Ma tahaksin, et teie tänased stereo, pühapäevakülalised, Kõnelesite sellest, miks teie arvates just nimelt sellel jõulude-eelsel ja aegsel ja järgsel ajal. Me räägime nii palju kodust kui me vaatame kas või ajalehtedes või ükskõik missugusesse trükisõnasse või inimestevahelisse kõnelusse saame heita kõrva või pilku siis üks teema, mis sealt kindlasti läbi läheb, on koduteema. Meil on ju kõigil see kodu olemas, põhimõtteliselt ühel väiksem, teisel suurem, võib-olla ühel rikkam, teisel vaesem. Aga ometi sellel niisugusel talve ajal all mõeldakse sellele võib-olla on sellepärast, et me elame siin põhjas ja meile on kodu katus ja ja see sooje sooja andev tuli väga tähtsad. Et ma ei tea, ma ei oska seda teemat nagu ise kuidagi sõnadesse sättida, sellepärast ma teid siia kutsusingi. Ja kodu on tõesti nagu, võiks isegi öelda moeteema praegu v? Ja sellesse mina küll isiklikult suhtun, noh kui nüüd tõsiselt mõelda, siis nagu kaheselt sellesse tähendab nagu kaks tasandit on üks, oleks niisugune pateetiline tasand kodusse ja teine oleks ilma pateetikata. Võt pateetiliselt sellest kodust ma räägiksin siis, kui. Ma kohtun tähendab võõraste inimestega, tähendab mitte-eestlastega, kes kellega ma kokku saan ja siis ükskõik, kus ma ka ei asuks sel hetkel kus ma ei elaks ja ükskõik, kui vaeselt või viletsalt või pööningul või keldris või või oleksime kas või õnnetuna kuhugi auku aetud. Pea väljas tähendab igal juhul ma ütlen, et siin on minu kodu, tähendab siin, kus, kus minu jalad maas on. See oleks niisugune pateetiline tasand muidugi võib-olla ta ei ole noh, niisuguseid kõige kõrgem Nonii mõtlemisviisilt tähendab sellepärast, et praktiliselt mina vähemalt arvan niimoodi, et inimene inimene võib oma kodu valida ja võib elada lõppude lõpuks ükskõik kus. Selleks on tal täielik vabadus olemas. Ja ta võib elada. Olgu, see nüüd talutüüpi või linna hubane kodu või olgu sisse nüüd kalamehe jahimehe õnn ja see võib vastata üks, ükskõik kus koha peal tähendab, võib asuda, mitte ei pea asuma. Vot siin ongi niisugune sõna, peab tähendab meie riigis nüüd on tekkinud ka selline arvamus, et inimene peab ennast igal pool kodus tundma. Ma olen, seda ta ei pea. Ta võib, aga ta ei pea ja vot see peab, see ongi üks niisugune komistuskivi mille peale nüüd kõik kukuvad ühele poole, jääbki nüüd see keeleseadus ja kodakondsus ja teisele poole jäävad siis need, kes arvavad, et peab. Vot see oleks niisugune pateetiline tasand. Aga kui nüüd ilma pateetikata läheneda sellesse kodu asjasse siis mulle tundub, kuigi ma ei ole pessimist, aga ikkagi mõneski mõttes tundub, et meie, eestlased oleme isegi võrdlemisi kodutud, me ei ole juurtetud, aga mulle tundub, et me oleme kodutud, tähendab mis tähendab kodu, kodu on ikkagi see koht, kus sulle meeldib, esiteks, kus sulle meeldib elada 100 protsenti. Ja kus sa oled väga nii-öelda kaitstud. Me oleme nagu seened, meie tärkame kord siin, kord seal tähendab korda Haapsalus, kord Valgas, kolm kord Võrus ja meie all on nagu seeneniidistik, tähendab, me oleme nagu seened muidugi Niilistikust välja ei saa ja siis seeneniidistik on meie keeleareaal. Vot selles meie elame Nii mõtlesin vaenlasega. Ma kuulasin juttu tähelepanuga ja ma ei saanud aru sellest ütlemisest, et eestlased oleme nagu nagu ei tunne seda