Järgmises tunnis pakume teile kuulamiseks papa Valteri pajatusi tema kaunist kodulinnast Pärnust ja inimestest, kellega ta on seal kokku puutunud. Mälestustes on oma kindel koht Raimond Valgre, kellega koos Valter Ojakäär oma muusikukarjääri alustas agaga koolipõlvest ja paljust muust. Muusikat samuti. Laseme siis papa Walteril pajatada. Papa Valter pajatab Mäletan keskkooliajast, et oli niisugune mõiste nagu oma kooli au. See süvendas igas koolis ühtekuuluvustunnet, ergutas saavutama silmapaistvaid tulemusi ka koolivälistel aladel kergejõustikus, sportmängudes, laskmises, males, luules, muusikas ja nii edasi. Tollal polnud praeguses mõttes eliit koole, inglise kolledž, prantsuse, see polnud kuidagi paremad Westholmi ja Gustav Adolfi gümnaasiumist, Tallinna reaalkoolist või Tartu treffnerist. Tütarlaste koolidest olid oma kooli üle uhkeimad Lenderi ja kommertsgümnaasiumi tüdrukud. Need olid eestitund, tuimad koolid, kuid oma kooli Pärnu poeglaste gümnaasiumi ei pea oma põrmugi alamaks. Oleme uhked, et meie vilistlased olid riigitegelased Konstantin Päts, et Jüri Vilms, Heinrich Laretei, Jüri Uluots ja paljud teised rahvuslik ideoloog Villem Reiman, folklorist dias Johan Eisen, laulja Tiit Kuusik, kirjanikud August Sang, August Jakobson, Johannes Barbaruse, Johannes, mis sest, et viimast kolme Torontos koostatud kooli koguteoses ei mainita. Ärgem olgem nii nõukoguliku, et need, kes meile ei meeldi kustutame ajaloost maha. Kõigist vilistlastele. Tuimad muidugi, Paul Keres ei saa unustada päeva 1938. aastal, kui ta olles võitnud Hollandis afroturniiril kõiki maailma parimaid maletajaid tuli kooli, kus ta alles nelja aasta eest oli saanud lõputunnistuse. Oh seda vaimustust, millega ta tervitas. Koolimaleelu sai otsekohe veel suurema hoo vanadest vilistlastest jutustati mälestusi, nende sekka ka mõni nali. 1910. aasta lennus olid koos uluvad Sparvariususe per. Viimane meenutas Barbaruse lauset, millega too klassivenda narris. Ütle uluots, kumma otsaga sa ulud? Nojah, eks vigurimehi on läbi aegade olnud igas klassis käies praegu harva Pärnusse lähen ikka läbi vanakooli juurest, mille ees Paul Kerese kuju vaatab, mõtlikult kujuteldavale malelauale. Soe asfalt soola. Kavatsus tekkis mull. Lähedal läks. Õitsev roos rannaliiva kui siis, kui ka. Oleks vihmasi puuke vaos. 10. liugu ei lehitsi. Ta õitseb roos rannaliiva. Kuid kas võin laata maas? Et roo koorm pumba näitas saatus mul karmust. Tavaliselt küsitakse viimast lõpetatud kooli, kui tahetakse kindlaks määrata isiku haridustaset, ülikooli oli või keskkooli algkooli vastu ei tunne keegi huvi. Ometi on just algkool nüüd vist uhke nimega Põhikool see õppeasutus, mis sillutab tee tulevase kirjaniku inseneriarsti, pangad ei hektari teadlase sammudele. Haridustee algus on 67 aasta kaugusel ja mulle võib andestada, kui sellest palju valeta. Ent minust poole nooremad inimesed võiksid ka vahel tänumeeles mõelda. Kui mitte õpetaja Laurile paunverekoolist, kes kinkis Arno talile viiuli siis vähemalt oma esimesele õpetajale, kes pani teile esimese viie või kahe vastavalt teenetele. Ma elasin Pärnus linada päevas nii-öelda keskel teemal