Väga uut aastat rohkem õnne ja tervisega õnne soovimise teemast kõneldes. Ühest tüngast, mida küllap on paljud inimesed viimastel päevadel üksjagu palju kogeda saanud üha rohkem moest saata teistele inimestele interneti kaudu tervitusi ja karta. See mõnus vahend on aga viimasel ajal muutunud päris problemaatiliseks sest veebiavarustes liigub palju viiruseid. Nende kartuses keeravad veebiteenuse pakkujad kraanid õige kõvasti kinni. Tulemuseks on see, et päris paljud saadetised, olgu need siis õnnesoovid või siis härjaalased teated jäävad ukse taha. Need ei jõua adressaadini, sest võetakse nii-öelda rajalt varem maha. Osal juhtumitel saadab e-kirjateenusepakkuja minule saadetud teated rämpskirjade kataloogi. Küllap on filtreid keeruline defineerida, kuid karmide filtritega jään ma paljustki ilma. Kuskil istub tsensor, kes otsustab minu eest, mida ma võin lugeda, mida mitte. Mul pole paljudel juhtumitel aimugi, mis toimub. Kas minust saadetud e-kiri on läinud kohale või mitte, kas minule saadetud e-kiri minuni jõuab või mitte? Täiesti absurdne olukord. Kõik toimub selle nimel, et oleksin kaitstud viiruste ning ahelkirjade eest. Minu käest ei küsi aga keegi, kas ma tahan, et näiteks Äripäev saadaks mulle konverentsikutseid või mitte? Minuni aga need kutsed ei jõua, sest need võetakse rajalt maha. Keegi kuskil otsustab, kas minuteid peavad pärale jõudma uusaasta, õnnitluse või mitte. Kui nad tulevad näiteks Lõuna-Koreast, Hiinast ja paljudel juhtumitel ka Venemaalt, siis praktiliselt puudub mul võimalus kirja saamiseks. Mingi võimalus asjade jälile jõudmiseks seisneb selles, et tuleb läbi vaadata rämpsposti sisu. See aga tähendab igal päeval vähemalt sajakonna ja rohkema e-kirja läbivaatamist. See tähendab omakorda aga suurt ajakulu. Tulebki välja, et Emeilindus teeb meie elu hõlpsamaks, kuid samas igal aastal ka keerukamaks, sest lisandub päris palju lisatööd. Lõivu maksmine tehnoloogiale ja see koormis ilmselt mitte ei vähene, vaid kasvab. Eks sama lugu on ka eesti postiga. Kirjad lihtsalt kaod just nagu veebiavarustesse ja mitte kuskilt ei saa teada, mis on juhtunud. Miks näiteks väike kiri liigub linnade vahel nädal aega lihtsalt kaob kuskil. Tavapärane lugu ütleta, mina nii ei ütleks. See on lihtsalt sigadus, mis on kestnud taasiseseisvumise aja. Mingit lootust, et asi muutuks, ei ole. Need inimesed, kellele aga saadeti aasta lõpupäevadel mõni pakk. Need pidid kulutama lõputult palju aega, et oma pakk kätte saada. Ega igaühel ei ole kah raha seljakotiga võtta, et hakata pakihoiutähtaja ületamise eest lisatasu maksma. Coretki sundseisus. Päevakohaseks teemaks võtsin Mart Helme eile Delfis avaldatud artikli pealkirjaga liberaalide kaotati paradiis. Selles kõneldakse nii rahvuskonservatiivsuse loomupärasest kasvust ja liberaalsest maailmapildist ning ennustatakse viimasele kadu. Tsiteeri Mart Helmet. Ja ometi lääneski rahvas hakanud tagasi pöörduma rahvuslike parteide poole valima immigratsioonivastaseid. Ka seal avastab aina enam inimesi, et avatus ja sallivus on ära lõhkunud ühiskondade kaitsemehhanismid ning tulemuseks on kõikvõimalikke arengumaade patoloogiate saabumine koduõuele. Olgu siis tegu aumõrvade, inimkaubanduse või islamiterrorismiga. Kirjutasin siinkohal pikema vastuse, kuid jätan selle täna ette, lugemata teen järgmisel korral. Ma arvan, et praegu on mõttekam minna Eduard Vilde mälestusmärgi juurde Tallinnas Harju tänaval panema küünal põlema Jaan Krossi mälestuseks. Suriga austatuim advokaat Simon Levin. Mingi väga oluline osa ühiskonna mälust hakkab lahkuma. Mingi väga oluline periood on läbi saamas. Palju memuaarilist jääb puudu. Jaan Krossi jõudis üht-teist kirja panna. Levini memuaare olnuks ülipõnev lugeda. Vaino välja, selge, oleks ülipalju öelda, kuid ta keeldub kirjutamast. Küllalt aeg ei ole veel kaua aega küpseleks. Niisamuti ei kuule me midagi ka Rein Ristrannast, kes suri aastavahetusel. Nende memuaarid olluksid väga huvitavad, sest saanuksime kindlasti üht-teist huvitavat teada eesti oma praegustest liidritest. Kui Eduard Vilde ausamba ümbrus kattub täna ja homme tuhandetest küünaldest siis ma usun, et harjutada tud kitsa rinnalisusest Gambitsamata eestlusel on elujõudu, eksisteerib järjepidevus ja tulevikumõõde. Loodan, et foobiatest täidetud tati pritsimise eestlus jääb vähemusse. Kahjuks näitab maailma praktika, et kitsa laubalised ideed müüvad teatud ajalooetappidel paremini kui haritud maailmapilt ja praktika. Minu ainus lootus on selles, et kitsarinnalisus aeg ei saa lõputult kesta. Vaadake hardusega nende poole, kes eestlust viinud kodu tanumalt kaugemale. Nooreestlastest alates vaadati eestlast pigem maailma kontekstis. Kas globaliseerumise ajastul laseme end jälle koopasse tagasi suruda, et siis oma urust piidelda vaenlasi? Osakem ussisõnu, kuid kuulugem tsiviliseeritud maailma.