Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord rääkisime peamiselt komminternist sellest Vladimir Iljitš Lenini poolt inspireeritud organisatsioonist. Täitevkomiteest. Vaatasime, kes sinna kuulusid ja äratasime ka ellu mõned komitee liikmed, kes olid ajaloo poolt unustatud väikene teene nende ees on tehtud. Ja koos komiterniga ning kommunistliku liikumisega üldse seostub kõigile vast meie kuulajatest üks tuntud laul. Mõtlesin, et tuletaks täna meelde ka selle laulu sünniloo ja see on internatsionaal. Pole vist kedagi, kes poleks seda laulu kuulnud. Ja sellest laulust sai ju rahvusvahelise proletariaadi kommunistliku liikumise, see loetelu on väga pikk. Kas sotsialistliku liikumise anarhistide hümn? Nii et tegemist on vist ühe maailma kuulsama ja tuntuma heliteosega. Nii et veel kord, kuna ta on sedavõrd oluline, võiks natukene sellel lool pikemalt peatuda ja siis juba minna internatsionaalidega edasi. Lisaks on ju ka meie peategelane Stalin seda laulu ju korduvalt laulnud või kui ta pole laulnud? Ei oska tagantjärele isegi öelda, võiks ju seda kuskil natukene uurida, kas nii olulisel riigijuhil sobiski laulda vähemalt selle laulu ettekandmise ajal püsti on ta kindlasti seisnud ja seda laulu kuulnud kümneid, kümneid, aga ilmselt ka sadu kordi. Teksti Tariks on Prantsusmaa luuletaja Beck, entsüklopeedilised väljaanded nimetavad teda anarhistiks. Oli ka esimese internatsionaali liige Ellen Potšee. Vaatasin ka tema eluaastad. Sündinud on ta 1816. aastal ja siit ilmast lahkunut aastal 1887. See laul oli kirjutatud Pariisi Kommuuni lõpupäevadel 1870. aastal. Ja algselt seda lauldi, tan sõnade autor veel kord lauldi marseljeesi muusikale. Ja see on see teine kuulus laul, nii et nad mõlemad peaaegu on ju sageli esinenud kui paarisrakend. Ning mingis mõttes võibki neid vähemalt Venemaa kontekstis koos käsitleda. Sellepärast et pärast veebruarirevolutsiooni neid lauldigi sageli paaris nii marseljeesi kui internatsionaali. Aga mõni sõna siis kamarsseljeesist ka mitte vähem kuulsast laulust, mis sündis suure prantsuse revolutsiooni ajal ja alguses kandis hoopis teist nime. See oli Reini armee sõjaväemarss. Ja kirjutatud olid ja 1792. aastal ning teatmeteosed ka täpsustavad 25. aprilli õhtul. Ja kindlalt on isegi see aeg paika pandud ja autoriks on sõjaväe insener. See oli tema peamine elukutse, nii et muusika kirjutamine pigem hobi sinna juurde. Klošefruse lilli pool Strasbourgis, kus tema osa parajasti ka paiknes. Aga nime marseljeesi sai ta hiljem tänu ühele poliitikule, kes pärines Marssey linnast, nii et see seos linn ja laulu nimi on kindlalt paigas. Ja riigihümniks marseljeesi saab 1793. aastal, 24. novembril. Ja võib-olla üle euro palis kuulsuse sellele laulule toovad 1848. aasta revolutsioonilised sündmused. Seal ju see aeg, kui torm vallutab terve Euroopa Bach ja nagu luuletaja on seda öelnud ainsa kaljuna, mis siis sellele tuultele ei allu, seisab siis Venemaa Nikolai, esimese-aegne Venemaa ja siis laul levib ka üle terve Euroopa, veel kord. Ainus aeg või viimati, kui selle laulu laulmine on keelatud, see on teise maailmasõjaaegne Vichy režiim siis on just sellel Prantsusmaa osal