Mina olen Marje Lenk ja ma pakun teile kuulata valitud talu 2006. aasta persona saadetest. Esimene esineja on Marko Matvere. Kui vaibunud tuul ja õhtu käes mu hinges käärib torm. Kes nüüd eile see teine ja see ta, mis seal kõik on? Siis taevas kuu, siis köik tundu kuus ja kihu saatku sansu. Et olla seal, kus voolab kee. Ela, oh kallis ei tõmmata saanud, ei, vaid. Kas soovite üks külmkokteilid, vaid Aike viin ja kiluleib või mahlajoogi ja magus kook ohist luge, mina toon mul taskus kraania mõni, las pidu, kes aga kuu velge vaid emale oma soov ja kohe teele. Oh kallis, meessulgpaneelis kuin. Mis mõise soo kui soos ja elus käib ringi? Kallis mees, vaid see, et kui ta on väga vale, siis esmalt vii mind tantsule ja kui on kõigi pilgud meil, siis ütle, armastan sind neid, siis kingi Roo ämbamin, õnneks kuuma minul ring ja kui soovid suudelda Kui vaimuntu ja tuge S nündeile see teine ja seda, mis seal käiku siis taevas kuu siis nii kuumaonju Seal roosama algab ta. Ma täna natuke tuhnisin meie arhiivis ja vaatasin, et ega te siin raadius eriti palju kaasa löönud ei ole, mõned kuuldemängud? Ei ole pakutud, oli, ilmselt ei ole pakutud jõhma rohkem selline kommertslugeja. Ma teile täna pakun siin materjali, mul on hommikuprogrammi jaoks niisugused lahedad lood. Suurmeestest olete nõus lugema? Järgmisel nädalal ei saa tulla, sest sõidate ära. Kuhu te lähete siis nüüd on võimalus, kõlaks nagu Liibanon seltskonnaga. Ootan huviga seda, seda reisib Liibanonis, tee siis ei käinud, kui te tegite televisioonisaadet. Liibanonis mitte ja nii, et päikesepüüdja sinna jõudnud jõudnud ja sinna kõrvale jõudis ta küll Jordaaniasse, Jordaaniasse. Me jõudsime Liibanoni, mitte kui mina neid saateid vaatasin, siis ma pean teile tunnistama, et ma olin väga kade, miks siis ometigi nii palju riike ja niivõrd põnevad kohad? Ega ei tasugi nii Vägokkadee olla, sest et noh, selliseid riike, kus ma midagi uut nägin või kuulsin või kogesin need olid Egiptus ja Jordaania nende selle suure usupüha ajal ramadaani ajal ja kuuba ja Keenia, need riigid olid siis sellised, mis nagu eestlased ütlevad, lõid pahviks, sotsisite ka midagi nagu spetsiaalselt. Ei, meil ei olnud selleks aega, meil oli ikkagi programm ja ja me pidime kõik pildile püüdma, mis oletatavasti seal näha on, teise pildistasitega. Jah, seda ma tõesti üritasin selle töö kõrvalt teha. Kuigi režissöör kogu aeg, kogu aeg noomis mind sellepärast, et ma tegelen muude asjadega. Kas mõni pilt on teil kodus seina peal ka või, või on nad kõik juba seal albumis ja enam keegi neid ei vaataja? Ei, ma vaatan neid ikka aeg-ajalt, just mõningase aja möödudes muutuvad need pildid kuidagi väärtuslikumaks isegi kas fotograafia on mingis mõttes see hobi? Ega ma nüüd väga pingsalt selle fotograafiaga ei tegele, aga, aga kui on midagi pildistada, siis ma ikkagi teen seda ja kõige lihtsam ongi ju pildistada tegelikult reisidel. Kui Su ergud on püsti või närvid, on sul pinguli ja su silmad on pärani kogu aeg ja kõrvad ja sa oled väga avatud kõigele, mis on erinev sellest keskkonnas, kus sa oled harjunud tegutsema siin Eestis. Head kunstfotot pildistada või üles võtta on tegelikult üsna keeruline, sa pead priskelt vaeva nägema, esiteks investeerima no ikka hum, päris palju raha tehnikasse. Ja teiseks siis passima, momenti otsima, looduses elama mitmeid päevi või nädalaid, isegi enne, kui sa saad selle õige valguse ja õige nurga alt pildistada erinevatel aastaaegadel ja nii edasi. Teha siin Eestis looduses, sea pilt, selleks on ikka vaja aja ettevõtmist ja mul seda üldiselt lihtsalt füüsiliselt aegagi ei ole. Aga kui sa oled kuskil välismaal, siis kõik tundub niivõrd huvitav ja võõras, et et lihtsalt lase aparaadil pagisena. Kas talvel ka siin Eestimaal klõpsutute või mitte, aga suusaradadel, teid võib näha? Ei või ma nooruses palju tegelenud suusatamisega ja ja mäletan seda higi, vaeva, higi, vaeva ja üsna ebameeldiv spordiala minu jaoks sellest tuimem spordiala on ainult jooksmine, võib-olla jalgrattasõit. Nii et see jäi kõik sinna pärnuaedadesse. Nooruki tee käisite Aare Laanemetsakooliteatris ka? Ja tema siis esimesena tutvustas mulle veel mõnele Pärnu noormehele, kes seal kooliteatris oli, ta hiljem lavakunsti kateedrisse tulid, tutvustas teatrialuseid ABC natukene, et me olime mõningal määral ette valmistunud lavakunstikateedrisse astumiseks ja tänavu saab 20 aastat sellest kooliteatrist mul mööda ja kuna kooliteatris meie lavastus nii palju õnnestused, seda näidati linnarahvale raha eest ja meile maksti palka, siis ma võin ütelda, et ma olen 20 aastat tegelikult professionaalses teatris töötanud. Ehk siis mänginud raha eest. Milline poiste koolis olite, kas teie pärast oli pahandusi? Igav. Ema tuli koolis ka käia, vahel. Ei vist ei tulnud eriti, aga ja ega ma nüüd mingi musterõpilane jõotest vedasite kuidagi läbi vedasin kuidagi läbi ja tegelikult ma avastasin kuskil üheksandas klassis, et tegelikult on täitsa edukalt võimalik läbi vedada ja kirjutasin kõik maha, kuni kuni 11. klassi lõpuni peale kirjandisse oma julgenud lihtsalt maa kirjutama, kartsin, ma jään vahele, kus see raamat teil oli siis põlvede peale. Jaht, lõpuks ma olin nii osav, et siin, nii nagu meie teiega siin stuudios istume, et ma võisin