Lõpp hea kõik hea, kõik. Lõpp hea, kõik hea. Tere kõikidele kuulajatele ja tänane stuudiokülaline on meil endine raadiotöötaja kauaaegne kolleeg ja praegu ilmselt peaks tutvustama, kui pühendunud raadiokuulajate Mari Tarand ja stuudiovestlust juhivad Meelis Süld ja Piret Kriivan. Mari ütle, kuidas mängitakse ukraadinat. No niimoodi, et kõigepealt loetakse näiteks ette impel Pimpelbiila, Paala saksad sõidavad ümber laua Kokkoli keskel lõikes praadima, seal valas šokolaadi lugemissõnadega loetakse, kes hakkab pidama, ehk silmad kinni ja otsima. Nii. Ja siis tavaline peitusemäng, mis on kinni ja lahti löömisega, peaksid ikka seal oled ikka mänginud Ukraadina kino sellepärast et see on minu lapsepõlves, 40.-te lõpus, viiekümnendatel. Meie niimoodi rääkisime, sest see ilmselt pärines tsaariaegsest esivanemate linna laste mängust Ukraadina ukrast, eks ole, venekeelne algupära on sellel sõnal, ma arvan. Et see oli üks sinu lapsepõlve mängudest Jah. Aga see ei olnud küll peamine mäng. Meil oli palju huvitavamaid vä? Niimoodi, et suur Rõng umbes sele stuudio lausul Ring tõmmati mulla pääle õues see jagati sektoriteks, igalühel olisi oma maa ja siis viskasid noa sisse niimoodi erilised nipiga siis lõikasid sinna, kuhu ta jäi, lõikasid endale tüki, siis kustutati joon vahelt ära. Näiteks. Väga tuttavad mängud, isegi mulle tulevad, et lapsepõlvest. Tarzan ilmselt on siis ka mingi teise nimega lihtsalt. Tõi ajal Tarzani mängu mängisime küll, aga see oli niisugune mäng, teater, mäng, etendus või kuidas seda öelda, kuigi vaatajaid ei olnud, aga see oli või rollimäng ütlevad, mis praegu või osad olid jaotatud, kes oli siis Tarzan, kes Tšingis-poiss. Ja siis mida me seal jooksime, jakis, endasime sõnajalgadest rüüd ümber. Hiilgasime. Kas sa neid mänge õpetasid oma poistele ka? Lõpetanud, sest need olid minu lapsepõlve linna õuemängud olid näiteks noh, igasugused peitusemängud ja, aga minu lastele enam niisugust linna õue ei olnud. Ja Tarzani mäng oli suure kollektiivi metsakooli, sest me mängisime seda või laagris niisugune mäng, mida jällegi, aga oma lastele ma olen rohkem õpetanud Ministrite toamänge, lugemismänge, sõnamänge praegugi meil on väga populaarne maal, kui me oleme kõikide laste ja laste, laste ja vanaisa ja vanaemaosavõtul mäng, mida minu laps öös nimetati linnriik. Aga Andres ütles tema Lapsepõlve sisenemiseks millegipärast punksiir. Ühe tähega tuleb linnriik jõgi, loom, lill, nagu koos mängivad kuueaastane ja 65 aastane, siis muidugi tuleb reegleid kuidagi lihtsus, kuidas keegi neid punkte siis saab? Mari, kas su lapsepõlves oli rohkem mängu rohkem rõõmu või oli ka muret? Väga pikk paus, aga tagasi vaadates praegu on ikka, et kuldne lapsepõlv. No mul oli väga hea lapsepõlv, oleneb ta sellest, et see langes esimesed märkamisel ärkamisest lausa sõjaaastasse veel ja hilisemad sõjajärgsesse suhtelise vaesusse, hirmude aega, Stalini aega, kõik need küüditamised ja saladused, varjamised, kahekeelsed ja palgsused. Aga kuna mul olid nii head vanemad ja nii soe kodu õhkkond siis mul on küll õega ikka, meenutame praegugi, et et meil oli selle tõttu väga hea lapsepõlv. Sa nimetasid, et oli soe kodu, õhkkond, aga see kodu õhkkond oli ka väga vaimine. Võib niimoodi öelda, erakordselt vaimne. No ma ei tea, seal sind imelikum, mina hakkan ise või tüdrukuid küll meil oli kosmosesse löök olnud, ma võin seda öelda, et kuna raamatut ja kirjasõna armastati ja sellega tegeldi, siis oli meil kuidagi sündimisest saadik selge, et et see on maailm, kuhu võib ühest küljest