Sai läbi. Ja see sai elavaks, kui vesi mis voolama vallandu. Hetkest, kui surraotust äranul jalgu pesi. Märgistas puude suvariele laatele oletailot lihtne lill kuid mul vähe elu jäänud ise. Osadus sus, sest. Mu südamele raske kanda. Ning piinab taime kitsas kest. Soolt palju sain, kuid midagi mul polevastuva. Suannikat Nad janunevad riiva. Täid matuna koostuvad ehk suurematuseni ulatuda. Madal maja, aeg, mereõhk ja täielik vaikus kesklinnas tulnuna seisatud viivuks ja tunned, kuidas kõigest sellest kõrvus kumisema hakkab. Paljassaarele just iga päev ei satu ja taaskord tuleb häbeneda, kui vähema oma kodulinna tunnen. Mõttega käigu katkestab avanev uks ja lahke hääl, mis sisse kutsub. Nõnda masinatele Päästearmee ukseläve astusin ja hinge Ojalaga tuttavaks sain. Väiksemat sorti energiline naine on seal sotsiaaltöö juht ja ma arvan, et eriti suure algustähega. Ta on abivalmidus kuubis. Kohal oli ka üks tema endistest hoolealustest nimega Viktor. Seega oli meid kokku kolm. Rääkisime elule, jalgujäämisest, saamatusest, enese taasleidmisest ning abivalmidusest ja veel kord abivalmidusest. Äsjakuuldu ju tänase keskeprogrammina märksõnaks mõeldud oligi. Saates laulavad geid Riho Sibul ja Tõnu Raadik, neist viimane nüüd jätkabki ja Haldi Normet-Saarna soovib head kuulamist. Poolkinnisilmi kõndi. Metsas midagi must. Ma siiski rikkamaks tema. Ja ta ei ta iluigatsuse. Igaviku sõja. Varisevad soos, et puhkeda Su aeglane viimistletud roosi. Tere, enge. Tere. Tere, Viktor. Peale kui tänaval vastu tuleb, siis täiesti tavaline kena naisterahvas, aga tegelikult on see ikka väga võimas. Millega te tegelete, Ma mõtlen, et olla Päästearmee, sotsiaaltöö juht tänases Eestis on sama hea kui pista krokodilli lõugade vahele. No igatahes Ei ole tegelikult, et siin tuleb ikka kokku puutuda seinast seina, inimeste probleemidega, aga oleme siiamaani hakkama saanud. Mida te õieti teete, hinge? No tegelikult see nimetus, sotsiaalne juht on ilus küll, aga ma teen absoluutselt kõike. Et ma juhin sotsiaalmaja. Ma juhin rehabilitatsioonikeskust. Ma töötan kiriku juures pastorina. Tegelen hingehoiuga, aitan lapsi, vahesid, noorukeid, toetame prostituute, narkomaane, alkohoolikuid, absoluutselt kõik, mis tänapäeva Eestis üldse võimalik on, sellega me ka siis püüame tegeleda? No ma arvan, et suur osa sellest on minu lapsepõlvel, kui kasvasin vanaema juures ja varem oli meil väga sotsiaalne inimene ja külas käisid kõik tema juurde kokku, et kes käis oma muret kurtmas ja kellele ta lihtsalt ütles relvi, kuhu peale panna ja ise korjas ravimtaimi ja, ja sealt ma selle pisiku sain, et, et aidata inimesi ja siis ma läksin meditsiini õppima ja nii ta läks. Ja lõpuks ma siis tegelen nüüd juba 30 aastat sotsiaaltööga. Ja kui te olite velsker-ämmaemand juba siis olevat märganud endas seda, et teie visiit haige juurde ei piirdunud süsti tegemisega, vaid te lihtsalt jäite voodiservale kauemaks istuma ja juttu ajama. Jah, mul on selline kuume küll, et ma ei taha teha midagi lihtsalt millegipärast või linnukese kirjapanemise jaoks, et ma tahaks ikka inimesega kontakti saada ja ja kui siis selle protseduuri ära teha, ükskõik, milline ta siis on, et tahaks teada ka, et kellele ma seda teen ja miks ma seda teen? Me oleme sellises üsna õdusa olemisega majas laevastiku tänaval ja sellel majal, nagu heal lapsel on täitsa mitu nime, on küll tegelikult mehed, kes siin siis välja on käinud? Ja kes siin on elanud ja kes on elamas, et nendele see maja annab lootust ja siis ongi selle maja nimeks lootusemaja, aga see on nagu päästerme sisene nimetus, et ametlikult me oleme ikkagi päästerme, sotsiaaltöö keskus ja nii me siis püüame seda nimega õigustada. Meiega koos on siinsamas, selles mitme nimega toredas majas ka üks teie, kuidas ma siis nüüd ütlen, hoolealune jah, võib küll öelda, nii, hoolealune Victor ja no Viktor, kuidas