Litter. Otsib väravaid kirjandusilmas? Tervist, mina olen Urmas Vadi. Eesti on viimastel nädalatel kuidagi kuum koht, küll tuli siia käima Umberto Ko, küll Alexandra Mariinina, küll Sofi Oksanen ja Oksaneni uuest romaanist Puhastus räägib Ene Mihkelson ungari keeles välja antud eesti kirjanduse ja kunstiajakirjad. Kaalika loeb Silartot. Blogi peab Aare pilv head kuulamist. Sellel nädalal esitles kirjastus päraks Sofi Oksaneni romaani lavastus ja sellel nädalal kirjandusfestivali raames, mis Tallinnas toimub, praegu on Eestit külastamas ka Oksanen ise, kes on muidugi väga menukas ja seda romaani on tahetud juba tõlkide 23-sse keelde. Mis on muidugi väga võimas ja noh, oluline on muidugi see, et, et meie eestlaste jaoks, et et Oksanen on pooleldi päritolult eestlane, selle raamatu tegevus toimub ka Eestis ja minu algne mõte oli see, et, et ma proovin kindlasti Sofi Oksaneni kätte saada ja temaga juttu rääkida, aga nüüd, kui hakkasid ilmuma igasugused lehelood ja ma kuulsin, kui paljud ajakirjanikud jälle tahate rääkida, siis mul läks suhteliselt isu ära ja tekkis suurepärane mõte. Et ma räägin Ene Mihkelson sinuga sellest raamatust. Sest et nagu põhjust, on selleks hästi palju. Esimene kõige suurem põhjus on see, et Sofi Oksanen kirjutab samast asjast, millest räägivad sinu romaanid. Ütle alustuseks, oled sa sellega nõus? Ja ma olen sellega täiesti nõus ja mul on väga hea meel, et Sofi Oksanen, kes on 32 aastane tegele küll teisel viisil teises kunstikeeles väljendudes samade asjadega põhimõtteliselt ja lugeja mõistavad, et see on meie kaasaeg, juured on minevikus, aga tegelikult on tegemist kaasajaga. Nii et mina olen oma oma romaanide puhul alati imestanud, kus öeldakse, too Mihkelson sõbrap seal minevikus ja kas seda kõik on vaja ikka nii tõsta esile? Ei? Rõõmuga Oksaneni, mul on tema üle väga hea meel. Ta suudab seda või siis võib-olla paremini ja ambitsioonikamad ja oskuslikult ka oma raamatud reklaami raamides näidata, et see on tõesti nii ja kuni meie oma lähiajalooga ei tegele, oleme me alati vägivallale lahti, tähendab, meie kallal võib tarvitada vägivalda. Mulle tundub, et need romaanid, sinu viimased romaanid ja, ja ka see Oksaneni Puhastus tegelikult ka noh, ütleme loo ülesehituse või ka tegelaskonna või kogu selle liini poolest, et mida kaetakse, on hästi sarnased, noh, et kui, kui sinu katku hauas räägitakse pronkssõduri noh, siis oli veel pronkssõdur alles ja selle seal pronkssõduri juures käimise ja selle pidupäeva tähistamisega ja tegelane kogu aeg kaasajas siis Oksaneni romaani on täpselt samamoodi, kuigi noh, see on juba ka meie lähiminevik 92. aasta. Et on tegevus, toimub Eestis, tullakse kellelegi juurde ja, ja tahetakse midagi teada, alguses ei taheta midagi, ehkki ta lõpuks siis räägitakse ja, ja on jällegi üks vana naine, kes hoiab endas mingit saladust. Ja siis selgub, et et see tüdruk on, on sellele vanale naisele kuidagi väga lähedane. Seal ei tule kuidagi tuttav ette, see. Miks ei tule, aga ma ei arva, et minu ja Sofi Oksaneni mingi eriline ühisjoon see oleks, kuigi see on tõesti olemas, millele sa osutad, iga pere igas peres võib midagi taolist ette tulla. Ja mis on meie, väga suur erinevus, on see, et Sofi Oksanen on soome kirjanik. Ta kirjutab seda soomlastele, aga tema üks vanem on eestlane ja Sofi Oksanen on sündinud 1977. aastal ja ta on alates sünnist iga aasta käinud oma vanaema juures suvel õppinud selgeks