kodu kodutunne, et oi, ma ei saanud aru, mismoodi see praegu nagu teil asi kõlas, jah. Vat ma seda tahaksin siin just vastu vaielda. Noh, kõik asjad meil tulevad ju viimasel ajal meie riigis on äärmusest äärmusesse ja isegi praegu noh on need igasugused armastuse küsimused ja halastuse küsimused ja nüüd isegi jõulupühad. Ja kõik asjad niimoodi, kus oli varem, oli keelatud praegu lubatud. Ja nüüd viimase aeg viimasel ajal oli ju Armeenia küsimus oli ja on siia siiamaani veel kõvasti käsil ja mulle andis üsna sügava elamuse, kui ma nägin televiisoris teisiti, et armeenlased ka oma varemete juures, nendel on kodutunne niivõrd suur, et nemad ei lahku sealt isegi varemete juures on ja samamoodi ma ütleksin niimoodi, et eestlane on ka kodust kõvasti hoiab kodust kõvasti kinni, sest eesti keeles on olemas sõna kodu vene keeles, sõna kodu ei ole olemas. Vaatasin inglise kirjas on saksa keeles on olemas, aga vene keeles Ta pole, seal on tom, kiire, aga, aga sõna kodu ei ole ju, sellepärast nemad tõesti rändavad ringi, kas kohas, aga eestlane no vaevalt eestlane oma kodunt lahkub, kuigi meil on siin pisikene maaga. Me oleme kõvasti oma kodus kinni ja siis ongi niimoodi, et igal asjal on mitu otsa. See on selge ja ütleme nii nagu kunagi varem ka mulle öeldi niimoodi, et lähed välismaale, kas sa tuled sealt Iisraelist tagasi või tulidaatused tagasi ja ma tundsin, nagu näiteks Kreekas, Põhja-Kreekas on nagu te teate, see poolsaar põhjapoolne ja noh, mis on nagu munkade paradiis, kus 1000 aastat pole ükski naine sinna peale sattunud, ei tohigi minna üldse üks naine proovisse kunagi, aga aga jälile ja ei lasknud muidugi, ja, ja nendel on, on see kodu ja, ja muidugi see noh, nende kodu, nende kodu ja noh, kellel on kloostri, kellel on noh, oma neli seina ja, aga suuremas mõttes ma mõtlen ikka niimoodi, et et ikkagi meie kodune, meie Eestimaa ja siit isegi kuigi mulle öeldi, et kas ma tagasi tulen, issand jumal, kust mina saanud mitte tagasi tulla väljas võib-olla noh, välisvõib olla tore ja hea ja võetakse kenasti vastu ja huvitav on käia näha ilma. Kuid ikkagi parimat kohta või paremat ei ole, kui ikka meie enda kodu. Ja olen uhke, et olen eestlane, elan Eestimaal ja seda mitte maha jätta. Ja niimoodi, et kodutunne ja mina arvan, et eestlased ikkagi küllalt tunnevad seda meie oma kodumaalt ei lahku mitte kuskile. Ei muidugi ma olen teiega täiesti nõus läksitegi nimetanud pateetiliseks. See oli siis Johannes Sepp esitas selle variandi nüüd praktikas, mille kohta Jaan Kruusvall jutu alguses andis nagu postulaadid kätte, eks pateetiline suhtumine on meis väga tugevalt sees kõigis, eks ju, sest ka mina oleks midagi sarnast võib-olla rääkinud. Ja maeti, Summi, vaidlen teiega, on täiesti nõus, aga ma tahtsin seal öelda. Te ütlesite, et kodu on kindlus ja. No nüüd mina veidikene selles nüüd isegi kahtleksin. Tähendab, kindlus on ta muidugi, me oleme niimoodi ta harjunud ja meie istume seal ja oleme, kaitseme oma lapsi kahtlemata ja ja viimse hingetõmbeni ja kõik. Aga ikkagi kuivõrd ta nüüd kindlus on? Vaat ma olen kodust mõelnud ja siis jõudnud järeldusele, et siin peavad olema kolm komponenti, et nüüd oleks niisugune korralik kodu mõiste. Tähendab etendust, jah, tähendab esiteks kodu peab andma turvalisuse tunde. Kaitstuse