sama kaugele, kui õpetaja istus minu vastas. Järeleksamil ma suutsin ikkagi veel väga suurest raamatust maha kirjutada, nii et ilmata märkaks. Vaatasite talle otse? Ei, see on siuke päris peenikene keeme, seda peab harjutama, kuidas inimese tähelepanu hajutada ja ja tema tähelepanu mujale juhtida, samal ajal, eks ole siis kuidagiviisi neid lehti keerata hääletult ja. No kui lavakunstikateedrisse läksite, siis kukkusid, tegi tänu sellele läbi, et seal ei saanud ju midagi maha kirjutada. Oligi vä? Ei, ma kukkusin läbi riigiõiguste aluste eksamiga ehk siis kus tuli kirjutada kirjand Nõukogude riigiõigustest ja alustest, ma sain kolme, selle oleks nelja saanud, oleks sisse saanud ja selles mõttes mul erialaliselt reid hinded olid ikkagi väga head. Aga ma ei uskunud üldse oma naiivsuses, et sellises koolis ka midagi nii tobedat tuleb teha. Ma arvasin, et seal on puhas formaalsus, et õps istub mu vastas ja me räägime lihtsalt viis või 10 minti ja ta paneb mulle viie välja ja asi tahe. Aga ei olnud niimoodi. Olite löödud? Küllaltki löödud, olin jah. Mis te siis tegite. Siis ma astusin Pedagoogilise Instituudi joonistamise joonestamise ja tööõpetuse erialale ning sain sinna sisse. Õppisin seal ühe semestri ja samal ajal käisin kuulajaks lavakunstikateedrisse. Kui seal üks tudeng lahkus siis tema koht vabanes ja nagu ma nüüd olen kuulnud, siis Kalju Komissarov oma võimu kasutades tõstis need paberid ühest koolist teise lihtsalt. Teate, siis hakkasite te kohe ka puussepatööd tegema, sest näitleja palk oli ju niru. On peaaegu olematu. Vahitasin dekoratsioone, dekoratsioone, mis tähendab siis seinad, lauad, toolid, aknad, uksed, mida vaja, ükskõik mida. Kui praegu minna linnateatridekoratsiooni Platu, siis leiame sealt teie tõika. Mõned tükid on kindlasti alles veel? Jah, ma olen isegi näinud. Teatridekoratsiooni ehitus on tegelikult üsna spetsiifiline töö tisleril või puussepale. Kõik lauad, toolid, uksed, aknad, seinad, kõik peavad olema palju kergemad, aga palju tugevamad kui päriselus. Nii et päris keeruline. Kui sul ei ole korralikke materjale, korralikke vahendeid, tööriistu, siis on seda päris raske teha. Seal oli ka hästi tillukene ruum seal linnateatris. Dekoratsioonid ei saanudki seal üldse korraga kokku monteerida, tuli tükkides nagu pusle kokku panna, et hiljem laval konterile muidu ei oleks uksest välja mahtunud üldse. Samas, kui seal monteeritud mitmest tükist, siis ta jääb vedel, jälle näitleja tuleb lavale, lööb ukse kinni, plärtsk, dekoratsioon väriseb, selline papist ehitis jällegi siis publik ei usu seda, see ajab itsitama lihtsalt. Kas saite oma asju nikerdada? Väga vähe aega jäi väga vähe, ületööd väga palju, ma läksin hommikul vara sinna enne proovi, juba siis oli tavaline proov proovisaalis. Siis lõuna ajal töötasin jälle puusse panna ja õhtul oli etenduse pärast etendust, vahel pidin ka veel töötama, pole, oli, muidu poleks lihtsalt valmis jõudma. Kas võib öelda, et meri ja purjekad on teie suur armastus? Võib ütelda küll, jah, ma ei kujuta ette, et ma elan kuskil eemal merest sisemaal näiteks põldude ja metsade vahel. See sobiks mulle kindlasti mitte, ma pean elama mere ääres ja, ja, ja ma ei ela küll otseselt mere kaldal, aga ma näen teda iga päev mööda sõites ja see, kuidas rahustada. Kas oma esimese purjeka ehitamist alustasite nii-öelda nullist või, või kopsisite vana üles? Kopsisime ühe vana klinker plangutusega päästepaadi Vilsandil üles koos paari sõbraga ja ja kui ma nägin, et see ei ole midagi kättesaamatut minu jaoks, siis modellisin joonised ja alustasin nullist täiesti uue uue paadiehitust. Ning ehitasin üles terve kere. Ja siis siis väsisin, tüdinesin, sain aru, et see on liiga väike mulle ja seejärel ma ostsin ühe soomlase käest kuunari kahemastilise kahvel purjedega kuulari, 14 meetrise ja ja nüüd on mu mõtted kogu aeg selle juures ja rahakott peaasjalikult siis tühjeneb ka. Kogu aeg on midagi teha kui pidevalt ja kui nüüd üks mees, kellel on käsitööoskused ükskõik, kas siis kas siis ehitajana või puusse panna või on ehitanud näiteks valmis maja, suvila ja ma ei tea sauna ja, või korterit soovitan tal proovida paadiehitust, kus purjeka või kaatri ükskõik. Ja pärast seda ta ei taha mitte kunagi enam pesakest punuda. See on tohutult palju rikkam, tohutult palju loomingulisem välja kutsuvam, kui mingisugune onni ehitamine või kõpitsemine aias või saunakese koksimine või tühine selle kõrval. Öeldakse. Noh, mina kuulsin seda küll, kapten Saarso suust aga öeldakse, et majad on sitasti ehitatud, laevad. Nii et purjeka tegemist olete kavis õppinud, õpetajatel ei ole olnud, ei ole olnud. Tegelikult ütleme selline traditsiooniline puupaadiehitus, klinkerplangutus ega puupaadiehitus see, seda oleks kindlasti huvitav vaest õppida mõne meistri juures siis saaks. Aga kas need spetsiifilised töö võtad kohe kätte, aga neid on laias laastus võimalik ka ise ise tuletada või ise aru saada, kuidas see või teine asi on tehtud. Tegelikult me ei ole ühtegi lõiku puupaadiehituses, mis oli, on ja mul arusaamatuks või jäänud mulle nagu püüdmatuks mõttes, et ma olen, ma mõtlen, too seda ma vist küll ära ei tee, ma tean, et ma teen selle ära ja sellel hetkel, kui ma, et ma saan sellega hakkama, siis mul tegelikult