eesti keele juba lapsena. Ta on tegelikult siis kakskeelne, kuigi ilmselt kirjanikuna soomlane ikka sho soomekeelne kirjanik, aga mine tea, mis tulevik talle toob. Ja see, mis ta näeb, siin suveti, on üks asi ja teine asi on see, et kui ta läheb Soome, siis ta on vaba kodanik. Tegelikult märkab ta siin juba lapsest peale enda teadmata asju mis Eestis elavale inimesele on nii tavalised, et ta ei teagi, kuidas temasse sisse imbub, tal ei ole millegagi võrrelda. See tüdruk peab minu arvates olema kogu aeg tajunud kontrasti kahe maailma vahel ja see annab talle väga suure pagasi ja eelise kirjanikuna. Sest ta võib on kirjutades täiesti vabada, näeb asjud teravamini. Ei ja ta on ka kirjanikuna rohkem väärtustatud kui Eestis. Kui me nüüd mõtleme selle puhastuse peale, kui palju see on Soomes saanud? Preemiaid on juba praegu läinud 20 kolbe keelde. Aines on eesti oma, sa ei oska kujutadagi, kui suurt rõõmu oma selle üle tunnen. Vagunitäis poliitikuid ja, ja igasuguseid propageerijaid ei tee seda, mida teeb, suudab kunst. Ja mulle teeb see ka väga suurt head meelt just nimelt sellepärast, et, et mul on ikka tundunud, et kui eestlased tegelevad enda ajalooga, kas kunstis või kirjandus siis jääb ikkagi kuidagi nagu, nagu siseasjaks või tahtnud, tegeled enda ajalooga. Kuhugi väljapoole see ei ulatu. Ja seal Oksaneni näide on just täiesti suurepärane. Sellepärast et ta näitab, et ulatub küll ühe väikese rahva minevik ja olevik võivad ikkagi väga kõvasti läbi lüüa. Ja ja ta ise ma vaatasin altari intervjuud, ütleb ka, et ta üks esimesi soome kirjanikke, kui mitte esimene, kes äkki läheb. Nii paljudesse keeltesse otsitakse taga, võetakse lepinguid sõlmida ja no see, see on tõesti väga hea ja kui me mõtleme nüüd, et, et aines on Eesti ja tegelikult Eestiga kaasaeg, nii nagu ka minu raamatutes, kuigi seda ei ole kaetud jäädvustada igaühel hetkel siis on, on see ikkagi tõesti väga, väga. Ja mis selle asja niisugune võti või on, ta oskab hästi jutustada lugu tegelikult selles romaanis ei ole nii palju kihte, näiteks kui mina harrastan ei ole. Aga, aga ta on hästi üles ehitatud, psühholoogiliselt täpne, ta on ajalooliselt erakordselt täpne. Jan Kaus, väga hea tõlkija, väga teeritav kirjanik. Ütleb oma tõlkija kogemuste pealt, ta pidi üsna palju vaeva nägema ühe või teise detaili eestikeelse vastega. Ja Oksana, Emile, oli see loomulik iga päev lapsepõlvest nagu käes. Nii et ja, ja muidugi on ka palju teistsuguse, mida selle poolest, et tema romaani protokollid, mis seal lõpus on, kus avaneb see, et, et see vana naine, kelle juurde tüdruk läbi vägivallarea olles. Bordellides või kinni kinni pandud ja ikka raha ta tagasi teenib ja kellel õnnestub seal mõrva läbi sealt põgeneda. Et see vana naine võtab ta lõpuks pärast mitmekordselt kontrolli endaga enda omaks ja hoole alla, sellepärast et ta on ise samamoodi vägivalda. Kogenud jah, kusjuures väga täpne, On see nagu aegade võrdlus või noh, mingisugune neljakümnendad, viiekümnendad, mingisugused ülekuulamised ja samamoodi ka selle tüdruku lugu, mis ja see kaasaeg, kus nagu tõepoolest nagu seesamasugune vägivald just nimelt naiste suhtes, mida Oksaneni kirjeldab, on täpselt samad ja, ja muidugi see väga hea detail selle juures on see, kuidas kõigepealt varjata. Tagakiusatud tüdruku isa neljakümnendatel viiekümnendatel ja siis lõpuks läheb see tüdruk ise sinna punkrisse varju nii-öelda enda kaasaja kiusata eest. Et see, see