oma hümn. Selleks oli laol marssal, me oleme siin. Ja siis, kuni 44. aastani oli marssali ees keelatud, pärast seda kuulutatakse ta jälle Prantsusmaa hümniks. Vaatasin ka, millal tõlgitakse sõnad vene keelde, see ei ole küll otsetõlge, aga põhimõtteliselt, et see on aasta 1875 ja autoriks teater Lavrov. Ning marsseljeesiga on 20. sajandi alguses seotud ka niisugune küllaltki. Venemaale see on niisugune sõbralik visiit, nagu vahetevahel neid ikka tehakse ja Nikolai teine võtab siis prantslasi vastu. Ja hümni ajal, milleks on marsseljees, kus kutsutakse köik Tyrannid kukutada, seisab saar paljastatud pea kärnia. Ta on niisugune küllaltki omapärane seigake. Pea veel kord pärast veebruarirevolutsiooni, mõlemad laulud on Venemaal revolutsioonilisel Venemaal koos esitatud, aga tuleme internatsionaali juurde tagasi. Muusika autoriks on Kjell Deer. Ja lugu on järgmine, päris huvitav ja põnev. 1888. aastal pöördub tema poole prantsuse linna Lille'i linnapea. Revolutsiooniliselt suhteliselt tuleb vist nii-öelda meelestatud mees et ta kirjutaks muusika Shell potsi sõnadele ja nagu sai öeldud, varem ju lauldi seda marseljeesi muusika saatel. Nii et esimene internatsionaali ettekanne sellele tuntud muusikale toimubki samal aastal. Siis trükitakse ka ligikaudu 6000 eksemplari väikest prožyrikest, kus on nii sõnad kui muusika. Seda tehakse selleks, et müügist saadud rahaga toetada kohalikke spetsialiste. Kuid kuna tegemist on ikkagi revolutsioonilise lauluga, siis selleks, et vältida võimalikke sekeldusi. Piss, keera oma eesnime trükise tiitlist kõrvale nii, et seal on ainult perekonnanimi. Ju ta siis ei aimanud, milliseid sekeldusi see võib enesega kaasa tuua. Aga kui peatselt selgub, et laul on niivõrd populaarne siis hakatakse otsima ka autorit võimude poolt ja ei ole ju eriti raske ta üles otsida, järgneb vallandamine ning ta lahkub Lillistilt teise linna. Edasi võtab kogu staari täiesti kriminaalses süžee omandab selle. Kui laul on saanud juba üsna tuntuks siis teatab Pieri soovides omistada selle au enesele ja ilmselt mitte ainult haavu, vaid ka mõningad rahalised sissetulekud, mis selle populaarse teksti levitamisega kaasnevad. Igatahes ta kasutab seda asjaolu. Laulu juures on ainult perekonnanimi, mis kuulub talle. Venna eesnimi oli Adolf ja ta teatab, et hoopis tema on selle laulu autor. Võrdub kohtusse. Seal siis ka igasugused intriigid, millesse on ka seotud see linnapea, kes ka samuti on huvitatud, et Pieri nimi sealt kaoks. Ja lõpuks, kui see protsess saab oma lõpliku tulemuse, see on aasta 1914 kuulutataksegi laulu muusika autoriks Adolf. See on esimese maailmasõja juba päevadel. Ilmselt kogu see lugu venda piinab, pole ju täpselt teada, mis oli selle põhjuseks, et 1916. aasta alguses Adolf lõpetab elu enesetapuga. Aga et see autorluse omistamine pidi talle olema raskeks probleemiks, sellele viitab kiri, millega jättis maha kus ta pöördub ka venna poole ja ütleb, et teda sunniti või ahvatleti niimoodi käituma. Ja nüüd ta siis palub venna ees vabandust. Ma ei saa sellest kirjast veel niipea teada sel põhjusel, et enesetapuga elu lõpetanud Adolf on ühel pool rindejoont ja Pier asub teisel