Tere õhtust, ilusat jõulupühade lõppu. Sa võid toimetaja maris Johannes. Täna kuulame eesti luulet tajate jõulurõõmudest ängidest muredest lugemas on näitlejad Elisabet Tamm ja Raivo Trass. Tekste saatesse olen valinud Henrik Visnapuu, Kersti Merilaasi, Heiti Talviku, Mari Vallisoo, Hando Runneli, Julius Oro, Kalju Lepiku, Ardo Ratsoni, Jaan Krossi, Viivi Luige, Mats Traadi Salmeraatma, Ellen Niidu, Joel Sanga, leelo tungla ja Ott Arder loomingust. See on eesti luuletajate Jõulusaar kus muusikavaliku teeb irve pullover. Taevan särasid tähed. Polnud kuud. Lumi, härmatise olid, puud, oli külm. Oli vaikne. Oli õhtu. Sõitsid kiriku vaikiden, reed. Tõusin kõrvalist tähtesse teed. Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu. Tõustel näkke nägin paistmann tuld. Sulanud lumest paistis hauana, muld. Oli külm, oli tuli, oli õhtu. Tuli praksudel põles. Olin näel. Magas sündinu näitsiku käel. Oli vaikne. Olid jõulud oli õhtu. Olin imestet tulbastin olin tumm. Mis neel mõtlin olevat lumm? Oli õudne. Oli külm. Oli õhtu. Ütles kurglikul häälel ema suu. Poeg pole paika. Puutub muu. Säras täht üle, ta oli õhtu. Jama kummardin käele. Annin suud, hõbe härmatise nõlid, puud. Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu. Rändaja Kell valik Kutt ei ole. Jõululaupäeval loen pihtet, katsun end määratleda inimesena. Üks asi on tuule ja liivateramäng, teine viimased 50 aastat Eestis. Sinna mahub kogu mu elu. Jõululaupäeval loen vihjet, rändaja, kel polnud valikut. Jään silmitsema võbelevat küünlaleeki. Kui imelikult valge oli tee, kui lapsena läksin kooli jalge all krabises kruus, pea kohal, laulis lõoke. Teadsin, et kivi mäkke ei veere ja ka linnu tiibades tuksub veri. Sellegipoolest tahtsin olla lind, pugeda suure kivi sisse ja sinna jääda. Kas tunned õhtut, kuhu vaikib tuul? Ja kogu ilm käib muinasjuturadu ja kauge inglilaulu taeva alt. Toob maha ime tähme, lumesadu. Siis on kui lõhnaks Petlemma hein ja kuulduks lapse lunastavad nuttu. Ja nagu tõttaks karjused just need läve alla vestma. Jõulujutt. Too. Sel õhtul jõuluime ette koos kõik hardalt kummarduvad küünlavalgel. Ja nagu ükskord sõime kohal täht lööb häädus helendama igal palgel. Metsist käib läbi, kui murduva klaasi Kylin härmatis oksis terasest surunud nõelad tervitab ladustmeid, tähtede rõõmu, stilin tuiskavad külma ja tuult, nende helkivad sõelad. Lendavad hobused, Rudinal jookseb regi jäätunud jalaseist, kähedad, kostuvad kri juuksed, õhud, kõik hõbedas tähiga taevassegi harguvad pähe, meil kuu varjul lillakad, juuksed kuupaistel roheline läigib jää. Kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur. Öötuules lumi, tolm keeb üles, tuhkur. Ja tähina meil vajub üle pähe. Ees metsamüürid lumes põlvini, kui hirved, kaome neisse tuulehellad, kuid rinnas kumavad meil jõulukellad ja nende hääl käib taeva põlvini. Ärka neidis, tusk on suur mu põues, rändkomeet põleb seal kui pihulooja ise läheneb mul Goes tähelennuks kroonima muu ihu. Ärka neidis, lõõs mu valgus lättest sära kõrgustesse, aita viia. Kaunim täht, mis kukkumas mu kätes sulle. Sulle süttub seal marja veri, tuksatus kord