kõigepealt nii-öelda hingevaateväljale sattusite. No minu arust vastupidi, sest ma olin varem siin kui hinge, siis kui see maja avati üldse siis ma olin siin ja siis pärast läksin minema, tulid teised võimalused, siis näeksin Külosoovituleja, siis siin kunagi kohtusime, kui ta siia majja tuli, sain kohe aru, et inimene väga hea on ju olnud kogu aeg vajal. Kui on töövõimalusi, siis räägin teistele nende tööle, kes tahab, see läheb taasel ja ta on ka neid, kes enam ei taha, sest nii on mugav on või? Muidugi tuled, siil istud siin telekat ju päev läbi, õhtus, lähed edasi. Aga noh, ma tahan ikka rohkem tööl käia, hetkel käite tööl. Tahame töö ja siis seal on kolm maja, tuleb korras hoida, mittemajadega, õued rohkem polegi nagu midagi sellist, natuke liiga vähe, rohkem mõtlesin ja ööbimisega on kuidas, kuidas kunagi polegi rohkem midagi öelda. Majja ikka mahub. Ma ei käi seal, see seltskond seal natukene imelik, aga mul on niisugune kolhoosed meelde. Viktor on selline hästi huvitav, et temas on seda elujõudu, et tema saab nagu ise eluga hakkama, meil kõigil on olnud selliseid mõõnasid ja tõususid, aga Victor on selles mõttes, et ta nagu veteran Ta oli juba enne siin, kui mina siia tööle tulin ja, ja ta teab, kuidas need asjad siin käisid ja käivad. Ja ta on selles suhtes väga tubli, et ta käib päevakeskuses ja tema seal oma olemisega aitab just neid, kes alles tulevad, taidab neile tööd otsida. Ta julgustab neid, et selles mõttes on ta väga tubli ja tal on ka telefon, millega ta siis helistab ja laseb ise oma telefonilt helistada. Ta on nagu meil üks päikesekiirsiin. Viktor, kuidas on tekkinud see noh, ütleme omadus mitte ainult ei vaata, kuidas ise kuidagimoodi hakkama saan, vaid aitan teisi ka. Lapsest suht ema isa ja eks need on õpetanud ja naabrid kolm peret oli ühes köögis, sealt tuli iga päev koos õues toas. Hinge lisaks kõigele muule, millega siin majas tegeldakse, käib siin iga päev ka supi söömine. Ja iga päev käib meil kuskil 100 või veidi üle 100, aga mitte ainult siis suppi söömas, vaid ka suhtlemas sotstöötajatega ja abi saamas. Kas dokumentide vormistamisel ennem aitasime tööd ka leida, aga nüüd pean ütlema, et me seda enam teha ei saa, sest tööd ei ole lihtsalt. Ja muidugi inimesed saavad, pestasin duši all ja nad saavad humanitaarabiriideid. Saavad televiisorit vaadata, nagu Viktor juba ütles. Ajalehti lugeda raamatuid ja lihtsalt soojas olla. Poole viieni siis nagu et see on nagu rohkem päevakeskuse teenus. Aga see supi söömine on ikkagi, ma arvan, siin see kõige tähtsam asi. Mis saab siis, kui tahtjaid on rohkem kui kohti? Üldiselt oleme siin päevakeskuses kedagi tagasi saatnud, et kui istekohti ei ole, siis inimesed istuvad põrandal aga me ei ole kedagi ära saatnud ja söömine käib ka siis nagu mitmes jaos. Et söökla on ju ainult 24 kohta. Aga see rehabilitatsiooniprogramm, mis on seal on küll ainult kuus kohta, et sinna ei saa kohe kuidagi rohkem võtta. Kui kuus voodit on siis on nii, et kui ühed on ära rehabiliteeritud, siis tuleb järgmine seltskond ja rehabilitatsiooniperiood on päris pikk üheksa kuni 12 kuud ja mõnel on vaja veel teist otsas. Ja siin on omad nüansid ka, et et siin mängib rolli. Et kui meil on ikkagi kõik venekeelsed, siis üks eesti keele inimene kuidagi ei taha tulla rehabilitatsioonile, et me siis võtame nagu kordamööda, et kui venekeelset üks programm on läbi, siis võtame eestikeelseid. Üks mure on muidugi see, miks Nad ei taha eriti tulla, et siin on väga kõva kord, aga me ei saa rehabiliteerida, kui me lubame neil teha kõike, mis nad tahavad. Et meil on ka siis alkoholi, suitsu ja narkootiliste ainete keelt ja päästekeskus ja ja loomulikult siis ka valisi võib tulla päevasel ajal ainult ja ka kirjutada sisse siis raamatusse, et noh, paraku me peame reeglid panema, muidu ei ole sellel mõtet. Väga hästi ei kujuta ette küll, mismoodi