kindlasti. Niimoodi see on number üks, number 20, kõlblus peab olema, seemse kodunt saad ja mis sind pärast tulevikus kogu elusana kaitseb ja ja saad, tähendab kodunt seal käitumisnormistik. Aga meie kui kodus ikkagi perekonnapead. Kõik sõltub väga palju, sõltub meist meestest sõltub muidugi loomulikult ja ega siis, ja kui me ei oska oma kodus korda hoida, siis oled ise süüdi. Aga minu meelest on väga palju sõltunud ka teie isadest ja teie emadest. Eks see seda tunnet See kasvatus juba ja üldse see sisse harjumus ja nii et kodu on ikkagi koht, kuhu meie satume pärast sündimist ja oleme seal, ütleme, kuni surmani. Sõltumata muidugi võib olla elukohta, võib muuta koduni, teeb kodus. Ja kodu on tõesti üks püha asi. Teie oponendil praegusel hetkel Jaan Kruusvalli Lamsele kõlbluse kohta natuke teistmoodi arvamus. Ei kõlbluse kohta pole, aga kui ma ütlesin, et kodutuid, tähendab, ma ei mõelnud seda, noh, niivõrd lappidaarselt ma mõtlesin seda, et kõik peaaegu meist ei ela enam seal, kus me oleme sündinud ja me oleme oma elu jooksul nii palju vahetanud kortereid, elukohti põhiliselt ma arvan, seitse-kaheksa korda vist iga inimene ja meie lapsed samuti ei hakka meiega koos elama, tähendab väga harva võib leida sellist. Tähendab tõesti perekonda, kus kõik elavad koos kolm või neli põlve. Ja praktiliselt peaaegu raske on leida inimest, kes sureks samas oma majas, kus ta on sündinud. Tähendab, ma arvan, minu isa oli üks niisugune täiesti erinev nähtus ses suhtes, et ta elas üle 70 aasta vanaks ja ja selles samas majas tähendab kus ta sündis, sealt aga viidi lõpuks viimsele teekonnale. Protsess mõttes ma mõtlesin, et me oleme kuigi Pealt kodutud siiamaani otsime seda päriskodu. Ja muidugi ühest küljest muidugi tundub, et, et see õige kodu on ikka seal, kus me oleme sündinud või tähendab äärmisel juhul kus elab meie ema. Aga tihti ei ole isegi see nagu meie päriskodu, kus meie pere elab, tähendab, see on veel nagu mingisugune üle üleminekukoht, mingisugune ajutine koht. Ma mõtlen, et täielik sotsiaalne nähtus, tähendab, see näitab seda, et meie riik on noh, ebastabiilne. Aga kui see stabiilsus tuleb, siis võib-olla hakkab meil olema pidev kodu. Ja muidugi, kui ma rääkisin kaistusest, siis peab muidugi riik esimeses järjekorras teda kodu kaitsma, mis neil on, sest meie seda üksi ei suuda ja sellepärast võib-olla mõnes mõttes ongi meie kodu ja kodus oleme ebakindlad veel siiamaani. Et riik ei ole võtnud seeme kodu kaitsmist 100 protsenti enda peale. Aga me loodame, et see tuleb ja noh, tänavune aasta on seda näidanud kõik sündmused tegelikult see, mis on toimunud, mina nimetaksin seda nähtust nagu kodukaitse. Ma arvan küll, jah. Mina olen ka teiega täitsa nõus, sest et Majas, kus ma sündisin, lammutatud teises majas, kus ma elasin, on lammutatud kollasmaja, kus me elasime, lammutatud, nõnda et praegu on juba neljandas kohas, aga noh aga mina mõtlengi, et kas ongi tähtis see, need neli seina ja see ruum vaid tähtis on see ikka kuduma, mõtlen perekonda muidugi pole kahjuks mitte igalühel antud omada perekonda. Muidugi tunnen kaasa nendele inimestele. Aga muidugi kodu on minu meelest sellepärast juba püha asi, et, et külas on tore olla või naisega reisinud väga palju ringi ja käin siin-seal külas, võetakse hästi vastu ja