See on hall ja ka laane. Ega ta roose kööka lame mao ja oo, kes. La me maa ja o. Peale. Ilmaga priipoega. Neist kolmest köige vanem palun ei armasta. ABI krahvi tütar sai ka saksa Või ka Saksamaal. Aga kolm on see kõige noorem neist kehtepri enda kütt ja abikaasa Kirmsata mas küüt ja abikaasa hirmsas armas armas, taastab sala. Ja teise järel hirmsasti liigasse. Emala Kaaradega välja kardab üüritel temala kaardega. Ei armasta, tema, sööme ta teise järel hirmsasti. Temas. Leedu uus tema hauda. Tere, hea kuulaja. Käes on reede ja algab pärimuster. On hea, kui te olete juba kodus. Või on hea, kui te peagi jõuate koju, kui te olete teel. Aga võib-olla olete külas, mängime siit head rahvamuusikat ja räägime täna natuke Augus kunstist. Ja esimene pikk lugu, mis teile mängib, kannab nime kalamees ja selle loo olla saanud luigelaulu. Nelik esitab selle ja selle loo olla saanud Marko Matvere ühelt nõmmelt Lasnamäelt kes oli selle tõlkinud vene keelest eesti keelde. Ja algselt olla see venekeelne mustlaslugu Kalamees Margus Põldsepp ja luigelaulu nelik. Olen. Noor ka seal all siis ma Haadre iial ei ahaa, Misery, iga verd, voolase pull. Püüda asekull talle ette tema, kas hirmsat valu? Jah? Püüa oma rindu temale enda. Ja omal rindu temalendas. Liiva nemad surnud, kõik allamäge ei piisa. Armatuuris juht ei luba äärasiimilma. Armastus ei luba. Neid ühte Haunda kanti nii halliga või maaluu ja noderi til panti surma saama. Õla vööri til balti nõid surma. Ja enne kui lähme järgmise loo juurde muusikapala juurde selgitan, miks me mõne sõna August Pulstist oli päris mitu sõna august pulssi, siis täna räägime. Nimelt homme 1889. aastal, siis 117 aastat tagasi. Sündis. Kunstielu ja ja ka ka rahvamuusikaelu üks suur mees August Pulst. Ja lahkus ta meie hulgast alles novembris 1977, niiet see oli, oli pikk ja väga uhkeid tegusid täis elu. Ja homme on kell kolm Tallinna kunstihoones niiedki pärastlõunal Vabaduse väljaku Vabaduse väljakul, täpsemalt Vabaduse väljak kaheksa tähistataksegi siis August Pulsti 100 seitsmekümnendat sünniaastapäeva. Ja olgu ka öeldud, keda sinna on esinema kutsutud. Maret Lehto Maalt, Ain Haas Ameerika Ühendriikidest. Anne sepamägi setomaalt. Veel laulavad seal kannelkond ja on lubanud tulla meestelaul ja naiste laul, mis seal kõlavad ja Lauri õunapuu ja Piret Päär, Jaak Sooäär ja tuule kann ja küllap veel mitmeid mitmeid rahvamuusikuid sinna kokku koguneb. Ja sisse pääseb sama näitusepiletiga kuis endale lunastada. Ja kui me oleme nüüd mõned muusikapalad siia vahepeale ära kuulanud, järgmine lugu on Rootsimaalt, karmarna. Laulab loo minmann või miinmann. Ja, ja siis. Loeme mõne killu August polsti mälestusi. Ja, ja võime lugeda tema ametlikud andmed, elu, elu, tegevused üles, aga kõige paremini annab sellest mehest aimu tema mälestustevihik. Ja nii Krista ja Raivo Sildoja kui ka siinkõneleja on neid aeg-ajalt kasutanud ja kunagi ilmusid valik valik nendest mälestustest ja ka kultuuri ja elu veergudel. Aga kõigepealt siis karmarna. Ei teeninud, vähemalt ma ei vääri, keda ränne, et me hakkame nüüd ma nagunii