid tõlkeid vene kirjanike jaoks Jüri Üdi kui Kersti Merilaasi luulest. Aga jätkame juba koduselt pinnalt. Asta Õimu kujund kele aabitsa viies peatükk fraselogismide muutumisest. Brasseoloogia puhul on põhiküsimus selles vähemast lingvist jaoks. Tascrosoloogiline aines epib klišeed, Ena näiteks viib keele alla. Ja me ei saa öelda viis keele alla. See tähendab, et kas väljendit iseloomustab kindla kujulisus stabiilsus või käibib Frozalogism tüüpidena või pesadena nagu näiteks üks kruvi logiseb, see kruvi logiseb, mis teisi kinni hoiab, mõni kruvi logiseb, kruvid on lahti, üks kruvi on puudu kruvisid ja tema halvast kinnitusest moodustub terve pesa või käib frasioloogia veelgi väiksema üksusena kujundina, mida ainult samasuse esteetika näiteks latt on kõrgele seatud. Lati kõrgus on kujund ja seda on kasutatud äärmiselt vabalt. Näiteks ta ei suutnud latti ületada või latist üle saada, meie kujutluses tekib vaid lati kõrgus või selline näide on hüpatud korralikult üle lati. Aga eestlasena me saame aru, mida sellega on mõeldud ja väljendist konkreetsest väljendist me siin rääkida ei saagi, meil on tuttav ainult lati kujund ja tema kõrgus. Ilmselt on eesti keelefüsioloogia kohta kõige mõistlikum arvata, et see käib kõiges kolmes variandis nii klišeede pesa täna, mida me siis lingvistikas nimetame tüüpideks või ka lihtsalt kujunditena. Milline on konkreetse keele frasioloogia, see sõltub paljudest asjaoludest. Piirdun sinna ainult mõne nimetamisega, mis minu meelest on kõige olulisemad. Esiteks, oluline on see, kas tegemist on noore või vana kirjakeelega, mida vanem on keel, seda Clyseelisem, kindlakujulise Mongofessioloogia väljendis tavaliselt siis säilivad vanad sõnad või nende vormid, mida tänapäeva keeles ei olegi enam või on säilinud ainult murdetasandil. Näiteks kui me ütleme, sea suu sekki mööda siis sõna sek on tänapäeva inimesele ilmselt tundmata, see tähendab viljakotid, aga väljend tervikuna siiski ilmselt tuntud. Teiseks oluline on see, milline on selle keele leksikograafiline traditsioon ehk see, millal on asutud sõnaraamatuid tegema, millised need on ja mida nad sisaldavad. Näiteks murdekeele sõnaraamatutes tavaliselt hoiul palju rohkem väljendid, kui me neid kirjakeeles tunneme ja ammugi kõnekeeles kasutame. Ja tänusõnu raamatutele ei kao ei sõnad ega väljendid aegade hämarusse vaid nad on sealt vajaduse korral all käepärast võtta ning seega on neile võimalik ka kergemini uus elu anda. Kolmandaks on äärmiselt oluline, kas tegemist on analüütilise või sünteetilise keelega. Eesti keel kui sünteetiline keel on väga paindlik sõnade liitmisel, rohkesti on tuletusliiteid ja see võimaldab meil väljendid mitut moodi hõlpsasti muuta. Näiteks tänapäeval ehk enam ei olegi verbi väljend mantlit pärima nii sage ja populaarne, kui on selle tuletis, mantli pärimine ja mantlipärija mineja vormid, teo ja tegija nimi moodustub eesti keeles peaaegu automaatselt igast verbi ühendist. Seda, et eesti keeles on vähem klišeeliselt Rasioloogias, mis pärineb kirjalikes allikates, on vähem kui rahvakeelset. Sellest on meil juba juttu olnud. Kõnekeelne rahvapärasem füsioloogia aga on hajusamate piiridega ja käib sagedamini pesade ja kujunditena kui kirjaliku päritolu fraseoloogiale. Kuule