Vikerraadio lainepikkusel kuuld ühel jaanuarikuu laupäeval 94 vana sõdurilaulu, mis tõi kauba uue saate. Esimene eesti sõduri tund 1994 jõuab eetrisse endiste rindesõdurite eestvõttel ja koostööl. Eestlased on ühe inimja kestel olnud kaks korda sõdiv rahvas võiks ka öelda, sõtta kistud rahvas. 75 aastat tagasi jaanuaris 1919 otsustati vabadussõja murrangu lahingutes. Kas Eesti sünnib iseseisva riigina või alistatakse kas jäädakse Euroopasse kuuluva rahvana elama Läänemere ääres või kirjutab kolmas põlv kusagil emakeelt slaavi tähtedega, nagu seda tänase päevani teevad Vene impeeriumi alistatud rahvad. Võib-olla osutus kaalukeeleks välisabi. Tallinna lahele jõudnud Inglise laevastik. Kaks aastakümmet hiljem, 29. jaanuaril 1939 tuli neid 1000 meest Helsingis rahvusteatrisse kuulama kindral Laidoneri tervituskõnet. Meie olime üle elanud suure ilmasõja. Olime läbi elanud suure vene revolutsiooni. Kõige selle tagajärjel maa oli laastatud, rahva meeleolu vapustatud rahva mitmel alal lõhestatud. Ja peab tunnistama, noore Eesti riigi sünd oli väga raske. Ja tuli veel suurem löök. Tugev suurearvuline vaenlane tungis idas Eestimaa-alale. Meie riik oli nõrk. Otsus oli korraldamata. Aga kõigi nende raskuste peale vaatamata meie juhtivad tegelased iisotad praeguse Eesti vabariigi presidendi härra pätiga otsustasid, et peame julgelt astuma võitlusesse. Põhjanaabriringhääling oli loovutanud meile väärt helilindi kindral Laidoneri kõnega. Vabadussõja veterani oli elus veel 100 ümber. Ja idarinde relvavendadele anti vabadussõjamedal vihjena. Et püüetel nende au määrida, on nüüd lõpp. Nende poole pöördub kaitseministeerium kantsleri kaudu nõnda. Hannes Walter. Kus ja millal ka väikerahvad kistakse sõtta. Neid ühendab alati üks saatuslik eripära. Väikerahvaid ähvardab nimelt alati oht, et neile pealesunnitud sõda võib jääda viimaseks elu märgiks sellest rahvast üldse. Väikerahvastele on iga sõda totaalne sõda. Võitlus enese olemasolu ja allesjäämise eest. Olles asetatud surmaohu ette ei saa ega tohigi väike rahvas filosofeerida võitlevate jõudude poliitiliste, majanduslike või ideoloogiliste tagamaade üle. Väikerahval saab olla vaid üks ideoloogia, üks poliitika ja üx siht. Ellu jääda. Selle eesmärgi nimel tegutsedes on õigustatud kõik otsused, ükskõik mida nende kohta ütleb muu maailm. Ajalugu annab õiguse neile otsustele, mis aitavad rahvast säilitada. Kõige Eva korda Lähis-Ida ja hallianna taba. Tuju rindel Q. Laulane armsamal ma. Oota kallima, oota, sa. Kevadel ootad? Millal tule? See oli siis, kui kohtasin Oli neil see oli ja saame, eeldisid mul. Anna andeks minule et karda, armastasin siin. Annan ilule, teist korda enam ei tee. Olen punkari või rünnakul? Ikka. Kaugel tervitan. Millal tuleb, Ma ei tea ju ma. Võitlust võlvinda, oota kallimaga tasa. Kaugelt värvitantsin. Millal? Tule neid ju ma. Võitlust võlvil. Kui kord vaja sihi? Ja kui me eile jääb võim saabuv seis, helge. Rindemehed on läinud aastatel oma kokkutulekutel näinud ka kindrali õlakuid mõnikord ja märganud, et ametlik Eesti on olnud nende poole kord, näoga, kord küljega kordseljaga mida mõtelda täna. Raul Kuutma soomepoiste ajalootoimkonna esimees. Teine maailmasõda üldse oli. Eesti rahvale saatuslik aeg. Ja sellest ajast on nüüd möödunud üle 60 aasta. Ja on viimane aeg hakata tegelema ajalooga. Eesti riik ei olnud enam teise maailmasõja ajal olemas. Aga Eesti mehed, Eesti rahvas oli kistud totaalselt sellesse sõtta. Juba 41. aastal mobiliseeris Nõukogude Liit vastu tõlkidele Genfi konventsiooni sätetele 35000 meest punaarmeesse kindlasti olles