Tere, kena laupäeva eetris on kultuuriga ja mis on ka selle hooaja viimane. Pärast saate lõppu pakime meie oma kompsud kokku ja kohtume teiega jälle sügisel, kui uus ja loodetavasti parem maailmakord võimust on võtnud. Aga veel selle tunni jagu on koos teiega, Urve Eslas ja Riho laudas. Vaevalt jõudsime me eelmisel nädalal heina söömisest rääkida, kui selgus, et teiste nimelisel karjamaal nii lihtsalt lambaid Einüülita samal ajal kui riigimehed olevat omi tähtsaid riigimeeste asju käib kuskil väike käärimine juba räägitakse seaduste muutmisest, mis läbi valimissüsteem väärtustaks enam ka rahva püsimajäämist. Aga ega nende riigimeeste keelu kerge pole. Praegu on küsimuste esitamise aeg ja poliitikut sikutatakse juba lausa teatrisse aru andma, kuidas sellest lähemalt juba pärast muusikat. Aga lisaks räägime hooaja viimasele saatele kohaselt sellest, mida suvel ilma kultuuri kajab Ta peale hakata kultuuriga ja soovitab kõigil lugeda ja minna kinno friigifilme vaatama. Praegu on selline aeg, kus ilmselt paljud tahaksid küsida aga mõned ei tea, kellelt küsida ja teised ei tea täpselt selle, mida küsida. Andres, keegi teadis, küsida tuleb poliitikutelt, kes tuleb panna kaamera ette lihtsalt ja ausalt rääkima ilma igasuguse kiusamise ja pinnimiseta. Lihtsalt vastan küsimustele, et milline on siis õieti meie poliitikute ilmavaade ja millises maailmas me nende arvamuse järgi siis elame ja elada võiksime. Aga tegelikult pole üldse tegemist lihtsalt intervjuude ega isegi mitte filmiga. See on vaid üks osa projektist, mis kestab veel kaks aastat ja mis kokku moodustab kolm maagilist sõna. Sinine, must ja valge. Esimesi salvestatud intervjuusid saab näha juuni keskpaigast Tartu Genialistide klubis ja Tallinnas Kanuti Gildi saalis ja täitsa tasuta. Miks aga selline asi käsile võtta, kui vana maailmakord on kokku varisemas ja uuesti ei tea veel keegi midagi sellest räägib juba Andres Keili. Mis on selle projekti mõte, millega on tegemist? Tegemist on Tartu uue teatri. Noh, raske on öelda viienda oma lavastusega, see on Tartu uue teatriprojekt pikemaajaline, kahe poole aasta pikkune projekt, mille esimene faas pealkirjaga Eesti kolm värvi sinine, siis toimub selle aasta juuni keskel juuni teisel ja kolmandal nädalal teisipäevast reedeni vaheldumisi Tallinnas ja Tartus. Mis selle projekti mõte on, mida te seal teete? Kas selle projekti mõte on kaardistada meie oma Eesti tänane päev sellisena, nagu ta on, võimalikult võimalikult adekvaatselt läbi selle võtme, et me räägime kõikide suuremate erakondade esimeeste või aseesimeestega pluss siis tausta laiendamiseks majandusteadlase või majandustegelase Indrek Neivelti ja sotsiaalteadlase Marju Lauristiniga ning kultuuriminister Laine jänesega parteide juhtidest on meil intervjueeritavateks härrased Mart Laar, Marek Strandberg, Jüri Pihl ja Reformierakonna aseesimees Urmas Paet ja Keskerakonna aseesimees Kadri Simson. Need on kõik sellised nimed, mis käivad läbi põhimõtteliselt iga päev ajalehtedest, mida saab kuulda raadiuse näha televiisoris. Mis juttu nad seal teistmoodi peaksid rääkima, kui see, mida nad räägivad ajalehtedes. Ja meil on, me anname endale täiesti aru sellest, et see on projekt, mis on niimoodi teatriajakirjanduse piirimail, muuhulgas ka muude piirimaade kõrval. Ja see hakkab välja nägema niimoodi, et üks avalik etendus on üks avalik intervjuu, mis on publikule tasuta kestab tund kuni poolteist ja me intervjueerime või siis noh, mina intervjueerin neid nimetatud inimesi noh, nii-öelda seistes kolmel vaalal eelkõige poliitikuid, esimene maal on see, et mismoodi me oleme jõudnud sellisesse hetke, nagu me täna oleme. Nii sotsiaalselt, majanduslikult, ideoloogiliselt iga nurga pealt, nende nägemuses teine pool on see, et, et mismoodi me peaksime siit sellest hetkest edasi minema mismoodi oleks mõistlik. Ja kolmas vaal on küsida aru saada nende inimeste maailmavaatest. Et see on see, mis tegelikult ühe poliitilise jõu esindaja puhul ühe poliitilise jõu puhul demokraatias kui sellises demokraatias, nagu see sõna vis tähendab, või nagu meil armastatakse seda mõista või, või seda sõnastada peaks olema kõige olulisem. Erinevad poliitilised jõud erinevad teineteisest erinevate maailmavaadete poolest, aga aga ometi noh, nagu me teame, kui kõrvalt vaadata, siis ei paista. Ma pidin vaba