Tere alanud on saade kultuuriga ja stuudios on teiega, Urve Eslas ja Riho Lauri. Kui päris aus olla, ei teagi kohe, millest alustada. Igatahes oli põnev nädal. Sealt ilmus juba eelmise nädala lõpul Tõnismäele tagasi pronksmehe kummitus kuldsel kujul ja eesti rahvas läks jälle lõhki. Aga seekord mitte. Rahvuslikul pinnal. Vaieldakse hoopis selle üle, kas kunstlikul on üldse olemas selline asi nagu südametunnistus ja vastutustunne või mitte. Aga nagu ütles selle peale Tiit Hennoste Ekspressis. Kunstnikul on alati õigus olnud olla loll. Aga see polnud ju veel midagi. Ega polnud jah, kohe järgnenud päevadel otsustasid poliitikud, et ega kunstnikud saada, ikka kuulsust enda arvele panna. Nii kirjutas kõigepealt riigikogulane Jürgen Ligi oma blogisse mõned ropud sõnad, jõmmutus kirjanikuks. Lõppeks polegi ju selleks palju muud vaja, kui mõned ropud sõnad maha kirjutada. Hiljem sekundeeris tema kaitseks Reformierakonda loovtegevuse osakonna vastutav sekretär, kes tituleeris end kunstnikuks ja kogu ligi kübaratriki performance-iks. Ega meiegi siis ajast maha ei saa jääda ja kui pärast muusikat kuuleme, mida kujutab endast täna öösel toimuv muuseumi üritus, siis saates teised teemad on pühendatud kirjandusele kõigest lähemalt, aga kohe pärast muusikat. Kes veel ei tea, siis käimas on muuseumi aasta ja just täna öösel leiab aset selle aasta üks suurimaid üritusi nimega muuseumi milles osaleb ligi 100 muuseumit kogu Eestis. Ja neid kõiki peaks saama ilma rahata. Ja näiteks Tallinnas sõidab muuseumiööl ringid tasuta kahekorruseline punane muuseumi buss, mis viib teid lihtsalt soovitud muuseumisse linna erinevates piirkondades, aga näiteks mulje jäi silma selline huvitav asi, et kumus lisaks sellele, et kogu kunst on tasuta vaatamiseks avatakse kell üheksa õhtul kolm näitust, mängitakse muusikat ja üheks õhtuks on avatud ka kohvik lausa kumu katusel. Kes käib öösel muuseumis ja mida ööpimeduses sealt leida võiks, sellest räägib nüüd Mariann Raisma. Eesti ajaloomuuseumist. Mis asi on muuseumiöö ja miks ta toimub? Ma tean, et näiteks Põlva talurahvamuuseumis otsitakse olendeid, kes tavapärasel ajal külastajatele ei näita ja käima pandud rongid, mis enam ei sõida ja asja juurde käib ka monumentide hirmutuur taskulambi valgel. Mis asi see kõik kokku on? Muuseumiöö oma ideelt ongi selline üritus, kus on võimalik muuseumi külastada hilistel õhtutundidel ja seda tasuta. Et kui tavalistel aegadel muuseum on ikka lahti ja sinna on võimalik sisse astuda, siis muuseumiööl toimuvad erilised üritused erilistele, muuseumi külastajatele, kes siis õhtul oma tee muuseumitesse leiavad ja neid üritusi on tõesti väga, väga palju üle Eesti kokku loeme osalevaid muuseume, siis neid on üle 100 ja tõesti igas muuseumis, siis on oma muuseumi programm kas siis lühem või siis ulatuslikum, siis neid tõesti neid programme on, on kümneid ja sadu et nende hulgast tuleb siis lihtsalt teha omale valik ja nii nagu teiegi mainisite, siis mõningad toredad näited on nii idas, läänes, kuna Eestis kui ka siis Põhja-Eestis. Tõesti see programm on äärmiselt ulatuslik ja ma arvan, et tegemist tegelikult on Eesti muuseumide kõige suurema ühisaktina tooniga, mida üldse tehtud on senimaani. Nii et ma loodan väga, et see õnnestub ja et seda entusiasmi jätkub ka järgmisteks aastateks. Aga programmid on siis üleval veebilehel www, punkt muuseum poee. Et sealt saavad kõik inimesed siis leida just oma regioonile sobivad muuseumide sobivad programmid. Ürituse üheks nii-öelda reklaamlauseks on öös on asju, miks töö? Ka päeval loomulikult leiab asju enda ümber, aga öö ja õhtu on tavaliselt selline salapärane aeg, kui me hakkame võib-olla enda ümber märkama teistsuguseid asju ja ma kujutan ette, et muuseumi külastusõhtusel või hilisõhtusel ajal annab ka hoopis teistsuguse ela muse kui muuseumi külastamine sellisel tavapärasel ajal ja kui mina olen külastanud