võrdlus on ikkagi väga tabav. Need kaks aega. Jah, ja seal on, tähendab üleromaani on väga oskuslik detaili kasutus paralleelsus, et toimuvad erinevate aegade vahel. Ja niisugune dominantne aegade ühendaja on vägivalla fenomen. Ja see kaevumine on jäänud ära, see oli totalitaarses režiimis nagu no väga enesestmõistetav, aga olgu sellega, kes järele mõtleb, ajaloolist tausta on küllalt palju, siin, sellele on asi selge või kui ei ole selge, siis ta jääb selle üle mõtlema. Nagu ta jääb ka mõtlema Eesti või Ida-Euroopa peale. Juba nüüd on segadus selles, et ma lugesin ajalehest Eesti teabekeskusesse helistatakse, võetakse ühendust, öeldakse, et Kuuste ometi nii head Eesti kirjanikku varjasite Me tahaksime temaga kontakti saada mujalt. Et ta väga hästi eesti kirjandust tunneb, näitab ka see, et tema peatükkide vahepealkirjad on Paul-Eeriku luuleread. See neid oli ka väga huvitav jälgida. Ja maalikunstiga võrrelda. Niisuguses kirjutamistehnika mõttes siis niisugused räiged pintslitõmbed Fowis, sotsiaalses plaanis, ekspressionismi miski pärast jõuab see selline tehnika ja selline kirjutusviis võtkem lugejale naha ligi ja kui minu käest n nõu küsis Tartu linnaraamatukogus, et mis saab siis, kui neid mäletada töötajaid ja selle aja, mäletad selle õudse aja mäletajaid enam ei ole. Et kas siis keegi kirjutab sellest ja mina ütlesin kindlasti, kirjutab kirjutab, teisiti, kirjutab võib olla hoopis teisest nurgast ootamatu vaatevinkliga. Aga vägivald, inimese mahasurumine, inimese tegemine, masinaks, inimese tegemine kelleski, kes astub oma parima äratunde vastu, on sunnitud seda tegema. See on ikka teema igas igal ajal. Ma kujutan ette, et meie mingisugused marurahvuslased võivad seda raamatut lugedes olla vihased või, või nukrad või, või hakkavad jalgu trampima. Sest kõik need tegelased, kõik need nii-öelda äraandjad, pealekaebajad, alandajad ja ülekuulajad ja vägistajad. Et seal ei vist ilmugi ühtegi vene nime, kõik on eestlased. Noh, muidugi on jah need tšekistid, need on muidugi venelased, aga et need olid meie omad, eestlased. Jaa, muidugi, kuid just süsteem rõhume rohkem selle peale, et süsteem oli selline, mis sundis inimesi tegutsema teatud viisil ja samm-sammult. Ahistas inimest, nii et ellujäämise nimel oli ta lõpuks valmis paljuks, milles ta enne vast undki ei näinud. Siin on nagu see lihtsustav küllalt lihtsustav vedru, et on kahe õe armukadedus, aga võiks midagi muud olla, mis käivitas selle kurja, milleks andis ühiskond võimaluse, mida ühiskond tegelikult lausa peale sundis, ma mõtlen, ühiskond, võimu mõttes võim ja muide, siit romaanist ei tule ka see välja ja seda oli harva, et kedagi sai äragi üllitada kohaliku kaebaja pärast, vaid nimekirjad olid siiski enne tehtud. Aga üksikjuhtumeid võis võis olla. Muidugi. Ja meie ei. Oma inimesi oma saavut, tõsi, oma laulvat revolutsiooni tõeliselt armastada isiku tasandil oma riigi kodanikuks saada me veel nagu ei ole ka seda kui me heroiseerime iga hinna eest minevikku ja arvame, et rahvusliku kiituse laulmiseks laulmine on ainus viis kuidas inimese kodumaa armastust süvendada. Mulle tundub, et me ei mõtle nii palju praegu inimese peale, kuivõrd riigi peale. Ja see, et me oleme majandustõusu ajal tahtnud saada kangesti viie Euroopa rikkama riigi hulka see mõjub mulle tegelikult natukene piinlikult. Me peaksime tahtma, aga targaks me peaksime hoidma oma andeid, me peaksime aru andma, et meie oleme