viina, see on öelda töö, teenindajatena jääb rännet happeline minna. Vägev ja tempokas lugu kes oli August Pulst Ta oli maalikunstnik ja muuseumitöötaja sündinud Pärnumaal Tammiste vallas ja tema tegevus oli õige lai. Ta oli tegev 1916. aastal Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakonna 26. aastal Eesti vabaõhumuuseumi ja 1931. aastal Eesti muusikamuuseumi asuda käitumises. Ja, ja selle muuseumi viimase, viimati nimetatud muuseumi juhataja ta ka ise oli 1937.-st kuni 1944. aastani. Aga mis on rahvamuusikale kõige olulisem, et ta korraldas muuseumi ringreise muusikamuuseumi ringreise? Jaa, jaa, hiljem taga plaadistas need ringreisil või mitmed ringreisil esineja ise esinenud rahvamuusikud. Nii et siis tulid talle juba appi seal Cyrillus Kreek ja loomulikult Herbert Tampere. Aga tema oli nende ringreiside eestvedaja. Ja kui numbritest rääkida, siis 1922.-st aastast kuni 39. aastani korraldas ta kõigi oma ühingutega 18 ringreisi 436. saalis 901 ettekandega ja koolipublikut 180000. Ja kui tema salvestamise ettevõtmistest rääkida, siis siis tema initsiatiivil heliplaadistati 629 muusikapala 56-lt rahva laulikult ja pillimehelt ja kokku 11 tundi ja arvestama seal, et need salvestused on kõik hästi lühikesed, et seda on. Seda on, seda on väga palju plaadile, just plaadile siis vakku veetud rahvamuusikat ja muuseumile andis ta üle rohkesti materjali oma ringreisidelt ja muusikutest ja rahvariietest ja muud etnograafilist ainest. Et seda oli üle 500 foto 12 rahvapilli ja 700 lehekülgi lehekülge mälestusi. Ja ka sõja ajal seisis ta muuseumi eest ja päästis tuleohust muuseumi varad hoides neid panga seifides ja Olustveres. Ja kui me oleme siin mänginud Herbert Tampere salvestatud lugusid ja nendest salvestustest on ka mõned kroonikakaadrid säilinud siis selle eest võtmise taga oli, oli kas eelkõige võib, paljuski oli just August Pulst aga nüüd lühikese vahepalana, pikki lugusid on juba kuulatud, kuulame vahepeal mõne lühikese. Kuulame Torupilli jussi, labajala, see on Aleksander maaker. Sis mängib Emmastest pärit Emmastes elav mees 38. aastal eaga, ta mängib mitte torupilli võtta, mängib siis roopilli või torupilli sõrmilist, torupilli, jussi. Laba-labajalg. Ja kui nüüd kasutada August Pulsti mälestusi Torupilli Jussist siis. Torupillikuningast Hiiumaalt siis August pulss on kirjutanud nii. Tallinna Eesti Muuseumipidu peeti Estonia kontserdisaalis ära ettenähtud päeval, laupäeval, kaheksandal aprillil. Juss oma torupilliga oli asetatud rahvapillimeeste osa lõppu. Kui siis järg tema kätte jõudis ja tavapillil tee marsiga lavale marssis, siis ei olnud aplausi del tulvil täiskiilutud saalis enam lõppu otse marru mindi. Võttis aega, enne kui võidi pillimeest ja ta pilli kuulajaskonnale tutvustada. Juss oleks kogu oma lugude tagavara ühtejärgi Te kandnud siinsamas, kui aga talle seda oleks võimaldatud ei olnud ju tema sellises saalis ja niisuguse rahvahulga ees veel kunagi esinenud. Milline vastuvõtt, käteplagin, poolehoidja, kiitus, kui temale öeldi, et aitab sellest, teised rahvapillimehed tahavad ka