Tere hommikust, head raadiokuulajad. Täna on jutusaate külaline Ivo Linna ja tiitliga kohe-kohe kuuekümneseks saav Ivo Linna. On see sinu jaoks nagu selline stress, et kuhu see lööb ikka ette? Tere hommikust kõikidele ja aitäh selle tiitli ei tekitada tegelikult mitte mingisugust stress ja ilmselt kui täitsa tõsiselt rääkida, siis sellepärast, et tervis on olnud töökorras ja kui ihumured ei vaeva, siis, siis ei mina küll ei saa aru, kas ma annan nüüd 60 48 näiteks või 32 ja seal suurt vahet tegelikult ei ole, võib-olla on vahe ainult selles, et mingisugused teistsugused mõtted on peas kui, kui nooremana lihtsalt täna ei, ei vaeva. No kõik sinu ealised Eestis ja sinu põlvkonna inimesed, kes sinu erialaga tegemist on, sellise väikse info infarkti ära käinud. Sul sul oli ka peaaegu üks kartsid vahepeal siin infarkti ennast. Mul oli see süda lõi rütmist väljas, aga aga ma käisin seal arsti juures ja siis pandi igasuguseid voolikuid ja kleebiti, terve keha igasuguseid vidinaid täis ja ma sõtkusensanud jalgrataste, siis nad leidsid, et süda on täiesti rütmist väljas. Et nüüd astuge kabinetti, ettenumber kuus ja võtke riided seljast ära. Me hakkame teile kohe elektrishoki tegema. Ja kui ma seal siis ootasin, siis nad ütlesid. Oi, me mõõdame teid veel korra üle, siis pandi jälle mingisugusest voolikut külgesid. Aga nüüd enam ei ole rütmist väljas, ma ei saanud seda rütmi, seda ehmatas ilmselt tagasi ja, ja, ja ei olegi pärast seda probleemi olnud. Ma neelasin seal mingisuguseid tablette ka, aga aga küllap see oli. Küllap see oli jälle mingisugune selline märg, et sai liiga palju rabeldud ja, ja kuidagi minu puhul on see asi nii, et kui ma ei saa ennast välja magada, ütleme, kui sa teed öist tööd, nagu see meie elukutse on, siis siis peaks nagu saama järgmine päev nii kaua magada, kui, kui jumal juhatab, aga alati seda ei saa ja pärast aga pole häda. No 60 on sul kohe-kohe tulekul, Muhu saar on su hinges viimasel ajal, et no kuidas, kuidas sa ütlesid tegelikult Tallinna kohta päris karmid, ma lugesin su viimaseid intervjuus. Et sa saad taha Tallinnasse tulla ka relva ähvardusel, Tallinn on nii vastik, et ainult kui, kui sa tööd tegema ei peaks, siis saidi astuks üldse üle Tallinnale. Noh, see on ta vanusest ka kinni, sellepärast et kui sa oled seda triangletika tundnud ja näinud ja kogenud terve terve mai tea 40 aastat, siis küllap ta ikka ära väsitab, aga samas ma ütleks Tallinna linna kohta seda, mis ma lugesin, just üks üks päev lehes, Enn Vetemaa kirjutas. See oli haruldaselt heart, Mihkel ja see sobis minu mõtetega hästi, sest et mina mäletan ka Tallinna vanalinna ütleme, 60.-te aastate keskpaigast pihta. See oli erakordselt inimsõbralik kant, väikesed poekesed, inimesed elasid seal, tatsasin ringi, autosid oli vähe, müra, kära oli vähe. See oli, see oli selline koht, kus ma, ma kujutasin vaimusilmas ette, et kui ma tahaks kusagil elada, siis ma tahaks kusagil vanalinna pööningul elada pööningukorteris. See tunne kadus ära. Aastatega on kadunud sellepärast et Tallinna vanalinn ei ole enam inimsõbralik seal turistidele orienteeritud niukene Disneyland. Et seal tegelikult elu seal ei ole ja, ja see, see paistab silma ja ma ei taha selles linnas enam lihtsalt sellepärast olla. Et ta ei ole. Ta ei ole enam see, kus ma tahaksin minna väikesesse poodi nuusutama seda saia lõhna, eks ole. See kõlab küll võib-olla tobedalt ja kes meist ei armastaks nostalgitseda, aga aga Tallinna vanalinn ei ole tõesti, ta on turismiatraktsioon ja. Kõige hullem koht on muretseda vanalinnas pööningukorter, kus joomine käib ööpäevaringselt. Eriti. Just just eriti ringselt, sest et ma mäletan neid mingisuguseid suveöid, kus sai jalutatud ütleme siis armastatud neiuga mööda Tallinna vanalinna tänavaid. See oli see lõhnade ja, ja ütleme, looduse häälte selline kaskaad, linnud laulsid, puud õitsesid, lõhnasid ja see, see on kuidagi täielik vaikus, keegi liikunud, äärmisel juhul mõni miilitsale. Mis see on, mis Muhu saarele, nii et kui sa saad kasvõi tund aega rohkem Muhu saarele minna, siis sa pead autosse istuma, sõitma hakkama, mis, mis see