üks kõige väiksemaid keele alasid ja riik, kellel on oma riik meie keelel ja kultuuril ja eriti just keelel on tohutu roll. Eesti on täis andekaid inimesi ja ükskord tiivasirutus, eks on meil vähe ruumi, nad lähevad meilt ära. Sellepärast et meie riigi poliitika ei ole pööranud tähelepanu inimesele, kultuurile, kunstidele, ja see, see on, see on kuri. Me kaotame kõik, kui me ei pidurdu selles vallas. Ja kes teab, võib-olla see üleilmne majanduslangus, millega saab nüüd kodumaise ratsa rikkaks saamise uupsakuse ja peita öelda, terves maailmas on majanduslangusega, meie olime kõik väga tublisti hästi teinud. Olgu pealegi, aga võib-olla paneb see mõtlema ja midagi muutub. Nii et kui meil hakkas niiviisi kehvemini minema, siis ma ütlesin, võib-olla me hakkame 11 nüüd rohkem tähele panema ja 11 rohkem armastama. Aga tulles tagasi Sofi Oksaneni juurde, ütlen ma, võib-olla ta Raamat tähendab mitte võib-olla Kvaitse raamat tuletab meile meelde, et me oleme ikka veel elus. See võiks olla temal sõnum meile ja me peame selle eest hoolt kandma, et me elus olevatena ära ei sure ära ei tardu. Ja mudilat. Sylar toot, sina oled Tartu Ülikoolis ja Narva kolledžis õpetanud ungari keelt ja siis sa oled tõlkinud eesti keelest ungari keelde ja oled fennougrist, nagu sa palusid mul öelda. Aga miks ma sinuga praegu siin Tartus Pirogovi platsil räägin, on see, et eelmisel nädalal esitleti Tartus Eesti kunsti ja, ja kaasaegse kirjanduse kogumikku, mis on ungari keeles välja tulnud ja selle kogumiku ajakirja kogumiku pealkiri on pluraalika. Ja noh, selles suhtes põhjust, ehkki ta on hästi palju, sest et see on väga võimas, väga ilus ja neli, üle 400 lehekülje paks teos. Ja kuskil kõigepealt Silart sinu käest küsida, et et mis on see Eesti kirjanduseksootikat, miks selline asi välja anti? Et mis on ungarlaste jaoks eesti kirjanduses nii eksootilist? Juures kas on väga kaua mudabasseini koolis eesti keelt õpetanud ja siis otsitanud inimese niimoodi tõlkima ja siis nüüd on juba olemas täielik. Sõja ajal oli, oli see väga hästi organiseeritud veal eks ole, olid neil lepingud ja need kirjastused, kes sellega tegelenud on, aga siis tekkis selline suur, kus terve jänese olid kokku varises, siis siis sai antud nagu midagi välja, aga siis pärast. Ja ütleme niimoodi, vot see kaheköiteline kogumik, mille pühakiri on kellade hääl Sa lugesid seda flouraalikat, vaatasid neid pilte, et neid autoreid, kunstnikke ja kirjanikke üles lugeda ei jõua, sest noh, tõesti see teos on üle 400 lehekülje. Algab see Kivisildniku kaja lõpeb intervjuudega. Mida sa ütled selle valiku kohta? Ma tahtsin kõigepealt sellest rääkida, et mis on minu jaoks täiesti alusstrateegia, on olnud, et kuidas arendada eesti, Ungari kultuurisuhted ja ja siis, selles mõttes on see, see ajakirja number väga-väga oluline. Et, et tõepoolest ta on väga esinduslik siia nagu väga-väga oluline noh, selle valiku kohta, millal võttis ka selle, et ma ootasin seda küsimust juba tegelikult õhtul ja isegi öösel ma ütleks selle kohta, et mida selle kohta, sest ma mõtlesin, et sa hakkad seda küsima. Kehade valik on alati väga subjektiivne, äriti iluki kirjandusse puhul. Et, et muidugi kõigepealt mul tekkis see mõte, et, et vee all võib olla vene aja luuletusi, loeti aga nüüd käsikanid, luuletuse loeb seal nagu üldtuntud fakt, et väga vähe inimesi ja et vee all, mis on, ütleme niimoodi. Oluline ja täna ka ütleme, näidendid, näidendid