ja läksin uhiuude kaheksandasse algkooli, mille juhataja oli samuti muusikamees, nagu äsja mainitud Laur arvet valdama. Arboja Hannes Valdma, isa. Esimene on tuntud pianist, teine hea kolleeg, põline eesti raadioinsener. Koolijuhataja panime ist väikese orkestri kokku, korraldas koolimajas loenguid kuuga meie koos tematega ekraanile projekteeritavaid valguspilte vaatama läksime jutust ehk veel palju Aru saamata. Ühesõnaga tegemist oli rahvavalgustaja. Ka klassijuhataja oli enamasti lahke ja armas proua Poljakov, kes mehe kaudu oli selle vene nime omanikuks saanud. Tal oli kaks ilusat tütart, üks minust, BM teinena noorevõitu. Koolimaja kõrval rääma pargis oli lastekodu, mille juhataja Jaan noppel ka meile tunde andis ja keda mõtlesime sest ta kippus tutistama ja oli lastekodu kasvandike vastu eriti. Sest neil polnud, kellele kaebama minna. Minu pinginaaber Ilmar Hendrikson oli ka lastekodust väga andekas joonistaja ja võimlemistunnist tugevaim. Lubas suureks saades noppelile näidata seda imestunud, sest ta kadus, et niimoodi võiks ka algkoolist kaua heietada. Lapse mälestused on ju puhtamad kui elutormides räsitud täiskasvanu mälupildid. Praegu on Pärnu rääma põhikool üle 130 aasta vana. Kooli 100. aastapäeva puhuks paluti mul luua laul, mille teksti oli kirjutanud kaasvilistlane Rein Veidemann. Leidsin märkme, et laulu oli esitatud 18. oktoobril 1945 Endla teatris õpilasansambli poolt. Olukord ka ise seal aga laulu enam ei mäleta. Sellest on säilinud ainult lindistatud saatepartii niinimetatud fonogramm mida siinkohal üsna pisut tutvustan. Ses laulutaja sõnadeta saab sellest ju väga uduse ettekujutuse. Hoian käes raamatut, mis sisaldab 784 lehekülge Pärnu kultuuriajalugu kannab pealkirja Pärnu ühisgümnaasium algusest aastani 1950 kas ja kaalub kilo 300 grammi. Viide raamatu raskusele on täiesti omal kohal. Tegemist on tohutu tööga, mille kuue aastaga on saanud kaante vahele vilistlane Elmar Joosep. Aasta enne lõpetamist küüditati ta Siberisse, tema elukäigu võib võtta kokku sõnadega, mis vilistlane Konstantin Päts kirjutas 1938. aastal pühenduseks kooli toonasesse albumisse. Peraspera Astra läbi raskuste tähtede poole. Niisuguseid elulugusid leiame selle raamatu lehekülgedelt kahjuks liiga palju ja mitte kõigil ei ole õnnelik lõpp. See raamat hõlmab mitme põlvkonna kooli ja eluteed. Vilistlase Hugo Hiibuse leidlikult kujundatud kaanelt vaatab meile vastu sadakond postmargi suurust pilti. Juba enne raamatu avamist saame teada, kellele ja kuidas on aastate jooksul Pärnus haridust andnud. Siin on Eesti vabariigi loomisel kokku tulnud päästekomitee terves koosseisus Konstantin Päts, Konstantin Kuning, Jüri Vilms, poliitikuid veel peaminister Jüri Uluots, kahekordne riigivanem Jaan Teemant, teisest küljest ka pool Eesti NSV esimest valitsust eesotsas Johannes Varese, Johannes Semperi, Neeme Roosi ja Maksim hundiga. Poliitikuid saaks kokku mitu valitsust, näitlejatest, terve teatri ja nii edasi. Iga nime taga on elu tehtud tööd, õnnestumised ja ebaõnnestumised, sest säärane on juba kord elu. Siin kohtame ka endise õpet, et heatahtlikku direktorit Oskar Mälk ehk vana