Tervitus vikerraadiokuulajale. Kas kodus külas, tööl või veel sootuks teel. Ja siit Ugandi mailt mängib täna väga erinevat pärimusi, autorimuusikat, jõululiku ja ka päris jõulumuusika, sealhulgas vaimulikku muusikat. Kat Ants Johanson. Mida see sõna ja nähtus jõulud siis on? Kellelegi meist, tähendab ilmselt on see väga-väga-väga erinev. Kellele hingedeaja lõppu, kellele suve algust homme hommikul, see algab ju. Kellele Jeesuse sünnipäeva, kellele kingitusi. Sa ootust, kellele lihtsalt maitsvat kodus olemist koos koos omadega. Aga enamikule meist ilmselt kõike seda. Korraga ja alustame päris traditsiooniliste rahvalike jõululauludega jõululugudega. Kõigepealt. Kõlas. Lugu nimega. Armastus tuli jõuluajal Lavgeim Toun Ristnas ja seda mängisid linn, Paans ja radio teil üks, üks Ameerika Ameerika idaranniku. Abielupaar naine on muusikaõpetaja mees, endine merejalaväelane ja niimoodi nad siis kodus musitseerivad. Naine mängib harfi ja mees mängib siis erinevaid Plokkflööti, ja lugu, mis praegu teile nüüd mängima hakkab kannab nime araabiatants ja kolm idamaa kuningat. Head kuulamist. Kahte asja pean veel meelde juurde ütlema ja kuulajale meelde tuletama, et lisaks sellele, et, et see mees on, oli merejalaväelane hariduselt loomulikult insener ja töökohalt. Ja muide, Roger, teil oli valmistanud koju väga vahva oreli ise väikse elektrimootoriga selline puust vilet teinud ja ja sellel plaadil, kus nad traditsioonilist keldi jõulumuusikat mängivad, on ka orel põhimõtteliselt olemas, aga me lähme edasi ja jääme keltide juurde. Kuigi paljudel näiteks iirlastel on, on ülestõusmispühad palju olulisemad kui, kui. Jeesuse sünni tähistamine, aga sestap kuulame ühte ühte valsi armastuslaulu ja eks seegi tegelikult on üks ja see sama asi ka. Mis need jõulud muud siis on? Väga ilus enne kui näiteks šotlaste juurde lähme. Et püsida. Et, et kui juba keelte mängida, siis siis võrdluseks neid neid mitmelt poolt kuulda. Midagi ka eesti keeles ja meie vaimuliku rahvamuusikaansambel või koraalide rahvapäraste koraalide laulmise ansambel. Kriskele on suurepärase muude plaatide hulgas ka Ridala vaimulike rahvalaulude plaadi välja andnud ja siit kuulame nüüd hing, vaat inimesed. Kuradi see. Veiniks linnuke. Kyll aga. Oh, see me Üles. Kus on nüüd päike jäänu? See jõulujalaseenesaak? Et vingu ses tõusis päike susi see, ta ju see kees. Val. Nüüd on ju ta õunapuud, meillell ta, ta, ta ta või ma olla, kui suus kuut suutu ja Mil siis taeva ela oma. Muusi ma raskeks selle Eva ma arsti Gussi, Himki, Ruuga, neido oma. Eks ta mul vaesel teeks ta igieli. Oh Jeesus, hästi ka ta mind ju. Kui Haablaneelda hiiglase inglid eelda, no sa jääd. Ka teil, mu armsad, olgu. Ja ärgu tulgu teie mure vaevama. Head on teil ju maa alanud kuu ja voodi ümber, pangu lill väge. Kaits. Nüüd aga peaaegu et maakera kuklapoolele. Või ka siis mitte. Koos musitseerivad Bulgaaria tüdrukud ja tuva ansambel Huunhur tuur. Ja seda projekti on siin aastaid tagasi vedanud. Sergei arvestasin ja paljud lood sellel plaadil on kirjutanud Mihhail Alpeerin ja. See on küll traditsionaal, aga just seatud siin. Ei ole tegemist kristlike jõuludega, vaid loo nimi on lenda, lenda mu kurbus. Niimoodi on siis kokku saanud Bulgaaria Ange liite tütarlastekoor ja, ja tuva kõrilaul ja Alpeerin ja geenov, siis venelane ja, ja pulga Harlan on selle selle seadnud. Ja solistid olid Sonja jõhvkova ja kaigu lool. Kovalg olis tuva mees juurde. Enne kui me kuulame. Täna on ka ju toomapäev jälle üks asi alguses