Jätkame ülevaadet möödunud aasta persona saadetest. Saatejuht on Marie Lenk. Endine raadiomees Margus Hunt, kes praegu töötab maailma juhtivas firmas, Nokia ta Nokia, Netflixi müügijuht, Skandinaavias ja Baltimaades. Kui sa mõtled tagasi raadiokarjääri peale, kas sa võid öelda siis, et raadio kahe loom Milline oli nagu kõige tähtsam etapp raadios? Ma ei julge öelda, kas ta nüüd olidki tähtsam, aga aga kindlasti üks olulisemaid. Lisaks oli see ikkagi täiesti midagi uut ja, ja, ja mis mulle eriti meeldis, oli muidugi see, et sellega sai alustada nullist. Ütleme niimoodi, et tegijad olid olemas, aga lihtsalt siis pidin nii-öelda õiged välja valima. Ja kogu selle protsessi läbikäimine nullist kuni sinnamaani, kui esimesel mail siis raadio kaks esimest korda oma mikrofonid lahti tegi, et see, see oli üks väga. No mulle mulle see protsess meeldis, ma nagu ei mäleta jällegi, et seal oleks väga palju probleeme olnud, et muidugi teatud tõkkeid, nii nagu iga uue asjaga. Kui tollane peadirektor Erkki Haldre sulle selle ettepaneku tegi, et hakka raadio kahe direktoriks, kas sa ütlesid kohe ja, või oled sa niisugune inimene, kes peab ikka natukene asja kaaluma ja mõtlema ja? On tavaliselt kaalun ja mõtlen kuigi ütleme, et noorest peast ma üsna tihti ütlesin kõikidele vastuseks ja ja muidugi elu elu õpetab. Et vahetevahel vahetevahel hakat tagasi mõtlema, et ei tea, kas see nüüd ikka veel päris õige, aga tollal ma vist väga palju ei kõhelnud, sest tundus nõnda ahvatleva ette panema, kuna ja eks noh natukene nii öelda enne seda, kui ta mulle sellise konkreetse ettepaneku tegi. Enne seda sai juba raadio kahe programmi poolt ja ja kõike muud natukene juba arutatud, nii et, et noh, see ei olnud päris nagu tundmatus kohas vette hüppamine ja siis läksid kõrval ja siis ma läksin siia kõrvalmajja jah, kus tollal siis oli Eesti Telefon ja, ja seal pakuti mulle siis marketingidirektori ametikohta. See oli hoopis midagi muud. Oli hoopis midagi muud jälle. Ja ausalt öeldes, eks see oli ka omamoodi huvitav periood, aga ma võib-olla natukene liiga vara sattusin selle ametikoha peale, sellepärast et tollal oli Eesti Telefon ikkagi veel monopoolses seisundis. Jaa. Jaa, ausalt öeldes, ega seal nagu selle marketingi ka eriti ei olnud midagi teha, et pigem pigem pidi nagu lahendama kliendi probleeme ja ja neid kirju tuli sadade kaupa päevas, kus küsiti, et millal meie omale saame telefoni koju ja nii edasi ja nii edasi, et noh, et pigem marketingidirektori asemel tundsid ennast sellise kliendidirektorina, et kellele tuldi kurtma, said palju negatiivseid emotsioone, võib ka nii öelda jah, et kui sa olid harjunud kogu aeg suhteliselt sellises positiivses õhkkonnas olema, siis seal muidugi tuli üsna palju ka negatiivset alla neelata päeva jooksul ja ja mingil hetkel ma tundsin, et et nähtavasti nii nagu ma ütlesin, et nähtavasti sai liiga vara liiga vara seda ametikohta vahetatud ja siis ma mõtlesin, et nüüd võiks jälle midagi muud teha. Oli olemas selline klubi nagu turundusklubi ja kuna ma olin turundusjuht või marketingi direktor Eesti Telefonis, siis ma sattusin kokku kokku väga paljude firmade ka suurfirmade turundusjuhtidega ja üks nendest oli siis Urmas Kõiv, kes tollal oli EMT turundusjuht. Ja siis Urmas ütles, et tal on üldiselt olles on varsti Eeemmdeest ära tulla ja ta on kuulnud, et mul on umbes samalaadsed mõtted, et äkki võiks siis midagi koos teha. Ja siis me muidugi esimese asjana mõtlesimegi, et et miks mitte siis sellel turunduse poolel edasi rügada ja sellest turundusklubist teha midagi natukene natukene rohkem ametliku ja reetsemat. Sest turundusklubi iseenesest oli, oli nagu vabatahtlikkuse alusel ja siis me siis me tegime sellise firma nagu turunduskeskus ja hakkasime korraldama esialgu turunduse alaseid konverentse ja seminare ja hiljem juba vaikselt laiendama Turu-uuringute peale ja, ja kõike seda, mis, mis sinna juurde käib. Kas sa ise oled ka käinud esinemas oma firmas? Olen käinud küll jah. Kuigi mitte nii tihti, kui on palutud, aga ma nüüd