puudub juba huvi seda praktikas teostada. Nõnda see paraku on. Mida te veel tahaksite õppida? No tegelikult on muusika minusugusele sellisele iseõppijale või amatöörmuusikule ammendamatu allikas, et seal ilmselt elu lõpuni ei saa see asi mulle selgeks ja ma natuke pelgan ka seda valdkonda, ma kardan, et kui me selle asja tõsiselt ette võtaks, nagu omandaksin seal baasteadmised, mis teistel on laste muusikakoolis juba omandatud siis mõne aasta pärast, ma arvan, ma ei saaks sealt enam välja sellest maailmast, ma ei suudaks enam nagu reaalsesse ellu tagasi lülitada, et see on nii põnev ja erutav, et muusika on valdkond, mis pakub väga teravaid kaitse. Ja see on kergesti kättesaadav. Kas etendus Georg oli teie jaoks Surkatsuks? Küllaltki suur katsumus jah mitte ainult, et selle tõttu, et et seal tuli palju laulda ja, ja ma pidin selleks väga palju treenima ja pingutama, vaid ka sellepärast, et kogu see projekt oli väga suure ühiskondliku surve all. Sest igal inimesel oli midagi kobiseda selles osas või selles vallas mingid isiklikud mälestused või või mingi isiklik seisukoht. Nii et see ei olnud kerge. Kui teil oleks võimalik ajas tagasi minna ja Georg Otsaga kohtuda mida te temalt küsiksite? Ega mul sellist otsest küsimust ei olekski tegelikult, aga vestelda oleks huvitav. Paljud asjad jäid mulle arusaamatuks tema elukäigu uurimisel ja päris lõpuni ma aru ei saanud, milline mees ta oli, küll tegelesime sellega üsna põhjalikult, küsisime tema kaasaegsete ja sõprade ja sugulaste käest igasugu küsimusi, aga mul on tunne, et need inimesed kõik ei tundnudki seda meest. Kui kaua jõuab teater elektroonilise meediaga võistelda, mis tarvet? Mitte kuigi kaua enam, ma olen selles täiesti veendunud, see on väga hea küsimus, sest tegelikult ma olen selle peale mõelnud ja ka vestelnud mõnede inimestega, kes muret tunnevad, sest et uued meediad on niivõrd agressiivsed ja arenevad niivõrd kiiresti et aeg-ajalt tekib mõte, kas tõesti on aeg siis draamakunstil kuskile kolikambrisse kolida, aga ilmselt ta päris ära ei kao kunagi, aga ta muutub väga militaarseks väga spetsiifiliseks, kitsama ringkonna lõbuks, võib-olla isegi perverssed lõbuks. Selles ma olen täiesti veendunud, sest need uued meediad pakuvad väga kiiresti juurdepääs või väga hõlpsalt juurdepääsu kõikidele nendele tunnetele, mida siis inimene tunneb, kui ta on korraga rambivalguses? Ma ei räägigi internetist, eks ole, aga kas või need ütleme igasugu telemängud, igasugu igasuguvõistlused, igasugu reality show'd. Need on praegu lapsekingades, nädalas hakkavad arenema. Sest tegelikult ma usun, et veel vingem oleks ikkagi reality show, mida üldse televisioon üles ei võtagi. Aga show käib ikka, tegelased on ja vaatajad on, aga et seda nüüd rahvustelevisioonis või mõnes muus erakanalis näidatakse, ei olegi enam oluline. Inimesed saavad ise teatrit teha, ise kogeda seda mängu. Neil ei ole vaja minna vaatama mingit täispuhutud ahve kuskile kalli raha eest teatrisse ja kui meil ei ole kindel ka, kas need ahvid on üldse huvitavad, on võimalus ise teha midagi ise kogeda omal nahal ja, ja kui see valdkond areneb niivõrd kiiresti, siis tõesti ühel päeval tuleme lavale, meie näitlejad ja, ja saalis ei olegi enam inimesi. Näiteks kõik need Ladina-Ameerika seriaalid, eks ole, need vahetasid väga ruttu välja kõik kolhoosiperedraamad, mis teatris olid, see oli varem kõik teatri pärusmaa, teater mängis neid lihtsaid, draamasid seal, kus isa on joodik ja ema on seal, ma ei tea, peab kõiki üleval pidama ja närvihaige ja tütar on lits ja poeg on ma tea, pätt ja, ja traktor ei lähe käima ja, ja maja laguneb ja sellised lihtsad, lihtsate inimeste siuksed väga-väga primitiivne olmedraama, mäletate, vanasti käisid kolhoositäied inimesi bussidega neid maakonnateatrites vaatamas, selliseid tükke see oli nende jaoks, aga, aga kõik need ladinaameerika seriaalid vahetasid selle siva üle ja neid tükke enam ei ole teatrites, sest neid ei ole mõtet mängida, kui ei ole vaatajaid, sest nõnda see on. Ja järelikult on ka üks seltskond näitlejaid, keda enam ei ole vaja. Teie esinemisi on väga paljukiidetud teid on lausa ülistatud. Aga öelge, mis on teile ebaõnnestunud, mis ei ole läinud nii, nagu oleks pidanud minema. Ega ei ole ja ausalt ütelda selliseid rolle olnud mida ma kahetseksin, et see ei tulnud välja või kõik suuremad rollid on olnud mulle uudsed ja värskendavad kogemused, kui ma nüüd teist korda sedasama rollideksin, eks ma muidugi, siis arendaksin seda edasi ja võib-olla jõuaksin järgmisele tasandile, et selle analüüsimisele vormimisel, aga ma, ma ei tegele teatriga draamakunsti ka mitte ainult sellepärast, et, et rahvale midagi näidata, et see on ikkagi endale, pakub see päris teravat naudingut. Pimedate Ööde filmifestivali eestvedaja Tiina Lokk. Te olete ühes intervjuus öelnud, et kui ma tunnen, et mul hakkavad vuntsid kasvama pean ma reisile minema. Millal viimati selline tunne peale tuli. Aga enam mul vuntsid ei kasvab. Ta selles mõttes, et tegelikult elu on läinud nagu, nagu oluliselt tema kasvõi olen mina lihtsalt kõikide nende asjadega ära harjunud, niivõrd et ühelt poolt munan PÖFF-i juures õnnestunud lõpuks kasvatada välja ja tekitada aastatega selline meeskond, kes on lihtsalt niivõrd