põgeneda üksi raamatuga. Aga meil oli ka väga palju seda raamatuelamuse jagamist ja koos lugemist ja, ja teistele ütlemist, et et vaat, mida ma lugesin, mida ma läbi elasin. See tuli sellest, et isa armastas väga meile niisuguseid oma raamatutest leitud rõõme jagada. No võib-olla oli see nii, et ta tahtis neid jagada emaga, ema oli kodune. Aga ikkagi meie olime kogu aeg sealjuures ikka alailma tuli Eliisa mingi raamatu ka niimoodi, et vaat, mis ma siit leidsin ja luges midagi ette. Et sellest, kust mari ja, ja sinu õed ja sinu vend on saanud selle kirjanduse pisiku ja kultuuripisiku, seda me teame. Priit, sinu isa ja ema, Paul ja Linda, aga kust nemad selle said? Kas see on mingi õhkkond, milles lapsed kasvavad või on see kasvatus või on see kaasa antud? No küllap on kõik, ma ei tea, mis täna on nii rasked küsimused. Koolis. Mul oli üks kirjandusõpetaja, kes armastas küsida, et ilmselt mida autor ütleb tähendab ema jutustust, sest ma tean küll seda, et tema vanemad olid haruldase hariduse januga ja, ja teadmiste raamatute pole püüdlemisega. Just sellel tõttu on see imekspandav, imetlusväärne, et nad ei olnud seda saanud. Minu ema ema, mu emapoolne vanaema oli koolmeistri tütar ja sealt Viljandimaalt on mitu põlve koolmeistrid. Aga koolmeistri tütar ei saanud klassituppa, vaid pidi võõrasema väiksemaid lapsi hoidma ja rabeles kodust välja. Piss rikka inimese juures käealusena majapidamist õppides. Ja siis, kui leeriealiseks sai, sai iseseisvaks ja mingisugust muud kooliharidust ta ei saanudki. Aga hiljem mõisateenijana korjas nokkis kõik üles, mis, mis isegi saksa keelt piss natukene niimoodi lennult. Aga vanaisa emapoolne vanaisa, jällegi, tema oli mõisa moonaka poeg jälle täiesti vaene ja paljas. Aga juba karjapõlves istus tema mätta otsas koolmeistri käest saadud ajalehe aastakäik, kes üles ja luges. Nii et see, see teadmine, aga see ei ole midagi erandlikku, et mina nüüd niimoodi räägin, et vaat, minu vanavanemad, see on eestlastele kogu meie rahvale äärmiselt iseloomulik. Ega need Ursa sõnad vaimselt suureks saada, ega need ei ole asjatult öeldud, minu meelest, kui Eesti rahvast iseloomustab, ma julgen ütelda, et see on olnud vähemalt meie eelpõlvedele ja sellel rahva ja riigi kujunemisel ja, ja kõik need alates juba siis ärkamise ajast on see haridusjanu ja see arusaamine, et haridus on valgus olnud väga tugev. Vaat sa ütlesid, et see on raske küsimus, täna, aga see on minu jaoks ka raske küsimus. Ja sellepärast ma seda küsingi, et ja sellepärast ma seda rida nagu aiangi, et kuidas tänapäeval kasvatada vaimsete huvidega inimesi noori üles. Nojaa, sellele mõtlen ma praegusel ajal muidugi väga palju, sest ümberringi on noored inimesed, kelle peale ma mõtlen ja mitte ainult oma lapselapsed. No meil on ju suur pere mu õdede lapsed, väiksemad sealt kõik juba puutun sellega kokku, kuid mida keegi teeb, kui palju keegi loeb? Õde just ükspäev ütles, et küll oli tore, olin lapsi hoidmas ja Kusti ja Villu mõlemad olid raamatutega voodi peal ja lugesid, et üks luges Läänemere isandaid ja ma ei mäleta, mida see teine luges. Mina ütlesin, no rõõmus kuulda, siis naersin Haajad, no kuidas siis jõulukingid, aineid raamat ikka läheb või? Ikka raamat ikka raamat siis jäljed. No aga kas midagi ka raamatu kõrvale, midagi niisugust muud ka? No natuke midagi muud ka, aga üldiselt võetakse raamatukingiga rõõmuga vastu. Noh, see on nüüd üks näide, et, et kas raamatuid kingitakse, kas räägitakse, et lapsed, lugege, lugege, aga muidugi ma tunnen ise seda. Et ma seisan kahe