Vikerraadio palus täna külla keelekümbluskeskusest kai võlli, sel puhul. Homme algab Tallinnas suur lõimitud keele- ja aineõppe levik, kui konverents, mis on, hõlmab minu meelest peaaegu et kõiki maailma riike, esinejaid on väga paljudest riikidest. Alustame sellest, mis asi on see lõimitud, aine- ja keeleõpe üldse, seda mõistet ei ole kasutatud väga palju aega. Kirjanduse järgi ma leian nii kümneaastase kui 20 aastase ajaloo aga sisuliselt on asjast räägitud muidugi märksa kauem. Kuidagi asjadele nimesid leitakse uusi, nii et keelekümblus mis on ja üks selle lõimimise liike on Eestis, ma usun, juba tuntud, nii et nüüd paneme sellele uue, nii et sinna juurde mahub keelekümbluse kõrval ka muid asju. Ja minu meelest on ka seda päris ammu Eestis räägitud, et keele õppimine ei ole nagu asi iseenesest, vaid keel on vahend, et me õpiksime, nagu selles mõtestada. Ja võõrkeelte õppimisel on ju ka toodud aine sisusid sisse. Aga nüüd on siis leitud võõrkeeles õppimine, on ka üks nii keele kui aine õppimine ja see ongi siis lõimimine selles mõttes, et keeletunnis tuleb aine sisu sisse ja õppekava pidi mitte päris meelevaldne õpilaste huvidest lähtuv näiteks või õpetaja huvidest lähtuv asi. Ja teine, et ainetunnis tegeletakse keelega. Paraku seda lõimitud aine- ja keeleõppe mõistet kasutatakse rohkem võõrkeelse õppega. Mina kui emakeeleõpetaja ettevalmistusega inimene, leian, et, et see ei ole üldse vajalik rõhutada, et see on võõraste keeltega seotud lõimimine tegelikult, et meie emakeeleõpetus võib-olla võidaks ka, kui ta neid ainetevahelisi seoseid tooks rohkem. Õppekava raames ja ühes klassis on levinud projektõpe, mis seob ka mitmeid aineid, ega seal ka ilma keeleta ei saa. Jäme veel hetkeks Eesti juurde, ma saan sellest aru, et osa aineid venekeelsetes gümnaasiumides õpetatakse eesti keeles ja iga aastaga ikka rohkem ja rohkem samal ajal kui keegi Tartu Ülikooli eelmistest direktoritest tuli välja ideega, et osa bet Tartu Ülikoolis võiks olla inglisekeelne, siis tekitas ühiskonnas tohutut protesti. Missuguses faasis me praegu siin oleme? Kui palju meil näiteks gümnaasiumiosas, aga ka kõrghariduses kasutatakse seda, millest te just rääkisite, nimelt et keeletunnis võõrkeeletunnis õpitakse ja õpetatakse aineid võõrkeeles ja ainetunnis õpitakse ja õpetatakse seda ainet võõrkeeles. Võib-olla keeletunnis on ainult rohkem, eriti kui ma kõrgkoolidele mõtlen, sest seal need üliõpilased, ükskõik, kas nad on Eestist või mujalt tulnud, kus on eesti keele õpe juures, nad ei tahaks ju ainult nii-öelda üldkeelena eesti keelt täiendavalt õppida, vaid neid huvitab kohese erialane keel. Tal on seda lõimimist rohkem just keeleõppes, ain õppes, ma pean ütlema ka konverentsi ettekannete materjalide põhjal tundub, et seda ei ole taine inimene keelele tähelepanu väga ei, ei pööra. Aga mis puudutab nüüd veel Eestit, siis ma tahaks öelda, et see lõimimine on kõige enam esindatud lasteaias ja põhikoolis. Ja mida aste edasi, seda vähem tegelikult gümnaasiumiastmes, kus meil nüüd on eesti keele eestikeelse õppeulatus, hakkab suurenema, kuni gümnaasium muutubki eestikeelseks? Ma usun, et need koolid, kus on keelekümblus sees, mis juba tegeleb lõimimisega lõimivad ka rohkem, aga muidu kipub see tund siiski olema eestikeelne tund nagu vene keelnegi. Ainult et keel on teine, aga metoodikas ei pruugi väga suurt vahet olla, õpetajatel ei ole veel kogemusi, hirm on suure mahulise ainekava pärast, kas see saab läbi tehtud ja unustatakse selle tähelepanu pöörata, et lisaks keelele ainel on muide selle lõimimise juures veel väga oluline kolmas komponent seal õppimise oskused niiet