ossi ja hea huumorisoonega inspektorit Reinhold Jürgensoni ehk Reisat mõnestki vilistlased on saanud omakorda õpetaja ja usun, et nende õpilastel on nemadki sama armsalt meenutada kui meile on olnud meie omad. Ja taevale tänu, et maha pole müüdud ja lammutamisele määratud vana punasest tellisest koolimaja mille ees on kuulsa vilistlase Paul Kerese kuju ja Jüri Vilmsi mälestuseks istutatud puu kohmis võimsa klaas ja plekkmaja saaks sellele tohutule kesklinna krundile ehitada kooli õuele, kus poisid tegid riigikaitseõpetuse tundides rividrilli ja kus talvel laius liuvälivärvilisi tulede ja muusikaga. Need. Lootkem, et ajalugu maksab Pärnuni rohkem kui kroon või euro. Kirjutasin kunagi August Sanga sõnadele kooli laulu, mis on ka kõnealuses raamatus, see lõpeb nii. Kõike teada, kõike näha on nälg ja kui tund tuleb minna maailma, nii et meiegi tööst meie tegude jälg üle aegade paistaks Velzilma. Et ma ei söanda seda laulusid laulma hakata, lõpetan kunagise klassikaaslase Leo Normeti lauluga päikeseline Pärnu. Meile ta Olen siin-seal meenutanud seda, kuidas 41. aasta mobilisatsioon 5922. aastal sündinud keskkooli lõpetajad punaarmeesse, nooremad aga said pisut armuaega, kuni Wehrmacht nad kokku korjas. Minu klassivendadest jõudis Venemaale võõrast võitu sepistamast eluga tagasi poolt tosinat. Esialgu olid meie kokkupuuted juhuslikud, kuid täpselt 40 aastat hiljem hakkasime igal aastal koos käima nii hästi vastamisi sõdinud üks, kes küüditatuna oli loonud siberis perekonna ja ei saanud enam mõelda ümberasumisest Eestisse. Helistasime kolme metsavennana langenuid, samuti kaht klassivenda, kes olid küll punaarmeega kodulinna tagasi jõudnud. Saadeti aga Stalini meeleheaks Kuramaa koti likvideerima, et suurel maikuu võidupäeval poleks enam kusagil lahtisi otsi. Seal langenute ja sinna maetud nimistu on toodud ära Artur Vahteri raamatus kapellmeistripäevik. Pillimehed olid pandud langenuid matma. See küsitava vajalikkusega maksis Vahteri andmeil 548 elu. Ent langenute koguarv oli palju suurem. Sinna jäid ka kaks meie klassivenda. Aasta-aastalt imbusid läbi teated neist, kes olid surnud kohutavais tööpataljonides langenud Velikije Luki all. End jäänud ka teadmata kadunu yks ühe omaaegse pinginaabriga ühendas meid eriline side. Meie isa Ta oli tulnud klassivennad Pärnu õhtugümnaasiumis, kus said keskhariduseni, kelle koolitee oli katkestanud esimene maailmasõda ja Vene revolutsioon. Minu Glaber Harri Tilk oli eriti andekas joonistaja, karikaturist, ta visandas mõne joonega populaarset filmi koomikud Stan Laureli ja Oliver Hardy ning imiteeris samas nende filmitrikke. Tema joonistused ilmusid kooli seinalehes kupusarv. Kui olime kuuenda piirikaitserügemendiga 1944. aasta septembris permis külal tuli meile varustajaks üks vanem mees, Harri tilga isa. Vestlesime temaga. Ta põhjendas oma vabatahtliku sõtta astumist lootusega kohata punaarmeesse võetud poega. Harryt. Ei teadnud siis kumbki, et poeg oli surnud juba tööpataljonis, nälga või tüüfusse või mõlemasse enne korpusesse jõudmist. Ent aeg kahandab jätkuvalt meie ridu. Oktoobris lahkus viimane pinginaaber. Tema kodust oli paarsada