Nonii selge muidugi, siis teeme ühe perepildi, tulge. Linnale pere filmida. Ulata teine kuulamist. Laboratooriumis palun kogunev kus ema oma väga selge tähelepanu köik tardoderne Surt modell ei mõjuta. Tere hommikust. Tere hommikust täna stuudios Tiina Vilu ja Toomas Trass. Tere, pildi saate tegime seekord lastest lasteaias ja nende vanematest õpetajatest lasteaias ja nende lastest ja lasteaiast. Lasteaia kohtadest me täna ei räägi, kuigi neid on vähem kui lapsi. Palju kohti on lasteaedades ka täitmata, aga need on õpetajate kohad. Miks see nii on, sellest edaspidistes saadetes. Tänases saates uurite pilk, kui kerge või raske on alustada lasteaiateed? Andres Noormets käis Viljandis lasteaias, tegi juttu väikeste ilmakodanikega. Kas te mäletate seda, kuid esimest korda lasteaeda tulite? Kas te kodus ka rääkisite ennem sellest? Lihtsalt ühel päeval öeldi, et kuule, lähme nüüd tean küll me ka selles, kui ma läksin esimest korda, kasin lasteaed. Siin ma elasin, aga siis me ei plaaninud juba korterivärki. Mäletad, kuidas see oli esimene kord? Hommikul tuli veidike nutsin, eks sellepärast ma arvasin, et enne tuleb teine päev, aga ma ei tea, no ma tulin see alles esimest korda esemmerly joobes lõunast järgi pärast hakkas juba meeldima. Aga kas teil kodus räägiti ka, et noh, et miks on vaja lasteaeda minna, kus sa siis said last talle, kuid läheb tööle. Vihkan mullal emmele kooli ei SINA haiged ei maitse tööle minna. Kimate Kema teab kivi müüline tuum. Ei muidu mina hakkan kee, seega oma selle päeva lasteaias. Mis te lasteaias teete, kuidas teil siin on? Mida kasvatajad teile õpetavad? Aga öelge seda, mis te arvate, miks lasteaeda üldse vaja on? Ahju korstnat mängida, et sul polegi igav. Mulje jäi. Seal alliomonni seal ei saa ju mingit pool tulenevad, kõik kolm tolmu täitsid ja mul on vaja siis hiljem ka veel ja siis mängida muidu igav tööl kui mingis sõpra pale. Siin on suur ilus maja ja siidi, palju asju toimub ja on kasvatajad ja teie olete, miks seda lasteaiaks hüütakse? Tiina käis Sakus ja ajas Margiti juttu, kes on lasteaiaõpetaja ja lasteaiaõpetajate koolitaja. Margit vahendab oma esimesi lasteaiamälestusi aastate tagant. Küllap need esimesed. Esimesed mälestused on Pi vanemate juttu ja mina olin üks nendest lastest, kelle algus oli väga raske lasteaias. Ma olin kasvanud vanaisa vanaema juures alguses oma esimesed kolm aastat päris maaliat alus, mu isa oli kaugsõidu meremees ja ema pidi tööl käima. Ja kui mina tulin linna, see linn oli haapsalu, tulin lasteaeda, siis kohaneda oli mul raske ja keeruline ja nagu paljudele lastele tõenäoliselt oli üks komistuskivi hoopis teiselaadne toit. Ehk siis seda mina nagu mäletan, et mina ei tahtnud süüa teatud toite, üks oli nendest tatrapuder ja küllap see mälestus on, on nii ehe, sest et alles viimastel aastatel ma olen teda uuesti suutnud hakata sööma. Küllap see minu natuke teistmoodi olek, võib-olla maalt vanaisa vanaema juurest ja võib-olla tekitas kasvatajates küsimusi või ma ei, ma ei tea, mis siis nendel oli, aga vähemalt üks nendest siis tõenäoliselt oli, vaatamata sellele, et ma siis võib-olla püüdsin ohja laps olla pisut tõrjus mind. Nii, vähemalt mu ema rääkis, kes ütles, et tema oli nooria, nuttis kodus rohkem kui mina. Aga siis oli selline inetu pardipoja. Kas jutukäik, et tuli uus kasvataja ja minust sai esimene lumehelbeke kõikides tantsudes talvel ja esimene vahtraleht sügisel ja kevadel esimene kevadõis. Nii et uue kasvataja tulek muutis minu staatust ja kõik hakkas minema väga hästi. Ja mingil põhjusel tuli lasteaeda vahetada ja, ja ainult tõusvas joones ja kõige paremad mälestused, mis üldse sellel lapsel mäletada annab, on lasteaiast, aga algus oli väga raske. Andres käis Viljandis ühel perel külas ning sai jutule pereema Silvia kappi aastase Herdaga aastase marsaga. Silvia nüüd sa pead mulle kõik ära rääkima sellest, mis tähendab, kui laps läheb lasteaeda. Kui laps läheb lasteaeda, siis hakkab emal-isal rohkem olema aega. Alguses on muidugi mured, kuidas ta seal kohaneb ja kuidas talle seal meeldib, aga Herta oli õnneks niisugune laps, kellele meeldis lasteaias, nii et et meie jaoks ei olnud suur mure ja valud. Ta läks ja mängis hea meelega, kohe tahtis järgmine päev jälle minna ja ei olnud nagu sellist asja, et oleks pidanud palju muretsema, südant valutama, et kas