see keskus näeks välja näiteks kui alkohol, eriti narkootikumid oleksid lubatud. Ja see ei ole mõeldav, kuigi ma pean ütlema, et supiköögis me näeme iga päev narkouimas ja alkoholijoobes inimesi, aga õnneks ei puutu kokku rehabilitatsioonimehed ja päevakeskuse kliendid, et nendel meestel meil on eraldi sissekäik. Aga noh, ikkagi sellist sellist segadust ja raskust ei tahaks küll sinna teisele poolele, et see, siis ei saa me oma tööd teha. Aga ma pean ütlema, päevakeskuses tihtipeale meil tuleb kokku puutuda agressiivsetena ja see ei ole väga meeldiv küll ma usun hinge, usun palju siin majas veel inimesi töötab. Me oleme seitsmekesi, et meil on kokad ja koristajad ja sotsiaaltöötajad ja meil on ka oma väikeauto ja autojuht. Sest noh, kui nii palju inimesi käib met abi saamas, siis loomulikult me peame ka ostma toiduaineid ja, ja pidamistarbeid ja noh, nagu igas majapidamises, et üks väike auto kuulub kaerajahu Ja teie olete siis nagu ingel, kes laotab oma tiivad kogu selle seltskonna üle ja vaatab, et kõik toimiks. No ma ei taha seda ingli au endale võtta, aga, aga ma vähemalt püüan teha, mis, millest oleneb, et inimesed, kes siia majja satuvad ükskõik mis põhjusel siis et, et nad tunneksid ennast mugavalt, et kui sa oled kõigest ilma jäänud ja oled jäänud kodutuks ja sul ei ole tööd ja ja siis inimeste arvamus ju ka muutub sinust, et siis me püüame seda kompenseerida hea sõnaga ja taldrikutäie supiga ja mõistva suhtumisega. Suur tänu sulle. Kaunist. Minu kaaluda, suur tänu sulle öelda, et keset vihmast ei olema. Nii minu korda, suur tänu sulle öelda, et ja ei olnud kaima. Nüüd on minu kord on suur tänu sulle öelda, et sa ei küsinud, miks, vaid lasin lihtsalt olla see. Ka on olnud selles ja kui ma ei ole loobunud luudest, mis hea seegi, et ta pole selles voolus pääsenud. Keegi puruks tõkke ta. Teil hinge on töö kodus kaasas nii otseses kui kaudses mõttes. Töömõtetest ei pääseks tee ilmselt ka siis, kui ta igal õhtul Ameerikasse koju lendaksite. Ma arvan küll, et, et see Kui mul südames, et ega ma tast ei saa üle ega ümber aga sealsamas majas teisel pool, et Ühest küljest see oligi nagu üks kokkuleppe päästearmeega, kui mind paluti siia sotsiaaltööd tegema ja juhtima ja võib-olla üles natukene töötama, et ma elaksin siin selles keskuses ise ka, et ma näeksin, siis, mis siin toimub ja rehabilitatsioonimehed kui neid jäta nüüd omapead elama, et ega see vist väga hea mõte ei ole. Ta on ikka hea, kui keegi hoiab silma peal rehabilitatsiooni inimesi siin koos ja mina siis oma abikaasaga elan teisel pool, et ööpäevaringselt on sisse aga hobused, nemad käivad siis nädalases päeviti. Teil ei ole kunagi kõhe olnud, et siinsamas hoones on veel kuus inimest, keda te väga hästi siiski ei tunne ja no tegelikult, ega me ei tule seda inimest ka, kellega me koos elame. Kui nüüd filosofeerida natuke, aga. Jah, võiks ju nii-öelda, et need mehed, kes rehabilitatsioonile on, et nad on enamus vangist tulnud ja kes siin päris päris kirju elulooga, et mõni alistunud tervise pärast ja mõni on kellelegi võib-olla maha koksanud, kui nii võib öelda vangikeeles. Aga hetkel nad on rehabilitatsiooni-il, nad tahavad elu muuta. Et see on siis minu osa nendega tööd teha ja süstida neisse seda positiivsust ja, ja seda vägivalda allapoole nagu suruda. Et alguses, kui ma siia majja tulin, siis ma elasin üksi siin, et mul ei olnud abikaasat siin ja siis mõnel õhtul, kui sügis oli hästi pime, siis tekkis küll selline tunne. Vahest, et et võib-olla natukene hirm, aga, aga siis ma lugesin piiblit ja palvetasin ja ja samas ma käin ju nende meeste juures iga õhtu läbi ja küsin ja räägin nendega, et ma nüüd hästi ei usu, et, et tellid nii kurjad mõtted peaksid peas olema, et nad tahaksid võib-olla mulle midagi teha. Ega seda kätt ikka eriti ei löödud, kes sulle süüa andnud. Aga kuidas need mehed kuuekesi