tubli ja professionaalne juba hetkel, et ma saan nagu teatud lõõgastust juba võtta endale vahepeal. Et ma ei ole enam 24 tundi pluss seitse ainult sellega rakkes. Et seda esiteks, teiseks lapsed on juba peaaegu suureks kasvanud ja, ja, ja üldse kuidagi on asja taga nagu palju paremini laabuma ja, ja eks ma olen nende riskidega muidugi ära kaarjunud. Näiteks 10 aastat tagasi, kui sai alustatud, siis see kõik tundus palju hullema õudsam oma, eks ta oli ka raskem tundmatu ja nii edasi. Nüüd mul enam ei ole sellist tunnet, et ma tahaksin nii väga minna reisima, tegelikult mulle kohutavalt meeldib kodus olla. Ja, ja ma täitsa olen armunud eesti maasse, see kõlab võib-olla banaalselt, aga näiteks suvel mul on süda verel, kui ma pean kusagile festivalile sõitma jälle ja mitte mingi hinna eest ei taha vabatahtlikult kusagile ära sõita, puhkama minu meelest on Eestimaa nii müstiliselt ilus suvel. Et võimalik, et see on ka lihtsalt selline eluperiood, et ma lähen nii palju aastaid pidanud olema. Noh, ütleme kusagil 50 protsenti aastaste vahel isegi rohkem, võib-olla eemal. Et sellest on tekkinud selline nostalgia, igatsuse ja ma olen nagu täiesti aru saanud sellest, et minust ei saaks iial seda inimest, kes siit kusagile mujale elama asuks, et ma ei elaks seda lihtsalt üle. Tiina, te olete lõpetanud Moskva kinematograafia instituudi kösse, cool istus teile kohe algusest peale. Kohutavalt istus, see oli nii huvita, sealt alates ma lähen ikkagi tohutul oma erialalt vaimustatud sellest, mida ma teen. Et see oli megahuvitav, huvitav, esiteks kõikide nende ainete poolest, mida meile õpetati ja mul on nii õudselt kurb, et kõik need ju, kes praegu õpivad filmi, nad ei saa, nad saavad kolmandikku sellest haridusest, mida meie omal ajal saime tegelikult. Et see, et me seal sealhulgas saime ka paar ideoloogilist ainet, no ausalt öeldes see on jama võrreldes sellega, mida meile kõike õpetati, seal mina jõudsin sinna sellel ajal, kui seal oli Eizesdeni noh, ma ütleksin veel, et ülikonna lõhn hõljus majas ringi ja šovi naine õpetas näitlejaid. Et see oli täiesti vapustav maailm, millesse ma sattusin, pluss siis veel see, et nendel oli ka see kultuuritraditsioon omane, nagu üldse iseloomustab vene intelligentsist ääretu missioonitunne. Paljandus meie puhul selles, et mida ei saanud nagu lugeda ametlikult loengutes siis olid sellised väiksemad tudengite ringid, keda kutsuti koju pannkoogiõhtutele teed jooma, seal siis räägiti veel muudest asjadest. Nii et keskkond, milles sama sattusin siis tohutu filmide pagas, mida meile näidati, noh ütleme jällegi näide. Alice kinoajalugu ei saanud õpetada sellisel kujul lugeda küll, aga meile näidati absoluutselt kõike, mida oli vähegi võimalik näidata. Nii et me istusime seal vene kinoarhiivis päevade kaupa vahele, eriti kui nad Poola sündmused näiteks hakkasid pihta, siis meile näidati kogu Poola kinost, õppejõud ütles, võib-olla ta mitte kunagi enam eales elus ei näe Poola filme ja sellega me siis istusime, me saime ekstrapäevad, kus me lihtsalt ei tulnud sealt üldse välja, vaatasime neid filme seni seni elu huvitavaim aeg oli see viis aastat, mis ma seal õppisin praktikal olite mus filmis ja nägite, kuidas töötab Tarkovski. Jah, nii see juhtus, tähendab, ma ei näinud otseselt, kuidas tema nagu grupis töötab vaid ma nägin seda, kuidas tema toimetaja kaitse sama parteipiletiga välja tema filmimaterjalid stalker-il. Ma olen kuulnud veel Moskva selles filmiarhiivis praktikal ja ja televisioonis praktika, nii et mina nagu mõtlesin või lähtusin nagu sellest, et no ma tean, et paljud eestlased tulid Eestisse praktikale. Aga mina leidsin, et need oleks nagu oluliselt huvitavam, tõenäoliselt igal pool mujal, kõik muud võimalused kasutada ja nii manika üritasin kasutada ja siis tulite Tallinnasse tagasi ja Tallinnfilmi, mis teid vastu? Nii see juhtus küll, jah, ma arvan, et tegelikult ma kohutavalt vedas, et ma sattusin Tallinnfilmi sellepärast, et tollel momendil, kui ma sinna sattusin, ma veel väga hästi isegi kujutada standard ette ikkagi lõpuni, mida sa nagu filmitoimetamine nagu tegelikult tähendab mu esimene grupp oli Nipernaadi kiisk ja Feeding ja Tõnu, Virve ja Jüri sillalt selline meeste punt sattus mulle kohe niimoodi plaksti kõrvale. Et see oli nii huvitav ja sealt edasi oligi jällegi ainult huvitav, sellepärast et sisuliselt iga mängufilmiprojektiga sa pidid ennast nendest materjalidest läbi suruma, söömata, kui seal eriti ajastufilm või või oli see ekraniseering mis iganes, et, et see ei olnud ju pelgalt lihtsalt ainult stsenaariumi lugemine, kommenteerimine või arutelu, vaid, vaid ka kõikide muude taustal selgeks tegemine. 