viimane kord olin. Olin vist eelmise aasta septembris, olin Tartu juhtimiskonverentsil, esinesid, millest sa rääkisid. Rääkisin meeskonna motiveerimisest, sest meil oli just tollal ka Nokias käimas samalaadne sisemine programm ja, ja, ja ma olin just just ise selle läbi teinud. Kuidas siis need nokia mehed su leidsid? Kuidagi leitakse sind kogu aeg. Huvitav. Nokia mehed jah, leidsid mind muidugi mu oma firmast ja läbi Turu-uuringute tollal oli, oli ajakohane parajast, et jällegi Eesti riigis räägiti sellest nii-öelda ameti sidevõrgust millest nüüd taas hakati, hakati veidi kõvema häälega rääkima, et nii-öelda nendel ametkondadel ehk siis politseil ja kiirabil tuletõrjele, neil peaks olema ühine võrk nii et nad saaksid omavahel kommunikeerida. Sest praegu, kui on, on igalühel mingi omasida süsteem, aga et kui on vaja nagu koordineerimist, siis see, see on natukene keerulisem. Kusjuures meie firma poole ja palus meil teha turu-uuringu, et kui palju sellisest võrgust ollakse huvitatud, kes on otsustaja, tead kui suur see investeering võiks olla ja nii edasi ja nii edasi ja, ja siis ma olin ise seda turu-uuringut juhtimas läbi viimas ja pärast ka esitamas Nokias. Ja siis mõne kuu pärast helises mul laual telefon ja küsiti et uuring oli väga hästi teostatud ja nad on tulemustega rahul ja, ja nad on parajasti otsimas Eesti kontorisse üht lisainimest, et kas ma ei tahaks sinna tulla ja, ja proovida, kuidas see töö meeldib. Nii et selle tööga sa said hästi hakkama ja ühel päeval helistati jälle, öeldi, et nüüd Taani oli, niisiis tuli mõelda, jah. Siis tuli jälle mõelda, aga ausalt öeldes mõtlemine jäi suhteliselt lühikeseks, sest mulle enne seda oli ka korra veel pakutud poola tööd, sellega ma nagu natukene pikemalt mõtlesin, sest ma ei olnud päris päris kindel, kuidas need perega poole kolida on. Aga, aga siis ootamatult tuli ka see pakkumine, et kas ei tahaks hoopiski kolida Taani pealinna Kopenhaagenisse ja hakata sealt nagu juhtima siis Skandinaavia ja Baltimaade müügitegevust. No milline see Taani ärimaailm oli, milline see töökeskkond oli? Mulle Taani, Taani ärimaailm väga meeldib, mille poolest ideaalmaailmast ja vot sellepärast meeldibki, et ta väga palju ei erine, ei erine selle poolest vähemasti nii palju, kui mina olen siin, ütleme, Eestis kokku puutunud oma klientidega. Et ollakse üsna otsekohesed, kui sa lähed mingit pakkumist tegema, siis sa saad peaaegu kohe tagasisidet, mis on, mis on viga, aga millised on probleemid, mida tuleks parandada, mida sättida veidi ja siis vastavalt sellele sa saad need asjad ära lahendada ja minna nii-öelda teisele ringile. Ja samamoodi ka Taanis, et väga-väga avatud suhtlemine äripartnerite vahel öeldakse nii-öelda näost näkku kohe, kui, kui, kui mingi asi ei meeldi. Ja mulle ausalt öeldes selline selline omavaheline suhtlemine meeldib tunduvalt rohkem kui see, kui, kui üritatakse olla liialt viisakas ja teha head nägu ja olla kõigega nõus ja pärast kuuled mingi kolmanda isiku kaudu, et tegelikult oli päris päris jama. Ja asi ei sobinud absoluutselt sellega. Kas sa oled vahel tundnud ennast ebamugavalt sellepärast et sa oled Eestis, sa oled eestlane. Ausalt öeldes ei ole ja ma ei tea, võib-olla see on ka, see on ka nagu taani omapära, et vähemasti seal küll kunagi keegi seda ei maininud, et nüüd tuleb siit keegi Eestist ja üritab hakata mind juhtima sama, kuidas peab tööd tegema. Ma arvan samas ka muidugi, et kui sa juba Nokiasse oled tööle võetud ja sellise koha peal oled, siis nähtavasti see usaldus tuleb, kus koos selle kohaga, et kellelegi eelarvamus ei ole nagu seotud sellega, et kust sa pärit oled või, või mida sa teed, see kohaneb kiiresti. Ma üldiselt kohanen kiiresti. Käsid kord kuus umbes Tallinnas ja umbes niisiis ei tekkinud erilist koduigatsust. Jah, seda võib öelda küll, et erilist koduigatsust, noh õnneks siin Taanis olles jah, ei olnud nagu eriti probleeme, et otselennud kolm korda päevas Tallinnasse, kui, kui tahad siia tulla ja ja tuttavaid sõpru ja sugulasi korra vaadata ka