maailma ja kahe eluviisi vahepeal kuskil, et ma näen seda tehnoloogilist arengut ja kogu see arvutimaailm on ju tulnud lausa viimaste aastakümnete minu silma all seljanahaga tunda kogu aeg, kuidas see muutus on nii pööraselt suur? No ma ei tea, kas Gutenbergi trüki leiutamine oli niisama suur revolutsioon, tõesti, ma ei oska niimoodi võrrelda. Aga selge see, et need noortele ja lastele avanenud võimalused arvutimaailmas seigelda, kõik sealt saada on imetlusväärsed ja mingi osa minust tahab kas kuidagi hoiatada, ärge selliseid vanu väärtusi ka ära unustage, et et vaikselt ise tababeria joonistada ja, ja midagi kirjutada ja väikest raamatukest teha, ise või pilti joonistada või käega kirjutatud kirja saata. Et seda ka päris unarusse jätta. Sa võitsid meie palvel muusikat kaasa ka ja kuulame kõigepealt Juhan Viidingu tekstile kirjutatud laulu. Nii pall, valan paid vaadatagi valgust ja varju ja valguse märguja valguse näkku. Iga Ves toidet, Buy, mis ma poolele. Armastan suve esimest korda ja sile tädi liivaluidete. Armastan suve esimest korda mööda ja siledad liivaluited. Pimestav heledad, sile, idab laadsele näikesega päikesesiga saia. Väikelapsi. Uksed ja aknad on val valmides lampide arhiividest krampide aken väljapoole. Isegi tormiga? Hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Hinge teekond ei lõppe vormiga. Nii palju on vaadata, palju on vaade, käeaknad on Vakse ja tal oma poolele maa poole läinud. Hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Lauljad olid Maria Peterson ja Eva Eensaar ja nende plaat on mul üks armas plaat ja tihti ma seda kuulan. Kodus. Juhan Viiding, luuletaja Juhan Viiding millal tuli sinu ellu luuletaja Juhan Viiding? No eks ikka siis, kui tema esimesed luuletused avalikkuse hakkasid jõudma, ega ta neid oma küpsemise perioodi katsetusi just mulle ei käinud näitamas. Seda, et Ta luuletamisega tegeleb, teadsime me küll. Jaa, uskusime ka, et sealt midagi tule. Kas sa mõistsid teda kohe tema luuletusi, esimesi kui lugesid? Sellele küsimusele olen ma püüdnud vastata raamatus mis juba praegu on paljudel võib-olla loetud ja, ja mis sügiseks valmis saiapoodidesse ilmus ja ja ütlesin sellele siis tagasi kõigele Juhanile, tema luuletajateele, tema lapsepõlvele, tema kujunemisele ja püüdsin seda otsida, et millal ja kuidas see kõik oli. Ja seetõttu mul on praegu siin niimoodi raske ühe lausega või või lühidalt sellele vastata. See kõik oli niisugune pidev ühine tee, sest maju. Elasin oma vennaga ühiste seinte vahel. Siis, kui tema esimesed luuletused juba ilmusid. Kas luuletaja roll on elus teine kui mõne teise inimese roll. Kas luuletajal on suurem kohustus või vastutus? Ei ole, iga inimese kohustus ja vastutus on võrdne minu meelest ent mitte ära magada ja ja elada ausalt ja korralikult ja teha seda, mida sa. Vaat ma ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et luuletaja on selles mõttes eriline inimene et tal oleks suurem omad kohustused või suuremad õigused. Tan mõtlev inimene ja tema le antud anne võimaldab tal kuidagi erilisel viisil teiste inimestega rääkida. Aga ega ta ise elus seda niimoodi ei, ei mõtle või ei tunne, et mina olen luuletaja, minu koorem on suurem või kohus on suurem või, või mingid õigused on suuremad. Ma arvan, nii. Ilmselt igast luuletusest ja igast luuletusest võib lugeja saada isemoodi aru kontserni. Muidugi selles ongi kirjanduse ja kunsti see ime, et lõpuks sünnib midagi kunstiteose looja ja kunstiteose vaataja-kuulaja lugeja vastuvõtja vahel mingi uus asi. Aga luuletustes