Jätkame ülevaadet 2006. aasta persona saadetest. Suvel esines Persona saates kalli Clement, kes juhtis seitse aastat Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis. Mis tööd enne siia tulekut Rootsist? Tegite siis ma olin Rootsi kirjanik ja Fondi direktor. Rootsi kirjanik, fond tegeleb siis autori hüvitusega, see hüvitus, mida riik kannab kirjanikele, tõlkijatele ja illustraatorite selle eest, et nende raamatud on siis vabalt kasutatav raamatukogudes ja see oli suhteliselt suur asutus, mitte inimeste poole, et me olime suhteliselt väike kollektiiv, ainult kaheksa inimest kokku, aga raha oli päris palju. 120 miljonit Rootsi krooni oli need inimesed, kellega ma seal koos töötasin. Täielikult fantastiliselt on ikka veel pidevalt nendega kontakt, nad on käinud kaks korda Eestis ja mul on õnnestunud oma praegust kollektiivi, kellega ma olen ülimalt rahul ja kes on ka täielikult fantastiline, et need kaks kollektiivi omavahel kokku viia. Nad tunnevad teineteist päris hästi tihti aega. Kuidas elavad rootsi kirjanikud, kas samamoodi nagu eesti kirjanikud või on nende elu natuke parem? Nende elu on? Meil on suuremaid võimalusi stipendiumi saada ja nad saavad ka, ma arvan, makstud oma müüdud raamatute kest. Rootsis on siiski piisavalt palju kirjanikke, kes elavad ära ant sellega, et nad on kirjanikud, et neil ei ole kõrvalt nii palju teisi tööd vaja teha, nagu eesti kirjanikud peavad tegema, kus sisse Tallinna kolimise mõte tuli, muik sõbrannale küsis mu käest, et kuule, kas oled näinud, et Põhjamaade Ministrite nõukogu kuulutab välja tööd Tallinnas Eestis ja ma ise ei olnud näinud seda ka siis vaata siis ma leidsin, et see oli nagu tehtud, minul seda siis ma taotlesin ja suures konkursis, see oli päris suur konkus, ma ei tea midagi. Sadakond inimest, autosid, sadakond inimest ja nad on väga atraktiivsed kohad, samuti oli nüüd, kui meie lõpetasime, siis oli, oli 150 umbes taotlust, Nad ei võtnud teid sellepärast, et te olete eestlane, vaid ikkagi sellepärast, et te olete rootslane, täitsa õige, täitsa õige. Päris palju küsiti mu käest, et kui aktiivne ma olen ja eriti poliitiliselt ja mis, mis ringkondades ma liigun ja kui suured kontaktid on. Et neil on siiski tähtis, et minul ka, et ma siin esindanud Põhja-vaid. Et ma ei ole väliseestlane siin eeskätt, vaid ma olen eeskätt põhjamaalane, mida siis teile öeldi, lähete Tallinnasse hakata tegema, mida tookord vaevalt julgen seda ütelda tookord, kui ma küsisin, kuma intervjuul oli, siis ütles mulle üks nendes, et et vot, Me oleme kontoritel andnud raha, meil on tähtis, et me oleme kohal ja tee seda, mida süda ütleb, et saadakse ja tegelikult see mind ei rahuldanud. Ma siiski leidsin, et mingisugune strateegia, mingisugune mõte peaks siiski olema. Ja eks nende seitsme aasta jooksul on ka strateegiat paika pandud ja on, on palju kindlam eesmärk Põhjamaade Ministrite Nõukogu tööl. Siin Eestis eriti meie. Läänemere regiooni koostööd, et igat moodi tugevdada Põhjamaade ja Balti riikide ja Poola, siis koostajad Kui te võite aasta Tallinnas töötanud, siis panite te aluse ühele väga toredale traditsioonile hakkasite korraldama Põhjamaade luulefestivale. Alguses ma tahtsin teha siis luulekohvikuid, et ma ise olen luulehuviline, ma ei loe eriti palju luuleraamatuid, ma vahetevahel ikka sirvin ja mul on endal väga ilusaid luulekogumik ja aga mul on väga tähtis, ma kuulan, eriti kui luuletaja ise loeb, aga võib ka olla teine, kes loeb, aga mulle meeldiks seda kuulata. Ja ma olin tihti käinud rootsis siis nii luulefestivalidel kui luulekohvikutel ja nii ja siis ma tahtsin seda läbi viia ja mul oli juba tookord üks väga hea kultuurinõunik Eha Vain, kellega, mis arutasin ja Eha vist leidis, et ma olin natukene imelik, et mis asi see küll võib-olla, aga siis tegime ära ja see toimis väga hästi. Ja meie esimene külaline oli rootsi luuletaja Ivar kümneselt, kes on abielus olnud tunnist Tõnissoniga. Nii et tollinagu väga sobilik ja ütlemata tuntud Rootsi sea oli une pealt ja see toimis meil väga hästi. Ja siis hakkasime arutama, et miks mitte teha luulefestivali. Ja ma pean ütlema, et need Põhjamaade luuletajad ütlevad, et see on ainuke võimalus nendelt, kus nemad saavad omavahel nagu läbi käia pikemat aega, et nad tulevad siia, saavad Kukussi, eesti luuletajate, aga see annab ka võimaluse eesti luuletajatele minna põhjamaadesse. Sest väga paljud nendest luuletajatest, keda me siia toome, neil on nagu omad festivalid ja nad soovivad tuttavad omakorda. Nii et väga paljud on käinud igal pool. Näiteks ma mäletan, mõni aasta tagasi käisid Andres ja Kristiina Ehin siis Islandil ja see oli ainult tänu sellele, et meil oli Islandi luuletaja, soon käis Tallinnas ja kuulas neid ja tahtis täitsa kindlasti saada Reykjaviki festivalile. Kristiina, siin on üks teie lemmik luuletajatest. On jah, aga mul on neid palju Eestis Doris Kareva ja ja ma tunnen nii suurt aukartus tema ees, et