muuseumi öid muuseume muuseumiöö ajal Euroopas või ka Eestis, siis see kogemus, emotsioon on, on kindlasti hoopis teistsugune ja et seda nii-öelda emotsiooni veel paisutada ja suurendada siis lisaks erinevatele programmidele on ka siis toimumas üle-Eestiline näitus öös on asju, ehk siis muuseumid, kes osalevad, on välja pannud siis ka sellise erilise eseme ainult üheks õhtuks, sest öös on asju ja neid esemeid on võimalik siis näha, kui muuseumi külastada. Need on siis sellised väikesed väljapanekud, väikesed näitused ainult üheks õhtuks, kus siis eksponeeritakse muuseumile jaoks olulisi, põnevaid, huvitavaid ja muuseumi nii-öelda looga seotud esemeid. Praegu on käimas muuseumi aasta, selle raames toimub siis ka sedasama muuseumi üritus, mida sa muuseumi aasta õieti tähendab, kui me võtame, et vahepeal võib-olla isegi kurdeti, et inimesed ei tahagi väga palju muuseumites käia, kuni selleni välja, et mõni inimene ütleb, et üldse muuseumid on ühed ajale jalgu jäänud nähtused, mis seisis õieti, on praegu ja kas Eesti inimesed armastavad muuseumis käia. Tegelikult inimesed ju käivad muuseumis ja järjest enam käiakse siis just lastega peredega ehk siis muutub järjest enam selliseks sotsiaalseks ürituseks või sotsiaalseks keskkonnaks, kuhu inimesed armastavad tulla oma vaba aega veetma. Sest ka muuseumid ju nüüd ütleme laias laastus viimase 10 aasta jooksul on oluliselt palju muutunud, muutunud palju atraktiivne, hilisemaks külastajasõbralikumaks selliseks multifunktsionaalsemaks, et inimesed leiavadki põhjust muuseumisse minna, mitte ainult siis muuseumiöö ajal aga üldse oma vaba aega veetma. Ja loomulikult võib öelda, et Eesti inimesed võib-olla ei käi väga palju muuseumis. Siiski järjest enam olen mina kuulnud tagasisidet, et see muuseumikäik, kui inimene juba juba sinna läheb, et see on olnud positiivne ja ta tuleb tagasi sinna ja eks see ongi nii-öelda muuseumite üks eesmärk, et inimene, olles käinud üks kord muuseumis, tuleb kas sellesse samasse muuseumisse tagasi või läheb mingisse teise, et ta juba teab, et seal on tore, et seal on põnev, seal on, seal on vahva olla ja, ja seetõttu ma ei, ei tahaks öelda, et praegu asi oleks väga-väga kriitiline, sest tõesti Eesti muuseumid, ma ei saa muidugi öelda, et kõik, aga väga paljud on väga kõrgel tasemel ja ka Euroopa mõistes väga head muuseumid, väga kvaliteetsed, väga toredad muuseumid, nii et neid tasub külastada. Öeldakse, et televisioon, kui ta tekkis, oli kinokonkurent aga siis tuli internet ja see paistis, et on konkurendiks nii kinole, televisioonile kui ka raamatutena muuseumitele ja milline üldse võiks olla muuseumite tulevik, kas sellise teema üle oleks üldse põhjust arutleda? Kindlasti on põhjust, et muuseumi tuleviku üle on tegelikult ju päris palju juba arutletud ka, et muuseum ju oma nii-öelda sellise moodsa institutsioonina ei ole väga vana nähtus, et tekkis ju 18. sajandi lõpul 19. sajandi algusest, nii et tegelikult muuseum on pidevalt muutuv ja muutub lähtuvalt siis ühiskonnale ühiskonna vajadustele, nii et seetõttu muuseumi loomuses on juba teatud määral muutuda ka. Ja seda me näeme, et muuseum muutub järjest nii-öelda ühiskonnale avatumaks nii oma siis tegevuse poolest nii-öelda materiaalse eseme sellise puudutuse kaudu, ehk me näeme sellist reaalset eset kui ka siis virtuaalmaailma kaudu, sest ühelt poolt me räägime, eks ole siis esemest kui sellisest. Me näeme tõelist, mingit haruldast eset muuseumis, teiselt poolt. Me muuseumis edastame informatsiooni, ehk siis need kaks tasandit on, on mõlemad ühtviisi olulised. Ja kui me räägime siin nii-öelda virtuaalmaailmast, siis kindlasti selle info edastamine ja info kättesaadavus on muuseumi jaoks üks selline võtmemõisteid või võtme lahendusi muuseumi tulevikust rääkides. Sest nii nagu öeldakse ka tänapäeva musioloogias, et muuseumi tulevik ei seisne enam nii-öelda tõe kättesaadavuses, vaid