Kuula. Rändajat rändajad. Kuula rändajat. Tere, kuulajad, tere, rändaja stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Meid ootab ees värviküllane ja erakordse ajalooga Hispaania kuningriik kus maailmakuulsaid nimesid kõikvõimalikes inimtegevuse valdkondades kohtab igal sammul ja ka selle maa loodus ei eelmainitud põrmugi maha. Rändame Hispaanias ja just selle keskosas. See pala oli nüüd kirjutatud luide Milani poolt kuskil üle 400 aasta tagasi ja seda nimetatakse Pavuuniks Pavoon ehk Itaalias Pavana oli õukonna tants renessansi ajal. Ja luide Milan oli helilooja, kes kogu Euroopa muusikaajaloos esimest korda kirjutas oma heliloomingu üles. Ja ta kirjutas selle õieti vihkuelale. See oli üks Hispaania pill, mis oli vahet too eelkäija klassikalisele ehk hispaania kitarrile. Ja nüüd Hispaania kita võrse, mida tänapäeval ju kõige rohkem kasutatakse. See on üks Hispaania kultuuri kingitusi tegelikult kogu maailmakultuurile. Meile nii tuttav, aga arvame, mõtleme, et, et see on just Hispaaniast pärit. Ja see pala iseenesest on mu lemmik Pala olnud juba aastakümneid. Nii väga meloodiline. Et ta igal juhul nagu kisub kaasa ja mulle tundub, et mitte ainult mind sel ajal oli kogu Euroopas renessanss renessansivaim on ka selle loo sees. Selles on midagi üldinimlikku ja meid puudutavat. See oli ju tohutu murrang inimmõtlemises ja inimvaimus. Omamoodi vaimne ärkamine, taassünd, taassünd ja üks tähtsamaid keskusi sellele tolleaegses Euroopas pas oli Hispaania. Ja selle põhjuseks omakorda oli see, et 16. sajandil, kui seal õide Milan elas ja tegutses kooli paania vaieldamatult Euroopas, papa, kõige rikkam riik. Ja selle põhjuseks oli omakorda need meretaguste maade avastamised ja, ja uus manner ja, ja kõik need rikkusid, mis sealt ausalt öeldes üsna jõhkralt krabati. Aga kahtlemata sel ajal oli Hispaania Euroopa riikide hulgas oma tipus. Ja Hispaania on ka muidugi uhke ja võimas riik tänapäeval me käisime seal alles hiljuti, tänavu kevadel märtsikuus. Ja mõte oli õieti nagu selles, et tänavu märtsis oli ju Eesti üsna lumega kaetud, aga me mõtlesime, et seal me tervitame esimest korda kevadet ja siis Eestis paari kuu pärast saab siis veel üks kord kevadet tervitada. Ja siis Me lendasime tegelikult kõigepealt hoopis Lissaboni ja sealt siis rentisime auto ja sõitsime otseteed Hispaaniasse. Aga tee peal lennates oli parajasti pilvitu ilm. Ja esimene tutvus Hispaaniaga käiski niimoodi sealt ülevalt kõrgelt. Ja noh, kõigepealt see lend üle Püreneede perre, need on olnud looduslik vall väga pikka aega, ütleme Hispaania ja Prantsusmaa vahel, aga ka mitmes muus mõttes ja ta on ikka sel ajal märtsikuus olid veel need kõrgemad harjad üleni valges lumes. Et tõesti võimas looduslik tõke ja sealtpoolt lõuna poole algab siis Ibeeria poolsaar. Ibeeria on vana antiik-kreeka nimi sellele alale, kus praegu asub Hispaania ja kogu see Hispaania põhjaosa oli ka ilusti lennuki tiibade all näha. Noh, me olime kusagil selles loodenurgas, ma arvan. Ja loodenurgas on, on just kaks autonoomilist piirkonda, need on tuurja ja Galiitsia. Ja kuidas nad siis sealt ülevalt mitme kilomeetri kõrguselt välja nägidas, tuurja on mägine maa hästi palju orge, aga samasse mereäärne ala liivane ja niisugusi, liivaseid abajaid, helendavaid oli seal all näha. Tundus, et, et hästi vahva, oleksin üks kord ringi kolada ja Galiitsia jääb nüüd natukene nagu lääne poole ja osa Galiitsia rannikust on ka siis Hispaania läänerannik Atlandi ookeani ääres. Ja Galiitsia jälle mõjus selle poolest meeldivalt, et