tema luule, tõsi, on ülimalt raske tõlkida tegelikult on alati nii, et ma tunnen, ma natukene kardan seda tõlkimist, et see on kunstiteost, mida eks luuletaja on teinud ja ta on sõnastanud seda ühes ühes keeles. Ja mina siis tõlkima pean mitte ainult sõna tabama, vaid ma pean tunnetust. Obama, ma pean mõtet avama ja seda ma pean tõlkima ja see on ülimalt raske, eriti Toris, kes siis kasutab eesti keelt. Täitsa omad moodi, et ega ma kardan ikka veel natuke tõlkida, aga ma ikka üritan ja ta läheb ikka paremaks ja paremaks. Pean ühte asja ütlema, et turis ka ütlesite asja, mille peale ma olen palju, mõtlen, mis puudutab luuletust ja mis on päris huvitav. Ta ütles, et no näed, kas tõlge on hea või mitte, ta näeb sõda pildist ta kirjapildist. Ta ei saa aru keelest, aga ta näeb. Ja ma olen mõtelda täitsa tõsi, et seda võib tõeliselt näha, aga ta ei ole mitte ainult ainult sõnaline sisu, vaid ta on ka silmadele. Millal te tõlkima hakkasite? Tegelikult siin Eestis ihkasin, et enam-vähem sunniviisil, meil oli lihtsalt vaja tõlkida rootsi keelde ja mind huvitas proosat. Ei ole tõlkinud? Ei, aga alustan nüüd, kes on see väljavalitu? Eeva Park ja tema romaan lõks lõpmatuses? Ma leian, et on väga tugev raamat nii vormiliselt kui sisuliselt ja ma arvan, et on ka raamat, mis huvitaks rootsi lugejat, Te hakkasite ka vene keelt õppima. Hakkasin jah, et tähestiku, mul täitsa selge ja natukene saan ka aru lihtsamast asjast, aga ma peaks lihtsalt sõitma veel kord Venemaale, et ma saaks nagu rohkem kasutada. Ma sõnavara, jäätsi, pea, liu ja sellest salli, mis muljed realisti meestest on jäänud, siis me tuleme küsimusele, mis puudutab siis suur roll. Ja tegelikult on see üks valdkond, kus meie kontor on päris palju tööd teinud, läbi aastate, kui ma siia tulin, siis oli ministeeriumi sotsiaalministeeriumis üks inimene, kes töötas soolise võrdõiguslikkuse ka nüüd on seal osakond ja ma tahaks luhta ja arvata, et meil oli seal natukene ka väike osa sedasi, et et soolise võrdõiguslikkuse küsimus on, on pidevalt olnud päevakorral ja et see küsimus on arenenud. Loomulikult on Euroopa Liidu sisseastumisega ka väga tugeva tõuke saanud, aga ma pean siiski selles natukene rääkima suurrollidest, sest ma, ma olen üles kasvanud Rootsis, kus soorollid on muutunud, tänud väga tugevalt, eriti ütleme 60. seitsmekümnendatel aastatel muutusid tugevalt ja kus väga palju arutati, et meie enam ei ela 19. sajandil, kust, et suurrollid olid otstarbekohased. Et meil on uus ühiskond, kus siis mõlemad, nii naine, kui mees töötavad ja on võrdsed, siis teades, et et siis, et kuidas nagu neid koduseid töid, kõiki need peavad ka muutuma, et ei saa nagu naistele kõik seda panna, see on üks väike osa sellest. Ja ma näen, et on mõjutanud päris palju Rootsi ühiskonda ja Rootsi mehi, Rutsi naisi ka, kui ma Eestisse tulin, siis ma nägin, et siin ei ole täitsa nii, et siin Eestis on, on suur, olid tunduvalt tugevamad tähendab, on ikka veel suuremad vahed naiste ja meeste vahel ja ja mind üllatas ka natukene. Tihti nägin seda, et kududes mees ja naine neil olid nagu täitsa omaenda maailmad. Seda ma Rootsis enam ei näe, et kui on mees ja naine, siis nad teevad väga palju ühiseid asju on koos ja aga siin siin ma näen, et väga paljudel, kas sa nagu omal käel või ma ei taha ütelda, et üks on parem või teine? Ma lihtsalt näen neid vahes ja ma olen sellega nii harjunud. Ütleme, et kui meestest rääkida, et ma olen rohkem harjunud sellega, et mul on mehed, kes on minu sõbrad puhtal kombel ainult sõbrad, et siin mul natukene ebakindel, et kuidas see toimib, eriti minu vanust kas üldse toimib ja niisugused väiksed asjad, aga eesti naine on üks kange naine ülimalt kange ja ma austan eesti naistega ja ma olen uhke selle üle, et ma ise olen ka eesti naine temalmest tegema hakata. Ma lähen juhtima Rootsi kunstiühingute liitu ja ma arvan, et siinkohal ma pean natukene seletama, mis asi see on olnud. Rootsis on väga tavaline töökohtades ja linnades, väikestes asulates on kunstiühingud, mille eesmärk on kunsti tutvustada ja kunstiga tegeleda. Et mitte ainult ei tegeleks nagu igavate paberitega, vaid sul oleks mingisugune kreatiin osaga tööl, paljud, eriti suured tööettevõtted Eriksonil, kõik need, neil on kunstiühingud on väga-väga tähtis, nad näevad, et kui inimene töötab rohkem kreatiivsusega abstraktse asjadega seega soodustab töötulemusi ja soodustab lihtsat inimese arengut, inimese mõtlemist. Igatahes, need ühingud on väga-väga tavalised, mina lähen tööle sinna kes siis koondab kõiki neid ühinguid ja neid on 1200, ütleme töökohtades, Rootsis ja ligemale 200 siis üldist, mis on linnades ja asulates. Ja mida ma eeskätt ruumi siis teha, nüüd kui ma sinna tulen, on, et natukene tõsta latt. Et võib-olla tutvustada raskemad kunsti rohkem, et nad rohkem tegeleks raskema ja moodsa kunstiga ja mitte ainult selle klassikalise ja kergemalt kättesaadava ja kergemalt sulatav abi