viinud ära siit palju rohkem mehi, aga vähemalt pooled läksid metsa ja päästsid sellega ennast. Tookord. Saksa poolel sõdis 1944. aastal 70000 meest. Üks osa nendest meestest oli juba varem olnud Nõukogude Saksa rindel idarindel aga 44. aasta alguses viidi läbi täiendav mobilisatsioon. Mida toetas Eesti rahvuskomitee tol ajal siis eesti rahvuslikud jõud ja selle mobilisatsioonile tuli kokku esile sakslastele ootamatu arv, umbes 30 kuus-seitse 1000 meest. Kuna niisult meeste hulka oodatud ei olnud, siis nende relvastus jäi väga kehvaks. Aga nendest formeeriti siiski seitse piirikaitserügementi, kes hiljem näitasid Eesti rinnetel heast küljest. Seal oli ka Soomes mehi umbes kolm ja pool 1000 meest pudenes erinevatel aegadel aga põhiliselt 43. aasta mobilisatsiooni ajal Eestist Soome. Et sõdida koos soomlastega ühise vaenlase vastu. Miks nad läksid Soome? Põhjuseks oli sakslaste ülbe suhtumine meie maale iseseisvuse, mitte andmine 41. aastal, mida me siis ootasime? Ja muidugi see ajalooline kontekst. Meie olime olnud orjad 700 aastat. Sellest pärast 44. aasta võitlusest, mida võib täielikult nimetada Eesti teiseks vabadussõjaks. On seda veteranid teda Eestis on veel siis alles umbes 3000 meest ehk neli protsenti nendest, kes siis võitlesid. Sellest ajast on nad teinud päris korralikke raamatuid. Mälestusi on pandud mälestusmärke lahinguväljadele ja lange nutele. On tehtud mõningad filmid. Aga ikkagi see ei ole küllaldane, eesti rahvas peab sellest arst palju rohkem teadma ja peab oma ajalugu tundma. Ja sellepärast ma tahan. Ja olen teinud juba mõningad ettepanekud, mida peaks ellu viima niikaua kui me oleme veel olemas. Me oleme kõik selle sõjaveteranid üle 80 aasta vanad. Ja aega palju ei ole. Kõigepealt puudub teise maailmasõjateaduslik ajalugu eesti küljelt vaadatuna. Kõik need ajalood, mida on kirjutatud läänes kui idas ei haara üldse meie meeste võitlust või räägivad sellest, mis nad räägivad seda vales kontekstis. Ja rudi selle tööga on alustatud ja minu teada esimene raamat, mis säilib kuni aastani 1940, siis Eesti iseseisvuse kaotamiseni on ilmunud. Aga lubamatult palju on selleks aega kulunud ja praegu ei ole näha, et see aegne periood noh, selle raamat sellest oleks ilmumas. Siin võib olla ka üks takistus see, et ajaloolased ei taha puutuda seda kuuma teema, mis tundub ikkagi veel kuum olema. Nad kirjutavad meelsamini keskajast ja, ja kas või siis Eesti vabariigivastane sõda kritiseerivad päts ja muud. Aga võtta käsile selline teema, mis, mis tõesti meie ajalugu eadustaks. Seda ei ole tehtud. Me peame endale aru andma, et, et Eesti kaotas väga palju mehi. Punaarmee koosseisus langes ja hukkus üle 20000 mehe ja neist ainuüksi töö Laarides tööpataljonides, nüüd, nagu neid nimetati tüdrukutelt. Laagrid hukkus 41. aasta talvel 11000 meest võib veel rohkem lahingutest teist sama palju. Ta Saksa poolel olid suured kaotused täpsustatud Meil ei ole, kuigi selline asi on Eesti riigi püha kohus koostada langenud ja hukkunud meeste nimekirjad arvamuslikult ja nende andmete baasil, mida väeosad väeosade ajalugu on andnud ja mida on kirjutatud sellest asjast, siis veteranide poolt võis hukkunute arv olla Tarmo alla umbes 15000. Ma usun seal minimaalne arv. Nii et Eesti kaotas 35 kuni 40000 meest selles sõjas. Protsentuaalselt on näiteks palju suurem, kui Soome kaotused säilitas oma iseseisvuse. Teisest küljest öeldakse, et me oleks pidanud vastu hakkama 39. aastal. Jah, see oleks olnud kangelaslik elu, see on täiesti selge ja meie diplomaatiline positsioon oleks olnud veidi teistsugune, kuigi peab