talle ikka meeldib ja äkki kiusatakse või midagi. Kast valmistasid teda kuidagi, et lasteaeda minekuks. Me ikka rääkisime jah, et kui ta läheb, et siis hakkab ta olema seal koos teiste lastega ja mängima ja, ja kasvatajatädid on toredad. Õpib igasuguseid uusi asju ja emme ja issi ka ei ole siis nii palju. Koosen on päeval okka pärast, õhtul me tuleme jälle järgi ja siis oleme jälle koos ja teeme toredaid asju. Kas lasteaeda minek oli möödapääsmatus või on lastavat kool? Nii ja naa stanud möödapääsmatus ikka põhiliselt, et et kui vanemad tahavad tööd teha või midagi teha mõlemat, siis ei saa laps olla kogu aeg kodus. Aga samas, eks ta seal õpib ka ja areneb sotsiaalselt. Kui laps läks lasteaeda, kas muutis töö kodust eluga kuidagi? Nüüd sellest aastast hakkab tegelikult muutma selles mõttes, et, et me hakkame neid viima teda tundidesse juba viime hommikuti siis hommikuti nii kaua magada enam. Muidu me magasime kella 10-ni ja, ja lapsed läksid magama hilja ja meie läksime hilja magama ja nüüd peab lapsed panema varem magama ja, ja siis ise ka üritama natuke varem minna magama, tõsta hommikul ennast üles. Tähendab, et kui oleks esimest aastat lasteaedadelt, siis olite teie need, kes justkui seda lasteaia korda enda järgi natuke organiseerinud. Jah, meil olid õnneks sellised leebed kasvatajad, et nad nagu lubasid lubasid Herta all tulla hiljem ja õpetasid teda järgi siis kui vaja ja mõned asjad õppis ise järgi need tunnid, mis olid pärastlõunal, aga aga eks seda oli näha ikka, et kui on mingi pidu või asi, siis, siis jätame siis laulusõnad mõnikord natuke halvemini peas, kui hommikused laulmistunnid jäid käinud. Kas Arold nii võikski olla, et, et see on niimoodi korraldatud lasteaias käimine. Et igaühe soove ja vajadusi võetakse arvesse. Ma ei tea, kas see on võimalik, et igaühe soove ja vajadusi võetakse arvesse, sest kui kasvatajatel on seal mingi plaan neile ikkagi midagi õpetada ja siis võib-olla päris nii ka ei saa, et et terve lasteaiaaja vältel võetakse kõigi neid soove ja vajadusi arvesse. Aga nii palju kui võimalik, võiks see olla, et et ei oleks selline väga jäik süsteem, et et ütleme, kui seal noh, lasteaia esimesed aastad, kui tal on kodus juba õpitud tõesti tähed selgeks ja, ja kui ma kodus ka laulame ja teeme asju joonistama, siis, siis ei ole ju tingimata vaja, et oleks sihuke ronge reziim, et ta peab olema pool üheksa lasteaias, kui meil hakkavad tööpäevad tunduvalt hiljem, aga kas selle lasteaiaga on, on sinul või teil siin peres olnud ka mingisuguseid hirme, et äkki hakkaks asi minema niimoodi kuidagi kuidagi? No minul on olnud selles mõttes hirme ei olnud selline väga, väga seltsiv laps, ma olin väga suur solvuja ja selles mõttes ma mõtlesin, et noh, et võib-olla minu lastel ka hakkab nagu lasteaias olema niimoodi, et midagi ütleb, siis ta istub nurgas ja ja siis on hirmsad pinged. Aga, aga ei, neil ei ole olnud selliseid asju, aga kelle teeneks seda pead? Ma arvan, et, et see on ka abikaasa geenid, suuresti on head kaasa tulnud. Ei ole see inimene ise. Aga eks me oleme püüdnud ka niimoodi leebelt seletada inimestevahelised suhted, kuidas. Ja, ja ma usun, et praegu on ka kasvatajad ikkagi tunduvalt parem kui nõukogude ajal nii-öelda, et siis olid ikka kasvatajad, olid suhteliselt jõhkrad tegelased, teinekord praegu võib ikkagi öelda, lasteaias on lasteaiaõpetajad. Jah, ma arvan ka, et nad on ise haritud ja ja püüavad ikkagi südamega oma tööd teha ja ja olla nagu laste vastu kenad ja leebed ja õpetada neile häid asju. Herta. Mis selle lasteaias kõige rohkem meeldib teistele. Mida te mängite? Mida te õpite, joonistamist, värvimist ja valimist ja päike. Teinekord lastega kurjustama ka, ja mitte ärritiiviski. Teema ise ei pea, aga ikka välilaps käpad üht järeltki, poisid teevad seal pahetusid, mis pahandusinud, siis tulnud igasuguseid, vahepeal ei lubade elukuid mängu vahepeal lae peal eide, kõik õigeid ja vahepeal käpad sinna. Nüüd ei lubata siis minna. Selline salapärane koht on väiteid lasteaedade sisse ja siit kuskile tähte ärabeldajaid Kaselt neid errv läbi. Poisid kadusid. Kas sina tahaksid last? Ei pea ja kaks lauljat tantsijat saada? Sakus jäi tiino reporteri mikrofoni, et lasteaiaõpetaja Maarika Marika, sinul on kaks last, kui vanad nad on, poeg on 13 ja tütar on kaks pool ja sinu kahe ja poole aastane tütar