räägime lõimitud aine- ja keeleõppe, siis see kolmas sõnaõpe on tegelikult ka väga olulisel kohal. See kõik on hästi mahukas projekt, millega Eesti on nüüd juba algust teinud. Ja nüüd, reedel ja laupäeval on siin üks suur kahepäevane konverents. Osavõtjaid Austriast, Belgiast, Hiinast, Küproselt, Tšehhist, Soomest, Prantsusmaalt, Indoneesiast, Iirimaalt, Itaaliast, Jaapanist, Lätist, Leedust, Luksemburgist ja Hollandist. Hispaaniast on hästi suur osavõtjate arv. Siis Norrast, Poolast, Lõuna-Aafrikast, Nigeeriast, Ameerika Ühendriikidest, Rootsist, Trinidadist, siis Suurbritannia Keeniast. Tõepoolest väga mahukas konverents väga paljude erinevate sessioonide ja, ja ettekannetega. Mis sa ütleb välismaa kogemus niisuguse aine ja keelekümbluse ja integreerimise kohta lõimimise kohta, eks seda kuule nüüd konverentsilt, täpsemalt, aga nende materjalide põhjal, mida ma lugenud olen. On selge, esinevad entusiastid, kes leiavad, et see on väga hea asi ja selle laiem ja läbimõeldud juurutamine tuleb kasuks kõikjal. Mul on küll kahju, et ma ei leidnud tõesti emakeeles ka sidumist siit kusagilt, aga võib-olla see tuleb välja nendest materjalidest, mille kohta meil ei ole täpsemat niisugust lahti mõtestust praegu käes. Ja vaadatakse väga mitmeid külgi õpetajakoolitust, kui ma mõtlen, mida õpetajakoolitusega seoses kirja on pandud, ma ei tea, mida räägitakse siis siis on need head asjad, millele mina kirjutaksin küll kahe käega alla siis on eraldi õppematerjalidest. Kui meie alustasime keelekümbluse jaoks Kanada materjalide eeskujul omi materjale tegema, siis me tunnetasime ka, et see on mõnes mõttes tuttavad asjad, aga nad on süsteemsemalt ja õppijasõbralikumalt lahendatud. Õppematerjalidele pööratakse ka ettekannetes, palju tähelepanu, on ka kutseõppe, meie oleme samuti hädas oma kutsekooli õpilastega ja mitte ainult eesti keele õppes, vaid ka teiste keelteõppes. Kuidas siis seal eriala õppimine siduda keele õppimisega, sest asjadest tuleb rääkida nii kodus mitmes keeles juba sellest üle ilmastumine jõuab ka väikesse omavalitsusse juba ja, ja teine asi on see üleilmsed, sidemed ka, mis üha enam laienevad. Kui meie keelehariduse poliitika ülevaates konstateeriti, et rahvusvahelistesse projektidesse on raske saada õpetajaid keeleoskuse pärast siis ma arvan, et see rahvusvahelistumine mis tahes elu alal juba õppijapõlvest peale eeldabki enamat keelte oskamist. Nii et kuidas jõuda selleni, et see keelte õppimine oleks valutum ja rõõmsam. Ja mulle väga meeldib see, mida professor David Scott Londoni ülikoolist on välja toonud õppega, see on lõimitud aine- ja keeleõppega ühenduses põhijooned ja, ja kui need ette lugeda või nendele mõelda, siis need on kõik heale õppele iseloomulikud mitmene, fookus näiteks, see tähendab, et mitut asja peetakse korraga silmas. Meil oli juttu, et see naine, keel ja õppimine, õppimise oskused, see on ka see, et ei ole siis tegemist nii-öelda kitsalt ühe ainega, vaid toimub assotsiatsioone õpilaste peades, õpetajate peades, need saab kasutusele võtta ja ei ole siis küsimus ainult selles konkreetses aines ja keeles vait võib tulla ka kolmas või neljas aine tagasiside õppimisele, sest õppimise protsess on ka tähelepanu all. On see oli alles esimene, see, mitu fookust. Teine on turvaline ja rikkalikke kogemusi pakkuv õpikeskkond. See ei ole ka midagi uut, Johannes käisid, me leiame ka seda, aga just see turvalisuse rõhutamine, et õppimine on see, mis mulle annab häid kogemusi ja ma sain julgelt ka eksida, et ei ole seda hirmukatsete korraldamine klassis võib tekitada küll mingi ohtliku situatsiooni, aga põhimõtteliselt peaksime me selle