10 aastat moedus no ütleme nagu üks hingetõmme ja tuliga parteisse astuda, et filme läbi suruda. Seda ma tegin enne ära. Et kui ma olin seal lossimispraktikal olnud, et siis ma sain nagu ühest asjast aru, et kui ma üldse tahan oma erialal selles süsteemis midagi ära teha on ära teha selles mõttes, et kaitsta neid veendumisi, mis minu jaoks olid nagu olulised. Et seda on võimalik teha ainult sellisel juhul, kui sa oledki seal mängus, siis sellisel kujul sees, sellepärast et vastasel korral sa võid lihtsalt kusagil kõrval higised, aga mitte kedagi see ei huvita, mida sa seal kilised seda kahetsenud, sellepärast et tegelikult andis mulle võimaluse väga palju asju ära kaitsta. Tolleaegne Moskva koos kino, kus kohas ma käisin stsenaariumit kaitsmas ja filme ta enamalt jaolt koosnes muideks filmiprofessionaalidest. Ja see oli nagu selline omamoodi mäng, kus olid omad reeglid. Et nemad teadsid seda, et minul on peidetud mingisugused asjad nendesse stsenaariumidesse ja nende asi oli need üles otsida, mina teadsin seda, et nad need üles leiavad. Ja nüüd oligi siis nagu see oskus tegelikult, et kuidas sa siis sellest situatsioonist välja tuled, et kuidas nende õigete argumentidega nagu nagu ennast välja kaitsed. Ja see oli päris selline hasart. Aeg-ajalt oli see väga paeluv mäng, sellepärast et seal oli tark vastane üle laua, aga samas oli ta muidugi ka väga tüütu ja väga kurnavalt. Millal siis te firma omanikuks saite? Kas seal 93 94? See oli see hetk, kus enne seda oli minu alt läinud pankrotti ei mäleta enam mitu firmat, kus ma kõik olin töötanud ja see oli täiesti nagu anekdoot oli, nii et jõudsin, maga oma kabineti võtmed kätte saada, kui firma kaduma balt lõpuks ei julge vastu võtta. Milles siis asi oli? Lott aeg oli selline, need olid 90. 91 92 aastat, eks kus need ilmasid tekkis nagu seeni ja täpselt sama kiiresti neid ka kaduseks. Ja üritajaid oli ju palju, aga, aga noh, võimalused ja oskused ja, ja kõik, need ei olnud just nagu kõige soosivamad. Ja eriti siis veel oli ka see aeg, et noh, mina ja ikkagi ma ei ole kordagi kultuurivaldkondadest nagu väljunud kogu selle aja jooksul. Et eriti kõik see, mis puudutab kultuuri, see oli ju ikkagi Eestis noh, 90 kuni 95 ikka nagu, nagu ikka, jube, Rankja lootusetu. Ühesõnaga ma tegelesin igasuguse asjaga, seal ei olnud vist enam asja, ega ma ei oleks tegelenud, sest mul oli vaja seitset inimest kodus üleval pidada. Ma olin ainukene, kes leiba teenis. Ja siis ma tundsin, et noh, et, et ma ikka veel ei ole nagu kõik kässu selles kinos nagu ära kasutanud ja mul oli siis järelejäänud, see kõlab nüüd tõesti nagu Ameerika une nagu enam-vähem, aga 300 krooni sellega sai firma loodud filmide maaletoomise firmas. Hiljem tulid juba teised appi sai meeskond loodud, kellest nüüd on tegelikult ütleme enamus teeb siiamaani PÖFFi ja see oli tol ajal esimene levifirma Nõukogude Liidu endiselt territooriumilt, kes hakkas tegelikult ostma filme mitte enam Moskva kaudu, vaid otse siis Lääne firmadelt. Tegelikult seda filmi maxi tehes ma ju kogu aeg valmistasin ette vaikselt festivali siis saigi see festival loodud selles mõttes, et ühelt poolt oli nagu omamoodi protestiaktsioon tollel hetkel, sellepärast et see oli ainukene võimalus säilitada üldse Eestis nagu alternatiivset kultuurfilmide näitamine. Et tõmmata tähelepanu kogu sellele valitsevale kinosituatsioonile, sellepärast et ka kõik see, mis tootmises valitses, oli noh, praktiliselt nullilähedane. Mäletatavasti mehe esimesed festivalide tegime spetsiaalselt sellistes kohtades, kus kunagi oli olnud kino selleks, et tuletada rahvale meelde, et näete, mis kunagi kõik on meil olnud, eks, et tekiks küsimus, et aga mikspärast meil neid filme ei näidata, miks me ei näe neid filme igapäevases kinorepertuaaris ja siis oli veel ka see, et, et mäletan, et kui me seda festivali tegema hakkasin, siis, siis oli ju ka niimoodi, et kes ütles, et ma lähen sulle peast, et kes neid filme tuleb vaatama ja nagu sa näed, et sul oli käinud kinos filme vaatamas, mitte keegi ja nii edasi. Aga samas oli ka väga palju aitajaid. Pimedate Ööde filmifestival, see kõlab väga hästi. Kes selle nimetuse välja mõtles, selle aitas välja mõtelda, see sündis ühes lõunalauas oli selline Soome kultuuriatašee Eeva lilla ja et tema oli üks nendest asutajatest ja vot temaga me siis fantaseeriksime, arutasime, et missugune pealkiri võiks siis sellel või nimetus võiks siis festivalil olla, sest et noh, teatavasti selleks, et ühte üritust müüa turunduslikult, selleks ei ole mitte vähetähtis see, missugust nimetust ta kannab ja, ja siis me arutasime seda, et, et et esiteks ka seda, millal seda teha, seda ma sai arutatud väga paljude inimestega, et milline see aeg on kõige õigem ja milline see legend peaks olema kõik nii edasi. Kui me olime siis lõbus jõudnud sinnamaani, et, et noh, et ta ikkagi võiks olla see periood, kus ta on ja turundada tuleb ilmselt väljapoole kõike seda, mis meil on kõige ebameeldivam ehk teisisõnu lörtsist ilma märga keskkonda, pimedaid öid, eks. Ja siis ta ütleski, et, aga kuule, mis sa arvad, sellest on nii hästi meeles, et räägitakse valgetest öödest ja aga pimedad ööd? Absoluutselt nii jääbki, Heino, aga kas sa ikka julged seda, paneme seda, miks ma peaks julgema, et see on nii äge ja siis arutasime veel seda, et, et noh, et mitte Taagnaitse inglise keeles, vaid just nimelt lapp, naised, selles on sellist intrilla teravust ja kõike muud ja, ja nii ta jäigi, nii et noh, teda võib pidada täiesti selle festivali ristiemaks. Ma vaatan teid Tiina kõrvalt ja mõtlen teist oleks võinud ka näitleja saada, teil on seda soont. Kas keegi pole teile filmirolli pakkunud? Kunagi kiis kutsus mind Nipernaadi, aga ta vist tegi rohkem nalja ja, ja ma ei saanud, ma pidin Viidinguga koos mängima seni Viiding oli nii naljakas, et mina ei