mängida, vaatas juss veel kord rahva poole, pani torupilli hüüdma ja sammus pikkamööda oma teemarsihelide ja publiku tugeva aplausi saatel lavalt ära. Ukselt aga veel tagasi vaadates, kas ehk tagasi ei kutsuta? Seda tehtigi ja ta võis nii mitu pala veel oma austajaile ette kanda. Järgnev esinemine pühapäeval kooli noorsoole samas kontserte saalis oli haruldane ja vist mitte kunagi enam korduv kõigepealt selle poolest, et saali oli toodud kahekordne harv kuulajaid umbes kaks ja pool 1000 rääkimata siis veel aplausi, sest seda on raske kirjeldada. Tulipunktis oli ikka ja jälle juss oma torupilliga võitnud olid, kes jussi torupilli. Jussi torupilli peale lootsid oli ju neid, kes väitsid, et torupillimuuseumi pidu eeskavasse ei kõlba. Juss lõi läbi, tema populaarsus ja kuulsus hakkas järsku tõusma. Torupillil seisis ees võidude Võrus esinedes tähendas kohalik ajaleht Võru teataja 22. märtsil 1928 muuseas. Jusson kompanist. 36 omaloodud pala. Ta kaabuserva servade alt hoovab vastu jõuküllust noorust vaatamata sellele, et on turjal 83 aastat vestelda ajalehemeestega, pajatab Juss. Süüa antakse heaste iga päev muudkui pulmad kaks korda päevas. No mul peas, näidates näpuga otsa ette, muudkui Lehu edasi ja tai Bognoogi. Nii et selline värvikas kirjeldus August Pulstilt Ka kahele omakandi viiulimehele. Kahest oma kandiviiuli mehest on august puldist kirjutanud ja need on ka siin saates. Enne mängitud Mart männimets ja Mihkel Toom. Ja 36. aastal on salvestatud plaadistatud nendelt selline polka. Ja mänginud meeste kohta. Ta kirjutab August Pulst. Mihkel toob Toom ehk Lepiku. Mihkel oli Tori kihelkonna kuulsamaid pulmapillimehi, mängis hoogsalt kogu kehaga kaasa, elades püsti seistes, lõi jalaga takti ligi, vahel pani jalapingile või istmele ja piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus, käes pea tudises ja piip passuus. Kõige hoogsam mänguaeg oli mihklil aastatel 1890 kuni 1900 korda olnud seitse nädalat vahetpidamata pulmas. Pärast naise võtmist juba noorik takistas ja pulmapääses vahel harva. Kui Mihkel oli pulmas, pidin noorem vend Juhan tema asemel kodus tööd tegema. Pulmapillimehele maksti kaks kuni kolm rubla või anti jootudel ei või, anti Veimed, sokid-kindad ja vöö. Viimati mängis Lepiku Mihkel pulmas 1923. aastal. Üldse oli ta enam kui 100. pulmas viiulit mänginud. Ta mängis sageli jootudel, talgutel öeldi ilma lepikut. Ta ei saa tantsida. Ja teine mees Mart Männimets on saanud sellise iseloomustuse. Mart männimets ehk Mart Jantson ehk Männi, Mart oli viiuldaja. Harmoonika ja klarnetimängija oli Toris laialt tuntud pulmapillimees. Tallinnas mängisid männi marti Lepiku Mihkel kumbki üksi ja koos. Kiitust sai palju mõlemale. Helilooja Evald Aav kiitis mardi puhast teist häält. Kuuldes mõnd teist pillimeest hästi mängimas. Oli männi mardi kõige paremad. Kiidusõnad saab vasikas, kui hästi mängib? Nii mängis ansambel Tuulekandled, kelle eest võtion tuule kann, kes on ka homse Pulsti ürituse sündmuse üks põhikorraldajatest. Ja kui oli juba mitu Eesti Torupillikuningast kunagisest Torupillikuningast, siis