Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on alpinist Alar Sikk, kes 2003. aasta maikuus vallutas esimese eestlasena maailma kõrgeima mäe Everesti tippu ja kes tänaseks on käinud kõikide kontinentide kõige kõrgematel pudel. Saadet juhib Marje Lenk. Kuidas elate Allažik? Tähendab elu on hea ja ma arvan, et aina paremaks läheb, kuna tervis on korras ja mida eluks rohkem vaja ongi. No teil tuleb ilmselt sellele küsimusele siin Tallinnas õige mitu korda vastata, sest tulite täna võrusse, jääte siia paariks päevaks. Ma käin Tallinnas päris tihti siin igasugu asju ajada, sellepärast et ma tegelengi ju põhimõtteliselt ekspeditsioonide korraldamisega ja matkade korraldamisega ja ja paraku see niimoodi on, et kõik käib ikkagi läbi Tallinna. Te sõidate Võru ja Tallinna vahet põhiliselt bussiga, mitte autoga. Tavaliselt ma sõidan kas mõne sõbraga või tulen bussiga, sest Tallinna liiklus on natuke hüsteeriline. Pealegi Tallinn-Tartu maantee ei ole kõige parem. Samas Tallinnas on alati parkimisega probleeme. Targem sõita bussiga, kuna bussi saad, sa magad raamatut lugeda, teha kõike neid asju, võib-olla Tallinnas mõni õlut juua, siis ei ole ju sõitjatega midagi. Mina eelistan igal juhul ühistransporti. Kui palju sellest möödas on, kui te reisilaevalt meloodia ära tulite ja baarmeni tööga lõpu tegite? Kas on juba aasta? Oi, ma arvan, et poolteist tulin sealt ära vabatahtlikult, kuna lihtsalt teenindaja amet sai minu jaoks läbi. Mõtlesite kaua, kas lahkuda või mitte? Loomulikult sellepärast, et tänasel päeval üldse mingit töökohta omada on tegelikult tõeline õnn. Kui kaua te Tallinkis töötasite? Umbes seitse aastat aga baarmeni kokku olen töötanud viisisast. Mis olid laeval töötamise eelised ja ja mis puudused? Jah, asjal on häid ja halbu külgi, tähendab hea on see, et kui oled laevadel, siis ei ole sul mitte mingisugust elu muret. Sa teed oma tööd, sul on magamiskoht olemas, sul on seal kaaslased olemas, riie on seljas, söök on kogu aeg ees, kusjuures väga hea. Samas võib olla negatiivne pool on see, et, et sa oled ikkagi laevas kinni. Sa ei saa alati maha jalutada, nagu sa tahad. Ja noh, ta on ikkagi nagu pisike kinnine ühiskond. Praegu on ikkagi aega palju rohkem ja selles mõttes on palju paremat, teed seda, mis, mis meeldib. Ja ma arvan, et et selles mõttes ma olen küllalt õnnelik inimene, et minu töö on praegu minu hobi. Te olete maailmas väga palju ringi rännanud ja küllap olete külastanud ka paljusid paar, et vaadata, kuidas mujal töötatakse, kuidas kliente teenindatakse. Ma olen jah, tõepoolest kõik seitse kontinenti läbi käinud ja võib arvata, et väga palju olema viibinud ka erinevates paarides paar on maailmas nagu paarike, enamalt jaolt on ta ikkagi kõik üks, noh, näiteks tänapäeva Eestis paljud kiruvad, Eesti teenindamine on halb ja võrreldes sellega, mis on välismaal näiteks mina seda ei ütleks. Ma leian, et meie teenindamine on, on täiesti maailmatasemel. Kuid meil on baarmen väheseks jäänud. Noored naised on põhilised lettidega. Jah, paraku ta niimoodi tihtipeale on, sest baariomanikud vana baarman peavad juba liiga targaks ja kavalaks ja siis tuleb võttagi see inimene just nimelt metsast. Aga tihtipeale sellega tehakse vigu, sellepärast et baarman ikka vana, ma arvan, tal on kogemusi, tal on oskusi, oskate inimestega suhelda? Loomulikult. Ma arvan, ma arvan, et ta toob paarile rohkem kasu kui kahju. Kui eestlase teenindamist võrrelda, et ütleme lõunamaalase teenindamisega, siis Eesti teenindus on kindlasti palju täpsem, asjalikum samas kindlasti külmem lõuna poolika baarman näiteks sihukese naeratusega tuleb sind teenindama, et et meil seda. Aga, aga see ei ole nüüd näite, kuna noh, sealgi oma halbu külgi. Kui Aasias ikka paarides käid siis ega ega noh, euronõudeid seal ei kehti. Ja näiteks kui ma käin mägedes, siis üldjuhul ma ei luba grupi liikmetel eriti sihukesi urkaid külastada, sest esiteks, seal saab kohe mingisuguse võõra bakteri endale sisse ja siis on, on tipu võtmine nurjunud. Et peale mäge võivad teha, mida tahavad. Everesti juures on üks koht, kus teie ei pea söögi ja joogi eest maksma. Mida see koht endast kujutab? Ka see on katmandouse on restoran Rum, tuul, mis peaks siis tähendama õieti jalajälge seal on klubi Everesti tippu, meesteklubi, sinna kuulud, ei ole registreeritud sellesse restorani, siis klubiga Mart. Ja kui lähed sinna, näitad oma kaardi ette, siis peremees võtab lahti suure raamatus on sinu nimi, võrdleb sealsete andmetega sinu kaardi andmeid ja istud maha ja sööd, jood. Nii et kui te jälle sinnakanti satute, siis restorani uksed on teie jaoks valla. No tahaks loota, aga ega kunagi ju ei tea, mis seal vahepeal juhtunud on, võib-olla on omanik vahetunud või? Seal võib mida iganes olla vahepeal toimunud? Ühes Londoni vanas raudteejaamas avati pärast remonti Euroopa suurim paar. See paar on 90 meetrit pikk. Huvitav, kuidas sellises kohas