suutnud küll sellesse rolli sisse elada. Kuidas te tunnete end suurtel rahvusvahelistel filmifestivalidel nagu kala vees ja seda küll jah, kas Keit festivalidel ikka filmi vaatamas või teete põhiliselt lobitööd? No nüüd ma ikka rohkem vaatan juba filme või noh, ütleme eks ma teen ja aga lihtsalt nad rõhuasetused on olnud nagu erinevatel perioodidel erinevad ikkagi ütleme esimesed mingi viis aastat, siis see oli see praktiliselt lobitöö. Ma vaatasin, filme ka, armastan kogu aeg ongi seal pinget, et et vaatad filme samal ajal sa pead maksimaalselt suhtlema inimestega. Ja ta on ja jääbki, ega ta mitte, ega ta minul ainult nii pole, see on enamuses kõikidel nendel inimestel, kes kes, kui nad osalevad nagu filmiäris, kui sellises, aga festival on seda, ta on üks osa show business isteks siis tegelikult ka iga vastuvõtt tegelikult sa oled tööl. Et noh, mina näiteks ei tea, mida tähendab lubada endale luksust jääda svipsi vastuvõtu ajal. Ükskõik, kas ma joon ja, või noh, ütleme seda, et ma pean seda alkoholi, seal tarbimine tihtipeale polegi midagi muud juua või ärilõunasöögil või midagi taolist, ma ei tea, mis tähendab olla purjus. Ma pean säilitama endale kogu aeg, sõltumata sellest, kui väsinud ma olen või kui väsinud ma ei ole kaine silma ja kaine meele selleks, et mitte kunagi sa ei tea, millal mingisugune täiesti vaba vestlus võib üle minna, eks ole ärivestluseks ja teiseks see lihtsalt ei ole hea too. Rääkimata sellest, et ma pean olema hommikul kell seitse, kaheksa üheksa, kui on läbirääkimised kriksistrabliksistraksis ja keegi ei tohi näha, kas, missuguse õhtu ma olen ennem seda veetnud, millal ma magama olen saanud. Praegu tuleks üks hea onu ja küsiks, mida ma võin sinu heaks teha, Tiina, mida te sooviksite? Võib-olla see, et mu lastel hästi läheks, kõlab banaalselt ilmselt. Aga, aga see vist on ainukene, mis mind väga kõvasti mulle korda läheb. Aga tööasjadega, kuidas on? Tööasjadega on see, et ma olen nagu mingis kriisis, kui päris aus olla. Et ma tahaksin mingisuguseid uusi väljundeid. Ja ma ei oska neid leida välja öeldes et selleks, et oma erialas kusagile edasi minna siis ma ilmselt peaksin Eestist lahkuma, aga seda ma ei taha. Ja Eestis nagu tundub, et pärast pimedat selle filmifestivali, seda pinget, mida ma olen nagu selle tegemisel üle elanud seda hasarti ma ei oska leida, ma ei ole siiamaani leidnud endale ühtegi nagu võrdväärset väljundit või, või asja, mida ma tahaksin sellise innuga teha. Ja samas noh, muidugi mul on ka nii vahva meeskond, et ma ei tahaks nagu sellest kuidagi loobuda. Aga samas imelik, et noh, et, et mina ei ole tegelikult üldse see inimene, kes noh, öeldakse, et juhid on kahte tüüpi, ühed ehitavad ja teised siis hoiavad seda viivad edasi, et ma kindlasti ei ole see inimene, kes rutiinselt suudaks nagu midagi lõputult kaua teha, et ma tunnen, et mõelda, nagu valmis ehitanud ja teatud etappi viinud isegi nüüd on juba igasugused alafestivalid üle Eesti tekitatud veel, või kuhu edasi, et noh, et minu jaoks on nagu see küsimus, sest et tegelikult ma ei tunne ennast vanana absoluutselt. Ja kui ma vaatan oma suguvõssa tagasi, siis pühajumalad on kõik üle 80 elanud. Et ma mõtlen hirmuga, et millega ma täidan oma aastaid sinna maha, nii et see on nagu võib-olla see mure Laidoneri muuseumi direktor Indrek Tarand, täna, mil me teiega juttu ajame, on üheksas mai. Eile te olite Kundas metsanädala üritusel moderaatori tööd tegemas. Selline roll oli pakutud jah, metsanädala avamisel, kus siis Kunda metsapealinnaks kuulutati ja ja oli ennast on raske kõrvalt hinnata, aga, aga see, mis mina seal teada sain, selle päeva käigus oli huvitav jaa. Teie maakodu on Harjumaal Vihterpalu kandis. Milline on teie kodumets? Eks ta ole väike ja, ja vaene seoses selle soise ja kuiv, liivase pinnaga, et mingit Mulgimaa või Võrumaa metsaga ta võrdlust välja ei kannata. Aga oma mets on ikka armas. Linnulaulu tunnete? Kahjuks mitte piisavalt, aga ütleme niimoodi, et, et lihtsama linnu tunnen ära ja kuidas taimedega on ka jälle halvasti, et oleks lapsepõlves pidanud rohkem kannatust olema, siis oleks olnud inimesi küll, kes oleks osanud õpetada neid, et, et niimoodi ei ole, et ma iga teise lible oskan ära määrata või et mul läheb ikka raamatut tarvis. Oleks pidanud isa käest rohkem küsima. Isa käest ka ja isa, sõprade ja vanaema ja eks neid inimesi ei ole olnud palju, kes minust palju paremini tunnevad loodust. Kas te olete sedasorti mees, kellele meeldib üksi ringi õitseda või tahate teil seltskond oleks ümber? Siis ilmselt natuke natuke, sõltub asjaoludest, et mõnikord, kui on küllastus seltskonnast, olgu heast või halvast, et siis ikka tahad üksi olla ka. Aga muidu ma olen ilmselt selline inimene, kellel ei ole hea seltskonna vastu mitte midagi. Te olete ka jahimees. Kes sel määral jah? Kas sealkandis ka loomi on? Jah, on küll ja seal on riigijahimaad ja minu hinnangul ei ole loomadest seal puudust muidugi niisuguseid loomi, kes on ju kogu Euroopa probleem, et suuri imetajaid jääb vähemaks ja nende arvukus on probleem, nii näiteks ei ole hunti enam nähtud mõni aasta ja inimesed hindavad erinevalt, et kui palju siis ilvest metsas võib-olla ja karu pole sealkandis ei jõua sinnani, et mõnes mõttes, kui võrrelda