Rändajad rändajad kuulajatele rändaja stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Kõigepealt suur tänu kõigile, kes ajakirja nädal lugejaküsitlusel meie saate parimate hulka valisid. Nüüd aga jätkame seiklemisest Hispaanias, täpsemalt selle lõunapoolses osas sealsetes linnades mere ääres rahvuspargis. Just nimelt. Kanda nimetatakse Andaluusias. No kahtlemata oli see nüüd flamenko, mida me kuulsime põhiline hispaania peibutis siia suurele osale inimestest. Just, ja kui täpsem olla, siis mitte kogu Hispaania, vaid standaluusiale. Lõuna-Hispaania on see kant, kus flamenko on siiamaani võidutsemas ja flamenko muusikas. Muidugi on see narri eriline rütm ja siin kustus ka kastaniette kastanietid. Algselt olevat olnudki kastaniviljadest. Et see on huvita, sealt see nimi on tulnud, mitte siis meie hobukastan, mis meil kõikides on, vaid see söödav harilik, kastan, mis Hispaanias kasvab. Ja algselt klõbistati need neid kahte kastanimuna niimoodi vastastikku. Ja praegu on nad siis juba puust valmistatud. Ja ole näiteks, mis sealt kõlab, see on ju nii-nii hispaania lik selle kohta jälle arvavad ühed, et võib-olla see tuleb Maury kultuurist ja kuuldi kuidagi alla alla ja seda hakati teisiti hääldama ja tuligi, see kuulus Lõuna-Hispaania ole. Igal juhul. Me Andaluusias ringi liikudes pidime minema ka flamenco etendusele ja ja see juhtus ühes vanas Andaluusia linnas kordumas Cordoba peetakse võib-olla Andaluusia sihukeseks vaimseks keskuseks lausa. Ja siin lihtsalt, kui me siin Cordoba kitsastel tänavatel päeval kõndisime, siis kuskilt võlvi alt astus välja üks härrasmees ja ütles, et aga tulge õhtul siia, et meil on flamenco-etendusel, mõtlesime, et oh, et mis me ikka lähme meil mitu päeva aega. Aga kuidagimoodi nagu nõiaväel olime õhtul seal kohal, jalale ise viisid ja märkamatult ja istud seal väikse laua äärde, sulle antakse mingi pisikene jook lauale ja, ja siis läheb lahti. Kaks meest alustavad kitarride ja plaksutamisega, siis tulevad mehed, kes laulavad niisuguse erilise sihukese kareda häälega teinekord üsna terava häälega. Et kui sa kuulad, sa ei saagi aru, kas on tõesti Euroopa muusika ka, et mis minu muusikas on midagi niisugust? Ida mõistan, on selles meestelaulu stiilis ja jälle selles kitarri niukses teravas rütmis on midagi väga mustlase pärast. Ja flamenko ongi vist niisugune muusika, et seal on segunenud väga palju erinevad kultuurid. No ja siis muidugi see see tants, see meeste ja naiste liikumine, need need keerulised, tohutu kirglikud ja kiired liigutused, mis eestlaste jaoks tundub nii, et neid on võimatu teha. Mõned eestlased harrastavad seda ka ja samas seal maakamaral ja, ja see on üle maailma. Tegelikult on need flamenkoklubisid, et selles on midagi väga, väga ligitõmbavad kogu selles flamenko hinges ja öeldakse sammas, et flamenko on omakorda Andaluusia hing. Et selles on midagi väga Andaluusia ehk siis Lõuna-Hispaania pärast ja seal on segamini siis ütleme araabia, mustlase, juudi ja, ja kristliku Euroopa elemente ja nad on omapäraselt kõik kokku moodustanud nagu ühtse terviku. Ja samamoodi võib öelda ka kogu selle Lõuna-Hispaania kultuuri kohta, et ta on ääretult põnev ja värvikas segu erinevatest kultuuridest. Ja minu jaoks ausalt öeldes sinna minnes oli kõige põnevam