kõik on viisakad ja toredad ja ja pole midagi ütlemist selle kohta, kuid kui lähed oma koju sisse tunnede puhkad ja kui sul ikka midagi südame peal on ja kus seal on kodus kellega rääkida, siis, siis see on ikka, see on ikka tõesti niisugune kindluse tunne tuleb sisse ja ja niisugune noh, võrreldamatu või või noh, suur õnn omada kodu ja mina mõtlen kodu võib-olla ka kuskil koopas. Nagu ma käisin Iisraelis seal vaatasin, noh, minu kaitsepühak on Risti Johannes ja käisin Jeruusalemmast natukene eemal kilomeeter. Poolteist paar on on Risti Johannese koobas, tema elas seal ja see koobas oli tema kodu. Aga tema tunnis seal ennast hästi. Lugesin hiljuti paar päeva tagasi seal üks. Ta rääkis, see oli vene rahvusest ja rääkis suure imestusega, et tema kuidagi aru ei saa. Et miks need inimesed istuvad varemete juures ja, ja sealt minema ei lähe, siis on see selline suur šokiseisund, on kudurgustes. Ja ütles, sa oled, seda on vaja, kui hakata nii sügavalt analüüsima, aga minu arust on minule täiesti selg minulik istuma tähendab, siin põrkus kokku kaks kodu kontseptsiooni. Üks kontseptsioon ongi, see pole üldse tähtis, kus see kodu on. Teisel on see nii nii tähtis, et ta sured sinna kõrvale. Näiteks mulle pakuti väga head töökohta Ukrainasse. Ja noh, ma tegin nalja ja küsisin, et palju siis palka saan ja öeldi niimoodi, et noh, see on niimoodi, et kuld on sind üle, et pole võib-olla siin pole küsimust. Aga mulle võidakse kulda maksta, aga, aga mitte mina siit Eestimaalt ei saa mitte ära minna. Ma võin olla siin näljas, paljas ja, ja kas või metsas elada väikses onnis. Aga, aga see on sihukese kodu, armastuses on see meie ma nagu, vaat siin ongi nüüd väikerahvad just eestlased, armeenlased, meil on väga palju ühist. Meil on väikerahvad, meie hoiame oma kodust kinni seal niimoodi isegi et mitte sellest isegi mitte elamust, aga tingimata oma maast hoiame kinni. Nii nagu ma kuulsin ka seal, et, et Armeenia perekonnad isegi tahtnud oma lapsi ära lasta sealt, et ikkagi nemad peavad kodus kasvama. Ja see on muidugi minu meelest on ta väga nii väärt väärt asi. No igatahes, ma olen mitu korda seda ütelnud ja ütlen, ütlema jään igavesti, et ikkagi olen, mina olen uhke, et olen eestlane. Et et ma tean, mis on kodu ja mis on minu isamaa. Vaatamata kõigele on ka selles mõttes, et kodu on meie jaoks väga tähtis. Kõigest hoolimata on selles paljudele inimestele siiski väga palju pealiskaudsed, nii nagu meie terve elu on väga pealiskaudne. Ja võib-olla alles mingisugused tohutud reaalsed füüsilised vapustused suudavad inimesi, ma ei tea, kas kõiki meid sajaprotsendiliselt panna mõtlema natuke 11 moodi. Vot mul on tunne, et me põime sedasama. Ida ja Lääne piiril elava inimese krampi praegu läbi, et me oleme nendes läänemaailmahaigustes kõik see, et me oleme oma oma kodust tegelikult võõrandumas. Ega ma muidu seda teemat jõulu esimeseks pühaks välja panin kõigest hoolimata. Mul on tunne, et ükskõik kui palju me ka ei räägiks sellest. Me oleme midagi kaotanud. Ma ei julge öelda, et kas lõplikult kaotanud. Aga mul on hirm meie kodu pärast, mitte selle pärast, et me kaotame territooriumi. Seda ma ei usu, ma kardan, et me kaotame selle sama, mida nimetatakse identiteediga. Mina arvan küll, et näete, mustas valguses, mina olen, põhiliselt