alustas siis sellel sügisel lasteaias käimist. Kuidas teil see sisseelamine läinud on? See sisseelamine on läinud üsna valutult. Me tegime peres eelnevalt selgitustööd, sest nii nagu lapsed, kooliminek, nii on ka lapse lasteaeda minek ju nii perele kui lapsele endale uus elu muutus. Ja psühholoogiliselt keeruline kõigile. Kuigi me sellest rääkisime ringis rääkisime väikesele tütrele, et ees ootab uus maailm, siis reeglina reaalsus kujuneb ikkagi hoopis teiseks. Mina olin õnnelik selles suhtes, et ma teadsin oma tütre, lasteaia õpetajaid, ma usaldasin neid täiesti. Aga nagu ma ütlesin endale need hirmud maha, et ma teadsin, mis mu last ootab. Ja ma arvan, et selle tõttu oli tal ka kergem minna. Sest kui laps läheb lasteaeda ja, ja ema alateadlikult mõtleb, et kas ta ikka saab seal hakkama ja kas ta on seal hoitud ja armastatud siis laps intuitiivselt kogeb seda, kas selle üle siis järgnevadki pisarad? Ma võin ka seda öelda, et pere lapsed on erinevad ja minu kolmeteistaastane poeg omal ajal harjus pool aastat. Tütar on harjunud nädalaga Teie perele oli muidugi selles mõttes võib-olla lihtsam olukord, et sina oled äärmiselt teadlik lapsevanem, kuna sa oled ise samas lasteaias lasteaiaõpetaja, sa ei ole siis küll oma oma tütrerühmas ja kuna sul läks ka teine laps lasteaeda, sa olid mõnevõrra targem, teadsid juba ette, kuidas ette valmistuda, aga kuidas Marleen reageeris, kas sa pidid pikalt teda näiteks hommikul seal rühmas julgustama? See kõik toimus step by step? Noh, nii nagu ikka, see oleks parim variant, kui lapsevanem võtab selle aja tal on aega oma lastelasteaeda harjutada. Kõigepealt on paar tundi õue mängu, siis järgmisel päeval on juba rühmaruumiga tutvumine emmega koos või issiga koos. Ja siis on väikesed äraminekud olles eelnevalt lapsele öelnud, see, et sa mängid nüüd natuke üksi ja ja sest järsk üleminek on, on halvim. Kuna laps tuleb olles kaks, kaks pool kolm aastat oma emaga või hoidjatädiga kodus, siis lasteaeda tulek on tema jaoks uus maailm, uued mänguasjad, võõrad inimesed, võõrad lapsed, võõrad täiskasvanud. Oleks hea, kui saaks teha seda järk-järgult. Minu tütre puhul oligi kõik nii, et kõigepealt oli meil õue mänguaeg, siis oli rühma mänguaeg. Siis ma hakkasin vaikselt lahkuma, aga proovisime ka seda varianti, et isee viis hommikuti last lasteaeda ja ja see toimis, toimis paremini. Ja kui esimestele päevadel oli nii raske isi kaela kaela ümbert lahti lasta ja, ja mees vaatas veel rühma aknast nutvale tütrele sellele lehvitas, siis helistas mulle, ütles, et nii kurb, vaata, kuidas Marleen nutma jäi. Ja kui nädala pärast Marleen läks lasteaeda nii et Üdi sissile ainult üle õla ta ei tea ja haaras oma mängukoera või mõmmi kaenlasse. Ja issi vaatas, kuidas laps juba iseseisvalt hakkas rühmas toimetama, siis helistas mulle, ütles nii kurb oli vaadata, kuidas kell on juba nii iseseisev ja toimetab seal, et et kaksipidi Laps mängib. Viljandis küsis Andres nõu kahe lasteaiaõpetaja, Marika ja Eva käest. Mida kodus teha? Et see kõik parem oleks, et lapsel ma ei tea, mingisugune stress ikka on, kui teda jäetakse järsku siia, te olete kindlasti kuulnud igasuguseid avastusi ja karjeid, ma arvan, et vanematel on samasugune stress, kui nad peavad järsku sellest väga olulisest inimesest, kellest nad on olnud sõltuvad ja kes on nendest olnud sõltuv ja kellest on kinni hoitud päevade viisi ja mitte sammugi kaugemale lastud ja nüüd järsku püüab kuskile üksinda, ma ei tea, kelle hool. Ja hea, kui muidugi hea on siis, kui vanemad juba tunneks seda, seda rühma ja kasvatajaid võib olla enne ja, ja noh, see rääkimine ja seletamine ja, ja kindlameelsus vanemate puhul, et kui ja miks tuuakse laps lasteaeda ja no ikka rääkida lapsega. Jah, väga raske on nendel lastel tegelikult vanemate samuti, kellel no kuidas öelda väljendada niimoodi, kellel väga tants käib ümber, lapselaps on nagu maailma naba, temaga tehakse kõike, temal on ja, ja nojah ja neid piire ja reegleid ei ole ja ja, ja siis on tal raskemalt ka, siin on nagunii tulevad tõesti nagu Marikates piiriks, sellepärast et et ta peab sööma teatud ajal, ta peab magama minema, teatri mänguasju ära panema. Küll alguses koos kasvatajaga, nii vaata, kui ta oli harjunud neid asju tegema, siis on väga raske. Aga mis te siis teete, kui on selline laps, kes ei ole harjunud piiridest kinni