just see islami kultuuri osa noh, seda, mida nimetatakse ka Mauri kultuuriks. Ja Lõuna-Hispaanias on Mauri kultuur olnud valitsev tervelt 700 aastat Kaheksandast kuni 15. sajandil. Ja sellest on seal igal sammul jälgi, kui sa natukenegi vaadata ja kuulata oskad ja ja see oli eriti ütleme, üheksas sajand oli Mauri kultuur oma tipus ja praegu ütlevad ajaloolased, et see ei olnud mitte ainult ütleme, araabia maailma tolleaegne kultuuritippude tipp, vaid ka Euroopa kultuuri väga kõrge tase. Nii et, et sellist teadust, selliseid kauneid kunste ei olnud mitte kusagil mujal Euroopas leida, kui selles all Andaluusias nõuse. Mauri keelne piirkonna nimi ju algselt oligi. Ja huvitav oli see, et, et kuidas ta sündistas endisest selle tõttu, et, et seal olid koos ütleme, juudi-araabia ja euroopa kultuuri helgemad pead ja nad toimisid üheskoos sõbralikult 11 õhutades. Ja sellest sündiski see eriline kultuur. Ja muidugi hilisemal ajal, kui kristlased selle maa jälle tagasi said siis ehitati väga palju näiteks neid Mauri hooneid ja ehitisi ümber. Ja Cordoba on selles mõttes väga tüüpiline linn, et seal vanalinnas on see väga praegune väga kuulus kristlik paik, mida nimetatakse, mis kiita ja kiita. Juba see sõna kõla on kuidagi niisugune, et ta on araabiapärane ja seal oli muidugi kuskil 1000 aastat tagasi musse ja sinna me loomulikult läksime. Seal välismüüride juures on siis hiigelkõrge kirikutorn ligi 100 meetrit kõrge. Muidugi oli see kunagi mina, et mis ehitati, kirikud on, eks ümber. Aga see endine mošee, ta on tegelikult maailmakuulus selle poolest, et, et ta oli ja on praegugi oma pindalalt üks, üks suurimaid. Aga eriskummaline on see. Ta koosneb seest praktiliselt ühest elemendist, mis aina kordub ja kordub ja see on niisugune erilised võlvid, nad meenutavad nagu kujult hobuserauda, nad on umbes niuksed, kaheksa meetri kõrgused, hobuserauad on, on siis kollase ja punase vöödilised ja kui me kujutleme, et niisugusi sambaid, mis need hobuseraudu siis niimoodi kannavad on seal ühe katuse all kokku üle 800 siis kus sa seal kõnnid, see teeb su täiesti ära, sulle tundub, et see mingi eriline noh, ma ei oska öelda sealt sattunud mingisse, kus minu kui looduse inimese jaoks muidugi oled sattunud metsa mets, mis, mis koosneb niisugustest kollapunastes, triibulistest, puudest või siis sammastest ja sealt ülevalt kuskilt võlvide kohalt imbub arusaamatust paigast mingit Niukest erilist valgust sinna alla hämarusse suid, seal kõndida ja kõndida ja sa ei saa ringi peale, vahepeal on tunne, sõitsid siia metsa ära lausa. Ja, ja see, kui ta alguses ehitati, ehk siis oli neid sambaid siin isegi üle 1000. Aga kristlased ehitasid selle ümber või õieti vaesustasid seda ja praegu neid sambaid nii palju seal ei ole. Ja otse nende sammaste keskele on rajatud niisugune noh, ilus küll, katoliku kirik, aga, aga teistpidi niisugusi kirikuid on, on katoliku maailmas tänapäeval väga palju ja mõnes mõttes nagu lõhub selle sammaste lummuse ära. Aga noh, kõike seal nüüd ka ei lõhutud ja enamik on alles ja ja, ja seal võib niimoodi kõndida selles sammaste metsas. Ma kõndisin mööda seda siseseinaäärt niimoodi ja vaatasin imepeent kivimustrit, mis on sinna kunagised kiviraidumist tahunud. Järsku avanes selle seina sees mingisugune üks. Ja