ütlema, et ega Stalin ei hoolinud midagi diplomaatiast ka ise endise NSV aegsed iseseisvad riigid Ida-Euroopas Mudeli mõjusfääri tähendab sõjajärgselt. Stalini diplomaatia käitumine oli selline. Ma just hiljuti lugesin sellist raamatut nagu Stalin ja Punase diktaatori õukond. Seal ta vastab Molotovi, kes sellise küsimuse esitas, et kuidas me, need asjad lahendame nende maadega, kuhu meie sõjaväe ta on jõudnud. Stalin, vastased sinna, kuhu meie sõduri saabas on astunud seal meie oma. Tähendab peale ajaloo muidugi on, on vajalik teha. Selle sõjaohvritele selles sõjas langenute ja vabadussõjas langenute läheb. Meil ei ole siiani vabadusmonumenti. Veteranid ja represseeritud tööorganisatsioonid on selle küsimusega tegelenud alates 97.-st aastast. Ettepanekud on saadetud presidendile, parlamendile, valitsusele, Tallinna linnale on astutud ka mõningaid samme, on olemas kaks korda tehtud parlamendi otsus selle püstitamise kohta aga kahjuks siiamaani seda monument ei ole see monument vastama minu arvates. Seda antakse au kõikidele, kes on võidelnud ja langenud Eesti vabaduse eest erinevatel ajajärkudel. Kuu aega tagasi olime selles küsimuses härra Juri Ratase juures Tallinna linnapea juures. Ja see noor ja tubli mees ütles. Me hakkame seda asja tegema ja me väga loodame, et linnapea antud sõna peab. Vabaduse monument tuleb sinna, kuhu on ette nähtud nähtud, see tähendab Vabaduse väljaku piirkonda edasi monumentidest rääkida siis. Meil on selline lahingupaik maailmas mida on vähestes maades. On suuri lahinguid peetud on Kurski kaarel lahing. Stalingradi lahing on lahing Berliini pärast. Ja veel mitmed lahingud kindlasti teises maailmasõjas olid verised ja kus pandi kõik kaalule. Aga sinimägede lahing on kindlasti üks nendest. See, et Narva juures peatati veebruaris 1944 venelaste pealetung suhteliselt väikeste sakslaste jõududega ja sinna jõudsid tulla Eesti väeosad kõikjalt Venemaalt ja need andsid oma suure panuse Narva liinil kaitsmiseks. Seekord ja viimase suure võitluse, mis püti sinimägedes juuli lõpus ja augusti alguses 1944. Noh, selle võidu saavutamisel võimelised öeldud võiduks venelased ei pääsenud edasi. Oli suur osa eestlastel eesti diviisel Narva pataljonile ja teistele eestiväelased, kes seal olid see, et venelased stiimiliates toppama, see oli väga oluline kogu põhjalale. Mis oleks juhtunud, kui Balti meri oleks avanenud Nõukogude laevastikule suleks juhtunud Soomega suureks suutnud pidada rünnakule vastu lõunast ja, ja, ja idast. Mis oleks Rootsiga ja Norra juhtunud pärast sõda? Ajaloolastel on siin mõndagi mõelda ja rääkida ja, ja Nõukogude arhiividest sorida, mida seal õieti kavandati. Ma usun, et dokumendid selle kohta, kas kusagil olema. Nii et sinimäed on selline lahingupaik, kuhu pidas peaks kindlalt püstitama memoriaali ja sellise memoriaali, mis kõneleb ise enda eest. Mis kõneleb sellest lahingust, mis kõneleb sellest, kuidas iga meetri pärast ison Rajeviku jupi pärast võideldi korduvalt. Ja langeti sealsamas. Ja nad on maetud sealsamas, ei teadnud keegi koristada. See lahing on vaja teadvustada mitte ainult eestlastele vaid kogu maailmale. Aga kui ma teile kirjeldan praegu seda, mis seal nende päevade ega juhtus, siis ma võiksin ütelda niimoodi, et et eriti no lastekodumägimägi, see jäi sinna tee pool, see jäi nagu varju. Aga 69,9 seal ei olnud nagu neid suuremaid rünnakuid, mis otse oleks seda mäegi, aga nad tahtsid saada kätte Grenada mäge. Ja Grenada mägi oli, võib ütelda hommikust õhtuni ja ka öösel oli kogu aeg raskerelvade tule all. Nii et kui siit raudtee poolt seda vaatasin, siis