maksuametid on, on igas riigis muidugi sama sama tublid Töökat, nii nagu nad Eestiski on. Ja plaanis on ka selline süsteem, et kolme aasta jooksul on sul võimalik saada teatud maksusoodustust, aga kui sa head üle kolme aasta siis, siis sa pead kõik selle, mis sa siis aasta jooksul oled kokku hoidnud, tagasi maksma Taani riigile? Ei no minugi õnneks nii ei juhtunud, sellepärast et ma juht kolm aastat seal täpselt olid. Ja, ja nii teevad ka paljud välismaalased või noh, ütleme niimoodi, et enamus välismaalasi teeb nii, et, et nad üle kolme aasta Taanis ei ole lihtsalt see, see läheb liiga kalliks, sealse edasine olemine ja, ja eks sellepärast ka minu leping oli kolmeks aastaks ja, ja nüüd ma siis siirdusin Soome peakontorisse tööle, kus on nii-öelda omad plussid ja miinused, nii nagu peakontoris töötamisel, alati, aga aga tööülesanded enam-vähem on samad. Mis tähendab vähem plussid ja miinused? Plussid selles mõttes, et on lihtsam, ütleme, igapäevaseid tööasju lahendada, kuna kuna inimesi ja, ja kompetentsi on muidugi peakontoris tunduvalt rohkem kui nii-öelda teistes maades. Ja, ja teisest küljest ka tutvusringkond on veidi suurem. Aga probleemid on muidugi sellega seoses jälle, et neid koosolekuid on natukene rohkem kui tahaks, sellepärast et peakontoris on muidugi kõik võimalik töörühm ja, ja kõike muud, mis sinna juurde kuulub, nii et et päev läheb kahjuks rohkem, istudes sisemistele, koosolekutel kui, kui kliendiga tööd tehes, mida ma olen ka mitu korda ausalt öeldes toonitanud et tegelikult me peaksime natukene neid sisemisi koosolekuid vähem pidama ja rohkem aega viitma nende inimestega, kellest meie töö ja sissetulek oleneb. Kas sa sõidad tihti ringi? Liiga tihti, keskmiselt ma arvan, tuleb, tuleb sõita kaks korda nädalas muidugi põhiliselt nendesse maadesse, kus, kus mul tööga seotud asjad on siis Balti ja Skandinaaviamaades, aga, aga noh, töökoosolekuid, kuna me ikkagi kuuluma Euroopa suurema regiooni alla, et siis muidugi on siin neid sõitega teistesse maadesse läheneda, aga töötab kui päris aus olla, eks ta tüütab küll. Vahetevahel on natukene raske, on, on elu pikemalt ette planeerida, sellepärast et kui sa isegi mõtled, et okei, homme homme läheme teatrisse või kinno või mida iganes, siis siis selgub kahe tunni pärast, et et ei õnnestu. Kuidas su tervis on vastu pidanud, sellele tempole? Tänan küsimast, tervis on hästi vastu pidanud, käisin viimati siin suvel ka Pärnu sanatooriumis, käisin koormust testi tegemas igaks juhuks, et vaadata, kuidas vastu peab ja tulemused olid väga head. Kuigi ma niimoodi teadlikult kolm korda nädalas või viis korda nädalas Te ei tee, aga, aga jõudumööda ikka saab golfi käidud mängimas ja natukene jooksmas ja mingi paar jõumasinat on ka kodus seal nurgakeses, et et päris nagu selg veel ei ole küüru tõmmanud. Põhjamaade sümfooniaorkestri ja Vanemuise teatri dirigent Anu Tali Kui teil on mingi mure ja keegi küsib, kuidas läheb, kas vastate, et ei lähe kõige paremini või olete viisakas ja ütlete, et kõik on suurepärane, kõik on okei. Hästi kasvatatud inimesena loodetavasti kõige halvemini kasvatatud inimesena võib-olla niimoodi esimesel hetkel peretuttavatele ja siis ei saasta nende päeva igapäevamuredega. Aga üldiselt on minuga niimoodi, et ükskõik, kuidas ma planeerin asju varjata, siis lähedastele tuleb see mingil hetkel ikkagi välja. Et ma arvan, et on tegelikult kasulik, mitte kõike eriti suuri muresid endal sees hoida. Kas dirigent Anu Tali hoiab eriliselt oma käsi? Vist nii, Oja, kui ma nüüd käisin, sõber Veiko Tääriga Otepääl suusatamas? Ma ei ole vist aastaid, ma ütleks ikka 10 aastat kindlasti suusatanud ja käisime siis näitlejatega tema tema kodus Otepääl ja ta viis meid kaheksal kilomeetril rajale ja laenasin suusad ja õnneks ma ei teadnud, ta oli kaheksa kilomeetrit, siis ta natuke laineline tee ja muidugi ta oli siuke turistid, et et seal ei saanud midagi lõhkuda, aga aga siis mul tekkis küll tunne, et tegelikult kontsert, tulemus, et hoia nüüd käsijad ära vähemalt hullu hullu pööraselt