selle ukse taga olid täiesti ebamaine valgus, ma jäin seda vaatama, mis asi see on? Noh, tundub, et tõesti, et see ei ole sellest maailmast pärit, see uks avavus oli jälle selle kuulus Califi kaar ehk siis niisugune hobuseraua kujuline. Aga seal taga oli, oli suhteliselt väike ruum. Ja ta oli täidetud niisuguse pronks ja valgusega. Ja kõik selle ruumi seinad olid kaetud tohutult täpse, korrapärase harmoonilise pitsmustriga ja see oli ülimalt täiuslik. Nii et, et ma põrnitses umbes 10 minutit niimoodi. Ja siis ma sain aru, et, et siia ma võingi jääda. Pitsmuster oli siis, millest see oli raiutud, osalt tahutud, aga osalt oli ta ka värvitud. Aga niisuguste erilist pükste, tagasihoidliku sinise, kollase värviga ja natuke nihukest kulunud punast võib olla sajandite jooksul kulunud punast. Et see muster ei kujutanud mitte ühtegi taime, ka mitte ühtegi looma, ta oli täiesti abstraktne aga väga täpselt geomeetriline ja, ja ta oli niisugune tunne, et selle tõttu, et ta ei kujuta midagi, maist mõjus muster noh, niimoodi, et et siin on suudetud noh, püüda nagu sellesse mustrisse midagi. Tõesti ebamõist. Huvitav. Kui kaua aega tagasi see muster siis valmis, nikerdati, vana ta oli. See oli üheksandal sajandil ehk siis praegusest üle 1000 aasta tagasi. Ja õieti selle nishi ka oma nimi ja see seda nimetatakse miraabiks. Miraap on siis talvenišš ja sel ajal, kui siin oli mošee, oli selle palve nishi keskel aluse peal kullatud koraal. Seal nüüd muidugi kadunud. Aga, aga need seinad on alles. Ja üldse on ju hea, et juba 70 aastat võivad ka muhameedlased tulla sinna ja palvetada siin nagu mošees ja samas kõrval ka kristlased ilma omavahel vaenutsemata. Ja kogu see Cordoba vanalinn mõjub tegelikult just niimoodi, et see on hea näide sellest, kuidas praegusel ajal suudetakse köita mineviku ajalookihte pidada võrdselt väärtuslikuks. Cordoba vanalinnas on hästi palju raidkujusid suurtest kultuuritegelastest, olgu nad siis juudid, araablased, kristlased või kes iganes. Ja tegelikult on väga sarnased teisedki Andaluusia linnad. Meie läksime sealt edasi see villasse. See villa nagu eestikeelne hääldus, hispaanlased ütlevad, see viia. Vilja on, olen ma ka kuulnud, see on puhta vale vist. Jah, aga see viia oleks nagu õige. Aga kui sa teed see viia, siis eestlane ei saa aru, et mis linnast. Me räägime. See on jäänud nii, et kes hääldab niigi seal tarnaa jah? Just aga selles linnas on, on, on ka täpselt samamoodi endised Mauri paleed, mis on ümber ehitatud pärast kristlike kuningate paleedeks vana minarit, hiigelkõrge, mis on tehtud kirikutorniks ja vana mošee kohale ehitatud võimas kristlik katedraal. Ka see viljalinnas oli siis veel üks asi, mis on kogu Hispaania kõige vanem, nimelt siis härjavõitluse areen. Et omal ajal, kui ta ehitati, siis, siis ta oli ka kõige suurem praegu Madriidis on umbes sama suur, aga seal on 14000 istekohta ja, ja eemalt vaadates näeb ta välja nagu kindlus. Valge ümarmüür, selle sees palju uksi ja selle ümara müüri sees on muidugi lõputult igasugu ruume, mis on seotud selle härjavõitlusega. Kui ma elaksin Hispaanias, siis võiks mind pidevalt seal areeni väravates suure plakatiga näha. Otsustavalt protestiks just sellise. Tatrose vastu, ausalt öeldes oli mul sama tunne, ma ei pidanud, arvan, et