pidama? Harjutame tasakesi. Kui palju see aega võtab? Oleneb, kuidas kellelgi mõnel aasta mõnel pool mõnel kuu see oleneb lapsest jälle. No eks ta öelda muidugi, et miks on vaja ühte või teist piiri seada üldse. Tegelikult on need piirid ja kõik selleks, et nende laste endi pärast, et nad saaksid koos niimoodi olla, et midagi ei juhtuks, halba ei, keegi ei saaks, ei iietega päriselt haiget, et või noh, füüsiliselt ega vaimselt ka sellega, et endi kaitseks vajalik piire ja seda tuleb, kui lapsed saavad sest päris hästi aru, kui rääkida, miks, miks on mõni asi lubatud ja miiniasi ei ole lubatud ja nii need reeglid ütleme, meil on nagu nimetatakse rühma reeglit, siis nad saavad neist väga hästi aru ja, aga nad eksivad ikka ja ise väikseid. Ega see ei tähenda ka, aga noh, tähendab, tal on vähemalt teada, et see, see ei ole lubatud, seal on lubatud, et tal on selles mõttes kerge. Reporter Andres püüdis otse lasteaiatrepil mikrofoni haardesse ruttava ema kadril. Kas on meeles, kui esimest korda pidi last lasteaedu tooma, missugused tunded olid, ütleme, tunded olid kahesugused, kartsin ise rohkem vist kui laps, ma arvan. Aga see kartus läks ruttu üle, sest laps harjus esimesel päeval kohe kast kuidagi kodus ka sellest asjast rääkisite, või oli see nagu pikk ettevalmistus? Tegelikult oli aasta enne, kuna ta oli nagu hoidja juures, siis aasta enne hakkasime rääkima, et kas ta tahaks minna. Aga kui oli juttu teistest lastest, tahtis kindlasti minna hästi seltsi, laps helistada, et see ei olnud keeruline, ei olnud, meil ei olnud sellist vajadust olijad kuskilt teada saada, et kuidas see asi kõik on või kuidas see toimuma hakkab. Ja ma täpselt uurisime, uurisin, kes on kasvataja ja mulle ausalt öelda vihti reklaami enne sellele ajale ja, ja see oli selles suhtes hästi reklaam, et öeldi, et ta väga karm, väga kuri, aga juba saab häid teadmisi, aga heas mõttes väga karm pidi olevat. Ja see mulle nagu hästi sobib. Tiina vestleb õpetaja Margit viga, kes meenutab poja Henriku esimest lasteaiaaastat. Kuidas läks? Kas sinu esimese lapse poja lasteaeda paneb? Esimese lapsega oli nõnda, et kui ta oli kaheaastane, siis mina arvasin, et nüüd on kodus küll oldud, oli tõenäoliselt mingi kärsitus ja ma arvasin, et nüüd on paras aeg tööl hakata käima ja Hendriku lasteaias käima. Aga küllap ma ei olnud ise üleüldse valmis oma last enda juurest veel ilma kätte andma ja tuli silma pisar poisil ja kodus. Minul ehk siis see, mille mina ära tundsin, et üks, mis lasteaias kohanemisel on oluline, on see, et emas peab olema endal kindel, veendunud, et nii see läheb, nii, see peab olema, olgu see põhjus siis missugune tahes, olgu see, et on lihtsalt aeg täis, et peab tööle minema või mistahes elu või olu, põhjus. Aga ema peab väga täpselt uskuma, et, et lapsel on lasteaias hea, et laps tuleb seal toime ja oma vaikse sisemise valmisolekuga, ta saab oma last aidata. Kui ema on ise kahtlev, siis ta annab välja neid signaale ja laps püüab oma väikese antenniga need kõik kinni ja siis ei ole temal hea mitte kusagil. Kuigi teda lasteaias oodatakse, hoitakse teda kõik on justkui olemas, aga olla ta seal ei taha. Ja minu pojaga oli nõnda, et minu valmisolek järelikult oli ebalev, mul ei olnud tulist ruttu tegelikult kuhugi, see oli noore inimese rutt kuhugi ei tea kuhu. Ja, ja siis olid mu enda vanemate toeks, kes ütlesid, et küllap me tuleme toime, aitame teid, et ei ole ja selle raha pärast kiiresti rutata, et ole üks aasta veel kodus ja ma olen väga tänulik tagantjärgi oma isale, nende sõnade eest ja ma jäingi, jäine, ostaks seal koju, nii et Hendrik tuli lasteaeda kolme aastasena ja ka siis oli ta veel selline kellelgi, kus pisar silma. Nii et ma olen tagantjärgi väga tänulik, et tema kasvatajad ikka leidsid aegade algul selle peale võtta ja temaga raamatut vaadata. Nii et esimene aasta siis niisuguse hommikul hommikul pisukese ebalusega, aga mida aasta edasi, seda, seda kergemaks kõik läks, nii et lõpetas ta täi täis, täis tubli lasteaiapoisina. Lasteaiad, loomulik elu osa. Kas sa teadlikult ka ise lasteaiaõpetaja olles kasutasid mingisuguseid nippe, et see harjumine Hendrikule läheks valutumalt? Loomulikult oli üks nõks, mis töötab laste puhul, on see, et et kui laps saab kolm, siis ta noh, tavaliselt on olnud rohkem koos oma emaga pikad päevad. Ja ema küljest