et ta oli väga roheline. Ja üldse see kaliidse on kogu Hispaania kõige rohelisem maakond, sellepärast et teda mõjutab Atlandi ookean. Tal on nii põhjaranniku läänerannik on ookeanile lahti ja sellepärast on see nii-öelda mereline kliima seal väga teistsugune ja taimedele meeldib taimed kasvavad eriti lopsakalt seal ja muidu enamik Hispaaniat on pigem niisugune kuiv ja, ja tolmav aga Galiitsia roheline, selles roheluses niuksed, üksikud siuksed, maalilised külad väga hajali, nii et tundus, et see roheline Maal võrdlemisi hõredalt asustatud ja raamatust ma olin ka lugenud, et seal on säilinud ka väga vanu kombeid, näiteks tänaseni võib seal näha inimesi põldu kündmas härgadega või siis on näha seal niukseid, kivist sammas, aitu, mis olid samades paikades võib-olla üle 500 aasta tagasi. Aeg ongi nagu seisma jäänud. 500 aastat just mingit keskaja hõngu, kui sa tahad näha Hispaanias, siis, siis mine kaliidžesse. Huvitav, miks nad siis niimoodi on seisattunud seal? No tegelikult on ta ikkagi, kuigi seal on palju sademeid ja palju rohelust, siis ikkagi see maa on võrdlemisi kitsi. Põllud on kidurad ja põldu on suhteliselt nagu vähe. Nii et, et ikkagi niisugune üldine vaesus ja see piirkond ei ole ka mingite muude poolte pealt nagu andnud inimesele kunagi suurt majanduslikku tulu. Aga selliseid maakondi või siis autonoomilisi piirkondi on Hispaanias kokku 17 ja kui võrrelda näiteks Hispaaniat Euroopa teiste riikidega, ta on ikkagi üüratult suudan suuruselt Euroopa kolmas ja eestissid mahuks Hispaania sisse pindala poolest kokku vähemalt 10. Kõhe mõelda jah, et peaaegu, et üks autonoomne piirkond võiks olla üks Eesti ja mõneti nad ka erinevad üksteisest ikka väga palju noh, mitte ainult looduse, vaid ka kultuuri poolest kahel autonoomsele piirkonnale on ka oma keel täiesti. Et üks on see Kataloonia ja katalaanid on väga oma tuuri eest väljas ja ja väga uhked selle üle ja eestlased on seal tihti käinud sellepärast et tasub nagu suhteliselt noh, põhjapoolses osas sinna lühema kui Lõuna-Hispaaniasse ja siin asub ju ka Barcelona seal tegelikult peaaegu sama suur kui Hispaania pealinn Madrid. Ja võistleb, ütleme, oma kultuuri ja paljude muude külgede poolest vägagi tõsiselt Madriidiga tegelikult ja Kataloonias on näiteks kohanimed sageli ainult Kataloonia keeles. Et lausa hispaania keelt välja tõrjumas seal mõne koha peal. Ja katalaanid on, on väga uhked selle üle, et, et see on nende maa, neil on ka kirev ja, ja väga põline ajalugu. Me jõua sellest palju rääkida, aga, aga suure osa ajaloost on ta olnud iseseisev riik. Ja teine siis on ju ala on Põhja-Hispaanias, kellel on oma keel, on Baskimaa Eestisse tulevate meedia vahendusel selle kohta ikka niisugusi, äärmuslikke ärevaid ärevaid teateid, aga, aga tegelik Baskimaa on tegelikult vägagi rahulik ja ja baskid on väga omapärane ja sõbralik rahvakild. Ja nende ajalugu, sellega on kõik ajaloolased nõus, ulatub võib-olla kaugemale kui ühegi teise Euroopa rahva ajalugu, keegi ei teagi täpselt, kust nad on Euroopasse tulnud, aga võib öelda, et nad on alati siin olnud enne kui teised tulid. Ja nendel ei ole ühtegi keele sugulast Euroopas pass neil baskidel, nii et, et see on väga-väga huvitav ja eriline hispaania keelele see natuke sarnaneb või mitte üks raas mitte üks raas ei sarnane. Et talle on otsitud isegi soome-ugri keeltest nagu, nagu sarnasusi, mis iganes, keeltest aga ei ole leitud. Nii et, et noh, Hispaania on ikka ikka üüratult suur maa ja siin võiks teha 10 reisi, mis oleks kõik võrdselt põnevad. Aga