Lendavad pead, lendavad, pead, lendavad-lendavad, pead lendavad, pead. Head sõbrad, head kuulajad, käes on jälle kuu viimane pühapäev ja teieni hakkab vaikselt tiksuma saade pealkirjaga lendavad vead. Aga tujukas kevad teeb imelikke asju ja meie harjumuspära punt on asetatud mõneti sellisesse erilisse olukorda. Nimelt Andreas vee on täna meil Tallinna stuudios ja Jaak Tomberg ning saate toimetaja Janek Kraavi paiknevad Tartus, aga ma loodan, et me kõlama ikka kuidagi kokku. Lõpuks. Aga tänasest teemast lääne kultuuris on mõnes mõttes välja kujunenud selline olukord, kus alati eksisteerib mingisugune domineeriv hoiakute süsteem või, või näiteks mingi domineeriv maailmavaade või näiteks elustiil. Ja samamoodi ka kunstis, et kasutatakse pika aja jooksul kätteõpitud või harjumuspäraseks saanud nii-öelda kunsti tegemise viisi. Aga selle domineeriva maailmavaate kõrval on alati selliseid mõtteskeeme, selliseid inimesi, kes mõtlevad teistmoodi või mõtlevad alternatiivselt. Ja tänases saates tahaksimegi, rääkida sellest, mida kultuuris tähendab see nõnda öelda teine vaatepunkte. Selles mõttes ei hakka mina siin enam pikemalt sissejuhatava. Ma tahaks sõbrad teie käest küsida, et näiteks milline teie arvates on ülepea see alternatiivsus olemas? Ma arvan, et Jaak alustab. No mina tahaks kõigepealt teha ühe märkuse üleüldse enne kui sellele küsimusele lähenema hakata alternatiivsus kui sellise kohta nimelt ja see see märkus puudutabki nii-öelda vaatepunkti, millelt alternatiivsele läheneda. Minu arvates on kaks eri asja, see, kas me määratleme seda alternatiivsus kuidagi kõrvaltvaataja positsioonilt, see tähendab, et me vaatame alternatiivsus kui mingisuguse välispidise iseareneva kultuuriprotsessi osana. Või teine variant, kui me vaatame alternatiivsus kui miskit, millena kunstnik kultuuriprotsessis osalejana iseennast määratleb. Et kuivõrd esimene positsioon mingis mõttes on võimatu, me kõik osaleme kultuuriprotsessis võib-olla paljudele on ka teine, teine positsioon võimatu, kuivõrd paljud võib-olla ei määratle ennast kui, kui kunstnikku kui loojat või noh, nad määratlevad ennast küll kui, kui kultuuriprotsessis osalejate, seetõttu nad alati mingis mõttes saavad olla alternatiivsed. Aga ma tahan juba välja tuua siin selle, et on olemas kõrvaltvaataja positsioon ja, ja on olevas sees viibija enesemääratlused. Andrus võib-olla sa jätkaksid. Ma ei jätka päris siit, mulle tundub, et ma ütleks nagu omapoolse start, platvormi, mis mulle nagu esimese asjana pähe lööb, kui ma mõtlen, et mis asi on alternatiivne siis mulle tundub kõigepealt, et piisavalt süvenev lähenemine väga kiiresti muutub alternatiivseteks keskkonna olulisuse suhtes. Sest et ühest küljest väga kaugel sellest, et öelda, et keskolulisus peaks tähendama tingimata mingisuguses intensiivsuse sügavuses kaotamist või see, et, et sa nagu oled arusaadav paljudele, et see peaks tähendama tingimata, et millestki tuleks nagu järele anda, kaugeltki mitte. Ta ei pea alati nii olema. Aga kui hakata mingisugusesse teemasse küllaldaselt süvenema, siis varem või hiljem muutud sa suuremale hulgale jälgijatest arusaamatuks, juhul kui nad ei taha käia läbi sedasama süvenemist trajektoori. Ja see juba iseenesest tähendabki alternatiivsus. Ka kirurg on alternatiivne, ütleme sellise noh, perearstipraktika suhtes näiteks. Ja, ja teine asi on see, mis mulle vähemalt millest ma olen küllalt veendunud, et alternatiivsete määratluse alla kuulumine on paljuski sünnipärane. Et Need on inimesed, kes sobituvad oma tegemistega väga edukalt keskvoolu, ilma et nad peaksid selleks pingutama ja on inimesi, kes oma tegevusega ükskõik, mida nad siis teevad kunstis või mingis muus valdkonnas sobituvad just nimelt alternatiivse määratluse alla, ilma et nad peaksid selleks pingutama. Ja nad peaksid tegema väga suuri pingutusi, just nimelt selleks, et sobituda keskvoolu täpselt samamoodi, nagu see, see teine seltskond imaginaarselt määratletud hetkel, kuid arusaadav, mida ma mõtlen, peab tegema pingutusi, et olla alternatiivne. Ma hetkel, eks ole, Me ei tegelenud alternatiivse mõiste defineerimisega veel aga mulle tundub, et see kukub, see lihtsalt kukub kas nii või teisiti välja, et sa oled Arusaadav suuremale hulgale või oled sa just nimelt oma tegemistes arusaadav mingisugusele väiksemale hulgale. Minul on ka tunne, et see, kes on