meetrit pärnranda, kus kaunist noorpõlve suve meenutasime kodulinna püsivat ilu. Imetlesime. Liikva joonud? Üle. Joonud. Või see, kui, Üle. Tänavu möödus 55 aastat sellest, kui kodanlike natsionalistide kodutute kosmopoliitide vastane võitlus saavutas Eestis haripunkti. Mõne helilooja looming tehti täiesti olematuks, teistel jäid alles ainult ideoloogiliselt vastuvõetavad teosed. Raimond Valgre seda puhastust täies mõõdus ei näinud. Ta oli surnud. Eelmise aasta viimasel päeval leidsin ajalehes sirp ja vasar lühikese järelehüüde mis näitas, et lahkunut püüti veelgi paganda vankri ette rakendada. Oma esimesi samme heliloomingu alal tegi Raimond Valgre suure isamaasõja päevil võideldes relvaga käes Eesti rahvusliku korpuse ridades meie kodumaa vabastamisel saksa fašistlikest okupantidest. Tema lüürilised laulud, samuti võitlustahtelised laul Leningradist Marss muutusid kiiresti populaarseks puse võitlejate hulgas. Tema viimase aja rahvalikes lauludest evivad erilist popule väärsust oma meloodilisuse ja rahvaliku helikeele poolest. Laulud keset hoogsat tantsuringi Saaremaa polka ja eriti Saaremaa valss. Lootustandva muusiku varajane surm on meie noorema põlve heliloojate perest tunduvaks kaotuseks. Eesti nõukogude heliloojate liidu noortesektsioon. Kõik sõbrad märkasid valed, mis saatis tema lahkumist esimesi samme. Heliloomingus ei teinud Valgre mitte suure isamaasõja ajal vaid ammu enne sõda oli ta loonud vähemalt 20 laulu, nende seas niisugused pärlid nagu muinaslugu muusikas. Õige valik, sinilind, ma loodan, et saan sellest üle unelmate tänav veel viivuks jää ja teised. Kõik need heideti üle parda, kui lahti läks jaht natsionalistide leia kosmopoliitidele jäila Paul Leningradist, mille väärtuseks peeti allkirja. Laulu ennast ei teatudki. Ka polnud vaja teha Valgrest sõja sangarit. Relv tal muidugi oli, kuid vaevalt ta sellest ühtki pauku lasi. Teda kui head muusikud hoidsid mõistlikud ülemused ohtlik paikadest eemal näeme tema leinajate ring piirdus heliloojate liidu noortesektsiooniga, ehkki tema üldrahvalik tähtsus polnud saladus. Ametlik tunnustus jäi tal oma eluajal saamata. Paar kuud enne tema surma oli viidud läbi Eesti nõukoguliku heliloomingu dekaad. Selle kavas laulis Georg Ots Saaremaa valssi, kuid hiljem ilmunud arvustuses ei peetud vajalikuks teda mainida. Veelgi enam äratab imestust, et rahvaloomingu keskmaja poolt soovitatav repertuaar kunstilise isetegevuse kollektiividele Eesti NSV 10. aastapäeva tähistamiseks ei sisaldanud ühtki Valgre laulu. Otsin asjatu maal siin viima. Kaared on, lootsin, kuid ma pettusi. Ei? Rahu leida enam. Ma olen nii Saaremaast osa et mõelda kordki minule, kuid taevas särab. Et suudan olla truu. Ega usus, tänaseks olen, oli all. Et sa Ei oska siin tookord, kui esmakordselt kohtumisel ulatasid Henryl, möödus mõni ja märkasid sa, et olen. Ma siis ütlesin, et laagi veel parandan, ma ei ja kaotas kõik suured, väiksed ja. Ei uskunud. Räägi, mis ütlesin tookord, sa naerdes ainult raputasid. Maa olend oli all ja sina ta ei täielikuks elude eel koos kunagi mees. Ei tahaks lakkuda. Sest armas oled sa, kuid kahjuks liig. All ma. Ma