Ei teiegi nendel vahel sest kohe aru ma ei saa. Et kõik LF neil kahel sa ütled taevas, mõtled. Kõiksus kisab, kui kajak tühjust tungib, kuid tullu. Emane vallutab palee. Muigab suud kerkiv kolm. Kuskil elav sujuma. Kas sind puutustassaauuni? Tere hommikust, on pühapäev, 24. mai, eestimaa on õites ja loodetavasti annab see inimestele põhjust rõõmustamiseks. Ja sel puhul on mul hea meel tervitada jutusaate hommikustuudios ka ühte valdavalt minu jaoks sellise helge olemisega seotud inimest. Tere hommikust, Kärt Tomingas. Tere hommikust kõikidele. No näed ja toomingad ju kaitsevad ja kui nüüd sellist nimeparalleeli tõmmata, tänase saate põhjus on minu ees laual ja kui te nüüd hoolega saate algust kuulasite, siis selle saate põhjus oli ka teie kõrvus kuulda. See on Kärdi uus raamat-plaat, plaat-raamat, mille pealkirjas on mitu sõna, aga üks nendest on sinisilmselt ja ja tegelikult ma tahaksingi alguseks küsida, et kas sa natukene ei kartnud seda pealkirja panna, mõeldes, et inimesed ehk kahtlustavad sind niisuguses lihtsameelsuses? Ei kartnud, sest see, mu mõte ongi täiesti afišeerida oma lihtsameelsust ja, ja selle üle ka rõõmu tunda. Sest mulle tundub, et et sellist tervet lihtsameelsust, mis mulle tõesti meeldib ja mis läbi minu meelest maailm ja kõik asjad ainult võidavad, seda jääb üsna noh, vähemaks kogu aeg. Ja et hirmus palju aetakse asju keeruliseks, mõeldakse üle ei usuta ja nii edasi. Tähendab, minule meeldib selline laste siirus näiteks ja sinisilmsus ja naiivsus ja just nimelt see, et et see on hästi puhas ja selles on suur usk. Ma arvan, et see sinisilmsus või siirus ilma usuta, et see on lihtsalt noh, lollus ja lollus, ma arvan, teeb palju halba. Aga ma arvan, et kui selle taga on usk millessegi, selline jäägitu usk headusesse või et siis siis on see õige ja tore. See on muusika pühendatud lugude mälestuste luuletustega sellise suure asja ettevõtmine, ma arvan, et nõuab üsna suurt julgust. Kas keegi istutas selle julguse sinusse või, või oli see plaan ja see mõte tegelikult juba juba ammu küps, et see ära teha ei olnud, sest ma ei ole tõesti kunagi arvanud, et ma peaksin kirjutama tema. Noh ega ta ei olegi nüüd selles mõttes mingisugune šedööver või, või, või seda ei saa ju võrrelda mingisuguse kirjandusteosega, eks ole, siin on lihtsalt mingisugused lookesed suvaliselt ilma süsteemita sellised nopped elust, eks ole, ta on ta on selline noh, mingisugune katkete jada kusagilt. Ma arvan, et noh, kirjanikuks olemine ikkagi eeldab seda, et sa iga päev treenid ja, ja siis võib-olla saad kirjanikuks kunagi, aga, aga need, kes vahel kirjutavad midagi või paari aasta jooksul ja võib-olla on isegi suur õnnestumine ega need veel kirjanikud selle pärast ei ole, aga, aga vastates, et kust see mõte tuli selle mõtte ilmselt keegi ikkagi istutas minusse ma ise sellist plaani päris ei pidanud, aga võib-olla kui ma paar aastat tagasi kirjutasin oma magistritööd, siis minu magistritöö juhendaja, professor Ingo Normet ütles selle magistritöö kohta, et kuule, sa võiksid selle avaldada. Ja mul oli väga hea meel selle üle, võib-olla see ka andis mulle mingi julguse või või usu sellesse, et äkki ongi õige pakkuda inimestele ka lugeda neid, neid mõtteid, millest magistritöö oli. Magistritöö pealkiri oli õppida ja õpetada. Aga kui me nüüd raamatu juurde tagasi tuleme rohkem võib-olla isegi selle muusika juurde, siis ma püüdsin enda jaoks selgeks mõelda, et, et kas Eestis, eestimaa muusikute hulgas ma leiaksin nagu mingi paralleeli, et mida see ja see hetkel teed, et mida või keda see mulle meenutab? Ma tean, et et võib-olla nii ei ole, ei ole õige teha, aga ikkagi otsisin ja nüüd sa võid naerma hakata, aga täna mulle tundus, et, et sa oled mingis mõttes oma oma lauludega ja sellega, mida sa öelda tahad, natuke nagu naistekad. Et