omavahel läbi saavad? Oh, see on igasuguseid juhtumeid, et mõnikord on keeleprobleem ja, ja kui meil on kahetoaline seal selline korter nagu ja köök on keskel, et siis kolm meest elavad ühes toas ja kolm meest teises toas ja kujutage nüüd ette, kui te olete kõik erineva iseloomuga, erineva elusaatusega küllaltki elult niimoodi vitsa saanud ja, ja siis keegi tahab tõusta hommikul kell kuus ja keegi tahab magada võib-olla kauem ja et ega ta kerge ei ole. Aga me oleme ikka saanud rääkida nendest asjadest ja võib olla iganädalased, koosolekud, mis meil on teejoomised ja, ja elud, et need on ka palju kaasa aidanud, et ma olen öelnud, et kui on midagi, räägime kohe. Ja siis püüan seda rehabilitanti panna sellesse olukorda, et kui teine kurdab millegi üle, et kui sa ise oleksid selles olukorras, et oleks vilets, et noh, püüame kuidagi ikkagi arutada neid asju, rõhud tempaatiale, jah, just kaua nüüd need praegused siin veel on? Praegu on niimoodi, et ikkagi maikuuni tuleb Se rehabilitatsiooniprogramm, võib-olla isegi üks noormees jääb edasi juunikuusse ja teised lähevad kõigi nelja tuule poole. No tegelikult on meie ülesanne ka veel neile otsida, kas siis rendikorter, kui nad on tööd saanud, et enne me liiga tegime, et me otsisime neile töö, nad käisid tööl, siis me panime mingi summa koos Reabilitandiga kõrvale, ta saaks rentida elamispinda. Sest sotsiaalpindadega on ka ju nii nagu on. Aga nüüd ei ole ju tööd, et pooled mehed istuvad mul praegu kodus, pesevad põrandaid, viivad prügi välja ja see on ka kõik. Ja samas, kui me räägime sellest, et see projekt on nii uus, ta on olnud ainult poolteist aastat meil. Et siis sellel ajal on siin kuskil 30 meest läbi käinud mõni on ka lühema ajaga rehabiliteeritud saanud, siis 12 nendest 30-st elavad praegu nii, et nad saavad oma eluga hakkama. Ma ei ütle, et nad elavad fantastiliselt hästi, nad saavad hakkama. Et see arv ja protsent näitab seda, et siiski väga raske norm ellu tagasi rehabiliteerida. Ja inimene peab ikka ise väga tahtma ja kui ümberringi on nii raske ja praeguse kriisiolukord, siis juhtub tihtipeale inimene langeb samasse auku tagasi, kus ta oli. No need, kes saavad hakkama, siis nende puhul tähendab see hakkama saamine seda, et neil on nüüd teist sõltumata oma mingi väike tööots ja ja koht, kus õhtul pea padjale panna. Jah, nii on, no kuidas hektarit teile tundub, praegune elu on nii, et on, mis ta on, aga on vähemalt mingi stabiilsus või. No eks ta on tükk aega olnud nagu väga hullu ei ole tööd ikka täitsa põleda. Kaugmaatasasuu. Saab seda. Tulles. Öised kaasa. Ja ei tea, kas siin on kaks. Kas. Äikesed. Üür teisi vahendeid on nisu kui soo. Alati valvel on täidetud. Supp sa oled olnud mu jaoks ja selleks Subuda taeva. Kasvamsassil ilust äikese ja jää. Ju aidatakse ka eneseteostuse pärast, kas pole nii? Ja sellepärast, et noh, ütleme, et kui narkomaanid on see Ta saab sellest ainest siis sellise adrenaliinilaksu ja on tore, et siis võib ka öelda nii et kui me aitame teisi inimesi, siis me saame väga positiivse elamuse ja ega ilmaasjata öelda, et aidates teist, saad isegi aidatud. Ja eriti on see, kui sina või mina oleme munas raskes olukorras olnud. Me teame, mis on ja kui keegi on aidanud ja kui siis sa saad tagasi aidata. See on väga imeline tunne, aga samas on piisavalt inimesi, kes näiteks lõpetavad igasuguse aitamise kohe, kui see millegi poolest ebamugavaks muutub ja otsivad seejärel uue ja mugavama abivajaja ja siis on selliseid inimesi, kes aitavad kõikidele ebamugavustele ja raskustele vaatamata ja sõna otseses mõttes vägagi ohvrimeelselt. Vot nüüd teie kuulute minu meelest just nende viimaste hulka, et teie aitamise tuhin ei saa otsa siis kui on mingid väga rasked momendid. No ja oleme ikka ausad, eks need raskeid momente tuleb ju meie enda eludes ka. Et kui me sellest mustast punktist üle aitame, inimesed, siis