seisneb info kättesaadavuses ja selle suunas paljud muuseumid ka liiguvad, nii et kindlasti selline virtuaalkeskkond ja, ja läbi siis internetti kättesaadav informatsioon, olgu see pildiline või siis tekstiline, on järjest olulisem tasand muuseumi tegevusest. Kui eelmisel nädalal toimus kirjandusfestival Tartus, siis sellel nädalal käib see täie hooga Tallinnas, aga mitte teiste vana või laenatud, vaid ikka päris oma Tallinna kirjandusfestival ja ühest selle festivali olulisemast külalisest Sofi Oksaneni ja tema värskest raamatust järgmine lugu räägib. Ma ütlen vahepeal, tegelikult tahtsin täna rääkida ka teisest suurest ja kuulsast kirjanikust, kes sama festivali külastas Alessandro Parikost ja tema värskest raamatust. Aga kõike head korraga ei saa ja nii kuulete sellest järgmisest. Aga mis Sofi Oksaneni puutub, siis ma usun, et pärast seda nädalat ei ole Eestis vist ainsatki inimest, kes ei tea, kellega tegemist on suure osa tavaliselt kirjandusega. Erastamisele kuuluvast meediaajast läks sel nädalal just selle tulihingelise Eesti ajaloo tutvustaja andeka noore kirjaniku ja lõpuks ka väga efektse väljanägemisega naise Tallinnas käigu kajastamise peale. Just just jõudis trükikojas ka tema Finlandia preemia võitnud raamat Puhastus. Mida sellelt raamatult oodata võib, sellest rääkis raamatu eestindaja Jan Kaus. Romaan Puhastus on eesti juurtega Sofi Oksaneni kolmas esimene Stalini lehmad räägib, kuidas minevikku pained kanduvad edasi järgmistele põlvkondadele, näiteks söömishäirete näol. Teine beibitsein räägib samuti psüühikahäire, sest aga läbi homoseksuaalse naispaarisuhte Sofi Oksaneni kolmandas raamatus puhastus on inimese elu painova ajalugu rohkem esil kui kunagi varem. Aga milles täpsemalt see ajaloo paine raamatus avaneb? Ta avaldub raamatu põhiliste tegelaskujude või raamatu kangelanna te elus või ühesõnaga nende elujoones või, või eluloogikas, kellel siis otsesemalt, kellel, kellel kaudsemalt raamatuajaline telg on üsna mastaapne seal alates kuskil aastast 1936 lõpeb aastal 1992 aga ruumiliselt Ta hüppab, raamat päris suurel territooriumil. Ühe otsaga käiakse Vladivostokis, teise otsaga Berliinis. Suurem osa tegevus toimub ikkagi Lääne-Eestis. Ühes talus. Kui lühidalt kokku, Ta siis siis tegu on sellise perekonnalooga läbi ühe sellise perekonna katsumust antakse siis edasi sellist, sest Eesti lähiajaloo painet kõiki neid, selliseid sõlme keerdpunkte, mis inimestel mul tulnud selles lähiajalookadalipus läbida. Raamatu peategelased on kaks naist, üks vanem Aliide-nimeline naine, kes leiaks siis endale üllatuslikult enda hoovist sealt Lääne-Eesti talumajast tüdruku, kes on sinna hoovi peale ära minestama. Siis tüdruk, Saara, kes siis tuleb Vladivostokist on sattunud sellele hoovile sinna hoovi, siis siis tõesti nii-öelda eesmärgipäraselt sealt sisse kummastav ja ja väga põnev ja peaaegu et uskumatu lugu nii-öelda lahti hakkab rulluma, kuigi noh, seegi on imetlusväärne, et hoolimata sellistele väga põnevatele sündmustele tundub kogu see kogu see lugu väga usutavana või noh, väga loomulikuna või, või loogilisena. Nii et on selline parasjagu parasjagu põnev, põnev jutt, mille teemad on siiski ütleme väga tõsised niisiis eestlaste jaoks kindlasti rahvuslikult kui ka psühholoogiliselt sotsiaalselt väga sügavuti haaravad. Soomes ei ole hoolimata geograafilisest lähedusest Eesti lähiajaloo kohta just alati sama arusaam, mis meil endil ja seetõttu on sel romaanil Puhastus Soomes ka üsna oluline tähendus. Puhastav toimub. Aga mida Eesti inimesel sealt sellist uut leida? Mulle tundub, et, et siin on võimalik päris mitu päris mitu lähenemist, esiteks eesti lugejal oleks seda kindlasti huvitav lugeda, kui teatud sorti sellist väga-väga süvitsi minevat kõrvalpilku, sest kuigi Sophie on pooleldi eestlane ja, ja noh, loomulikult oleks meie nii-öelda rahvuslikule enesetundele kõditav mõelda, et tegu on