olen ma realist, kuid praeguses küsimuses ma olen täielikult optimist. Ja muidugi, kuna me nagu ma enne ütlesin, juba mainisin, et meie riigis on see kombeks Pärnust äärmusesse näiteks nagu praegu täna esimene jõulupüha. Ma saan aru, et, et noh, meie olukord on muutunud ja tingimata paremuse poole. Kuid juba nädal aega tagasi võidu väljakul põles. Või oli noh, valgusesse valgustatud kuusk juba siis tingimata peaks nagu aru saama või seda noh kindlalt süsteemi hoidma ei tasu liialdada mitte ühegi asjaga, nagu ütleme, kuusk juba pannakse poolest detsembrist põlema. Nüüd me oleme järsku nüüd praegu räägime väga palju halastusest ja igast asjast järgmisest äärmusesse minek. Ja nüüd nagu teie siin kartsite, et, et kuidas see asi on, et järsku pärast on hilja juba? Kõik sõltub meist endist, kui meie seda, no väga suuri liialdusi kuskil ei tee. Praegu väga palju tehakse juttu ja meiega siin praegu räägime. Kuid kui meie ise Kodus ja oskame hinnata oma kodu oskama seda seda alal hoida ja ka järgnevatele põlvedele seda sisendada ja edasi anda. Siis ma arvan, et, et veel pole hilja. Veerpalu lille ja tingimata meie ei olegi üldse katastroofi äärel ega mitte midagi, kõik läheb hästi. Siis on minu arvamine muidugi. Mind just teebki ärevaks praktiliselt see ülepingutamine mis on minu meelest pealiskaudsuse tunnusmärk. Ja see pealiskaudsus meie igapäevases elus, ma kardan, on haaramas või haaramas ka meie kodu mõistet. Vot niisugune. Seda makstakse. Seda ei tohiks olla, muidugi ei tohiks olla, mina olen kirikutöötaja ja panen kirikus olnud juba nüüd alates tänasest päevast juba 17 aastat täis, kus ma olen täielikult ametis. Ja seal on niisugune ütlemine, et kui Sa ei oska No mitte mitte peremees, vaid hea perekonnapea. Siis tingimata sa ei oska olla ka koguduse ees, sest see on jälle teine kodu jälle. Paljudel inimestel polegi üldse kodu. Ja, või kodu niimoodi nagu ta on kellelegi, kuidas. Hea, et, et olla suures suure rahvahulga ees, ütleme perekonna peaks siis tingimata jah, peab olema oma kodus. Ja, ja, ja see muidugi on väga suur õnn isegi, ma tahaksin toodete just suur õnn omada head kodukorra näiteks. No ma võib-olla isegi luba, ma võiksin rääkida mõne näite. Kui ma noor olin, noh, hästi niimoodi poisikeseohtu veel ja siis ma mul oli üks vana eesti ohvitser ja siis no siis ta oli juba nii aastates mees juba kui mina temaga tuttavaks sain ja nendel oli alati niimoodi, et ikat, kuigi mõlemad olid juba abikaasadega kuskil niimoodi 80. eluaasta piiri peal. Ikkagi papikeni mammikeni, papikeni, mammik, nemad elasid nii kenasti nagu turtetuid kohe. Mina vaatasin ja kadestasin, et, et kuidas ikkagi, kas see on täiesti võimalik, et inimesed elavad juba koos 70 või 60 aastat ja, ja ikka veel pakikene mammikene ja kõik asjad muutuvad, aga, aga see, ma ütleksin, see kirikusüsteem oli vahepeal põlu all, aga praegu jälle on uuesti saanud natukese sõnaõigust rohkem. Ja see muidugi ei ole paha, sest et nagu rahvakongressi selgem. Üks mees ütles niimoodi, et et, et sellepärast, et peetakse jõulupühi ja, ja seal teisi kristlikke pühi. Sellepärast ei ole veel sotsialism hukka läinud. Ma arvan, et see on lihtsalt see kõige tavalisem inimliku eetika algkursus mis, mida oleks vaja uuesti hakata meile kõigile õpetama. Ja mina olen