see oli üks tantsivate niisuguste siniste leekide meri, mis seal oli, seal oli, esimese päevaga olid järel ainult kahemeetrised, niuksed, puude tüükad, sellel ilus kuusemets oli. Ja eriti huvitav jagada, hirmus oli see õhtul. Päike läks looja, noh, midagi nagu sel ajal on kuskil kella kümne-üheteistkümne paiku juba. Siis oli ta taevas oli punane. Aga nüüd hakkasid need ettevalmistus selleks öiseks rünnakuteks ja need lehmad ja uduheitjad, sakslaste uduheited ja siis või venelastele Katjušat. Ja kõik need jätsid enda järgi reaktiivmürsud, niukesed, suitsujoa. Ja kui keegi ma räägin praegu, keegi oskab seda ette kujutada, siis see oli nagu mingisugune ämblik mis koondus selle Sinimägede kohal, kus oli selle keskpunkt ja siis see, need olid mustad punased, selle päikeseloojangu, see oli, see oli niisugune. Väga ilus, võib ütelda, aga väga metsik vaatepilt kogusele nende mürskude lõhkamisega seal. Ma ei ole elus niisugust pilti näinud. Ja ometi mehed olid seal all, mehed olid seal ja elasid. Nüüd, kui ma käisin vaatamas omaga ühte kahurit, mis oli sealpool maanteepool, siis ma käisin läbi ka nende hollandlaste niiderlandil, rünnakud olid teispool teed ja seal nad olid nende rünnakutega niivõrd suured kaotused saanud, et nende kompanii oli 50 meed, mees oli siis hea, Company 25 olid ka omad mehed. Nad olid seal kaevikus niimoodi, et nad jooksid ühe kuuliga kuulipilduja juurest teise juurde, tulistasid anda niisugust muljet, et see kaevik on ikka kõik mehi mehi täis. Ja siis teine, mis oli, oli minu Eeessoritaanmarki mehed. No Nad said ka oma rünnaku vastu, aga, aga ma ütlen, et minu mehe meestel jäi sellepärast väikesed kaotused. Taan marki, mehed võtsid need kõik vastu õieti ja tegid need tankid ja need tegid juba ennem vagaseks, kui nad minuni jõudsid, sest me olime sügavuti pantud. Aga nüüd, 28. juuli hommikul, siis hakkasid tegelik turmtuli mõned tunnid ja vaat siis hakkasid nad ründama jalaväega. Ja seal oli siis tõesti niimoodi, et, et see oli ikka massiga, rünnati koos tankidega. 28. nad vist murdsid sisse juba või tulid Grenadelime ette välja. Nii et nad kaevusid Grenoderi mäeküljel all, aga üles vist veel ei saanud. Aga 29. juulil murdsid punaarmeelased üles Greenodele mäele sisse. Ja vot see oli see Sinimäe lahingute kõige raskem moment. Ja vot siin tuleb nüüd mängu esimese pataljoni ülem Maitland. Maidla oli 28., kui ta tagasi tuli, oli tema veel surnuaia taga, oli need järelejäänud, mis auverest järgi jäid, need olid koondanud, kõik võiks võitlusgrupiks. Ja see oli surnuaia taga reservis. Aga kui see sissemurre oli üleval Grennoderi mäel, siis saadeti see võitlusgrupp ette ja Maidla saabus sinna sel momendil, kui sealt võib ütelda, juba mehed hakkasid tagasi jooksma. Venelased olid juba mäe peal. Maidla ma oli muidu hea sõber ja ma tean, mismoodi, missugune ta oli, kui ta vihastas järjega tema järele ei andnud talle niivõrd kange mees. Maidla võttis püstoli välja ja ajas üksikud sealt, kes talle vastu tulid, tagasi ja koos nendega. Ründas seda. Tähendab armeed, kes ei olnud veel suutnud ennast seal kaevuda. Ja õhtuks lõida nad sealt välja, nii et õhtul oli see jälle meie omade käes. Öösel minu teada võtsid nad selle olid, tulid nad jälle üles, aga aga siis juba löödi nad tagasi, nii et nad enam mäe peale pidama jäänud. Ja vot see oli see päev, mis lahendas selle sinimägede lahingu saatuse. Kui Maidla ei oleks seekord jaole saanud seal siis oleks venelased sealt läbi murdnud mäest talla sügavuti tuld välja Kunyway varani ja oleks olnud meil selja taga. Ja on peagi Tallinnas. Jah, ma