et selline, et selline lihtne ja siiras ja, ja ma arvan, et sa jõuad võrdväärselt nagu sellise inimeseni, kes on harjunud väga keerulist muusikat kuulama kui ka selliseni, kes, kes tõesti kuulab, kuulab lihtsat muusikat, ta tahab, et talle asju lihtsalt ja selgelt öeldakse. Et, et mis sa ise sellisest võrdlusest arvad, on see on see selline ootamatu? Jah? Jah, see on küllaltki ootamatu, kuigi Jaan on mulle selline tähtis inimene, sest ta on minu kursusekaaslane ja ja ja noh, eks me ikka elame üksteisele kaasa, ma arvan. Kuigi ei ole ninapidi koos peaaegu kunagi. Aga noh, mis puutub Jaani lauludesse, siis mina arvan, et tema on tõesti selline rahvalaulik, kelle kelle sõnum ja lihtsus ja selline siirus on, on nii selge. Aga, ja noh, ka muusikaliselt on ta ilmselt kuidagi selgem või mõistetavam, tema muusikaline keel, ma arvan, et võib-olla minu oma natukene Ma ei tea, võib-olla ta ei ole nii kergesti kohe emmateldav. Tundub mulle, et selles mõttes ma arvan, et, et meil on ikkagi võib-olla midagi on sarnast, aga ma arvan, et väga palju on ka erinevat. Jaan läks linnast ära ja sina vist ka väga palju linnas ei taha olla. Ei taha, jah, ma tahan ikka maale, ma lähen sinna sinna täna ka. Kus see maal on, see on Lääne-Virumaal mere ääres. Aga see on sinu juurtega seotud kodu või midagi, mida sa oled elu jooksul leidnud, selle me leidsime ja, ja võib ka öelda vist nii, et see koht leidis meid ka samamoodi. Sellepärast ongi kuidagi. No erakordne, et me mõlemad leidsime 11 ja selle tunneb ära, et mingi koht leidis sinu ka üles, et tema oli ka nagu sind otsinud, aga jutusta, mina nii väga, tahan teada, kuidas kohad inimesi leiavad. Vaata selle, see on ilmselt niimoodi, et see niimoodi selgest taevast ka ei tule. Et sul peab endal olema enne mingisugune tunne või taju selles suhtes, et sa tahad üldse midagi, et sa soovid midagi, ütleme, soovid, mulle meeldib soovimine rohkem kui tahtmine. Siis see soov kuidagi läheb järjest selgemaks ja selgemaks ja selgemaks ja lõpuks tekib kindel visioon millestki. Sa saaksid peaaegu nagu näeksid pilti millestki. Kas sa loed samal ajal ostu-müügi kuulutusi ja võib ka nii, et aeg-ajalt sa teed ka seda ja siis siis võib-olla see visioon jälle muutub, dub isegi natukene ja ma arvan, et siin ei, meie puhul küll mingeid reegleid ei olnud, et, et lihtsalt oli mingi igatsus, mingi soov, siis ta hakkas vormuma moodustas mingisuguse pildi ja noh, see pilt muutus niivõrd, kuidas ma ütlen, see, see pilt oli liiga ilus, et olla tõsi ja me naersime ka selle üle, et noh, meie, meie pilt muutub, muutub kogu aeg ilusamaks ja ilusamaks, aga et ta on tegelikult utopistlik. Ja siis ühel päeval see koht tuli meie meile vastu ja meie sõitsime talle vastu ja oli veel ilusam. Ja kõik need asjad, mida me tahtsime, olid seal olemas. Täitsa uskumatu. Aga sa päriselt ei saa seal elada, miks? Sellepärast et lapsed käivad koolis ja ise ma töötan ju Tallinnas. Noh, igal pool, eks ole, erinevaid asju teen. Et kunagi, kui, kui ma ei taha enam mitte midagi teha Tallinnas üldse, siis, siis ma lähen küll sinna ära. Aga praegu praegu on nii palju asju, mida ikkagi tahad, tahad teha, tunned mingit tungi ikkagi teha, noh, kasvõi mingisugune pakitsus, eks ole, mis või nimetame seda siis edevuseks. Ma ei teagi, kuidas parem on. Noh jah, ega ma tagasihoidlikkusest siia raadiosaatesse ka ei tulnud just. Et et ütleme, et Ruja laulis, rumal rahutus, eks ole, aga ma ütlen, et rumal edevus ei lase olla mind seal maal. Minu vanaema ikka küsis, et, et mis asi see on, et kus sa tööl käid, et nende vanemate inimeste jaoks on hästi tähtis see, eks, et oleks nagu koht, et kus sul on laud, tool ja asutus, mis sulle palka maksab, no kus sa käid tööl? Kärt? Praegu mul on isegi väga lihtne sellele vastata, sest ma ikkagi üsna mitu korda nädalas