Täna on vikerraadio päeva südamekülaline sugugi mitte kaugelt, vaid omast majast. Tere tulemast saatesse, raadioteatri juht Tamur Tohver. Tere päevast. Jutuainest annab meile tänane õhtu, kui keskraamatukogus Tallinnas kell kuus kogunevad eesti kirjandusseltsi ettevõtta, teeb inimesed rääkima sellest, mis on kuuldemäng, kellel, miks ja kuidas. Kas eestlasele peab seletama, mis asi on kuuldemäng või see on talle juba lapsest peale selge? Kunagi kordamine ju paha ja tegelikult üld joontes, ma arvan, et igalühel, meil on see ettekujutus olemas, mis, mis see kuuldemäng on ja ega igale inimesele on erinevas põlvkonnas erinevad kokkupuuted sellega ja võib-olla mingis mõttes tänapäeva noortel on see nõrgem side kindlasti vanemal põlvkonnal on ikkagi lapsepõlve mälestused ja nii edasi ja nii edasi. Aga, aga tänapäeva noorem põlvkond või seltskond ikkagi raadio kohe vahendusel päris kenasti seda praegu meile vastu võtab ja, ja miks mitte ka üle interneti ja nii nagu uued meediad arenevad, eks me jõuame ka igale poole. Ma mäletan omast lapsepõlvest, et kui raadiost tuli kuuldemäng, siis seda ikka kuulati. Kas selle kõrval tehke vaikselt veel mingit näputööd, aga kuulati näitlejat ja kuulati lugu, mida tänapäeval kuulatakse kuuldemängust, nii nagu igasugusest teiseski teatrivormist on ikkagi, alati jääb kõige peamiseks stooritelling ehk siis loo jutustamine ja seda seal Publica sealt võtab ja seda ta sealt ootab. Olgu, võib-olla see käekiri tänapäevasem või siis vastupidi klassikalisem vastavalt žanrile, kuulde mänguski on mitu eri žanri, nii nagu mujal teatris ja selles mõttes need käekirjad võivad erineda, aga põhiline on ikkagi loo kuulamine ja ja kui me räägime ka täna õhtul keskraamatukogus Madiskolgiga kuuldemängudest, siis me püüame olla võimalikult tekstikesksed. Ehk siis milline on hea tekst kuuldemängu lavastamiseks, milline on siis hea tekst, kas see, mis on kuuldemänguks kirjutatud, või see, mis on intsineeritud? Nii ja naa, aga kindlasti on alati parem see tekst, mis on spetsiaalselt kirjutatud, arvestades raadiovahendeid ja võib-olla ei olegi siinkohal kõige õigem öelda raadiovahendeid, sest raadio siiski on ainult omamoodi vahend, mis, mis kannab seda edasi. Aga audiokunst võib ju eksisteerida ka CD-plaatidel ja nii edasi ja nii edasi. Ja teisest küljest on hea tekst alati see tekst, mis ei rõhuta liiga palju visuaalset külge ehk mis on kõrvaga tajutav eeskätt jah, mis on ennekõike kõrvaga tajutav ja mis annab palju aimu või vihjeid või õigemini head vaimutoitu fantaasiale. Kui kerge või raske oleks näiteks tänapäeval tuua teatris lavastatud tüki raadiosse, ma tean, seda on pärast seda hästi palju kasutatud, see oli tookord lihtne. Inimestel olid välja kujunenud oma hästi meeldivat lemmikut teatrilavalt ja neid armastati ka raadiost kuulata. Tänapäeval seda enam ei tehta. Miks prantslased salvestavad otse teatris praegu ja just nimelt teatri etendust täpselt sellisena, nii nagu ta lavalaudadelt tuleb ja panevad seda otse-eetrisse. Meie ei praktiseeri seda, et siin on võib-olla kultuuriliste traditsioonide erinevus, aga ka tehniline kvaliteet ja, ja palju selliseid asju ja nagu me siin räägime, et hea tekst on ikkagi see, mis annab ennekõike vaimutoitu ja fantast Aasiale arengut, siis kõik see, mida noh, ei ole mõtet ju pikis seenelaval, kus on palju osa muusikal ja valgusel näiteks mis on tohutult visuaalne ja mõjub hoopis hoopis teistmoodi kui näiteks neli lauset selle kohta, et loojangud on siin punased. See on alati see just nimelt, et kui me laval näeme konkreetselt seda punast värvi, siis selline ta on ja täpselt selline nagu valgusmeister ta teinud on, aga kui me ütleme selle sõna punane, siis punane on igaühe jaoks personaalne ja ergutab igaühe personaalset fantaasiat täpselt nii nagu nagu tarvis, või ütleme siis nii, et tõrgeteta näitleja