võib ju uuesti jälle normaalselt edasi minna. Võib-olla see on ka tähtis minu juures, et ma tahan nagu näha töö tulemust, et ma ei taha lihtsalt teha midagi, et noh, täna hidden siin, homme seal, et tahaks nagu järjepidevalt ja et me võtame inimest, nagu ta on, et me ei kujuta ette, et kõik on nii lilleline, roosiline, et vot nüüd, kui ma aitan, et siis kõik hakkabki minema. Aga tegelikult on nii, et elu on ikkagi ütleme, mitte selline roosa ja õhuline, vaid ta on kirju ja kõik etapid tuleb läbi elada. Et kui tõesti midagi juhtub, et ma saan aru, et ma olen kuskil mööda pannud, et siis ma analüüsin enda sees, et mida siis ma nüüd tegin, nii et võib-olla annaks midagi parandada. Et kui mul on kontakt selle inimesega, et siis ma püüan teda mõista, miks ta toimis just nii ja mitte nii, nagu mina oleks tahtnud. Ja tegelikult ma ütlen igale inimesele, et see on sinu elu, sa ise otsustad samand suunata mulle, nii meeldib see, kui näiteks keegi ametnik ütleb, et see ei ole võimalik, et see ei tööta. Ja siis me ikkagi koos oma meeskonnaga väita, et see on võimalik. Vot see on no kasvõi näiteks tänavalasteprojekt, et kui me alustasime, siis kõigepealt öelda, et neid lapsi pole olemas ja neid pole võimalik aidata, aga oli ja praegu need projektid töötavad edasi. Või siis Kaseriaapilitantidel, projekt, mis on nii uus, et praegu meil ei ole isegi eraldi rahastamist selle peale, et Anjuuseme alustasime poolteist aastat tagasi oli neid pessimist, kes ütles, et oi see tööta, et inimesed, kes on tulnud vangist, et nad on juba nii ära mandunud, et nad ei tahagi muutuda. Aga me ei saa kõiki inimesi ühe vitsaga. Ja kes on see kohtunik, kes ütleb, et sinust saab asja ja sinust ei saa asja väga kurb. Et me mõnikord nii pessimistid olema. Aga hinge, no öelge päris ausalt, no kas mitte üksainus kord kõigi nende aastate jooksul palju neli aastat nüüd on siin majas siin majas oma kolm ja pool aastat olnud, aga sotsiaalse kukub varsti 30 ära ja siis täpsemalt. Kas tõesti kõigi nende 30 aasta jooksul ei ole kordagi tulnud mõtet, et ei, aitab kõik. No ei, ma arvan, et see sotsiaaltöö lihtsalt on minu kutsumus, et mul sellist mõtet ei ole tulnud, et ma ei tegeleks enam sotsiaaltöös, mitte millegiga. Mina ei sobi ärijuhiks sellest sõna otseses mõttes. Ma võin teha sellist projekti teha nagu selles mõttes mitte äriprojektiga lihtsalt projekti. Aga Ma ei oleks hea müügimees, kindlasti mitte. Et mul on ikka väga tähtis inimesed ja mida nad tunnevad ja ja muidugi on küll neid hetki, kus ma tunnen, et ma enam ei jaksa. Ja siis ma teen nii, et ma panen ilusasti oma raamatud ja paberid laua peal kokku. Ütlen oma töötajatele, et mul on juhe koos, me räägime väga ausalt asjadest, nemad võivad ka mulle nii-öelda. Ja siis ma võtan lihtsalt ühe või kaks päeva vabaks. Kas ma olen spaas, jalutan metsas, tegelen hoopis aiakaevamisega või sõidan isa juurde külla. Lähen vaatan oma lapselapse üle Rootsis, et siis ma võtan aja maha ja on see siis kaks päeva või on kolm päeva, siis ma tulen tagasi ja mul on jälle hea olla ja mul on jälle energiat ja, ja ma jälle panen edasi. Arvan, et aeg-ajalt me peame niimoodi aja maha võtma. Liha jäädi. Ühe väga tõsise asjana võtan ma oma mees konna. Juhtimistööd ei ole see, ma käsin, poon ja lasen, vaid ma tahan olla oma inimestele töötajatele lihtsalt kui sõber kui nõuandja. Ja kui vaja ka hingehoidja, et ma hommikuti ikka vaata neile otsa, mis näoga nad tööle tulevad, et kui ma näen, et keegi on kurb, siis ma kohe küsin kindlasti. Tavaliselt nad räägivad ja me teeme ka koos välja sõita, et alles eelmisel nädalal me tegime külastuse spaasse, sest seda on vaja inimeste tervis, saunad ja, ja ujumine ja kõik see. Ja siis olime jälle rõõmsad, nii et me aeg-ajalt väsima koos ära. Siis me teeme väljasõidu kõigele näitusele, käime teatris või lihtsalt looduses, päästearmeel