oleks baarmeni tööd teha? Ei kujuta ette, aga töö on töö ja, ja mina näiteks olen alati kohanenud vastavalt olukorrale, kui olegi algul hakanud, küll ära harjud ja töö on töö ja palk, palk. Kas see töö teeb ka jalgadele liiga? Eks ta natuke ikka teeb, sest pidev jaladel olek ja kusjuures mitte kõndimine seismine tihtipeale ta mõjub jalgadele, aga tavaliselt noh, mõnda baarmeni õpetanudki olen, siis on niimoodi, et kui peremees pole selle eest hoolitsen, siis vaata endale ise midagi pehmet jalgade alla, kus seisad ja tegelikult vanaduses hakkavad need asjad päris kõvasti mõjuma. Alatalu teinud õnneks ei ole, aga muidugi vahepeal isegi oli, kuna minagi noor ja rumal ja näiteks jooksin asfaldi peal noorena, kus ma siis oma põlved natuke tuksi keerasin. Õnneks on see üle läinud, aga aga kui ma praegu vaatan noori inimesi jooksmas asfaldi peal, siis mina keelaks selle asja ära. Sest ma ise jooksen ainult pehmedel metsal. Milliseid ametit enne baari tööle minekut pidasite? Küsib üks raadiokuulaja. Peale sõjaväge töötasin ehitusel puidutsehhis ja siis hakkasin paar meheks. Nii et pärast algkooli lõpetamist läksite kutsekooli? Jah, ma õppisin mööblitisleriks, see nõukogude aeg sügav ja siis nagu õppimisel keegi erilist suurt mõtet ei näinud, vaja oli kiiresti minna tööle hakata raha teenima ja ütleme, need, kes nüüd kõrghariduse omandasid, enamalt jaolt nendest said siis küllaltki väiksepalgalised õpetajad. Aga ehitusel tookord võis päris kõva palka saada ja omandan korraga keskharidus, pluss siis eriharidus. Sellel ajal oli see palju mõttekam. Kus te ehitustööd tegite? Võru KEKis ja hiljem ehitasin ühte mäesuusakompleksi ja seal ma siis paar alustasin hiljem. Mulle rääkis kunagi üks alpinist, et kui tema seisab kusagil kõrgel tellingute peal või vaatab rõdu äärelt alla, siis hakkab tal halb, aga mägedes on teistmoodi. Seal ta niisugust hirmu ei tunne. Kuidas teiega on? Minuga on täpselt sama lugu, et ma nimelt väga kardan kõrgust ja nüüd on erinevad, kõrgused on see ütleme siis füüsiline kõrgus, mida ma väga hästi talun, sai seal kõrgel kohalolek. Aga kui ma pean seisma näiteks kas rõdul või siis tellingute peal või kaljuäärel, siis see on minu jaoks praktiliselt ületamatu. Üks kuule küsib, et kui mägedesse minnakse, kas siis võetakse ka kangemat kraami kaasa. Ikka võetakse, ütleme, suurtes mägedes, kui on aklimatiseerumisperiood ja mitte midagi seal teha ei ole, siis siis õhtuti ikka napsutatakse. Ega peale raamatu lugemisel muid tegevusi suurt pole. Kui enne tippu tõusmist pits konjakit võtta kas see teeb head või halba? See teeb nüüd päris kindlasti halba, sellepärast et peale kuue tuhandet meetrit näiteks on alkohol juba surmav, kuna organism hakkab alkoholi põletama, aga põlemiseks on alati vaja hapnikku, aga mägedes hapnikku ei ole ja kui ta hakkab seda verest võtma, siis inimene tihtipeale ta lihtsalt sureb ära. Räägitakse, et te olete kõva suitsumees. Kui palju siis kõva suitsumees päevas suitsu tõmbab? Noh ütleme niimoodi, et pakk päevas, mis tegelikult eriti palju ei olegi. Samas ei ole see asi, millega kiidelda, sellepärast et ma oleks ilmselt palju tugevam mees, kui ma suitsu ei teeks. Teine asi on see, et suitsu tegema hakkasime väga hilja, alles sõjaväes. Siis kui minu organism oli nagu välja arenenud juba. Mägedes tõmbatega tundub küll, kuidas nägedes suits põleb. Kõrgel põleb, siis põleb, kaua. Olete proovinud suitsetamist maha jätta? Oi, ma olen seda väga palju kordi teinud. Kuuajalisi ja paarinädalasi kordi on tulnud palju ette sädevio närviliseks, ta teeb päris närviliseks, ma ei tea, millal te siis mööda maailma rändama hakkasite. Kui ma tulin sõjaväest, siis ma hakkasin käima mööda nõukogude liitu Kuriili saartest Sahha liinist kuni uurali, niisiis Turkmeenias karakkumis, kõrbematkadel igal pool, kus kus vähegi sai. Aga siis peale seda, kui ma sain kokku Jaan Künnapiga, see oli nüüd 98. aastal, siis ma tegin oma esimese suurema mäes, oli Elbrus. Nii mõnigi võib imestada, et miks läheb inimene kõrbesse? Kõrb see on ju lõputu liivaväli kohutav kuumus, liivatormid, veepuudus, skorpionid ja nii edasi ja nii edasi. Seda arvavad inimesed, kes kunagi pole kõrbes käinud ja kõrb ei ole sugugi mitte elutu koht. Kõrbes on väga ilus ja väga palju on seal vaadata seal taimed ja loomad ja seal on omad mäeahelikud. Seal allikad ja vesi igivahepeal ja, ja tegelikult seda ei saagi päris niimoodi kirjeldada, seda peab nägema. Turkmeenias käisite te kohe mitu korda, ma arvan, üks kuuskurnil sõjaväes olite te ka kõrbealadel teenisite Afganistanis. Sealse kõrge temperatuuri talumine võib olla küll väga raske. Jah, see oli päris suur kõrb, kus ma olin solidaarselt immargooja registani vahepeal sedasama koht, kus praegugi mägistatakse, moodustatakse Helmandi provints. Seal ikka temperatuur tõuseb? Ei mäleta vist kõige rohkem, mõõtsin mingi 70 kraadi. Kuidas on võimalik nii kõrget temperatuuri