Meie sättisime siis ennast keskispaaniasse ja sõitsime oma rendiautoga niisugusse maakonda, mille nimi on Extrema tuura. Ja no ta on peaaegu sama suur kui Eesti ja seal on peaaegu sama palju inimesi kui Eestis. Ja võib-olla on ta mõned eriti väga niisugune keskmine või tüüpiline Hispaania maastik, nimelt siis enamik sellest on mägine, aga need mäed ei ole mitte väga kõrged, nad on niuksed, lauged ja esimesed niuksed oma pilguga ka. Kogemused olid need, et, et just eemalt vaadates tunduvad, et, et kõik need lauged, mäed on kaetud metsaga lähed lähemale, illusioon hajub, need ei ole metsad, vaid neid on üsna hõredalt, kasvavad puud, no ütleme, mingi Harvik nagu Eesti mõistes metsamõõtu välja ei anna ja kõik need puud on ühekaupa inimese kasvama pandud. Need on tegelikult istandikud. Ja Nende Istandike all siis siin ja seal söömas loomi, need veisekarjad, mõned lambakarjad ja mõned seakarjad, need seakarjad, need olid külve kummalised. Nad liikusid vabalt, tavalised kodusea moodi tegelased ei olnud, nad olid Meie kodusõjaga võrreldes ütleme väga lahjad siia saanud just surma põhjus selles, et nad liiguvad vabalt. Nad peavad ise endale süüa otsima, keegi ei too neile midagi, aitäh. Vaat ja nad võivad kadestada meie kodusigu. Või vastupidi, võib-olla, sest sellest on vormis heas sportlikus vormis ja, ja eks sealegi meeldib olla vaba ja otsida seda toitumist, ta ise leiab ja toidupuudus tal seal ei ole. Et ta sööb väga erilisi toite võrreldes näiteks meie seas, aga ta ta leiab näiteks väga palju tammetõrusid. Siis ta leiab väga palju rohttaimi, kellel on eriline nisugune aroom, maitse ja kokkuvõttes need vabalt endale toitu otsivad musta värvi, muide niuksed hallikad sead on ikka täiesti isesugused ja lisaks sellele, et nad kõhnad annad ka veel musta värvi just. Ja Need loomulikult annavad niisugust liha, mida meie kodus iga mitte kunagi ei anna. Ja õieti see on üks hästi kuulus toit või lausa üks niisugune, ütleme Hispaania, eriti Kesk- ja Lõuna-Hispaania lausa tunnusroog on, selle nimi on Hamon ibeeriko või siis Hamoneera. Ja see on siis tavaliselt Sa näed, ütleme, niisugustes kõrtsides ja suurtes poodides, need sea kintsud ripuvad niimoodi laes. Ja kui sa lähed ükskõik kuskile poodi või baari, siis on seal leti peal, on sihukese erilise aluse peal on terve seakints niimoodi tugevasti kinnitatud. Ja siis ütled selle võlusõna Hamoneera ja siis ta noogutab, võtab niuksed pika peenikese noa ja lõikab imeõhukesi viile sellest singist ja paneb taldriku peale niimoodi ilusti nagu katusekivid üksteise kõrvale ja kui see tervet taldriku nendega kaetud, siis on sul ports käes. Ja sa võid seda siis süüa ja selle maitse on, on, on ikka fantastiline, tegelikult ta nagu tumedat värvi ja, ja ta peaaegu tundub, et see ei saa olla sealiha. Et ta on niivõrd tihke, seal ei ole rasva nagu ollagi ja ta on väga aromaatne. Kas seal mitte loomaliha ei lõigata ka niisugusteks üliõhukesteks läbipaistvatesse viiludeks? Hispaanias tunne, et ma võib-olla isegi maitsnud, võib-olla, aga see homonera konkreetselt sealihaga äärmiselt konkreetne Hispaania eriroog, mida seal tee nagu tuntakse ja peetakse, et vaata, et niisuguseks rahvushõrgutiseks lausa jest sealihast just sealihast. Aga, aga et veel kord, et, et sellel sealihal ei ole erilist maitse sarnasust meie sealihaga, ta on ikka niiväga erinev lahja sea oma jah, ja söönud, aga erilisi toit, see on tähtis. Ja muidugi vaata lähemalt, et mis puud siis inimene sinna istutanud siis? Põhiliselt on kahed puud, nendest on