tahtma katkestama, pidin just küsima, et kas te endale võib-olla pisut üle jõu käivat ülesannet ei ole võtnud, sest ma arvan, et see, millist maailmavaadet tegelikult meil siin parteid esindavad, et selle üle on murtud juba aastaid päid. Aga keegi ei ole nende käest kunagi otse küsinud, vähemalt mulle küll ei löö ette, et keegi oleks küsinud otse, milline on su maailmavaade. Kui seda on tehtud, siis on võib-olla lepitud ühelauselise või kahelauselise programmilise rohkem või vähem üldsõnalise vastusega, mida mida meie teha ei tahaks ja me tahame küsida täiesti siiralt ja võib-olla ka lapse suviselt ise aru saada. Ja see läheb ehk siis ka aidata teistel aru saada. Ja need intervjuud video salvestatakse ja nad lähevad hiljem üles teatri koduleheküljele. Nad varustatakse ingliskeelsete subtiitritega. Noh, neid on võimalik näha igal pool maailmas, nüüd on võimalik kommenteerida. Ja see on selle projekti Eesti kolm värvi esimese faasi, mille nimi on sinine lõpp. Sellele järgneb aastal 2010, teine gaasiaastal 2011. Kolmas faas, millest need koosnevad. Kolmas faas on see, millest natukene lihtsam rääkida praeguses seisus selle projekti kolmas baasvalge on rohkem traditsioon. Meil oli see teatri moodi. Kus me siis võtame need 2009. aasta varasuvel antud intervjuud siis sel hetkel meedias ilmuva materjali plussis. 2010. aasta lõpus ilmuvad valimisprogrammid riigikogu valimisteks, mis on 12. riigikogust. Ja nende pealt kirjutame kokku näitemängu sellise analüütilise kas midagi muutub või midagi muuta või, või kuidas sellega on. Missis lavastatakse juba näitlejatega, jänes hakkab enne valimisi paar kuud sõitma niimoodi külast külla ja linnast linna väikese väikese analüütilise valimisspiikrina ja vahepealne osa, millest oli keerulisem rääkida. No meil on praegu väga kindel plaan teha aastal 2010 teiseks faasiks film. Aga milline, milline see film tuleb? Sellest on praegu natukene vara rääkida, küll aga võib öelda seda, et see film et me seda filmi tehes ei kammitseda ennast kinematograafiliste reeglitega. Miks seda kõike on vaja teada, võib ju põhimõtteliselt öelda, et mis tähtsust on sellel, mis, mis maailmavaadet keegi poliitikas esindab niikuinii? Kõik on muutumas kogu maailmas praegu. Mis tähtsust sel kõigel enam on? Ja see on tõsi, aga sa käidi valimas, eks ole, küsimuse, kust vastavalt käin. Aga kui palju sa, sa oled intelligentne inimene, sa loed ajalehti, sa oled teed raadioskulptuuri saadet töötada ajalehes Sa oled ühiskonnaeluga kursis. Aga kui sa paned käe südamele, siis kui palju sa tegelikult tead seda, mida sa valid? Tõenäoliselt üsna vähe. No ma nii minagi ma teen, ma teen oma valikud ilmselt kõige triviaalsemate asjade põhjal, nagu ilmselt kõik inimesed praktiliselt nii mina teen. Ja sel hetkel, kui ma sain aru, et nüüd tulevad kolmed valimised järjest. Ja ma ei tea, mida ma valin, ema, kukun suuremal või vähemal määral, kukun alati mingisuguste konksude otsa, mis on mulle ette pandud. Lasen kellelgi ennast ära rääkida, kuigi ma arvan, et ma olen jube analüütiline sinna juurde tuhkagi. Sel hetkel, kui ma sellest aru sain, et ma midagi aru ei saa, tahtsime hakata aru saama. Ja kõige lihtsam viis aru saama hakata, on minna ja küsida. Ja ma arvan, et kõige õigemad inimesed, kelle käest küsida, on needsamad inimesed, keda, keda ma nimetasin, needsamad inimesed, kes seda kes seda ühiskonda, selle arenguid, trende, progressi või regressi või stagnatsiooni noh, tegelikult ju toodavad. Võiks ju arvata. Et need on niivõrd ebamugavad küsimused poliitikule, et parema meelega nad ei tuleks neid mitte kuskile arutama. Kuidas te nad saite sinna kaamerasse? Aitäh Ma ei oska. Ma ei oska öelda muud, kui, et küsisime. Palusime, saatsime, saatsime projekti tutvustuse, kellega rääkisime otse, kellega rääkisime kuskilt rohkem või vähem ametlikke kanaleid kaudu, kellega keelega miilitsa, kellega telefonitsi me küsisime ja nad olid nagu või sa võid muidugi päris pikalt, et aega see, see kokkuleppimise protsess. Ja, ja samamoodi, kuivõrd need on kaheksa kindlat päeva. Kui meil see esimene taas toimub, siis võttis väga pikalt aega või võtab ka tegelikult praegu neljapäeval seda salvestame seda vestlust siis praegusel hetkel ma ei oska veel päris sajaprotsendilise täpsusega öelda, kes, mis kuupäeval ja kuskohal on. Aga ma usun, et laupäeval, kui