välja kannatada? Ega inimvõimetel ei ole piire, aga nii palju, kui mina seal tähele panin, siis põhjamaa inimesed nagu kannatasid paremini välja kui, kui lõuna omad. Persona saatekülaline on alpinist Alar Sikk. 1998. aastal läksite siis Elbrus vallutamas. Kuidas te, Jaan Künnapi juhitud meeskonda sattusite? Lihtsalt ühe sõbraga tuli mõte minna mägedesse ja tema tundis Jaan Künnap puit. Ja siis võtsime temaga ühendust ja nüüd alguses lõi. Ei, Andres Rannametsmees, kellega me tegime, siis kõrbematkasid ja muid matkasid nõukogude liidus. Nii et Jaan Künnap oli nõusteid oma meeskonda võtma vaatamata sellele, et teil ei olnud mingeid mägironimise kogemusi. Ja sellepärast, et nagu künnab, soovitab ja minagi, et Elbruse taoline mägi võikski olla inimesel üks esimene kõrgeim mägi ja kohe ei maksa Everestile trügida. Nii et Elbruse saite te siis selle mäe maitse suhu? Jah, ütleme siis niimoodi. Jutud soomuses, hoiustusensus mäe haigusesse. Enn Nõmmikuga käisite hiljem Alaskas Me kinnit vallutamas. Kas põhjapoolsemad mäed on raskemad, mäed? On põhjapoolus on lõunapoolus, mida nüüd ekvaatorist kaugemale ükskõik missugusele poolele, siis läheb mägi raskemaks, kuna ekvaatori juures on õhk kõige hapnikurikkam. Ja kui ma käisin näiteks Antarktikas Winsamassiifil, mis on siis 5000 meetrit kõrge, aga ta on, ütleme sama raske, kui ma mõtlen hapnikusisalduse poolest, kui ütleme ekvaatori lähedal oleks mingi kuuepoolene mägi. Mäkin tegelikult Everesti tase. Sama raske nagu Everest Mäkineni nõlvale sõidetakse lennukiga. Miks? Ta on täiesti ligipääsmatu piirkond, hästi sulavee, rikas tundra, läbipääsmatu mets, karudega, kusjuures üks venelane kunagi oli tahtnud minna ja lennukiga lennata ja siis ta läheb niisama jala kohale ja ja need jäid tema viimasteks sõnadeks, kavist inimkonnale. Härrade kadustajad, lennukiga minek, teevio nähvalutamise väga kalliks. Jah, see kindlasti saab hinna üles, aga samas see on kõige reaalsem moodus tippu jõudmiseks. Mitmekesi te käisite, meid oli tookord kolm, jõudsite tippu ja tegelikult ei tohiks nagu kolmekesi sellise mäe peale minna seda mäge. Peaks võtma vähemalt kuus inimest. Sellepärast et kui ühega midagi juhtub, siis kaks inimeste jõuad olla vedada pärast vallutamist sõitsite Alaskas ringi ja mitu päeva võtsime rendiauto, käisime kalal, sõitsime ringi, seal hoopis teistsugune maailm, on teistsugune maailm. Ja väga palju teistsugune maailm. Mind üllatas näiteks kõige rohkem see, et seal on inimesed on meeletult ausad, isegi kui sul dollaripakk seal kuskil laua peal vedeleb, siis mitte keegi ei puutu. Näiteks lennujaam oli täiesti avatud öösel mitte ühtegi inimest uksed lahti ei algul magasime sealsamas lähedal telgis. Siis kui sääsed sööma hakkasid, siis lihtsalt läksime lennujaamahoonesse sisse. Nagu paistab igast inimesest ja kui me siis hiljem näiteks peavad Alaskalt, lendasime sätlisse, võtsime sealt rendiauto, et sõita alla suurde kanjonisse ja tahtsime oma asju jätta suvalise inimese kätte, et ta paneks garaaži või ajasime juttu seal inimestega, siis see inimene ütles niimoodi seal ütles, et et jah, et ma võin asjad võtta küll seal mägivarustus, aga ma selle eest ei vastuta, et nad alles jäävad selle passitreerijale sinna Maloska, mis mulje suur kanjoni siis me olime autoga ja lihtsalt sõidad sinna kanjoni serva kuhugi. Et mingit osa kanjonist, seda lõhet, mis seal on, aga, aga sa ei näe seda tervikpilti selleks, et suurest kanjonist saada mingit ülevaadet, selleks on vaja ikkagi teha lennukiga tiir. Saar sai hooma muidugi suurust. No sinna jõuab veel, ma arvan küll. Kas Enn Nõmmik oli ka see mees, kes soovitas teid Everesti ekspeditsioonile kaasa võtta? Aitäh ja seda kohta Everestile pakuti temale. Aga mis lennul oli selgtuur haige ja oli ka peenikest peret juurde tulemas perre ja niimoodi selle koha, nagu mulle andis. Te olete rääkinud, et olite enne Everestile minekut tehniliselt ette valmistamata, et ei osanud isegi sõlmi teha. Kuidas te siis ikkagi hakkama saite? Mcilly mäel ja Everestile. Mäkinglinud natukene nõuab teatud kohas tehnilisi oskusi, aga mitte palju. Ja Everest ei ole ka mitte tehniline, nägi ta on puhtalt süüsisedal mägi. Füüsis on mul kogu aeg hästi kõva olnud, on väga hea, kriminaliseerida, see on kaasasündinud, 20, ma arvan, see on kaasasündinud jah, sest kellele ta lihtsalt ei tule, ta võib olla ükskõik kui kõva sportlane ja tal julagi Mõtja toidi mägedes mitte midagi. Teil jäi omal ajal Lenini mäetipp vallutamata, sest pidite aitama hätta sattunud meeskonnakaaslasi. Mingid kogemused siis ikka olid, et saite neid inimesi aidata. Aitäh ei, mis ma nüüd nii väga ikka aitasin. Tuli neil natuke varustus seljast võtta, juhtida lihtsalt olla. Nad kõndisid oma jalal. Kui palju teil Lenini mäetipu vallutamisest puudu jäi? Mingi 100 meetrit võib-olla? Everestile on ilmselt hätta sattunud kaaslaste abistamine väga raske. Kui nüüd tipu