Salvestatud ja taasesitatud heliajalugu ulatub tagasi 1877.-sse aastasse, kui Edisoni fonograaf tõi kuuldavale staniooli rullile salvestatud sõnad lastelaulus Mary Hedelid. Lemm. Meril oli UTG. 10 aastat hiljem konstrueerib Emil Berliner grammofoni, seega jõudis heli juba plaadile. Fonograafi plussiks sai aga see, et sellel võis heli salvestada ja kohega taasesitada. Miskipärast käis asi esialgu 10 aasta pikkuste hüppedena. 1897. aastal võttis Berliner plaadimaterjaliks Shellaki ja USA-s asutati esimene plaadifirma Viktor. 1901 ilmub 25 sentimeetrise läbimõõduga plaat. On väidetud, et see formaat jäi valitsema pooleks sajandiks, kuni ilmusid 30 sentimeetrise läbimõõduga kauamängivad niinimetatud LP plaadid. Päriselt see väide ei ole, sest kolmekümnesentimeetrised olid ka enne kauamängivaid valmistatud 78 pöördega plaadid. Neile sai mahutada rohkem muusikat kui tavalistele, kuhu mahtus hädapärast kolm või kolm ja pool minutit muusikat. Niisugusel plaadil ilmus näiteks Rhapsody in Blue mida pidi küll lühendama ja plaadipööramiseks katkestama. Niisuguseid suuri, 78 pöördega tsehhi Subrofoni plaate sai üksvahe tutvuse kaudu Viru tänavalt plaadipoest. Neil oli Heatsessi näiteks Kaarel Vahi orkestri mängitud põimikut Milleri ja Ellingtoni populaarsetest paladest. Säärasel suurel plaadil sain ka Jack Hiltoni orkestri mängitud põimiku kool, porteri, muusikalist heli, Finkuus, samuti plaadi mõlemal poolel.