mõistvalt kunstiga. Te olite Eestis seitse aastat seitse, on niisugune müstiline arv seitse aastat Tiibetis. Siis tuli mul see film meelde. Te peaksite nüüd kirjutama ühe raamatu. Seitse aastat Eestis või on vara veel, ma arvan, et on vara peal. Ma arvan, et see, see jääb mu pensioniaega. Tegelikult on minuga nii, et ma nii palju tagasi ei vaata, ma tahan ikka edasi vaadata oma kogu aeg, planeerin edasi. Et kuidas edasi minna, mida järgmiseks teha? Legendaarne ooperilaulja Margarita Voites, paljud kadestavad neid inimesi, kes elavad mere ääres teelati mere ääres. Kas te oskate ise ka seda ilu ja mõnu nautida? Tegelikult ma pean ütlema, et kui me meriväljale tulime soli 68. aastal siis oli, olid puud väiksemad ja meri oli täitsa käega katsutav, sest neil on niisugune torniga maja ja, ja sealt sai merd imetleda. Aga väga palju ma seal Pirita kandis ja merivälja kandis meres käinud ei ole, rohkem sai sinna sinna Haabneeme kanti, et seal oli meri nagu puhtam rahvast ei olnud jah, ja muidugi Pärnu ja Saaremaalapsed olid väiksed, siis siis käisime Saaremaal ja Hiiumaal. Ja mõtlema täna aasta kohta, et, et k sai Saaremaal ja mittemeres käidudega just karujärves. Et olgugi, et seal hästi palju allikaid, aga väga tore oli, lastega käisime, kui kogu teie pere kokku saab, kui palju teid siis laua ääres on? Praegu me kõik nagu kokku ei saagi, sest kõige vanem lapselaps õpib Jaapanis. No ütleme, kui temaga kohal oleks kuskil 15 ringis, neid on ka meid rohkem ei olegi. Mis on teie firmaroog, mida te kindlasti alati teete? Mis mõtlesime lastele meeldinud, alati on pannkoogid lihtne, aga jah, need kuidagi õnnestusid varem, nüüd viimasel ajal. Ma ei ole enam teinud, sellepärast et ma ise pean kaalu jälgima ja lapsed jälgivad ka, et nad on, selles mõttes on targemad kui mina, et mina ei pööranud sellele tähelepanu. Aga nemad ikka väga hoolivad sellest, et mitte juurde võtta rohkem kui vaja. Ja kui te teatris töötasite, kas siis oli aega ka süüa teha või oli see abikaasa teha? Ei no me oleme ikka mõlemad, siis siis töötasime ja täitsa nii kuidas kunagi, kuidas kunagi ja üldiselt, eks kui mul oli mahti, siis, siis ma tegin süüa ka. Aga siis hommikul muidugi tõusis, tema läks varem tööle minna. Kui mul ei olnud proovi, siis ma siis ma magasin kauem. No nüüd ma olen nii et märkan, hästi, varaosad on nagu vahet ütlevad, et mina olen hommikuti neid üleval. Meil on 52 aastat koos juba, sest meil oli see käimisaeg ka viis aastat ja kooselu, kui seda saab kooseluks võtta, sest mina olin võimelised, õppisin Tallinnas ja tema oli Tartus tööl. Ja kus te tuttavaks saite, siis? Ikka Tartus. Palju palju esimesi asju on kik Tartus olnud, esimene armastus oli Tartus ja esimene laps oli Tartus ja esimene teater oli Tartu esimene teater. Ma ise küll valisin selle teatri, sest siis oli võimalusi küll oleks olnud, aga, aga noh, siis ei tulnud selle peale, et vanemad on seal ja ja abikaasa ja laps ja et üldse teist mõtetki ei olnud. Ja siis saatuse tahtel esimene osa tuli ka Tartus ja leta Verdi ooperis Travi. Vaata. Ma olen alati öelnud, et ma olen, selles mõttes olen õnnelik inimene, et et mul, Meie hobi on ühes isikus, et mulle väga meeldis laulda isa jutu järgi olema juba kolmeaastaselt kuulutanud, et ma olen artist ja kukkusin siis laulma ja kuna ma selle hääle sain ilmselt isa emalt. Ja seal oli väga ilus hääl ja, ja ta laulis mulle palju. Nii mulle sissist meeldis, hakkasin ise ka laulma, aga aga ega ma ei kujutanud ette, et ma nüüd hakkan ooperilauljaks sellest maine kui osanudki unistada. Aga ema, mul armastas väga jälle muusikat ja teatrit ja tema tahtis minust teha külm ballett. D solisti et piinas mind küll tahtis, et ma klaverit mängin ja vanaemalt saite oma ilusa lauluhääle. Aga saite oma suurepärase käsitööoskuse, sain seal, mitte vanaemalt, aga, aga isa öeldist sellepärast et tema oli esimene, kes kinkis mulle heegelnõela ja näitas, kuidas nukule sussib, heegeldada ja siis siis sealt sain ja teine pisik tuli mul ka üks sugulase ema, tema mängis klaverit ja oli musikaalne. Jah, tema poeg on väga kuulus, poeg on helilooja Jaan Rääts, ka isa oli sugulane veel jah, nii et tema õpetas näppude ja tema tema kodus kodus hästi palju tekki, kleite, kõike seal, mul hakkas see meeldima, siis emal oli veel üks sõbranna, kes tegi väga palju heegeldas pitse ja kui ma neid pitse nägin, tal oli terve suur vakatäis oli, oli neid pitse seal ja mida ta oli ise teinud. Et siis siis ma hakkasin tahtma ja selle tõttu vist tuligi see see haigus, et ma tegin hästi palju pitse. Kõigepealt siis hakkasin kardinaid tegema, siis hakkasin päevatekki tegema. Siis hakkasin suuremaid asju kuduma, teinud endale palju keep ja, ja lastelastele. Mul oli ainult see viga, et ma kunagi mõõtu ei võtnud neid mõõdu järgi silmajärgi tegin ja, ja muusika õnnestus, et see kummaline, kas proovis vardad käisid ka proovisi käinud Vanemuises, kui ma sattusin Vanemuises seal