oliivid, oliive on ju ka mujal Vahemere ääres suured soonilised lõpud Ta vanad puud, aga võib-olla kogu Hispaanias on tähtis see, et kui võrrelda kõiki Euroopa riike ja nende oliivi õlitoodangut, siis Hispaanias toodetakse kõige rohkem oliiviõlis. Samas oliiviõli tarbijatena ei ole Hispaania esimene itaallased söövad rohkem ja isegi kreeklased söövad ühe inimese kohta rohkem oliiviõli kui hispaanlased. Aga hispaanlane ta seda on siis sellest teinud nagu enda kuulsa eksporttoote. Ja see teine põhiline puu, no see oli juba eemalt vaadates imelik, nimelt umbes nii kõrgele, kui inimese käsi küündib, on ta tüvi täiesti must ja ülevalt poolt läheb siis nagu hallikaks ja on näha, et seal on siis normaalne koor ja siis lähed uudistama, et mis seal allosas siis on juhtunud see puupaljaks kooritud. Ja see on kuulus korgitamm. Korgitammed on, on hirmus tähtsate puud sealkandis ja see koorimine käib siis sedamoodi, et umbes 15 aasta vanusest alates võetakse kord 10 aasta jooksul see koor Tammelt maha. Tema alumine kiht jääb rikkumata ja selle tõttu puu mahlad saavad edasi liikuda nii et koor võetakse maaniat, tammel silm ka ei pilgu ja tamm rukki ja elab edasi. Ja 10 aasta pärast saab talt uuesti nii-öelda naha üle kõrvade tõmmata. Ja, ja niimoodi kuni 150. eluaastani. Iga kord saadakse nii, ühelt korgi poolt keskmiselt sadakond kilo. Seda korki, et nägime, olete peal mööda Buramas autokoormatäisi sedasama korgitammekorki ja mõne õue peal oli nii, nagu meil haluriidad olid, need korgiriidad seal. Et, et see on tähtis asi. Korgitammekorki. Meie muidugi kujutleme, et see kõik läheb nagu veinipudelite korkimiseks. Korkeristika mujal on ka vein läheb esimesena ette jah, et, et tegelikult peale selle kasvatatakse teda ikkest nii palju ja väga erinevates kohtades lõpetades näiteks põrandakattega, mis on ka korgist ja igasuguseid ehitusmaterjalid, muusikariistad näiteks, kus korki kasutatakse ja tuhanded muud kasutused, nii et, et kindel on see. Ta korgitammekorki on alati vaja rohkem, kui seda on olemas. Ja seda korgid amme. Istandusi kasvab Hispaanias, Portugalis, Põhja-Aafrikas, Ameerika Ühendriikides ja paljudes muudes maades. Aga Euroopas on kõige suuremat korgitammekasvatajad ikkagi esiteks Portugal ja teiseks Hispaania. Ja viimastel aegadel on muidugi siin selle sama klassikalise kasutuse osas tekkinud igasuguseid kummalisi muutusi. Siin eesti veinipoodidest, kiostame teinekord mõne veinipudeli, millel on plekist kork ja, ja teinekord veinipudeli, millel on näiteks hoopiski plastmassist kork. Ja mõned veinitootjad ütlevad, et isegi plastmassist on parem. No ma ei tea, ei ole tõsi, jah, ei selle üle võib vaielda erinevaid arvamusi, aga noh, kahtlemata on see korgitamme koorest tehtud kork ikkagi klassik, selles pole kahtlust. Aga hästi huvitav oli siis ikkagi oma sõrmega puutuda selle korgitammekoort sealt osast, kus ta seal üleval alles oli ja kujutlesin, noh, ta on üsna paks, halli värvi, niisugune võib-olla viie sentimeetri paksune sõrmega vajutad, siis mõtled, et oh, ta peaks olema pehme nagu kork. Ootan väga kõva, tegelikult see pealmine koorekiht on väga kõva, ilmselt sealt altpoolt valt vetruv ja just nimelt ja siis vaatad, et noh, meie tammega võrreldes vaata puulehti, et millised nad on ikka väga teistsugused. Et all on palju väiksemad lehed, nihukesed, pöidlapikkused ja nad ei ole nii sügavate hõlmadega nagu meie tuttaval harilikul tammel. Ja just praegu kevadel märtsikuus korgitammed õitsesid siis nii nagu meiegi tammel, aga ma ei tea, kui paljud