seda otsust langetama, sest me oleme tulnud väljaspool hooaega ja ja härgade tapmine pidi hakkama lihavõtetest prillikuus. Aga ma mõtlesin, et, et kui oleks hooaeg, et ega ma ikka ei läheks sinna küll välistatud jah. Et see on, see on meie jaoks vist üsna ühene arvamus ja tegelikult ega hispaanlased vähemalt küsitluste järgi, mis on tehtud Hispaanias ise ka nii väga, eriti sellest tänapäeval midagi ei arva. Et see küsitlus, mida mina lugesin, seal oli nii, et ligi 70 protsenti hispaanlastest ei arva sellest mitte midagi. Härjavõitlusi meeldib vaadata vanematel inimestel ja mitte kõigil. Vanemad inimesed peaksid just olema nagu alalhoidlikumad ja ja elusse kui sellisesse suurim aupaklikkusega suhtele. Temaga ja aga vot sinnagi alla see vähk ongi maetud, et, et just vanemad inimesed peavad vanadest hispaania traditsioonidest ja härjavõitlus on üks hästi tüüpiline ja kindel hispaania päritolu traditsioon ja selle õitseaeg õieti tänapäevasel kujul, nii nagu kus on need mata toorida toreaa, tooride kõik see muu tsirkus, see kujunes välja kuskil 18. sajandil ja nendel sajanditel algsetel sajanditel oli see kogu rahva suur lemmik ja kõik olid sellest tohutult vaimustatud. See suhtumise muutus on tekkinud ikkagi viimastel aastakümnetel tegelikult. Nii et nad teavad sellest lihtsalt kui traditsioonis just nimelt ja, ja on vist isegi koguni nii, et, et üks keskmine hispaanlane ei taha ise minna härjavõitlust vaatama, et see talle tohutut lõbu pakuks, aga ta leiab, et kui see näiteks ära keelata võtaks siis see tähendab nagu Hispaania tradi tsoonide kallale minemist. Humaansemaid traditsioon ja no see on muidugi komme, mis messist enamiku eurooplaste jaoks arusaamist ei leia. Aga ma olen vahel mõelnud, et kust päritav siis aeglane piinarikas härja tapmise komme suure rahvahulga ees, et, et mis on selle juured. Ja ajaloolased muidugi toovad kohe tohutul hulgal näiteid Vahemerekultuuridest kuskil 2000 aastat, 3000 aastat ja veel rohkem tuhandeid aastaid tagasi. Ta oli kuidagi seotud sellega, et mingid rituaalid, mis olid seotud härja ohverdamisega, see oli mingisugune ohvrirituaal algselt pärg oli ohvriloom ja võib-olla kui niimoodi mõelda, et, et see on olnud kunagises usus üks tähtis osa mingist rituaalist siis noh, natukene nagu nagu hakkad seda nagu mõistma, et see ei olnud meelelahutus. See ei olnud lõbu algselt. Et vana Soomaski oli seda ja noh, eelmistes saadetes rääkisime ju Kreeta saare kuulsast. Tapetud kunagi mitte kunagi. Aga huvitav on see, et nendest paljudest algallikatest üks kust härjavõitluse traditsioon üldse võis alguse saada või härja ohverdamine on pärit siitsamast Andaluusias ja see pakkus mulle suurt huvi, ma olen natukene seda uurinud. See on siis nii, et Lõuna-Andaluusias oli antiikajal tartessose tuur, see oli kuskil 3000 aastat tagasi. Antiikallikad on sellest palju kirjutanud ka vihjeid, et et seal toimusid härja ohverdamise ja võib-olla kuidagi siitsamast armastan ta luusiast, võibki olla see traditsioon nagu mingil kombel hakanud arenema, siis härjavõitluseks, aga kummaline on sesse tartessose kultuur. Et sellest on väga vähe teada. Praktiliselt ei ole leitud mingeid jälgi sellest ja oletatakse, et see ala, kus ta oli, on see, kus praegu on üks hiigelsuur soov. Ja see soov on