oli, olid paljudel, olid vardad proovis et siis tekkis mul ka kiusatus uuesti teha. Siis kui ma ülikoolis käisin, siis ma heegeldasin kõik vaheajad kogu aeg ja siis siis kursusekaaslased, et kuule, et kas kodus aega ei ole, seal võtad oma töö siia kaasa mitmes vallas, esimene olnud esimesena oma kolleegidest eakaaslastest oskasite just teie autorooli keerata. Jah, see oli mul ka selline hea hobi, et et 12 aastaselt isa pani mu vägisi rooli 12 aastase jah. Sellepärast, et, et isa tõi kaunis kult teie auto siseMoskvas järele, see oli Tartus üks, jah, teine auto ost ühel professoril oli jah just ja ja siis isa käis järgi ja ta oli väga rahul, et ta sai seal erilise värvi, sai valida, et esimene päev, kui ta oli seal järjekorras, siis, siis lõppesid autod ära ja siis järgneb, et oli kohe esimene, siis ta valis, ainukene p-s oli, teised olidki kallid jäädavalis peesi auto ja siis ta õppis ise sõitma, Ta sõja vestlust kunagi midagi oli teinud, aga rohkem tal olid nagu hobustega tegemist siis ja siis ema õppis sõitma, siis ma nägin püha jumal, et kui raske see võis olla, kuidas ta neid käike siis vajutan sidurit alla, nii nagu vaja ja siis, kui ma sinna rooli istusin. Algul sõitsime niimoodi linnast välja Tallinna poole ja isa istus roolis ja ütles, et sina juhi, et mina annan gaasi ja siis mingil kilomeetril ta keeras auto ringi ja ütles, et et istu nüüd sina, ma ütlesin ei, ei, ei. Istu, istu, noh, sul on aeg proovida. Istusin ja kõik, kõik sobis hästi ja siis mulle tõesti meeldis sõidud, noh isa oli haige mees, tal oli kolm südameinfarkti ja emase juhtimine, nafta juhtis, sõitis küll vanaduseni. Niikaua kui tulid need kiired autod, siis ta siis ta enam ei tahtnud. Ja selle tõttu oli mugavad kõik sõidud, väljaspool linna ma sain, sain sõidetud ja siis viis aastat hiljem, siis siis ma sain juba eksamiranda. Ja siis sai ametlikult sõita tülite esimene Eesti lauljatar, kes esines Moskva suure teatri laval. 1973. aasta 19. oktoobril nägi Moskva publik teid Verdi ooperis Travjad Ta Bioleta osas, see oli väga meeldiv kohtumine oma sünnilinna teatriga. No siis tuli mul see tunne, et kui ma esimest korda sattusin Vanemuise lavale Molontricannikeses ja võib-olla see oli niisugune pöördepunkt, kus ma tundsid, et jah, teatri lava, et see on minu jaoks, et ma olen nii hea olla. See Vanemuise väikese teatri akustika oli ka väga hea. Aga siin oli suur teater ikka väga suur saal ja väga suur lava ja, ja siis noh, seal oli palju meelespidamist ja lavastaja nõudis, ei tulekski kohe täpselt tehtud. Traviata oli mul esimene roll oleta. See tuli mu juurde juba konservatooriumis, ausalt öeldes tegelikult juba enne konservatooriumi, sest pulmapäevaks mulle kinkis muusikakoolis oli mul üks aasta, käisin muusikakoolis, Tallinnas oli mul kontsertmeistriks Oskar Kareelik ja tema kinkis mulle kaks klaviiri. Üks nendest oli Faust ja teine oli Travjaata ja, ja siis suurte lootustega, et mõned laulan ja nii juhtuski, et et konservatooriumis juba oli väikest seenikesis, tasin osa, mul oli poeg, oli kolmekuune, oli just sündinud ja siis Vanemuise teatris läksid vanasse etendusse sisse, see oli siis ka geoleta ja teine osa oli siis Margarita Faust ja esimene gastro roll samuti. Estonia teatris oli jällegi Violetta ja sellega ma käisin ka igal pool suures teatris väga hea soe vastuvõtt oli igatipidi mõistmine ja slaavi rahvusest inimesed, nemad muidugi avaldavad oma meelt täitsa vabalt. Et kui neil ikka meeldib, siis nad siis nad ütlevad seda sulle ja Mul oli see lähedane, isegi Krumm kord küsis, kas tunned ennast siin inimesena? Tunnen jah. Rääkimata seda, et mul on ka seal sugulased veel veel praegu olemas, et ma tõesti tundsin ennast hästi ja mul oli väga keeruline see, kui pakuti, et ma tuleksin laulma. Päriselt? Oli niivõrd ahvatlev, ainult samas jälle mõned dirigendid arvasid, et võib-olla sul saab väga raske siin olema, et siis sa oled nagu valge vares siin teiste mustade seas ja mul on väga palju põnevaid põnevaid laulmise olnud. Ma mõtlen, kui Jaroslavlis laulsin Sümfooniaorkestriga, laulsin vene romansse. Ja samas eks ole vene rahvapillidega laulsin eesti asju. Et neile väga meeldis see, et orkestreerinud olid hästi tehtud ja isegi Straussi laulsin vene rahvapillidega. Kas te usute saatusesse, ma usun, saatusesse saatus on teid hellitanud, ütleme nii. Ta on meid hoidnud ja, ja palju võimaldanud. Ega ma ei saa ütelda, kõik on elus suhteline. Et kui öeldakse, et oi, et sul on nii hästi vedanud ja eriti muidugi on mul see noh, rõõm kuulda, kui öeldakse, oi kui tubli sa oled, kui kui ma ütlen, et mul on seitse lapselast, ma ütlen, et ma olen tubli, aga see minust ei olene ja see on tegelikult tublid ninjad on mul olnud ja ja et pojad on ka siis oma osa nagu andnud, aga tegelikult ega nii ei saa ütelda, vaat see saatus on, on kah antud, mulle ka ise ei ole saanud valida, seda poegadest lauljaid teha ei tahtnud, ei tahtnud ja ei saanud