mäest alla kihuta. Kui teie käsi vaadata, siis need liiguvad nii sujuvalt, et te võiksite isegi luike tantsida. Ütleme siis niimoodi ette, et ennast oksalt ripulasekse 30 kilo alla võtaks, siis võib-olla saaksin ennast baleriin, aga vastasel juhul mitte. Karakteri poolest sobiks ma kindlasti hästi, aga see on ka kõik, kuidas teile ballett meeldib? Rohkem ja rohkem, sest et nüüd ma olen ära teinud ja tänu Peterburi õppeaastatele olen ma näinud muidugi ka balletiabsoluutset tippu ja absoluutselt hinge väljendamist laval keha kaudu. Ja nüüd, kus mul on avanenud Vanemuises võimalus teha minu arust maailma kõige ilusama muusika, balleti pähklipurejat, siis see on muidugi olnud kohutavalt meeldiv kogemus ja teine selline teos, mis mulle avanes, veel võimalus juhatada oli, oli suvel unenägu, mis oli nendel soni geniaalsust muusikast kokku pandud nii sümfooniast kui itaalia sümfooniast suveunenäost, nii et ei saa kurta. Mul on olnud võimalus teha väga-väga ilusaid balletti. Teil on olnud palju häid õpetajaid nii siin kui väljaspool Eestit. Tulite väga noor, kui läksite Rootsi õppima. Olete ühes intervjuus öelnud, et see aeg muutis teid tohutult. See oli tõeline elukool. Kui sa lähed. Lapsena võõrale maale ja sale puruvaene vana tulite, ma olin, see oli keskkooli viimane klass vist 18 sain. Ja sa oled, ma olin oma oma koolis väga hea koorijuht muusikakeskkoolis ja seetõttu ma sain vahetusõpilasena, valiti just mind, ma rääkisin inglise keelt. Minul läks pool aastat aega, et ma õppisin ära rootsi keele ja hakkasin nagu lõdvemalt ennast tundma ja lõpuks on mul tegelikult sõbrad kogu eluks ja üks üks väärtuslik keel juures. Ja oluline asi, mis sellest ajast selgeks sai, on see, et ma läksin ju sinna ja kui sa oled 18 ja keskkooli lõpp, on vist see aeg, kui sa oled maailma kõige targem inimene. Pärast seda on tükk maad ja võib-olla siis tulevad veel mõni mõned Nobeli preemia laureaadid on ju pärast sinna, aga üldiselt oled oled kaugelt kõigest ees, siis see relatiivsusmõtlemine või suhteline suus tekkis just Rootsis natuke suurema pildi nägemine. Ega see lihtne ei olnud, aga aga paljudel meist on võimalus uuesti alustada suhteliselt täiskasvanuna, et ma sain tegelikult kujundada endast arvamuse oma elu täpselt nii nagu mu tollal olin uuesti nagu otsast ka keegi ei tundnud mind seal päris tervislik, et väikses Eestis olla tuntud ja kunagi, et kui sa lähed kusagil Ameerikasse või ja võib-olla ongi see eestlase kõige suurem läbilöömise raskuspunkt, et olles hinnatud väikses Eestis oma kodus on väga raske painduda nii madalale, et alustada uuesti nagu läve pakult kusagil mujal, sest on, et kõik peaksid õudselt tundma ja väärtustama ka elu ei ole nii, midagi ei tule lihtsalt iseenesest kätte, tuleb kätte võidelda ja selle arusaamine, et kõik on suhteline ühes kohas kuningas, teises õpipoiss. Et see tuleb endale selgeks teha, et see ei ole mitte isiklikult sinu vastu, et elu on nii, see on päris karm. Kas te peate päevikut ka, kus on kirjas, millal üks või teine kontsert toimus, kus toimus ja kuidas läks? Ülevaatlikult mitte? Ma pigemini mõtlen teinekord kirjalikult aastast 93. Kadri kinkis mulle ühe niukse nahkköite, siis ma reisidena sinna kirjutanud, aga mitte niimoodi, et mitte järeltulevatele põlvedele või isegi mitte mälestuseks, vaid enese nagu lahtirääkimiseks või kus sa tead, mis sa mõtled, kui sa ei kuule seda ütlemise sõnaga. Et ma olen vahest hiljem lugenud ja üks asi on selge, et kõik vead, mis sa oled kunagi teinud neid, seda jälle, aga teinekord on hea, kui sa oled mingid muusikalised mõtted kirja pannud, siis tuled nagu ringiga nende juurde tagasi. Ja sellest on olnud väga palju abi ja teinekord on ka niimoodi, et sa oled ära unustanud. Järsku märkad, et vaat, näed viis aastat tagasi ma olen selle asja peale mõelnud ja niimoodi tahtnud ja ja siis kuidagi sellekteerub väljast, kõik, mis me oleme mõelnud, on kusagil peas olemas, lihtsalt see sahtel ei tule lahti siis kui vajan, millal kirjutasite, sellise rea. Toimus minu esimene kontsert 96. aastal. See oli Rahmaninovi kellad ja aga, aga võib-olla niisugune professionaalsem elu algas 97.