inimesed seda on märganud, kui meie tamm õitseb kuskil juuni alguses, siis tal on nagu pikad rippuvad Urvad puu okstelt alla ripuvad, need on tegelikult isa Survad natukene nagu lepa Urvade moodi, aga, aga võib-olla noh, pead olema tähelepanelik, et märgata seda tamme õitsemist. Aga need õied olid küll meie tammeõitega õige sarnased. Ja selleks, et need näha niisugust puutumatut loodust läksime me ühele kaitsealale õieti, see on looduspark, sierra, Teeaa rasseina. Ja no see on ametlikult siis looduspark, see tähendab siis seda, et seal on hästi palju majanduspiiranguid ja ja me huviga ootasime, et, et missugune metsik loodus meile sealt siis vastu lööb. Aga no ütleme, Eesti metsiku loodusega võrreldes oli ta ikka üsna tugeva inimmõjuga. Sisuliselt ei olnud siin mitte midagi muud kui mägedes mahajäetud tarbemaade piirkond. Ja noh, mida seal siis nüüd rohkem oli kui, kui nende Istandike ja karjamaade all. Et kindlasti oli seal palju rohkem lilli ja linnulaulu. Ja näiteks lindudest märtsikuus ikka mäe trükkasid, osa hääli olid nagu Eestiski tuttavad näiteks, kindlasti oli seal mõningaid rastaliike ja siis minu üllatuseks ka käbliku hääl, käblicon, niisugune pisikene lind, kellel on hästi pisikene saba ja ta teeb hästi sellist kirgast ja, ja tugevad, et laulu ja meil võib teda kohata, aga mõnikord isegi lausa kuusemetsas või segametsas. Aga siin ta laulis niisugustel poolavatud maastikel. Aga ta oli täitsa olemas. Ja noh, tundmatutest lindudest olid mingisugused kotkad, keda ma ei suutnudki määrata ka kahtlemata ei olnud see ei kaljukotkas ega ükski muu selline, keda Eestis võib näha. Ja kui juba lindudest rääkida, siis võib-olla selle Extrema tuuraala ja võib-olla üldse ka Lõuna-Hispaania alade kõige tüüpilisem suur lind on toonekurg, sama valge toonekurg, kes on Eestiski meile tuttav. Aga noh, siin oli teda ikka palju rohkem. Et mõnikord mõne kõrgepingeliini raudposti otsas oli seal mitte kaks pesa, vaid kolm pesa või neli pesa või viis pesa. Ikka sooja, lendasime siis. Sobib siin Hispaanias, mis on parem kui Eestis, noh, kindlasti on siin rohkem süüa ja täpselt ja soojem kaks põhjust saaja. Siin nad isegi teinekord elavat kolooniatena, mis Eestis on täiesti välistatud. Tähendab, et pesad on lähestikku ja palju pesi. Huvitav, et Eestis ma olen sel kevadel ka täitma, seal on palju neid kurakesi näinud toonekurge. Aga muidugi noh, linnast väljas kesklinnas neid ei kohta, aga autoga sõites ja jääd vaatama. Ja aga, aga noh, et need pesad on ikka niimoodi, et, et näed, tee ääres saal, poiss jookseb ühte, siis läheb ikka mitu kilomeetrit ja siis nad järg, aga tunne on, et sagedamini kui varem, ma ei tea, võib-olla on, see on ka ütleme linnu-uurijatel täpselt, et Eesti Eestis on toonekurgede arv, valge, toonekurehulk arvukus kasvanud ja aga tegelikult on seesama ka Hispaanias ja Hispaanias on veel leitud seda, et kui meilt nad ikkagi lendavad kindlasti talveks minema siis eriti Lõuna-Hispaanias on nüüd aina rohkem toonekurgi, kes ei viitsigi kuskile lennata, milleks, milleks, sest sooja on seal piisavalt ja Hispaanias on paraku päris palju selliseid lahtisi prügilaid ja sealt on nad siis hakanud talvist toitu leidma, muidu nad läheksid nälja pärast minema talvel, sest meil pole piisavalt toitu. Ja siis ongi siis nad on, on aina rohkem toonekurgi on paigale jäänud, et, et see on niisugune viimase aja muutus, mida seal on täheldatud. Aga nüüd seal selles samas servade Arosena lillede hulgas püüdsime ka mingit arusaamist enda jaoks tekitada ja natukenegi