inimene seda kuulab, on see teatri koduleheküljel üleval. Või siis hiljemalt esmaspäevaks. Ja mul on väga hea meel, mul on tõesti siiralt hea meel, et need inimesed olid nõus tulema, rääkima. Ühtepidi võiks mõelda, et miks mul peaks hea meel olema, et see on nende kohustus seal, nende noh, absoluutne kohustus. Nad peavad seda tegema teistpidi. Nagu sina ütlesid, et, et võib-olla see on ebamugav. Aga võib-olla see ei ole ebamugav, sest vaata, kui sa hakkad loogiliselt mõtlema, siis miks peaks ebamugav olema. Kui sa võtad rohujuure tasandil Ühte poliitikud, noh nagu te ideaalis peaks olema, ta on inimene, kes on läinud poliitikasse pärast, et läbi noh, eesmärgiks oleva saavutatava võimu teostada mingisuguseid tegusid, mille läbi nagu tema siiralt usub, läheb inimese elu Eestis paremaks. Ehk siis kes on patrioot, kes on aus, sirge, selgne mitte populistlik ja tubli inimene. Ja sellest hetkest, kui ta selle sammu teeb, siis kõik justkui kaob. Ma ei anna hinnanguid. Ja selle projekti eesmärk ei ole anda hinnanguid, kedagi kiusata, kellelegi ära teha, kellelegi kallale rohkem norida, kellega vähem norida või üldse kellegi kallal norida. Selle projekti eesmärk on aru saada ja samamoodi noh see ideaalkuju, mida ma enne kirjeldasin. Eks nad kõik peavad uskuma, et nad on selle ideaalkuju esindajad. Loodan, et nad usuvadki. Ja sellisel juhul ei saagi ju sellised küsimused neile kuidagi ebamugavad olla. Vuugi Haabeedi. Kolmekesi teevad. Täna armastan. Olla jumalanna, voori. Kolmekesi. Ma tegin eelmisel nädalal intervjuu meie kultuuriministriga ja kui ma küsisin temalt lugemise kohta, vastas ta, et tal on nii vähe aega, et ta ootab pikisilmi pensionile jäämist, et jõuaks ometi raamatuid lugeda. Nädalal ütles kolleeg Postimehes, et tema ootab hoopis suvepuhkust, et lõpuks nende raamatute kallale söösta, mis aasta jooksul ostetud on. Kui suur virn sinul raamatuid ootamas on suvepuhkust? Ega ma selles mõttes palju sinu nimetatud kolleegist ilmselt ei erinegi. Vahe on võib-olla ehk isegi selles, et see raamatute virn kipub siiski iga suve järel veelgi suuremaks minema ja mõnel on juba lausa tolmukord. No mul on praegu virnas kümmekond raamatut, mis ootab seda, kui ma neid lugema hakkan, teiste hulgas on seal näiteks Donaldson tsooni raamat Euroopa kultuuriajalugu 1300 lehekülge, väga põhjalikku käsitlust, kultuurid näitlemisest, levitamisest, tarbimisest Euroopas viimaselt 200-l aastal. Raamatu kohta muide ei ilmunud kirjutavas meedias ühtegi arvustust, siis nimetas Marek Tamm varraku blogis seda raamatut eesti raamatu kriitika etaloniks. Sellist raamatut ei ole Eesti ajakirjandus suuteline lihtsalt arvustama. Noh, ja ma arvan, et tal on õigus ja piirid ei sea mitte sisuline võimekus, vaid minu meelest just see ajaline. Aga nüüd loo juurde. Meie Eesti kirjastuse esindajad said kultuuriga stuudios kuhu ja tegid oma soovitused, mida suvel lugeda võiks. Ja siin need on. Mida peaks silmas pidama minnes raamatupoodi, et endale suvilasse mõnd huvitavat raamatut kaasa osta. Sellest on siia rääkima kogunenud tänapäevast Mihkel mõisnik, Tegasusest Renee Tendermann ja varrakust Krista kaer. Alustame siis tänapäevast. Suvilasse minnakse sellepärast tavaliselt koos terve perega ja lastega ja meie kirjastus on kuidagi enesele märkamatult tõusevad viimasel ajal üheks suuremaks originaalse algupärase lastekirjanduse hooldajaks ja ei ole see ka erand, et see suvisin, kui tuleb näiteks meie viimastest laste- ja noorsookirjanduse võistlustest mitu raamatut, nagu näiteks Mare Müürsepa viis vabakutsikat ja noorteromaani võistluse võidud, Kristiine kuremaa jäätunud võõras. Seal on ka üks selline lugu nii-öelda elust enesest. Sest mida meie siin elame. Ja aga mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele mõeldes tasub kaasa võtta kindlasti leelo, tungla meenutusteraamat, samet ja saepuru, ehk seltsimees laps ja kirja teha, et see on siis järg. Eelmisel aastal ilmunud meenutuste raamatule on seltsimees laps, kus on lugemist. Ma arvan jah, mõlemale vanuserühmale. Suvel võidetaksegi mööda mütsi siis teada, mis seal metsas kasvab, on meil ilmus raamat pealkirjaga Põhjamaade taimed ja kui rännata mööda kodumaad ringi mitte metsas, vaid mööda teid ja asulaid ja külasid siis võiks kaasa võtta näiteks raamat Eesti vallamajad vahelduseks kirikutele