lahtilaskmine mitte halvas mõttes heas mõttes, et lihtsalt lubada tal minna oma oma tegemisi tegema on lapsel sageli keerulisem kui isast. Mitte ideid ei tähenda seda, et isa oleks kuidagi lähedus väiksem, vaid teisene. Ja Ma mäletan küll, et küllap oli nõnda, et sageli tõi hommikul Hendriku lasteaeda just nimelt Hendriku isa. Ja ma olen seda tähele pannud ka praegu gelastega, kes harjuvad, et isaga on see lahkuminek teistmoodi, sest et küllap isa enda sees otsustab neid asju ka natukene teistmoodi. Et ma arvan, et see oli üks nõks. Ja küllap ka see, et kodus ma arvan, et peaks nagu igal võimalikul moel tunnustama, kui on olnud mingi edusamm eelmisel päeval, et kas tuli tuli midagi selle päevases hästi välja, mida kasvataja on andnud õhtul tagasisidet või siis mis ema on ise näinud, et kodus minnes, et et midagi, midagi selle lasteaia päeva juurde kuuluvat, mis on õnnestunud. Et seda tunnustada. Et ta saab aru, et, et on olnud tubli ja, ja ma arvan ka seda, et pooleteist aastane on veel väga väike, kui ta peaks alustama oma lasteaiateed, aga kolmene juba mõistab, et igalühel on omad kohustused ja, ja laps saab aru. Kui ema isa räägivad, et temal on omad kohustused oma töö, kus lapsed kaasas ei saa käia. Andres jätkab jutuajamist kahe lasteaiaõpetaja Maarika jäi väga Minu meelest on need väga olulised küsimused aastad ja see õpetus, et see pole lihtsalt ainult piiride kehtestamine või võib-olla just ongi siit saadaksegi esimesed teadmisemad teadmised teeleminekuks jah, öeldakse ju, et lasteaias pannakse tegelikult vundament, vundamente vundament logiseb siis ega peale on väga raske ehitada. Loomulikult on see enne kooliaeg väga oluline ja mitte ainult lasteaiaaeg-ajalt kohe nagu, nii et hakkab, tegelikult sealtmaalt hakkab, tegelikult hakkab kohe õpetamine peale, et kogu seda tegevust ei saa ju noh, lahus hoida, et vot see on nüüd kasvatus ja õpetus oli tegelikult või noh, järjepidev noh, laiemalt tuleb võtta seda õpetamist. Et ei ole ainult nii, et õppimine on see tähed ja häälikud ja numbrid, vaid õppimine on kogu see eluks. Ettevalmistusi me siin teeme noh, alates sellest iseendaga hakkamasaamisest ja õpime üksteisega hakkama saame, öeldakse, et sotsiaalne valmidus on kooli minnes ju üks tähtsamaid asju ja just seda me ka siin õpime ja selle õpetamine on üsna keeruline asi. Et selline üksteisest hoolimine, üksteisega arvestamine ja ise iseendaga hakkamasaamine ja oma tähendab nendest üle saada nagu vaos hoidma vahel kahele, et ei ole niimoodi, et ma olen vihane ja löön teisele pähe, et kuidas sellega hakkama Nende taltsutamisega minu arusaamine, et see käib ju kõik enne enne kooli juba peab see juba toimuma ja kuskile maale juba jõudma, et saaks minna. Et need sotsiaalsed oskused on just just need, mis lasteaias peaks nagu enam-vähem olema kuidagi paika pandud, sellepärast et koolis on juba tuleb juurde see õppimine, stress ja pinge niigi jälle suurem, noh, meil on, siin väärib kooli ja lasteaia vahel on ka muidugi veel ikkagi niimoodi, et see on väga suur üleminek jälle samas nagu kodust lasteaeda tulles, aga kuidas ma peaksin oma last kodus lasteaiaks ette valmistama? Kodule võivad ka kodus reeglid olla, nagu meil ühel lapsel? Ei no üks asi on kindlasti reeglis, tähendab reeglitest kinnipidamist õppima juba see aeg on olemas, reeglid, aga kuidagi need lihtsad asjad ikka ütleme see päevarütmist kinnipidamine uurida välja, milline on lasteaia päevarütm. Kuidas meie päev kujuneb, kuidas meil kõik see käib siin, mis kellast, mis umbes noh, päev, kuidas miski asi jaguneb. Et öeldakse, et rütmid on üldse elus väga tähtsad ja tihtipeale annavad nad ka turvatunde ja kui lapsel on juba harjunud Rütt kodus samasugune sees kui lasteaias, siis siis on kindlasti Kerge lihtsam, tähendab ükskõik, kas ta on ka samasugune täpselt, aga vähemalt tal on mingid kindlad asjad, et ma tõusen, siis ma söön, siis ma lähen siis magama, ega no ütleme, et kui kellaaeg ei ole samaga, et tal ikkagi on see, see tekitab seda turvatunnet, Nad ütlevad ja, ja vanemad kui seal liiga kasvatamine on see, mis, mis lapsel võtab selle kindlustunde ära ja siis on tal lasteaias raskem. Selline kindel laps, temal on lasteaias ka kerge. Andres on külas kolmeaastasel Iiri seal ja tema vanematel Ireenelia meeliselt. Tere nüüd ma olen jõudnud uude kohta, siin on mul Ireene