ütlemata. Enne kui me kuulame, mida on toomapäeva kohta öelda Ene Lukka ja kiki on Ene Lukka Jegykjanil, siis eluringis kuulame veel siis ühte ühte loba tud keldi lugu ja šoti Chanud esituses. Jubente Peetrust. Head toomapäeva toomapäevaks tuleb kõik võlad ära maksta. Toomapäevast algab talv. Ja siis algab püha aeg, mil valmistutakse jõuludeks. Alates toomapäevast ei tohi enam mingit tööd teha, välja arvatud jõulude ettevalmistus. Toomapäeval lõpeb päikesekalendriaasta. Sel päeval on kõige pimedam öö ja liikvel mussad jõud. Toomas Andid on küll ammu unustatud, aga on võimalik neid meelde tuletada ja tõepoolest sanditamas käia toomapäeval must toomas välja ja valge toomas sisse. Valmistume jõuludeks. Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Suurem osa ettevalmistustest tehtigi toomapäeval. Tõusid varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Oma õlu pidi olema igas peres ning sedapidi jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne kui jõulud läbi. Vastasel korral nii et ka õnn saab majast välja pühitud. Kui maja korras toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgi on jõuluks ja muix pühiks tuppa toonud paljud Euroopa rahvad. Enam kui 2000 aastat. Õlgedel mängiti jõulumänge puhati, jaga magati. Arvati, et õled toovad õnnistust ja tervist. Samuti summutasid õled sammude müdina, sest usuti, et hinged tahavad vaikust. Arvatakse toodi põrandale selleks, et neil magada, kuna tavapärane magamisase jäeti aupaklikult kodu külastavatele esivanemate hingedele. Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust. Toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks gaasi peal kusagil olla, hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud. Usuti, et peale pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema. Jõuluajal ei tohtinud öösiti valgustoast kustuda, pidiga jälgima, aknad oleksid tihedalt kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Jõuluöödel, eriti vana-aasta õhtul soovitati üleval olla. Kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt külgedele põrandal ja täiesti riides. Usuti peres, kus ei valmistata jõuluroogasid pole järgmisel aastal midagi head. Loota. Tavalised jõulutoidud olid õlu, sealihapoolik, seapea jõululeib jõuluvorstid, aga ka pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja, või kõik suuremad härrased, head toiduained. Ja siis me kuulamegi mõnes mõttes haruldast laulu, see on pühade jõulupühadeootuse laul sest ega neid väga palju kirja ei ole saanud. Meie esivanemate poolt. Aga see on üks, mis on ka kirja saanud ja Tampere Eesti rahvalaule viisidega raamatus ära toodud. Eeslaulja on Toivo tähema pühade ootel, paistvust. Poodi noodid veel kääne. Vällja kääne püüni, joodi ta pühi tuuleiili voodit saab lähedalt jõulusiia jõuda, vaada püüni, jõulusi jõude vaada näärisi ja Nat vääda. Lätte vääda kalli jaajaa kaldu Ta vööri kalli kaldu vaata püülipüünis püünus südaööni. Ta ööni kalli saajaskaablosseerida vööri kallil kaablusseedab ja mäe püha püünest siis püüli ja mäe sisse. Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi ka välja. Tubadesse kraabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu ikka kaitseks ja õnneks. Samaks asjaks olid ka üles pandud kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid tähed ja ristid. Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tulinad pärast pühi ära põletada. Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele. Aitas seegi, kui hooned nii-öelda piirati, tehti nende ümber kõndides ring. See on ikka kaitsemaagia pärast. Kuna jõulus olid kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis oli aega jõude olla, jäi aega koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada. Õlgedest valmistati loomaaia inimkujusid tehkiga ülest Nuute ning taoti 11 Nendega. Vähemalt saartel olid jõulud ennevanasti suurim lauluaeg. See oli ennevanasti, aga kuidas siis nüüd? Anett suits meenutab oma eelmise, 2006. aasta jõule. Nii. Minu jaoks on jõulud väga oodatud aeg, siis siis juhtuvad imed. Ja kõik on muinasjutuline. See on sobiv aeg selleks, et istuda kallite inimestega sooja kamina ees rüübata kuuma teed, krõbistada piparkooke, vestelda sellest, mis südamel. Linnas elades hiilib jõulueelne sabin juba varakult kõikjale ja siis tekib soov maakoju rahulikult jõule veetma minna. Meie peres Mulgimaal Tarvastu vallas on alati olnud erilised jõulutraditsioonid. Nimelt oleme peaaegu alati olnud jõulude ajal oma maakodus mis asub Võrtsjärve ääres metsiku looduse keskel. See on paik, kus alati on kõige vaiksem ja kus aeg ei oma mingit tähendust. Seal hiilib müstiline jõulutunne alati südamesse. Enne jõuluõhtut on meie peres terve päeva vältel mitmed traditsioonilised toimingud. Mehed lähevad metsa jõulukuuske otsima. Retke juhib talu peremees, minu isa Paavo. Metsa võetakse kaasa ka lapsi ja mõnikord ka naisi. Tavaliselt jäävad aga naised koju koristama ning maitsvaid jõuluroogasid valmistama. Köögis on üks naine, kes õpetussõnu jagab ja see on minu ema. Annely. Jõuluõhtuks valmistatakse traditsioonilisi jõulutoite nagu kartul, kapsad, verivorstid, ahjuliha. Muidugi on ka erilisi toite nagu riisist ja vahukoorest magustoit, mida serveeritakse kuuma kirsimoosiga. Selle magustoidu nimetus on riis Salamann ja see on Taani jõulumaiustus. Meeste ülesandeks köögis on tavaliselt kala puhastamine. Sellel päeval on veel meeste ülesandeks küta, saun ja saunavihad välja otsida. Jõulukuuse ehtimisega tegelevad lapsed ja naised. Enne jõululauda istumist on kohustuslik saunaskäik, mida tehakse kaua ja põhjalikud. Naised katavad tavaliselt ilusa peolaua ja kaunistavad ruumi küünaldega. Lauda istutakse alles siis, kui kogu pererahvas on kohal ja see ma ei hakata enne peremehed kõnet. Jõuluõhtul viibivad tavaliselt oma pereliikmed, mõnikord ka lähemad sugulased või peretuttavad. Üldiselt ei ole meie jõulud, kära ja rahvarohked. Meie peres ei ole tavaks ka kirikusse ka külla minna, sest rahulikke hetki kõik koos on niigi nii vähe. Kui me venna Kristjaniga väikesed lapsed olime, siis oli meil tavaks viia metsloomadele küünlavalgust ja toitu. Sõprade hulgas on tekkinud meil pisikesed oma jõulutraditsioonid. Juba teist aastat koguneme 27. detsembril jõulugrillile. See leiab aset ühes vanas kõrtsis, kus katame uhke jõululaua. Traditsiooniks on saanud lihavorstikest grillimine, aga eriti armastatud on mulgipuder. Meil käivad ka päkapikud. Igaüks saab loosiga pisikese kingituse, mida peab lunastama luuletuse, laulu või millegi muuga. Kombeks on ka koos erinevaid seltskonnamänge mängida. Jõulude minu jaoks eriliseks just koosolemise rõõm. Et on aega kallitele inimestele otsa vaadata ja juttu vesta. Olen väga õnnelik inimene, sest minu ümber on inimesi, keda armastada, kes armastavad mind. Just nendega saab jagada oma rõõme ja muresid ning koos toredaid jõulupühi veeta. Olgu ka teil, head raadiokuulajad, kõigil rahulikud jõulud. Ja perekond Taulidelt, olgu teile siis kingituseks Karksi torupillilugu Häid