pool rindejoont. Nii et teada saada sellest alles hiljem. Ja lõplikult, see on aasta 1922 tunnistatakse Pier internatsionaali muusika autoriks ja tema õigused taastatakse. On üldtuntud internatsionaali muusika autor, seda kinnitab veel üks lugu. Igatahes on teada, et 1927. aastal, kui Venemaalt tähistati suure oktoobrirevolutsioonikümnendat aastapäeva kutsus Stalin Pier Tõgeteeri Venemaale et koos siis tähistada seda sündmust ja talle määratakse ka eluaegne pension, mis oli elu viimastel aastatel tema peamiseks sissetulek. Allikaks. Suri internatsionaali muusika autor 1932. aastal ja väidetavalt olid tema matused väga inimrohked arvuna toodud peaaegu 50000 inimest, kes teda viimaselt teekonnaga saatsid. Ning ametlikult sai internatsionaalist sotsialistlik kui töölisliikumise hümn 1910. aastal. Selle otsuse võtab vastu Kopenhaagenisse kogunenud internatsionaal, nii et selle otsusega on see siis ametlik. Kui nüüd vaadata, millal ta saab vene kuulajale vene publikule tuttavaks venekeelses tõlkes siis esmatõlge ilmub 1902. aastal Londonis ühes Emmigrantlikus ajalehes. Ajaleheväljaande nimi on reisin elu ja tõlkijaks Arkadi Kots. Perekonnanimi on õige, eesnimi on natukene muutunud, aga selle nime all on ta tuntud. Alguses on osaline mitte terve tõlge ja lõplikult venekeelses variandis alles 1931. aastal ja avaldatud takse täielikult siis Kotsi tõlkena alles aastal 1937. Sellest Kotsist võib-olla nii palju, et teatmeteosed nimetavad teda üheks esimeseks praltaarseks poeediks. Need tegemist on palulataarse poeediga, sellele viitavad juba nende luuletuste pealkirjad, mida ta on avaldanud, noh näiteks üks kõige tuntum on proletaarlased, laus. Ja vanapartei liige on liitunud sotsiaaldemokraatide bolševike ka juba 1903.-st aastast ning suri 1943. aastal. Ja üsna hiljuti sattus kuskil kätte teade vene lehtedes. Tema hauale on püstitatud ka monument, kestab selle monumendi ka tutvuda, siis peab sõitma Jekaterinburgi linna sinna andaga maetud ja veel kord internatsionaalist saab Venemaa hümn aastal 1918 ja hümnina teda kasutatakse kuni 1944. aastani, nii et pikalt, mitukümmend aastat on internatsionaal ametlikuks Venemaa hümniks. Ja hiljem on ta kompartei hümn, nii et selle laulu laulmine lakka. Kes mäletab või kuskil dokumentalistikast leiab üles omaaegsed partei kongressid, siis nad ikka algasid internatsionaali laulmisega ja lõppesid ka sellega. Aga mis puudutab seda uut hümni, siis kinnitati poliitbüroo otsusega tuhanud 943. aastal 14. detsembril. See on päris huvitav jälgida, milliseid otsuseid sõja ajal vastu võeti. Esmapilgul nagu teisejärgulised, kasvab siis nüüd tähtsust, millise õnnega on tegemist aga 43. aastal väga palju nisukesi põhimõttelisi otsuseid ka vastu võetakse, võib-olla kunagi jõuame ka nende põhjustel pikemalt peatuda. Ja esmakordselt esid tati uut hümni ööl vastu esimest jaanuari 1944. Ja ametlikult on kasutusel 44. aasta 15.