tõeliselt alternatiivne just niimoodi kõrvaltvaataja positsioonilt see tegelikult sellel kukub see nagu iseenesest välja, ta ei näe vaeva tõepoolest alternatiivne olemisega vaid see on tema jaoks lihtsalt iseeneslik, loomulik olemine ja keskmesse või kuhugi alternatiiv, Viasse kuulumine ei ole tema jaoks üldse küsimus. Vot see on juba mingisugune sel juhul mingisugune kultuurikoodide järgi minema või midagi taolist. Aga Andres, näiteks, kuidas sina defineeriksid siis selle alternatiivsus on see mingisugune rõõm rääkida näiteks teistmoodi keeles, järgida mingit teistmoodi reegleid, luua mingisuguseid tähendusi, tõmmata endale tähelepanu. Kuidas sina defineeriks? No eks ta intuitiivselt kukubki välja kõik need asjad, mis sa just ütlesid, mingis mõttes võib-olla on see siis kokku võetav näiteks ütleme, et alternatiivsus oleks uue korrapära genereerimine. Et muutuda alternatiivideks sellel hetkel, kui see, mida sa ütled, moodustab mingisugust uut keelt, uut lähenemisnurka kui põhimõtteliselt vaatepunkt või ütleme, selle millegi tegemine algabki sellest, et sa lood midagi täiesti uut, midagi sellist, mis nõuab Varasemast erinevate mõtlemisstrateegiate kasutuselevõttu. Kui sa ei saa olla kindel, et sa lähed vaatama või kuulama ja sa tead juba ette, mis see on, kui sa ei tea ettekuise? Jah, tõepoolest, tegelikult sa võid ka ette teada, kui sa kuulud sellesse kitsamasse gruppi, aga isegi mõnes mõttes ka seal mingisuguse kitsama kild kultuuri sees saab hakata omakorda eristama keskkonna olulisust alternatiivsus. Alternatiivsus ei ole seega miski, mis kuulub automaatselt suurema või väiksema loojate grupi või, või jälgijate grupi juurde, vaid alternatiivsus on hälve. Noh, ütleme siis füüsikalises mõttes hälve, eks ole, hälve sellisest tsentrist normaaljaotuskõverast, see osa loomingust, tegevusest, mis jääb nendesse normaalnormaaljaotuskõvera otstesse Ma ütleksin, et alternatiivsus võib-olla tõepoolest ei olegi niivõrd miski, mis asuks või astuks konkreetsesse suhestusse mingisuguse, ütleme siis imaginaarne, levinud keskmega maid, alternatiivsus võib-olla tõepoolest on selline õõnestav üllatuslik uus keel, millel enesel võib-olla on ka potentsiaali muutuda teatud keskmeks ja omada siis võib-olla omakorda mingisuguseid selliseid satelliit, äärmusi. Aga jutt läheb natuke abstraktseks. Andres näiteks, kas oskaksid tuua konkreetselt mingeid näiteid, kas Eesti kultuuri puhul või, või ka laiemas maailmas ta illustreerima, lihtsalt, mis on peavool ja mis on siis see teistmoodi vaatenurk või või alternatiivsus? Esimene näide, mis mulle kohe pähe tuli, kui me võtame kirjanduse ja kui me vaatame näiteks noh, milline on see osa kirjandusest mida tehakse palju ja mis võib olla hea või halb ja mille vastuvõtmine on raskem või kergem ja kui me siis nüüd võtame näiteks sinna kõrvale. No kust ma võtan käepärasemalt vihiku autorite koolkonnast, kui me võtame sinna kõrvale mõne Erkki Luugi teksti või mõne Imre Malva teksti, siis seda lugema hakates me peame tegema päris märkimisväärseid jõupingutusi, et selle tekstiga sünkrooni minna, sest tekst moodustab lauseid mingisuguse ennekõike nagu autori autori peas kokku pandud loogika alusel, mis ei toetu üldkokku leppelistele, keele strateegiatele ja noh, need kahtlemata need oleksid alternatiivsed tekstid kirjanduse põhivoolu suhtes. Kas eesti kultuuris saaks seda peavoolu alternatiivsest illustreerida ka näiteks selle kaudu, et võtame ühele poole näiteks sellise kunstilise kombinaadi nagu teater Vanemuine ja teisele poole asetame siis noh, näiteks Tallinnas, Von Krahli või või no tead. Kui me võtame taustsüsteemiks Vanemuise ja siis kahtlemata on Von Graal ja no teater alternatiivsed, kui me võtame taustsüsteemiks teatri kui loomingulise esituskunsti siis ei ole Von Krahlis ega no teatris midagi alternatiivset, siis nad tegelevad lihtsalt enesestmõistetava loomingulise protsessiga ja siis on lihtsalt siis alternatiivne Vanemuine sellega, et ta töötab nagu kombinaat. Põhimõtteliselt see on seesama, mis sa ütlesid, et alternatiivsus enda sees hakkab välja kujunema ka selline kesktee mõnes mõttes? Kunagi ma ei tea. 15 aastat tagasi räägiti sellisest asjast nagu alternatiivne muusika. Minul on küll nagu meelde jäänud selline termin. Kas keegi veel mäletab, mis asi see oli? Minul on kah selline termin meelde jäänud, aga kui ma nüüd