ka ühel pojal nagu oli midagi väike hääleke, aga ta ei, ei olnud ise nagu üldse sellest asjast huvitatud. Käite te vahel ka Estonia teatris etendusi vaatamas olen käinud, aga väga vähe. Et lihtsalt elu on olnud kõik need aastad niisugune endale niisugune tormiline ja ei ole üldse nii, et ma tulin teatrist ära ja nagu ma mõtlesin, et nüüd olen vaba ja puhkan. Pool aastat olen, ma pidasin pausi, aga siis hakkasin ise nagu kontserte tegema ja ma ei ole muidugi palju väljas käinud paar korda Soomes ja mõned korrad Moskvas. Aga siin oma riigis olen küll püüdnud esineda ja siis, kui ma enda hinge nagu, nagu have marjadele andsin, siis on muidugi olen palju neid oreliga esinenud. Neurokirurg, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan ja närvikliiniku juhataja professor Toomas Asser. Täna, mil me siin Tartu stuudios juttu ajame, on teisipäev ja kell on neli. Kui me kusagil viie paiku lõpetame, kas siis lähete koju? Kaugel kojuminekust veel tavaliselt ega enne kuut seitset ikka ei jõua kohe kuhugi. Ma lähen kliinikusse tagasi ja seal on administratiivsed kohustused, praegu veel järel. Kui te koju jõuate kuskil seitsme-kaheksa ajal, kas siis on nagu vaba aeg või ikka raamatud ja paberid ja arvuti ja. Ei, väga raamatut, siis enam ei suudakski lugeda, haruharva natukene loed mõnda juturaamatut otsa, aga aga noh, paratamatult selliseid üksikuid erialaseid lugemisi on ka siis veel tarvilik teha. Ja ma pean tunnistama, et ka mõnikord öösiti loen Kas see aeg on nüüd möödas, kui teid välja kutsuti? Haiglasse kutsuti. Jah, ma ei tegele praegu otseselt enam trauma küsimuste vahetu kirurgilise lahendamisega, et see ei ole praegu minu ampluaa. Aga ma olen tegelikult kättesaadaval ja valdkond, millega mina, mina süvendatud tegelen, et see, see nõuab tegelikult ka nädalavahetustel tööd, nii et seda ikkagi tuleb ette. Tavaliselt öeldakse, kui pikad sõrmed on ja sale kesi, et kui tal on klaverimängija käed, ma olen ise ka öelnud, et kuule, sul on klaverimängiv äädikas, kirurgil on ka mingis suhtes erilised käed. Ma ei oska nüüd öelda, et kas nüüd see käeväline ilme kuidagi on, aga, aga noh, kirurgil eeldatakse üld, üldreeglina rahu, tasakaalukust ja käsi peab tugev olema. Lõbus on niisugune mõõdetud tugevus, et nendeks on, jah, on on ka tugevad liigutes tarvis, aga ta peab olema nii mõõdetud või kaalutletud dialektika paremakäeline. Ei, ma olen põhiosas vasakukäeline, vasaku välja, aga ma kasutan võrdselt mõlemat kätt. Nii et kirurg saab vasaku käega hakkama küll. Meil on isegi see soovitav sellest, et me kasutame oma tööinstrumente võrdselt mõlema käega, siis on mõnigi kord on see on see kasuks. No me oleme televiisorist operatsioone näinud igasuguseid, aga ega ajuoperatsioon ei ole eriti näidata Et seal ei olegi Ma väga tegelikult väliselt näha, seepärast et sellest tuleb ka nagu aru saama, et mis seal konkreetselt tehakse ja see on pigem nagu selline sümboliks nagu muutunud, et see ju seal midagi keerulist on ja eks ta ongi keeruline, aga seda keerukust tegelikult näeb selles protsessis endas ja teadis, et, et millega me manipuleerima ja mis seal juhtuda võib ja mõnikord juhtub, siis rääkige. Kõne kuulajale, mida siis patsiendiga tehakse, millised on need aparaadid ja kuidas see töö käib? Kui jätta nüüd kõrvale, kuidas diagnoosini jõutakse ja ja kuidas me seda patsiendile jama selgeks teha, et millega üldse tegemist on, mis haigus see on, missugused on võimalused seda, seda haigust ravida mida konkreetselt meie suudaksime seal teha. Ja siis on ka väga oluline aru saada õieti aru saada, mismoodi patsient aru saab meie jutust, et me võime küll seletada ja arvata, et, et see on nagu kohale jõudnud see olukorra, kas siis tõsidus või keerukus ja nüüd võimalikuks variandid. Aga see ei pruugi nii olla. Ja selles mõttes on ka see, mis selle operatsioonieelselt toimub, et see on samavõrd tähtis. Et, et kui me saame kuidagi põhimõtteliselt erinevalt aru, mida tegema hakkame, mis sellest johtuda võib ja mis meiegi muuta võime kui need kuidagi erinevad, need arusaamad, et siis tegelikult tuleb vilets tulemus, mis on meie operatsioonide eripära on see, et, Me opereerime mikroskoobiga, me kasutame selleks väga võimsaid operatsioonimikroskoop mis iseenesest teeb asja juba tehniliselt erinevaks, et sa oled sundasendis sellest ehitama. Ja kui see kestab sul tund on väga võimsa valguse juures seal, et et siis noh, on on füüsiliselt natukene teistmoodi. Nii et see on aste eripära ja siis meil on neurokirurgias on terve rida, on igasuguseid muid instrumente, küll on kohe eemaldamiseks instrumente, mis on eripärase toimega, näiteks ultraheli baasil töötav purustaja imeja aju kudemis on. Ja ta ei, ei taha mingit erilist tõmbamist ja surumist ja et, et siis me saame mittevajalikud osad näiteks kas või osaliselt võtta, et detsembrit vajuda jääb siis suhteliselt paigale või puutumata. Ja neurokirurgi üks eripära on ka see, et, et