-st märtsist. Ja kuna meie peamine tegelane on Stalin, siis võib ju kõigile meie kuulajatele ka meelde tuletada need sõnad sellest kümnist. Ja need on järgmised. Nas võõrast Stalin navi armastama. Nii et Stalin on see, kes meid siis kasvatas ja kes meid siis kangelastegudeks innustas? No arusaadavalt, teatud aja järgust alates sa enam neid sõnu laulda ju ei sobinud. Ja aastatel 1955, kui me juba selle hümni juurde jõudsime, siis kuni 77. aastani esitati ainult muusikat ja sõnu ei lauldud. Kuid mis on huvitav? Ei ole ju mitte ühtegi ametlikku otsust, mis oleks vanad sõnad kuulutanud kehtetuks. Ja sellepärast juhtus siin ja seal eriti välismaale, kui nagu ikka, kui mõni nõukogude sportlane oli saavutanud võidu, siis sellele järgnes hümni esitamine ja peale pandi plaat, kus olid ka sõnad. Nii et Stalin oli juba ammu hukka mõistetud. Aga välismaal ikkagi lauldi, et seltsimees Stalin on meid innustanud ja nii edasi. Ja üks hümne, mis meelde tuleb, selline taoline esitlus järsku ka mõned meie kuulajatest seda mäletavad, aga see oli tol ajal rabav sündmus. Pohhi loov sündmus. 1972. aastal algas sari hoki kohtumistes, kus Nõukogude hokimängijad kohtusid Kanada professionaalidega. See oli meeliköitev sündmus praegu hüsteeriliste Osäravi kommentaaride saatel. Kuidas siis asja armastavad komnoored purustavad lääneprofessionaale. Esimene mäng lõppes Nõukogude koondise võiduga, kui mälu mind ei peta. Ja seal avahümnina mängiti just nimelt sõnadega sedasama hümni kos Stalinit ülistama, lõigukesega. Aga tulema nüüd Kominterni juurde tagasi, see on ju meie põhiteema lihtsalt jällegi meeldetuletuseks. Eelmine kord oli meil natukene juttu esimesest kongressist mis kogunes Moskvas 1919. aasta märtsis. Oli 52 saadikut, Nad esindasid 21 riigi erinevaid organisatsioone. Teine kongress Petrogradis aasta oli 1920, nii et alguses toimuvad nad üsna sageli väikeste perioodide tagant, et see oli 19 juuli, seitsmes august jätk. Kuupäevad ütlevad ka meile, et istuti koos väga pikalt, nii et need ei ole mitte paaripäevased. Üritused olid pikemad ja olulisem dokument, mis sellel kongressil vastu võeti. Kooli Lenini poolt välja töötatud jällegi tema initsiatiivil. Nagu me näeme, ei ole ta juhtorganites mõnikord lihtsalt kandidaadina, aga põhiliselt ruulib ju tema. Ja need on niinimetatud 20 x tingimust. Need tingimused ei hakka nendel pikemalt peatuma. Need kirjeldavad kirjeldavadki neid tingimusi, mis määravad õiguse kuuluda kommunistide ridadesse. Need tingimused ja 22. aastal son, neljas kongress lisab sinna veel ühe huvitava nõudmise, täiesti üllatusliku, sellest pole kunagi juttu olnud, peaaegu mitte kunagi. Ja tekib üldse küsimus, miks seda oli vaja. Aga kui eraldi lisati 21-le tingimusele veel üks, tähendab vajadus oli ja nimelt selle järgi ei tohtinud olla üheaegselt kommunistliku partei ja Masssoonide looži liige. Nii et niisugune tingimus, mis viitab sellele, et ju siis neid oli parteilasi ja massoone ja siit võib ju tagasi tulla revolutsiooni eelsele ajale, kõikvõimalike nende teooriate spekulatsioonide juurde, kuivõrd palju massonid tegelikult seisid selle revolutsiooni taga. Aga vähemalt pärast selle otsuse vastuvõtmist selle punkti lisamist on teada, et mõned prantslased, kes siis olid kompartei juhtivad Ta organites kommunistliku internatsionaali Is tagandavad ennast just nimelt sellel põhjusel, et nad on üheaegselt ka teises organisatsioonis, nii et