isiklikult väga tänulik, kuigi kiriku meeli sobib poliitikas ennast segada. Aga praegusel valitsusel ma olen väga tänulik sellepärast, et et varem kõik need, noh, ütleme isegi jõulupühad, Peeti kõik salaja tehti niimoodi ja ja mul on üsna palju nagu tuttavaid olnud, kes on ka parteilased ja kommunistid, ideelised, kuid tulevad minu poole, siis ikkagi tahaksid laulda, jõululaulusid ja puha ja peavad jõulupühi. Ja seda tehti salaja, aga praegu, et, et praegune meie, see olukord on muutunud. Et me saame mitte ainult kodus vaid ka juba avalikult rääkida, et, et tõesti me peame pühi, aga muidugi ei tohi selle asjaga jälle liiale minna. Siin peab iga asjaga tuleb ikkagi niimodi piiris piiris olla mitte äärmusest äärmusesse, vaid ikka seda keskteed peaks hoidma ja kui me hoiame kodus keskteed, siis siis annaks jumal, et ka inimesed väljaspool hoiaksid seda keskteed. Ma tahtsin öelda, et noh, et ma ei kahtle selles, et te olete oma Macingesterimis ja omas koguduses premium, tahaksin olla ja siis aga aga ma mõtlen veel seda, et ühes kodutingimuseks on muidugi, et olla peremees ja mitte ainult tähendab kodus, aga olla ka igal pool mujal sfääris tähendab nii tänaval või olmesfääris ja tunda ennast igavest pool päris peremehena, vot sellest kindlusest jääb puudu ja vot sellest olengi nüüd rääkinud, kui ma olen tekitanud mingisugust skeptitsismi noote. Vot sellest jääb puudu, et tekiks päris päris kodutunne. Niisugune laiem kodutunne, kus võiks oma keele areaalil tõesti käia täiesti julgelt. Aga ringi väärika inimese tunne peaks olema. Jah, aga seda tundnud tõmmata muidugi siin on, jah, te olete ikka iseendaga kõvasti tööd teha ja seda tunnet ei ole tõesti mul ka päris sees. Muidugi tahtmine on selline, kuid et, et et seda tõesti omada niimoodi, see oleks nagu ideaal, väga õige peal, aga, aga, aga siiski meie seda jah ei tunne kahjuks kõik kahjuks komponendid, mis on koduks vaja, ei lange nagu kokkuminet, päris ideaal oleks olemas. Langi loodame, aga me sellepärast muidugi elamegi loomulikult. Kas te arvate, et teie lastest saavad Need inimesed? Kes neid? Neid väärtusi juba tegelikult väärikate inimestena kannavad või mitu põlve läheb meil veel aega. Et sellest klantsivast pealiskaudsest ja ühest äärmusest teise jooksmisest üle saada. See on nii rasked küsimused väga raske lasteaiast rääkida, sest et nemad kasvavad ja, ja, ja mis nemad pähe võtavad. Vot ei tea jah, kust need lapsed mõjustusi võivad saada, tähendab esiteks ei tea, kaua-kaua meid on ja mis lastega võib juhtuda, kuigi ma arvan, et noh, et nagu lapsed näivad väga tublidena viimastel aastatel on täiesti täiesti nagu imestama paneb, kui tubli on meie noorus Ma arvan niimoodi, et ka seda et minu lapsed no kindlasti saavad olema paremad, kui ma ise olen olnud, sest nüüd juba juba see praegune, näiteks erudeeritus, mina ei, esiteks mina olen vaeslapse olnud ja ei ole ma kunagi nendes aastates lugenud nii palju ajalehti ja ajakirju nagu ütleme, praegustel lastel on seda võimalik. Ja teadmistes on niimoodi, et no et vahetevahel nagu ookeanis endas kahtlema, et et nad trumpuvad mind üle oma teadlastega, sest erudeeritud on palju suurem kui ütleme, noh, minu aeg oli seda võimalik omandada. Nii palju, nii et ikka küll ootus on, et asi läheb ikka paremuse poole.