on, mis sinna veab? Poolt on see selline saarlase mingisugune tobe jonn, et kuna ma olen Saaremaal sündinud, eks ole kasvanud siis siis just ma tunnen ennast kuidagi saare mälest, noh see on kindlasti sisendatud tunne ja, ja kui mul oleks võib-olla tekkinud kuskil seitsmekümnendatel aastatel suvekodu näiteks Rõngu kanti või, või Võõpsu lähedale, siis Aleks küllap armunud sellesse loodusesse, nendesse inimestesse, aga juhtus niimoodi, et nüüd siis viimane Lelle neljandik minu elust ma olen elanud Muhus ja on ei tea, iga inimene vajab sellist kindlustunnet ja, ja see muhu sisendab minule kindluse tunne, et seal on kõik on rahulik, ma tean neid inimesi, ma tean, et nad on väga head inimesed. Ja, ja suur tänu, et nad on mind kuidagi oma hõlma alla võtnud, selles mõttes uustulnukat ei võeta niiväga kiiresti omaks igal pool ja see võttis ka aega, aga kuidagi kuidagi rahuna ja Muhu saarel on hea ja loosung väljeldav tänapäevase nimega siis slõugan, mis mahusa slõugan on see, et Muhu saar, kus aeg puhkab ja seal kuidagi ajataju kaob ära. No ma tõusen hommikul, võib-olla mõnikord pool seitse, mõnikord kell pool 12, päev on ikka pikk, koguaeg on pikk päev, ma ei tea. Ei, mulle meeldib seal on seal kuidagi värske, värske on seal ja rahulik. No ma lugesin, et saad teinud oma ateljees väga, see on väga kummaline, ma kujutan ette, kuidas saab pudeliklaasikilde kokku vitraaže teed, see võib päris selline huvitav piltidega Ivo Linna väikese näputööga tegeleda. Et noh, see, see oli mul tegelikult niisugune noorepõlve unistus, sest et mulle väga meeldis, et ma ei ole usklik inimene, aga, aga mulle meeldib kirikutes käia küll sellepärast, et vaadata neid uhkeid vitraaže. Ja, ja ma olen, ma tundsin seda tunnet, et ma tahaks proovida teha ja ja noh, ma olen nii väga vähe seda teinud siiski siiamaani. Aga ma proovin edasi ja see on, see on jälle selline asi, et kui sa oled kogu aeg ninapidi näiteks pillimeestega koos elad sedasama elu rutiin, olgugi meeldib mõnikord tüütab ära, siis sa tahad midagi muud teha, siis sa tahad proovida oma kätt millegi muu küljes ja, ja minu jaoks on see on suur suurleidja ja ükskõik, mis sellest asjast välja tuleb. Ma ei, ma ei saa ju öelda, et ma olen suur kunstnik ja mul on oma kontseptsioon. Aga sa saad väikse butiigi, saaks küll, avaldas Ivo Linna vitraaže. Meie ja müükiva ei müüa, jumala pärast? Ei saaks küll, ma olen sõpradele teinud niukseid väikseid kingitusi ja, ja kuule, see on tunduvalt mõnusam, kui tuulata kuskil Viru keskuses otsida. Madalale nüüd kingin, ma saan aru, et see on ühelt poolt selline meeleolud ei sobi sinu jaoks, aga teiselt poolt ka täitsa tõsiseltvõetav maalid, katsed täpselt ikka välja tulema, kas sa muidu ei teeks? Nad ta kuskilt otsast võib-olla tulebki välja, jah. Aga, aga see on, see on mingisugune selline katsetamise värk. No ma ükskord mõtlesin, et et kas ma näiteks sana hakkama linnupuulinnu pesakasti valmis tegema, ma arvan, sa saad hakkama, sellega. Ma hakkasin täiesti meenutama, kas ma koolis tööõpetuse tunnis olengi siukseid asju teinud, võib-olla polegi? Ma leiutasin, et ma tegin, ma tegin jällegi sõpradele kingituseks ka. Ja sa pead, sa pead saama mingisugused sellised tunded. Kuule, ma tahan seda teha ja, ja võib-olla mingit asja tehes sa saad aru, et sa oled ikka täielik äpu ja sa ei saa sellega hakkama siis vannud natuke aega, võtad midagi muud, aga. Ma ei tea, see on hea, hea väljund, et et mu kuidagi mulle meeldib vaikuses olla ja siis, kui sa seal selle klaasiga seal krõbistada teed. Kuidagi mingisugused mõtted tulevad pähe ja tüüpiliselt need mõtted on niisugused helged. Ma ise tegin kaugus kolm-neli aastat tagasi oma sõbraga linnupesakasti, ma sain ka selle valmis, aga siiamaani kaks ühtegi lindu ei tule. Ma ei tea, mis, mis asjaoludel need sinna sisse ei tule sulle, linnud sees, seal on sees ja, aga, aga sa tead seda, mis linnuse, mille teed või. Kuldnokapuuri ja aga, aga seal pidigi olema selline asi, ma ei tea ka, võib-olla Fred Jüssi oskab sellest pikemalt rääkida. Et miks nad näiteks mõne pesakasti võtavad kohe omaks ja, ja mul oli ka üks üks