usun väga kiirelt. Sellepärast et Narvast sinna Vaivarast sõnad tulid päevaööga ja see oleks midagi olnud, istuda sinna peale ja sõita. Sellepärast, et seal vahepeal oli juba üks asi väga vähe. Viimati rääkinu oli tankitõrje kompaniiülem Ago Loorpärg. Tema hiljuti ilmunud raamat kannab pealkirja Eesti leegionis Venemaa vangilaagritesse. Või rallikoodi ran või vuti armeedes käin rajal ja meiega on tuul noodi hamboodustandera. Muhu Seenas tohutu ja kõigil on ühine eesmärk heade käes relvaga vaenlase papp. Kuudes hoiti seekord ka see tuule kui vastandeid ja o, tapeti. Kui tahan Etna ja ta ei, ma Razdanski Nuuleva kui pai mo kõrva Nad ei käi ees rõõmsa Patrjevi jahu on. Muuseas agentuur neidki kuulnud rajad Jako ja. Nii võrra USAs on ja neile Walton. Teostussekin lapitud. Kõik tõttu tuul Abim näol või kas lauludest jaamast? Eesti sõdurid on kavas on 12 aastat. Teie missioon välisõigusabi advokaadibüroos algas vist varem. Me hakkasime sõjaohvrite pensionitega tegelema 1980 900 90 veel nii-öelda peaaegu et võib öelda vanadel aegadel, kui see ei olnudki nii ohutu. Et selles mõttes, et me oleme nende asjadega tõepoolest tegelenud mõni aasta rohkem. Mil vene tankid olid veel Tondil, Kloogal ja Paldiskis ja seda küll, seda küll. Kes olid teie esimesed abiküsijad ja kuidas see suhe üldse tekkis? Esimesed pensioni taotlejat Saksamaalt olid inimesed, kellel ei olnud nagu midagi kaotada. Neil ei olnud, ütleme, ajalisi või noori lapsi, lapselapsi koolides kõrgkoolides, keda oleks nii-öelda ohustanud mingi must plekk selle tõttu, et vanaisa oli Saksa sõjaväes või kellel nagu enam midagi kaotada olnud õigele olid lihtsalt julgemad. Ja olite valmis nii-öelda nõudma neid hüvitisi välja, mis meil tegelikult nii moraalselt kui ka juriidiliselt Saksamaalt õigust saada oli. Kelle riskitegur oli väiksem, just nimelt. Aga teada üldiselt oli juba? Ei, seda teine moment ongi see, et ka seda Ma ei olnud eriti teada alguses. Nii et see sai nagu laiemalt avalikuks ehk 92 93. Ja, ja siis oli meil ühekorraga tekkis sadu kliente. Halg aastatele 90.-te aastate alguses oli Saksamaa poolt makstavad pensionid suhteliselt suuremad ja see tõus oli kiirem nagu vastupidi, ütleme need pensionärid pole enam aastaid praktiliselt tõusnud ning suhtarvuna on ta jäänud suhteliselt tagasihoidlikumaks. Küsimus on just selles, et et ütleme, Saksamaa majanduslikud võimalused ilmselt ei ole enam need, mis nad olid 90. aasta alguses. Nii et kui näiteks 90. aastal pension 91 pensione 1500 krooni oli, ütleme lausa muinasjutuline esitingimustes. Lähme pension 2500 krooni 2400 krooni, mis nad keskmiselt maksavad enam ühe noh, suhteliselt enam nii suur, kui see oli alguses. Kõrvaltvaatajana on mulle tundunud, et teie tegevus on põhimõtteliselt heategevus sest ettevalmistus ja kogu töö on ju aeganõudev, väga ulatuslik ja tasu, mida teie büroos selle eest saab, on ju minimaalne. Jah, see on õige, et mõnes mõttes hakkas see asi missioonina, aga ütleme, puhtmajanduslikus mõttes ei, ei ole see nii-öelda tulu teenimise eesmärgil tehtud, pigem on see tõepoolest ajaloo huvi isiklikus mõttes ja, ja ka Seoses sellega, et me tegelikult üleüldse väga palju arhiivides töötame, nii et ta langes lihtsalt mõnes mõttes meie tavalise suunitlusega pärjati otsimine välismaa pärimisasjades kokku. Aga ta on väga pakkunud väga palju rahuldust selles mõttes, et ta on andnud väga palju põnevat teavet, ütleme ajaloo kohta. Viinud kokku huvitavate inimestega inimsaatustega sest iga konkreetne juhus on olnud oma omaette omapärane. Nii et kindlasti ei kahetse romaan tõepoolest, et