ei tea õieti, kuidas on korraldatud klassiväline muusikaõpetus Eesti koolides, praegu vist on kogu raskus langenud raskeroki raiumisele või kuidas seda kutsudagi? Tuleb jälle vanainimese jutt, mis algab sõnadega aga meie ajal. Ent ongi nii, et meie ajal, 30. aastal ja ka eelmisel kümnendil oli igas endast lugu pidavas gümnaasiumis sümfonietta orkestri ja soovijaile jagati õpetust mitmesugustel pillidel. Nii oli juba vabariigi algusaastail Tallinna reaalkoolis. Väga hea oli Tartus Treffneri orkester ja mu kodulinna Pärnu poeglaste gümnaasiumiorkester, kus tšellot mängis Tiit Kuusik ja flööti Harald Keres. Rakveres pani Jaan Pakk orkestris mängima Arvo eraldi seda hiljem 1900 viiekümnendail aastail kõiki nimetada ei jõua, kuid oma koolipõlvest ei unune. Kaks viiuldajat koolivenda, kes olid omavahel nagu ikka võistlejad. Ühel koolipeol esines solistina üks, teisel teine. Need olid minu klassivend, on Lindow, kuulsa näitlejanna Linda vennapoeg ja paar klassi eespool olnud Harri hunt. Esimene moodustas tantsupundi, kus pillimeheks sain minagi. Harri mängis seal kontrabassi. Muidugi kisti meid kõiki. Leon käis selle patu pärast Siberiski ära, juhatas aga hiljem Pärnus suurt jazzorkestrit. Raseerija kirjutas laule. Harri hunt võitles sinimägedes, riiulit seal vajab olnud. Hiljem mängis sümfooniaorkestris ja üks vahe, olime koos ka Eesti raadio estraadiorkestris. Tollal olid noorte viiuldajad armastatud esinemispalad františecter kla. Nemad suhteliselt kerged mängida, ent kõik püüdsid jagu saada Vittorio Monti Chardashist. See oli nagu oskuse proovikivi ja ikka, kui seda pala kuulen, meenuvad mõlemad koolivennad Leon ja Harri. Papa Valter pajatab Jälle kisub mõte kunagise kodulinna Pärnu kanti. Vahel tunnen küll hirmu, kui kuulen, kuidas vanades parkides tor saed mürisevad, et anda maad uhketele klaas paleedele. Aga siis tulen tänapäeva ja annan endale aru, et minu noorpõlve Pärnut ei anna enam keegi mulle tagasi. Pole ju enam ammuga punaseid kõnniteid, mis suurepäraselt sobisid Gide rohelusse. Pole enam meeles, kui mitu kilomeetrit kõnniteid oli Pärnu parkides ega pole vist ka kuskil kirja pandud, kes oli see tulevikku vaadanud, vaimuhiiglane, kes andis käsu kaotada puiestee Jannseni tänavalt, et tore oleks vaadata Eesti kõige laiemat tänavat. Tallinna Kaarli puiestee jäid esialgu rahule, kuid ega kihk kuhugi kao. Tegelikult tahtsin väga meenutada kunagise pärnu kummalisi inimesi. Üks oli naiserõivaid kandev meesterahvas, kellel oli antud nimeks preili Anni. Toona oli see midagi ennekuulmatut, praegu vist enam mitte, et on isegi neid, kes ei piirdu rõivastega, vaid siirduvad naise kehasse. Teisele tuleb meelde toonasel jänesselja tänaval praegusel Tallinna maanteel kauplust pidanud paks ärimees. Suunin kelle hüüdnimi oli vana Suni, kelle kohta räägiti, et ta oli kunagi kinni jäänud ühte välikemmerguid ja tema väljaaitamiseks tuli kerge ehitis lammutada. Kolmas oli noormees hüüdnimega tosse, kes harrastas Xi lahkus ringist küll alati kaotajana, kuid ei jätnud järele, mis iseenesest oli kiiduväärt järjekindlus. Temaga juhtus nii, et umbes 15 aastasena osutus ta ühe vastsündinu