tihastele mõeldud pesakast, mis seisis, ma ei tea, üks, viis aastat täiesti tühi, ma käisin seal umbes näpuga meelitama, kas sa ikka oled. Aga, ja nüüd on sees. Ma ei tea, kas ta peab siis ennem seal kuidagi mädaneva pooleldi ära, aga samas tulid nad mulle täiesti tuttuute ka, niiet et sul on õnne rohkem pesa pesaga, on jah. Kuule nendele seal muidugi rahulik ka, sellepärast et nii palju kui meie seal liigume, siis nad, nad on ilmselt harjunud sellega ja seal suurt kära müra ümber poole, nad teavad, et miski neid ei ohusta ja ja mõni hulkuv kass sealt läbi jookseb, aga, aga noh, see see ka neid ei sega. Ju nad tunnevad ennast turvaliselt. No me kuulame vahepeal muusikat. Jätkame jutusaadete jutusaate külaline on täna Ivo Linna, ma saan aru, et see muhu elu vaikselt tööd mingit ei nõua, et muru on vaja niita selliseid asju või pead sa nii-öelda kelluga väljamine midagi ehitama, midagi valmistama nagu pidev töökoht või pigem pigem puhkuse koht. Sellest on saanud nüüd rohkem puhkuse koht kui, kui töökoht, aga ta oli väga suur töökoht, sellepärast et vanad, tead, nad olid küll päris heas seisus siis, kui mina sinna läksin, aga katused oli vaja vahetada, noh, ütleme siis nii-öelda sanitaarremont teha ja eks ta on ikka ligadi-logadi, oli seal olnud, oli, tähendab, ta oli tühjalt seisnud seal. Ja teine asi on muidugi see, et, et see puhkuse momente on seal ka kummaline, no ma ei, ma ei saaks või oleks füüsiliselt võimeline võtma mingit lamamistooli ja viskuma sinna peale. See käib mul üle igasuguste jõudude. Sellepärast et ma ma tahaks siis midagi teha ja siis muidugi hakkad mõtlema välja, ahaa, sealt on, ütleme, kiviaed on varisenud, sealt on mingit võsa vaja natuke maha võtta. Neid oleks ka vaja saagida teha, ma ei tea. Siis hakkad toimetama seal. Ja mulle see väga meeldib, noh, saad, tatsab seal ringi, mingit erilist ideed ei ole ju eesmärki, aga aga, aga siis tegeled asjaga, et praegu on väga mõnusaks muutunud, aga seal oli muidugi. Kujuta ette, kui sa avastad, et rehe all on, on hea küll, loomad on seal saanud, jääb õhku ja igast jama seal kõik kohad täis. Ja siis sa mõtled, et kui sa selle põgusalt välja saad, et sa oled juba juba nagu pääsenud, siis tuleb sealt veel ütleme viis, kuus veoauto koormatäit ladestunud sellest lambasõnnik. Ja seal peaks panema pommi või suured saevad. Ja, aga sa pead selle ära tegema, aga need olid niuksed tööd, mida ei soovitaks kellelegi, aga, aga sai tehtud ja pärast on hea tunne. Muidugi, aga kui sa vaatad seda asja seal? Rahuldus tehtud tööst jah, täpselt, oled seal üksi või Imbia Imbi on kaasa, on ta kogu aeg seal või aeg-ajalt? Meil on, meil on selline kummaline abielu. Küllap see stiil on väga värskendav, sellepärast et mina katsun olla nädala alguse poolelt seal ja siis, kui naisuke seal lõpeb reedel töö, siis ta siis ta kimab sinna muhusse ja tuleb sealt esmaspäeval tööle, nii et meie, meie niukene pidulikum kohtumise päev on tavaliselt pühapäev. Aga noh, nii hull see muidugi pole, aga, aga jah, ta alguses nagu see oli ka minu jaoks võõras see kodu, eks ole. Ja, ja selline läks ikka läks sinna üks pool aastat aasta aega, enne kui ma hakkasin harjuma üldse, kus miski asi on ja ja külla pildil võttis see aega rohkemgi, et kuidas ikka talveööl ärkad üles, oled üksinda seal ja pead minema. Vanasti meil oli ainuke võimalus oli siis välivälikempsu minna. Mis sa seal ikka läheb, 25 kraadi külma ja kottida. Pime ja kollid liiguvad. Aga nüüd meil on vesi majas ja, ja ilmselt tänu sellele see, see elukvaliteet muutus ja ja meil kuidagi sai sellest sellest Muhuste kodu number üks, nii et sa sõuad talv otsa ka praamile tagasi. Hea täiesti. Kusjuures pelgavad seda praami sõitnud issand jumala õudsed järjekorrad ja kuidas me üldse saame, seal on mingi oma nipp. Mul on praegu selline nipet, sõidan Virtsu sadamasse, jalutan ravile ja, ja mul minu vana autokene ootab mind Kuivastu sadamas, nippe on kaks autot. Aga teine asi on see, et see praamisõit on vähemalt minu jaoks eriline rituaal. Võtad seal mingisuguse kohvikese, vaatad aknast välja, kuidas lained mühavad ja, ja vot see ongi see