Taksoteatrites ja ma arvan, et romaan, aga vaata, loe. Et et need žanrid on nagu jäänud ja säilitanud oma tähtsust, siis, siis siis mina arvasin, et nagu siin on muidugi näidenditest puudu, kõigepealt aga selge näide enda siia ei saa sisse pressida sellise kogumiku, eks ole, ja ma olen väga rõõmus, et siin oli Kivastik sees. Kusjuures mul olid tema loomingust väga oluline just õnne Leenamis esitati paar aastat tagasi Tartus, et, et mul on see väga-väga hinge Izinge läinud, mul on siin kaasas ja selle programmivihik, et ta on tõesti väga väga superteos ja tähendab, ega, ega autorilooming ei ole alati väga ühtne. Et näiteks Kivalansa Õnne-Liina väga hästi õnnestunud, aga, aga näiteks Tartu vaimu minu arust halvasti õnnestunud, et tegelikult, kui kui nagu valime autorit, siis siis ka ei ole kindel, et meie valime just selle teose, mis oleks vastav sellesse kogumikku tegelikult. Autori valik on ka üks, aga teoste valik on ka teine. Et, et see on selline nagu põhimõtteline küsimus, et nagu valik on tõesti raske, ka teose valik on raske, aga mulle mul oli väga hea meel, et see kogumik algas Kivisildniku kassast, sellepärast Kivisildniku looming ja tema väljailmumine eesti kirjandusse lavale oli, oli tookord väga suurt pauk ja ja see oligi oluline pauk mingis mõttes, kuna tema püüdis neid autoriteet kuidagi kallutada ja niimoodi raputada. Ma olen üldiselt konservatiivne, et ma üldiselt ei ole postmodernist, aga samas näiteks mulle väga meeldib Kivirähk. Ja siin ma leidsin ühe novellide maalt, mida ma ei ole varem lugenud, alles nüüdse naine, ma ei tea, kuidas on eesti keeles. Aga ma arvan, et kõva naine, kui ma nüüd tagasi tõlgin eesti keelde ja, ja minu arust Kivirähk on justkui mitte kõige olulisem tänapäeva eesti dramaturgia. Et väga hästi tibab selle Eesti ühiskonna põhiküsimusi ära ja, ja tegelikult selles novellis ta tabas sellel väga hästi ära, et. Ka Kivirähk aga noh, muidugi siin siin on ka Sauter esindatud ja üldiselt mina, mina milleks on vaja seda, sellist ilmaasjata seksismi? Ma kunagi ei saanud tegelikult aru ja, ja, ja, ja ütleme, kui siin on sees Reuters, siis, siis miks ei ole Kärt orakat ka tegelikud sähvas just oli mingi aasta, kui Kerttu rakke oli kõige rohkem loetud eesti kirjanik meeldib või ei meeldi, eks ju, selles mõttes oleks teda ka. Ma olin ma eks ju, et, et nagu. No selles mõttes on nagu natuke imelik, et hädasid ei ole. Saateda akustiliselt ei kuula, ega visuaalsed ei näe siis kontra siiski ei ole see et niimoodi mina, et, et kuidas, kas, kas ma naudiks kontrat, kui ma ei oleks teda näinud korduvalt ja kuulanud, et see on ka huvitav asi, tegelikult kirjandus tihti elab? Sõnas jah, just näiteks kontra puhul on see oluline, eks, eks ole ja, ja siin on Kristiina Ehin väga-väga rikkalt ka sindatudes muidugi Tiina esineja kohta on väga huvitavad mõtted mul mul ja sadama arutleda. Temal oli selline mõte, et Kristiina Ehin meeldib naistele või vähemalt oma kogemuse järgi ma ei tea, Cassandra aluste facto sandaldama, aga mina näiteks selle festivaliga ka kuulasin Kristiinat mitu korda ja ja kuidagi mul oli mulje Maaemmelistatada, lihtsalt tema looming ei ole keeruline, aga, aga mingis mõttes nagu kunstilisel tasandil mina ei mõistatada ja no üldiselt on tihti sellised teemad nagu emadus, nagu selle viimane kogumiku pealkiri ka ja siis naise iseloomuküsimused ja võib-olla meie lihtsalt meie mehed ei mõista naisi. Mul oleks