kõik läbi mõelnud olema. Ja ka see, et me saame keskenduda õppimisele. Et vigade hirm on just see, mille pärast näiteks õpetajal on raske keelt õppida, mille pärast ka mina ei söanda inglise keeles rääkida ja kirjutada, kuigi ma arvan, et päris hästi aru saanud Kolmandana toob ta välja eluläheduse. See on nüüd see, mida me Johannes Käisi ajast peaksime väga hästi teadma, aga mille võib-olla me oleme ka ära unustanud. Seal on seotus õpilaseluga ka väljaspool klassi õppimine elulistes olukordades, asjad tunduvad hirmu, sead igapäevases koolielus. Aktiivne õpe tähendab, et me olemegi õppimises aktiivsed nii õpetaja kui õpilased, õpilaste poole pealt ütleme me seda nagu iseenesestmõistetavana. Aga mida sa õppimine tähendab, see tähendab aktiivset tegevust, omavahel rääkimist, mingi asja tootmist, see ei ole kuulamine ja kas siis mõte sünnib peas või ei, sünnitugiraamistik, see on võib-olla see, millele me oleme vähem tähelepanu pööranud. Kui tulla meie keelekümblusklassi, siis on. Seintel on palju materjali, laudadel on abimaterjali, riiulitel on abimaterjali, tähendab. Ühelt poolt sa tead, et sa saad abi otsida, aga teine on see materjal ka korrastatud, nii et ta sind tõesti aitab. Sa tead, kuskohast ta paikneb, kuidas teda uuendatakse ja selle loomisel on õpilaste sõnal ka oluline osa. See tähendab ka seda, et jõutakse selleni, et õpilane vastutab oma õppimise eest. Ja niiviisi ma võiksin veel mõned jooned tema ettekandest esile tuua. Aga ma usun, et kes kuulama tuleb, kuuleb ise ja teeb omad järeldused. No kahtlemata on teadlased, füsioloogid ja arstid uurinud seda, mida ütlevad mälu ja aju-uuringud selle kohta, kui kujunev isiksus, laps õpib ühte ainet mitmes keeles ja ikkagi teda saadab see hirm eksida. Kas teises keeles õppimine või osaainet. Teises keeles õppimine toob kaasa ka mingeid ebaõnnestumisi, kas on olnud kogemusi mujalt maailmast, näiteks kus pannakse kahtluse alla see, et mitmekeelsus on võti tulevikku maailma tähendab seda nüüd mitmekeelsus võti ei oleks, ma arvan, nii ei mõtle keegi, nüüd on küsimus, kuidas ja missuguses on teed sinna jõudmiseks ja mina ootan ka väga suure huviga neuro lingvist Igite ja psühholoogide esinemisi. On ka konverentsil üsna palju, sest selle poole pealt, et me ise ei ole Eestis oma kümblus kogemusi vaadelnud nüüd missugused kahtlused võivad olla, on öeldud, et kõikidele õpilastele ei sobi keelekümblus ja siis ka tegelikult, et võib-olla laieneb see ka lõimitud aine- ja keeleõppele, mida ma hästi ei tahaks nagu uskuda, sest elus on asjad omavahel seotud. No kuidas siis saaks aine ja keele lõimimine kahju tuua, nüüd on küsimus selles, et kui me lõimima ikkagi seda võõrast keelt silmas pidades et kas siis teine keel toob kahju, kui ta on kas liiga vara või ebasoodsates oludes sisse toodud? Ma tahakski rõhutada seda teist poolt ebasoodsad olud ja need võivad olla väga erinevad asjad. Võib-olla see, et, et näiteks õpetaja ei arvesta kõiki neid, mida siin David Scottile viidates sai, räägitud võib-olla see, et Ta vanemad pingutavad üle, et teine või see võõras keel peaks hästi kiiresti ja kergesti selgeks saama. Nüüd seda hirmu ja stressi tegelikult ei peaks olema, kui metoodikast kinni peetakse, kui see turvalisus on ka tagatud ja kui edenetakse samm-sammult, sest minu enda üllatus oli väga suur, kui ma vaatasin filmilõiku kolmandast klassist, see on muide Eesti Televisioonis ka jooksnud keelekümbluse kümneosaline film. Ja ei, kas nad olidki kolmandas klassis, kus lastel vene kodukeelega lastel oli nädalavahetusel juhtunud sündmus, mis neid erutas? Ja nädal algaski sellega, mis on vahepeal juhtunud ja