isaks minnes haiglasse järeltulijat vaatama, Peeti ta seal kinni ja käratati koolipoisslast vaatama. Oli vastus, mis last. Omalest, kostis ülinoor isa uhkesti. Tase armastas alkoholi ja ükskord tuli ta rannasalongiorkestri juurde, nõudes, et mängitaks talle Chardassi. Kui ütlesime, et saarlasi on palju ja ta peaks täpsustama, missugust ta silmas peab, jorutas ta meile Eedeeviisikese, mida kohe kuulete. Tema arvates oli see Chardas. Ja ka veapäev raud. Olla. Alla lauge vana Ma käin teraapias. Eama uuri taas. Seal ka. Ja ma ei saa ja kuulge, ma olen maas. Ja siis ma ei saa. Aru Lees lapsed seemne ja armas Tohvel pordu. Ta noorusaega. Et omaaegsed Nõukogude valimised hakkavad juba meelest minema, võiks need vahel ikka meenutada. 1941. aasta NSV Liidu ülemnõukogu valimised tegin Pärnus koolipoisina kaasa puhkpilliorkestris mängides. Valimised algasid alati väga vara kell kuus hommikul, et peibutada inimesi pühapäeval sel kellaajal voodist pandi valimisjaoskondades müügile niinimetatud defitsiit mida poest saada polnud. 1941. aasta Eestis seda küll veel vajab olnud, poeg polnud veel päris tühjaks pumbatud. Jaanuari pakases lahtises veoauto seest valimisjaoskonnas teise sõitmine tähendas igas uues jaoskonnas kõigepealt pillide soojendamist. Sõit käis ühest Pärnu otsast teise hundikülast Ehremalt koti küll ehk viisakamalt raekülla. Kui olime vaheaegadega mänginud umbes kuus tundi, söödi lõunat. Vana pillimehed olid seks puhuks varunud midagi kangemat, mis pani jutu nobedamini jooksma, kuid ühtlasi oli kuulda ka rohkem vale noot. Pärast lõunasööki jätkus meie rändmuusiku elu veel paar tundi. Ühes vahepeatuses juhtus äpardus, mis tegi kõrvaltvaatajaile nalja, pani aga asjaosalised kõvasti kurja vanduma. Keegi oli pannud oma tenor sarve maha, pista ette suits või minna ihuhäda leevendama. Õnnetuseks oli autojuht samal ajal tagurdanud ja ühe rattaga üle pilli kõla lehtri sõitnud litsudes selle nii lemmi, et lauluks avatud ümmarguse suu asemel olid jäänud vihaselt kokku surutud huuled. Ventiilid ja peenemad torud olid siiski terved ja kui veidi hiljem sõitsin Tallinna kuldse seitsme džässikontserdile lastimul pill viia Sakala tänavasse pillimeister Harald Kristali töökotta Ta seal pandi see uuesti hüüdma. Ehkki Valgre pala õige valik pole kuidagi seotud nõukoguliku valimistega, sobib ta selle jutu lõpetuseks küll. Sööda hinda ainult õiged tööle kõige Leenu rõõmsad Pirita ja et ma võiksin armastada. Neid rõõm saada ikka ja et ma võiksin arvata ta. Kirjutasin raamatus omad viisid võõras vees sellest, kuidas tutvustasin Raimond Valgre-le oma klassivenna õde Liivi loos mett ja kuidas nende sõpruse katkestas. Kaks nädalat hiljem alanud sõda. Kirjutasin ka sellest, et minu arvates sai Valgre Liivist Pärnu ballaadi kirjutamiseks inspiratsiooni. Seda enam, et kohates Valgret esmakordselt neli aastat hiljem samuti Pärnus oli tema esimene küsimus. Kas sa tead midagi Liivist ja veelgi enam, et just tol ajal eesti korpuse sõidul Pärnusse kontserti andma kooli Valgre kirjutanud Pärnu balla plaadi lootes ehk Liivid seal kohas ta siis ei teadnud ta neiust midagi. Aastaid hiljem vesteldes