pooleldi eesti kirjanikuga, siis siis tegelikult Sofi Oksaneni üles kasvanud Soome kultuuriruumis ja ütleme, soome keel on tema emakeel, kuigi ütleme puhtfaktiliselt on see tema isa keel, aga aga siiski nad mulle tundub, et Sofi Oksaneni kuulub üsna selgelt soome kultuuriruum ja seetõttu tema, tema pilk on, on ikkagi kõrvalpilk. Võib-olla mingites väikestes nüanssides võib see tunduda sellise pisut üldistavana, kuid kindlasti minu meelest väga huvitav on samas, kuidas see kõrvalpilk ometigi sobitub minu meelest väga kuidagi loomulikult ja ilma erilise vaevata siis Eesti kaasaegse proosa ühte sellisesse väga olulisse tasandisse siis sellesse mälukirjandusse. Minu meelest on väga selgelt seosed Sofi Oksaneni, Nonii puhastuse ja Ene Mihkelsoni viimaste raamatute näiteks aas veerus une või katkuhaua vahel. Need järeldused, milleni need kaks erikirjanikku jõuavad, muidugi mõnedki erinevad. Aga ütleme, see lähtekoht, see siis, kuidas neid lähiajaloo raskeid hetki nii-öelda 20. sajandi kolme katku vahele sattumist on, on väga raske kuidagi käsitleda või seda või kergem unustada kui mäletada. Kui Ene Mihkelson siis kuidagi jõuab üsna lohutule seisukohal, et, et võib-olla seda nagu seda tõde seda, mis siis tegelikult juhtus, nendel rasketel aegadel ongi võimatu sealt inimeste mälusopist mälusoppidest välja tuua või siis Sofi Oksaneni jõuab, jõuab välja pisut nagu sellisesse helgemasse helgemasse kohta, kus siis tõesti on võimalik ellujäämine ja ja edasielamine ja, ja tõesti teatud sorti siis siis puhastumine, teatud sorti selginemine. Aga need, need lähtekohad, kogu see selline 40.-te eelkõige, aga no ütleme kogu Stalin aja ja kõige kõige selle raskus ja keerukus ja ikkagi kohutavus on, ma arvan, mõlemale kirjanikule selliseks käivitavaks käivitavaks teguriks. Kuigi Sofi Oksanen tõesti justkui kuulub Soome kultuuriruumi, teisalt on Soome ühiskond temasse alati suhtunud veidike kui võõrasse. Sophie on tuntud ka kolumnisti üsna aktiivse arvamusavaldaja, anna aga pärast tema kahte esimest traumat ja nii ju ometi ei võetud teda sugugi tõsiselt. Soome ajakirjanduses kirjutati, et ta on justkui ebausaldatav, kuna On piiseksuaal kirjanik, feminist ja muidugi see, et ta on pooleldi eestlane. Kas praeguseks ajaks pärast kolmanda romaani ilmumist ja suure Finlandia preemia võitmist on Soome Sofi omaksed? Sellel on mul väga raske vastata, aga võib-olla siis siis üks võimalik vastus, mis justkui nagu kinnitab, et need on hakatud tõsiselt võtma, on selles puhastuse müüginumbrid Soomes, eks. Kui raamat on näinud seal kuskil 125000 eksemplari siis rääkida sellisest ma ei tea. Ühepäeva liblikas pool eestlasest piiseksuaalist, vaid ikkagi väga tõsiseltvõetavast kirjanikust kellel on väga tugev sõnum ja noh, loomulikult, kes ikkagi saab väga hästi, sest minu jaoks ikkagi seda raamatut suurimaid tugevusi on see, kuidas ta on üles ehitatud kuidas, eksju, suhteliselt noor inimene on suutnud võtta mingisugused ajaloolised, sotsiaalsed, psühholoogilised, olulised teemad ja noh, siduda nad ikkagi väga selliseks tugevaks tervikuks kandusid edasi veel kusjuures väga põnevalt jälgitava loona. Üks põhjus, miks ma arvan, et Eesti lugejatele on see raamat, huvitav ongi see, et ta on lihtsalt hästi kirjutatud. Loomulikult raamatu peategelased, kõik on eestlased. Kindlasti puht sedasi noh kuidas ütelda, filoso loogilises plaanis on, on siin või poliitilises või üldisemalt sotsiaalses plaanis on siin nagu väga selles raamatus väga olulisi väga olulisi osutusin näiteks kas või see on hakanud mõtlema, kuidas me maatselt tihtipeale ütleme, venelane, aga mõtleme kommunist näiteks öeldakse vene värk või vene võim, et noh, selle selle ka viidatakse, eks ju, eelkõige Nõukogude liidule mitte nagu vene rahvusele ja noh, minu arust Oxonen mingis mõttes ütleme, illustreerib väga-väga jõuliselt mõningaid nii mõte, mida on välja arvutanud, Enn Soosaar