paljutähenduslikkus on tõesti ka luuletajaid pidi erinev. Muidugi ma vaatan, mul on riiulis seal kõrvuti on nüüd just see Anna Haava luuletuste koguteos suur paks, mis nüüd veel Sirje Endre, Urmas Oti kirjastus välja andis. Ja näiteks, kui me võrdleme Anna Haava mõnda lihtsat luuletust nõmmelill või või mõnd armastusluuletust siis selle kõrvale pannes no kasvõi Uku Masingu või mõtlesimetega Juhan Viidingu luuletus ja siis võimalus nendest aru saada on ühe puhul võib-olla tõesti suhteliselt justkui lihtsam, no seal neid niimoodi ei tohi keelse kohta ütelda, et lihtne Juhan Liiv on lihtne, aga geniaalne. Aga luuletused kindlasti jagunevad nii et muist nendest on meile kõigile väga laiale lugejaskonnale väga paljudele inimestele ühtemoodi tähtsad kallid ja senised varamu, niisugune klassika, mida me kõik teame peast. Ja mõned teised, mis nõuavad keeruliselt lähenemist ja, ja ka võib-olla niisugust muukimist ja, ja natukene, mis ei tule nii otseselt sulle kohe ei avane vaid mille niisugust sõnade kokkupanu või, või nendesse peidetud kaanisid keelelisi konstruktsioone, mis on huvitavad, sest luuletamine on ju üks keelevõimalusi. Et see, see on erinev luuletajate poole. Kui mina mõtlen Juhan Viidingu peale, siis minul tuleb kohe meelde luuletus, sel poisil oli raske veretõbi. Ma ilmselt meenutan seda luuletust kõige rohkem oma isikliku kogemuse pärast. Ma mäletan lapsepõlvest ühe poisi matuseid kooli aulas. Luuletus, mida sa meenutasid, on tõepoolest ka küll tõuke saanud 14.-st koolist ühe niisuguse traagilise sündmuse puhul ja need seda tüüpi luuletused Juhani loomingus on just need, mis on väga üldmõistetavad, noh, seal on mingisugune sügav inimlik valu, mingisugune pilt ja lõppude lõpuks valu ja kurbuse kaotuse kogemust on noh, küpsematel inimestel ikka kõikidel, aga näiteks neid luuletusi mõistavad ja elavad nendele väga kaasa ka just noored inimesed, ma olen seda korduvalt, see ongi üks niisugune asi, mis mulle rõõmu teeb, et ma olen näinud aastate jooksul, et, et Juhan Viidingu loomingut võtavad väga hästi vastu ja mõistavad ja tahavad ikka jälle lugeda hoopis uued põlvkonnad. Täitsa noored inimesed. Kui Juhan Viiding võib öelda, et armastas ise oma loomingut lugeda ja armastas ka sellest rääkida või oli see lihtsalt omalajal moes. 20 30 aastat tagasi oli luule lugemine ja, ja niisugune kirjandus, klubiline tegevus ja kooskäimine võib-olla teatud väljundiks inimestele niiskeks oma vaimse ruumi loomiseks oma vabaduse, püüdluste ja vaiksete sala, heade ja murede avaldamise kohaks. Et nüüd on võib-olla natuke teistmoodi, et luule lugemisega ja, ja luuleridade vahelt mingisuguse sõnumi otsimisega ei pea niimoodi pead murdma, et luule ei ole ainult mingi vabadusvõitluse osa vaid ta on juba puhtalt tulevad esteetilised ja kunstikriteeriumid puhtamalt esile. Aga teatud hulk inimesi, keda see Liik huvitab, haarab, need jäävad alati. Ma mõtlen, luule ei kao kuhugi. Mari Tarand sinu väljundiks on olnud raadio aastakümneid ja keelekõrvasaade. Aga oled sa proovinud ka ise luuletada? Kunagi? No kes meist lapsena poleks proovinud luuletada ja ma natukene ikka neid salmikesi tegin. Varases koolipõlves, aga minu see katse või võib-olla, et oligi keskkooli eas küll ma ei tegelnud sellega enam. Aga ülikooli minnes oli minu kõrval ja lähedal nii palju tõelisi luuletajaid minu silma all kasvamas arenevas sündimas minuga ühe aasta siis seas oli Jaan Kaplinski kursus hiljem Paul-Eerik Rummo. Ma minu kursusekaaslane on Andres, esin siis juba seal. Liiseppel Hando Runnel, Mats