kuidas nad siis rääkisid kas õhupussi sobib kasutada üldse lastel ja, ja kas relv, kui mänguasi käib asja juurde. Ja mina pean ütlema, et ma paraku ei olegi nii innustanud eesti keeles kui teises keeles vestlust kuulnud ka vanemates klassides? Tähendab, väiksel lapsel veel seda hirmu ei ole, temal on tahtmine ennast selgeks teha, kui ta teab, et, et teda mõistetakse ja tähtis on, et sellest sõnumist on aru saadud ja antud juhul õpilaste jaoks nagu oli ka teadmine, et õpetaja ei pruugi vene keeles kõigist nüanssidest aru saada, aga on ju tähtis, et tema aitaks ka seda õigust mõista. Siis siis minu jaoks on see kõige vapustama näide, mida ma olen oma elus kogenud, et nii väiksed lapsed tegelikult oma spontaanses kõnes ei vaja tuge ja nad on tegelikult seda vähe õppinud. Edaspidi muidugi läheb raskemaks, kui tekib hirm selle aineteadmiste pärast, nii et ma arvan, et stressi põhjustab pigem see, kas aine ikka omandatakse. Ja siit tuleb mõtlemisainet meile, millest räägitakse konverentsis konverentsi käigus. Mis peaks olema õppekavas, kuidas õppekava peaks üleseid tulema ja kui meiega leiame, et meie ainekavad on üle kuhjatud siis ma arvan, et seesama lõimimine nii ainete kui keele õpioskuste on tee, kus meie teadmiste ja oskuste hulk ei pruugi väheneda, aga me suudame selle realiseerida natuke teisel viisil. Ja võib-olla rõõmsam olla, sest tegelikult on ikka kurb, kui PISA uuringud näitavad küll, et me teame ja oskame väga palju, aga me oleme selle juures õnnetud, kes on kaks päeva kestvale konverentsile oodatud kuulama. Praegu maade loetelus Eesti poolt ei olnud, aga eestlasi ikkagi me ootame ka, ma usun, et enamik asjast huvitatud on ennast registreerinud. Ja nagu ma täna hommikul veel kontrollisin, et mõne vaba koha võib ju leida, kui tekib huviline, nii et sellisel juhul oleks vaja käia keelekümbluskeskuse koduleheküljel seal w w w. Punkt k k e-punkt ee, seal leiate konverentsi ja saate ka registreeruda, aga oodatud peaksid olema. Ma ütleksin, kõik õpilastel on adresseeritud ettekandeid minimaalselt küll, nii et õpilasi ma siin ei, ei nõndaks nimetada, aga lapsevanemad kindlasti õpetajaks pead kindlasti. Neid on meie vabatahtlike abiliste hulgas õpetajate koolituse inimesed kindlasti kui meil praegu räägitakse õpetajahariduse strateegiast, kuidas Nad võiksid kõrvale jääda, õppekava arendus on meil aktuaalne siis muidugi õpetajad, ma ei ütleks ainult võõrkeelte õpetajad näiteks geograafia õpetaja, kui ta kuulab, kuidas geograafiat õpetada nii-öelda keelega, lõimimise tööl, siis on tema ja samasugune adressaat kui võõrkeele või, või emakeeleõpetaja ja muidugi mina ootaksin kõige rohkem emakeeleõpetajaid selles mõttes, et, et tekitada see ülekanne. Et need head asjad, mida lõimitud aine- ja keeleõppe meile toob, võib kümblusõpe on, on toonud, et nüüd leiaksid laiema leviku ja nad ei ole tõesti alati nii-öelda kümblusspetsiifilised. Mulle tuleb meelde kadunud Voldemar pin ütles, et eripedagoogikast saame me üle kanda nii-öelda tavaliste õpilaste klassi väga palju asju, sest seal vaadatakse luubiga asju, millest me muidu ide libiseme. Ja mul on tunne, et seesama aine ja keeleõppe lõimimine nagu luubiga vaatamine et me saaksime siis tavaõppesse palju asju üle kanda. Sest teises keeles õpetades me arvestame sellega, et, et õpilane võib-olla ei saa aru. Võib-olla ta ei oska öelda. Aga me võiksime mõelda niiviisi ka emakeeles õpetades. Võib-olla ta ei saanud aru ja kui palju me kontrollime seda, kas ta ikka mõtles mõttega järele või kordab lihtsalt need õiged sõnad, õiged fraasid, võib-olla natuke loomingulises järjekorras palli võidukonverentsile, aitäh.