ringi vaatan või kuulan, mida inimesed räägivad, siis. Mul on tunne, et seda terminit enam nii väga ei kasutata või vähemalt ei kasutata seda sedasorti tunderõhuga või, või jõulise nüansiga, nagu seda kasutati 15 aastat tagasi. Ja ma arvan, et miks see selline nüansi erinevus võib olla tekkinud, on miks me võib-olla ei räägi alternatiivsest muusikast või siis õigemini võib-olla veel, miks igasugune muusika ikka mingil määral tundub juba alternatiivsena ongi see, et me oleme selgelt välja joonistatud vastuolude või opositsioonide maailmast liikunud vähemalt tema pealisehitises sellisesse sõbraliku või lepliku erinevuste maailma. Ühesõnaga, mingis mõttes kultuuriruumi, kus kõikvõimalikud erinevad ideoloogilised, stiililised, enese väljenduslikud, registrid on justkui pandud konfliktideta kõrvuti eksisteerima noh, mingis mõttes mingisuguseid konflikte nende vahel võib tekkida ka. Aga need on, kuidas öelda, need toimuvad sellistes võib-olla pisemate nii-öelda stiiliüksuste vahelistes mikrokosmoses. Ja kui ma nüüd meelde tuletan seda 15 aasta tagust alternatiivse muusika terminid, siis mulle tundub, et umbes 10 aastat tagasi panid muusikakriitikud selle juba peaaegu igas oma artiklis üpris tõsise kahtluse alla. Kui keegi hakkas rääkima midagi altarit aktiivsest muusikast siis oli küllalt suure tõenäosusega eeldatav, et, et tegemist on pigem sildiga kui mingi sisulise väljakaldega. Jah, ja üsna tõenäoliselt üsna tõenäoliselt oli ka tegemist millegagi, mis varem või hiljem sai peaaegu keskmelikult või populaarseks. Alternatiivsus juures veel tähendab, kui me seda terminit kasutame või mina soovitaksin igal juhul esitada ikkagi küsimuse kogu aeg alternatiivne, millele alati teame, kui me kasutame terminit alternatiivne, siis me peame fikseerima selle vaatepunkti, kust suunast me vaatame, kuhu suunda me vaatame ja millele alternatiivi otsime muidu on see suhteliselt mõttetu. Selle termini kasutamine. Just nimelt, sest kui me läheneme selliselt just nimelt kõrvaltvaataja või, või ütleme siis otse välja fiktiivselt positsioonilt siis tekibki justkui seda see arusaam, et eksist täieriks mingisugune kese, mille suhtes alternatiiv susi määratleda suudame. Aga, aga tõepoolest, kui me kultuuriprotsessis eneses sees viibime, siis on aru saada, et see kese kõrvaltvaataja positsioonil on imaginaarne No siin tuleb mulle kohe meelde Berk Vaheri moodustatud vihiku tunnuslause, mis ütleb, serv on kese, selle tõttu niimoodi vaadates ongi alternatiivsus ongi keset. Ütleme 20. sajandi jooksul möödunud sajandi jooksul on see nii-öelda Lääne-Euroopa kultuur arenenud ikkagi vastuolude kaudu, üks stiil tuleb, teine kaob kõik need kuidagi, vähemalt sajandi esimesel poolel vastanduvad üksteisele ja nii edasi. Ja sajandit teisel poolel on ennast nii-öelda sisse seadnud selline erinevuste loogika. 20. sajand on loonud teatud alternatiivsus traditsiooni, et alternatiivsus näiteks meie praegusel momendil ongi teatud mõttes selline ajastu nõue või käske. Sa käsk olla erinev, olla teistsugune, teistmoodi, kas eksisteerib mingi alternatiivse traditsioon juba? Ma ei julgeks vastu vaielda ega ka nagu kaasa rääkida praegu, sest et ma küsiksin sellesama asja juures, mida ma enne ütlesin, et ma küsiksin kogu aeg alternatiivne, millele ja seega noh, see traditsiooni nägemine traditsiooni olemasolu või mitte olemasolu, see sõltub jällegi sellest, kus suunas me vaatama hakkame. Mulle tundub, et see, mida sa sõnastasid, see töötab, aga siia lisada. Ma lisan siia hoopis midagi muud. Ma mõtlesin, milline on, milline võiks olla nagu paralleelmõiste, et kui me tahaksime näiteks alternatiivsele leida alternatiivset mõistet, mis asendaks seda mõistet, siis küllaltki sageli võiks seesama paralleel või see võrdusmärgi taga asuv termin olla radikaalne ja radikaalsega seoses, kui me nüüd mõtleme, millest tuleb sõna radikaalne, siis esimene kujutlus on see, et radikaalne, see on nagu midagi Jäärmusliku. Aga radikaalne tuleb ladinakeelsest sõnast raadiks, mis tähendab juurt. Ja selle tõttu radikaalse puhul me peaksime pist kujutama ette pigem seda olukorda, et see on mingi just nimelt eriti süvenev lähenemine ja see äärele sattumine või, või noh, nagu mingi pinge välja moodustamine normaalsuse suhtes tuleneb just nimelt eriti tugevast süvenemisest. Et siin need mõisted nagu lähevad justkui justkui nagu