traat, seal suure luule, niisuguse tõusuaeg, kuuekümnendad aastad ja ma olen väga rahul selle osaga, et heade luuletajate kõrval peab olema andunud luulelugejaid. Neid, kelle jaoks on vajalik olla. Järgmine muusikapala on sinu jaoks ka väga oluline. Seal Anssic elav soomlane. Ma olen lihtsalt paaril korral raadiost vikerraadiost kuulnud seda laulu, mille ma siia hea meelega tänasesse saatesse põimik siin, sest et see on, esiteks on see soome teema Soome ja Soome Kirjanduse sama muusika on mulle lähedased. Aga selles laulus ballaadis on väga lühidalt kokku surutud väga suur tunne ja väga palju ühe rahva ajalugu. Ja kuna meie rahvatee on mõnes mõttes ikkagi kõrvutada, võtan soomlaste omaga, no on suured erinevused, aga midagi meie mentaliteedis ja meie võib-olla selles selles, kuidas maailma uuenemine ja no tööstuse ühiskonna areng ja mismoodi see ühele maale ja inimeste saatustele mõjub, on selles laulus kuidagi väga jõuliselt ja, ja kuidagi kirglikult ja hästi õnnestunud välja tuua. Aga mina ei tea, vahel ma mõtlen, et, et me suhtume sellesse nii loomulikult, et kõik saavad soome keelest aru, aga tegelikult ei saa soome keelest aru, ei pea lisama nii nagu kõik ei saa inglise keelest aru ja minule jäävad pooled vikerraadiolaulud kahjuks arusaamatutesse Ailav ju, ma tean küll, sellest saan alati aru, aga sageli on nii, et ma isegi taju, neid võib olla laulus on mõni mõte sees, et laulu kui laul on sõnad, siis need sõnad ei ole ju lihtsalt niisama, vaid nad kannavad mingit mõtet. Sellepärast seal ma ütleksin, et kui ma nüüd tere haaravalt ütlen ära, et selles laulus on poiss või mees, kes kasvab ühe jõe ääres ja Yogi virda. Vaan tähendavad, jõgi voolab ja voolab üha ja kõik, mis juh dub, kuidas ema hukkub ja kuidas isa on mures, et kas poeg viib elu edasi. Aga poeg ei taha talu vida, ta tahab minna kuskile suuremasse linna. Et niisugune, selle laulu sisu võib-olla liiga puust. Vahel on mul niisugune tunne, et äkki tahaks teada, millest laul räägib. Ei saada isa sündima. Selles laulus laulab Anssi küla sellest, kuidas aeg voolab nagu vesi ja voolab kiiresti. Mis tunne on sinul, kui sa mõtled aja peale? Mina mõtlen aja peale, aga mulle tuli praegu meelde, kui sa küsisid, et arvatavasti 40 aastat tagasi või 35 pidin mina tegema aastavahetuse saatesse oma. Kellele ühe väikse lõigu pealkirjaga aeg ja siis oli niimoodi, et võtsin oma väikse poja kodus seal kolmeaastane ja Ta hakkasime rääkinud, mis aeg on need ajahammas ja siis laps rääkisid, ajahammas, on sussid katki söönud ja ja mismoodi kõik see ja ma mäleta, et kuidas ma tahtsin seda lõikust saatelõiku hästi teha, et sealt tuleks välja see, et mis aeg on ja muidugi oma lapse kasutamine oli võib-olla veidi edev. Seda poleks teinud kunagi. Ja kodus lindistasin selle suure raske tohutu kohver makiga ja tahtsin meeleolu tekitada, küünal põles mul endal ja kuna lapsel köha, siis olid tal jalad sellesse sinepivannis ja siis ma lindistasin ja samal ajal isegi kuskil arhiivis alles võide. No olgu, aga siis olin ma ise noor, tahtsin teha ajas aja möödumisest ja mida ma siis sellest teadsid? Aga praegu mõtlen ma väga palju sellele, kuidas Aja kulgemine muutub aastatega. Praegu, kui mina räägin näiteks sellest uuesti ärkamisajast või 88.