külm, kord palav seal lahti, minuga ei tea, jälle jälle kahvatu ja halav, tulin sinu juure, Mea. Tulin seks, et ükskord jälle näha näha ilmsipalust joobudes õnne. Mida jäänud mul nii vähe. Sinust loobudes. Külm juukseisse. Sul. Mis härmalõngu jõululumme vaibus linnakära? Su rõivaist Lewis kannikeste hõngu ja tähesära. Nii südaööni sumpasime ringi. Kirju kuusk selloitles igas majas. Kui leebe nukrus looritas mehingi? Sest võõraist aknaist teha neil kajas. Hanged ja lume all puud nagu uusaastakaart Tyden, mida linnast linna postvinnid tühi maja Valge ja valge. Üks tüdruk käib vahel siin õlgadel õhuke sall. Paljad jalad ja päe. Lendleb hangedel käib aga jälge ei jää. Mõnikord aknasse vaatab nii pime tuba. Siis ta sõnatu liigutab suud. Vaikne on. Vaikne. Ainult laka peal. Logisevad surnute kangaskuud. Taevan särasid tähed polnud kood, lumi härmatis n olid puud, oli külm. Oli vaikne, oli õhtu, sõitsid kirik. Kuvaikiden reed, tõusin kõrvalist tähtesse teed. Olid jõulud oli laupäev, oli õhtu. Tõustan mäkke, nägin paistma tuld. Sulanud lumest paistis halvana. Tuli praksuden põles. Olin mäel, magas sündinu näitsiku käel. Oli vaikne. Politsei, jõulud, kuli õhtu. Olin imestet tulbastin, olin tumm. Mis näen mott, linn olevat lumme. Oli õudne, oli külm, oli õhtu. Ütles kurblikul häälel ema, suu. Maga poeg pole paika puudu muu. Säras täht, ülepäev. Oli õhtu. Jama kummardin käele. Anin suud, hõbe, armatisen olid puud. Kes on käinud luulemaal? Luuletuuletuulemaal jõulukuul jõulukuul jõulukuul külla, kui sõidab jõulutuul. Hobuseks ees on tal põhjanael saaniks Linnutee valge pael punane kübar ja maniakk. Kübaral istub tuule kak nokas, kak hoiab tuulepuud. Tuulepuu kriimustab. Kat kuud kriimustab kuule silmad ja suulapsed. Täna on jõulukuu. Jõulukuul jõulukuul jõulukuul külla, meil sõidab jõulutuul aga kotis, mis kotis, tall. Kogu lai laotus taeva all. Küünlad on süüdatud, tuulepuul siravad säravad luulesuul jõulukuul jõulukuul jõulukuul külla, kui sõidab jõulutuul. Hall maani kirjud kindad sall, mida loevad tuule, Lindad, tuule, Juhanid, tuulemardid, tuulekoerad ja tuulepardid. Tuuled. Tenorid tuulebassid tuulehiired ja tuulekassid. Üks loeb üht ja teine teistmoodi. Lõpuks üheskoos jõuluvoodi, jõulukuul jõulukuul, jõulukuul küll, kui sõidab jõulutuul. Aga üks tilluke tuuled all jõulutuule habeme all. Peidab end silmad silmade ees kurju näki jõulumees, mõtesta salmi kerise punus kuni salm meelest ja mõttest. Kuul jõulukuul jõulukuul külla, kui sõidab jõulutuul. Jõulutuul naerab. Tühjedast. Asi on sirge, kui jõuluvorst. Sinu eest tilluke tuules äss salmi lugegu neljas klass. Jõulukuul jõulukuul, jõulukuul Eesti algkoolijõulupuul. Pahurpidise ilmajalgsed langetõbised, kõõrdsilmsed, kühm, selgsed, Vibu linalised, koba käelise legi, pealised, hundi, Kurksed, kulp, maksed, kidakeelsed, poolemeelsed, unistaja, rullikesed. Tulge unustage maailma parema käelisus. Päri pidilisus toda maailma ei olegi olemas, ei ole kunagi olnud. Tead ka vares, vanamees, et meil jõulud ukse ees seda mina hästi tean, sest et ise pühi pean. See on tõesti ime juba. Aga kossu, jõulutuba, jõulutuba