vastuollu, sest et radikaalne või tähendab, ütleme, alternatiivne eeldab justkui mingit eemaldumist servale asetumist samas radikaalne süvenemine tähendab just nimelt nagu eriti sügavale tuumatungimist just nimelt mitteservale vaid just nimelt asja sisu. Võib-olla jah, mingisuguse keskme sisse minekut. Et see on kummaline, sest mina mõtlesin ka just nii-öelda sellised pigem sellise tõelise radikaalse positsiooni peale ja mul on ka tõepoolest tunne, et selline tõeline radikaalne positsioon või midagi tõeliselt radikaalset saabki tekkida, mitte ennast noh, mingisuguse keskmega üleüldse suhestuda, see tähendab, et lähenema hakata, siis ei postuleerita üleüldse seda kese või alternatiivsus või, või keskmes valet. Jaa, alternatiivsus olek vastandust vaid võib-olla tõesti kuidagi iseeneslikult läheme kusagile sisse sedavõrd kõvasti, et me räägime nendest opositsioonidest juba sootuks teist keelt. Teatud hetkel kaotab mõtte enese positsioneerimine, teatud süvenemise astmel muutub see täiesti ebaoluliseks ballastiks ja looja väga meelsasti jätab selle positsioneerimise teiste teha ja isegi võib-olla ei tunne selle vastu väga suurt huvi. Mulle meenub siin näitena võtame näiteks Jaanus Orgusaarekunstini moekunsti, kui ka muu, mis ta teinud on, siis tema puhul on alati see, et teda näidatakse ka millegi väga radikaalse ja väga erilisena. Ja samas ta ise on korduvalt väitnud, et teda üldse ei huvita, mida teised teevad või mida maailmas tehakse, mis tema ümber toimub. Noh, selles mõttes ei huvita, et ta võib sellest küll olla teadlik, aga ta ei lase ennast üldse segada, ta teeb seda, mida ta ise kõige rohkem tahab teha. Jah, et ta on nagu, justkui ütleme, sellise analüütilise eneseasetusega niimoodi valutult kokale peale jõudnud, et ehkki me justkui juba ammu teame, et kunstnik tingimata ei ole mingisuguse jumaliku valguse, ütleme, vahendaja mingisugusesse kunstilise vormi ja ta juba tegeleb nagu näiteks sotsiaalselt valulik ja probleemidega, sellegipoolest ei ei pruugi tema nagu enesepositsioneering tema sellist nii-öelda loomulikku tegevust segada. Ütleme nii, et kui kunstnik sellisel juhul osutub olevat tikaalne või alternatiivne, siis see ongi lihtsalt selle läbi, et ta ütleb seda, mida ta tahab öelda ta ei tee mingeid pingutusi selleks, et kuuluda sellisena juhatuse alla, vaid lihtsalt temast väljuv kunst, see, mida tema ajustruktuur genereerib, see ongi piisavalt edasiviiv, piisavalt uut keelt loov või piisavalt vastuhakkav mingisugusele imaginaarsele keskele. Jah, ja ma võib-olla ütleks isegi niimoodi, et kui kunstnike lähtub oma loomingus pelgalt ainult enda positsioneerimisest alternatiivse, eks siis ta on lihtsalt kõige paremal juhul ja ma ütlen kõige paremal juhul sotsiaalkriitik, kes kasutab sama meediumit, mis kunstnik Selles mõttes see alternatiivsus võiks olla näiteks seotud tihedalt just nimelt ajastu vaimu sellise loomuliku järgimisega ühe või teise kunstivaldkonna esindaja poolt kas ta on alternatiivne või, või mitte see või radikaalne, see ei huvita ta selle, mis on eksju, radikaalne või alternatiivne selle määratleb ju hiljem just nimelt nagu vist enne siin ka mainiti see kõrvaltvaataja või nimetagem teda siis kriitikuks, kultuurivaatlejaks, kunstiteadlaseks või midagi sellist. Me võime ju radikaalsust või alternatiivsus näha ka hoopiski tagasivaatelises plaanis. Kui me võtame näiteks Poola kuulsa näitekirjaniku ja esse eesti Toldkon proovitši näidendid siis tema nagu kolmekümnendatel kirjutatud näidendid olid näiteks minu hinnangul jõulisemad, teravamad ja Alternatiivse mad radikaalsemad kui võib-olla kogu see 60.-te kihtmis. Hiljem peale tuli Jon eskord ja kõik see seltskond kombroovitš oli 30 aastat varem minu hinnangul palju sügavamal. Ta oli palju rohkem tsentrist väljas juba siis kui see, kuhu teised hiljem oma tsentrist välja nihkumisega jõudsid. Ja noh, see on sedasorti alternatiivsus või radikaalsuse, kuidas iganes me seda nimetame, mida me saame hinnata või ka, mida me saame vaidlustada või heaks kiita. Just nimelt nüüd tagasivaateliselt. No kui räägiks konkreetselt kunstist või sellest, mida me tunneme näiteks kujutava kunsti all siis olukorras, kus meil valitseb seesama alternatiivsus traditsioon või see erinevuste loogika siis kas üldse on võimalik olla kuidagi nii-öelda alternatiivne, alternatiivne näiteks nagu sa, Andreas