lähedal midagi peaks juhtuma, ega seal tehnilise keele suurt midagi pistmist tuleb ta alla kanda, aga tõenäoliselt seda ei jõua ja enamus, kes siis Everestile surevad, jäetakse kõik kohapeale. Nii et Everest on ka omamoodi kalmistu Kuivõrd kalmistu on sellepärast, et, et seal on nii meeletult suured tormid et inimene seal laip pühitakse lihtsalt kuhugi orgu ära liustikule, et neid laipu näed seal küllaltki vähe. Kuus aastat on teil Everesti vallutamisest möödas. Tänaseks olete käinud kõikide kontinentide kõige kõrgematel tippudel. Kas olete nüüd tehniliselt kogenenum? Olete kusagil õppimas käinud? Noh, ma natuke Jaan Künnapi juures käisin õppimas ja ega ma suur tehninalpinist muidugi ei ole, aga midagi on õpitud näiteks tehnilistest mäetippudest. Minu jaoks oli kõige raskem muidugi korsess püramiid papos seal on kõrged püstloodis kaljuseinad ja seal läks neid tehnilisi oskusi vaja. Võib-olla mõne jaoks ei ole raske mägi minu jaoks väga raske just sellepärast, et. Ma kardan kõrgust. Just sedasama kaljusein tehnilise uskumise nii palju nüüd on, et et teha neid igasugu tehnilisi asju seal. Aga just see kõrgusekartus tegi sellena minu jaoks just eriti raskeks. Alla ei tohi vaadata. Tohib ikka. Aga kas suudad? Üks kuule küsib, kas lumelaviini diaKivilaviinid on mägedes kõige suuremaks ohuks. Noh, eks ta tõsi on, et lumelaviin mägedesse kõige ohtlikum asi Kiviloviinid võib-olla mitte nii rusuvoolud sellepärast et nad on aeglasemad. Aga lumelaviin on välkkiire ja üldjuhul sealt ei pääse. Oht kindlasti on praod, kuhu kukkuda, sest ma ise olen mitmesse prakku kukkunud. Samas alpinismi õpetab tegelikult just seda, et mägedes õnnetusi vähem oleks. Ja kui sa reegleid täidad, siis neid õnnetusi on vähem. Näiteks kui prakku kukud, siis selles ei ole alpinismi midagi erilist, kui saad köites korralikult kinni, kõik sõlmed on korralikult tehtud, siis kukkumine, see on niisugune asi, mida olid, isegi ei tasu eriti meenutada. Neid pragusid ei ole siis näha, need on lumega kaetud. Seal on praod, mis on, on lahtised, mis on kinnised ja lahtine, praegu ei ole kunagi ohtlik, sa näed teda, sa hüppad sealt üle, nad on nähtav, aga ohtlikud on kingitused, laod, kus lumi on tuisanud, sihukese silla, sa ei näe pragu, astud sinna peale, vajub läbi, et just need on ohtlikud praod, mitu meetrit kukkusite? Mingi viis, et kui on, siis köid rippuma, aga prao sügavus oli, ma arvan, mingi 30 40 meetrit meile natuke ohtlik olukord, kuna me olime ainult kahekesi käies. Nii et siis üks inimene hoidis mind, rippusin tema hoidis lihtsalt ja üks 15 20 minutit, kuna abilised jõudsid välja tõmbasid, oli Pakistanis Gazprom kahe peale on 8000 meetrine mägi. Õnnetusi on rohkem ka olnud, pikal sanschhanis antingle ronides tuli laviin, jäime laviini, tuli kõrval tipult Chopaajev nimeliselt ja seal sõimatuks 13 inimest surnuist, aga eestlased jäid ellu, me jäime küll laviini nagu lõpuosas, aga aga siin hullama siis võik surnud kivid on ka ohtlikud mude kõrgelt tuleb ja siis ta tuleb nagu püssikuul. Noh, selleks on kiiver olemas ja, ja pead ikka vaatama kogu aeg ülespoole, kus ta võib tulla ja üldiselt siukest koht teada, kust ta tulla võib. Päike ja äike on kindlasti mägedes väga ohtlikud. Jah, ega mägedes ongi soojus, võib-olla kõige hullem asi. Kui on külmad naedasti, külm ilm, siis üldiselt liustikud, igasugused laviinid, kõik on paigas. Aga laviini tekivad siis, kui ja kõik hakkab sulama, hakkavad lumed, jääd liikuma. Et see on palju ohtlikum, kui kui külmad ilmad. Prille ei tohi kaotada, teie jäite kord prillidest ilma? Everestile kukkusid kaljust olla, aga siis on üks mu sõbra luid varuprillid, mis ta mulle andis. Seal kaob silmanägemine ilmselt väga kiiresti. 10 minuti jooksul. Kas olete ka tugeva äikese ajal mägedes olnud? Ma olen küll väike, ei kujuta erilist ohtu nüüd mägedes selles mõttes küll, et et võib tekkida lumetorm, lumesadu suur. Kuuendal aastal Everesti katastroof toimuski tänu väikesele. Ja siis on muidugi see eriti naljakas, et kui kui näike ja kirka otsa ajad püsti, enda pea kohale võiks, säriseb. Üks kuule, tahab teada, miks kutsutakse üle 7000 meetri jäävad kõrguste surmatsooniks. Surmatsoon algab jah, 7000-st umbes noh, seda esiteks sellepärast et õhk on järel võib-olla üks kolmandik ainult sellest, mis merepinnal ja see ongi põhipõhjus, see ei ole koht enam elamiseks, kuna ütlema maailma kõrgeim püsiasustusega koht on Tiibetis, Rumpuki klooster on 5000 meetri kõrgusele peale, see tähendab püsiasutustele. Ütlen ette, et Everesti tippu minnes mõtleb inimene ainult sellele, kuidas elus püsida. Mägedes olen siis ma tõepoolest vahel ma mõtlen, et misasja ma otsisin ja kui jõuad tippu, ega siis mingit eufooriat ei ole, suurt esimene mõte on, kuidas kiiresti alla saada ja võib-olla eufooria tekib just alles siis, kui jõuad alla, jõuad pubisse, võtad esimese öelda, siis on see eufooria. Mäletate ikka midagi