mõistele hoopis selliseid objekte nagu need vallamajad. Ja kui lapsed juhtuvad suvilasse rippuma ja neid kuidagi sunnitakse seal olema olude sunnil näiteks siis käepärane raamat, tõenäoliselt raamat pealkirjaga, kuidas käituda depressioonist teismelisega ja nii edasi ja nii edasi, et raamatuid tuleb siin suvel, ma arvan, nii meil kui teistel kohe hulgem. Ja kui mina näiteks maale vanaema juurde, siis vanema kindlasti mäletab selliseid inimesi nagu nagu Saaki, August Gailit, kelle, kelle kirjavahetuse Müllitame ka üsna varsti hommikust on lugeda eestiaegsetest kultuurisündmustest ja sellest, kuidas tollase kultuurielu käis. Nii et võib siis vanaemale kingiks viia kruus, mida Pegasusel tulemas on. Reneeridega. Valisin välja sellised suuremad nimed, võib-olla et täna ma osalen esimest korda avalikult öelda, et kolmandal juulil 2009 ilmus selle aastaks kõige oodatum raamat videviku saaga, kolmas raamat päikesevarjutus ja kolmas juuli on siis kõigi nende tüdrukute naiste ja südamest noorte inimeste rõõmuks kui see raamat müüdile tuleb kannatlikult oodanud, ma loodan, et peavad selle kuu aega veel vastu, mis sinna sinna veel jäänud on. Lastel ja noortel on veel, kui päikesevarjutust ei ole ehk päike, haridus seda raamatut ära ei varjaks, siis on Turemat Nicolás Sleimali saladused ülimalt põnev ja väga kiire. Kiire põnevusraamat noortele alates 10.-st kuni 89. eluaastani on suurepärane lugemisvara kahest kaksikust ja võluvõimetega maagid Al keemikud, Nicolomakia, Velli grafanšer, mäen Nicolás, Leimelise ja kõik teised, et sellist põnevat lugemist noortele seal suvilas, kus neil teisel päeval väga igav hakkab, on päris palju emale-isale, kes siis need lapsed on kenasti lugema pannud, on hon natukene Nendele kohasemat raamatut ehk siis Steven kingi uus Lizzy lugu, mida kriitikud on nimetanud autori afiliseks teoseks, aga noh, ma kardan, et see ühelt poolt ehmatab lugeja ja teiselt poolt ma loodan, Est diivan, kingi elu ei ole nii verine, õõva tekitav, kui see, selle kirjaniku lugu selles raamatus. Sellel nädalal esitleti ka teie kirjastuses välja tulnud tõelist maiuspala geeniuste maski. Mäng tuli välja. Kui mul üldiselt on kombeks kõiki enda välja antud raamatuid nimetada oma raamatuteks, siis seda raamatut ma ei saa nii nimetada. Matti Zirk iraat avantüür võib-olla natukene nõudlikum raamat tavalugejale, aga fritsu herts manovski. Orlando on üks pöörane pöörane kirjanikest fantaasial lasknud lulli lüüa. Põnevik ei saa jah selle raamatu kohta öelda, sellepärast et need fantaasiakäigud on niivõrd ootamatud. Et seal ei ole hoolega paugul vahet. Aga herts monovski ise oli üks veidrik, Austria kirjanik. Seda geeniuste maski mängu nimetataksegi üheks peateoseks. Kes lugejalt nii paljunõudva kirjandusega päris maadelda ei jaksa, mida sellisele vähem nõudlikumale täiskasvanule? Kuigi Varrak andis välja võib-olla selle aasta eesti keeles ilmunud autorit soome autoritest selle kõige suurema Sofi Oksaneni, siis meie andsime kaks nädalat varem soome noore kirjaniku veel noorem kui Sofi Oksaneni riika pulkisem raamatu piir, mis räägib kahest sellisest tabuteemast, on eutanaasia ja siis täiskasvanu ja teismelise keelatud armastusest vastuseid ei anna, ta ei ütle, kellel on õigus, kellel mitte, aga nii kriitikuid kui lugejaid tema selline ümberkehastumisoskus on hämmastanud, et ma arvan, et see piir võiks olla üks nendest raamatutest. Krista, mida arrak Dakov, eks Varrak püüab ka pakkuda vanuses lugejatele midagi ja noh, kui inimesed suvilasse lähevad või maamajja, siis ma kujutan ette, kui suvel on tõesti aega puhkuse aeg, siis on aega süveneda natukene tõsisematest, raamatutesse minda lugema ainult kõige kergemat meelelahutust ja sellepärast kuidagi meil on juhtunud, et suve hakul Varrak pakub lugejatele hästi põhjalikku Kirjanduse, Niukest lööki, ütleks tõesti sest ilmumas Salman rasti keskelapsed, see on siis raamat, millega ta tegelikult kuulsaks Tai raamat, mis sai pokkeripreemia, jääme, mis möödunud aastal, kui toimus hääletus, et milline kõikides Buckeri preemia saanud raamatutest on see kõige parem, siis just nimelt Salman rasti keskel lapsed selleks hääleta. Ja siiamaani arvatakse tõesti, et see on tema põhiteos kõige parem teos, mille ta oma hilisemate raamatutega ületanud ei ole ja selle koha peal seal oli nagu eestindamises lünk, nüüd