näiteks oma mõni aeg tagasi Loomingu raamatukogus ilmunud raamatu isa aeg kus siis ta viitab just sellele ilmselgele tõsiasjale seda kommunistlikku režiimi, seda kommunistliku diktatuuri ja seda sellist Stalini terrorit teostasid siin noh, mitte ainult või eelkõige venelased, nende hulgas ka mitmed eestlased, eks on, meie enda rahvuskaaslased seal on väga valu selle nii-öelda asjaolule osutab ju Sofi Oksanen oma puhastuses väga jõuliselt tähelepanu. Et kindlasti on olemas ka sinna sellised väga-väga olulised teemaasetuse teemapüstitus ja puhtalt sedasi meie rahvusliku enesepilti ja meie ja ajalugu arvestades. Aga noh, mina kui tõlkija, kes peab ennast eelkõige kirjanikuks, nautisin ikkagi seda meisterlikkust, kuidas ikkagi raamat on väga hästi üles ehitatud ja materjali väga täpselt doseeritud ja ja noh, kogu kogu lugu seda siia väga-väga detailirikkalt ja samas ikkagi põnevalt kirja pandud. Soomes toimub veel endiselt miski, mida võib Soometumiseks nimetada ettevaatlik suhtumine kõigesse, mis on seotud seisukohavõttudega, mis võiks Venemaad mingil moel ärritada. Sofi Oksanen on koos Imbi Paju ka olnud Realo teemalistes debattides üks Eesti seisukohtade väga aktiivne kaitsja. Nii teles, raadios kui ajakirjanduses. Kas Sofi töö on vilja kandnud, kas üks samm sellisele Euroopa ühisele ajalookäsitlusele on neid lähemale astutud? Eks vaatame, mis nii-öelda lähitulevik toob, sest sest noh, muidugi. Puhastus hakkab, hakkab varsti ilmuma ikka väga paljude riikide väga paljude keeleruumide poelettidele. Et neid raamatu avaldamisõigusi on, on müüdud juba, ma arvan, kas neid oli 24 riiki või sealhulgas ka Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa, Ameerika Ühendriigid, Venemaa, nii et selles mõttes vaatame, tundub et raamatu raamatu tähendus hakkab, hakkab vaikselt nii-öelda kasvama ja kasvama ja noh, võib-olla saab öelda alles viie-kuue aasta pärast, kas see raamat on toonud kaasa mingisuguseid mingisuguseid nihkeid, aga noh, ma ütlen, et mis, mis sellesse Soometumisse puutub, siis noh, ega ma arvan, et, et ühelgi riigil pole nii-öelda Venemaa naabruses ju ju väga lihtne elada, et Soome on teinud oma valikuid ja, ja nagu on püüdnud nii-öelda nende valikute valguses võimalikult hästi hakkama saada hästi hakkama saanud ja ja noh, mina oleksin Ettevaatlik sellises selliste mingite väga-väga järskude karmide hinnangute andmisel Soome poliitikale või soomlaste suhtumisele Venemaasse või Eestisse. Mina arvan, et seda Sofi raamatut võib võtta lihtsalt. Ühe sellise võimalusena kus räägitakse, räägitakse ühte sellist väga olulist ja valusat lugu just nagu eestlaste vaatenurgast ja eestlaste nii-öelda kogemust kogemust silmas pidades. Kusjuures seda tehakse, no ikkagi üsna keerukalt erinevaid lähte- ja vaatekohti avades. See raamat ei ole ju sugugi sajaprotsendiliselt nii-öelda kõiki eestlaseks olemisega seotud nagu pooldav, kogu selle raamatu psühholoogiline struktuur on ikkagi üsna ju selline keerukas ambivalentne. Arvan, et sellise, kuidas ütelda diskussiooni või, või enesepeegelduse või arusaamise käivitajana laiendajana on ta kindlasti see raamat täiesti omal kohal võimeline võib-olla tõesti mingeid olulisi nihkeid tekitama. Aga jätkame uudistega, alustame välismaalt ja poliitikast, mis selja paraku oma korraldasid Valges Majas luuleõhtu mis esialgu kuulutati välja kui puuetis lämbe, kuid siis muudeti põued pritsi ämmiks. Seal esines kaheksa ameerika poeeti muusikut. Mulle meenub, et sarnast luuleõhtut üritas aastal 2003 korraldada ka esimene leedi Laura Bush. Aga see jäeti lõpuks varakartuses, et kirjanikud võivad avaldada oma arvamust Iraagi sõja kohta. Aga kas poleks tore, kui meil ka midagi sellist toimuks või mis et äkki näiteks Kadriorg lisaks kehakultuuri propageerimisele hakkaks ka kultuuri rohkem propageerima? Kui ma viimane kardijate pari raamatumessi käisin, oli seal Läti peakülaliseks ja