sellest, mis Everesti tipus toimus? Natuke mäletan, aga mitte palju. Filmi vaadates tuleb meelde, mis seal ikka, jõudsid kohale, tegime paar pilti, natuke filmisime, ütlesime lipu välja Eesti lipu ja kiiresti alla tagasi. Kas seal üleval tipus käib väga suur sagimine? Või on seal oli, tookord oli palju rahvast ja põhiliselt kahelt poolt tullakse Tiibeti poolt kui Nepaali poolt ja siis tipust saadakse kokku. Ja noh, kuna Everestile on niimoodi Neid päevi, kus tipus on minna on väga vähe, tollel aastal, siis kaks päeva siis kõik massid üritavad kiiresti nende päevade sees ära teha. Üks kuulaja tahab teada, mida kujutab endast Everesti tipus olev redel. See kuulus redel. Noh, see on lihtsalt üks alumiiniumist ehitusredel, mille üks suur Hino ekspeditsioon siis 75. aastal ühe püstloodis kalju seina alla tõi ja ilmasele redelit ei ole võimalik sealtpoolt ronida. Hiinlaste ekspeditsioon oli ka esimene ekspeditsioon, mis seda rada pidi nüüd tippu läks. Ja näiteks kui nüüd ajalugu vaadata, siis 24. aastal, kui jäid kadunuks George Mallory ja vain ja vaieldakse selle üle, kas nad käisid tipus, see oligi nüüd sellel marsruudil. Kas nad käisid tipus või ei siis osad ütlevad, nad võisid käia, osad ütlevad, ei võinud käia. Samas sajandi alpinist, Reinhold Meissner arvab, et, et tippu jõudnud kuna ilmas redelita näiteks sellel ajal ei olnud võimalik sellest teisest vastandust üle saada. Ta kaljus artistid on köitega kinnitatud, kalju külge nii-öelda logiseb ja ega ta on suht ebameeldiv koht. Ja inimesed seisavad järjekorras, et redelile pääseda. Kaua teie ootasite oma ruumi kaks tundi, kaks tundi. See on ju nii pikk aeg. Ludki Reinhold Messnerile, kes on vallutanud kõik 14 8000 meetri kõrgust mäge meeldib üksi mägedes käia. Ta on öelnud, et üksi võib mägedes ronida kuid teine asi on kusagil ohtlikus ja külmas paigas. Mitu ööd järjest üksi olla. Olete Messneriga nõus? Absoluutselt ja noh, Mesmer Mesmer, ta on läbi aegade kõige parem alpinist olnud üldse ja kui ta nii ütleb, siis nii ta Kuidas ta nii heaks on saanud, mis on tema tugevus? Tugevus on lihtsalt head füüsilised võimed pluss siis meeletult hea, kaasasündinud Akimatiseerumine maatiline alpinist, mina näiteks niphonaati alpinist ei ole, mul on muudki teha, kui kui mägedes ringi kolistada inimesel muud teha, ainult mägedel on ennast pühendanud ja üksi ära teinud 14 8000 meetrise tipu siis ta peab fanaatik olema. Näiteks minul ei ole tahtmist kõiki 8000. ära teha. Meissner on öelnud, et tõelised alpinistile on need, kes lähevad tippu ilma hapnikumaskita. Mida teie selle peale kostate? Tähendab, mis ma oskan kosta nüüd see oli minu esimene kaheksatuhandeline tipp ja kõige kõrgem, kusjuures maailmas meil oli rahvusekspositsioon. Ma polnud kunagi varem hapnikku tarvitanud ja ma ei riskinud minna ilma hapnikuta. Nüüd kui ma läheks uuesti Everestile, siis ma tõuseks sinna kindlasti ilma hapnikuta. Sest mis on hapniku, need plussid ja miinused? Üksteisese hapnikuga minna mäe tippu on äärmiselt ohtlik. Palju ohtlikum kui ilma, sellepärast et kui hapnik näiteks lõpeb, ütleme, juhtub selle hapnikuballooniga midagi või maskiga või ja hapnik lõpeb otsa, aga sinu organismi hapnikuga harjunud siis tõenäoliselt sa sured ära, aga hapnikuta siis mingil hetkel sa lihtsalt ei jõua minna. Ja see, see tunne ei ole petlik. Sa tead, et edasi minna ei saa, lihtsalt tuled alla. Teine hapnikku miinus on see, et kui meie nüüd läksime Everestile, siis meil oli kolm ballooni. Balloon kaalub neli kilo. See on 12 kilo, pluss seljakoti, ütleme sul on raskust 15 kilo seljas. Kui sa lähed ilma hapnikuta, siis on sul ainult veepudel põues ja on palju lihtsam. Tähendab nüüd minuga juhtus niimoodi, et kõige hirmsam asi. Minu hapnik sai otsa Everesti tipus. Teoreetiliselt oleks pidanud ära surema 15 minuti jooksul, aga, aga seda ei juhtunud. Noh, mul on heagi mat ja ma tulin lihtsalt ilma hapnikuta alla. Aga üldjuhul nagu teoreetiliselt peaks ära surema, kui sa oled hapnikku kasutanud. Nii et hapnik on oma plussid-miinused, et kui ma juhuslikult peaks järgmine kord minema, siis kindlasti ilma hapnikuta. Ma olen lugenud, et K2 mägi Pakistanis on selline mägi, kuhu hapnikuballoonidega ei lähe, sest sa lihtsalt ei jõua sellise kandamiga tippu. Jah, ta on natuke niisugune äkiline, järske, seal hapnikku seljas kanda on meeletult raske et üldjuhul tehakse hapnikku ikkagi ainult Everesti. Messnerile on alles kolm varvast, seitsmest on tulnud tal loobuda. Kas saapad ei kaitse siis varbaid tugeva külma eest? Kaitsevad küll, aga mille pärast seal on suur külmumise oht, on, on see, et nii kõrgel on vereringe hästi aeglane ja veri lihtsalt ei jõua soontes niimoodi ringi käia, et annab sulle sooja ja külmumisoht on palju suurem. No palju on räägitud lumega hõõrumisest, et kui jalad on külmavõetud, siis tuleb neid Lumega hõõruda, see on nüüd kõige suurem viga, mida üldse teha. Ma ei tea, kus