käin Eesti muusika ja teatriakadeemias tööl ja töötan üliõpilastega olenevalt siis, mida ma parasjagu teen, kas on vaja sinna lavakunstikooli üles Toompeale minna või on vaja siia Tatari tänavale minna ja õpetan ikka näitlejatööd. See on see, mida ma saan reaalselt öelda, et see on see koht, kus ma, kus ma käin, aga on ka väga palju muid kohti, mis pidevalt vahelduvad ja mille kohta ma ei saa öelda, et ma käin seal. Ma lihtsalt mõnikord lähen sinna. Mõnikord telemajja, mõnikord raadiomajja, mõnikord kuskile helistuudiosse, mõnikord täitsa suvalisse kohta mingisse kooli või või kuskile kohvikusse, lähen tööle. Lähen näiteks saan mõne ajakirjanikuga kohvikus kokku, annan intervjuu. On ka töö? Muidugi. Aga kui palju sa oled näitlejanna ses mõttes, et, et teed näitlejatööd nüüd mitte õpetajatööd, aga näitlejatööd. Ja vot see on ka periooditi. Mingitel perioodidel teen ma seda väga palju, mingitel perioodidel ei tee ma seda üldse mingitel perioodidel teen ma võib-olla rohkem muusikat, mingil perioodil. Õpetan Ma vaatan, mis elu mulle ette paneb ja sellega niimoodi kaasa lähen, aga praegu praegu ma ei mängi mitte kuskil. Et aga tahaksid. Ma arvan, et iga näitleja tahab mängida aga ma ei taha mängida kõikidel tingimustel, ükskõik mida. Sa oled oma teatritöös olnud väga palju seotud Soomega. Võib vist olla isegi nii, et et Soome inimesed tunnevad su laval kergemini ära kui Eesti inimesed äkki teatrilaval, et milline see Soome-periood su elus oli ja kuidas see algas? See algas konkursiga, et kutsuti sinna konkursile, see on muuseas raamatus ka kirjas peal, aga ma arvestan sellega, et väga paljud ei tea, ei ole veel raamatut, lugeja kutsuti konkursile lihtsalt Soome ja, ja see oli selline. Küllaltki noh, plahvatuslik periood, kuna oli õudselt emotsionaalne ja äkki sattusin täiesti teise keskkonda ja ja ega see esimene kohtumine või see esimene konkursivoor kohe ei selgitanudki välja, et mina selle rolli saan. Ma pidin ikka mitu korda veel käima seal. Ja ma olin ammu selle juba peast visanud, tegelikult sinna läksid, see ei ole ju eesti näitleja jaoks päris tavaline asi, et ta tormab kuskile Soome konkursile, aga mind kutsuti sinna. Mulle helistati koju ja kutsuti mind. Ja see oli sellepärast, et lavastaja, kes oli Venemaalt tahtis, et, et kutsutaks ka Rootsist ja kutsutaks ka noh, Eestist näiteks. Ja siis ta oligi selline kergelt rahvusvaheline konkurss, et leida seda, seda Tšehhovlikku või Tšehhovipärast, naist sinna peaossa ja kuna see naine on pärit ise räägime daam koerakesega on päritud pärit provintsist, siis ilmselt leiti, et see oleks üsna eksootiline, kui tal oleks ka mingisugune väike aktsent võib-olla juures. Kuigi sinna tahtsid ikka päris paljud soome näitlejannad ka pürgida, aga mina ei tea, miks siis nii läks. Ja sa mängisid soome keeles jaa. Ja tänaseks päevaks on soome keel sul nii selge, et et ei olegi enam seda aktsendikest, äkki? Jah, on palutud küll, tegelikult juba selle esimese töö ajal paluti, et kas saaks rohkem aktsenti? No vot, kui sul on selline, noh, on antud inimesele selline kõrv, eks, et see mingi keele muusika üsna ruttu saab sulle omaseks, sa tajud juba ära isegi veel, kui sa keelt ei oska, sa juba nagu tajud mingisuguseid asju sa juba ikkagi oled nagu selle keele sees. Ilmselt mul on see niimoodi, et see keelevaist on päris hea antud ja ja kuidagi läheb väga ruttu, jah. Milline on soome teatrielu seespoolt vaadates erineb see eesti teatrielust oluliselt? Ikka sama, aga suurem. Ega see, ma arvan, et teatrielu on igal pool täpselt samasugune, sest et näitleja on igal pool ikka täpselt samasugune lahke ja võib-olla mõnes stagneerunud riigis, ta joob rohkem, eks ole, ja laaberdab rohkem ringi ja räägib, kui andekas ta on ja keegi teda ei mõista. Aga tegelikult ma arvan, et see on igal pool