tekkinud väga suure järve kinnikasvamisest. Ja see soov on praegusel ajal kogu Andaluusia vist kõige Kuulsa kaitseala. Seda nimetatakse Donanya rahvuspargiks ja loomulikult looduse inimestena me pidime seda suut soode ala siis vaatama minema. No ta ulatub otsapidi lausa Atlandi ookeani äärde välja. Ja see on viimastel sajanditel olnud siis linnu paradis sellel lihtsal põhjusel, et inimesel pole olnud siin asja, sealt ei ole inimene mingit kasu saanud, tal ei ole saanud seal ringi liikuda, midagi ehitada. Ta ta ja linnud on siit leidnud jälle pelgupaiku ja toitu piisavalt. Ja seal on üks suuremaid ja väiksemaid veesilmi ja jõgesid ja nii edasi. Ja kogu Euroopa linnusõbrad teavad seda, et siin on meeletul hulgal linde. Nad ei ole mitte ainult läbirändel nagu Eestis, vaid ka näiteks talvituvad linde on siin sadu tuhandeid, sest kliima on pehme, süüa jätkub. Aga siis on läbi, rändavad linnud, pesitsevad linnud kokku kuus miljonit lindu, on seal aasta ringi Toomas selle selles rahvuspargis. Ja muidugi pidime me seda siis vaatama minema. Ja esimene koht, kus me seal kõigepealt Me läksime tegelikult selle kõige mere äärsemasse paika ja seal mere ääres olid ilusad liivaluited, mingid õpperajad. Hästi palav ilm oli kohe lausa higistamaajavalt kuum päike, mõned üksikud inimesed ja vees ei olnud ühtegi inimest. Kuigi oli ilus liivane plaasia. Põhjus selles, et märtsikuus katsusime varbaga järgi oli see vesi ikka ikka päris külm seal. Kuigi kuigi päike oli hirmus palav ja need seal sisemaal selle kaitseala Sisemaal Me läksime esimeseks ühte niisuguse linna juurde, mille nimi on El rohkio. Ja see oli ka pisikene, aga väga meeldejääv linnaker. Et valged majad, kõik teed ja tänavad ilma sillutiseta, tolmavad suur keskväljak selle ümber hobuse lasipuud oli parajasti siesta aeg ja inimesed polnud kuskil näha. Aga me teadsime, et kusagil nüüd kevadel aprillis-mais tuleb siia kokku üks miljon palverändurit. Et ta on niisugune kuulus palverännupaik ja ja oma mõttes ma arvasin, et järsku kõik need liivased väljakud ja teed ongi. Sellepärast palverändurid saavad siin paljajalu liikuda. Aga Me läksime selle suure valge ilusa kiriku kõrvalt vaatama, siis päris suurt järve. Ja seal oli, mida vaadata, seal oli hästi palju erinevaid linde. Ja tõtt-öelda enamik nendest isegi tuttavad siit Eestimaalt näiteks tarte tuttpütt hai kruvid ja sealsamas kalda ääres hele niukene niiske muda peal käisid pidevalt Eesti rahvuslinnud suitsupääsukesed Nad võtsid. Ma ei ole kunagi seda näinud, kuidas suitsupääsuke võtab enda pesa jaoks materjali. Ta just see muda oli lausa auklikuks nokitud, tõotab siis väikese tüki muudavamale noka vahele, siis kahmad veel ühe kuivanud kõrre niimoodi ristiavale noka vahele ja siis lendab jälle minema ja nii edasi-tagasi nad käisid, seal ehitasid pesa märtsikuus parajasti, aga lindudest, kes seal vee peal olid, olid kõige silmatorkavamad olid, olid suured roosad, pikkade peenikeste jalgadega linnud, keda ma olin näinud Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Aasias, aga mitte kunagi Euroopas, flamingod, flamingod, tohutul hulgal flamingosid. Ja see ongi vist Euroopa kõige parem flamingo debaik. Ja nad tulevad siia Aafrikas tööd näiteks kevadisel ajal, et nad leiavad siit väga palju toitu. Ja