jutt on tulnud, et lumega hõõrudes saab sooja, siis on kõige suurem viga, sa võtad käe kinda seest ära, mis on niigi külmunud. Sa teeta märjaks ja seal on tuul ja siis külmud praktiliselt momentaalselt. Nii et ma ei tea, kust see niisugune legend tulnud, et lumega hõõrumine annab sooja. Küsitakse, milline mägi on olnud teie jaoks kõige ohtlikum mägi? Noh, minu jaoks oli väga ohtlik, oli Pakistanis kasvatum, kaks. Seal oligi mul prakukkumine nõlva peal, paar korda kukkusin. Murdmis on äärmiselt raskesti läbitav. Kindlasti ei saa öelda ühegi mäe kohta. See on nüüd halb mägi või hea. Kõige mägedes on ikkagi ilm lumeolud, sest kahel erineval aastal võib mägi olla täiesti kardinaalselt erinev. Sest kui me käisime, Gazprom kahel oli Tarmo Riga Spriit mesinik oli leedukas Saulius, kellega ma olin Everestile. Saulius jäi küllalt kiiresti haigeks, läks vahepeal alla taastuma. Murru läbimine oli meeletult raske, kõik need teede tegemised sinna köitepanekut see oli, see oli minu jaoks midagi eriti hullu. Ja sellel aastal väge ei teinud. Saulius läks järgmine aasta tagasi, ütles, et see oli nii lihtne, et mitte midagi keerulist polnud. Kui te käisite vallutamas Okeaania kõrgemat mäe tippu, siis sattusite Lääne Paapoas džungli elanike juurde. Midagi nii vapustavat pole minu elus veel näinud. Spaaposkuse džunglisse lähed, siis sa lähed ajas 8000 10000 aastat tagasi ja see on hoopis midagi, muudkui me oskame endale ette kujutada. Aga noh, eks seal toovad seda niinimetatud tsivilisatsiooni siis ütleme, misjonärid tahavad ikka oma kogudusele hingi saada, eks nad jaotavad siis seal ka humanitaarabi ja eks targemad mehed teavad, on see vajalik või mitte? Kas olite seal enne või pärast mäetipu vallutamist? Enne seal tulebki seitse päeva läbida džunglit üldse mäe jalamile jõuda. Sel ajal liikusid siin jutud teie grupi pantvangi võtmisest. Ma ei, ma ei tea, kust meedia selle võttis, asi puhuti suureks, kui me olime lihtsalt ühe maailma suurima vase kullakaevanduse serval Grasberg main, kus meid ei lastud edasi. Mäest tulles jah, ja sealt ei tahetud meid läbi lasta, aga meil olid, toit oli otsas, polnud tulnud seda teed mööda läbi džungli, kus tavaliselt sinna minnakse, mul ei tulnud täitsa teist teed mööda, aeti meid tagasi sinna, kus me tegelikult polnud tulnud ja kuna meil polnud toitu, meil polnud teejuhti, meil polnud kandjaid nii saanud džunglisse tagasi minna, kaevandusest meid läbi lasta ei tahetud ja siis võtsin satelliittelefonikõne Eestisse. Siin siis välisministeerium ja ajasid need asjad kaugele, et neid seal üheksat päeva vist lasti sealt kaevandusest läbi ja olite naljas. Ei ole naljas algul näljas, aga, aga siis hakati meile tooma kaevanduse sööklast toidupakk. Et süüa oli meil pärast kõvasti, kes siis pakkide toomist organiseeris? Eks kaevanduse juhtkond ta pidi mingi otsuse vastu võtma, kui ta meid läbi ei lase, ta peab andma arstiabi ja, ja varustama siis toiduga. Vastasel juhul oleks hakanud ise sealt läbi tungima. Everesti on vallutanud ka jalutu mees proteesidega mees ja üks pime inimene. Kuidas see on võimalik, tunneb üks kuulaja huvi. Proteesidega peaks olema minna päris hea sellepärast et jalge külmeta ja kusjuures, ega Everesti baaslaagrist neid igasugu klientidega inimesi näed päris palju. Mis puudutab nüüd pimedad, siis ma ei tea, ma olen filmi näinud, kuidas pime läheb nüüd üles? Talutatakse kindlasti on ta köie ees, aga ma ei tea, kas see on õige jutt, et ta tegelikult ei olnud pime, aga vaegnägija noh, ma ei tea, kui õige see jutt on. Aga noh, kui nüüd pina inimene tahab ennast tõestada, siis miks mitte. Aga noh, niisama üksinda pime kindlasti edasi taevas selge. Te olete käinud ka Antarktika kõige kõrgemal mäel Antarktika see on tõepoolest teine maailm. Kas sealsed mäed on ka teistsugused? Ei näe nagu mõned ikka, seal on ainult nad rohkem lumised. Ja kui seal mäe jalamil oled ta hästi sihuke karge koht. Ja siis sinu all on umbes kahe miili paksune jääkiht. Samas on võib-olla natuke harjumatu see, et päike loojub sellel ajal, seal päike käib ringi mööda taevast ja siis näiteks kui magada, see on siis kokku, et need need on. Ütleme, et on päev hästi karge ja meeletult terav päike kui päike paistab. Nii et päikseprillid saad ainult telgi seest võtta. Kas sõitsite sinna laeva või lennukiga, kuidas see minek oli? Lennukiga Chilli tipust Puntoleenasest läheb lennuk siis ühte ajutisse laagrisse Patriot Hilsi, sealt väikelennukiga edasi Winstoni baaslaagrisse. Kuni jõudsime paasla laagrisse, siis hakkasime tipu poole minema. Ilmad olid väga head. Vist viie päevaga panime, tippu tegime. Aga kui me alla jõudsime, siis ütleme, meil oli küll hea ilmaga sealt, kust lennuk, mille vastu pidulemused, patrateesist. Seal oli meeletu torm niimoodi, et me ootasime seal nädal aega, passisime telkides. Kas sellel mäel oli palju rahvast? Ei olnud seal kõik küllaltki vähe inimesi, oli üks