me suuresti tegeleme tegelikult verejooksude sulgemisega, seal verejooks on üks väga suur aspekti, isegi kui ta on juba väikses hulgas väikses mahus, sest meie operatsiooniväli on tilluke ja sellest tulenevalt iga otseses mõttes tilk verd on, on probleemne, ta takistab meil normaalset nägemist ja siis järelikult kõigepealt on soovitav teda üldse seal ei oleks, aga kui ta juba on seal siis ta tuleb kuidagi lahti saada. Et kirurgia tegelikult, millega me tegeleme, on ju sellise maalse anatoomia tekitamine ja nende ajuosade või närvisüsteemi osade siis lahti prepareerimine ja siis normaalse anatoomia taastamine, see on selline väga jämedas plaanis. See tegevus seal, mis kõige rohkem närve kulutab, kirgides nahk kindlasti ei kuluta närvi see operatsioon ise solvumisega leeme olla. Aga eks kirurgi jaoks on ju alati kui ja asjad ei lahe sinu tahtest täiesti sõltumatult ei lähe, nii nagu oli plaanitud, nii nagu sa kavatsesid, nii nagu sa eeldasid, et see läheks isegi siis, kui see asi tundub nii ideaalne ja nii hea ja lihtne olevat, et siis elu näitab, et see ei ole kindlasti mitte erandlik, aga elu näitab, et et probleem sugeneb sealt, tõuseb sealt, kus sa seda iial ei oota. Ja vot sellistel juhtudel, kui sa oled arvanud, et, et see kõik nii hästi läheb ja nii probleemideta ja võib-olla põhjendamatult roosilise pildi tulevikust oled maalinud, et, et kui see asi läheb hoopis teisiti. Ja siis tunned, et see kindlasti jääb hinge natukene kauemaks ja sinna pole paraku midagi teha. Kui palju operatsioone teostest kõige selle juures, mis mul praegu on, kohustus täna kaelas, et ma jõuan kusagil 100 operatsiooni juures sellise noh, suhteliselt suurema operatsiooni juures siis ennast ennast realiseerida ja siis valiti neid operatsioone. Jah, tähendab mul on natukene selline kitsam valdkond, millega ma ma tegelen ja veresoonte haigused on nagu üks nendest. Aga on teatud kitsa ajukasvajate valdkond, millega ma tegelen, kõigavadellid, olete kliiniku juhataja olnud? Olen pärast seda, kui professor Kaasik oma juhatamise lõpetas, siis 96.-st aastast, mis pari teeks sellekohane ka seda tööd tegema, see ei ole kindlasti mitte lihtne töö, sest juhina pead nagu sa hea seisma, et, et see et see reaalselt toimiks, tähendab, vahetult toimiks ja eks see keeruline ahel on ju see, et, et kuidas ta edasi areneks. Minu eelkäijad on teie leidnud, et sedavõrd head tööd, et loomulikult on võimalik õige mitme aasta vältel sellisel heal baasil olla, aga see aeg ka saab kindlasti otsani. Näiteks meie põlvkonnalt oodatakse meie panust jälle. Me oleme õpetav haigla loomulikult, et me õpetame seega põhiõppe üliõpilasi ja oleme residentuuri juhtivaks keskuseks oma erialal. Seega siis neuroloogia ja ka neurokirurgia residendid, kes õppes on, et neil nagu lasub siis vastutus nende nende programmide täitmise eest ja et siis kvalifitseeritud arstid lõpuks välja tuleks. Aastal 2000 kandideerisite de arstiteaduskonna dekaani kohale ja te läksite sellele kohale, kust te võtsite selle jõu ja energia? Kolm kohta? No loomulikult võtab see ka oma aja, aga ega neid asju kõik ei oleks võimalik teha, kui kui ei ole sul sellist usaldusväärset kaasamõtlejate, noh, peab ikka seda sõna meeskond kasutama siis eeltingimus ja ma arvan, et kui need on olemas vähemasti suuresti olemas. Et siis peab nagu oskust olema, et need lihtsalt koos hoida ja kui see mõte nagu ühes suunas töötad ühel meeskonnal, et Juudavast siis toimib, teie ei ole tahtnud kunagi siit. Ei kunagi ei ole niipidi mõelnud, et, et ma läheks Eestist mujale töötama, püsivalt ära, on siis kinni hoidnud. Ma arvan, et tervisekeskkond, kolleegid ja siiski ükstapuha kui napid või kui kammitsetud need võimalused ka ei oleks, et ka seda võib ju argumendiks tuua, et minna, aga aga nad on olnud tervikuna siiski piisavad ja mina arvan, et, et ega siis nüüd kohad ei peaks tühjaks jääma, et eks, eks siingi tuleb tööd teha ja ma ei arva, et, et see töö iseloom väga palju erineb mujal. Teie abikaasa, ka arst ja tema arst, kas töötate koos koos selles mõttes, et Tartu linnas ja ja, ja kliiniline töö on ühes raviasutuses ehk siis kliinikumis. Aga me oleme eri valdkonnad ja erihuvid ja tegeleb kõnekoloogilise ultrahelidiagnostikaga. Kuulge, kõik kordub, teie vanemad, hoolinastid teie peres oli kolm last, teie arst, õde, arst ja nüüd on täpselt nii, jah. Paraku see on nii, et nii kummaline kui see ka ei ole, et, et minu vanemad otseselt oleksid mind kuidagi sinna valdkonda tõuganud ja ja kaugel sellest, et neil oleks oma lastele kuidagi mingit suunamist teinud ju sellel ikkagi mingi seos peab olema. Eesti raadio vastutav toimetaja ja jätskaar eestvedaja Anne Erm Anne, kas sa pead päevikut ka? Paned sinna kirja? Täna käisin sellel ja sellel kontserdil meeldis see ja see lugu esineja oli fantastiline. Mulle on see päevik ikka siiamaani nagu peas, ma olen kogu aeg mõelnud, et peaks kirjutama üles, et mis on vaja päeva