on väga ilus suvemaja Loksal. Et siis me aeg-ajalt, kui on ka mõni loeng vaja ära kuulata, siis ühildame selle meeldiva kasulikuga. Viktor, ma vabandan avameelse küsimuse pärast, kas te olete ka vangis istunud? Kui te vaatate neid kas või siinkaaslasi, kes seda nimelt on, siis kas te tunnete, te olete neist mingil määral väärtuslikum parem? Mul on lihtsalt kahju. Näed inimest, mis ta räägib ja sa saad aru, et ta räägib valesti ja igasugust muud asjad. Ja kohe on näha, tunnen inimesed päris hästi. Nagu ei ole, probleem, tunneb inimese kaugelt õlu. No te ütlesite, et vahel aitate seal, kui kuuled, et kuskil on mõni tööots ripakil või mis iganes, eks ole, aga kui te kuulete, teine inimene mõtleb valesti, kas te siis ka ütlete, et need asjad nii ei käi, vaid hoopis teisiti? Nagu võimalik aidata ja kui ta, kui ta saab sellest aru, siis muidugi, kuid aru ei saanud, pole mõtet rääkida seinaga ikka räägid. Lihtsalt vägisi nagu mõnda meest tööle pidanud ja. Hea küll seal nädal aega töötab või kaks log sisse saab raha kätte, laupäev juhtub ka nii, aga vähemalt tuleb. Ta on mõni tööle, mõni kauaks tööle, täitsa leiab kogu aeg seda probleemi, minul küll ei ole ainult elamise probleem, see on nagu tööprobleeme ja igal pool saab tööd, kui tahad. Otsida tuleb jah, loomulikult. Võib-olla tõesti, et inimestes nagu puudub see lootusesäde ja kui nad on juba niivõrd õnnetud depressiivsed ja siis nad ei oska ja ja, ja noh, ütleme need, kes on tõesti vangist tulnud, et neil ei ole ju seda oskust ennast müüa selles heas mõttes eeskätt süvitsi kirjutada. Et siis oleks nagu meie sotsiaaltöötajate ülesanne see, et neid inimesi ikkagi suunata ja aidata, aga noh, töö leidmisega on nüüd nagu rohkem raskusi küll tulnud selles mõttes, et tahetakse tööle ju ikkagi selliseid Viktori suguseid, kes on kohusetundlikud. Paraku kõik ei ole ja lapsehoidjaks ei taha keegi hakata. Ta ka teisest küljest, mis sinna c5 paned, et aastad 97 kuni 2006 olin vangis. Sellega on vist enamike tööandjate jaoks kõik öeldud. Jah, on paraku, et inimesed väga kardavad ja, ja loomulikult, kui me loeme ka iga päev ajalehtedest, mis on toimunud, et, et mis kuridega on korda saada, olete te jälle mitmes kord on ta kinnistunud ja varem välja saanud, et inimesed kardavad, et võib-olla, et hästi palju neid negatiivseid näiteid on ja sellepärast ei julgegi enam kedagi usaldada, et see on asja üks muidugi. Hinge, mida abikaasa arvab selles majas elamisest tegelikult ilus maja, lootuste maja, siin toimuvad head asjad. Õiged asjad, aga nüüd see, et tõepoolest olete 24 tundi siin sammas küll teises tiivas ja teiega koos elab siin veel kuus isikut, keda te kumbki eriti hästi tunne, kuigi te ütlesite, et ega oma abikaasat ka lõpuni tunne, mis on ka kindlasti õige. Aga mis siis tema sellest arvab ja noh, kui ma pean, siis ütleme seda, et tegelikult ma olen praegu teist korda abielus ja et kuskil aasta tagasi ma hakkasin palvetama endale, kuna ma olen kristlane, ma hakkasin palvetama. Endale elukaaslast, kuna selleks ajaks ma olin kuus aastat üks elanud ja ma tundsin, et ma olen järgmiseks suhteks valmis. Ja ma tõesti jumalaga rääkides palusin, et ma soovin sellist meest, kes aru saaks minu tööst, kes mõistaks mind, kes mind armastaks, valetasin selle asja pärast, noh, neli kuud igal hommikul ja siis ma vaatasin midagi toimu ja jätsin järgi, mõtlesin, et palved on seal üleval, kui jumal tahab, siis saadab mulle selle me. Ja siis suve alguses eelmine aasta oma kohtusingi sellise mehega, kes tõesti saab aru, millega ma tegelen. Ja nüüd alates esimesest märtsist ta elas ennem Rootsis, tan Rootsi kuningriigi kodanik, ta tuli Eestisse elama, esimesest märtsist töötab samamoodi siinsamas asutuses sotsiaaltöötaja assistent turvamehena. Et me oleme kas siis seotud sedapidi ja mis te siis kohtusite temaga Rootsis siis, kui te järjekordselt lapselast