on see siis täidetud siis juba Eestile ka väga tuttav autor William Boyd kelle viimane raamat, mis eesti keeles ilmus, oli üks inimsüda ja mis päris hästi vastu võeti. Ja kui üks inimsüda oli niisugune päeviku vormis inimese elu siis see, mis praegu ilmub ja mille pealkiri on rahutu on hoopiski raamat, mis kõnni spioonikirjanduse väärtkirjanduse piirimail või see tähendab, et muidugi kuulubki väärt kirjandusse, aga jutt käib spioonidest ja juba selle alguses järgmiselt intrigeeriv romaani esimeses peatükis tütar oma suureks jahmatuseks avastabki, minnes oma üle 60-st ema vaatama. Ema ulatab talle Pi, kus vahel on paberilehed. Kui tütar kodus. Sellel lahtile avastab ta, et see kirja oma emaks oli pidanud ja kelle nimi oli sälli. Kelmartin ei ole üldse see, vaid ta nimi on hoopis Eivad elektorskaja. Ta oli teise maailmasõja eel rajal inglise spioon kelle ülesandeks oli levitada Ameerikas piisavalt palju valeinformatsiooni, et Ameerika ühendriigid sõtta astuksid. Ja siis järgneb kogu see intrigeeriv lugu, mis siis oma kulminatsioonini jõuabki. Nii et ema ja tütar tegutsevad mõnes mõttes koos ja Hanno Pevkur ei jõudnud küll Tallinna kirjandusfestivalile kahjuks aga seest ilmub tema uus raamat, mille pealkiri on midagi sulle öelda. Ja ka selle Kureši raamatu kohta öeldakse ka, et ta selles mõnes mõttes tagasi läinud sellesse stiili, sellesse aega, nagu oli äärelinna Budas põhitegevus toimub küll, ütleme, meie ajas, aga tegu on psühhiaatriga, kes endaga väga puntras nagu kuuldav psühhiaatritega tihti juhtub. Stiil on ehku reisil ja ma usun, et kõik, kes on tema niimoodi andunud austajad, ei pettu selles raamatus mingil juhul. Äsja ilmus raamat, mille üle mul on eriti hea meel. Nimelt Stig Larssoni lohetätoveeringuga tüdruk ja selle raamatu võidukäik kogu maailmas on olnud tohutu ja täiesti hämmastav. Teda müüdud praegu maailmas üle 15 miljoni eksemplari. Raamatu autor, väga tuntud Rootsi uuriv ajakirjanik kirjutas valmis kolm raamatut. Esimese raamatu ilmumist nägi seejärel sai ta südamerabanduse ja suri peale sellele, kes siis kirjastus norstet selle raamatu tõlkida inglise keelde ja pakkus seda Ameerika inglise kirjastajat. Mille peale siis ka ütleme, et seitse kuni 10, kirjastajad kehitasid õlgu, ütlesid surnud rootslane, me ei hakka lugemagi, kuni see jõudis siis tõesti Christopher McLouisi kätte, kes mõistis selle raamatu potentsiaali, haaras sellest kahe käega kinni ja nüüd on see levinud täiesti üle terve maailma. Esimese tõlgitud raamatuna jõudis puks selleri läbimüügi edetabeli etteotsa esimesele kohale sest sinna ei olnud enne seda jõudnud ei, Umberto Eco teosidega teised tõlgitud raamatud. Ma tõesti on erakordselt haarav, mis ta teeb, ilmselt niivõrd võluvaks on see, et sa tajud seal taga meeletut kirjutamisrõõmu. See raamat ei ole selles mõttes sugugi täiuslik, et ta võib-olla unustab ennast mõnel hetkel midagi liiga pikalt kirjeldama, aga see, mismoodi ta tegelased on loodud võib mõnes mõttes võib-olla öelda, et seal uurivad kuritegusid Kalle Blomkvist ja Pipi Pikksukk, sest üks tegelane, kirjanik, kelle nimi on Mikael Blomkvist, keda hüütakse Kalle Blomkvist, yks, mis teda alati vihale. Ja teine tegelane on tüdruk, kelle kuju loomisel tõepoolest, kirjanik ise on öelnud, et ta mõtles, milline võiks olla täiskasvanud Pipi Pikksukk. Sest tegu on tüdrukuga, kellel on erakordsed võimed, aga ka hoopis teistsugune õiglustunne. Kui võib-olla tervel ühiskonnal siis neile, kes, kes tunnevad huvi selle vastu, mis kunagi-Eestilises toimub, tuleb väga huvitav raamat välja, mille nimi on punk Eesti NSVs. Ja selle kohta võib öelda, et selle raamatu autor oli ise keset kogu seda asja, nimelt autor on Tõnu Trubetsky. Sinna juurde tuleb erakordselt vahva pildimaterjal, mis pärineb väga paljudel juhtudel erakogudest pildid, mida pole varem kunagi avaldatud ja lastel ja tahaks selle tulemas Liisas entobeni, valge kaelkirjak. Lugu jutustab 11 aastasest tüdrukust, kes kaotab vanemad ja on sunnitud minema elama oma vanaema juurde Aafrikasse ja siis see, mis temaga seal juhtuma hakkab, kuidas ta vähehaaval omaenda võimeid avastab, kuidas ta kohtub. Võiks öelda isegi maagiliste olenditega, sealhulgas ka valgekaelkirjakuga ja mis sellest kõigest saab, kuidas Peab uued sõbrad ja kohtuka uute vaenlastega. Igatahes raamat on väga haarav