ütlesid, et, et siin on küsimus selles alternatiivne siis millele, eks ju tänapäeva alternatiivne kunst võib-olla siis näiteks näiteks maalikunst, jah, Sa pidasid seda silmas. Tuleb jälle kontekstis, kus me vaatame, et kaheldamatult, kui eks ole süsteemides arengupendel on käinud väga servaaladelt läbi ja kui heaks tooniks heaks esituseks peetakse servaaladel asuvad siis ühel hetkel osutub tõesti neokonservatism olevat alternatiivne Janele. Mina olen ka mingis mõttes nõus sellega, et ma võib-olla küsiks isegi vastupidi see küsimus, et kas sellisel erinevuste loogika ajastul on tegelikult üleüldse võimalik olla keskmes kujundamata seal on näiteks võib-olla sellesama siinsamas eestis mängitud 10 või 15 aasta vanusemuusika peavoolu või mainstreami peale siis nüüdseks mulle tundub ja eriti kui keegi veel üritab seda rida ajada, noh, tundub äärmiselt alternatiivne ükskõik kuidas seda nimetada. Mina olen iseenda keeles juba ammu väga ettevaatlik selliste mõistete kasutamisega, sest ma ei leia neile. Ma ei leia neile nagu enam piisavaid põhjendusi ja isegi rääkides millestki, seda on hea või halb, noh, see on nüüd juba hoopis iseküsimus, aga kas ta on alternatiivne või meinstriimne mingil tunnetuslikul tasandil, jah, on seda alati võimalik niimoodi igapäevases vestluses paika positsioneerida, neid mõisteid on võimalik kasutada kui sellist platvormi, mille kaudu sa teed teisele inimesele selgeks, mida sa enam-vähem mõtled. Aga kui ma tahan olla täpsem oma väljendustes, siis ma parema meelega väldin sellist terminoloogiat ja ma kasutan pigem termineid intensiivne, vähem intensiivne. Sest mulle tundub, et sellises horisontaalse skulptuuri mõtlemises, kus me püüame üpris teadlikult ju vältida vertikaalsete hierarhiat konstrueerimist, siis. Mulle tundub, et sõnavara on vaja muuta minu enda jaoks. Termin intensiivne või vähem intensiivne väljendab rohkem mingisuguse kunstiteose kohta, sest see lähtub rohkem teose enda tuumast ja vähem sellest välisest tämbeeennsist sellest ümbrusest, kontekstist. Pigem keskenduksin igale asjale, luues talle tema enda mikrokonteksti. Muidugi ei ole ka selles lähenemises midagi uut, aga see on võib-olla lihtsalt ajapikku võimendunud, sest tegelikult juba kontseptuaalse kunsti puhul on ju päris selge, et kontseptuaalne kunst ühes aspektis üritas luua olukorda, kus iga teost ümbritseb just ennekõike tema enda mikrokontekst, kus teda ei positsioneeritagi mitte niivõrd suuremale laiemale üldistatumale kunstipinnale vaid kus teda hinnatakse just nimelt lähtuvalt sellest väiksest mikrokontekstist, mille ta enda ümber genereerib. Ja samamoodi selline institutsionaalses suunas arendatud terminoloogia, nagu näiteks öelda millegi kohta intensiivne või väheintensiivne tegeleb, selle mikrokontekstiga väljendab, võib olla palju täpsemalt seda, mida me tahame kunstiteose kohta öelda, kui see, kui me hakkame teda mingile suurele üldisele skaalale asetama just sellepärast, mida, mida Jaak siin hiljaaegu mainis, et alternatiivsus ongi nagu selline väli nagu igal pool asuv serv või keset ei ole võimalik määratleda, et isegi see, mis tundub olevat keskmes päriselt ei ole. Teisisõnu jälle, et me saame seda nii-öelda alternatiivse ja mitte alternatiivse kaudu määratlemist kasutadagi ainult välispidiselt, see tähendab rangelt fiktiivselt positsioonilt. Meie saate eesmärk ongi ju see, et katsetada neid samu võib-olla 15 aastat tagasi olulisi mõisteid või termineid ja siis vaadata, kas, kas nad tegelikult üldse tähendavad midagi või kas nad ei ole mitte tähendus tühjad ja ja, ja äkitselt oleks veel maja just nimelt nagu Andres, sa ütlesid selliseid täpsemaid ja võib-olla läbi mõelduvaid formuleeringuid. Siin on veel üks võimalik positsioneerimistarkvara, mille me võiksime korraks jutuks võtta, väga huvitav. Vaatame siis Memeetikast, Memeetikas kasutatakse terminoloogiat, dominant, meemide, retsessiiv meemid, semiootika, mis meneetika siis Richard dokinsi lahti lastud mõttesüsteem, mille puhul me vaatame kultuuris toimivaid koode sarnaselt, et sellega, mismoodi vaatame geneetikas toimivaid koode, et ühesõnaga päranduvad tunnuste kompleksid, mis justkui liiguvad koos mingisugused epidemioloogilised kaasnevused, siis näiteks see eristus oleks nii, et dominant, miimid, dominantkultuur oleks siis statistiliselt laiaulatuslikum, ütleme see osa kultuurist, mida on