küsimus, et siin tagakaanel on üks püstol ja sealt tuleb välja kaks kolm sõna sealt püstoli torust. Et mis need sõnad on ju ungari keelt ei tea. Siia kirjutatud Tudomaanikultuuras sälle Miching, mis tähendab, mis tähendab teadus, kultuur? Vaimu häälu. No ma ei tea. Ma olen üldiselt konservatiivne, 100 tuleb ütelda jah, selline ütleme, post-postmodernistlik kujundus ja selline kunstiline toimetamine minule ei lähe korda. Webart, mina ei saa aru, et miks siin on alati sellised naised ja alasti mehed, et et siin on näiteks sellised fotod, et et keegi tüdruk, Seesam siin ilma riieteta hammustab Eesti lippu ja siis ta hoiab seda ja siis järgmine pilt on samamoodi. Tanja, Muraskaja fotod, no ma ei tea, millal on mis, mis asja tähendus. Ja ja, ja tead, mina arvan üldiselt. Tundub, et nad ei kuulu need pildid teksti juurde, et et nende, kui oli selle esitlus, siis just selle koostaja selle ajakirjanikuga, kus ta rõhutas seda, et hästi oluline sõna on selline sidusus või tervik, et, et need asjad ei ole lihtsalt illustratiivsed, vaid et nad on tekstiga väga tihedalt nagu läbikomponeeritud. Kuskil võib-olla aga üleüldse, mina arvan, et tead, kirjandus on kõigepealt sõna sõnakunst. Ja muidugi siin vaatamata on visuaalne kirjandus ka olemas, aga, aga siin on oluline, et sa keskenduksid sõnale ja siin igav käes, nii et väga ilusad, ütleme, tehnilised, ilusad pildid ka, Nathan küsimus, kas esteetilised on nad ilusad. Nad siis vaata kõrvale. Et, et teada, et mina arvan, et, Rõhutatakse palju, nagu siin rõhutatakse neid. Ajakirjad saan Eesti kohta, sa ei ole kuskil olemas, eks ju. Ja siin on niimoodi, et siin on liiga palju minu arust visuaalselt sisse pressitud. Et see tüüpiline juhtum, kui, kui toimetaja rajab ajakirja, siis ta tahab sinna kõike sisse panna kuidagi. Aga siis selle kohta öeldakse vähem, oleks olnud parem. Atlan nüüd lei Audi suhtes. Eks ole, sina see eestlasena meie ees, noh, tekst on niimoodi eraldi väikestesse lõikudesse laotatud. Niimoodi. Seoteesis reaktsioon, mul on mulje, et, et see on natuke selline liiga tähendab üle konstrueeritud ja üle konstrueeritud ja siis tähendab älitistlika. No meie muidugi saame aru, mida tähendab mateeria. Aga, aga üldiselt see, see ladina keeles kasutamine tekitab sellist muljet, et see ajakiri on nüüd nagu eliidile. Et mina siiski usun, sellesse teavad, mis oli nõukogude ajal oluline, et nagu anname rahvale kirjandust, mitte mitte selles mõttes midagi jama, vaid vaid proovime niimoodi presenteerida, seda rahvas loeks. Sest on vaja vaja esitada tõsist kirjandust mitte älitistlikud. Eelmisel nädalal pidas oma blogi Aare pilv ning kannab selle nüüd ette. Esmaspäev, neljas mai. Käisin võõraste inimeste korterites, tungisin kinnisvarahuvilise õigusega nende privaatsusesse. Püüdsin seda teha võimalikult delikaatselt, sammud ettevaatlikud, shokis auk, mis võimaldaks pererahval ehk minu suhtes lohutavat üleolekutunnetki tunda. Maakler seletab pereisa vait, lapsed tugitooli ümbruses ja vaatavad mind vaikiva uudishimuga. Piilun üle tagatoa ukse, sinna on ennast peitnud. Naine vaatab aknast välja tänavale püüab niimoodi mööda saata need minutid, mil tema kodus viibib inimene, keda nad pole külla kutsunud. Pärast maja ees maakleriga vesteldes selgub, et need inimesed polegi omanikud, vaid üürnikud. Neil poleks oma kodu mahamüümise vastu midagi teha, kui nad tahaks. Teisipäev, viies mai ei mäleta enam seda päevatee, mis tahad. Meilboks annab tunnistust, et Jan küsis arvustust, ütlesin talle ära, sest polnud raamatut lugenud ja kiire on ka praegu. Olen Janele juba korduvalt ära öelnud. Ootan hirmuga aega, mil ta minu suhtes lootuse kaotab. Sellest oleks kahju. Kolmapäev, kuues mai parkla Raadi surnuaia tagumises servas, sõjaväe kalmistu, üks inimlikumaid, parke, tart, sest ta on alati nii inimtühi, puhtalt läbijalutamiseks. Ainult puud ja muru ja rajad ning surnuaiapoolses küljes mõned sõjaväelaste hauad. 