probleemi ilmselt oli küllaltki aktuaalne. Kolmas kongress jälle Moskvas, 22 juuni 12, juuli 1922. aastal. Saadikud juba 605 nirk hoopis suuremaarvuline. Ja Venemaa poolt täitevkomitees kõik tuntud nimed, haarin, raadek, sinov, Trotski. Nii et nad kõik olid seal juhtorganites esindatud. Neljas kongress, see, mis siis täiendas, neid punkte toimus sellel samal 22. aastal. Ja kohal november detsember, nii et esimene aasta keskel suvelt teine, siis aasta lõpus novembris, detsembris delegaate natukene vähem, 408, aga esindatud riikide arv juba päris suur, 58. Ja vast kõige olulisem otsus, mille see kongress vastu võtab sesse täienduspunktina on ju tühine. See on moodustada niinimetatud kommunistlik heategevusorganisatsioon ja selle organisatsiooni nimi, olin Jedonaroodne organi saatsa poomashimbardsamriva Luutsi, nii et rahvusvaheline organisatsioon, mis pidi toetama revolutsiooni võitlejaid ajalukku, on ta läinud nagu paljud tolleaegsed organisatsioonid lõhendina Mopper. Ja mida see mootor vabatahtlik Mopar enesest kujutas, selle kohta võib-olla üks number arv. Aastal 1932 vaatasin Nõukogude liidus kuulus mopri ridadesse 9,7 miljonit inimest, kes siis loomulikult vabatahtlikult andsid igakuiselt, et raha, et toetada rahvusvaheliselt revolutsiooni ohvreid inimesi, kes siis olid vangistatud või kuidagi kannale ta siit ja nii edasi. Ja veel üks huvitav seik, mis seostub selle mopriga, on suhteliselt vähetuntud. Kuni aastani 1936 oli moprill Ühes lõigus praktiliselt samasugune õigus nagu NKVD-l julgeolekul. Ja nimelt Mopar võis anda luba sissesõiduks Nõukogude Liit. Nii et need siis rahvusvaheliselt revolutsiooni ohvrid siis vajasid, Nõukogude Liidu toetada, tahtsid saabuda Nõukogude Liitu, võisid saada sissesõidudokumendi sealtsamast moprist rahvusvahelisest organisatsioonist. Nii et tuletame meelde, et tegemist ei olnud ametlikult Nõukogude Liidu mingisuguse organisatsiooniga vaid rahvusvahelisega, mis oli moodustatud Kominterni poolt. Ja rahvusvaheliselt, Ta ametlikult tegutseb jällegi kuni teise maailmasõjapäevadeni ja Nõukogude Liidu sektsioon isegi natukene üle selle tähtaja kuni aastani 1947. Sellel organisatsioonil on ka väga huvitavad juhid läbi ajaloo olnud, kokku on neid kolm. Esimiseks sai kohe pärast moodustamist Poola päritolu Juliaan Marclevski. Väga huvitava saatusega mees siin ja seal võtnud osa revolutsioonilisest võitlusest ja on esimese maailmasõja ajal Saksamaal sealt aastal 1915 arreteeritakse, arreteeritakse, sellepärast esineb sõjavastase propagandaga ja on kuni sõja lõpuni peaaegu vangistuses. Ning alles 1918. aastal Nõukogude esinduse nõudmisel ta vabastatakse. Saabub Venemaale ja seal algabki tema tegevus internatsionaal-is ja teistes organisatsioonides ja ta saabki selle mopri juht. Kui see mees peaks veel huvi pakkuma, siis väidetavalt pole ise küll lugenud, on ta kirjutanud ka suhteliselt Häid ja mõned autorid väidavad ka, et tänase päevani huvitavaid või olulisi, ikka aktuaalseid kunstiteaduslikke artikleid, nii et kellel on sügavam huvi, võib siis tema teostega ka tutvuda. Ja suri ta 1925. aastal puhkuse ajal Itaalias, nii et Nõukogude juhid, aga seda enam