külastasite just nii laeva peal tegelikult? No vot. Ega ei aita ikka alati ainult jumala palumisest tuleb vist ise ka natuke tegutseda. See tähendab, ma siis alles tundsin, et ma olen nagu valmis uueks suhteks, sest eks need vanad suhted tuleb ennem ära lõpetada, uut alustada ja, ja ma teadsin täpselt millist meest ma enam ei taha. Et mul oli nagu selge nägemus et selles mõttes ma pean tunnistama, et mul on vedanud ja te olete tõesti leidnud mitte ainult abikaasa, vaid ka, vaid ka mõttekaaslase ja kõrvalt. Teie süda ütleb, et see kõik on õige ja ma tunnen tõesti, et see on helge. Päike taevas, Kaare. Sul akent slik sammud, matus saare. Ma ei näe alati. Ma olen see, kes mida tead, ma olen. Hetkel ei näe. Kes osales? Olete ette jäänud midagi head. Oles kesketkel pimedaid. Elekter, millest ta unistab? Heast elust seisneb omada kõike, mida vaja on, korterit ja autot ei taha sõpru või sõbrannata häid sõpru või sõbrannasid, ükskõik, aga peavad olema sellised, et nad saaks aru ka, et noh, mis olukord mul oli või on või selles mõttes ka, et ei teki tülisid, sõidan, ma ei taha. Kes neid tülisid tahab, kas nüüd selle unistusega, nii et saan aru, et on kuskil jättega nagunii vist ilmselt päris nii ei lähe. Või te kuskil vaikselt ikkagi tegutsete kogu aeg selle unistuse suunas ta küll ei tea, kas ta päriselt õigesti tegutsete niimoodi, ühesõnaga te nagu toimetate ennast niimoodi vaikselt sinnapoole, mis te praegu mulle siia ütlesite. Aitäh mul kõrval, kuskil, ma pean ta üles leidnud ja pingutame ka muidugi, halvad kombed maha jätma. Teie halb komme, mis ikka meesterahval ikka. Ei, aga ma ei tea. Õlut. Aga mulle jäi nagu kuidagi kõrvu see, et sõpru, kas sõpru praegu ei ole? On ikka, aga noh, nad võiks nagu rohkem sõbrad olla, mitte niimoodi, et noh, vahest ikka kipub, et küüned on igalühel enda poole, mul nagu vähem maaliliseks lahkemini meile, kui on, siis ikka annan. Aga kui ei ole, siis ei ole seal tohutu kogus, ei ole. Hinge tee kirjutate raamatuid ka veel, nagu teil muid tegemisi vähe oleks. Jah, mul on olnud see õnn, et ma olen saanud panna oma mõtted paberile, et tegelikult, et ma teen seda kahel põhjusel, esiteks see, et mulle endale on hea jagada ilmselt need asjad, mis meie ühiskonnas sotsiaalselt toimuvad, need puudutavad mind ja ma tahaksin, et puudutaksid ka teisi inimesi, et me saaksime asju paremaks teha. Ja, ja teine asi on see, et, et inimesed teaksid, mis olukorrad võivad elus ette tulla, et see on ikkagi kõik selle sotsi süsteemi jaoks kirjutatud, et miljon nimetatud sotsiaalkirjanikuks, noh, ma ei tea, võib-olla tõesti. Nagu te ise olete maininud, raamatute kirjutamine tähendab mõtete korrastamist ja nende valupunktide läbielamist, mis teie sees haigetel. Just eriti kui ma alustasin tööd tänavalastega, see oli ikkagi väga suur valu minu sees, mis tahtis välja tulemist ja ma arvan, et see on ka omamoodi psühhoteraapia minu jaoks sest ma sain nagu endast välja need tunded ja pinged kirjutatud. Ja samas ma sain üldsusele teada anda, et sellised lapsed on olemas või inimesed, kes vajavad meie abi ja toetust, on tagasisidet ka tulnud on, on hästi palju, sest mulle roosadele raamatutele ju telefoninumber meiliaadress pandud ja inimesed kirjutavad ja mõni ütleb, et oi, see on nagu minu elust maha kirjutatud või oi, mul oli ka selline olukord, minu tuttaval oli ja mõnikord lihtsalt inimesed räägivad minuga nendel teemadel ja see on nii hea, et see on pannud inimesi mõtlema tegelikult kõik mu raamatut, nad ei ole pelgalt, et et selline olukord, definitsioon, mida teha, et siiski on nad läbi elusündmuste kõik. Aga ma pean ütlema, et kaks raamatut on sellised lausa romaani moodi, aga teised on olukorrad, meie elu ja nimed muidugi muudetud, et inimene ei tunneks ennast puudutatuna. Ma olen küsinud, kas ma võin jagada näiteks viimane raamat prügikasti naine, et