tunne, et kõik see muu jama, stress ja ja kõik, see muu jääb mere taha ja sa sõidad. Nii et võiks öelda nagu muinasjutus mu ees olgu valguse taga pimedusse ja lähen. Kaika Laine on öelnud, et kõige rohkem energiat kogul kogub inimene just ei kuskilt mujalt kui v pealt ja kindlakindel see. Muu saar pakub sulle ka mingisugust tööd teha selles mõttes muu saar mõnikord esinenud mõne kontserdi andnud. Ja olen seal, on, seal on mitu-mitu, sellist kontserdipaika ja ütleme peo pidamise paika, neid võib-olla ennekõike avati meil vanas meiereis paar-kolm aastat tagasi, suurepärane Muhu restoran näiteks. Ja rahvast seal käib ja, ja ma annan sulle üsna mitu korda esinenud ja ja nüüd noh, toidu süüa ei tahaks küll ära sõnuda, aga võib-olla esmakordselt siis võimalus esineda sellel Villu Veski korraldataval džässifestivalil Juu jääb koos Tafenau ja kannaagana Ainiga ja, ja võib-olla siis traditsiooniline küüni kontsert augustis on ka sellel aastal nagu minu minu teha. Aga Muhus on see see asi. Et mulle väga meeldib ja nüüd, kus ma olen seal 15 aastat olnud Ma tean kõiki neid inimesi, kes, kes mind kuulavad, olemas ja, ja see on kuidagi väga armas tunne. Kõik nädalaks nagu lähedased sõbrad, et sellepärast seal Muhus on kuidagi eriline eriline esineda. No sa pole, kas sa oled tööl käidud ka mõne päeva oma elus niimoodi ametlikku tööle, et hommikul tõused, üheksandast läheb tööle, kuigi laulmine on töö, muidugi ma saan saama minu töö. Mis mul on siiamaani alles algab sissekandega. Kingissepa mehhaniseeritud ehituskolonni abitööline segasime segu, ehitasime vallalasse kuivatit ja nii edasi ja siis ma olen töötanud tegelikult minu elu oli selline esimene tõsine töökoht oligi Eesti Raadio. Ja tänu tuntud sotsioloogile Andrus Saarele, kes tollal töötas siin. Kohtusime juhuslikult, ma olin tulnud sõjaväest, ta küsis, et mis sa teed ja ma ütlesin, et ma ei tea mitte midagi, et otsin tööd ja ja see oli saatuslik kohtumine. Aga ma tean, et rameeto toimetuses on mingisuguse toimetaja, administraatori kohta on vaba. Ja, ja prauhti, esimesest jaanuarist 72 olin ma siis rameeto toimetaja administraator ja suuremat vedamist ma ei osanud, ei osanud üldse ette kujutada, sattuda kampa. Palun väga, Vello Mikk, Toivo Tootsen, Peeter Hein ja Priit Aimla. See oli elukool. Ma olin siin küll üsna lühikest aega mingi aastakese. Aga need toimetuse inimesed, Milvi Juske ja Mari Tuulik ja kes seal kõik olid? Siis siis see, see nagu oli olivat see koogivorm, kuhu monument pisteti ja siis ahju oma loomingulisest, kõrg ja ka isegi absoluutselt. Ja see, see oli uskumatu, kõik nad olid siinsamas vanas raadiomajas, väikeses toas, esimesel korrusel, see tuba on ka nii väike, aga aga noh, praeguses samal ajal samas kohas, kus ma praegu olen, ma just ja millist, millist vaimuse tuba? Ma usun, et need seinad mäletavad seda veel siiamaani. No praegu oled sa kõigelt raadios tööl, memoturniiri? No ma olen. Nojah, see, see pakkumine oli hea, aga ma, ma olen selles mõttes ma olen õnnelik, et sellest arenes välja nüüd viis aastat tagasi Miniturniir. Ja see miniturniiri õieti on, on väga tore asi, sellepärast et noh, ma, ma loodan väga, et mul on õnnestunud neid, et mõningaid väga kidakeelselt tena tunduva seltskondi natuke rääkima panna ja ja tore on eriti maalt tulnud lapsed, no nad on teistsugused, nad on tagasihoidlikumad, nad on viisakamad võib-olla, või sellised vaoshoitumad. Ja kui need siis avanevad kuidagi, et see, siis ma lahkun, alatasid salvestustelt kuidagi suure sümpaatia tundega. Tore töö on see, kuidas sa ise selle mälu mängundus juurde sattusid. Ikka tänu tänu Meie leivaisale Eesti raadiole, kui kuuekümnendatel hakkasid need raadiomälumängud pihta ja muidugi hiljem siis Nemo turniir juba ikka selle klassikalise koosseisuga osta tagur Agu Aarna, Tanel Moora, heita üles Hardi tiiduse, Ivari. Siis siis me kuulasime ikka pööraselt näide, püüdsime siis kaasa leiutada ja jooksime kusagile entsüklopeedia riiuli juurde tutvuma Saksa ennem, kui need põhiseltsimehed siin ära arvavad. Ja kuidagi kuuekümnendatel üldse 50.