metsa all sinu kodu lähedal? Tõesti, sul on tuba lai, aga kus su jõulusai? Põllul üksik niisube, see mul saiaks, õige vähe. Aga kus su pähklikott, piparkooke, süldipott, pähkleid, oravate tares, kooke üldse ei söö, vares? Ei söö koos, kes küll on nali? Kus su jõuluvorst ja kali? Kaljaks vesi, allikas vorstiks kapsajuurikas? Kui sa varespühi teada, kas ka jõululaule, tead? Kes küll kaunim laulda saaks? Minu laul käib kraaksja kraaks. No tule üles, vana Jeesus Kristus, soberre hõikadel, malmsaal viil kõrts, surma voodis, vällegistus meil sinuta on siiski külm. Sa tuled nagu vaene veerus, nii väsüünüü, pilk, kinne, jupp, pää segi, länni igavesest keerust ning kroonimata juhuse pukki. Olk ära kuluma Olt printsess lännu. Egest küllest äre bee. Mis päidi, Essekene küll olnud nänn. Mis ajust sinna läbi veet? Kas mäletad, kui ollid, illukene ning sõimen, jalgudzibutid, jalg, Härja nõnna kõdid, tillukene hääl, üten tõmmas siku viit, kuiscene vana tuli katsikul, kuis olli rõõmus, eme silm, sadene, põlvel katsi ratsikul kui Taiwa ise utepilv. Ahmistust mälete, mis peres sai, mis palka masti armuist? Kolm silme paari enge Hallelt kai KUI rindal NS bee kiibist on igavest susata rindu, piike ning ikes Joosnu silme vettsoni mäel haude do Rafik riike. Väeg iks kutsutu üks tõugat ära, mis pean tegema, son kulu päega. Sa näed, et Täus, hom, juba määr nii peami avitama esiennast ning sälga võtma oma rist. Me peame ikka ma sinu enda perest. Et kaun meesiast Krist. Tuleb meelde vahel harva, harva kui on päevaratas vähem kiire. Isa tegi ükskord kullakarva jõuluküünlast kullakarva hiire. Mina vaatasin, mu süda peksis nii, et roided kuuni põkse tundsid. Elus kuldne hiir peos, Isalgeksis koonul värisemas kuldsed vuntsid. Kuni äkki ta sealt plehku pani? Mine tea, kus prakku ennast peites. Kuldset hiirt suure pimedani tuppa otsima jäi meeleheites. Jõuluvana tuli jagab kommi, jagab inglipilte. Surnud küünla. Meil põles surnud tuli. Jõuluvana kandis naabri vilte. Surnud küünlaid, vale, vilte, trotsi. Sööma ei, las solvub jõuluhani. Elus kuldselt. Hiirt. Ma otsin, otsin, otsin, ning pist otsima jään. Pimedani. 1901. Jälle tuhkaja tähti sajab. Tema naeris ja nimesid hüüdis. Sellest mõtleb ta elu aia kuidas kangi all jõulupuid müüdi. Kuused reas läksid ustest läbi täis tumedat suitsuhõngu ladvus noored, punased käbid ja näputäis kullast lõngu. Kõik lapsed siis aeti voodiadi alla, sai sall või loom. Jumalaema läks poodi. Trikirjusid piparkooke. Kohvik on talvehotell lumi aknas kokku surutud, rahu, raske valgus. Takse ostma kuuski. Ja Varstina põlevad ära. See on tuttav lõhn. Sündimisega saadik meenutab surnuid. Kingiti piparkooke ja õunu. 1968. Ma nägin jõuludest naljakat tund. Ei pakase paukumist, liuglevat lund, ei rägesid Kuljuste kõlal üks sooja suline salalik lindviisi üle särava linna, mind oma tugeva tiivsel õlal. Ta ütles, vaata. Ma vaatasin, kustus tuledemäng, linn öösse kadus, kuid tühjusesse vang, kes tõugatud alla luugist. Näis maailm, kuid tohutu vangitorn kus valitseb pimedus, külm ja morn. Luuk, varjatud kurjast. Kas oli see jõuluõhtu? Kui saaksin süüdata küünla