20.-test eesti ohvitserid ja 50.-test Nõukogude ohvitserid. Ülikooliga raamatupoes on näitusmüük, panen kaks raamatut kinni, üks biograafia kirjutamise käsiraamat ning Derrida hiliste surma anud. Tolle viimase võtan seepärast, et sissejuhatuses räägib ta rida, et religioon ei alga ekstaas ist müstiliste orgastiliste kogemuste rootikast vaid alles sealt, kus selle üle lisandub vastutuse kategooria. Selle kohta tahan pikemalt lugeda. Õhtul ungarlaste üritused, uue ungarikeelse ajakirja pluraalika esimese numbri esitlus. See on üle 400 leheküljeline antoloogia viimase kahe kümnendi eesti kirjandusest ja kunstist koos artiklite ja arvustuste ka väga tüseda. Eesti keelestki kuluks selline asi ära. Minu luuletuste juures on lauritsa pilt veealusest alasti ja looteasendis hasust. Neljapäev, seitsmes mai. Tallinnasse sõites istun bussis koos Martiniga, räägime ennast sõidu jooksul nii soojaks, et lõpuks muutkui irvitamine üksteise juttude üle. Tema räägib, kuidas poisid ükskord stepptantsutundi olid mobiiltelefonide varast püüdma tormanud. Varas oli kohutavalt hirmu täis läinud, kui nägi tervet klõbisevate kingadega kampa mööda munakivi tänavate enda poole jooksmas. Loomenõukogu vaidleme jäneselavastuse üle, mina vingun, avaldan oma rahulolematust, lavastaja pole minuga üldse nõus. Ma pole ette valmistunud, ei mõista ennast väga selgelt väljendada, tunnen, et räägin poolikult ja umbkaudu ei tee oma iva selgeks. Ega ma ju ei tahagi, et lavastaja oma lavastusest halvasti arvama hakkaks, eks ta on ju selle enda jaoks korralikult läbi mõelnud ja ära põhjendanud. Aga ma tahaksin, et ma ise oleksin teinud kõik võimaliku, et olla mõistetav. Tunnen, et räägin üle jala, ma pole endaga rahul, võtan asja liiga lõdvalt. Lavastaja pole sellist hooletust nüüd küll ära teeninud. Lähen igaks juhuks linnateatri kassasse, uurimaiga Kuubale, vabu kohti pole täiesti juhuslikult üks pilet leidubki, irvitan muhelema mugiseni, Pugistan naerda. Õhtu on korda läinud. Tartus esines sel päeval Umberto Eco, see minust nägemata. Väga kahju ei olegi miskipärast. Reede, kaheksas mai. Julgun mööda Prima Vista festivali, jalutan raamatulaadal, ostame Õnnepalu uue raamatu, kuulan poole kõrvaga esitlusi. Kiidan Urmasele tema Vikerkaare novelli, siis lähen kaubamajja luulet kuulama. Pehk Ilves, Wimbergi Maarja, teevad nalja, maarjapaneb tyypi kooslus on üllatavalt kokku sobiv. Mingil hetkel hakkab kuskilt ülakorruselt kostma karjumist. Alguses näib, et keegi laps jonnib kõvasti kuid kohati muutuvad karja lausa meeleheitel. Lõpuks nagu oleks midagi tõesti jubedat juhtunud. Nagu hiljem selgub, ongi nii. Näen kiirabipunastes kostüümides inimesi ülakorruselt liftiga alla sõitmas. Mis täpselt juhtus, jääb teadmata. Läheme Maarja Elini ja Elo Leega raekoja platsi kohvikusse. Ilm on tuuline. Maarja jutust selgub, et minu vähene kahjutunne eco mittenägemise üle oli põhjendatud. Tüüpiline edev staaritsemine, nagu