meelis ja iiris kui kaua iiris lasteaias käib juba ühe aasta pool teistes eelmisel sügisel läks ja siis ta oli kuivana kaks, kaks kuud päris väike tüdruk, kuidas oli teie enda tunded või kuidas sa teda ette valmistasid? Ütleme nii väike, et ei osanud kuidagi need eriti sest ette valmistama või ma ei mäletanud, kas me valmistusime muidugi, ütleme noh, ennast tegi vist rohkem ette valmistama. Ikka tohutu hirm oli, aga samas täiesti kasulik, et need kasvatajad nagu tulid enne tulid koju, siia said nagu natuke tuttes, noh see nagu hästi aitas nagu täitsa võõrad inimesed vaid ongi selles lasteaias, kus ta käib, täiesti tavaline, tullakse koju, lapsega tutvuma, koduse eluga, tutvuma külla seinas, küll ma olen kuulnud, et teistes lasteaias ka siinkandis vähemalt ja kuidas see minek siis läks, kas läks valutult või oli sellega ka mingisugust jama ja mürtsu. Alguses oli vist nagu väga lihtne, mingi mingi aeg oli, täiesti, polnud nagu mingeid probleeme. Siis mingi aja pärast tulid nagu probleemid, et noh, kui ta sai aru vist, et see hetk, et sa pead nagu ta peab nagu isa või ema, läheb ära, kui ta sai nagu vaata mingil hetkel keegi hakkab ära minema, siis ei lubatud ja aga siis mingi hetk see kordaja praegu on kõik väga hea. Eelmine aasta oli, see aitas minu arust, et need kasvatajad olid nagu noh, täiesti 100 protsenti, me usaldasime neid, et et noh, selles suhtes ei olnud mingeid kõhklusi, et need on just need õiged inimesed, nad hoiavad iiris kõige paremal moel. Aga millest see äratundmine tuli, et nemad on just õiged inimesed, hoiavad iirist kõige paremal moel. Ega seal muud varianti vist ei ole, kui, et näed, et kui iiris nagu neid usaldanud, mul ei ole tegelikult mingit alust neid usaldada, et noh, selles mõttes nagu ma näen, iiris neid usaldab, siis on mul ei jää ka nagu midagi muud üle vist. Või noh, ma ei tea, teistmoodi ma ei saa küsima. See oli esimesest hetkest, kui nad siia külla tulid. Iiris ei ole väga selline ta võõraste inimestega no läheks nagu sõprust tegema ja nendega ei olnud nagu mingit küsimust, teil ka suur kurjem vajus kohe nagu südamelt. Aga magamisega oli seal tuli, läks päris kaua, enne kui see võõras kohas niimoodi magama jääda koos teistega ja üksi oma voodis. Selle oli jah, jama, aga kas alguses tuli ikkagi nagu harjutada veidi lühemaid päevi või ta hakkas kohe käima, nii nagu ta siiamaani ei ole, see see oli jah, ikka vist kaks nädalat, äkki oli isegi pool päeva ainult, või no tema kahesena jah, päris jupp aega oli, enne kui ta sinna magama jäi, siis pidime olema kohe seal, kui ta ärkas, et noh juba, et jah, kohe läinud kaheksat Kuugarist võis küll olla see, kus sai nagu pikapäeva olla. Ja kindlasti ma isegi nägin ainult nädala alguses seda, et kus ta ei maga Meie saate lõpus jagavad lasteaiateed alustavate lastevanematele kuldaväärt näpunäiteid õpetajad Sakust jeviljandist. Andres puhub juttu Maarika ja Eevaga. Kas lapsevanemal on võimalik lasteaias ka oma reeglid kehtestada kokkuleppel Eka näiteks oli kokku lepitud reegel, et kui ta ei taha tegevustes osaleda ja tal kodus parem madal ema tegeleb isa hommikul kodus lapsega ja toob ta hiljem, siis me oleme lubanud niimoodi sega selline kokkulepe näiteks. No aga ka nende reeglite muutmisel on ka piirid ja piirid. Lõpmatuseni ei ole miselist saatmist päikeseasju, ikka saab kokku leppida. Kui te kõrvalt vaatate, paljud käivad siin tõesti hea mitu aastat. Kas lasteaias käivate laste vanemad muutuvad? Nojah, ma arvan, ikka muutavad noored vanemad, ma arvan, ikka õpivad ja, ja koos oma lapsega. Kui laps käib lasteaias, siis ju isa ema käivad ka seal mingil kombel. Jah, on see side või suhe ka niisugune teie jaoks oluline aktiivne ikka noh, lasteaias on see ka, et nagunii igal hommikul igal õhtul sa näed lapsevanemaid ja koosolekud, ühised ettevõtmised ja väljasõidud on ju seal õpid tundma ja samamoodi lapsele. Lasteaias on ka niisugused asjad ju tänapäeval nagu arenguvestlused, jah, arenguvestlustel, tegelikult saame meie väga palju teada, kuidas lapsel kodune olukord on ja kuidas lapse jaoks olulised lapse arendamiseks olulised asjad. Meie tead, eks meie saame ka siis rääkida, millised on meie meie ootused ja lootused tegelikult need on jah, täitsa sellised vajalikud asjad, et paremini koostööd teha koduga. Aga kindlasti lapsevanemad arenevad koos lapsega, et