-te lõpus ka ikka siis koolides olid mingisugused klassiõhtud ja asjad kohustuslik element oli viktoriin, noh, kas tahad või ei taha, siis sai selle eest auhindu, ma olen isegi saanud ühe Kuuba teemalise raamatu, üks kord võitsin. Ja, ja, ja see oli kuidagi põnev ja laste sünnipäevad olid sellised kohad, kus siis tehti mingisuguseid mõistatamise mänge ja ma ei tea, lihtsalt lihtsalt sobib, aga ma ei ole muidugi selles mõttes mingisugune selline mälumängur, nagu on siin härrad Nurnaja Salis näiteks, kes tegelevad väga süstemaatiliselt ja ongi vea, noh nendele sobib. Minul on üks virr-varr ja suur, rosollasin kahe kõrva vahel midagi meelde jäänud. Ja, ja siis jälle unud ära ka ja, ja niukene puru on sul hea mälu, põhimõttelise jaotuse asjad kergesti mööda minu mälu on, on kummaline, kui, kui meie hea kolleeg näiteks Jaan Elgule võib iga küsimuse peale vastata, kui ma küsin, et kuule, kas sa selle laulu sõnu mäletad, kas ta hakkab kohe seda laulma ükskõik kes seda laulnud, kas Klaara koter või, või eriklassi, eks ole. Aga mina võin õppida ka päris pikka laulu teksti ütleme, viie minutiga pähe ja, ja, ja laulan selle ära ja muidugi see on täiesti mehaaniline värk. Ja nädala aja pärast ma ei mäleta sellest suurt midagi. Aga kummaline on see, et kui näiteks sedasama laul on vaja laulda, ütleme 15 aastat hiljem ma võtan selle teksti sahtlist, otsin üles. Ta jääb väga kergesti pähe. Nii et jah, see mälu kuidagi valida. Kui ma ei laula oma oma mingeid laule, ikka ei laula, siis tule meelde ka Elgula teab neid peast. Mulle sellest. Heitsid veel korrale ja kus see, kui ma küsiksin su käest siin biitlite kõikide liikmete sünni ja surmaaastat, kellele mõlemad pakkuda on, neid teaksite? Ja ei neid, ma tean jah, need meil ongi, järgmisel aastal on kui, kui vana Essukene juhatab siis Ringo Starr saab 70, lenn ongi, oleks saanud järgmisel aastal 70. Ja Paul McCartney saab sündinud 42, Harrison 43, nii et kõik on ja, ja noh, see oli nii suur armastus, et, et omal ajal ma mäletan, kui oli sellised tikukarbist suuremad närimiskummipakid ja seal oli siis külalisel Kuu lennupilte ja siis oli terve sari biitleid. Praegu kuidagi me saime nüüd endale hankida ja siis oli üks pilsipilt oli seal ja taga oli kõik juuste värvid ja pikkused tollides ja sentimeetrites ja nii edasi. Siis me õppisime kõik need pähe, sest see oli ju tähtis teada, kui pikk on John Lennon. Absoluutselt ilma selleta saabki nagu elada. Ja praegu ikka mänguse biitli biitli asi on seal nagu kuskil varjul, kogu aeg olemas? Jah, on küll, jah, ja kuskil kumab läbi. Sest et praegu näiteks on selline asi, et ega neid ütleme pildi peale ei olegi nii väga palju võetud, on igasuguseid igasugused sellised põlve otsa kaameraga võetud asju ja kontserte, televisiooni esinemisi, neid on kümneid kordi reprodutseeritud, eks ole, igasuguste DVD-de peal ja videokassettidega. Ja ma julgeks öelda, et mul on, põhimõtteliselt on nagu need olemas kõik aga kui see tuleb, seesama vana vana jamadeleb uue kaanepildiga. Ja uue pealkirjaga seal vaja aastad, et ja nii ma neid korjanud ja püha müristus, endal 14 paati nendel õnnestus välja anda. Aga mul on neid plaate kuus, Sadala ja, ja vot siis niimodi käid ja ostad ja siis see on ilmselge, et sa ei jõua neid kuulata. Ei, ma ikka korra kuulen, aga, aga kuule täpselt sama mingisugune persi plaat, kui see on välja antud, on Inglismaal väga tore. Aga ma sain kingituse, sain originaal ameeri ka esimesel ilmumisjärgsel nädalal ostetud vinüüli, siis sellest mono. Kogu noorus tuli meelde, et ja, ja siis kui sa saad mingi plaadi, mis on antud välja näiteks ütleme, Lõuna-Koreas, Argentiinas või, ja kõik kõik kiri on, ütleme jaapani keeles peale ikka ostad, noh, see on natuke kollektsionääri. Sa oled kirglik reisija, ka seal Maega käidi reisimas ka just sel aastal on kuskil, siin oli väga tore. Olid väga tore reis oli, juba, käisime Šotimaal Edinburghi linnas ja ja kellel see võimalus on, siis ma väga soovitakse, Edinburghi on haruldaselt ilus kodune ta ei ole väga suur talit ainult masendava kiirusega. Seal on kuidagi tekkis sümpaatne tunne koguse Šotimaa ümbrus ka seal. Aga sügisel