vene grupp meiega paralleelselt ja siis kas norrakad või keegi veel suhteliselt vähe inimesi. Ja pärast mäe vallutamist sõitsite jällegi ringi pärast Lõuna-Ameerikat küll. Nii et teil on kombeks pärast mäge veidi ringi vaadata. Ei, see on selge, et ega, ega siis minu jaoks ei ole need mäetipppõhieesmärk, kõik see muu sinna kuuluv, see käib asja juurde ja, ja see ongi võib-olla palju huvitavam kui mäetipp ise. Mäetipp on lihtsalt niisugune lisaväärtus. Enne oli meil juttu ka kaks näest. Selle mäe tippu on vähesed jõudnud ja siin on paljud igaveseks jäänud. Kas eestlastel seda mäge veel plaani pandud ei ole? Oi, ma ei taha sinna väga minna, aga nüüd on asi, et minu sõber Saulius leedukas tahtis juba see aasta minna ja ma oleks võib-olla isegi ühes läinud, aga poliitiline olukord ei luba. Ta tahtis veel ka minna Joiule Tiibetis, samas hiinlased panid piiri kinni ja ei lase sinna mitte kedagi jälle minemata. Aga Pakistani olukord on rahutu ja olukord läheb järjest hullemaks, niimoodi, et et ma ei kujuta ette, sinna saab, olete uurinud seda mäge erinevaid marsruute ja ma olen üldiselt kursis nii ajalooga kui marsruutidega. Ja ma olen ka kahte küllalt lähedalt näinud. Kui ma olin koseprom kaheda, siis meie rada oleks ka kahest põhimõtteliselt mööda. Möödunud aastal juhtus donetski alpinistidega selline lugu, et neil läks Everestile 6000 meetri kõrgusel kaduma kuivtoidutagavara ja kõik šokolaaditahvlid. Nad oletavad siiani, et varguse pani toime lumeinimene. Nii et jutud lumeinimese liikumisest ei ole. Vaibunud noh, eks neid müüte ikka ajapikku tekib ja. Mina isiklikult sume inimeste suurt ei usu. Tänapäeva tehnikaga oleks nad ammu üles leitud. Aga kui inimene niimoodi arvab ja usu lume inimesse, las ta olla. Seal on niisugune ilus ilus uskumus. Kas mägedes on ilusa ilmaga täielik vaikus või kostub ka mingisuguseid helisid, sahinaid, kohineid, vaikselt? Ma pean ikka vaikne, aga kui tuul ikka vingub ja mägedes ikka tuult palju. Samas kui me olime Antarktikas ja seal oli vähemalt täielik tuulevaikus, siis sihukest vaikust maailmas üldiselt vist mitte kuskil ei saavuta. Ma arvan, et Eestis täielikku vaikust ei ole võimalik vist saavutada kuskil koobastes, ainult see häiris ka see häirib küll, jah. Kui oled üksi, siis eriti, aga kui on grupp ümberringi, siis elul Jaan Künnap on väga hea fotograaf. Kas teil on ka mägedes fotoaparaat kaasas? Varem oli, aga viimasel ajal aparaati kaasas ei kanna, kuna ma ei viitsi pilte teha ja alati on mul hea meel, kui kellelgi on aparaat ühes ja kes teeb, siis ma küsin pärast tema tilt. Mägedes käimine on üks suur kannatamine. Seepärast ei sobi näiteks head sportlased alpinistrideks. Nad tahavad ju teistest paremad olla. Nii olete öelnud ühes intervjuus. Kas alpinistile ei taha sisse teistest paremad olla? Jah, sportlastega on, tegelikult on mägedes pigem häda kui, kui abi sedasama kogenud palju, neil on mitmed hädad. Ega iga sportlane üldiselt mägesid, aga ma ei saa. Ja mille pärast see niimoodi on, ei oska päris täpselt öelda, aga üks põhjus on kindlasti psühholoogiline sportlane harjunud võistlema, aga tippu ronimine on grupitöö, kus kõik 11 aitavad, keegi on alati viimane, kes kontrollib kogu asja ja ja et kõik eluga alla tuleksid, siis sportlane selle asemel, et minna tippu tegema, tahab kindlasti olla, esimene tahab teistele ära teha. Räägid või mitte, nad ei saa sellest üle. Nad peavad olema esimesed, et siis pärast kuulutada, et mina panin kellelegi ära, mina võitsin, aga mägedesse ei minda võitma mitte kunagi. Et see on üks põhjus, miks ta seal hakkama saanud jooksu ennast tühjaks Nad arvavad, jube tugevad. Aga Mägide kuma paraku võtab ja ja siis tuleb välja, et nad ei olegi nii kõvad ja siis enne tippu võhm väljas ja nad külmetavad ja tuleb need kas alla tuua või saavad nad ise kuidagi alla või. See on üks probleem. Teine probleem on kindlasti see, et paljud sportlased tarvitavad. See on nüüd minu isiklik arvamus, igasugu toidulisandeid, kõikvõimalike puhtaid toiduaineid, nad võivad kõvasti rassida, aga siis nad tahavad kindlasti sooja dushi saada. Tahavad hästi süüa saada, mägedes seda ei võimalda mitte keegi sulle ja siis on see moraali langus ja näiteks mina, kes ma ei tarvita mitte ühtegi spordijooki, mitte ühtegi toidulisandit, kõike seda jama, mida reklaamitakse televiisoris, mida vähegi nii puhas kui veel olla saab, looduslik ja see on kõik jama minu meelest. Ühel hetkel mägedes sa pead kõik toitained kätte saama, paljas riisist võileivast. Aga siis, kui sinu organism on ära harjutatud organismi niisugune asi, mis, mis on kaval, kui ta saab puhtalt kätte, siis tuleb laisaks ja siis rasketes tingimustes, kus sa tead, kas saame kõik selle kätte paljud kriisist näiteks siis organism ei võta seda vastu, aga minul ta võtavast. See on paljude häda, näiteks teine asi, matan, noored teevad sporti, ütleme, suusatavad, jooksevad, neil on sihuke v