nende ekspresident Vaira Vike-Freiberga olid kohal kõigil väikestel õhtustel luulelugemistel. Ma veel küsisin tema käest, et kas see kuulub ta kohustuste hulka vastase teise lihtsalt meeldib talle. No peab tunnistama, et sel hetkel olin ma lätlaste peale südamest kade. Küll ei meelita luuleõhtule isegi kultuuriministrit, rääkimata ekspresidendist või siis ametis olevast presidendist. Aga edasi põikame korraks Prantsusmaale kannis algas sel nädalal filmifestival, mis paistab silmaga asja poolest. Üks on see, et esimest korda on festivali kavas kolmedimensiooniline animatsioon, Mikseri stuudio uus film üles, millega toodetakse anda kolmdee tehnoloogiale filmile vist suuremaid võimalusi. Jagus impulsse kinoärile, kus annab tunda majanduslik madalseis. Teine asi on veidi skandaalimaiguline ja asjasse on segatud Hiina poliitikud. Nimelt on euroop festivali ametlikud sattunud konflikti Puna-Hiina partei bossidega. Festivali võistluskava valiti Hiina filmilavastaja luu jeefilm kevadpalavik, sellele aga puudub Hiina võimude heakskiit ja seega ei tohiks üldse mitte kuskil linastada. Nappide vahenditega üles võetud teos jutustab homoseksuaale, sealsest armastusest. Aga filmifestival ise on võimas, nagu ikka, teiste hulgas aitavad oma uusi filme Lars Von Trier, Park Chan, Vuk Mikkal, Haaneke, Quentin Tarantino, Ken lõutš, Pedro Armodovaria äng oli ühesõnaga üks võimas seltskond. Kes saab Kuldse palmioksa, see selgub 24. mail. Legendaarne filmimees Martin Scorsese on otsustanud teha filmi ühest teisest meelelahutusmaailma legendist ja selleks meheks estraadilaulja Frank Sinatra. Huvitaval kombel on see esimene täispikk film, mis Sinatra elulugu käsitleb. Peaosalist pole veel välja valitud aga tõetruuduse ja pannakse filmis küll suurt rõhku. Stsenaristid on filmiloo ettevalmistamiseks läbi lapanud enam kui 30000 lehekülge erinevaid sinatraga seotud materjale. Ameerikas aetakse taga tõetruudust, Euroopas nõutakse seaduse täitmise, Prantsusmaal näiteks viiakse ellu juba ammu siin-seal kuulda olnud ähvardused. Netipiraatlusega vahele jäänud inimestel võetakse edaspidi lihtsalt internetiühenduse ära. Ühendust ei saa siiski igaveseks ära võtta ja seepärast tuleb patustanud inimene ilma võrguühenduseta hakkama saama. Umbes täpselt kuni aasta. Süsteem ise hakkab tööle läbi usinalt ametnikke, kes hakkavad piraatlusega tegelejaid jälgima. Esialgu tehakse hoiatused e-posti teel, seejärel kirjalikult ja lõpuks käsikääride peale. Tegelikult on selline seaduseelnõu saanud juba nii palju kriitikat, et selle lõplik täideviimine võib osutuda küll arvatust palju keerulisemaks. Seda kutsutakse Prantsusmaal vist kolmehoobi seaduseks. Ma kuulsin, et kuna süsteem ei tahetud ka kogu Euroopa peale laiendada, aga liikmesriigid ei olnud nõus. Aga see meenutab mulle, et ma vaatasin selle nädalaga uuesti ära kogu David Lynci tund piiksi mõlemad hooajad ja kõik 30 osa ja selle tegemiseks polnud vaja ideeveedeed osta ega ka piraatlusega tegeleda. Nimelt veebis on kõik osad täiesti legaalselt vaadatavad, tõsi küll, nad ohustatud samamoodi reklaamidega nagu kommertstelevisioonis näitamise puhul. Ja ma arvan, ongi siht suund, kuhu filmilevi liikuma hakkab. Tasuta internetis aga legaalne ja reklaamid on siiski suhteliselt väike ebamugavus selle kõige juures. Nojah, kui filmitootjatel on valida, et kas jääda piraatluse tõttu ilma kogu rahast või riputada filmid ise veebi ja korjata raha reklaamimüügist, noh ma arvan, et nad teevad siis viimast. Aga tuleme Eestile lähemale. Lätis näiteks jääb nädalavahetuseks plaanitud seksuaalvähemuste paraad ära. Luba oli selleks küll varem antud, aga kuna kardeti üleüldist vägivallapuhangut, otsustati see luba ära võtta. Selle vastu oli muuseas kogutud ka üle 7000 allkirja. Kui asi on inimeste turvalisuse pärast muretsemiseks, siis tekib muidugi Läti võimud isegi õigesti, et kuigi mul on siiamaani arusaamatu, miks