nähtavasti on üks reis Toskaana maale Itaaliasse. Ja küllap küllap seda reisiahnust oleks palju selles mõttes, et no neid kohti, mida kirjanduse ja televisiooni vahendusel oled nagu ihaldama hakanud, neid on palju, na küll küll tahaks käia kuskil Ladina-Ameerikas, kes ja, ja Kambodža džunglites ja ma ei tea, kus veel, aga. Pigem ma kujutan ette, et pigem kirik või palmipuu. No. Ja ma, ma olen, ma olen siiski, jah, üldiselt igasse kirikusse riivamisi sellest kultuurihuvist kuidagi puudutatud jah, et et mis sa seal näiteks me tegime väga toreda reisi Kreekasse mõned aastad tagasi, kus me siis laenutasime auto ja sõitsime ringi ja ainult nii saabki, et sa vaatad selle antiikkultuuri punktid ära, sõidad ringi, vaatad natuke teatmeteoste, kui sa ikka seal oli pealinnas seisad Zeusi templi varemete vahel. See tunne on miskit muud moodi ja väga-väga palju abi on andnud meile kahel Prantsusmaa reisil meie ühine tuttav Lauri Leesi kes kellele siinkohal tänu sellepärast, et, et mina, mina kardan seda inimest. Sest kui ta ikka sulle vaatab otsa ja ta on teinud terve suure eeltöö ära ja kaardi peal on kõik värviliste pliiatsitega ümber kriipsutatud, eks ole. Ja sa ei ole käinud ja siis ta vaatab sulle otsa. Nii. Ja kui sa sinna ei lähe, siis sa oled mölakas. No ma lähen sinna, ma tean, sest et kui ma ei läheks, siis ma olekski mölakas, nähtavasti. Lauri Leesiga on tegelikult ta lapsepõlves arvata, et mõlemad Saaremaalt pärit jah. Meie tutvus algas tõesti väga-väga ammu ja ma väga hindan seda inimest, sellepärast et sellel ajal, kui me käisime koos teatud lühikest aega Tartu Ülikoolis siis ainukeseks meelelahutuseks ühiselamus oli seina, eks ole, mis mängis, ma ei tea, mida. Ja julgen siinkohal veel öelda, et kui keegi üldse võtab šveiki näiteks lugeda siis kõigepealt mingi koolaku, kuidas teeb seda Lauri Leesi ja vaevus olnut ja need inimesed teataksid Zweigi kohe sinnapaika. Aga Lauri luges seda meile hilistel õhtutundidel ühiselamu toas ette, nii et me olime naerustest täiesti kõveras. Ja see on, see on üks väga kaunis mälestus. Nojah, ülikool jäi sul kahe aasta pikkuseks, aga muusika tuli peale ja sellest samast muusikast me nägime ka enne seda, kui me oleme sedasama muusikat kuulanud. Jätkame juttu saadet ja Ivo Linna on külas. Kumb kumb, kumb sinu puhul olulisemad, et miks inimesed sind rohkem armastavad, kas tänu sellele, et sa oled selline soe ja muhe, heatahtlike huumorimeelne inimene või tänu tänu ohutav paksuke. Või tänu sellele tänu sinu selline loominguline muusikale kumb kumb on nagu suurem? Noh, vaata mina ei ole käinud kunagi rind ees mööda ilma ringi, et milline suur looja ja kunstnik ma olen. Sest et minu jaoks on see suurte suurte tegijate, et seltskond on kusagil väga kõrgel, väga kaugel. Ma olen suhteliselt tavaline inimene, võib-olla ma samastun kellegagi ja, ja võib-olla sellepärast inimesed on suhtunud minusse hästi ja puha. Et ma ei, ma ei kuule, kui ma tegin esimesed lood lintide testi, televisiooni stuudiosse, ma kujutasin ette, et Tom Johnson võiks endale kuuli pähe lasta, sest ma olen tast 1000 korda parem. See selgus üsna kiiresti, et meil ei ole tast parem. Ja, ja mul on niisugune suhtumine, et tõelised tegijad on ikka väga-väga tugevalt, et ma ei, ma ei olek. Samas on nagu rõõmus lugeda sedasama interneti uudis saad ka kommenteerinud, et kõige müüdumat piletid on laulupeo omad ja sellele järgneb kohe yht 60 juubelituur. No see on tore. Tore, sellepärast et praegu mina ei taha küll sellest majanduslangusest siin hakatele alisema, aga küllap inimesed loevad raha minnes ka kultuuriüritustele ja, ja selle üle. Mul on tõesti hea meel, ma ei uskunud, et see nii et nüüd nii hästi läheb. Nii palju, kui me proovime pakkuda pakkuda iganes seda, mida oskamine. No mida te teete, Ma vaatasin internetis või suisa küsitlus, et missugust Ivo Linna tuntud hitti tahate kõige rohkem kuulata, inimesed saavad valida ise kolm laulu välja, sinna, et mis, mis enda esikolmik su loomingust oleks või no mitte. Esikolmik ütleme kolm tükki, mida saab, mille poolt sa ise tahad, hääletaks? Kuidagi on kujunenud niimoodi, et