mõista, et, et mis lilled need siin parajasti õitsevad. No oli neid seal küll igasuguseid ja võib-olla näiteks põõsaste hulgas olid niisugused, mille kohta siis kindlalt võis öelda. On vähemalt see üks olis hästi ilusate kollaste õitega, üleni kollastes õites põõsas. See oli uba põõsas. See on meil Eestis aedad, mõnikord kasvatatakse seda väga dekoratiivne, aga siin ta kasvab nüüd looduslikult uba põõsasse juba viitab sellele, et ta on kuidagi oaga sugulane, vähemalt tundab liblikõieline, niisugused ilusad, uhked kollased õied. Ja teine niisugune väga ilus põõsas oli niisugust erelillade õitega põõsas. Väga lihtsalt öeldes nagu hiigelsuur kanarbik. Ja see on eerika, Erika jällegi, võib-olla mingisuguse ideerikaid saab meil aedades kasvatada, aga siin kassas ta looduses. Nii. Ta on natuke kanarbiku sugulane, mõlemad kuuluvad Kalarbikuliste sugukonda ja ta lehed on ka umbes nagu kanarbikud, noh niimoodi katusekivi moodi üksteise peal eemalt vaadates nagu polekski lehti. See aitab siis taimel hoida kokku niiskust, sest kuivades paikades ta kasvab ja, ja vett kuskilt võtta ei ole. Sierra tears seina maastikel ringi kõndisime siis noh, ilm oli tõesti soe, see oli märtsi keskpaik ja T-särgi väel oli ikka palav. Ja siis kõik need õied, need linnud seal ja, ja niisugused vahepeal täiesti avatud, niidud niuksed, ilusat õrna tuulega ja, ja siis mõned mõned põõsa või, või metsatukad, nihukesed, hõredamad, sõnaga need maastikud vahelduvad kogu aeg ja need maastikud mõjusid kuidagi väga rõõmsameelselt ja päikeselised tooli küll kevade tunne peale seal kõndides ja ja siis nagu see ka, et, et kindla peale need olid ikkagi väga tugevate inimjälgedega, siin-seal oli vanu kiviaedu, siis mingit kivi varesid, oli näha, et see on tõesti olnud väga põline inimese ümber tehtud maastik, mis on siis nüüd tasapisi hakanud jälle isepäi arenema. Aga kahtlemata see ei ole nii-öelda looduslik, vaid, vaid seda nimetatakse siis niukseks, poollooduslikuks, koosluseks ja seal koguneb paaniale muidugi väga iseloomulik. Võib-olla kuskil kõrgetes mägedes ja mõnedes ligipääsmatutest soodes on paiku, kus ei ole näha seda, et inimene on seda maad asustanud aastatuhandeid ja elanud siin suhteliselt tihedalt. Väidetavalt on seal vist alates vanemast pale, oliitikumist looja leide ja see on ju mägedes ja Gibraltaril ja see on üks vanemaid paiku, kus on üldse inimasustuse jälgi Euroopas. Ja need iidvanad, koopajoonised näiteks, need on just sealt hispaania kandist pärit, nii et ta on tõesti olnud koopasse tulnud inimese esimesi tugipunkte. Hispaania Kant, praegune Ibeeria poolsaar. Aga noh, lisaks sellele lootuse poolele seal Extrema tuura piirkonnas me muidugi saime kogeda ka natukene Hispaania linnu, sellel nad pisikesed ja meie sattusime niisugusesse linna, mille nimi on hiirest Eloskavaleros. See tuli nüüd küll. Ei, see lihtsalt, kuna sa seal pidid ööbima, siis pikapeale ikkagi voolus pähe ja noh, seda nime võib tõlkida ütleme suhteliselt niimoodi, et rüütlitele linn. Nii lühidalt jah. RS võib tähendada paljusid asju hispaania keeles, aga ta võib tähendada ka linnaasundust ja finaalis kõlas pikemalt ja Cavaliers see võib-olla härra Rüütel ja veel palju muud, aga alati ütleme, meessoost tegelane. Ja võib-olla see linn järjest Loskavaleirasson saanud selle nime, sellepärast. 