tahavad sellistele paraadidel end liita inimesed, kes ennast seksuaalvähemustega ei samast, aga kus ongi öeldud, et mina kõigest aru No kõigest ei saa isegi mina aru. Ma ei saa näiteks siiamaani aru, miks oli vaja Tõnismäel Amatöörlikult vormitud ja segasest kontseptsioonist kantud kuldsõdur tekitada, kas sina saad aru? Nüüd peaaegu nädal hiljem Sangil ma saan aru, miks ta sinna tekkis ja ma saan aru isegi nendest kunstiliste taotlustest, aga ma tegelikult ei saa arusel ürituse aja valikust. Ma ei suuda uskuda, et üheksandal mail Tõnismäele uue mehikese püstitamine erilise sõnumi kellelegi oleks edastanud seda pronkssõdur, olgu ta kasvõi kullatud sellises kohas ja sellel päeval tähelepanu tõmbab ja et selles segadus puhkeb. See oli vist ette teada niikuiniisamuti ka see, et pronkssõdur sümboliseerib ühiskonna eri gruppidel erinevaid asju ja üksteisest mitte kõige paremat arusaamist ka see vist oli teada juba. Ühesõnaga, vastus sinu küsimusele on, jah, ma saan aru küll, miks see sinna tekkis, aga miks nii oli vaja teha, kui kõik tulemused on ette teada, sellest ma eriti aru ei saa ja tahab kunstnik seda või mitte, tema teeb ehk kunsti, aga suure tõenäosusega on teiste inimeste jaoks tegemist poliitilise akti, mitte kunstiga. Ja eks see tekitabki parasjagu segadust nii Eestis kui Eestist väljaspool. Muidugi ma ei tea, kui tuua veel üks lihtlabane võrdlus siia kõrvale, siis natsivormis ilmselt mõtet ringi tuiata punasele väljakule ka Berliinis ükskõik kas uuritakse kultuurilise käitumise mudeleid või mitte. Noh, naljakas on see, et sellist akti nimetatakse sotsiaalseks kunstiks, kuigi üldse miski sõnaga sotsiaalne seonduv iseloomustaks ja siis see võiks olla pigem sotsiaalse närvi täielik puudumine. Aga mulle näib, et tegu on lihtsalt niinimetatud karjääri kunstniku juhtumiga, kedagi käivita, mingi sisemine sund ega vajadust midagi muuta, aga lihtsalt soov kiiresti palju kära tekitada. Mulle muide meeldis väga kunstnik Katrin pere arvamusavaldust Postimehes, kus ta leidis, et kui ainult suurt kära tahetakse teha oleks veel mõjusam olnud, näiteks uurida, milliseid tundeid tekitaks kellelegi pereliikmed toppis kunstiobjektina kunstnikud tervise huvides oleks tark mitte valida perekonda sellisest kultuuriruumist, millest praktiseerida, võetakse veritasu. Aga noh, aitab sellest, võib-olla olemegi juba ise vea teinud ja võimendanud tegelikult ühte suhteliselt rumalat vahejuhtumit veidi liiga palju. Jah, Tallinnas aga toimub ka toredaid asju. Näiteks esmaspäeva õhtul kell seitse saab jälle Estonia kontserdisaalis kuulata Tallinna reaalkooli õpilasorkestri reaalmosoor kontserti reaalmaa, soori ja sõbrad, kaks, kus kõlab valik hooajal orkestri port maha mängitud paladest ning samuti uut repertuaari. Paarikontserdil kõlab näiteks Rein Rannapi, Olav Ehala, Tõnis Mägi ja Aarne Oidi ja teistegi heliloojate looming. Kontserdil astuvad üles peale orkestri veel Hanna-Liina võsa, Liisi Koikson, Lauri Liiv, Andero Ermel ja Sepo Seeman. Kevadised on tänaseks läbikultuuriga, jätkab muusikaga. Ja edasi läheme projektiga kapsab. Kas me hakkame nüüd uurima supiköökide ja kultuurimudelite vahelist seost? No mitte päris kapsad on uue maailma seltsi ja Eesti Kirjanike Liidu kooslusest sündinud omaalgatuslik raamatukogu. Nii et tegelikult midagi on siin supiköögiga ühist küll. Täpsema pealkirjaga kapsad soovitatud raamatud. Raamatutuba asub Tallinnas uue maailma linnaosas asuvas Kirjanike Majas aadressil Koidu 84. Mis kapsad ja kes neid soovitab ja kes raamatutoast läbi astuda võib, sellest rääkis projekti üks vedajatest Merit Kask. Kultuurikojas ei ole sel aastal möödunud ühtegi kuud, kui uuest maailmast poleks juttu olnud. Saatekülalised on seda Tallinna kesklinna asumit toonud näiteks nii kodanikualgatusest, kommuunipõhisest, elust kui omanäolistest kultuuriüritustest rääkides. Merit, kas kõigepealt, mis asi see uus