Mulle meeldib väga-väga ise laulda Euroc hotelligest Vanorkenud rolle ja eksmöllu muusikat teha aga siis on kuidagi niimoodi kujunenud, et need, minu kõige lemmikumad on. On mingisugused sellised. Kuidagi nutused, ballaadikesed, et laula mu laulu helisev hääl ja ja ma ei tea, miks ilmselt see lugu on tänu leelo tungla erakordselt heale tekstile ja teine asi on see, et mõnda lugu on lihtsalt hea laulda. Ja mõnda lugu ei ole ja laulda, mõni sobib kuidagi minu minu kurguga paremini ja, ja, ja millegipärast ja võib-olla järgselt mahedamad ja ja aeglasemad lood. Kuidagi on läinud paremini peale. Aga ma nüüd oskaks siin mingit järjekorda panna, seda. See oleneb väga palju meeleolust, et ja publikust kaaslast, et kui, kui on selline hea saal ja kõlab hästi ja publik kuidagi võtab vungi sisse ja siis siis on meil tavaliselt nii, et viimane tantsumuusikatund, kus me peaksime vanad rondid oleme juba täiesti läbi omadega. Siis siis hakkama keevitama, oh pale, poisid, tead et see kuidagi jah sõltub, aga ma masinat. See on päris raske töö, sellepärast naeratava näoga, ütleme kui sul aastas on headel aegadel ma üle 365 kontserdi liialdusega öeldud, aga kui need pidevalt on iga nädal mitu sellist esinemist jälle Marima, Riia kikilips ja nii edasi ja nii edasi, et selle juures sellist häppi nägu teha, aga see ei olnud väga kerge, töö ka ei ole. Õudselt naudib selle esitamisest, sa jälle saad. Ega iga kord ei naudigi, ega iga kord ei naudi ka, jah, ikka ta ta mõnikord väsitab ja ja mõni mäng on kuidagi ongi niisugune, et ma ei tea, mingisugune faktor väsitab sind lihtsalt ära või on seal mingid magnettormid või, või mingid veesooned. Aga, aga üldiselt selle asjaga harjub ära, tead, ja ja kui on ümber, on näiteks selline seltskond nagu, nagu on rock hotell siis neelame oma karid ära hööveldanud, kõik, kõik on nagu selles mõttes sile ja siiski nagu slaavlased ütlevad. Jaa, väikest pull ikka lava peal saada vaiksel naljakesed ja, ja, ja omavahelised, niisugused sõna mängukesed ja kuidagi see aitab. Ja ei tea, see on ikkagi rahulikult läinud ja, ja ma ei tahaks küll öelda, et elusana tuimaks läinud mind ei ole veel. Aga, aga jah, harjub ära kuule, ega siis kõigega harjunud. On seal lihtsam või raskem töö kui tavaline tavaline töö, kui, kui sa see abitööline Ükskord meid viidi Kohtla järvel kaevandusmuuseumisse ronisime maa alla ja, ja seal oli kõik tööta töötavad aparaadid ja näidata, kuidas see asi seal käib ja ja siis ma mõtlesin, oi-oi. Minu töö vist on ikka kergem, kui, kui seal oleks terve kaks vahetust järjest seal põlevkivi kaevandada. Küllap see on suhteline, mõnikord on niimoodi, et et ma, ma vabisen üle üle kere ja, ja olen nii läbi ja, ja siis kui koduuks läheb selja taga kinni ja siis ma nagu ei ole, ei ole, ei ole kerge artisti elu. Aga see on jälle kuidas, noh. Mõnikord on ta raske töö ja, ja mina ei teagi, millest, millest see oleneb ja vaja oleks ka öelda seda, et mis, mis sul viga, drilla la ja raha tuleb? No nii lihtne see ka pole, nii et tõde on seal kuskil kuskil vahepeal. Kuidas, mis suhted sul rahaga üldse on, oled sa sinna koguja või laristaja või mis sa teed oma rahaga? Kõige meelsamini? Kõige meelsamini ma kulutan seda raha, kuskohas? No reisidel viimastel aastatel on ikka see reisimine võtab võib-olla kõige rohkem seda raha, mis sa siin kokku teenid. Sellepärast et. Mul on meeles need ajad, kui, kui õnnetu nõukogude kultuuridelegatsiooni liikmena sulle antakse Soomes 100 marka ja sa pead tooma kogu suguseltsi sukapükse ja coca-colat ja banaan, eks ole. Jookseb tila poodi, kust saaks odavamalt, eks ole, kas või kaks marka odavamalt. Siis veedan võimalus oli ikkagi minna ja süüa näiteks seda, mida ta, mida sa tahad ja vaadata, et neid muuseume ja külastada neid kontserte, mis sa tahad. Et see on nagu see raha laristamise kohta, aga, aga teine ja täiesti otsene auk on, on see Muhu kodu. Sest et ma olen seda kuskil ennem ka öelnud, et see, see talu on peaaegu 300 aastat vana, eks ole. Ja kui mina sellesse suhtuksin halvasti, siis ma oleks tõenäoliselt malakas, eks ole. Mina proovin selle ajaga, mis minule