ja selles on just niisugust võlu, mis peab olema. Kuidas on kirjastustel raamatute müük läinud, viimasel ajal inimesed üldiselt ostavad vähem, aga osade kaupade hinnad me teame, on ka kõvasti alla läinud. Raamatute puhul aga tõsteti käibemaksu, mida see on kaasa toonud? Kas inimesed jõuavad raamatuid osta? Tähendab, asi ei ole ainult käibemaksu tõstmises, kuna inimesed on hakanud üldse kõike vähem ostma, siis ühelt poolt raamatute käibemaks tõusis, teiselt poolt reaalseid langesid ja kui vaadata praegu, mis hinnad on poodides, on eelkõige just nende kahe teguri koostöös. Praegu on inimesed aasta alguses väga harjunud sellega, et on toimunud raamatute suured allahindlused. Muidugi karta on, et igavesti see nii jääda ei saa sest päikestid iraažide puhul ka paratamatult raamatu omahind peab ikkagi kaetud saama selle hinnaga. Ja ma ei näe küll, et oleks lähemal ajal raamatute hinnalangus. Aga vähemalt ei ole nende hind tõusnud nii tohutu palju, kui karta võiksid käibemaksu tõus kindlasti mõjus, aga, aga sellist noh, ütleme suurt hinnatõusu ei ole küll märganud. No ütleme, et see neli protsenti, mis käibemaks otsa läks, et noh, ega ta ilus ei olnud, aga see ei ole kõige suurem mõjutaja. Et ikkagi see traaži langus on kõige olulisem 600 700 eksemplarini tiraaži puhul on raamatu hind 300 400 krooni, et seal on kirjastaja enda enda otsustada, kas ta teeb seda miinusega või ta tahab sealt natukene saada ka. Aga noh, seda ei saa nagu lubada, et hea kirjanduse väljaandmist lõpetada, kohe kuidagi ei tahaks hakata välja andma mingeid vihikuid. Ja muidugi üks asi, mis kergelt mõjutab ka ikkagi on see, et raamatukogude rahasid vähendatakse raamatukogudes tegelikult osta endale sisse seda kõike, mis nad tahavad ja mida nad vajaksid. Tegelikult need raamatukogudest on kuulda, et neil on meeletud järjekorrad igale raamatule, mis vähegi inimesi huvitab. Raamatukogude komplekteerimisraha vähendamine on tegelikult väga lühinägelik tegu. Et tõesti kirjastused annavad hambad ristis väikeseid roosiga selle raamatu väljalootused, nüüd jõuavad raamatukokku ja siis võib juhtuda, et kui raamatukogud seda ei osta, siis aasta pärast seda raamatut enam ei ole. Kirjastus seda uuesti välja andma ei hakka, et mina küll hoian, hoian pöialt, et see lühinägelikkus Eesti kultuuripoliitikas hakkaks lõppema. Üks kord. Seda enam, et järgmine aasta on lugemisaasta. Räägime mõned uudised ka ära. Tead, ma pean tunnistama, et ma olen nende peotäie eestimaalase seas, kes pole Pariisis käinud, sina targa ja maailma näinud inimesena, kindlasti oled. Noh, ma olen siin õige varsti minemas, kui lennufirmad lõpuks ometi aru saavad, et majanduslangus peaks loogiliselt lennuhinnad alla viima. Aga siiski, kas Pariisil on sinu jaoks oma nägu olemas, aga seda on võimalik sõnadesse panna. No kas sõnadesse seda ma ei tea, aga sõnadesse koos pildiga vist küll. Sel nädalal näitas ETV filmi Pariilsetemm, Pariis ma armastan sind, kogumik lühifilme, kus väga mitmed head režissööride naad, teiste hulgas näiteks vennad, Goenid, Wizeraar, Teppar, töö näitavad Pariisi oma pilgu läbi ja selline Pariisi nägu kildudest koosnev nagu kaleidoskoop. Mulle täitsa meeldib. Aga tundub, et pariislased ise on oma linnas tüdinud. Põhjused on mulle küll täiesti teadmata, aga äkki on selles mingi annus vimma, et Pariis polegi enam maailma rääkimata siis Euroopa keskus. Aga võib-olla pole Pariislastel lihtsalt enam millegi muu peale mõelda? Ja mis ta nüüd siis selle tõdemusega peale hakkavad, kolivad minema vä? Seda mitte, nad on otsustanud hoopis linnale täiesti uue ilme anda. Mõttetalgud käivad täie hooga ja igaüks võib sõna võtta, nõu anda, sest aastaks 2030 kavatsetakse osa linnast radikaalselt ümber teha. Noh näiteks, et need nii-öelda tüütud vanad tänavad ja hooned kaovad ja asemele kerkib midagi sellist, mida saab praegu näha Pariisi arhitektuurimuuseumis. Kuhu on siis kokku kogutud kümnekonna arhitekti ettekujutused linna tulevikuvaadetest. Nii et üsna radikaalne samm. Mis sa arvad, kas neil on ka mõni selline linn, mis uut nägu vajaks või on see ehitusbuumi järel lausa kohatu küsida? Jah, kui sinu sõnu kasutada, siis need Teetud vanad tänavad ja näiteks vanalinna majad võiks muidugi asendada paneelelamutega. Õnneks selliste hullude eest kaitsevad vähemalt vanalinna mõnedki seadused ja