rohkem, võib-olla see osa sõnavarast, mida kasutab rohkem väljaandeid, näiteks arvustamisel mõisted, mida, mida kasutatakse sagedamini või mis on üldisemalt äratuntavamaks ja samal ajal retsessiivsete koodid kultuuris ei oleks mitte tingimata need, mis oleksid vähemuses, vaid siin on nüüd selline väike nihe, et retsessiivsed koodid on pigem need skisofreeniat genereerivad koodid, need, mis sisenevad nagu viirus või nagu haigus dominant, koodidesse ja rikuvad neid ära, pööravad neid pea peale, esitavad neid valesti. Ühesõnaga retsessiivne kood on sellisel juhul see, mis laias kaliibri võttes asetub sinna alternatiivsus radikaalsuse mänguväljakul kõrva. Enam-vähem just nimelt võimalus lugeda valesti, võimalus lugeda teistmoodi. Ja noh, võimalus konstrueerida mingisugune oma keel, oma nägemisnurk sõltumatult sellest, milles üleüldiselt kultuuriliselt kokku lepitud on. Alternatiivsus temaatika puhul võib-olla tänapäeval seda sõna võtamegi äkitselt mitte niivõrd kunstis või sellises täpsema sanalüütilisemas kunstiteoorias vaid mingite elustiilide nimetamisel või elustiilide esiletoomisel kuskil 60.-te lõpust alates. Kas ei otsita ka laiemalt ühiskonnas alternatiivseid, ma tea käitumisvõimalusi alternatiivse, vaid poliitikaid ja nii edasi? Kui vaadata reklaamistrateegiaid, siis minu meelest peaaegu ka lausa iga toodet reklaamitakse praegusel ajal juba sellisena, et see toode nagu ehitab justkui sinu enda isiklikku personaalset, ainult sulle kuuluvat tähendusteruumi või olemise ruumi. Tegelikult isegi McDonald's ütleb ju, et ta, et see konkreetne toode, mida sulle sealt pakutakse, on loodud ainult sulle, milles mina kõvasti kahtlen, sest mina ei mäleta, et McDonald oleks minu käest kunagi küsinud, mida ma täpselt tahtsin, just, ma ei mäleta sellist personaalset erakirja. Seega ma ei usu seda, et seal ainult mulle. Aga noh, see taotlus püüa esituda kuidagi alternatiivsena eristuvana, see püüan ikka nagu ülitugevalt sees ja just nimelt sellises elu stiililises mõtlemises seade iga telefoniga MP3-pleier, kui ta natukenegi kasvõi mingisuguse väikse nüansi poolest eristub üldisest voost, siis see reklaamikiht, reklaami kontekst, tema kohal avab meile teda juba täpselt sellisena, et ta, ta laseb selle kasutajal olla ainukordne. Minu arvates see võib-olla siin tõesti nii-öelda elustiilikandjate erinevus kunstiloojatest ongi võib-olla selles enesepositsioneerimise vahes et võib-olla kunstnik on luues nagu selle nii-öelda omaenese analüütilise positsiooniga nagu rohkem ära leppinud, aga elustiil kui selline või, või elustiilikandmine seisnebki mingis mõttes sellises absoluutses eneseteadlikkuses ja seetõttu võib-olla tõesti siin need mõisted alternatiivne, alternatiivne millelegi või, või opositsioon, alternatiiv ja kese omandavad suuremat rakendust. Ma tooksin siia ühe näite kõrvale, mis mul just pähe tuli. Et kui me elustiilis otsime mingisugust küsimust alternatiivse, sest siis see peaks olema vist midagi sellist, mis pakub inimesele võimaluse rakendada kõike seda, neid oskuseid või või neid võimeid enda juures, mida eluigapäevaselt talle ei võimalda. No ma käisin siin just paar päeva tagasi pildistamas ohvrovoderite üritust, ohvrovoderid on seltskond, kes sõidab suurte džiipidega kuhugi sellisesse kohta, kus liikumine põhimõtteliselt peaks olema autole võimatu. Nii, ja noh, ei maksa vaata et või segi ajada siin mingisuguste maastikulõhkujatega toffeudoritel on see kõik asi nagu päris, põhjalikult läbimõeldud, neil on, neil on oma rajad, kus nad sõidavad, see kõik on kooskõlastatud ja nad on nii palju, kui mina aru saan, üpris üpris mõistlikud, üpris loodushoidliku mõtlemisega inimesed, aga nad lihtsalt vajavad teistsugust rakendust. Ja nende rakendus ongi see, et kui sa siis seda protsessi vaatad, kui nad on rajal, siis sa näed seal noh, autosid, mis on akendeni vees, kus inimesed müttavad niimoodi tundide kaupa, vintsivad neid autosid sealt veest välja. Ühesõnaga, nad liiguvad keskkonnas, kus liikumine on põhimõtteliselt võimatu, sest me oleme harjunud, meie igapäevane keskkond on selline, et sa sõidad autoga asfalttee peal ja sul on nagu selle jaoks kõik vahendid, aga niipea, kui keskkond ümbert muutub, muutub normaalne auto liikumisvõimetuks, ta jääb kinni ja sureb välja, midagi läheb katki. Ohvruderid kasutavad just nimelt kõiki neid võimalusi, kus auto