tegelikult see ongi elust endast, siin on ühest naisest, kes elas enne tänaval ja kui ta mulle oma lugu rääkis, küsisin ta käest, et kas me võime sellest kirjutada. Kui ma muudan ära nimed ja kohad ja ta ütles, et jaa, loomulikult, et minul on nüüd elus vedanud, et ehk see aitab teisi ka. Alguses ka käis meil aga pärast seda kadus meie silmapiirilt ja siis tutvustele meesterahvaga Kristlasega ja peale seda, kui ta elu juba korda sai, siis ta tuli siia tagasi ja rääkis, et miks ta on kadunud ja mis tema elus on juhtunud ja siis on lausa õpperaamatuid, mis ei ole ilukirjandusega eriti seotud õpperaamatutest võib-olla nii palju. Ütlesin noortega siis teismeliseiga oli meil väga selline aktuaalne ja siis ma kirjutasin, kuidas teismelisega käituda ja kuidas, arusaadav, et raamat mõista, mind teismelist räägib siis sellest, aga need on kõik läbi elus proovitud asjad, mida võiks siis teistele ka soovitada. Ja samas kasupered on mul südames, sest 24 last ma olen saanud ilusti saata, võib-olla ei ole kõige parem sõna organiseerida kasuperedesse ja seal oli ka kogu aeg küsimusi, nad helistasid mulle ja siis ma mõtlesin, et peaks ühe raamatu välja andma. Ja nii tuligi raamat, kas sa võtad mind oma lapseks, sest oleme ausad ega mittebioloogilist last omaks võtta ei ole lihtne ka mõnedele vanematele on see suur õnn, ma arvan küll, aga mõnikord lihtsalt ei taipa seda. Ja kui keegi avab kõige esimene raamat oli mulle andestama, kasvasin tänaval ja kuna see läks hästi, siis mul tuli julgus uusi juurde kirjutada. See andestama kasvasin tänaval, on ka soome keelde tõlgitud ja saksa keelde. Aga mul on ka lasteraamat. Päikesetunnil räägib siis minu lapsepõlvest, kui turvaline see oli ja millega mina lapsepõlves tegelesin maal vanaema juures ja see on just niimoodi kirjutatud, et vanemad saavad lugeda igal õhtul ühe jutu lapsel enne magamaminekut. Tegelikult kirjutasin lastel soovitusel, et lastekodu lastele ma rääkisin igal õhtul oma lapsepõlvest ja siis nad ütlesid, et aga miks sa ei kirjuta üles, teised lapsed tahavad kuulda ja nii see raamat tuligi. Kirjutamine jääb teie ellu edasi hinge arvan küll, sest praegu on mul lauasahtlis pooleli üks internetiteemaline raamat sest me ju teame, et internet on hea asi, aga aga tutvused internetist ei pruugi alati kõige positiivsemalt. Aga teie, kes te olete igasuguste inimestega kokku puutunud, mida te ütlete lõpetuseks inimliku väärikuse kohta siin maamunal. No ma mõtlen, et me peaksime. Austama igat inimest, tema arvamust. Me peame jätma ka inimesi abistades talle alles väärikusse. Sest me ju kõik teame, kui raske on abi paluda, kui sa pead seda veel tegema esimest korda. Samas ei ole meie mingid kohtumõistjad kellelegi üle, kuidas keegi peab elama, kuidas keegi peab mõtlema. Anname aega asjadele, võtame aega inimeste jaoks, laseme neil areneda ja püüame tasuda kõige heaga, mitte kurja. Inimesele tuleb abistades alles jätta tema väärikus, ütlesite teie. Aga kui inimene on parasjagu selles seisus, et ta tunneb, et tal ei olegi väärikust, et kuidas saab talle siis alles jätta seda, mida olemas ei ole? Me saame kohe aru sellest, kui tal ei ole enam midagi alles seda lootusesädet tarvitada, et ta, mitte keegi ja keegi teda armasta, siis meie ülesanne on talle jälle meelde tuletada, et ta on jumala looming, et jumal armastab teda ja ta on vajalik. Ükskõik siis mis olukorra, et meil on, neid ju muutuvad, kui me ise tahame. Ja kui me avame ennast ja räägime nendest asjadest, ma arvan, et igale olukorrale leiab lahenduse. Viktor ütles, et igal ajal leiab tööd ka praegu, tuleb ainult otsida. Et just see tahtmine, et, aga noh, me peame siis aitama inimesel tahta. Ilmselt on see meie osa siis ei tähinge. Aitäh, Viktor. Päästearmee sotsiaaltöö juhi Inge Ojalaga ja tema hoolealuse Viktoriga kohtus Haldi Normet-Saarna helirežissöör oli Maristomba kuulmiseni.