maailm siis ikkagi on? Uus maailm on? Selts, mis ühendab uue maailma linnaosa elanike ja uue maailma linnaosa on siis Tallinna kesklinna piirkonda jääv linnaosa, mis piirneb Endla tehnika maanteega. Ja noh, eks meie eesmärk ongi mõnusam aia inimlikuma elukeskkonna loomine. Mis teil nüüd seal toimumas on kuidagi siia seotud kapsaks ja uue maailma seltsimajanaaber on Eesti Kirjanike Liidu maja ja Eesti Kirjanike Liidu maja keldris avame me nüüd väikse raamatukogu kapsad. Siin on erinevaid liigitusi, lendu lastud mitmeid, et kas tahan raamatupoodi, raamatukohvik? Kõige täpsem on vist öelda, et ta on raamatukogu, et see peaks olema mõnus koht, kuhu tulla ja raamatuid lugeda ja lihtsalt sirvi tähistada. Aga ma saan aru, et see ei ole mitte üks juhuslik kogu vaid üsna spetsiifiline, see valik, mis seal on otsast otsani subjektiivne, et oleme palunud erinevalt del oma ala asjatundjatel või lihtsalt huvitava maitsega raamatusõpradel panna kokku valik raamatutest, mis neile on olulised ja mis nad arvavad, et teised inimesed võiksid ka lugeda. Ja esialgu neid raamatuid, mis seal siis füüsiliselt hakkavad koha peal olema ongi ongi suures osas nende soovitajate enda raamatud. Nii et inimesed on valinud oma raamaturiiulites endale kõige kallimad ja olulisemad raamatud ja toonud need teile keldrisse. Ideaalis võiks muidugi olla, aga, aga ilmselgelt need mata soovitajad on ka väga oma raamatutesse kiindunud, nii et eks nad toovad väga häid raamatuid, aga, aga võib-olla nihukesed eredamad pärlid ikka jätavad endale rõõmuks koju raamatutega, seal siis tutvuda saab. Näiteks sellesama majaelanike raamatutega seal majas elab näiteks Jaan Pehk, Tarmo Teder, kes siis on lubanud meile mõned raamatud tuua. Aga ka teiste kirjanike raamatutega, näiteks Karl Martin Sinijärv raamatutega, Jürgen Rooste omadega. Imbi Paju toob raamatut siin. Andrei Hvostov lubas tuua mõned või vähemalt soovitada. Kuid tuleb ka mitte kirjalikke raamatuid. Meil on lubanud mõned raamatud anda või soovitada Veiko õunpuu ja Henri laupmaa, Toomas Trapido ja mitmed teised, nii et lausa poliitikud olete endaleeri saanud? Jah, eks võib ka nii vis tööle, kuigi see poliitiline kuuluvus ei ole kuidagi oluline, on nagu see, et, et inimesel on, mida öelda või mida näidata ja mida jagada teistega. Lisaks sellele toimuvad seal aeg-ajalt ka üritused, mis teil täna toimub? Täna on siis meie kapsaste avamine ja kapsast avamine, toimub koos rattalaadaga kapsast, avamine on kahes osas kell kaks lastetund, kus Peeter Sauter loeb siis lugusid ja õhtul on luuleprõmm kohaliku kirja rahvaga kell 21 sest Tallinnas vist lõpp, et umbes samal ajal ka kirjandusfestival ja täpselt et eks see natuke on selle kõigega seotud ja sügisel alustab seal ka ürituste sari, kõik püsib vabatahtlikkusel ja, ja omaalgatusel ja ja inimesed on suvel hästi liikuvad, aga sügisest läheb siis asi suurema hooga käima ja hakkavad toimuma kirjandusüritused. Näiteks juba praegu on huvi üles näidanud kirjanduskriitikaõhtute sari, mis võib olla Peaks juba juuni alguses esimene toimuma ka edaspidi, siis sügisest ja väga toredate mõtetega on tulnud välja Imbi Paju, kes on huvitatud Eesti vähemusrahvaste kultuuriõhtute korraldamises seal. Ja loomulikult hakkaks toimuma sellised üritused, kus need inimesed, kes huvitanud raamatuid, siis tulevad ja räägivad nendest raamatutest. Aitäh Merit Kask ja kõik uue maailmakirjanike majja kapsaid lugema. Tänane kultuurikaja on lõppenud. Tänase saate peategelasteks olid kirjanikud ja artistid poliitikast ja poliitikast väljas ka. Ja muidugi kõik Eesti muuseumid, kellel mõni saate osa kuulamata jäi, saab seda teha tagantjärgi vikerraadio koduleheküljelt. Ning kel on soovi meile arvamust avaldada või teemasid välja pakkuda, kui ta saab seda teha e-posti aadressil kultuuriga ja ERE teiega olid Riho Lauri Saaria Urve Eslas aitäh kuulamast ning kohtumiseni nädala pärast.