see tüüpiline pilt, mida sa näed, on see, et ta on meie sees jalgupidi, aga tema pead ei ole näha, pea on ilma peata. Aga, aga see teha on siis parajasti selle madala veelise järve põhjas ja vees toitu vahetpidamata nagu lobistab nagu sõelast läbi seda vett ja kõik, mis sinna noka taha jääb, see siis sobibki söögiks tal. Ja siit edasi läksime siis veel veel päris sinna tunne on ja rahvuspargi südamesse siin oli küll võrdlemisi raske liikuda ja aga õnneks on seal ka õpperadasid. Aga need maastikud on ausalt öeldes väga üksluised, nad on silmapiirini tasased ja seal ei ole ühtegi puud. Väliselt paistab, et kaetud niukse rohelise rohuga, aga juba see, mis sa oma silmade ulatuses näed, sa saad aru, et see ole Rovi. See ongi soov. Et vahepeal on ta nagu kuivem, aga siis muutub täiesti läbimatuks alasid, on seal siis kümneid ja kümneid kilomeetreid. Lindude jaoks igal juhul paradiis. Seal me siis oma linnumääraja binokliga suurima rõõmuga siis panime aga kirja neid linnuliike seal ja uurisime ja määrasime ja ja, ja igal juhul juba paari tunniga sai neid mitukümmend, neid linnuliik. Jällegi segu meile tuttavatest ja, ja mitte tuttavatest lindudest, Eestist. Aga kui nüüd mõelda ainult nende peale, kes Eestis ei ole või kes on siin vahel eksikülalistena, siis üks nendest oli näiteks niisugune kelle nimi on karkjalg. Nimi ütleb juba enam-vähem ära, kuidas ta välja näeb? Umbes nagu mustvalge kajakas, kellel all punased kargud sugune tegelane nokk, niisugune pikk ja peenike nagu naaskel kõnniks kargud, selles mõttes, et nüüd on hästi peenikesed ja pikad võrreldes linnukehaga, ta liigub nende peal kirjel kiiresti, liigub nende peal ja, ja otsib toitu madalas vees. Ja teine lind, keda seal iibise liike oli palju, seal aga üks, keda oli hästi palju, oli just tõmmu, viibis, viibis, on siis selline lind, noh, ütleme niisuguse väga suure pardi suurune pikkade jalgadega ja hiigelpika kõvera nokaga, ütleme lind ja neid tõmmu Ibis. No ta läheb nagu musta värvi välja, aga kui päike talle peale paistab, ta hakkab helkima kuidagi nihukest elektriloheliseta, kuidagi väga imelikult sädelevad. Ja niimoodi meid seal vahtisime, neid linde ja, ja päike akas punased looja minema ja tuli sääski natukene väljakonnad hakkasid krooksuma ja mul oli kaasas niisugune helisalvestaja ja siis oma võimeid mööda siis nii-öelda võtsin konservipurki helipildi sellest õhtusest Donana rahvuspargist, ehk siis need looduse hääled konservipurki, no konserveerisin heli. Mida siis kuulajad saavad siinsamas lõpus ka kuulata, kujutleda ennast Systonanya rahvusparki kõikide Euroopas Papa linnusõprade unistuste paika, lindude paradiisi, päike on parajasti loojumas, kostab karkjalgade häält, tõmmu ibiste hääli, natukene ka konni. Isegi lõokest natukene hanesid. Ja keda iganes. Nii et fantastiline konserv sedapuhku mittesöödav. Jah, jaa, igal juhul truck nagu enda jaoks või ka mälestusi esile sellest. Lõunal Euroopa kõige lõunapoolsem must linnu paradist toidab vaimu ja mälestusi ja selles midagi midagi ilusat. Seesugune oli siis tänane saade Lõuna-Hispaaniast linnadest, arest, rahvuspargist, millest räägime järgmises saates. Läheme Hispaania meretagustele saartele Kanaaridele. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula. Rändajat. Rändajat.