või kaks muutuks vähegi valgemaks, kui maha saaks linnu turjalt? Siis valgeks lõi linn, miljon säravat tuld. Helkiv neoonreklaamide kassikuldlill naeris pilkavalt kurjalt. Kuid soov oli läinud. Täide. Ma seisin ruttava rahva seas, hall palitu seljas, rätik peas ja süütasin tikuga leegi. Mul oli kaks vilkuvat küünalt peos. Kuid milleks näis unes katkenud seos. Valgust ei vajanud keegi. Valgust. On olemas Jõulusaar Jõulusaar, mis naeruväärt, nimi, lokkis juustega, karjased, Betlema mäe peal vagad, talled. Luigetiivuline ingel, kuldõlgede sõim ja lapsuke, sõimes ja õhetav neitsi ja kuningad hommikumaalt ja rahu maa peal. Tunud mürgist lund lendab sunnilgi ingli tahmunud tiivust. Kabuhirmus tormavad kõrbenud villaga, lambad ei, karjused. Jookske. Jookske. See on vaevalt küll õletuli missetis. Teie telgi põlevad, teie kaevud põlevad, teie jalge all põleb. Tähed kustuvad tules. Ka see üks, see tohutu suur. Surnud on sündinud taevane laps. Pühama Riia. Kes annab küll mõistust kuningale. On tühjaks jäänud Naatsareti tall ja neitsi Maarja nutab lahinal. Ka Joosep pillanud silmad nuttu vees, sest lambukest ei ole sõime sees, kus eksledjeesukene loojat all sul oleks parem kodus ulu all. Sa karda suuri rahvarohkeid teid ja lihunike litse politseid, keeduteada liha, vere, hinge hind, kes kohe valmis maha müüma sind, kus eksledjeesukene loojad all. Sul oleks parem kodus ulu all. Tark isa nõu ja hell ema arm. Kuid see maailm on kõigest karjafarm, mille ümber kraavia jäme okastraat, kust ainus pääs on lihakombinaat. Oh, vaene Jeesukene looja, tal sind ootab tööd. Aastanumbrid ei seisa taevas, aastanumber jääb alati samaks. On, kui õlgadel sünnitusvaevas Neitsi Maarja jõuluööl lamaks kas ei tõuse siis mürri lõhn soodest, mida läbisid idamaa targad poiste emad, ei karda Heroodest. Varakambreid ei valitse vargad. Ja kas talve mustal Krepil veel ei sähvinud tõotatud valgus? Aga kaupmeestel templi trepil? Lõuad läigivad. Jälle on algus. Head uut aastat. Loodan, et ükskord oli pidu ja elutoanurgas, seisis kuusk. Veel mäletan ma küünlaid läbi udu ja sedagi, et kingitusi anti. Ma mäletan, et ükskord oli pidu mis lõppes siis, kui kuuske välja kanti. Tean peast nüüd juba õige mitut salmi ja nalja viskan näärivanaga. Näen läbi seda habemega kelmiaeg, näitab, kes jääb pika ninaga. Kui kink. Ja siis ma küsin, andku ilmi, kus on loota päritoluga paid. Kuusest on mul endistviisi kahju sest kuusega koos tuppa tuleb rõõm. Kuid pärast aetakse ta kuskil ahju. Kus endasse Daneelak. Tulelõõm on toanurgas aasta läbi, tühjus detsembris haljas kuusk ja särav rõõm. Head uut aastat. Head uut aastat. Palju-palju-palju aastaid. Selline oli eesti luuletajate Jõulusaar. Kuulsite tekste Henrik Visnapuu, Kersti Merilaasi, Heiti Talviku, Mari Vallisoo, Hando Runneli, Julius Oro, Kalju Lepiku, Arto Ratsoni, Jaan Krossi, Viivi Luige, Mats Traadi, Salme ma, Ellen Niidu, Joel Sanga leelo tungla jah, ott tarderi loomingust. Lugesid Elizabeth Tamming, Raivo Trass. Tekstid salvestas Külli tüli, muusika valis Virve Pulver. Teksti valiku tegi toimetaja maris Johannes. Eesti raadio luulesaated 2007.