olin arvanudki. Elol eel on uskumatult suured silmad, vaatab rahuliku, intensiivse uudishimuga kõike, mis ümberringi toimub. Pargis luges Andres Ehin muusika saatel oma tekste. Naadi kõrval kasvab teine laat. Kaugel siit on sularahaautomaat. Üks luuletus oli hingest, seda lugedes hakkas Ehin ridade vahele norskama. Seejärel Genialistide klubis disko, mängisin muusikat koos Jackiga neemega, tantsisin, jõin, oli väga tore õhtu. Riputasime endi taha seinale levinaši portree ja lasime valgusmehel selle eraldi välja valgustada. Tulemus mõjus nagu twin-piiks. Aapo kontsert kesköösel menukas. Pärast suundusime Zavoodi sellesse tatart põrguauku Tartu kõrtsid rentslisse, nagu mehisus kord ütles. Lõpuks ajasin Jackil juhtme kokku vene keelt rääkides jahe kuuba lavastuse Veiko Tubina kontrolöri järgi, tehes. Laupäev üheksas mai kudemiseks Apo raamatu esitlus, seejärel suure himuga pitsasid Kukistamas seeerrel pull from Raunik kontsert, juba see on vaatamist väärt, millise naudinguga nad muusikat Nad, teevad näod mõnu täis. Parte, luuletajate üritus, krüptis, kuulan neid ja mõtlen, et praeguse noore luule põhitoon on pateetilise võitu realistlik humanism. Miks see mind sageli näljaseks jätab? Miks isegi nende punk ja skepsis ja küünilisus ja varane resignatsioon mõjub ikka kuidagi liiga turvaliselt võib-olla olema lihtsalt vanakse tuimaks jäämas? Ei taju enam noorusvärelust ehtsust. Nende noorte nimel loodan, et see ongi ehk just niipidi. Kõht nõuab, et teda täidetaks, särisevad poissmehe, panniroad ristiisas. Pühapäev, 10. mai. Jälle Genialistide, seal on Taavi Eelmaa ja Taavet Janseni etendus. Ma olen väga nõus sellega, mida ja kuidas nad teevad, seal on väga veenev, mõjuv, andekas, kas kõnekas kõnetav? Aga eel ma lõppsõna, kus ta kuulutab, et armastus on liiga ideaalne asi, et ta üldse kellelegi meist kättesaadav oleks? See kõlab minu jaoks tõesti ebaküpselt, mitte see väide ise vaid just see, et Eelma usub, nagu võiks tema isiklik orgastiline pettumuse kogemus olla üldistatav. Armastus ja asjad ei ole mu meelest üldistatavad. Resignatsiooni mission näib mulle sama pealiskaudne kui igasugune muu mission. Neis asjus pole olemas, tõdemist teeks vabaks olenevalt vabadus ise. Ilma tõeta sügavalt privaatne, üldistamatu tõestamatu teispool humanistliku õnne, sõltuvust, mille ümber lavastus nagu põua päikese ümber tiirlema jääb. Või tahtiski lavastus just sellele osutada. Jalutan mööda pühapäeva õhtust Tartut, õhk on hea, lahe, setitan etenduse mõju endas. Õhtune jõgi, põhjasetted voolupinnatagusest, transtendentsis, rahulik, siis klubisse tagasi, Kristiina raamatu esitlus, palju emast ja humaanset luulet ning eesti rahvalaule. Üks mu ammune tuttav on sugu vahetanud, teine on vana elu uue vastu vahetanud. Saalis on afterparty lõputuks eesti rahvuslikuks ringmänguks muutunud. Kell on täpselt 12, kui välja tänavale astuma. Tänases litris rääkis Ene Mihkelson Sofi Oksaneni romaanist Puhastus Sylar tot ungarikeelsest eesti kirjandus- ja kunstiajakirjast. Pluraalika. Logi pidas Aare pilv. Oma luuletust loeb plaadilt, sõna on sõrm. Doris Kareva. Litri panid kokku helirežissöör maris Tomba ja toimetaja Urmas Vadi. Kuulake litrit ka vikerraadio koduleheküljelt. Head ja kohtumiseni. Skalpell ja metronoom, mu isa klaveril enda kahel hoidsid. Vaikust. Kui ma olin laps. Nüüd alles aegamööda olen hakanud kuulma mõistma nende kummalisi lugusid. Imeõhukeseks ihuvad need aja.