Kui Kaie Kõrb 2005. aastal Rahvusooperi Estonia lavalt lahkus, ei osanud keegi arvata, mis saab edasi. Kaasa arvatud Kaia ise. Üks oli talle enesele aga selge, ta tahab emaks saada ja selle eesmärgi nimel tegi ta ka kõik. Nüüd on ta kaksikute poiste Eduardi ja Raimondi ema ja taas tagasi laval. Just praegu käib Vene teatri väikeses saalis ehk siis black-poksis. Homme esietendub uuslavastuse surmatants, peaproov. Surmatants on Mai Murdmaa loodud tantsudraama, mida ta on juba ammu endas kandnud, plaanides seda mõned aastad tagasi, siis kui ta pidi Estoniast lahkuma, Moskvas lavale tuua. Soovida võib ju nii mõndagi, aga elu teeb oma korrektiivid ja nii jäi see lavastus Moskvas välja tulema. Loomeinimesega on aga juba kord nii, et see, mis meeltes kinni peab välja pääsema ja nüüd siis tuleb, mis ja miks seda räägib Mai Murdmaa juba ise. Algidee oli mul teha seda üldse Moskvas ja mul olid nagu niuksed suured balletistaarid, kes pidid osa võtma, aga üks nendest kaotas teatri ja siis nagu see materjal jäi mul kätte, see on kolmas ümber töötusse. Alguses tekkis Steinberg surmatantsu siis Tüürelmategi sellest nagu mängime strinbergida, nagu võttis kõrvalliinid ära ja tegi sellega kolmele tegelasele ja seal on kolm poksimatši, nagu niisugust abielukriis või, või inimesed, kes on tarbinud teineteist ja, ja üks nendest siis nagu sureb selle etenduse. No ja mina tegin siis kolmanda versiooni, panin, seal on vananev näitleja, mina panin vana baleriin, andetu koreograaf ja massöör. Need on siis Kaie Kõrb, Viesturs Janson, massööri koreograaf, kellel siis osaks surra sellel etendusel on Ruslan Stepanov Vanemuises. Seal ei ole ainult tants, seal on, ma säilitasin nagu Türn mad, säilitas Trinbergi tekstid, nii, mina natuke muidugi kohandasin neid, kuna tegelased on nagu teisest teisest maailmast, eks ole, seal olid näitleja, sina, tantsijad, siin-seal oli kapten, siin on Makarov, nii et ma muidugi natukene pidin seda teksti ümber tegema, aga ütleme tekst on äärmiselt groteskne ja terav. Nii et selle teksti ma jätsin, ma ei oleks julenud iialgi nii julmalt öeldud, aga seda ühtlasi Steinberg. Seal on tekstid ja tants, kaaniliselt kokku lähevad, tekstid on vene keeles ja miks tegelikult meist Vene Draamateatris see nüüd tuli Tõnu Aivar mäele. Sellepärast et tema nagu pakkus seda võimalust, et ega neid projekte ei ole ju lihtne läbi viia, nii et tegelikult see on üldse probleem. Ma ise olen nüüd vahepeal siin mõelnud, et peaks olema üks riigi poolt doteeritav veel üksus nii kaasa ja koreograafia projektide jaoks, et see kuidagi on meil nagu saatuse hooleks, et kes siis oskab neid fonde pigistada, see nagu saab teha ja kes ei oska, see lihtsalt ei saa teha nii et tegelikult midagi mingisugune nihe ja noored nagu minu meelest peaksid omama. On ju selge, et ooperiteatrit ei saa lubada noortele pidevalt lavastusi ja ma ütleksin ka, et isegi see lavastus ta nüüd ei oleks Estonia teatris mingil juhul saanud olla, sellepärast on niivõrd kammerlik. Nii et mingisugune üksus on minu meelest meil vabariigis lihtsalt puudu või siis Estonias peab olema tõesti teine kammerlava, nagu Vanemuises on, ütleme, sadamateater, et mingisugune statsionaarne black box peaks olema või, või et kus saaks kaasaja tantsu nagu arendada, sest ta kuidagi nagu jäetud meil saatuse hooleks, ütleme on gildi saal, mis teeb oma liini, aga päristantsuteatriks seda nagu nimetada ei saa. Tegelikult ma ütlen, et üks, üks teater on nagu meil puudu, lihtsalt, kui rääkida nüüd sellest surmatantsumuusikast. No muusika on Sandor Kallase muusika juba kolmas koostöö, see on variatsioonid sensanssi surevale luigele, minu meelest küllaltki vaimukalt tehtud variatsioonid, aga kahjuks kuna meil ei olnud orkestrit ja sant orkestri lindistus, siis ta tuleb süntesaatoril. No mis iseenesest on muidugi ainult tema kahjuks, aga noh, on ju teada, mis maksab orkester ja ja mis maksab orkestri lindistus, nii et kahjuks see on neid puudu, see on sõnalist tantsuline kompositsioon. Tekstid ütlesite, on vene keeles, kes esitavad teksti Enno tekste esitavad näitlejad ise, muidugi nad on väga suure töö läbi teinud ja minu meelest nad on täiesti oma näitlejate tasemel, nii et väga orgaaniliselt kõik kolm osa täitnud osutusid nagu vastuvõtlikuks ja suutlikuks töötada ja neil oli tahtmine töötada selles plaanis sügavalt ja mitte lihtsalt ütelda teksti, nii et tegelikult minu meelest see on neil õnnestunud tekst, et nad juhivad nagu tantsuepisoodid sisse ja noh, nad on omavahel seotud, aga väga palju teksti seal ei ole. Aga see, mis on, on minu meelest esitatud hästi ja Kaie Kõrb on vormis. Kaie Kõrb on suurepärases vormis, tema üllatav eeldused muidugi on müstilised tantsuliselt eeldused. Ma ei usu, et keegi mingit vahet näeb seda, mis oli neli aastat tagasi ja see on kolm aastat tegelikult. Nüüd noh, muidugi, see on plastiline ja noh, niisugune vabaplastikakeel aga minu meelest tema kehatundlikkus ja, ja ütleme, füüsiline kohalolek ja kõik, see on peaaegu endine ja ma isegi ütleksin, et ta on võib-olla huvitavam sellepärast et, et võib-olla on kadunud teatud niisuguguse Primopoleriinlikud, niisugused psüühilised priimabaleriini on oma niisugune noh, teatud teatud enesenäitamise või noh, on ei ole midagi parata, neil on niimoodi, aga kuidagi praegu on nagu niisugune elutõde ja sügavus on juurde tulnud veel veel rohkem. Nii et ma usun, et, et, et see saab kunstilise elamuse teda vaadates puhtalt tema tantsust. Arvan, et võib saada elamuse. Mai Murdmaa tantsudraama surmatants, kus peaosas on Kaie Kõrb ja tema partnerid, eks Viesturs Jansons ning Vanemuise tantsija Ruslan Stepanov esietendub homme, üheksandal jaanuaril kell 19 Vene teatri väikeses saalis. Järgmised etendused on 10. ja 11. jaanuaril. Lavastus jääb Vene teatri mängukava tõenäoliselt kevadeni.