niuke, vöö on alati ühes natuke jooksevad, loovad, siis on hästi kasulik pidi olema. Mina näiteks teen kolm tundi trenni, ma ei võta suu sissegi, vett. Mägedesse jõua vett kuigi palju kaasas vedada. Mina käin tipus näiteks ära, et ma ei ma joogi, mitte midagi, aga ütleme, sportlase seal vesi korraks otsa lõpetangi läbi ja lihtsalt mägedes nad üldjuhul hakkama ei saa. Aga muidugi erandid on, jah. Ma ei tahaks üldist. Millega te praegu tegelete. Organiseerin, ekspeditsiooni hoone, lähen asbekile nüüd siis juuli lõpus Gruusiasse. Siis lähen ma novembris grupiga, hakkan Kaagole, Lõuna-Ameerikas, Argentiinas ja siis jaanuaris Kilimanjaro jälle. Ja ma teengi nagu kommertsekspeditsioone selle mõttega, et nad ei oleks eriti ohtlikud. Mäed. Tähendab, ma ei ei taha seda, et mõni grupi liige surma saab ja sellepärast oleme valinud. Kus ei ole eila viine, ei ole pragusid ja kus on asi nagu rohkem füüsise peal, samas ega nad päris kergelt kaela Elbruse ei ole teist korda käinud, kuna küll käisite ära niimoodi põlenud. Ma natuke julgesin seal seda rahvast, kes läks, eksin sadula peale, ootasin seal, ma ei nagu ei viitsinud tippunud. Kui vana teie nimeline matkaklubi on? Klubi nuud juba 2003. aastal, aga siis ta oli noh, täiesti passiivne ja, ja siis laeva peal tööl niimoodi, et kaks nädalat ma olin tööl ja mis sa ikka jõuad kahe nädalaga teha, kui sa kogu aeg tööl olema, noh, see oli ka üks põhjus, miks ma töölt ära tulin, siis sõid soetatud, mõned kanuud, noh, nüüd on mul kanuud, siis on mul kahesed nii paadid, kümnesed, kummipaadid, kuuesed, kummipaadid ja ja ma teen lõuna, Assis paadimatkasid. Ja töötajate klubis koos vennaga. Aga mul on veel kaasatud mitmeid maala spetsialiste modemotkuga, näiteks jalgsimatk üle Eesti ja siis mägiekspeditsioonid Venemaale, mitte ka gruppe Venemaal ei vii. Venemaal tegutseb Künnap temade Velblust. Kuidas teiega on, kas Eestimaal risti ja põiki läbisõidetud läbi käidud? Ei ole, kusjuures näiteks ma käisin paar päeva tagasi Jõgeval koolilastele rääkimas alpinismi, siis ma olin seal esimest korda. Piinlik tunnistada. No teist võib aru saada, sest tõid tõmbavad kõrged mäed Tegelikult üks tavainimene tänapäeval hirmsasti kardab loodust, see on uskumatul, kui ära tsiviliseeritud oleme, kui näiteks tahab keegi paadimatkal ligi tulla, siis kõigepealt hästi õhevile, et nüüd teeme isadki, natuke aega, mõtlevad, et oi, jumalaga, Moden nüüd telgis magama, aga metsale käsk ja, ja mismoodi ma hakkama saanud telgis Swanson uskumatuna, isegi kurb, kui palju probleeme tekitavad siuksed, lihtsad asjad, et mis ma seal söön või mis ma selga panen ja neid probleeme tekib, eks niivõrd palju, et et inimene nagu ei oskagi loodusem olla. Mina soovitaks küll vahepeal käia ikka natuke looduses ka. Ja näha, et see asi ei olegi nii hirmus, samas näiteks mägimatkaga on ka niimoodi, et noh, eks nad on muidugi kallid, mäed on kogu aeg kallid olnud, aga aga minu meelest? Ühe tipu tegemisest näiteks inimene saab ikka sihukeses elamused. Et sealt on, mida meenutada, mida teistele, keda näiteks ma arvan, et mul ei ole midagi rääkida inimesega, kes on nüüd käinud näiteks Sharm el Sheikhis päikest võtmas ja mis ma ikka räägin, võib-olla on tõesti tore, aga, aga rääkida või mitte millestki inimene, kes on tippu teinud ja, ja natuke vaeva näinud ja ja siis võib-olla tema uus ajaarvamine hakkabki sellest tipust, mis hoid toimus, ütleme tema elu enne tippu mõru peale tippu, siis ta hakkab seda meenutama, mingit suurt seiklust. Kas alpinistide ring on suurenenud ka või ei ole inimestel erilist huvi mägede vallutamise vastu? Mis siis näe, nii kalliks teeb. Võtame näiteks Everesti maks. Siis igasugu kohustused, mis sa pead võtma näiteks noh, seal on sul kohustus võtta sideohvitser peas kinni maksma ilma temata sa ei saa seal liikuda, see oska sõnagi inglise keelt, siis tema võtab tõlgi on jälle seal kohustus. Siis sa pead võtma ka kokaabi, sa pead andma kohalikele inimestele tööd igasugu muud teenused ja kui näiteks Everesti puhul öeldakse sulle paketi hind, seda näiteks Mõned on maksu all. Ega sa ei tea seda, palju sealt keegi raha saab? Sulle öeldakse paketi hind, selle sa pead kinni maksma, vastasel juhul siia ei saa. Kommertsekspeditsioonist osalemine maksab miljon Eesti krooni. Everestile ja Nepaali poolt nüüd kommertsekspeditsioonidel osalemine umbes miljon krooni Tiibeti poolt on odavam. Samas on Tiibeti poolt raskem ja, ja näiteks nagu sellel aastal Tiibetisse ei lasta sisse, ei kedagi probleeme igal pool. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest. Palun öelge üks number ühest kaheksani, ma kasutasin ju saates ka kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Kaheks. Persona saate külaline oli alpinist Alar Sikk. Persona saate auhinna saab Riho Kerover, kes küsis ala sikult, mida kujutab endast Everesti tipus olev redel. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.