-st aastast näiteks või niimoodi siis on mul nagu väga lähedal see kõik on lähedal. Aga kui noorematega räägin, vahel mõni ütleb, et aga mina siis käisin lasteaias või mind siis ei olnud, noh 88. aastal. Ikka olin ja aktiivne ka. Käisin vanaemaga miitingutel. Nonii nonii, just, aga siis ma mõtlen veel niimoodi, et alles elas mu ema, jõululaupäeval möödus viis aastat tema lahkumisest aga ema oli sündinud 1906. aastal ja kui tema rääkis oma elu ja oma lapsepõlve, siis see sai mulle nii omaseks, et see justkui oleks minu eluga olnud, et ma nagu minu käsud tuses oleks nagu terve möödunud sajand üleni. Et kõike ma peaaegu nagu oleks omil silmil näinud, nende nii lähedal olid need jutustused, ema, isa, vanavanemad, aga näiteks, kui ma olin laps ja ema, kes midagi, mis oli olnud enne sõda see võis olla ju 15 aastat tagasi näiteks tookord. Ja see tundus mulle nii kauge kauge ajana mingi kättesaamatu tumeda minevikule, no kui räägiti 30.-st aastast näiteks 47. aastal, kui mina kooli läksin. Nii et need, need suhted ja need kõik muutuvad. Ja no Artur Alliksaar selle oma luuletuses kõik ära öelnud, et ei ole paremaid, halvemaid aegu. Sellest võiks nüüd niimoodi kinni, et eks ole, teate, võik seda. Et on ainult hetk, milles viibime praegu, no aga selles hetkes praegu eriti jõuluajal ja aastavahetusel ja iga inimene paratamatult mõtleb, pilk libiseb kuidagi tagasi ja ma mäletan, et ükskord Me hakkasime Andresega abikaasaga koos arutama, et kas me saaksime üles või meenutada, kus me oleme aastavahetusel olnud või mida me oleme teinud. See oli umbes siis, kui me oleme üks 10 aastat abielus olnud ja ime küll, me saime suure vaevaga need 10 aastat kõik, et ahaa, et esimene aasta oli nii, et sina olid sõjaväes ja mina olin üksinda. Teine aasta ma olin seal ja siis Indreku toota käisin ja olin, sõitsin Peedule ja kolmas aasta olime vot nende juures külas või kuskil oli veel see võimalik. Aga näiteks praegu, kui ma tahaksin öelda, et kus olen ma need jõulud või aastavahetused veetnud, mida ma olen teinud ainus, mida kindlalt mäletan. Mida ma saan niimoodi öelda, aga seegi on juba üks suuniseni ajakamakas. Et kui elasid veel Andrese vanemad, nii kaua, kui nad elasid siin väikeses toakeses võti paistab välja raadiomaja vastas siis igal jõululaupäeval me olime seal nende tillukeses toas. Andres, mina, meie väiksed poisid ja Andresega tee oma tütrega ja kõik läks täiesti kindla, niisuguse sissejuurdunud ja just selle tõttu eriti armsa, kuigi nii nii tuntud joone järgi kõigepealt need söögid, mida siis memme oli suure vaevaga taga ajanud, kuskilt ei tea, kust saaks seda lihatükki, kes või lauale panna midagi. Siis väike kuuseke kemisel radiaatori vastas tooli peal tabureti peal seisis, suurt sinna tuppa ei mahtunud. Aga kindlasti need vanad jõululaulud kõik laulsime läbi ja kuna mina lapsepõlves teadsin kõiki jõululaule sest ema, neid laulise, meil alati laulgi just neid vanu, traditsioonilisi kõiknelgarjastel väljas lapsed, kõik, tulge või oh sa õnnista üks roosike kõik, kõik niimoodi ja need laulsime läbi. Äi oli väga musikaalne, väga hea lauluhäälega. Ja siis muidugi need lapsed, kes kibelesid nende kingituste järele. Kingitused olid tagasihoidlikud meil nendel aegadel, aga alati ikka oli kõik ikka nagu peab ja siis tulime sealt ära mööda sedasama. Nüüd Gonsiori siis mis ta siis oli? Lomonossovi, Lomonossovi tänavat pidi jäika kotis oli, olid siis need saadud kingitused ja kõrvitsasalati purgikene, võib-olla, või midagi veel, siis läksime oma koju. Olime emaga jõulupuu all, et seda oli no mitukümmend korda ja see on kõik valgub kokku nagu üheks ilusaks jõulumälestuseks. Aga enam eritades ajas, et aastate sees on nii palju selge olnud, et kuidas see mälu siis seda pärast sealt välja võtta, mis, mis oli tähtis või mis, mis ununeb? Kuulame ühte ilusat