rahvusvahelise organisatsiooni juht puhkasid ikkagi välismaal. Ja tas ilmet tuuakse tagasi 50. aastal son Stalini-aegne Poola sinna. Ja nagu ikka, nii väljapaistev tegelane tol ajal mitmed linna tänavad ja väljakud saavad tema mälestamiseks mar Levski nime. Bree esiotsa selline tuntud nimi kõikidele meie kuulajatele tuntud nimi nagu klatsetkinud ei hakka tema tegevusel pikemalt peatuma, võib-olla kunagi tuleb ka aeg temast pikemalt tekkida, aga mopri eesotsas on ta aastatel 1925 kuni 27. Ja vahetab ta välja. Mitte vähem tuntud poishevik Venemaa ajaloos ka väga huvitav nimi ei ole temast eraldi veel rääkinud. Ja täna ei jõuagi seda teha, aga see on Eljana staazzova. Tema on Mapri eesotsas aastatel 1927 kuni 37. Neljandal kongressil valitakse ka kommenteeri juht ja selleks saab Grigori sinovjas. Ning täitevkomitees on Venemaa esindajateks puhaarin ja Karl Radek ning kandidaatideks Lenin ja Trotski. Hästi lühidalt siis järgmised komminternid. Viies toimub 24. aastal juuni, juuli. See on seotud peamiselt kurva sündmusega. Puudutab Leninit. Kuues kongress 28. aastal juulis-septembris. Seal võeti vastu programm võitluseks fašismi iga ja sotsiaalfašistidega. Nende sotsiaalfašistide all mõeldi tegelikult sotsiaalset demokraat kõikvõimalikke. Ja selle otsuse tulemusena ei tekigi ühist antifašistlikku rinnet, sellepärast et sotsiaaldemokraadid on kuulutatud vaenlasteks peaaegu võrdseteks fašistidega. Nii et selle kongressi otsused on küllaltki olulised. Ja seitsmes kongress on 35. aastal juuli august. Ning kui vaadata, kes siis veel olid Kominterni eesotsas, siis kuni aastani 1926 oli selleks Grigori sinovjev. Pärast vahetab ta välja, see on aasta 1926 kuni 29 Nikolai puhaarin. Pärast puhareni kadumist aastatel 29 35 on Komintern faktiliselt juhita. Ja viimane lõik 43. aastani, nii et 30 viiendas kuni 43. aastani on selleks Georgi timmitrof. Ja ametlikult lõpetati Kominterni tegevus 1943. aastal, 15. mail. Mingis mõttes Kominterni järglaseks võib pidada Stalini initsiatiivil 47. aastal loodud komminformi. Kommunistliku informatsioonibürood peatab oma tegevust juba pärast 20. kongressi. 56. aastal. On on andnud välja ka hulgaliselt kõikvõimalikku agitatsiooni, materjali, brošüüre, raamatuid, Lendlehti plakateid ja nii edasi. Ei hakka nendel pikemalt peatuma, kuid ühte tahaksin kindlasti mainida koos üleskutsega, et järsku keegi on ka selle vastu meil siin Eestis natukene huvi tundnud ja huvitav teada, mis seal täpsemalt on kirjas. Ja nimelt see on Kominterni väljaanne raamat koostöös punaarmeega selle juhtkonnaga ilmub ta 28. aastal saksa keeles 31. aastal prantsuse keeles. Ja selle raamatu pealkiri on relvastatud ülestõus. Autoriks on märgitud keegi A nõu põrg Sand pseudonüümi ja selle nime all tegelikult esinevat juhtivad Nõukogude väepealikud, seal on nii Plucher, seal on nii tuha, chowski kui ka rahvusvahelise kommunistliku liikumise juhid näiteks Toljanti, Hoshi minn. Ja miks ma tahtsin tähelepanu sellele raamatule eraldi juhtida, sellepärast et selle raamatu kolmas peatükk kannab pealkirja ülestõus Revelis. Nii et see on seesama esimese detsembri 24. aasta mäss, ülestõus ja selle kirjeldust oleks