jooksul teha, aga kui ma hakkan seda üles kirjutama, siis võtab mitu tundi kallist aega ära, nii et ei pea päevikut, ei kirjuta üles, ainukene asi, mis mul on üles kirjutatud, menukas paks glade, kus on kirjutatud, et siin on saade ja siin ma olen kolm päeva välismaal ja siin on selline kontsert ja siin on selline, et siiski omale asjad, ma olen sinna niimoodi kahe sõnaga kirja pannud. Kas sa vahel kirjutad ka niisuguse lause sinna mine koju. Ei, seda ei ole kirjutanud, aga mõned inimesed on mulle küll öelnud, et aitab, et mine nüüd koju, aitab sulle küll. Läks majaks, tööloom olen ja nii nagu Tiina Loki, et ilma pühendumus, et ta nagu ei saa ja tuleb nagu kõik ära anda ja mul on selleks ka nagu võimalused, et meil on saare peal enamasti ma olen siin kodus üksinda ja poeg on ka juba omaette, nii et mul ei ole nagu kohustusi teiste ees. Ja minu kallist emakest ka enam ei ole, nii et selles mõttes ma olen vaba tegema nii palju tööd, kui vähegi jaksan. Sa oled vaba laps ja, aga ma ei põgene. Kas selle suure töö armastuse oled sa pärinud oma vanematelt? Raske öelda, aga no emale meeldisid luuletused ja ta oli emakeeleõpetaja ja ja võttis mind siis näidendi proovides ka kaasa, et see pisik on natukene ema poolt natukene isa poolt, kes mängis klaverit, muidu oli keemia ja loodusteaduse õpetaja ja Pärnu teise keskkooli direktor, vend laulis vokaalansamblis, mängis hästi klaverit ja noh, eks see kõik niimoodi tasapisi nagu mõjutab, aga tead, et pärast sõda ei olnud üldse kerge, mingisugune grupp oli seina peal ja sealt siis tuli, mis Eesti raadiost tuli, Tšaikovski esimest klaverikontserti ja Vikterignaatjevi väikeste töödia Heli Läätse laulusid ja kui ema laulis seda paati pole tehtud linnuluust, siis ma ei saanud aru, et mida see tähendab, kaared ise. Mõtlesin, mis Kaarel ise on, et ei saanud aru, et pärast hiljem, kui ma juba ikka koolis käisin, siis sain aru, et need sõnad on natuke teistsugused, aga selge oli see, et mingil ajal ma tahtsin nagu muusikat minna edasi õppima ja see mingi aeg oli pärast üheksandat keskkooli klassi ja ma ei tea isegi, kus teadmine tulijat, et tuleb minna mitte klaverit õppima ka muusikateadust, kuna ma ei olnud sellega küll absoluutselt tegelenud, aga põhjus oli see, et ma pean seda lugu üle rääkima, et need kaks väikest sõrmann ja see vasaku käe sõrman natukene väiksem, see viimane lüli nagu ei liigu. Ma arvasin, et sellega ei saa ikka väga kõvad passi panna, et et kui tahad hästi mängida, siis peab ikka väga kõva olema see alumine, passinud setu laisad harmooniat nagu kõlaksid. Milline lugu sul kõige paremini välja tuleb? Ei oska praegu enam öelda. Haiga ei, jumala pärast mitte, seda ma ei ole elu seeski selgeks saanud, pigem siis nagu kassivalssi. Aga kui ma olin päris väike, siis ma komponeerisin mõned Claude, et mis olidki nagu nõiatants ja hiinatants ja veel mingisugused sellised tantsud. Ja siis ma ütlesin, et ma tahan saada heliloojaks ja enne imede, et vahepeal see tundus, et nagu lähebki täppi, aga tegelikult et tegelikult ega heliloojad päris minust ei saanud, kuigi ma helilooja diplomi sain konservatooriumist, kuidas raadio tööle sattusid? Raadiosse käisin mingit asja proovimas noortesaadetes. Helju Jüssi juures, ma arvan, et, et noortesaadetele oli vaja mingeid lopsakaid teha ja siis üks teema oli huumor muusikas ja ma arvan, et see oli minu esimene saatekene, siis vaatasime seal Rammo, kana kest ja midagi mingeid selliseid asju veel, ma ei tea, kas Ernesaksa asju ja pärast juba minu kursusekaaslased ju siin kõik nagu töötasid Aarne Vahuri siis klassika poole peal oli Merike vaidlema ja Merike vaid, tema oli vist see, kes nagu soovitas, et tule, tule, et siin on tegemist küll lapad natukene kontserdid kokku ja vaatad, et võib-olla siis saab mingit asja ka. Üsna varsti hakkasid sa muusikatoimetuses tegema saateid prantsuse muusikast. Miks just prantsuse muusika? Ma ei tea see kuidagi niimoodi, satused stuudios olid olemas näiteks vähemalt ühe plaadi eliit, peafi lood ja ja esimene saade oligi eliit peafist, aga sellega oli selline lugu, et sellelt eksemplarid, mida nüüd diktor ette luges vististi oli viimane leht kaduma läinud, nii et ma ei tea, kuidas see saade nagu lõppes, aga selliseid apsakaid juhtus. Ja teles tegid sa koos Lauri Leesiga ka prantsuse muusikast. Ma kuulsin, et on üks selline mees nagu Lauri Leesi, kes teab väga palju prantsuse tuurist ja muusikast ja kunstist ja ma kutsusin lauri siia sansooni saateid tegema ja kõigepealt olid siis raadiosse sansooni saated ja ja siis nagu paralleelselt hakkasid ka televisioonis, et saated peale Laurit ei jõua keegi ära kiita, et ta teeb väga palju ja jõuab väga palju ja tänu sellele paljud Eesti inimesed tunnevad prantsuse kultuuri palju põhjalikumalt. Prantslased Anne on sulle isegi ordeni andnud ja sa oled rüütliseisuses. Ja see ordeni saa eli Leda jah, et selline kunsti ja kirjanduse orden ja ma olen