jõululaulu mari valitud. Ja see on üks väikene kassett, mille kinkis minu emale õieti meie sõber. Jõuga Vanhanen, aga selle lindi peal laulab Jaan Arder vanu klassikalisi jõululaule ja väga minu meelest väga hingestatult ja väga ilusasti, nii et see on paljude mälestustega seotud, on, on see muusika ja, ja siin ma jälle mõtlen tõesti nende armsate emade peale Andrese ema peale ja oma ema peale kelle surmast just viis aastat möödub Mari Tarand, sinu elutöö on möödunud tegelikult siin, raadios, sa oled siin teinud saateid aastakümneid ja sinu käest on just seal küsida, kas nõukogude ajal tähistati ka raadios jõule? Nii nagu ma olen kuulnud, et see päev pole kunagi märkamatult möödunud? Täpselt nii oli, et me püüdsime nendel jõulupäevadel pühade eel ja pühade ajal. No kas need suvilga sokutada tasapisi ikkagi paigutada saadetesse isegi jõulumotiivi otseselt praegu, kus seda püüti välja, sealt kuidagi Vetušeerida. Muide, ma mäletan isegi niisugust asja, et kui hoog oli, kuuldemäng jõuluöö oli siis öeldi, et jah, seda muidugi tuleb seda kuuldemängu panna, aga pange seda suvel. Et umbes nii, et nii öeldi, et pange suvel, aga meie ironiseeris sisukas jaanipäev, vahel paneme või et muidu võib, aga mitte nüüd. Aga üldiselt me panime ilusat muusikat väga niisugust otsest jõulumeeleoluga seotud luulet, ikka talveluulesaated ja ja rääkisime selgetest ja ilusatest asjadest, aga nii nagu kogu meie töös ka muudel aegadel üritasime nendes tingimustes ikkagi võimalikult oma südame järgi töötada. Ja loomulikult oli aegu, kus ei saanud otse sõnu, neid asju välja öelda, mida oleks tahtnud. Aga eesti rahvas oli harjunud lugema välja. Neid salasõnumeid ka paljust vähemast. See heli või põhiheli, mida me pühade ajal raadio kaudu inimestele saatsime, oli siiski sedavõrd arusaadav neile, et arvatavasti nad said aru, et see oli meie jõulutervitus kuigi näiteks Marie Underi luuletust jõulutervitus loomulikult ei tulnud mõttessegi kellelgi püüda raadiosse panna tol ajal. Kas sa naudid praegust hetke? Ma ei hakka küsima, kas praegune aeg on hea, aga kas sa naudid praegu elamist-olemist? Loomulikult sellepärast, et need on olemas, noored inimesed minu enda isiklikust juurest tulnud ja teised ümberringi ja elu kestab edasi ja peab hea küll, majanduslik surutis ja see ja teine, aga elu läheb edasi, maakera pöörleb ja päike tõuseb ja läheb looja ja, ja mina elan niisugusel maal, mis on mulle armas, ainult sellega rahusid kliima soojenedes. Arstid. Sellepärast, et ma sellepärast hakkasin siin naerved, et Andresel oli kogu aeg selle tiivaga ja kliima soojenemisega kliiva. Ma elan ju vanni, niuke doloogi abikaasa, aga ma tahaksin, et oleks need, need talved veel kunagi, mis olid minu lapsepõlves ikka meil olid vildid. Ja, ja suur paks lumi oli, kelgutasime, suusatasime ja ja see ilus talvine loodus, no seda ma natukene. See nüüd on, et, et kliima soojeneb. Aga mulle meeldib, et on aastaajad, et siis tuleb jälle, hakkad ootama seda kevadet ja, ja siis sisendab läbise suvi ja siis hakkad ootama sügise ilu ja siis natukene on niisugused pimedad ja minule isiklikult raskemat aega. Uut aastat ja uut suve ja uut kevadet ootan sellepärast, et nii palju huvitavaid asju näiteks üks mu kõige suurem lapselaps lõpetab põhikooli kevadel ja maal me tahame ehitada või taastada oma fana ehatuulekoja. Ja siis arendada seal oma tammikut, jama, puid ja, ja maastiku ja maal me saame koos olla kogu perega, mõlemad pojad oma kaasadega ja oma lastega on meil ikka on seal niisugust aega, kus kogu see suur pere on