ikkagi, nii et, et, et mingil hetkel igaüks ikkagi laaberdab lisaks ja ütleb, et keegi teda ei mõista. Ma arvan, et see on, see on näitleja olemus ja ja see on tõsi. Sa tegid seal Soomes veel asju, eks ole, ju see kestis päris mitu aastat, ütle, kuidas sa logistiliselt oma pere ja kodu asjadega ja oma Lääne-Virumaa armastatud majaga näiteks hakkama said sellel ajal. Lääne-Virumaamaja on nii värske asi, et seda siis ei olnud, aga noh, Soomes ma olen teinud kokku kuus tööd siiamaani ja noh, väga võimalik, et teen veel pool elu peaks alles ees olema, kui hästi läheb hästi arvutada. Aga. Ma ei tea, see niimoodi käigu pealt saad hakkama. Loomulikult minu ema on olnud tohutuks, toeks ega ilma ilma tema abita vist see ei oleks küll võimalik olnud. Ja juba ilma tema abita poleks olnud võimalik ka see, et pärast esimese lapse sündimist kohe üldse Tartusse minna tööle Tallinnast tema ärgitas mind selleks tuli töölt ära, nii et et noh, selline ema lihtsalt. Nüüd ma ei tea, kust edasi minna, tuli nii mitu huvitavat juttu korraga. Vaata aga hea küll. Lähme siis seda, seda teiste maade ja rahvaste rada pidi. Et, et hoolimata sellest, et sa, sa seal Soomes tööd oled teinud, aga kui ma sind vaatan ja kuulan, siis mulle tundub, et et Soome ei ole nüüd selline koht, kus kus sa noh, tunned, et oh, et see on minu teine kodu ja küll ma tahaksin elada. Kas maailmas on selliseid kohti peale Eestimaa? Ei ole. Soome mulle tehti ettepanek jääda ja pakuti noh, väga toredat lepingut ja sellist tööd suures teatris ja nii palju tööd ja, aga ma tundsin, et nii et see on nüüd enda orjusesse müümine ja teiseks ma tõesti ei, ei pea Soomes elama. Mul ma arvan, et ma oleksin lõppkokkuvõttes ikkagi õnnetu, ükskõik millisel muul maal. Mulle tundub, ma usun ka seda, et Gunnar Aarma, kes on niivõrd tark inimene ja elus nii palju kogenud, et ma ei pea tema sõnades üldse kahtlemagi ütles, et ükskõik kui õnnelikuna sa endale tundud või mida sa teed või kui hea töö sul on või raha või kodu või kõik. Aga kui sa ei ole omal maal, siis tegelikult oled sa õnnetu inimene. Et lihtsalt enamikul võib-olla ei ole ausust või sellist soovi endasse nii sügavalt vaadata. Ma usun, et see on õige, sellepärast et sellele, et ma olen siia sündinud, on ju mingi mõte, see ei saa olla mõttetu akt. Ja järelikult on, on see seotud mingisuguse energiaga, eks ole. Ja konkreetselt geograafiliselt ka see maa on kuidagi noh, energeetiliselt minuga seotud selle kehaga, mille ma noh, olen selleks eluks laenuks saanud, eks noh. Ma hinge energiast väga igaks juhuks ei räägi, üldse pole vaja. Igaüks las ise mõtleb selle üle, kui tahab, või tunneb. Nii et jah, võib, võib vist öelda lõppkokkuvõttes, et minule Eestimaa on väga tähtis. Vahel ma isegi üliemotsionaalsetel hetkedel natukene poetan pisara sellepärast et oi, mis Eestimaa vaene maakene sinuga küll tehakse ja, ja kes sind kõik valivad ja üle käivad ja nii edasi, siis ma mõtlen, et aga noh, maa ise kogu aeg jääb. Et siit võib ükskõik mis võib juhtuda, aga tegelikult see maa kogu aeg jääb, ta kogu aeg on kogu aeg niimoodi võngub, isegi tuleb, kui tuleb okupatsioon. Ja, ja siia tuleb võõras rahvas, eestlased kaovad ära kunagi võib-olla ja, ja nii edasi. Ikkagi see maa omasoodu võngub ja tal on mingisugune oma mälu ja oma asi ja ja see on väga hea. Aga sa käid ringi mööda maailma rändad ja vaatad paiku hea meelega? Jah, üsna hea meelega, aga mulle ei meeldi seda teha turistina ja seda ma üldiselt ei taha. Mulle meeldib mingi asjaga seoses olla kas tööga või või siis sõbrale külla minna. Et kui sa lähed sõbrale külla, kes elab seal, eks ole, siis siis sa satud nagu kohe sissepoole nagu selle maa ja rahva sissepoole. Ja õudselt kurb on olla selline uksele koputaja, kes proovib väljaspoolt kuskile sisse saada, see on lootusetu üritus tegelikult. Nii