-st aastast, kas siis tundsite? Nüüd olen ma juba dirigent? Ei, siis ma tundsin, et, et nüüd vist on pöördumatult sõrm antud ja võetakse käsi ja isegi siis ma ei teadnud, mida see endast kujutab, et palju see sind kaasa viib selle vooluga ja, ja kuidas lõpuks oledki. See muusika on nii suur osa sinust, et sa enam ei tea, kus sa ise lõppel ja muusika algab ja vastupidi, kas te võtate oma esinemisi videosse ka? Alguses kasutasin küll, palusin, et kontserdisaalis võetaks linti proov ja siis ja siis vaatasin ja ägasin, selle otsas on üldiselt raske ennast vaadata, sest köigil aga nii minulgi. Aga nüüd nüüd enam pole enam selleks aega ja suurtel maailmaorkestritele isegi lubatud. Tegelikult lindistada. See teede peale olen ma küll oma kontserte saanud ja siis ma olen väiksed pausi pidanud, enne kui kuulanud mul praegu istungi Lockenhausi lindistused. Erkki-Sven Tüüri eksam basseinist, et tahaks neid kuulata, minu arust see oli, meil tuli see õudselt hästi välja, mul hea meel, kohe hakkas toimima, see ongi kõige olulisem, kui sa leiad nagu rajani kuulus lause oli, leidke viga, kuulus Karajan oli Peterburis, andis kontserdi ja kultuuriministeerium palus, et kas te, kas te annaksite meistriklassis oli saalitäis rahvast ja, ja Beethoveni viies sümfoonia ja, ja kõik need kuulsad tänapäeva dirigendid, demrikaanov ja kõik püüdsid seda kuulsat algust papa tappa alustada ja ja ei tule välja ja see on hästi raske algus, sest et tuleb kohe loksis. Pausilt minek on kõige raskem dirigendi ülesanne. Ja, ja siis ta küsis, et reisida, mis käik, et kus on viga ja rikk, mõtlesin, mis viga, et kuidas on siis Bethany, mis vigasena umbes valed noodid või mingisugune asi, et kusagil midagi puudu, tegelikult ta? Ta oli see, et leidke lihtsalt üks võti, kuidas, millega kõik see nii-öelda kõik see pusle jookseb õigetesse aukudesse. See vist dirigendi kõige suurem ülesanne, et leidke see võti, millega omas rattad õigele rajale jooksevad. Et mitte nii, et sa nikerdanud ühe noodi siit ja teise sealt. Mingi põhimõte on üks reegel, mille leidmisel on jooksevad asjad paika. Kas te saategi Ka ise ka alati aru, et asi on õnnestunud hästi läinud või olete selline kahtleja tüüp? No mina olen hirmus kahtleja, aga ma ütlen, et ma tahaks, on nagu see kõige tähtsam, kas ma saan tera kätte sealt, et kui nagu see idee tuli pärale või nagu midagi, ma tunnen ära, kui midagi sünnib. Ma ei ole rahul viperuste või mingisuguste konarustega, neid, neid nendest ei pääse keegi ikka midagi. Emotsionaalset lähenedes juhtub ikka nii mõndagi, et see on nii tavaline ja nii andeks anda, aga see ei ole üldsegi oluline, et see tekitab lihtsalt vererõhu tõusuga keset esinemist. Viperused näiteks, kui me möödunud aastal Haapsalus mängisime oma reis läbi aegade skaala, siis ütlesite monitorid üles niimoodi, et ma enam ei näinud, kus, kus pilt on, aga siis on meil veeganiver superkoostöö, et need operaatoriga nii rahulikult karused mehed, et nad lihtsalt näitasin käega mulle, millal ja nii, et üldiselt on, on, olen ma elus õppinud eriti muideks ooperis töötades, et et koostada sünnib nii mõndagi, et seda, seda koostegemist tuleb hinnata ja teisi usaldada, et kui sa üksi ei saa, siis tuleb lihtsalt teiste poole vaadata ja küll need, kes on oma ala profid, sind oma asja hästi tehes välja tõmbavad. Teie orkestris mängib palju toredaid mehi, kas mehed on püüdnud teiega külge lüüa, kui nad püüaksid, siis ma vist ei märkaks seda või, või niimoodi, et kuidas ma ütlen, et et meil on orkestri muusikud, aga väga õrnalt südamlikud suhted. Suhtlemine käib niivõrd kõrgelt ülemeheks ja naiseks olemise pinna. Et, et see on palju suurem kui üks tavaline flirt, et see on nii suur ja sügav armastus, et et, et niisugune alastiolek, hingeline alastiolek oma muusikute ees ja, ja suheldes, et see on taandanud selle võrra, et me vist oleme saavutanud juba venna Õedustaatused. Muide, teietama kõik 11 laval, kas dirigeerimisega