pühi. Pärimust. Hetkupperi musteliseid Tugandi kandist ja ka selle saate kontekstis, kui nii võib öelda, on jumalale antud, mis tema kohus ja nüüd kargisemat ja kodusemalt muusikat, pärimusmuusikat. Nüüd kuni saate lõpuni ja nõiduslik öö on järgmine lugu ja pange tähele, kes mängib. Juhan Uppin, pange tähele, mis pill mängib lõõtspill, lõõtspilli on seda kõige tavalisemat heas mõttes tavalisemat eesti lõõtspilli on, on pärimusmuusika ja rahvamuusikaga vaadates ei ole väga palju kuulda. Ilmselt kõik, kes neid saateid on teinud, on lapsepõlvest päris päris ammendav annuse seda saanud lõõtspill vikerraadiost või Eesti Raadio esimesest programmist, kui, kui sellised rahvatoonis saated olid. Aga tuleb mõnikord isegi sundida ennast neid lugusid mängima, sest kuulake, kuidas sinep, kuidas näpud võivad käia või kui, kui täpselt kui see on valitsuse, pole nii kiire lugu midagi. Juhan Uppin, nõiduslik. Kui see nõiduslik toomapäeva öö nüüd möödas ja algab talv, siis tahaks ju hommikul vaadata aknast välja ja ja näha, kuidas, kuidas ongi hanged ja kõik puud on lume all ja ja mitte ainult lehtpuud, vaid kuused on kõik lume all. Aga tõenäoliselt tõenäoliselt seda ei juhtu, pigem on see inglismaal ja jõulud selline udune ja see, mis meid sel aastalgi tabab. Nii et ärge imestage, kui te näete tänava kastmisautot hommikul lumesaha asemel. Con kääna kastmishoni pesed kõnnitee kohvikud ongi need nii üksi. Ongi keset sõidu. Poodide haaki. Mannekeenid, plase miin, jälgi kangi alt välja, jõutööks väsinud leedi. See hetk nii üks ja tervid. Keegi on prügikastile, kirjuta. Siin Ta armastas päikene kaatuse viirud. Trepil. Lihtsalt istu ja üldse. Rentslis tiiki erukollane liblikas. Nix DVB. Kollane emand. Kolliblikas. Kui kirikutornis? Käidi. Siis. Niisiis on Meelva aru Ajada on too. Inimene. Vilo juurde Monaga surnud vananevale ela availe antud ainukäidav üle. Luudest teeb ajalooinimene. Võttes juurde ajavalt emal ei saajalt kätte algus, iga lõpeila. Aeg sööb ära. Ülle Sillasoo kaogdorada. Kollasest tänava kastmisautost laulis Kärt Johanson uuelt plaadilt. See mees, kes oma oma laulu laulis siia otsa päevi tuleb päevast juurde, oli Kait Tamra, paljud kuulajad ehk teda teavad. Ja sõnad olid kirjutanud Hando Runnel, meie tänane päri muster saab vägisi otsa ja lõpetame hästi rahvalikult ja meretaguselt maalt kihnumaalt. Laulab teile virve köster. Ja lugu on täiesti pärast jõuluajane ajale kohane, mõtleme juba sellele ajale. Nimelt et näärilugu ja näärimees on loo nimi. Aitüma, kes te seda päri mustrit kuulasite nädala pärast peaksin olema Astrid pööning, siis jälle mina ja siis jälle tema. Niimoodi üle reede ja rõõmsaid ja rahulikke jõulupühi teel kodus. Külas kus iganes ja jälle kuulmiseni ja ilusat aastavahetust ka, kellega me enam ei kuule. Näärimi ruumide vihkaja, proovige saanisõit, see rõõmu teeb hobune, see juuksed ei. Ja no nii kui lumiseen jaanis istub nööri mees, valge HP Londoni. Sõida, sõida Soksuke, kauge sõit. Meid ootab ees. Sinitaevas taevas paistab kuuhelbeid, puista pehme tuul, kingikotid kõrvu sees. Kes on pai, see kinke saab äkki märg Sa ju sees koorima ja enda ees jevita viisa mulda, trepiklippi, et sõidab ka. Tere, Juku. Tere. Mallega. Sul selge näärisel, kui sa oskad lugeda kingikotti, annan ma kui ei oska. Kes on aga virk ja kraps, sellel kingik nääripakk. Valin killu koolimajas 15 aastat järgemööda jõuluvana. Ja 15 aastat ja noh Ja keegi veel ütelnud, et kõik kõik ütlesid, et vaata kui viroliga jõuluvana siidikoli midagi seansi.