nüüd sa kindlasti küsid, mida peaks keelekasutaja selle teadmisega peale hakkame eeskätt seda, et kõiki väljendeid ei saa mõõta ühe mõõdupuuga ning ka seda, et eesti keelestki on suur hulk väljendeid, millel on vägagi kindel vorm ja sisu. Jääd, et nende puhul ei ole võimalik rakendada oma improvisatsiooni võimeid, ilma et me rappa ei jookseks. Sagedamini lipsavad eksimused sisse selliste väljendite kasutamisel, mis on vägagi sarnased nii vormilt kui ka nende koostisosade poolest. Mõned näited ajalehtedest ja raadiost päevavalgele tooma, päevakorrale tooma. Me teame, et kui midagi päevavalgele tuuakse, siis avalikustatakse, aga kui kasutame sõna päevakorrale, tavaliselt ikka võetakse, aga ei tooda ja tähendus on sootuks teine päevakorrale tõstma või võtma, tähendab siis midagi esiplaanile esile tõstma või aktuaalseks tegema. Mõnikord on väljenditel väga väike vahevormiline vahe, kuid sisuliselt tähendus hoopis midagi muud, näiteks maa ja ilm. Kui midagi on palju või ilm. A panite tähele ainult pöördjärjestus, see tähendab, et kõik kohad on näiteks midagi täis, ilm jamaan, prahti täis või ikes nagu härg. See tähendab siis keegi on pidevalt töös või nagu hikes härjad, see tähendab, et keegi käib kogu aeg kahekesi koos või hammast ihuma ja hammast teritama. Ma arvan üldse huvitav selle poolest, et nii ihuma kui teritame, tähendavad ju mõlemat teravaks tegemist. Ühes väljendis on kasutatud hammast siis ainsuses, teises, mitmuses, aga tähendused on sootuks erinevad hammast ihuma, tähendab sisaldama hambaid, teritama siis tagarääkimist või muud sarnast. Huvitav on seegi, et veel 19. sajandil nendel väljenditel tähenduslikku vahet olnud tänapäeva keeles aga kindlasti on või veel näiteid silma kinni pigistama ja silmi kinni pigistama. Olen korduvalt tähele pannud, et need väljendid aetakse sassi, ajavad sassi inimesed, kelle emakeel ei ole eesti keel silma kinni pigistama, on siis tahtlikult mitte märkama midagi. Aga silmi kinni panema on siis loojakarja minema. Veelgi väiksem vahe näiteks sarvi tegema. Kõik me teame, et see tähendab petmist, abielu suhetes siis, aga sarve tegema? Ilmselt ei olegi võib-olla enam nii tuttav teile. Ja võib-olla just seetõttu, et nii lähedane eelmisega, aga tähendab laisklemist või tuul on latva liigutanud, seda öeldakse siis kohtlase või mitte täie aruga inimese kohta. Aga väljend, kes seda teab, kus ta oma latva liigutab tähendab siis seda, et keegi ei tea, kus ta parasjagu viibib. Või veelgi lihtsam näide, palja käega ja kahe palja käega vahe on ainult sõnas kahe palja käega külla ei lähe, ütleme tavaliselt alustasin oma elu kahe palja käega tähendus, vahe on ilmselge. Seega siis kliendid on head ja õiged õiges kohas ja annavad meile väga suuri improviseerimise võimalusi kuid ei tohi unustada, et see ei kehti siiski väga paljude väljendite kohta, mille puhul tuleb arvestada nende kindlat struktuuri ja koostist. Kui ma alustasin näitega, et miski viib keele alla, on nii maitsev siis vaadake, ega ei saagi ju öelda, et oli nii maitsev, viis mu keele alla. See oli viies peatükk Asta Õimu kujunudki aabitsast mis valmib tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumile. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.