rikkaks ka saab? No elame esialgu ei ole veel ohtu märgata. Ütleme siis niimoodi, et, et kindlasti ei ole ta maailma kõige halvemini tasustatava ala kui sul, kui sa juhatad suuri orkestreid ja ja, aga ma arvan, et oli aeg, kus dirigendile diktatuur kus nemad käskisid poosid ja lasksid, on nüüd möödas, et, et, et rohkem on võib-olla minu arust solistide kultusega missa, maskid ja jojo maad ja ja Vengerovid ja lõikavad suurimaid suurimaid honorar. Et ka kindlasti suured dirigendid, aga aga praegu on, kuna asi baseerub agentuuridele, siis agentuurid lõikavad päris suurt kasumitele selle muusika Buzneise pealt. Et võib olla Need, asjad on nüüd natukene rahunenud. Näete oma tööd unes ka. Ema, vahest mängin klaverit unes või? Ma ei ole juhatanud unes olen vioolal mänginud unes. Teate, mida tähendab, kui näha unes dirigenti ei tea, see tähendab väga head, see tähendab tervenemist, ühesõnaga, kui on ka väike viga, saab sellest jagu. Mul on hea meel, siis, inimesed võivad mind vabalt unes näha ja sellest järgneb midagi hullu. Ilmsi dirigenti näha on ka väga hea, sest te olete muusika vahendaja, muusika on ju palsam hingele. Loodame nii, sest et minu jaoks on fenomen selles, et, et see on ainuke keel õppimiseks ei ole vaja kooli minna, tegelikult tuleb lihtsalt avatud südamega nagu püüda, vastu võtta ja kui retseptorid on õige koha peal, siis mõjub ta kahtlemata olenemata, mis keeles või keele kultuurikontekstist värinad. Aleksander Heintalu, keda rahva seas tuntakse Vigala Sassina. Kas sina, Sass, oled? Õhtune või hommikune inimene? Sõjast sain ma psüühilise trauma lasedus seitsme kaheksa aastased lastekodus ja siis kadus minul uni ära ja siis ma ei maganud aastaid ja kui ma öösel Tugastasime silmad kinni panin, siis ainult sellepärast, et silmi puhata. Kuna nüüd on mul nii palju, on neid vähioperatsioone ja siis südamestimulaator sisse pandud, et nüüd arstid käsevad seal magada. Ja siis nüüd on mul unerohud peale ja siis magan neli-viis tundi öö jooksul ja see on minu magamine. Tähendab, et ma olen muidu siis kõik need aastakümned olnud magamatu teiste jaoks, aga see ei seganud mind mitte mingil kombel seepärast, et ma olen kogu aeg olnud kirjanduse kallal. Praegu seoses nende operatsioonidega üldse istuda õieti ei saa. Ja siis sa niiviisi, et päeva jooksul katsun kuskil kolm, 40 minutit mõnikord ka kaks tundi kokku istuda ja siis kirjutada, sest mäeraamat on tegemisel ja selle ma tahan ära lõpetada, enne kui öeldakse, et tuleb ära kolida. Brandon redigeerimiseks, teine osa. Ja, ja see viimane raamat ravimtaimede suurest selles raamatus on 4000 lehekülge oli pikk, viimane osanga käsil praegult päeva vähemalt kaks kolm tundi, olen kitsedega karjas. Hommikul lüpsan, oi, õhtul lipson. Ja see ongi minu päev raamatut telekas, kitsed ja mina, pere jaoks on ainult niipalju mul võimalust, et õhtal teeme kalli-kalli, annan nendele siis sädemest, sädemekesi, une, sädemekesi, nemad vaatavad seda Peeter, Taani, kus peeterbaanil oli üks pisikene sädemeandja tüdruk, kes siis andis seda rahu ja sadanud. No ja siis mina siis õhtal ründav sädemeandja ja minu ülesanded, noh, praktiliselt ongi nii, sest mina ei saa olla eeskuju, ei tegemistel Eyremontidel ei, mitte millegina. Ma lihtsalt istun ja siis püüan oma käsikirjasid korraldada, küla peal sai käi küla peal käiks küll ja aga ta ise ei ole enam võimeline käima need ja üldiselt on nii, et kui ausalt ütelda, ma ei tunne isegi oma külarahvas nägupidi ära ja nimetisõena vaatamata sellele, et mul on 22. aasta siin, sellepärast et mina olen niisugune enesekeskne inimene olnud kogu aeg looduse sees. Mind huvitavad samblad ja igasugused hääled ja lõhnad metsas. Kõik linnulaulukesed ja ka noh, ütleme lastele olen püüdnud edasi anda. Ja see on minu ilm noh, niisugune ilm, mis mind köidab, millest ma aru saan. Aga inimkeskkonnas pina enam aru ei saa, kuna noh, ütleme, et kui see laulev revolutsioon tuli siis neid Moskvast, sealt, kus me olime siis tööl omal ajal siis sealt lükati ju kõik kõrvale ja ilma koja