et kõik sellised korrad, kui on inimene, kes sind, et noh, niivõrd armastab või, või hoolib sinust, et ta võtab su kohe vastu, eks ole, siis on asjal mõtet, aga ma ei kujuta ette, et ma lähen kuskile. No ma ei tea. Ma ei kujuta ette, et mis peaks minuga juhtuma, et ma ostaksin tuusiku Kanaari saartele. Ma ei, ma ei tea, mis ma ei, ma saan aru sellest, miks see hea on ja ma saan aru ka, et kui inimene on, eks ole, teinud aasta aega metsikut tööd, eriti kui ta on teinud seda kaheksast viieni. Et ta tõesti ostab selle tuusiku Kanaari saartele, võtab lapsed kaasa ja siis ta on kaks nädalat niimoodi tõesti sisuliselt teadvusetult seal liival ja vahepeal jõuab merre ka minna. Ma absoluutselt mõistan seda, aga ilmselt minuga peaks ka siis juhtuma see, et ma olen aasta aega kaheksast viieni ja siis ma võib-olla ostaks selle tuusiku, aga aga noh, muud põhjust ma ei suuda leida enda jaoks. See on nii igav. Seal raamatus on päris palju juttu Poolast, mis mind suhteliselt hämmastas, sest ütleme nii, et enamasti eestlaste jaoks on Poola selline koht, mille kohtade su boring, et sealt tuleb kuidagimoodi läbi sõita ja pole midagi jubedamat, aga aga sina tõstad selle Poola oma raamatus kuidagi nii armsasti üles või teed temast sellise toreda koha. Nojah, vot see, see on huvitav, et kui ma kirjutasin või hakkasin kirjutama oma oma magistritööd siis oli meil võimalus kõigil magistrantidel valida mingi koht, eks ole, noh, sisuliselt ükskõik milline koht maailmast, kuhu sa tahad minna. Et siis vaadata mingit teatrikooli või siis teatrit või et areneda. Ja kõikidest maailma. Tõdest valisin Poola. No see on tõesti on naljakas tegelikult, aga aga ma tahtsin algul minna muidugi Indiasse, aga siis selgus, et ikkagi Indiasse oleks raskendatud, mitte ainult ei saaks. Aga noh, et ei ole sidemeid, eks, ja siis seda Erasmuse stipendiumi nagu Indiaga siduda sisuliselt ei ole võimalik. Peab kuidagi olema, siis mõtlesin korra, et noh, Ameerikasse, aga ma ei tea, kuidagi ei tõmmanud üldse. Ja kuna ma olen koht, oli Poola. Ei no tegelikult jah, tegelikult see Poolaga on mul olnud kogu aeg mingisugune asi, aga ma ei tea, mis mu õemehe õemehes on Poola verd, eks ole, see ei saa ise see, see ilmselt ei loe. Aga see, et mis puutub Poola kunsti ja sellesse Poola tajusse ja ja mingi noh, Poola filmikunst ilmselt mõjutas mind oluliselt ja see, et ma olen näinud nii tohutul hulgal häid Poola näitlejaid, ilmselt see ikkagi. Et ma olin varem Krakowis korra olnud ja et mulle see linn lihtsalt oma siukse energeetikaga hakkas kuidagi külge kinni, et ma tahtsin sinna tagasi. Ja siis ma mõtlesin, et hästi tore oleks, kui ma leiaks põhjuse Krakowisse minna. Ja siis selguski, et Krakowis ongi Poola kõige parem teatrikool ja siis ma läksingi sinna. Leidsin endale korteri kohe raekoja platsi juures, sest ma ei saanud ju minna, kui ma lähen Krakowisse, ma ei saanud minna kuskile magalarajooni ju, eks ole. Et siis minu põhistipendium läkski korteri üüri peale sisuliselt ära ka, noh ma jäin väga rahule. Ja siis siis ma olin poolteist kuud niimoodi vaatasin, et mis toimub. Väga põnev aeg. Aga sa oled saatesse võtnud kaasa hoopis ühe muusikapala, mis seob sind Sloveeniaga, mis on jälle eestlase jaoks üsna tavatu armastus? Jah, see plaat on õudselt hea, ta on tõesti väga hea. Ja huvitavad on ka need inimesed, kes seda muusikat teevad, olles ise professionaalsed muusikud, nad samal ajal teevad ka ise nukke, selliseid portselanist, marionettnukke ja teevad ka nukuteatrit. See lauljanna, kes laulab, on ise ka väga oma nukkude moodi. Aga Sloveenias elavad meil väga toredad sõbrad ja kui see sõber esimest korda siin oli, siis ta. Ja siis ma mäletan, kuidas ta, Me olime kuskil Karepal kellegi juures külas ja õhtul tegime seal sauna ja ja, ja siis hommikul Victoria on selle