mängime ühe iiri torupillimehe, kes on Eestis käinud Niilime alligen. Ja teda teatakse eelkõige võib-olla Tõrva Torupillipäevadelt kunagi, aga võib-olla hoopis Palmse torupilliga päevadelt natuke ka Viljandi pärimusmuusika festivalilt. Aga, ja 88. aasta iirlaste suurelt ringreisilt, mis Eestimaal käis ja väga palju mälestusi siia jättis ja sinna kaasa võttis. Mida ta mängib, on horm, Payps, sellised tantsud ja, ja see paar kannab nime The Black töödia, mis Kälvin. Uhkelt mängib neli ka veel üks iiri lugu, aga mitte päris iiri ansamblilt vaid Taani iiri ansamblilt, aga iiri muusikas ülimalt kogenud meestelt ja äss plaant, kes on, kes on põhiliselt jäänud Ühte koosseisu mängima. Hendrik börslev, siis on flöödimängija ja tinavilemängija Joakim friis, Holm mängib üliosavasti ja tundlikult iiri harfi ja Buzukid ja Citarit. Martinov, heer iiri mees Kopenhaagenis ja sealsete rahvamuusika, kontserdite ja iiri festivali aktiivne korraldaja, tema mängib siis seda käsitrummide Laurani ja harju ja Peeter Sörensen. Iirimaal õppinud ja, ja tõesti viil iiri viiulimängus kogenud mees siis nagu öeldud, viiulimängija ja, ja tema mängib ka ansamblis, aeg-ajalt parmupilli, aga laulja neil pidevalt vahetanud ja kui me kuulame nüüd kool võib ei siis kool või lahe lugu või siis siis seekord see mees, kes kõlab, on Kevin Horn, et neid on erinevate tämbrite, erinevate laulustiilidega mehi äss plaanis olnud. Kool võib? Ei, kõlab nii. Võeti like'i laen, vaat ei vala. Ka võib augu. Selline ballaad, aga järgmiseks. Veel üks kummaline seos Eesti, Iiri ja Soome vahel iiri muusika pinnal kokku saanud Eesti torupillimängija Sandra Sillamaa ja Iirimaal elav soomlane. Jutte kallija mängivad. Paari lugusid, samuti torupillilugu ja marss Anna-Mariale. See uhke lugu tuli daamilt nimega Sharon Shannon iiri akordionimängija ja kutsutud ka akordioni, Jimi Hendrix, Hendrik siks. Küllap maailm täis selliseid häid pillimehi, kelle veel sadu, kelle kohta veel saab samamoodi öelda ja veel suuri nimesid kõrvale panna. Kahtlemata on tegemist väga hea mänguga mängijaga ja ja selle plaadi kohta, kust see lugu pärit, on öeldud, et et seal on see, neil on õnnestunud poognatehnika panna niimodi, akordioni, vabandust, lõõtspilli ja, ja sealjuures ka veel rege rütmi nagu, nagu seda keegi teine pole varem teinud või pole nii õnnestunult teinud. Loomulikult see jääb kuulaja enda otsustada. Aga kuidas on Jaak Sooäär pannud kokku oma nägemuse ja kitarride kandled? Seda tähendab Eesti ajaloo-nimeline lugu ansamblilt eesti keeled. See oli kannel, kitarride, eesti keelte Esimesest perioodist pärit lugu aga loodetavasti saab neid neid kuulda nii siin kui seal, selleks et kuulata vaata mis nad, mis nad nüüd teevad. Saade on täna tõesti märkamatult ruttu otsa saanud. Tänan kõiki, kes kuulasid ja soovin head õhtut või head teed või või head ööd või head kohvi, kuidas kellelegi? Ja pärimustel on taas nädala pärast eetris ja lõpulugu tuleb selline natuke soojem. Puerto Rico mustlased mängivad oma Pala ja ja olgu see siis selle selle jää sulatamiseks. Paras lugu. Head õhtut.