automaatselt töötuks. Ja siis ma hakkasin kohe kõike kirjutama ja kõiki neid samasid asju panema paberi peale, mis nüüd kogu aeg ilmuma otsa. Ja kui sama tööd hakkad tegema, siis sa vahetasid teleka eest ära. Teised. Mul on eraldi üleval laud kohe olemas, kus on minu pisikene tammepoiss siis temal on peal, siis on, parmupill on noku otsast lapsed tegid noku otsa ilusa, siis niukesed põimiku ja siis muidugi ka õlgade peal on seal tammepoisid põimikut, siis on, seal on olemas minu siis kuidas nimetatakse kondid pulgad, millega siis ruunide järgi ennustatakse. Ja noh, selles mõttes, et osa inimesed tahavad ennustamist saada. Ja siis ma tulen nendele vastu ja siis viskan konte, nimetame niiviisi. Või siis laul Kont, aga need on siis looduslikest asjadest, kus ruunid peal ja ruunid räägivad oma keelt osaniuhhaarsete käeks. Mina valdan karuunidega Ennostamista kontide loopimist. Ja siis tema juures on siis ka altar vastav. Niisugune, kus on siis sikusarved, mida meie omame metsast, kui nad on äras olnud, olen ma ära võtnud. Sest tihtipeale jooksevad meie metsa meie kaitsealase kitsaid, kes on saanud haavatud, sured siia lihtsalt maha, siis me saame aru, et ja me oleme teinud altari sellest, seal on siis muidugi küünal olemas ja luige suled kõik, nii nagu autoril peab olema. Ja siis on muidugi ka pärlid, loitsu pärlid. Kui sa üksinda pikali magada või ütleme, poodi saadi maga ja midagi muud teha ei ole, siis võtad asendi sisse ja kui siis teed omal hoidsid juba sellepärast, et siis ei lähe pikalt, siis läheb päris kiiresti. Ja siis tegeles seal oma käsikirjadega. Ja käsikirjade tähendab maha trükkimised on muidugi igavat tööd, kuid samal ajal ei hakka väga palju vigu just niisuguseid vigu, mis on mõttelised vead omal ajal panid kirja aga isa mõttest aru. Kiiresti kirje mõttest aru ei saa ja siis tykk aega nuputab, mis asja mina ütelda tahtsid, mis asi sel momendil mul peas oli? Sellepärast kui ma ju töötan läbi, no ütleme nii, et kui ma ikka tõsiselt kätte võtan, siis seal ütleme kuue kaheksa tunni jooksul ma loen läbi umbes 1000 lehekülge. Ja siis, kui on aega, tee märkmeid, oma viis, 60 lehekülge, ütleme niiviisi, et mis on tähtsamad, kui ma viis 60 lehekülge märkmeid seal 1000-st seal väga hea raamat. Siin on ikkagi niisugused raamatud enam-vähem kui 500 600 lehekülge või täitsa lehekülge. Loed, jookse läbi ja saad ühe lehekülje ainult märkmeid. Sest täiesti tühi draamat on tühjad. Ei ole mitte midagi niisugust, isegi etnograafilised raamatut kus on kirjeldatud midagi, mitte olulist, vaid sellesamase etnograafi enda märkmeid, mida tema arvab, aga mitte see, mida see teine inimene rääkisimist selja taga mõtles. Need siis tähendab, et niisugust, selle materjali läbitöötamine on mul. Haruldaselt kiire, nii kiiresti suudad lugeda, tatikas peale, kui mul kõht tühi oli, siis tangupuder pani mind lugema. Ma jooksin väikelastel 100 kuueaastaselt, sest mul oli kõht tühi ja seal oli üks tädi klaar Hellenurmes. Ja siis tema pani mulle need raamatut ette ja siis pani mind lugema. Ja siis lugemine oli niiviisi, et kui mul täht meelde ei tulnud, ma pidin edasi lugema, ei pidanud kordama ühtegi sõna. See tehnika ma mäletan väga hästi ja, ja kogu aeg niiviisi tähendab, lugesin ja kui esialgu võib-olla seal kõigest arugi tähed olid selgelt mul peaseks. Ja siis on niiviisi nii järjest kuva kiirelt ja kiirelt pin läbi lugema, teatud tema jutustama. Ka see ongi, seersant Ma õppisin silmadega lugema, haarama väga kiiresti ja jutustama seda asendus, mis seal sees oli. Ühesõnaga, looma pildi leheküljest pilte mälusse palju paremini ja ütleme, et luma töötan läbi erialakirjandust, kuskohas on, ütleme, füüsika-matemaatika niiviisi, siis ei saa seda teha. Aga kui on mingisugust olukirjeldused mitmest, no ütleme, etnograafiline kirjeldused seotud oma erialaga ütleme tänapäeval siis muudkui ütleme väeriitust ka mitmes riitus, mis on juba tuttavad niiviisi siis läheb väga kiiresti need ära, ütleme, kasvõi oma käsikirjasid seal. Noh, ütleme see uus raamat, mis tuleb