selle sõbranna nimi. Hommikul ta jooksis välja, et armastab väga pildistada, ta teeb väga häid fotosid hästi kunstikalduvustega. Ja see meri oli luiki täis ja ta täiesti hullus. Ta lihtsalt jooksis, ta jõudis lihtsalt aluspüksid jalga panna toas ja siis ta jooksis palja ülakehaga ja fotoaparaadiga Karepa rannas ringi ja karjus, et see ei ole võimalik, see ei ole võimalik, et ta ei suutnud, ta ei teadnud, millist luike pildistada, proovis pildistada ühte ja siis juba teised hakkasid ära lendama ja siis ta jooksis ühest kohast teise ja karjus ja huilgas, ma vaatasin, et issand, ma pildistaks teda praegu küll, et see on tunduvalt põnevam, kui kõik need luiged kokku, et mida inimene teeb, siis ta tuli tagasi, oli lihtsalt vait ja sõnatu istus, ütles ta ei ole sellist ilu mitte kunagi näinud veel. Noh, Sloveenial on imeväike merepiir, hästi-hästi siis nad on natukene tusased, et, et Horvaatia on, eks ole, kõik selle nagu nende merepiiri ära võtnud ja ja siis kõige naljakam on see, et et siis oli mingi piiritüli, kui me ükskord seal olime, et üks Sloveenia tank Kol. Etisloveenia luuraja, sellised, nii naljakas, ma mõtlesin, et see oleks ka nii lõbus, kui meil nagu Läti luurajad avastataks kuskilt Valgast. Need on nii naljakad asjad, aga kuulame seda sloveenlanna lugu, siis see mitte tema ei laula, emaili pildistas, eks ju. Aga tema hull sõbranna, aga tema sõbranna. Lugu oli nii tantsuline, et ma loodan, et Eestimaa köökides ja elutubades kõpsusid tantsukingad ja tuhvlid selle loo ajal aga Kärt. Ahjaa, jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets. Kärt Tomingas, sa saad nüüd hääldada selle lauljanna nime ise, sest mina seda vastutust küll ei võta endale. Brina mõtlesin, et eesnime jah, sest ta ise kutsub ennast artistinimega Brina perekonnanimi läheks juba liiga selliseks. Nii, aga sinu sellesuvised rännuteed, kas mõni sõber on sind juba enda juurde kutsunud? Ja sellel suvel me tahame endale külla kutsuda ühte toredat naisterahvast Gruusiast. Ja oleme väga kaua maadelnud sellega, sest talle ei antud eelmisel aastal viisat lihtsalt. Ja saatsin arupärimisega meie välisministeeriumisse, kust ei ole siiamaani veel vastust saanud, selle kohta ma arvan, ei saa mitte kunagi siin ka mõningad pretensioonid selles suhtes, kuidas teda meie Eesti saatkonnas Thbilisis koheldi. Ei ole vastust saanud, kuidas sõbrad sinu ellu tulevad, Ma saan aru, et sa ei ole mitte selline inimene, kellel on jäänud sõbrad ainult lasteaiast ja keskkoolist ja võib-olla ka ülikooli päevilt, vaid et nad tulevad sinu ellu kogu aeg elu edenedes ja aastatega ikka ja jälle juurde. Ja see räägitakse küll, et noh, need lapsepõlvesõbrad on need ikka kõige kindlamad ja mingis mõttes see on tõsi, sest lapsepõlves on kõik väga haavatavad väga avali, eks ja kui sellest hetkest sa kellegagi nagu kinni kuskile kasvad, siis seal nii kõva see see kasvukoht või see, kust, kust see kinnikasvamine on toimunud, et sealt on väga raske lahti rebida, eks hiljem sa oled juba ise su nahk ja su koed ja ja noh, nagu ülekantud tähenduses muutuvad nii tugevaks, et nagunii naljalt keegi nagu sinna külge ennast ei kasvata enam või sa eks ole seal nagu vanemalgi inimesel, luu ei taha enam kokku kasvada, haavad nii kergesti enam ei kasva kokku, aga noorel ju kõik kasvab, ega rakke ju kogu aeg tuleb juurde. Ma arvan, et nii on ka sõprusega, põhimõtteliselt. Aga mina. Ma arvan, et noh, Juhan Viiding ütles, et hinge teekond ei lõppe ühegi vormiga. Ma arvan, et tegelikult see mingisugune avatus ja areng, kui see on, siis on kogu aeg ja ja see ei välista mitte midagi ja see tähendab ka seda, et tegelikult, et mul on elus nii et mõne inimesega tekib sõprus või selline mingi väga sügav mõistmine ka mingist väga lühikesest hetkest ja siis võib see hetk mööduda ja võib ka minna