noh, see, see peaaegu ei olegi võimalik, et ikkagi laps õpib vanemalt ja vanemad ikka lapsed, et eks, eks ikka kõik, see käib koos. Ei, me ei ega meie sama lastelt ja vanematelt arvan ka, et see see ei olegi, see on selline meie tütar inimesed vanematelt ja lastelt mühemitega. Eks me ikka püüame samamoodi ka, et noh, et see lasteaed oleks ka kodukodune ja, ja teine kodunaga lapsele kui suured on need rühmad, et kas on võimalik ikkagi igasse lapsesse individuaalselt suhtuda, arvestada siis seda, mida te teate tema kodust või tema tema muust olemisest. On ikka võimalik, aga üks asi nüüd on selline, et lapsi on liiga palju siiski rühmas koolides juba vähendatakse klassis õpilaste arvu ja ja noh, meil on need 22 last rühmas, et see on, see on palju, tähendab, oleks 20 18 18 oleks kõige parem, et siis on juba nagu mõni puudub ja siis ta läheb, aga kui üle 18 lapse on, siis ta siis enam tegelikult individuaalselt sa läheneda ei jõua. Näed küll neid lapsi, kellel midagi parasjagu on ja niimoodi, aga siis on juba raskem? Jah, öeldakse, et individuaalse jälgimise piir on 13, eks me töötame kogu aeg üle üle selle piiri ja kõvasti üle piiri. Andke mulle siis mõned konkreetsed soovitused, laps on nii vanaks saanud, et on kolme või on rohkem ja ja mul on tunne, mitte et ma tahaks teda käest ära anda, vaid et ta peaks lasteaeda minema, sest sealt on tal ka midagi õppida saada, mida ma peaksin tegema? Esmalt tulema, tutvuma laste kätega ja uurima, kuidas on need lasteaiarühma reeglid, mis siin tehakse. Millised, millise metoodika järgi lõpetatakse, kui tahad sügavamalt huvi tunda, mida õpetatakse, kuidas väljas käiakse, riided? Väga tähtis on lasteaias riided, et kuidas, kuidas koduriided, kuidas õueriided, mis kaasa vaja võtta, sellised asjad on ka väga tähtsaks ja söömine on väga tähtis, et õpetada kõiki toide lapsel sööma sellepärast et lasteaias paljud lapsed ei söö lihtsalt mõned ja muidugi lapsega rääkida. Ja nad ütlevad veel ühte asja, kõik, kellega me nüüd oleme rääkinud ja targad, muud pedagoogid, et et kui vanem lapse üle annab, siis seda seda väga pikka tseremooniat ei tohiks teha. Õnnet ära, räägib nüüd head aega, kalja lähed, ära, mitte jää veel tuled jälle tagasi, see kogu aeg häirib, sest laps võtab endale siis selle rolli, selle laste rolli. Ta laseb vanemast lahti, aga kui see vanem seal pikalt on, siis ta jälle läheb tagasi, hakkab nagu Pentax seal vahel kõikuma. Et vanem, kui on vanem kindlameelne, siis ta läheb ja rahulikult ära ja ütleb, et aega ja kogu lugu. Tiina juturingis on lasteaiaõpetaja Maarika. Mida sa kõrvaltkasvatajale? Üks on see, millest me räägime, kuidas võiks lapse lasteaeda harjutamine käia, aga mis igapäevaelu näitab sulle, kas sinul on nii-öelda pere ris, met on eri vanuses lapsed või on sul ühevanused, lapsed, minul? Tere. Mul on kolme kuni kuueaastased lapsed. Ja nendel lastel on, kes sõimest tulevad, nendel on aiarühma kerge tulla. Nemad, võlad, mis toimub, mis saama hakkab. Veidi keerulisem on kodustanud lastel. Aga ütleme veelkord, et palju sõltub vanemast, kui palju on emal aega lapsega olla, teda sellesse uude rütmi viia. Ja kui laps tunneb, et ta on lasteaiaõpetaja poolt oodatud, et ta on sõprade poolt oodatud, et ta on armastatud ja hoitud, et tal on lasteaias turvaline ja kindel, siis ta tahab lasteaeda tulla. Kui kaua tavaliselt aega läheb, kui see laps jääb nutma sinna akna peale, ema isa ära läheb, mida te teete selleks, et see laps saaks siis hoitud ja armastatud? Ka kõige parem ongi kallistuse sülle võtmine, see on meetod, mis toimib alati. Reeglina lapsed lõpetavad ka nutmise, kui emme-issi on silmapiirilt kadunud, kui on ära lehvitatud. Ja siis me vaikselt suuname lapse juba tegevuse juurde, näitame midagi huvitavat, vaata kas mõnda huvitavat raamatut või mõnda uut mänguasja või lihtsalt läheb meelest, lihtsalt läheb meelest, mida sa igapäevaelus näed hommikuti, kui need lapsed tulevad, mis peredega kaasa tuleb, et mõned sellised momendid, mis korduvad päevast päeva ja mida sa sugugi õigeks ei pea või mis ei peaks nii olema. Ma ei pea õigeks seda, kui vanem tuleb totaalselt kiirustades ja ütleb lapsele, et ei, ruttu-ruttu-ruttu emmel-issil on kiire. Neil kõigil on kiire. See ongi valt ainus, mida ma ei pea õigeks. Vanemal peaks olema vähemalt see aeg, kui ta lapsega aega jätab, et see