kuldmamma, tuleb eepos tuleb siis seal on 960 lehekülge, minu läbitöötamiseks läheb aega seitse tundi, kõige rohkem. Kusjuures ma ikkagi olen parandanud oma kolmney 1000 iga veel ära. Tähendab, et kui käsikiri minu kätte tagasi tuli, siis tähendab, et see näitab seda kiirust, mismoodi mina võin raamatut läbi vaadata ja kirjandust läbi jätta, mis on muidugi tuttav. Mis on, ei ole tuttav, ütleme niiviisi eriti veel ilukirjanduslikud väljameelsed pilti, mille sisse ma ei saa minna. Ma tahan, kui ma loen raamatuid, siis ma lähen pilti sisse. Kummariituse raamatut teen, siis ma lähen sisse tihtipeale no ütleme, ma lähen ära, nimetatakse kondamiseks Lähed sinna riituse sisse, siis kirjutad seda seest riitused kõik seda ära siis pärast kontrollitas, mul oli sama kirjutatud tihtipeale sellega saab ju kontrollida, kas riitus on õige, ei ole õige. Ja, ja siis on niiviisi siis ilukirjandust seda teha ei saa siis väljamõeldis ja väljamõeldis seal niiviisi, et kui ma seal kolm, neli lehekülge läbi loen, siis seal kangelastegu minu poolt küll ma ei kannata, väljamõeldis seda niisugust, kuskohas ei ole tähendab, seotud reaalsus ümbruskonnaga mis on juhtunud või muide ka mõte on ju tegu. Ja kui mõni ütleme sulgudes, neid on kunagi midagi teinud, loonud mõttega loonud omale kujustuse ja seda püüdnud ellu rakendada, kuigi ta seda teinud ei ole. On see siiski ju infoväljas sees, infos sees ja neid pilte võib ka kogemata kätte saada, seda nimetame koldamiseks, koldamine teabes. Kui siis tähendab selle sisse saada, siis on niiviisi, et küll kirjutamine läheb ahelasse peast, ma ühe näpuga toksina ja, aga samal ajal pilt jääb mälusse, mida sa siis sinna sisse panna? Saad kontrollida, sest kui ma neis kontrollin seal etnograafilisi lugusid, siis kui pilti ette ei tule, siis ma seda ei kirja ei pane. Sellepärast et see on siis selle sammas etnograafi poolt juurde kirjutatud teise, neil on eriti palju väga paljudest harjumus. Mina vahenernobraadiks number üks ikkagi meil Loorits, Oskar Loorits. Noh, eks nüüd uued tulevad ka peale juba siin on päris, tänasid neid uusi etnograaf, sina võtsid siis kätte ja kirjutasid epase. Ma kirjutasin üha jah, meie epase sellepärast, et Kalevipoeg on, nad on irvitamine meie rahva üle ja ei ole üldse ka imepäraseid, Kreutzwald sai usuhariduse Arci kallakuga ja koos kaasRidala kirikuõpetajaga nemad siis legendide järgi, mida veelmann ja siis lennult vaid korjanud siis selle peale tehti, siis tähendab üks niisugune pool joodik räuskaia, loll hiid. Ütleme niisugune meie rahva mõtlemislaadale, mis nende kodu kunagi enne seda, kui kristlased sisse tulid, oli see on täiesti tähendab irvitamine ka isegi ütleme, kristlus on ainult 2000 aastat vana. Ristiusk on muidugi ligi 4000 aastat, et ristiusku ei saa kristlusega võrreldagi. Niiviisi jah, et aga meie 4000 aastat tagasi juba kasvatasime veel, meil oli ju põllumajanduses olemas ja nemad siis teevad siis äkki meie mütoloogia legendidega nii hulluks, et isegi põrgu banaadisse, mida meil üldse mütoloogias ei ole olemaski. Peale selle siis Kalevipoeg põrgust, põrgupiigad oma vendadele naiseks, aga kõik põrgupiigad, keda välja tuuakse, need haigusetekitajad, kurjaloojad isegi seda nad ei taibanud, et tähendab meie mütoloogias teha. Et kui minnakse mana ilma ja mana ilmast tuuakse kaasa, seal kuri, manas, on kõik kurjad. Ja, ja kes on maa sisse läinud, manala sai maad all manala, selle sõna, need, kes on kinni peetud, Need, kes on hauda aetud, siis tähendab, et kui neid kasutatakse, ka nemad võivad minna kurjaks, kui neid halvasti kasutatakse. Ja kohaperemehed, kes on siis kaabel maha löödud, midagi tapetud ära ja nendesse asjandust on väga vähe juttu. Ja Nendest hiidudest Leicerist ei ole üldse pandud, pekult ei ole üldse pandud, Tõnni ei ole üldse pandud. Noh, need kõik meie hiiud on kokku pandud siis sellesse kuld mammasse ja tehtud pilt sellest ajastust, kus kuldmamma või ema võime, ühiskond kehtis meil. Kuulsite valitud palu möödunud aasta personal saadetest. Saatejuht oli Marje Lenk.