muidugi väga tänulik selle eest, aga ega ma võib-olla ei olegi seda nii väga ära teeninud, et prantsuse artiste on siin ju käinud küll, aga aga eks teised on jälle ka omamoodi aidanud seda prantsuse kultuuri siin tutvustada. Ütleme, et sellised meeldejäävamad kontserdid on olnud kontsert Nanamus kuriga, mille tulu läks siis Unišefile. Nägin, oli läinud aastal just nüüd olid idi bridž vaater ka Prantsusmaal elav lauljatar prantsuse shansoonidega Chelikus võtmes. Ja väga-väga paljud eesti prantsuse džässartiste on saanud siia kutsuda, nii et küllap nad siis leidsid, et miks ka mitte. Kuidas siis ühest raadio toimetajast džässifestivali korraldaja sai? Väga lihtsalt elus mängib juhus ka päris suurt rolli ja see oli tõepoolest nagu juhus, ühelt poolt, aga teisalt ka mitte juhus, mitte juhus selles mõttes, et, et ma olin Tšassiga kokku puutunud, ma laulsin kollaaži, esmakuulasin Raivo Tammiku kodus väga häid džässiplaate ja ma armastasin seda ja siis ma käisin ka Nõukogude Liidu džässifestivalidel mitmel pool küll Moskvas, Peterburis ja Tbilisis ja Jerevanis ja igal pool on minu käest küsiti, et teil olid nii kuulsad 66. ja 67. aasta festivalil, et miks teil siis nüüd ka enam mitte midagi ei toimu? Noh, ma ütlesin ette ja selleks on mitmesuguseid põhjuseid, aga, aga ma võin küsida. Jah, ma võin proovida ja siis, kui ma tulin Tbilisis tagasi nendele muusikutele, ütlesin, et no proovime midagi teha, siis üheskoos siis tuli tänava peal vastu oleks Apoosneni ja tema oli siis filharmoonia direktor ja küsisin tema käest, et mis ta sellest arvab, et kui teeksin väikese jazzi festivali ja ta ütles, et tehke, tehke siis küsisin oma ülemuse Paul Himma käest, kes oli muusikasaadete peatoimetaja, et ega ta pahaks ei pane, kui ma siin natukene õiendan ka mingi džässifestivaliga ta ütles, et TT väga hea, selles mõttes oli nagu toetus olemas, aga teha tuli ikkagi ise. Nii et see, see algus oli päris keeruline ja samal ajal loodiga esimest korda džässiliit ja seal oli ka näiteks Arvo Pilliroog ja Kustas kikerpoes, et ei ole siin midagi, lihtsalt ürituse tegemist peab taastama Tallinna džässifestivalide traditsiooni. Ja nii, nii see siis saigi, kuigi natukene teise nime all. Ehk siis nimeks on nüüd jätskaar ja seda on tehtud nüüd 17 aastat. 17 jah, on täis vist kevadel juba tuleb, 18. arvan ma, kuidas sa esinejaid valid, kuidas sa neid leiad? No esialgu tuli otsida. Keda soovitatakse, küsisin valt Peeter Ojakääru käest, et keda tema soovitab. Küsisin oma Moskva-tuttavate käest, kes olid ka palju kuulnud, näinud ja Moskva džässikriitik Dmitri UFO soovitas mulle näiteks rei Andersoni ja kellest sai meie esimese festivali staaresineja ja kes on veel pärast õige mitu korda. Ma tahtsin käinud nii, et alguses tuli küsida, siis tuli ise kuulata ja otsida ja, ja nii hakkas lumepall nagu veerema, et praegu nagu ei jõua läbi lugeda, mida sulle kõike pakutakse ja siis on jälle sõelumise töö, see võtab päris palju aega, nii et aga kõige kindlam variant on, kui sa oled ise näinud ja läbi elanud, et see on hea, see on karismaatiline ja see on kuulajale ka huvitav, et ta ei ole väga nishi muusika, et ta toob ikka mõned sajad saali sisse, siis sellist esinejat ma julgen küll soovitada, keda ma olen ise näinud ja kuulnud. See abiellusid konservatooriumi ajal. See oli jah, seoses siis kollaažiga, meile tuli mänedžeriks üks mees, kes ei olnud küll minu esimene armastus, aga nii selleks millega n sind ära võlus, ei oska öelda, tõesti ei oska öelda, võib-olla tal olid sellised helesinised silmad ja kavaljut siis ta veel nõiakunstiga ei tegelenud. Ei tegelenud, siis ta vist oli tipi tudeng veel. Ajakirjanik Meelis kapsas kirjutas 1999. aastal sinu ja Ennu kohta nii. Selle eesti ühe eriskummalisena paari loost on õppida kahe inimese koos iseolemise tarkust. Mis tarkusse siis Anne on, kas ela ise ja lase ka teisel elada? Noh, ega kõik see nii roosiline ei ole, aga ütleme, et igal inimesel on oma rada ja iga inimene peab teist inimest austama ja küllap meil siis ikka mõned kokkupuutepunktid nagu ilmavaates ja loodusevaates ka on, aga tõsi on see, et n on enamus aega saare peal ja mõtleb omi mõtteid ja ja mina olen siin 99 protsenti ikkagi nagu Tallinnas ja teen oma asja. Aga vahetevahel ta tuleb ikka apiga. Kas festivali tegemine läheb aastatega kergemaks või raskemaks, kuidas sulle tundub? Nii, ja naa, et iga kord sa pead otsast peale alustama, sul on uued artistid, keda keegi siin ei tunne, sa pead neid nagu tutvustama. Sul ei ole enam Sakalat, sa pead igasugused uued kontserdisaalid võtma, noh, on vajalik nagu uute inimestega suhelda. Aga samas mingi rida on ka juba nagu kindel, et sa tead, et tuleks tegutseda nii ja nii ja nii ja tuleks omadega natukene varem nagu valmis saada ja noh, mingis mõttes on lihtsam ja mingis mõttes peatse iga kord ikka otsast alustama. Kuulsite valitud palu 2006. aasta Persona saadetest. Saatejuht oli Marje Lenk.