peaks toimuma rahulikult, ta soovib jääda vaeva lapsele aidata riidest lahti aega kalli ja siis võib-olla ka lapsevanem. Kindel, et ta lapsel sujub päev hästi, ilmselt seesama kiire kiire käid ka õhtuse äraminekuga kaasas äraminekuga, nii kiire kui hommikuse tulekuga. Aga on veel midagi silma hakanud lapsevanemate ja laste suhetest, mis võiks teisiti olla võib-olla seda nagu laste äraostmist võiks olla vähem, et et meil on ju kõigil täiskasvanutel kiire. Meil on õhtuti omad tegemised, omad trennid, hobid, mis iganes seda lapsega koosolemise aega on nii vähe. Et vanemad võiks mõelda selle peale, et last asjadega ei ole võimalik ära osta. Kui ema või isa tuleb järgi lapsele ütleb, et lähme poodi, ostame sulle selle või tolle. Ja siis sa jääd koju sellega mängima, et emme, issi, saavad minna ära. See ei ole lahendus. See võib tulevikus maksta kurjalt kätte. Kas seda on palju? Seda ei ole õnneks palju, aga seda siiski on. Võib-olla see meie kiirustav aja märk. Häid soovitusi jagab lasteaiaõpetaja Margit. Oskate anda soovitusi neile lastevanematele? Nendele, kes peavad oma lapse lasteaeda saatma, mismoodi seda kooselu seal lasteaias või lasteaiaga kõige valutumalt alustada? Mina olen aru saanud, et see on hästi oluline valmisolek oma peas ja südames emal ja isal kui on mingeid küsimusi isal-emal. Ükski küsimus ei ole rumal. Kõik küsimused tuleb südamerahustuseks kasvataja käest ära küsida, ei tasu kuulata, mida räägitakse, kus iganes, kõik rühmad, kõik õpetajad on kordumatud, kõik lastekooslused on korduma. Ehk siis iga küsimus, mis tahab tulla, tasub ära küsida. Niimoodi vaigistada oma ärevused ja hirmud ja sellega koos vaigistab ka ärevuse ja hirmu oma lapse sees. Ma leian, et kui kodus on rahulik ja mõistev suhtumine ei ole paanikat, lasteaeda, kuues, ükskõik kuidas me sinna saame või mis seal olema hakkab, siis seda fooni ei teki ja lapsel peaks olema vähemalt esialgu kohe kindlasti uudishimu, mis siin toimub, ta tuleb ilma hirmud. See, et võib tekkida vastupanu, see on päris selge, sellepärast et kui tal on olnud kodus väga hea olla oma emaga või oma isaga, oma vanaemaga. Ja võib-olla tal on lubatud hoopis rohkem, kui ta saab endale lasteaias lubada, kus on lapsi palju ja on oma päevakava ja oma rutiin, siis see kohandumine, kohanemine, see võib võtta aega ja need küsimused, mis lapse sees tekivad ja ka meie täpselt ei tea ju nad võivad väljendada jonni, Nad võivad väljenduda kapriiside ja nad võivad väljendada hirmudena, need, nende keha võib hakata reageerima, et nad magavad öösiti halvemini või hakkavad alla laskma. Need reaktsioonid on võimalikud, sest et iga laps on kordumatu. Aga kui vanem toetab oma last mitte hirmuga, vaid ikkagi armuga. Et Ta toetab iga tema positiivset tulemust, tubli olemisel suur olemisel kohanemisel siis toetama ja andma sellele edule väikseid tunnustusi, et siis laps ju peaks tasahilju ikkagi hakkama aru saama, et midagi hullu ei juhtu ka siis, kui ta on oma emast-isast teatud hulga tunde lahus. Ja mis on väga kindel alguses, et me ei tohi oma lapse usaldust kuritarvitada. Kui harjumise aeg on nii, et ema lubab, et ma tulen pärast sööki lapse kella, ei tunne aga mingi konkreetne asi, mis talle nagu võiks meelde jääda või enne seda, kui kõik magama lähevad. See on väga oluline, et lapse usaldust ei kuritarvitataks, et seepärast sööki ei veniks, et lapselapsel niikuinii algab see ootuse tiksumine tükk maad et see kasvaks üle pea ja tekib ebausaldus, et mõtle, üks päev, võib-olla ema ei tulegi, et kui mingi perioodi jooksul olla väga täpne ja, ja lapse usaldust kasvatada, et ma olen selle aja ära, seal on minu kohustuste aeg ja ma tulen tagasi ja sa oledki tagasi ja lapsel äratus poolteist meetrit, et siis tasahilju minu meelest ei tohiks nagu midagi hullu juhtuda. Kui on rahu, on kodus ja kõik hirmud on küsimustele saadud vastustega maha võetud, et, et midagi hullu lapsega. Aga selle päeva jooksul? Tänases peri pildi saates vaatasime lasteaeda mitme kandi pealt nii laste kui lastevanemate kui ka lasteaia õpetajat pilgu läbi. Helipildi pani kokku Mariste hambasaatejuhid olid Tiina Vilu, Toomast Andres Noormets. Järgmisel laupäeval tuleme teile külla algusega kell. 10 10, teeme ühe perepildid. Lasteaed on elukool, siis tuleb kool, mis on lihtsalt kool ja siis pärast kooli tuleb elu lihtsalt ilma kooli.