lausa kahju on sellest, et meil kui advokaatidele on nii-öelda vaikimiskohustus. Meil ei ole õigus nii-öelda avaldada neid lugusid, mis meile kliendid on avaldanud seal iga kliendi enda otsustada, aga me oleme alati üles kutsunud inimesi kes nendest aegadest midagi teavad ja mäletavad kas üles kirjutama või lihtsalt linti lugema või edasi andma oma lastele lapselastele. Meie kahjuks ei saa seda seda teha. Kui keeruline on tegelikult ühe langenud tuvastamine nii aastakümnete kauguselt? Kõik sõltub sellest, mis asjaoludel ütleme, isik langes või haavata sai mis asetas, ta teenis. Kui me nüüd hakkame vaatama, siis eriti viimase 10 15 aasta jooksul on nii veteranid kui ka ajaloo uurijad teinud ära väga suure tänuväärset paljude üksuste ajaloo uurimisel. On olemas näiteks lennuväetoimkonna poisid on olemas soomepoisid, kes on kirjutanud lausa raamatuid. Narva pataljon siis samamoodi idapataljonide ühingud. On palju mälestusi, eriti välisEestis, politseipataljonide lahingutest. Aga samal ajal. Lausa kahju on sellest, et eriti palju ei ole järel piirikaitsepataljonide sirgementide piirikaitse rügementide lahingutest näiteks esimene, viies, kuues Emajõe ääres. Lihtsal arusaadaval põhjusel, et nad sisuliselt praktiliselt hävitati või sõideti üle Emajõe lahingutes ei võetud vange, lasti koha peal maha. Et neid inimesi, kes sihukses võitlus on iseenesest pähe. Ja tänuväärsem oleks see, kui keegi nende üksuste uurimise tõsisemalt ette võtaks. Kas kõik teie abiküsijad on olnud eestlased? Ei, meil on olnud kliente ka endise Vlassov armee ridadest ja ka nii-öelda Hilsvillige rehke abiteenistus lasi Raizarbastintsisteksist riigi tööteenistusest. Aga, aga, aga ei ole olnud noh, ütleme tavalistest regulaarüksustest, siin on nüüd see nüanss, et ütleme kui kui Eesti mehed olid enamasti rindeüksustes relv käes siis vene rahvusest nii-öelda kaasa tulijatele väga tihti relva kätte usaldatud. Ja selles mõttes olid nad sageli meie mõistes teie pataljonides ehk siis riigi tööteenistuses. Aga saksa seaduste järgi kuulub ka see nii-öelda pensionikindlustuse alla ja ka nemad, kui neil on selle tõttu invaliidsus siis on neil õigus samamoodi vitsale Kui edukad te olete olnud? Kui suur on ebaõnnestumise või tõendamata jäänud juhtumite protsent? Seda on raske öelda selles mõttes, et paljud asjad ei ole mustvalged. Näiteks avada saamise puhul on eelduseks seda see, et isiku töövõime kaotus on 25 protsenti. Saksa normide järgi on nüüd hindamise küsimus, kus hakkab see 25 protsenti ehk siis mitu puud on mets. Et kas sellel isikul tegelikult on õigus või mitte. Äraütlemine oli õigustatud või mitteõigustatud. Et seal on raske hinnata, nii et nii et kaotused ja teinekord vastupidi asi, kus algselt arvasime, et õigust nagu ei oleks, on õnnestunud tähendab positiivselt. Ja, ja paljud inimesed lihtsalt küsivad telefoni teel oleme informatsiooni sellist statistikat pidanud ei ole, aga positiivselt on lahenenud umbes pool 1000 taotlust. Kõiki neid asju aetakse ju tuginedes Saksamaa seadustele, mäletan jah, nii see on. Ja kui Saksamaa nimetab idarindel langenud või sinimägedel langenud sõja ohvriks siis järelikult ei ole langenud mitte sõjasüüdlane, vaid ikkagi sõja ohver. Jah, seda kindlasti ka meie nii-öelda avalikkuses palju lained on vaidlus nii-öelda Essessist ehk tegelikult õigesti öeldes relva ees, siis ei ole Saksamaal üldse probleem, seal loodetakse relva, SS-i tehti selgelt rindeväeosaks ja neile on ette nähtud toetused. Rääki oli kuule vana tuttav advokaadibüroo juhataja Ivo mahov. Büroo telefon on kuus 44 44 11 kuus 44 44 11.