ju väga huvitav vaadata, Kominterni raamat, tus? Ei tea isegi, pole seda raamatut näinud, nii et kogu see informatsioon on kogutud teistest allikatest, et kes on just nimelt selle peatüki autor. Nii et veel kord, kui keegi meie kuulajatest on seda raamatut näinud ja tõenäoliselt võib-olla 1970. aastal Londonis inglisekeelse variandina vasse on kergemini kättesaadav, igatahes oleks huvitav vaadata, mida seal on kirjutatud. Kuid mappar polnud kaugeltki ainus Kominterni algorganisatsioon või kollektiivne liikleja, neid oli teisigi, näiteks proff, inte run ehk Krasne internatsionaal. Tegemist see on rahvusvaheline ametiühingute organisatsioon, mis pidi ühendama kõike ametiühinguid ja ametiühingutegelasi üle terve maailma. Siis teine tuntud organisatsioon on Krest intern mis juba ka oma pealkirjaga ütleb meile, kellega või millega on tegemist Kristjani talurahvas, nii et ka see pidi ühinema ja olema ühiselt juhitud. Kolmas organisatsioon, organisatsioon, mis nõukogude ajal andis ka mõnedele inimestele eesnime, Kim, son kommunistiitšovski internatsionaal, maladioosuja, noorte kommunistlik internatsionaal, noorte bolševike tühendus, rahvusvaheline koos oma juhtorganitega. Järgmine kord vaatame, kui on mõtet, kui huvitav see kõik on. Järsku tuleme ka nende organisatsioonide juurde põgusalt, et natukene iseloomustada ka nende tegevust. Ja veel üks organisatsioon, sans sport, inter on nii, et ka sportlased bolševikud pidid ühinema ühe lipu alla ja võib-olla internatsionaali seostub, kuigi seal otsest alluvussuhet ei ole. Organisatsioon, mis oli ka üsna tuntud ja selle organisatsiooni nimi oli hantiin realistlik, liiga. Nii et ka selle tegevusest võiks, võiks tsipakene rääkida. Need on siis need peamised organisatsioonid ja see on Komintern Komintern, mis ju oli loodud eesmärgiga viia revolutsioon Venemaalt edasi üle terve Euroopa. Ja kui me rääkisime pikemalt esimese detsembri 1924. aasta sündmustes seoses selle filmiga, eriti siis, kes meie kuulajatest ka seda silmi mäletab, siis seal olid tiitrites suisa kirjas et selle Masso mahasurumisega peatati revolutsiooni eksport edasi basse. Ei, aga selle filmikaadrid näitasid meile Novjevid sealsamas kuskil keskuses ja see ongi sedasama Komintern, mis pidi revolutsioonilist liikumist üle terve maailma juhtima, koordineerima ja suunama. Ning see ongi põgus tutvumine selle organisatsiooniga. Ja neid enne, kui me täiesti lõpetame. Tahaksin meie kuulajatele Müstilise Venemaa kuulajatele lihtsalt anda edasi väikese informatsiooni. Et homme, esmaspäeval on tahtmist ja soovi siis Viru keskuse Rahva raamatu neljanda korruse raamat poes on võimalus võtta osa minu ühe väikese artiklite kogumikku esitlusest, sinna on kogutud peamiselt perioodikas ilmunud esseed ja artiklid. Peaaegu 10 aasta jooksul on nad ilmavalgust näinud. Ja miks ma julgen seda mainida, sellepärast et mõned neist käsitlevad ka Venemaa ajalugu Venemaad, nii et kui huvi on, siis, siis näen teid kõiki hea meelega ja ütlen siis kellaaja ka, see on 17 null null. Nii et selle informatsiooniga tahakski täna lõpetada ja järgmine pühapäev, kui meil kõigil jõudu ja tervist on, siis jätkame siit edasi.