nagu oma lapsepõlveaegadega, et siis on võib-olla vähem mõnda looma, aga teised on jälle selle tõttu rohkem kobrast, ma ei mäleta, et lapsepõlveaegadel oleks nii kuivas kohas olnud, aga nüüd on, kus see jahikirg siis tulnud on, ma ei teagi, kas seda võib kireks nimetada, et millegipärast ma ütlesin, ma ei ole kirglik jahimees, vaid suhteliselt kiretu, aga jaht on ka väga peenike kunst, kui teda hakata üksipulgi mõtlema, et seal on elemente nii orienteerumisest kui looduse tundmisest, kui ka nii-ütelda inimgrupi tegevuse organiseerimise eest, siis on seal kindlasti omad. Laske asjandusse puutuvad teadmised koera õpetamise treenimise küsimus, et see Mitmekülgne asi ja, ja sellisena küllalt huvitav. No maal tuleb igasuguseid töid teha. Milliste tööde peale teie, Indrek meister, olete? Ma ei tee ühtegi teed nii hästi, et kogu küla tuleks värava peale kiitma ei tohi küll see mees teeb hästi, aga ma olen tööst alati niimoodi aru saanud, et töö on üks niisugune laias laastus nagu sõnnikuvedu, et ta tuleb ära teha, meeldib või mitte ja, ja mul ei ole maatööde vastu küll mitte kõige vähematki. Aga tänapäeval, eks ole, on ka väga peenikeseks läinud tehnika ja tehnoloogiat sellele tasemele ei küüni tasapisi omaette. Ma kuulsin, et te plaanite uue maja ehitamist vanematekodu juurde. No paljugi, mis inimene plaanib ja mõtlema, kui valmis on, siis on näha, mis sest saab, aga põhimõtteliselt, ega mul ei oleks selle vastu ja kui ma saaksin oma hilisema elu väljaspool linna elada. Kodu hakkab kitsaks jääma maal, eks häid lambaid mahub ühte lauta ka palju, võib-olla, aga mingil hetkel on see niisugune iseseisvumise küsimus, et kas vanematega koos või oma pesas. Kas korvpallirõngas on ka kuskil püsti? Laste jaoks ikka on, aga ütleme minu jaoks enam ammu mitte. Kui ammu see siis oli, kui teil on korvpalli mängisite või see oli väga ammu, loobusin sellest ülikooli ajal, tekkis ka muid huvisid, et keskkooli päevil oli sport mul korvpallimängu näol väga tähtis ja ütleme, domineeris minu elu, teist oleks elukutseline sportlane saanud. Nonii, jaamavast pold, aga no nihuke pool elukutseline küll ja kust te mängisite? No ma sain serva pidi mängida, aga tollel seal oli niisugune klubi, mille nimi oli ehitaja üleliidulise malli järgi ja ja siis mõned mängud, sain mängida Pedagoogikaülikooli koondus eest ja niukene noorte spordivärk siiski, mis ümber mõtlema pani, et ajalugu ja Tartu no kindlasti oli sellel oma tähtsused ülikoolis avastab inimene ju tohutul hulgal kal huvitavaid tegevusi ja päev jääb endiselt 24 tunni pikkuseks ja noh, ütleme tegelikult jälle, et peab ausalt, vaatame peeglisse ja kui võrdled, et endavanuseid, teisi mängijaid, ma näiteks olen mänginud ühes võistkonnas Tiit Soku ka, siis on selge nagu vesi ja öö ja päev, et siin ühel on väga suur tulevik selles vallas ja teine peab jääma oma liistude juurde. Siis te olete ikka kõva poiss, kuidas kohe koos mängisime, see oli natuke juhus, võib-olla me saaksime ühes võistkonnas. Tahaksid õpetajaks saada, see oli niisugune lugu, et esimesel kursusel, Meil oli mõni 50 tudengid, seal Ati saali kokku kursus jällegi siis Nooja, kelleks te tahate siis saale siis kõik, kes olid tüdrukud, ütlesid kunstiajaloolase, eks, ja kõik, kes olid poisid, ütlesid arheoloogiks. Ja siis, kui kord oli minu kätte, kuna meil oli spetsiifilised pedagoogiline haru, siis ma ütlesin Pälvis küllaltki arusaamatuid kulmukergitust kaaskursuslaste ja, ja isegi õppejõudude poolt, mis mees olete õpetajana töötanud ka, olen, aga väga vähe andnud, tunde, aga, aga mitte koolis töötanud, teil ei ole õpetaja närvi? Ma arvan, et mul võib-olla isegi alguses oleks olnud, aga nüüd närvis ei olegi küsimus, võib-olla nii palju närvi oleks mul küll, aga, aga on ju õpetaja töö on selles mõttes väga raske, et mistahes vanuses pead sa ise aru saama, mida sa õpetad. Ja siis sa pead peensusteni teadma ja sest see on üks väga raske töö tegelikult. Teaduse tegemine ei ole teid huvitanud, ma olen liiga kärsitu, et tahaksid kohe oleks valmis ja ma tahaks just nimelt, et kõik oleks selge ja klaar ja. Te olete nüüd veidi üle aasta juhtinud Eesti sõjamuuseumi Laidoneri muuseumi. Kuidas see aeg on läinud? Aeg on läinud nagu linnutiivul, sellepärast et mõeldakse küll, et muuseum on selline vaikne ja tolmune kohake, kus õigupoolest midagi ei toimu ja mingid friigid silitavad hardalt kunagi kellelegi kasutada olnud eset. Et tegelikult see muidugi nii ei ole, olen saanud tuttavaks tänu sellele tööle väga paljude inimestega, keda ma seni ainult võib-olla teadsin või, või ka ei teadnud. Ja oleme koos saanud mõtiskleda, et mida peaks tegema ja teinud ka üht-teist, nii et väga kiiresti on see aasta läinud, tahaks niimoodi, et, et tuleval aastal siis 2007 oleks see, see hoone täiesti valmis selleks, et kõiki muuseumi mõelda, vaid funktsioone seal saaks täita, alustades siis kogudest Nendele põhinevast teadusest ja kolmandaks ikkagi ka ka sellest, mis muuseum seal on, et inimestel oleks seal lõbus, huvitav ja hariv olla. Kas te ise olete ka olnud koguja? Vot see ongi väga huvitav, et minus ei ole kogu ja kirge, et ma tegelikult üldse ei põe, kui, kui näiteks Johannes börsil Lagedil vabadusvõitluse muuseumis on, on märgatavalt muljetavaldavat