antud anda sellele talule omalt poolt kõik see investeering. Sest et muidu nõudmised on väiksed, noh ma ei, tõesti, ma ei suuda iga kalavahelisi raha raisata mingite 10000 kroonist veider ja peale seda ma ei tee. See pole minu stiil, aga armaani T-särk jalas ei ole. Et, et jah, selliste asjade peale raha ei kuluta. Ma arvan, et ma olen suhteliselt vähenõudlik inimene, aga, aga jah, kodu ja kodu ja reisid. No ma ei tahaks, järgmise teema on väga pikalt peatuda, aga siiski ma pisut pean. Homme on Reet linnale 60 65, palju õnne. Lähed sa kohe kohale ka lauljatele suupilliga ühe lauluga. Tee seda, esiteks ma olen Muhus ja, ja, ja aga ei loomulikult ma soovin teile palju õnne ja vastupidamist ja, ja mis seal muud. Kui palju sa oma lastega suhtleb, läbi käib, kui paljud lapsed seal muuskülasem? Nad ikka käivad, mitte nüüd küll iga nädal, aga, aga aga peale keerulisi elu pöördeid siis ma ütleks, julgeksin öelda, et meie sõprus taastus kuidagi päris päris hästi ja päris kiiresti ja ja lapsed on mul täiskasvanud inimesed, nii et et meie suhted on pigem sellised sõbrasuhted, mitte nüüd, et üks on ta keelav käskiv ja Vaitava lapsevanem, eks ole, ja teised peavad siis kõrvad Ludustasinud kuulama ja tegema nii nagu isada. Ja see on pigem selline mõnus, mõnus sõbrasuhe, veereb kuidagi lahedalt. No kui sa oma muusikukarjäärile nüüd edasi vaadet, mis, mis siid Paistavad no mis seal paistan, vaatad praegu Uno Loop, eks on juba peaaegu 100 kolmekümneaastane. Ja näeb 90 aastat noorem välja, kui on, ja ja, ja olime temaga Pärnus ühel kontserdil koos ja ja ainuke, mille üle tema virises, kui me istusime garderoobis tas no näed, selle asemel, et ma saaksin kodus midagi teha, ma pean siin kokutama, eks ole, ta väsis sellest istumisest ära pigem. Jaa, vot kui kui saatus annaks, siis mina võtaks sellistest inimestest Eri Klas, vanad tõsised tegijad ja prooviks ka ikkagi jääda selle laine peale. Vaevalt et nüüd mingisuguseid tohutuid muudatusi minu minu muusikas toimub, aga aga siin on huvitavaid mõtteid. On ja nii palju, kui täitsa, kui sulle pakutakse mingisuguseid uusi väljakutseid, miks mittena võib ju proovida ja endal värskem ja küllap me sinnapoole siis pürgin, Supernovaga Platakse, see peaks nüüd ilmuma kohe kohe, see on juba välja, see on väljas, see on väljas ja, ja noh, see on niisugune. Ma arvan, et Ivo Linna oleks võinud sellist muusikat teha 68. aastal oleks olnud väga hea. Ja see minu jaoks on see väga värskendav kogemus igal juhul. No 12. juunil on sul tegelikult sünnipäeva õige päev Kuressaares lossihoovis on kontsert, inimesed tulevad sind kuulama, taotlesid õnnitlemisel, sünnipäevaks peaks kinkimate paljud tulevad mingit kingitust teha, aga sa saad nüüd öelda, mis seal puud on triikraud, ja sa saad 96 triikrauda. Ilus ilm, ainuke soov, sellepärast et, et me kunagi 10 aastat tagasi tegime täpselt samal õigel päeval, nagu selle 50. juubelikontserdi siis oli, see oli lihtsalt haruldane, seal oli, ma ei tea, 27 kraadi sooja, päike paistis ja ilus ilm oleks see soov, sellepärast et et ma mõtlesin kuidagi viilida sellest asjast kõrvale, et nad üldse arutlenud ka oma meestega nagu, et kas teha midagi. Aga kui see pakkumine tuli, et teha siis ma mõtlesin, et kus siis veel, kui mitte kodulinnas. Mina olen selle Kuressaare heaks nii vähe teinud, et olgu siis väike kontsert selleks selleks käppade longu laskmiseks ja, ja ma usun, et see on tore üritusel. Mis looga siis algab kontserttuur ka, mis seitsmeteistkümnendast 26. juulini. Avalugu on. Minu meelest täiesti geniaalne Tõnu Aare ja Ott Arder laul. Aeg ei peatu. Ja siis, kui ott selle teksti kirjutas aasta oli 77. Ei saanud sellest tekstist mitte sotiga aru, mis seal on, aeg ei peatu, ärgu peatuma. Mis see minu asi on, eks ole. Aga nüüd, kui sa laulad, Riduvad, ja kui sa peatud hetkeks ja seisatud, et näed, et järele sul jõudnud ongi päev õhtu on juba käes, na, sa hakkad mõtlema kuidagi teistmoodi selle asja peale selle looga hakkabki. Aitäh selline oli tänane jutusaade Me olime Marko Reikop, saatekülaline Ivo Linna. Ilusat suve kõikidele. Nii ei ole kui ka. Võtta kui joota