13. sajandil asus selle koha peal loss, mis kuulus templirüütlite ordule. Oli kauge aeg ja templirüütlid olid alati ümbritsetud niisuguse salapärase see ja müstik, aga nad olid väga tõsised ajalookujundajad tolleaegses Euroopas. Ja siin asus siis üks nende tugipunkte, pärast seda linn laienes ja kui me ise sinna tulime ja seal ringi liikusime, siis esimene mulje on see, et kui sa seal kõnnid õhtusel ajal siis need tänavad on hirmus järsud, noh, hästi palju niisugusi, järske tõuse ja langusi. Ja teine asi õhtu, kui juba päike loojunud, siis usaldad tänavad olid pimedad, Säde, pimedad tänavad, kui sa mõnda inimest kohtad, siis inglise keeles pole mõtetki püüda temaga rääkida. Ühesõnaga, selles mõttes võluv linn, et turist eksib siia harva. Sihukene, sihukene, kolkalinn ja nii kohalikku üldse olla saab just. Ja samas huvitav, et selle linna ajaloos on kaks noh tõesti olulist tegelast, kes on siit linnast pärit ja need mõlemad on konkistatoorid. Konkistatoorid olid selles mõttes huvitavad ajaloo tegelased, et nad ei olnud Ta ainult sõjamehed ja sõjapealikud vaid nad olid ka kindlasti maadeavastajad ja sageli olid nad ka veel peale selle kaupmehed ja, ja diplomaadid ja, ja igal juhul olid nad seiklejad niisuguse rahva hulgast võrsunud loomulikud juhid, kes suutsid siis seal tundmatus Lõuna-Ameerikas nagu edukalt toimetada. Ja neid on tegelikult muidugi olnud kümneid, nad on olnud väga tähtsad tegelased, seal on väga põnev teema kõik, aga ainult sellest linnast näiteks on siis pärit üks konkista toorkelle nimi on Hernandodes. Noh ja selle mehe kirja läheb siis see, et 1541. aastal jõudis ta oma salgaga Põhja-Ameerikas Mississippi jõe äärde ja avastas selle suure jõe. Ja teine konkista toorsid linnast pärit Vasco Nuunest. Balboa oli jälle see mees, kes avastas väga palju Euroopa jaoks Kesk Ameerikat, rändas näiteks salgaga Atlandi ookeanist äärest vaikse ookeani äärde ja, ja andis palju andmeid selle ala kohta. Ja üldse, kui mõelda selle Extrema tuura piirkonna peale ja kõigi Hispaania konkistatooride peale, siis millegipärast siit, Extrema tuurapiirkonnast on pärit rohkem konkista toore kui mistahes muust hispaania osast. Kummaline on ju see, et see maakond ei oma kokkupuudet merega. Ta on mingisugune kõrvaline, mägine paiku. Ja on huvitav mõelda, et miks just siit siis nii palju neid pärit on ja oma kujutlus on selline, et aeg oli siis mingi 15. sajand ja siin mägedes ei olnud noortel meestel palju teha. Natukene igav, natukene vähe eneserakendust, natukene unistusi, kui samal ajal kuuled, et kusagil on avastatud midagi suurt ja, ja need unistuste tiivul ilmselt natsid kuidagi teele läksid. Ja keegi ei loe kokku neid, kes teadmata kadusid, aga, aga mõned nendest said välja, paistvatakse juba maailma ajaloonimed on kahtlemata hernon kortes asteekide alistaja või siis Francisco pisaro, kes seal Peruu kandis inkade impeeriumi puruks lõi ja tohutu tult palju rikkusi Hispaaniale kokku hankisid mõlemad mehed ja eks nende najal siis Hispaania sai kuskil Kuueteistkümnendal seitsmeteistkümnendal sajandil Euroopa rikkaimaks riigiks ja selle rikkuse põhjal sai muuhulgas areneda ka siis nii-öelda Hispaania vaim, renessanss ja, ja kõik see renessansikultuur, mis Hispaaniast pärit. Nii et kuidagimoodi on need kõik omavahel seotud ja kuidagi. On see kõik pärit just siitsamast tagasihoidlikust mägisest Extremo tuura piirkonnast. Nii et seda meenutades jääme siis siin lõpus jällegi kuulama vana head Lui temilaani. Pavooni pala 16.-st sajandist. Seesugune oli siis tänane, sisse juhatas saade Hispaaniasse tema loodusesse, tema inimestesse. Ja järgmises saates rändame mööda Lõuna-Hispaaniat. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula. Rändajat. Kuula rändajat.