koos ja väga kaugele ette ma ei mõtle. Ma leidsin ühe uue võimaluse enda jaoks, et kuna mul nägemisega nii halvasti, et ma ei saa raamatuid enam lugeda ka, ma olen selle paari viimase kuu jooksul selle aasta lõpus läbi lugenud, siis või kuulanud kolm suurt romaani audioraamatutena kaks neist soome keeles ja, ja ühe nüüd oma Kivirähu ussisõnad, mis mul oli ka lugemata ja see võimalus värskema kunstiloominguga ikkagi kokkupuutes olla, hoolimata sellest lugemise kaotusest, see on üks rõõmustav. Neid asju mul, nii et ma usun, et kui neid audioraamatuid ikka rohkem tehakse, et ma siis vaimset toitu ka sellist saan, sest lõpuks jääb ju alati muusika, mida kuulata. Aga tahaks ikka kirjanduse eluga ka veel kursis olla. Raamatu ajapildi sees oled sa õnnelik, et sa kirjutasid raamatu ja oma vennast? Ma olen rõõmus, et ma selle ülesandega hakkama sain. Sest ma olin alguses väga ebakindel, sest teema oli nii suur ja raske ja ka liiga lähedane südamele, et sellega oleks kerge pallud tegeleda. Ka ma olen täiesti hämmastunud ja, ja väga rõõmus, et ma olen nii palju head vastukaja saanud kui see ei mõju kuidagi liiga enesekeskselt, aga ma kõige suuremat rõõmu tegi mulle muidugi see, et kaks mulle väga tähtsad vaimset eeskuju ja head kirjanikku minu lemmikkirjaniku. Viivi Luik, Jaan Kaplinski, mõlemad on öelnud mulle väga toetajaid ja väga häid sõnu raamatu kohta. Aga paljud teised inimesed on ka helistanud ja kirjutanud ja ja öelnud, et nad sellest raamatust leidsid midagi, millele toetuda, millega samastuda või, või mille ka mõelda niimoodi. Nii et ma olen sellest kuidagi üllatunud. Ma arvasin, et Juhan Viiding on armastatud luuletaja ja et tema kohta kirjutatud raamat võiks huvi pakkuda aga et seda nii soojalt on vastu võetud. See on tõesti mulle kuidagi väga kohe vapustav. Aga kuidas sa kirjutasid raamatut, sa oled maininud ka meile siin, et sul on nägemisega probleeme ja sa isegi lugeda ei saa, kuidas sa siis raamatutel kirjutasid, kirjutas? Kirjutasin käsitsi käekirjas ja Mul oli abiliseks minu õetütar Leena Toomas Berg, tan tõlkija, prantsuse filoloog ja väga mulle lähedane inimene ja ka väga sügav ja tõsine kirjandusinimene. Ja tema siis võttis need minu kirjutatud leheküljed lõi arvutisse, tuli, luges mulle ette. Ja siis me parandasime, kus vaja, ma jälle kirjutasin. No see raskus oli selles, et ma ei saanud oma kirjutatuga uuesti nimede koosluses olla nagu normaalne, on ju nii, et ikka jälle loed üle ja vaatad, kus parandada, kuhu see mõte jooksis, ma pidin seda niimodi distsiplineerima ennast, nii et ma peas Ta on, mida ma tegin ja kuhu ma jõudsin. Aga kuidagi nii see läks. Aitäh sulle mari südamest, et sa tulid meiega ja kuulajatega oma mõtteid jagama. Ja, ja me soovime sulle ilusat pühade jätku. Ja viimane sõna jääb sulle tänases saates. Oli päris raske, aga ka väga hea istuda jälle raadiomajas selle laua taga, kus ma nii palju kordi olen istunud ja kus inimesed siin raadiomajas olid minu vastu head. Mul on üldse vedanud, ma olen palju headust tunda saanud teiste inimeste poolt. Ja ma tahaksin ise kogu südamest nii palju, kui saan teistele inimestele seda vastu anda. Ja praegu saan ma saata Teele teile, kes te kuulasite ühe oma armsa muusikapala ja see koorilaul ja ma mõtlen siin sellele, et meil tuleb laulupidu. Ja ma mõtlen siin, et selle laulu sõnad on loonud eesti luuleklassik, Karl Eduard Sööt. Ja viisi on loonud Aleksander Läte ja seda esitust meeskoori juhatab siin Gustav Ernesaks. Kõigel sellel on minu jaoks olnud tähendus. Ja nüüd siis pilvedele