kehakeel läheb raadios kaduma. Mitte alati, mina olen hästi tihti teinud näitlejale märkuse, just nimelt sellise lavastades raadios et naerata, Ma kuulan seda su hääles ja see töötab. Kas on sobivamaid, näitlejaid raadiokuuldemängudes esinema ja vähem sobivaid või sobivad kõik, kes tema? Jah, selle kohta on isegi selline nali käibel, et et hea pikk naisterahvas sobib hästi raadios mängima. Näitleja kohta ma ei saanud pihta naljale ja nali on nimelt selles, et pikkadele naisterahvastel on laval väga vähe rolle. Raadiosse pikkus ei häiri, kahtlemata on erinevaid näitlejaid erinevate ampluaa adega, kui nii tohib ütelda ja, ja selge on see, et osad on rohkem fotogeenilised ja mõjuvad just visuaalselt atraktiivselt ja teised inimesed jällegi on sisemise maailmarikkusega, noh nii ei tohi küll võrrelda, aga, aga noh, paraku nii on. Tegelikult siiski eesti näitlejaskond on, on ühest küljest piisavalt väike, aga teisest küljest ka piisavalt rikkalik, et meie näitlejad on väga universaalsed, nemad teevad raadios ja teles ja teatris ja, ja kus iganes kuhu läheb kuuldemäng tulevikus, mis on kuuldemängu tulevik mujal Euroopa ringhäälingus on kõikide suuremate korporatsioonide juures uue meediaosakonnad ja kas raadio tervikuna kolib üldse internetti või mis temast saab ja kuidas palju on ennustatud ja räägitud sellest, et lõppkokkuvõttes on meil kodus nii-ütelda kodukinomudelina üks suur kast, kust siis tuleb kogu asi nii internet kui televiisor kui raadio ja DVD, diaCDd ja ja kõik sellised asjad, noh, see on tehnilise lahenduse tulemine või minemine, aga kuuldemäng selles mõttes tegelikult ei lähe kuhugi, see loo jutustamine, see jääb algusest lõpuni ja, ja ja nii nagu me siiamaani küll me oleme rääkinud sellest, et raadio sureb välja, kui televisioon tuleb, eks ole, ei ole surnud. Samamoodi Me trükime ajalehti, mis siis, et me saame onlain uudiseid internetist ja selles on omad võlud. Me loeme siiamaani raamatuid, mis on muideks ka väga sümboolne, et Eesti Kirjanduse selts täna õhtul selle ürituse keskraamatukogus korraldab. Ehk siis raamatutele kuuldemängudel on väga-väga palju ühist ja see ühisosa on just nimelt see, et fantaasia piiramatus te võtate sina tänaõhtusele üritusele kaasa ka lõike varasematest kuuldemängudest, mille põhjal te selle valiku olete teinud? Nagu ma ütlesin, me üritame olla võimalikult tekstikesksed, aga ma tegelikult arvan, et see seltskond, kes sinna kuulama koguneb mitte igav, selliseid üritusi või, või tutvustusüritusi, kui ta ei ole nüüd otseselt ka mingi esitlus või presentatsioon, aga aga sellist nii-ütelda laiadele massidele selles mõttes, et seal tõepoolest käib igasugust rahvast, nii palju, kui mina tean ja need seminarid erinevatel teemadel on piisavalt rahvarohked olnud ja kuuldemäng on need tõesti nagu võib-olla natukene atraktiivsem ettevõtmine kui, kui tavaliselt kirjanduse ülerääkimine. Ja me üritame olla tekstikesksed pigemini võrrelda, et vot milline on üks käsikiri ja mis sellest siis hiljem saanud on, et seal on lavastaja kaasarääkimist, autorile, aga ka vasturääkimist selle poolest võib-olla need näitajad ongi tarvilikud või et inimesed saaksid aimu nagu igasuguse teksti puhul me üritame olla võimalikult autoritruud, aga aeg-ajalt lavastaja tunneb. Ta tahaks natuke midagi teistmoodi öelda. Igal juhul, kes sinna täna õhtul kohale tulevad, need näevad, mismoodi sünnib looming? Me loodame, ehkki tõepoolest seal selliste töökoda nagu otseselt või, või, või õpikoda ei toimu selleks aeg on natuke liiga piiratud ja aga me oleme jätnud ja õhku sellise mõttekirjanduse seltsiga, et kui inimestel huvi on, siis miks mitte seda korrata ja võib-olla suuremas mahus, võib-olla teistsuguses vormis. Nii et kõik, keda teema huvitab, on oodata täna õhtul kell kuus Tallinna keskraamatukogusse, aitäh. Tamur Tohver. Intervjuu eest. Aitäh.