aastaid, kuigi see hetk on olnud väga lühike. Ja siis see teine hetk on juba selline tohutu äratundmine. Ja, ja sellest võib tulla selline väga väga noh pikk-pikk, sõprus või ütleme, mulle ei meeldi kvantiteedis üldse asju mõõta. Ikkagi kvaliteedis ainult kuigi see sõna kvaliteet mulle ka ei meeldi, tuleb kvaliteedimärk lapsepõlvest meelde. Tead, see on niisugune. Nagu see, ma tahaks teada, kuidas eesti keeles on tase või või, või kuidas seda tõlkida üldse. Head sõna ei olegi vist jah, tase või ütleme, midagi sellist. Et tasemel side inimesega jah. Need on, need on jah, kummalised ja toredad asjad, minu meelest on igal igas hetkes võimalik avastada nii palju uusi inimesi ja just seda uut taset kogu aeg. Hästi huvitav on, Sa oled tänase saate jooksul hästi palju kasutanud vormi, meie, meie läksime kodu otsima ja, ja me kutsume külla, et ma arvan, et me peame nüüd kuulajatele ütlema, kes see meie on. No ikka räägin oma perest, sest et selline, kui sa otsid endale mingisugust sellist kohta või, või ka kui sul on mingid sõbrad, eks ole, kellega sa oled kohtunud reisides oma perega või oma mehega koos, siis see on ikka meie, noh, sa ei saa öelda, et mina leidsin endale kodu või see on selline mingi üksus. Aga sinu pere koosneb hetkel kellest, kui me nüüd selle pärase ema, kellest me oleme juba rääkinud, tema on üks, aga mis siis tulevad edasi minu pere hetkel mul on tegelikult suur pere. Sest ma ei saa mitte kuidagi oma perest noh, lahutada oma õe pere, eks ole, kes on ka omaette üksus ja hea oma poolvendasid, kes kogu aeg on mul meeles ja mõtetes ja ja, ja loomulikult oma ema ja oma mehe sugulasi, kes on armsad ja tähtsad. Mehe vanaema näiteks, kes hetkel on, on natukene haige, kellele me väga soovime tervist ja ta on nii tore inimene, lihtsalt hästi palju nendest inimestest pilte ka raamatus ma ütlen ja kõigist ääremärkuse korras, no päris kõikidest ei ole seda lihtsalt võib-olla ei olegi tarvis, aga ja siis see minu selline lähim pere, kellega iga päev me 11 toetame ja ka talume. Et lapsed ja, ja mees ja ka mehe poeg esimesest abielust on ka minu pere, millega su mees tegeleb? Mees on arhitekt? Sinu isa oli ka ja minu isa oli ka arhitekt. On sellel mingi niisugune ühendav kaareke, ühendab neid, neid kahte inimest tänu nende ametile või? Jaa, ühendab küll öeldakse ju, ja mis on tõsi, et naine valib endale mehe? Noh, muidugi tark naine jätab mulje, võib-olla et mees on tema valinud üldse elus, eks targad naised ju jätavadki mehele selle ruumi. Nagu selle selle teadmise, et mees on otsused teinud, aga noh, tegelikult jällegi Gunnar Aarma ütles, et tark mees on see, kes kuulab oma naist. Noh, see on tõsi, sellepärast et naisel on seda niisugust maalähedust ja intuitsiooni lihtsalt rohkem eksmehel on jälle visiooni ja sellist kaugusesse vaatamist ja ja, ja loomulikult, kui sa seda sellist intuitsiooni ei kuula, siis sa oled muidugi rumal, selge targad mehed seda kuulavad ja arvestavad. Jaa. Jaa, miks ma seda siis hakkasid rääkima sellest isast ja, ja oma mehest, et, et kas see, et neil on üks amet, et kas sellel on mingi sügavam tähendus sinu jaoks? Jah, on küll, sellepärast et mulle endale arhitektuur väga pakub, huvi on lapsepõlvest peale pakkunud. Ja kuidagi ta on väga sarnane minu meelest nagu vist kõik kunsti alad on väga noh, arusaadav mulle. Ja, ja tema tähtsust ei saa minu meelest ka üle hinnata mitte kuidagi see mulle linnad ka väga meeldivad linn kui selline nähtus, kui selline mulle väga meeldib urbanism, mulle ka väga meeldib. Aga see peab olema hea. Ja, ja selleks ongi ju võimalus teha head arhitektuuri ja seda igati toetada. Mul on hea arhitektuur väga tähtis isiklikult. Ja mulle väga meeldis, mida mu isa tegi. Ma leian, et ta oli äärmiselt andekas inimene kes mingite olude tahtel lihtsalt millalgi noh, loobus või