eeskirjad. Vahel on piirangutest ka väga palju kasu. Aga Venemaalt niisugune uudis, et Boriss Jeltsin on saanud nüüd postuumselt omanimelise Raamatukogu Peterburis. Raamatukogus on kõikvõimalikku Vene ajalugu puudutavat kirjandust Saaride ajast kuni tänapäevani. Kõik ikka õige ja kontrollitud info ja mingit fašistliku rämpsu pole raamatukogustest sisse lastud. Nagu ütles hoonet avanud president Dmitri Medvedjev, kelle sõnul on Vene riigi üks suuremaid ülesandeid oma ajaloo eest seismine. Venemaa energialaengut oma ajaloohuvide kaitsmisel isa ilmselt võrrelda isegi mitte tunguusi meteoriidi omaga, aga tegelikult on kahju, et nii palju sellest energiast tühikäigul jookseb. Vahel võtab ikka mõtlema, et mis asju maailmas kõik saaks ära tehtud, kui Venemaa samasuguse energiaga näiteks looduse säästmise või inimõiguste eest. Ütleks või Põhja-Korea, kes selle eest, et asja eest teist takka maa-alune tuumaplahvatust tekitada, selle Üleliigse energia näiteks inimkonna hüvanguks kasutaks. Milline arutu raiskamine? Reostusest ma parem üldse ei räägi, aga loodusest seevastu võib rääkida küll. Esmaspäevast algab Eesti esimene roheliste filmide festival. Kokku. Päeval näidatakse Eesti kahe tuntuima režissööri Lennart Meri ja Rein Marani film festivali avapäeval juhatabki filmid sisse Rein Maran. Asi toimub 28.-te Tallinna vanalinna päevade raames ja kuna vanalinna päevad keskenduvad keha ning vaimuharmoonia otsimisele linnaruumi kontekstis ning püüavad leida vastust sellele, milline on üks hästi ja õigesti elatud inimelu siis sai vanalinna päevade põhiteemaks rohelise linnapidu. Just sellepärast on valitud selleaastase roheliste filmide festivali teemaks Eesti loodus ja meie sugulasrahvad ja nende traditsioonid. Seansid toimuvad kinomajas. Aga Tartus ei alga esmaspäeval mitte uus kuum, vaid algab Juumi. Tegemist on Tartu kultuuritehase festivaliga. Järgnevalt avatakse juuni raames Tartu pärmitehases mitu näitust. Toimuvad loengud ja õpitoad, kangatrükki ja lendlehtede trükkimise õpitubadest kuni aktifotoga grafeni ning pärmivabrik kohtub jalgpalliplatsil ka Genialistide klubiga. Detailsemat infot saab juba internetist aadressil Tartu kultuuritehas. Üritusi jätkub veel Tallinnaski. Viiendal juunil toimuva muusikasündmuse kumu öö peaesinejaks on Ameerika hüpnootilist neopsühhedeelia viljelev ansambel Uhudentšips, lisaks teisi piiritaguseid esinejaid kuus kontserti annavad ka Eesti testid, nende hulgas Igor Karsnek ja Tiit Aunaste poolt taaselustatud kes esitab heliplaati, kõik läheb mööda ning samuti oma uut albumit tutvustav Rainer Jancis. Esimest korda avatakse kumu ööl kan näituse uksed, ligi pääseb viienda korruse popkunstinäitusele. Asjade seis. Näituse korrusel seatakse festivali ajaks üles ka Kiva helituba, kus helikunstnik kannab ette otsata ja lõputa Kiltsi ambient projekti teose lörufan Kaksaksaks mulle selline küll üks raske. Ja oma uudistada lõpetame teatega, et maailma üks populaarsemaid tõsielukanaleid National Geographic soovib teha dokumentaalfilmi. Teise maailmasõja ajal Saaremaa rannikuvetes alla kukkunud Saksa lennukist. Aga huvi avaldanud ajakirjanikud pole veel kindlat, kuskohast alla kukkunud ja millist lennukit üldse otsima hakata. Meie jätkame muusikaga. Raamat on suveks juba soovitasime, nüüd soovitame kino ka Tallinnas sõpruses, Tartus Ateena keskuses kestab kuni augusti lõpuni filmiprogramm ainult friikidele alapealkirjaga piirideta armastus, mille filmida valinud sellised asjatundjad nagu režissöörid Andres Maimik ja Kilmi ja Veiko Õunpuu ning filmiajakirjanikud Tristan Priimägi, Andris Feldmanis, Kristiina, David Jants ja Mart Rummo. Lisaks veel ka raadioajakirjanik, Tõnu Karjatse ning Tallinnfilmi meeskond. Mida pikast programmist kindlasti vaadata tasub, seda kuulete kohe. Tiina Savi sõpruse kodulehel on üleskutse vaadata väärtfilme suurelt ekraanilt. Sest kinofilmi vaatamise loomulik paik, kas DVD-d ja ehk ka praeguseks oma vitsad saanud Bayrad Bei sarnaste internetipiraatluse Oaside levik on ka kino külastatavusele mõjunud? Kindlasti mingil määral on, aga ma arvan, et tõeline filmifänn kindlasti eelistab tulla kinno vaadata 35 millimeetri pealt seda filmi. Ma pean tunnistama, et olen isegi väga palju filme teeveedeelt vaadanud ja ja tuleb tunnistada, et ka internetis tõmmanud ja vaadanud, aga seda ei anna ikka