normaalselt ei tohiks liikuda, see paneb neid väga raskele proovile. Paneb autod väga raskele proovile. Ma olen, selles on midagi ülimalt inimlikku tahta rohkemat tahta teada saada, ikkagi mismoodi maailm meile vastutoimet hakkab avaldama, siis kui me lahkume oma sellest, turvalisest hästi välja häälestatud keskkonnast, kus justkui kõige peale on mõeldud, aga igal hetkel võib tegelikult sekkuda juhus ja tekib olukord, kus ei ole enam mõeldud väga paljude asjade peale ja ma arvan, et see on alternatiivne lähenemine autosõidule näiteks võib-olla laiemas plaanis, isegi mitte autosõidule, vaid küsimus on ikkagi selles, kuidas proovida, mida ma sisaldanud, millega ma hakkama saan, kuidas ma tuleksin toime keerulistes tingimustes. Just aga seda tehes arvatavasti ei, ei postuleerita ennast või, või noh, ei, ei vastanda Ennast alternatiivina millelegi on ikka lihtsalt mingisugused sisemised küsimused mille pärast seda tegema hakatakse, mitte noh, ütleme reaktsioonina mingisuguse tavakäitumise või, või standardse ideoloogilise situatsiooni vastu. Mulle tundub ka, et nad ei vastanda ennast otseselt kellelegi nende jaoks, see küsimus on sisemine, nad vajavad teistsugust pinget ja nad leiavad selle mooduse, kuidas see teistsugune, see suurem pinge kätte saada. Ma isegi olen valmis väitma, et see on kirjutatud inimese keha ehitusse, geneetilise koodi, et lihtsalt me asume nii turvalises ja softis maailmas. Et väga suur osa meie selles motoorsest põhimikust ei saa nagu rakendust ja siis lihtsalt otsitakse, see on sissepoole suunatud küsimus. Ja, ja noh, siit ma arvan, võikski teha sellise esimese suurema järeldus, et kui me räägime alternatiivsest, siis me võib-olla ei räägi nendest sisemistest küsimustest nii väga, vaid me tegeleme tõesti võib-olla piinliku enese positsioneerida. Kuidas aga, aga noh, on, on mõned sellised avaliku eluvaldkonnad, kus see alternatiivsus paistab ja väga hästi välja, kui me räägime näituseks mingisugustest, alternatiividest poliitikas viimastel aegadel ka Eestis räägitakse ju nii-öelda uue, alternatiivse poliitilise jõu ehk roheliste ideoloogiast. No jällegi see küsimus alternatiivne, mille suhtes. Alternatiivne sellesama olemasoleva suhtes olemasoleva suhtes. Ja samas segadus tekib siin termini alternatiivne, nagu me siin juba palju-palju kordi oleme jõudnud ühele samale järeldusele on hinnanguline sisu võib-olla isegi see tähendab mingit positiivset välja kallet ja, aga täpselt samamoodi jällegi ma soovitaksin siin vahetada vaatepunkti ja vaadata kas või sealt nagu roheliste mõtteviisi seest välja ja sellisel juhul kus on siin see alternatiivsus, kui nad esindavad või ütleme nii, et võib-olla räägib nendes teatav hulk mõistuse häält. Aga mispärast me peaksime mõistuse häält nimetama alternatiivseteks. No siin on, ma arvan, jälle võimalikud kaks erinevat positsiooni, üks võimalus on tõepoolest lihtsalt olla ennast positsioneerima Ta sisemistelt veendumustelt ja püüdlustelt ja kuidagi eesmärgipäraselt. Roheline, aga teine võimalus on tõepoolest omandada teatav kultuuriline kood ja teha nagu ma oleks roheline. Ja kumbki pole loomulikult, et üldkokkuvõttes halb, aga hoiaku line erinevus eksisteerib. Tähendab, üks asi, mida mina tahaksin siin üles võtta veel enne, kui me kaldume kuhugi mujale, on tegelikult küsimus võib-olla arusaadavusest. Et kas me küllalt tihti ei seo mõistet alternatiivne laiemas teadvuses teadvustamises mõistega arusaadavus või arusaamatus, kas me ei ütle küllalt sageli alternatiivne selle kohta, millest on raske aru saada. Ja sellisel juhul kunstis tekib kahtlemata see küsimus, mida ikka jälle küsitakse, et kelle jaoks kunstnik töötab, kelle jaoks ta teeb oma loomingut, et noh, et juhul, kui sind loevad kaks inimest või kui kolm inimest saavad aru sellest kunstist, mis sa oled noh, ütleme siis üles joonistanud, et siis nimetatakse asi alternatiiv seks. Ja nüüd see küsimus, mis minul siit edasi järgneb, on ikkagi see, et kas, et kuidas me siis, mille alusel me siis hakkame seda arusaadavust nagu määratlema, et tegelikult ma tahaksin ikkagi küsida, et mis õigus on sootsium ille positsioneerida kunsti, väärtuslikust või, või mitteväärtuslikkust selle järgi, kui palju temast aru saadakse nüüd noh, see on vaieldav koht ja see on paljuski küsimus kasulikkusest. Sest et mina näen seda nii, et varem või hiljem, kui