läks natuke teisele rajale. Jäi nii-öelda nagu armastatakse öelda, jäi ajale jalgu, kuna tuli, eks ole, uus riik ja siis tema oli harjunud selles vanas riigis toimetama ja siis ta äkki ei saanud enam aru, mis toimub, ja siis see materialism ja selline raha maailm sõitis temast üle temast siuksest unistajast ja sellisest, kuigi väga jõulisest, aga sellisest idealistist sõitis lihtsalt üle. Ja noh, loomulikult ega kunagi ei saa ainult ühepoolne see asi olla, ega noh, see on ikka kahepoolne, et et kunagi ei ole ainult üks vaidleja süüdi või ainult üks lööja või üks kakleja süüdi, ikka ikka mõlemad. Ja sa ei taha küll nimesid. Nimeta, aga ma ei saa kuidagi kõiki neid otsi õhku jätta, mul on tunne, et see on nagu kuulajate suhtes ebaaus, et sinu isa nimi oli Rein Tomingas, sinu mehe nimi on Ülar Mark, kes on kaks vahvat last, üks neist on Mary Chris ja teine on Roberta. Aga mis lapsed teevad? Lapsed on, koolilapsed laulavad ja laule tantsivad, teevad sporti, õpivad hästi ja muidugi noh, meie pereliige on ka meie koer, kelle nimi on käbimees ja millega seoses tuleb mul meelde üks väga hea lugu, mis juhtus möödunud suvel justkui minu kadunud isakene. Sel hetkel ta ei olnud veel kadunud, eks ole, helistas meile. No me olime just maal. Ja Roberta seisis just minu kõrval, nii et ma kuulsin telefonis, mida isa rääkis. Isa küsis, et noh, et teil on nüüd koeraga, et mis selle koera nimi on? Roberta ütleb käbimees. Siis küsib isa, et oi, nii naljakas nimi, ütle üks kord veel. Kuule. Isa ütleb, et kuule, Uta, kirjutan selle üles. Roberta kergitab niimoodi, kulmusid, isa siis kribistab selle üles ja ongi selline nimi kohe, mis ta selline nime oma koerale panete ja hüüategi kohe nii. Roberta ütleb, et ei, et me hüüame tavaliselt Käbi. Siis isa hakkab veel hullemini itsitama ja samas on nagu imestunud ka ja küsib, et ja on siis nagu milline see koer on siis suur või väike või sarnaneb ta käbile, jah, ja siis Roberta ütleb, et see on suur valge isane koer. Ja siis muidugi isa oli täiesti naerukrampides teises otsas ja muidugi selgus hiljem, et isa kuulis. No ma ei tea, miks ta kuulis vahel valesti. Tema kuulsid meie suure isase valge koera nimi on tädimees ja me kutsume teda tädi. Aga tead, Kärdikene, kui ma vaatan kella, siis ma saan aru, et meie saade on põhimõtteliselt täis, aga meil on üks ilus viis kõik need, et mehed, kellest me nüüd viimase 10 minuti jooksul juttu oleme teinud, kuidagi ühe kolmanda mehega siduda. Et ma usun, et nii sinu isa kui sinu, sinu mees ja, ja see mees, kes kohe laulma hakkab, et neid kõiki ühendab üks loomuomadus, mis sulle tegelikult meeste juures vist väga meeldib. Et see on julgus olla siiras? Jah, seda kindlasti. Aga räägi natukene sellest mehest, kes nüüd laulma hakkab ja meie saatele punkti paneb ja praegu paneb meie saatele punkti minu sõber Heikki Kalle keda ma alles täna hommikul nägin, kuna ta käis eile Ülariga koos purjetamas siis oli ööd meil. Aga see plaat, selle ma mõtlesin juba varem välja, kuna see plaat külm Mai mulle tohutult meeldib. See on Heikki Kalle autoriplaat, tema laulud on siin erinevatele tekstidele. Ja siin plaadi peal on ta siis võtnud julguse ja ise ka esitanud ühe laulu. Ja mulle meeldib seesugune mehelik karm läbielamine koos huumoriga. Ja see ausus, millega siis seeläbielatu on, on välja pakutud ja muusikasse ja, ja sõnadesse valatud, selline, selline võib-olla minu poolt väga ootamatu valik, aga ma ise naudin seda lugu alati, kui ma kuulan. Aitäh sulle, Kärt ja teile, armsad kuulajad. Ilusat pühapäeva sinisilmset näiteks heas mõttes ja kui te juhtute kuulama, et Kärt Tomingas kuskil laulab ja esitab oma uue plaadi laule, siis ärge magage maha ja kasutage juhust. Ma. Väike pelmi toodel. Töötavad õige? Kaduv. Olen nüüd ma olen juba ja ilma sinuta. Neetud, olgu ta karm.