mitte mingil moel võrrelda kinoga. Millega siis pruse, Ateena filmi friike sellel suvel kostitavad. Sellel kevadel ja suvel pakume filmisõpradele vaatamiseks siis sarja, mis keskendub peamiselt armastuse teemale, sellisele natuke friikile armastuse teemal, ehk siis piirideta armastusele. Need filmid, mida me näitame, et seal on klassikalisest armastusest kuni obsessiivse, vägivaldse ja Rõud Movini välja. Kas sa saad tuua mõned näited või mõned soovitused, millest kindlasti ei tohiks ilma jääda. Juba esimesel juunil ehk esmaspäeval kell üheksa on üks hästi huvitav film Briti nii-öelda avangardi klassikult Nicolás, Roegilt, tema filme oleme Eestis suurel ekraanil üldse näidatud. Selles mõttes tasub kindlasti kohale tulla. Ja filmi nimi on halb ajastus. Ja see on selline psühholoogiline, kergelt seksuaalse alatooniga põnevusfilm mis on ühtlasi ka väga hea näide selle režissööri Roegi väga omapärasest filmikeelest ja, ja unikaalsust monteerimise oskusest ja ühtlasi ka briti avangardi klassika nagu suurepärane näide. Ja seal mängib selline parem inimene kui noort Garfunkeli kes on teatavasti tuntud muusik. Millised on selleaastase filmiprogrammi kõige äärmuslikumad filmid? Nimbis näitavad seda armastust kõige kummalisemad moel. Üks kummalise mõttes teostest on kindlasti Maicel Powelli film piiluja ka Briti režissöör, see vist peaks meil juulikuus olema. Ja selle filmi peategelane on, on siis tõeliselt selline perversne sarimõrtsukas. Aga, aga see, kuidas teda kujutatakse, või see, kuidas omal ajal filmikeel see filmikunstide tehnika võimaldasid näidata sarimõrvareid, et siis ei olnud ju neid eriefekte ja kõike seda, et see teeb selle filmi kuidagi väga omapäraseks. Tegelikult selle filmi point minu meelest on, on see on midagi nii ootamatut, et seda lihtsalt peab tulema. Et see on geniaalne. Tegemist on gurmaanide valikuga teistele gurmaanidele, sest need, kes nimekirja kui panid, on ju ise väga suured filmiarmastajad. Tõsi, filmivalikut aitasid meil koostada mitmed tuntud Eesti režissöörid, head režissööride, filmikriitikud ja muidu filmisõbrad. Valik käis niimoodi, et me istusime kõik koos laua ümber jäime mõnusasti veini ja sõime pitsat ja arutlesime filmide üle, mida me sooviksime ise suurelt ekraanilt näha. Ja siis tekkis nagu selline pikem nimekiri, mida me siis hiljem Tallinnfilmimeeskonnaga omakorda nagu üle vaatasime, et mis nagu on üldse reaalne sealt kätte saada, sest vanade filmide õiguste koopiate kättesaamine võib vahest on väga keeruline. Ja, ja niimoodi lõpuks see nimekiri paika sai, aga ma ütleks, et see valik on ainult gurmaanidele gurmaanidele. Et kindlasti võib julgelt kinno tulla, iga inimene, kes kaob varem, pole võib-olla väga palju kinos käinud. Need filmid ei ole sellised, et neid ei suudaks nüüd ära vaadata. Noh kõik on oodatud kaks nendest filmidest, mis siin on ka Eestiga natuke seotud. Et siin on üks vene režissööri Valeri ogorootnikkoi film, mille eestikeelne pealkiri on kogemus armu veetluse sonimisest ja selles filmis mängib meie oma Adolf Käis. See võib väga põnev olla, me üritame seda kindlasti ka saada publikuga kohtuma ja vestlema filmis osalemisest. Ja teine film, mis lõpetab selle friigisarja, see aasta 24. augustil on poimid ööl ja selle peaosaline teni lavanti mängis praegu lõpetamisel olevas Püha Tõnu kiusamises ühte väikest osa. Ja üritame kadenilevantis ja augustiks kohale kutsuda, kui nüüd keegi tahab teada, ilmselt peaks minema kinno, kus ta saab selle kohta informatsiooni sõpruse koduleheküljel on tegelikult kõik need kuupäevad olemas. Eriprogrammide all, iga filmi peale klikkides leiab ka need kuupäevad ülesse. Kindlasti tasub jälgida trükireklaami. Meil on alati Eesti Ekspressis, kes on meie meediapartner informatsioone, siis on plakatid ja flaierid linna peal. Ja kinokülastaja võib ka kinost kaasa võtta sellise uhke riigi kataloogid, kus on siis kõikide filmide väikesed arvustused ja programm täies mahus. Aitäh Tiina Savi ja Tallinnas Sõprus ning Tartus Ateena kino ootavad siis kuni augustikuuni kõiki filmisõpru vaatama programmi ainult friikidele mis sellel korral kannab nime piirideta armastus. Ja oligi hooaja viimane kultuurikoja on lõppenud. Teiega olid Riho Lauri Saaria Urve Eslas. Täname kõiki nende kannatlike tundide eest raadio ääres. Ilusat suve ja kohtumiseni sügisel.