kunstnik hakkab väljendama mingeid väga sisulisi asju, just nimelt termin radikaalne, kui ta muutub piisavalt radikaalseks, see tähendab asub tungima piisavalt sügavale tegelikkuse sisusse siis tema kõne muutub kardetavasti üha arusaamatu maks, sest meil ei ole siin selles kultuuris väga hästi kokku lepitud. See, kuidas vastata ebamugavatele küsimustele kuidas saada aru ebamugavatest küsimustest ja kuidas olla valmis konstrueerima iseenda keelt. Ühesõnaga, niikaua kui me opereerime mingisuguste žanride piires, niikaua kui asjad on määratletavad ja liigitatavad mingitesse kategooriatesse nii kaua. Me suudame nendega opereerida nüüd mida enam need žanrid ära lahustuvad, mida vähem on mingi asi positsioneeritav kuhugi žanri, seda enam, seda kergemini saab ta endale külge termini natiivne radikaalne, seda halvemini loetav ta on ning mitte tingimata aga küllalt sageli võib selle taga olla just nimelt see kunstniku vajadus öelda kirjeldada tegelikkust nii, nagu tema sellest aru saab. Ühesõnaga, mulle tundub, et siin on nüüd nagu see olukord, et mida täpsemat sõnumit kunstnik toob iseenda pea seest, seda halvemini ta on aru saada, see ei ole ainult tehnika küsimus, tähendab tehnika küsimus, väljendamistehnikaga on võimalik seda asja kahtlemata teisendada ja muuta. Kahtlemata on võimalik väga paljut väljendada, nii et kui sa oled selles väljendamises osav, kui sa valdad hästi oma tehnikat, siis sa võid ka keerulisem probleemi tuua esile, nii et see on lahti loetav väga paljudele. Aga mul on tunne, et kui me räägime nüüd tegelikkust radikaalsusest või alternatiivse, sest suured jutumärgid nende mõistete ümber praegu siis sellel puhul ühel hetkel tekib see koht, kus kunstnik lihtsalt paratamatult peab süvenema iseenda pea sisse ja muutuma küllaltki arusaamatuks. See tähendab seda, et sedasorti kunst nõuab väga tugevat kaasaelamist väga tugevat sisselugemist. Aga Andres, kuidas sa arvad, millises seoses on omavahel võim ja see radikaalses alternatiivsus teistsuguses? Võimul on sellega probleemid, tähendab, see on muidugi standard vastust, eks ole, võib-olla võib-olla saaks arutluse käigus jõuda kuhugi mingisuguse vähem standardse vastuseni, aga mul on tunne, et võimuprobleem on kaheldamatult see, et mida halvemini kontrollitav ja asi on, mida suuremat jõupingutust nõuab sellest asjast arusaamine. Seda keerulisem on see vaatus objekt võimule, eks ole, konflikte ütleme sellise ühiskonna ja rokkmuusika vahel põhines ju paljus selles, et rokkmuusika kutsus ikkagi, ütleme, kui me läheme rokkmuusika juurte juurde, võtame rokkmuusikaga straktse termini, siis rokkmuusika võimendas ülesse kontrollimatust toorest otsekohest, eneseväljendust, spontaanset, eneseväljendust ja see kõik töötab vastu sellele, mis on võimule vajalik, selleks, et võim hästi. No radikaalses võimule igal juhul probleem, et mul millegipärast kangastuseks võrdlus poliitfilosoofiast ühel poliitfilosoofi altrusseril on selline mõiste nagu interpellatsioon, mida eesti keelde võiks tõlkida kui, kui välja õige või välja hõikamine. Ja Ta toob selle selgitamiseks üsna lihtsa näite. Et kui inimene kõnnib tänaval ja politseinik hõikab tema poole, hei, sina seal ja inimene seejärel pöördub, siis ta mingis mõttes on tehtud subjektiks või ta on muudetud kellekski, kes juba allub ideoloogilisel süsteemile, allub sellele välja hõikamisele. Nüüd kui ta ei tee seda, kui ta ignoreerib seda ja läheb lihtsalt kusagile suunas edasi, siis ta on automaatselt selle välja hõika suhtlus muutunud probleemiks. Ja mul on tunne, et ka selline tõeliselt radikaalne looja või tekstikirjutaja või kes iganes, kellest me siin täna räägime tihtipeale ei vasta sellele. Hei, sina seal välja hõikele vaid just nimelt marsib sinna, mida sa Andrus nimetasid jätkuvaks süvenemiseks, kus keegi teda enam võib-olla nii väga ei mõista. Ilmselt peaks sinu suurepärane näide. Altesseeri näide võttis selle veel juttu tuumamõnusalt ja piltlikult kokku ja kellaaeg, ma vaatan, et hakkab tegelikult jõudma sinnamaale, et me peame hakkama oma nii-öelda klaveritel kinni panema. Eetris oli siis järjekordne saade sarjast lendavad pead kus lennukaid mõtteid mõtlesid Andreas vee. Jaak Tomberg ja saatejuht ja toimetaja Janek Kraavi. Helirežissööriks, nagu ikka, oli Viivika Ludvig. Me kohtume veel mai viimasel pühapäeval. Seniks kõike hääd, kena vaadet kuulmiseni.