kogud, aga ma saan kogujatest ka väga hästi aru, et et see on niisugune omapärane motivatsioon, mis neid kannustab ja, ja püüd selliseid täiuslikkuse poole. Nüüd me saame sellest sarjast kõik asjad ja, ja siis ei ole tegelikult oluline, mis objekt on kas marke koguda või nagu vanasti linnumune koguti. Te olete 42 aastane, praegu vill. Energiline mees, kauaks te sinna muuseumi kavatsete jääda? No vot, siin on jälle nüüd niimoodi, et mis see loeb, palju mina kavatsen, ütleksin olla teistel inimestel võib-olla mingid omad vaated selle kohta ja ma olen öelnud ka oma tööandjatele ministeerium, mis ja, ja muuseumi nõukogused, kes on tegelikult minu käest sedasama küsinud, et no kaua sa siin nüüd siin muuseumis oleks. Ma olen ütelnud, et et kui mul pakutakse näiteks ÜRO peasekretäri kohta, siis kindlasti ei suuda ma kiusatusele vastu panna ja püüan seda saada, aga kuna mulle seda suure tõenäosusega ei pakuta, siis olengi. Kuidas suure poliitikaga oleks? Et no ma ei tea, kas Eesti poliitikat võib üldse märgusõnaga suur iseloomustada? Räägivad? Nonii, nad räägivad ise, aga mina kui publik ei saa seda kuidagi kahjuks suureks pidada, et ei tõmba ja eluprintsiibi olen sõnastanud niimoodi kuni vähegi võimaldatakse ilma parteipoliitikasse sekkumata elada, siis elan hea meelega vabas riigis. Kui enam ei võimaldata, siis võin astuda vastu üles lüüa ka suuri kohti ei jagata ilma poliitikat ja see on kahjuks nii. Aga aga siis tulebki teadlikult valida, et, et kas eesmärk on suurkohti ja selle nimel mingisugused sisemised verejooksud oma teadvuses või või väiksem koht ja tervem sisemine mina. Indrek te olite ka vahetusmadrus kuulsal jahil lennuk, kaua teie merereis kestis? See kestis umbes neli kuud või ei, kolm kuud ja see oli üks väga õnnelik aeg minu elus. Inimesega saab häid asju juhtuda, siis see on üks nendest. Ja ma sõitsin siis esimest korda elus üle Atlandi kust reanistasite Portugalist madeiralt lõpetasite oma reisi Brasiilias. Kuidas teiesugune rahutu hing suutis nii kaua nii väikesel pindalal vastu pidada? No pindala on tõepoolest väike ja inimtihedus suur selle väikse laeva pardal, aga aga ju siis meeskond oli niivõrd hea, et meeskonda kuulusid väga huvitavad ja head inimesed ja see loomulikult võimaldab pikemat aega ühes viibida, et inimesed saavad ise aru, kui nad hakkavad millegiga teisele nagu närvidele käima ja korrigeerivad ennast, et see on väga haruldane koosseis. Millised olid teie suuremad seiklused sellel merereisil? Kogu see reis oli tegelikult selles mõttes seiklus, et ma polnud nii pikka merereisi teinud, ma polnud ookeani varem näinud, ma polnud näinud elusalt ei kašeloti ega delfiini ega ka mitte kaheksajalga ja lendkala, nii et selles looduse elamuse mõttes oli see kindlasti väga võimas. Ja seiklusi hakkas saama loomulikult. Kui me jõudsime Brasiiliasse, siis seal tekkis arusaamatusi piiri ületamisel. Nad tõlgendasid ühte rahvusvahelist lepingut täiesti erinevalt sellest, kui rahvusvaheline praktika on ja ja tegelikult sellel etapil nii ka ainuke merealane eriolukord või sündmus oli see, et ühel õhtul läks meil poom, murdus ära, läks pooleks ja see oli, see oli siis natuke selline. No paanikat seal kindlasti ei olnud, kõik toimus nii-ütelda ettevalmistatud kava kohaselt, aga ikkagi erilaadne olukord, et kuidas jätkata ja kuidas saada üldse katkine poom masti küljest lahti, et inimesi ei ohustaks ja mida vahetusmadrust pidi tegema siis vahetus madruseülesanne. Aga kuna ma juhtisin olema kokpitis sellel hetkel, siis minu ülesanne oli rusikaga tekile tulevatele meestele pähe lüüa, kes ei taibanud pead madalas hoida, sest see poom pendeldas seal niuke alumiiniumist toru suure tuule käes, et sellel pea otsast ära. Kapten Mart Saarso on teie klassivend ja te olete temaga varemgi merd sõitnud. Jah, Mart hakkas õigupoolest väga varakult, juba koolipõlves sai õiguse jahikaptenina sõita ja siis oli meil erinevates koosseisudes kogu suve purjetas siin Läänemerel nii palju, kui see nõukogude võimu tingimustes oli võimalik. See oli väga õpetlik ja, ja silmapiiri avardav tegevus. Kunagi käisite te kahekesi ka surgu saarel, mis asju te seal ajasid? Jah, tegelikult me käisime neljakesi ja, ja asi, mis oli ajada, oli see, et me tahtsime katsetada nihukest minevat ekspeditsiooni alget liigutakse suuskadele, varustus veetakse siis rihmadega keha külge kinnitatud ja sinu taga lohiseva kelgul kaasa ja ja eesmärk oli proovida talitingimustes ööbimist ja mardil oli tollel ajal ka juba väikesed meregeoloogilised huvid, et tuli võtta ka jää ja põhjaproove, nii et selline õpilast, teaduslik üritus. Kas teil on palju seda, mida tõsiselt kahetsete, mis oleks võinud olemata olla? No kindlasti on asju, mida tuleb kahetseda aga ma püüan elu mõtestada niukses litti ahvi laulu vaimus, et ei kahetse õigupoolest midagi, sest elu on täis üllatavaid pöördeid ja juhtumusi ja ja ei ole ju mõeldav, et, et ükski inimene oleks võimeline 110 protsendiliselt ära kasutama kõiki avanevaid võimalusi, midagi niikuinii läheb teisiti, kui on kavandatud ja kui har teinud halva asja, siis tuleb muidugi kahetseda, aga kogu elu elada nagu selliseid, oi küll oleks. Et seda ma ei oska. Valitud palu 2006. aasta Persona saadetes kuulete edasi, pärast uudiseid.