Debora Vaarandi ja lugedes tema hiljuti ilmunud mälestusteraamatut sain teada, et poetess oli pärast sõda raskekujulist tuberkuloosi ravides olnud haiglas samas palatis noore naisega, kelle nimi oli Liivia. Nende vestlustest saanud Debora Vaarandi teada, et tema palatikaaslane oli pärit Pärnust. Ta rääkinud soojusega Raimond Valgrest, ent kui küsida, miks sa ei otsinud temaga kontakti, on sellel kaks põhjust. Esiteks oli Liivi vahepeal abiellunud ja oli üsna õnnetus abielus. Teine põhjus oli saatuslik. Liivia ei paranenud tuberkuloosi ja suri lühikese aja pärast. Nii ei saanudki helilooja enam kohatavama muusat Roosi rannaliivalt. Veenis asfalt sularahas. Äkki just vastu mu viimasel päeval siis? Kiirelt. Entroosi aeg möödus ruttu sest juba lõppes. Nii peale lühikest suut läksid lahku. Rahu ei siis uus, skin, mul miski mõtteid. Pärnu võidi siin ta Kord sinna, siis keda siin ning üles leiu, kui. Ütlesin lihtsalt ja siis. Ent näitas saatus, hulk arvust all nägin käes kihlasõrmust. Luulenbaarises põrmu roosis OK, vaid. Mõeldes kunagise kodulinna Pärnu seltsielule meenub hulk praeguseks unustatud seltside nimesid. Üks vanemaid oli sakslaste musse selts, millel oli vanalinnas uhke punastest tellistest maja. Mis hiljem läks eestlastega Te kui kodanikud klubi. Seal sai koolipoiste pundiga tantsupidudel mängimas käidud, aga praegu seda maja enam pole. Taganevad Saksa sõjaväelased põletasid selle maha. Veel oli sakslastel Vallikraavi otsas Roosi all oma sõudeklubi Roderk lub. Ja muidugi harrastati purjetamist. Eesti spordiseltsidest mäletan tervist plust. Esimene on jälle tegutsema hakanud. Lihunikud selts. Lootusel oli jänesele tänava praeguse Tallinna maantee alguses seltsimaja koos restoraniga. Maja on siiani alles ja selle tagaõues oli möödunud suvel suupillifestivali kena lõpupidu. Selle restorani, kas üle tee rääma tänava otsas oli Ericssoni kõrts ja sealsamas oli veel üks joomapaik, mistõttu rahvas kutsus seda teeristi Bermuda kolmnurgaks. Sealt oli kunst kaine peaga läbi saada. Minu isa kui ilmasõjas haavatu oli vigastatud sõjameeste ühisuse liige. See organisatsioon kinkis liikmete lastele jõuludeks suure kotitäie maiustusi, millest jätkus võtta kolmekuningapäevani isa kuulusel kaitseliitu. Meie vennaga olime naudid. Vend oli hea laskur, ta sai ühel kaitseliidu noorte laskevõistlusel auhinnaks nahkköites Kalevipoja ja kodus harjutamiseks. Arsenalis valmistatud täpsuspüssiseltsidest oli mulle ja vennale tähtsaim rääma noorteühing noorus. Seda ühingu suure raamatukogu pärast, kust käisime pidevalt kirjandust laenutamas. Nii oligi peale muusika mu erilise huvi objektiks kirjandus. Koju olid meil küll tellitud Nobeli preemia laureaatide sari Dostojevski sari ja kanni nahkköites üldine ajalugu. Kuid väärtkirjandus oli kallis nagunii kõike osta ei jõudnud. Sellepärast käisin kaks korda nädalas, mil raamatukogu oli avatud täpselt nagu kellavärk. Viimas loetud raamatuid tagasi ja laenamas uusi. Loen nooruse ajaloolised. Üksvahe oli raamatukogu juhataja, kirjanik ja pahapoliitik August Jakobson. Aga seda teadsin isegi, et minu ajal oli juhataja Karl sinikas. Tema mängis klaverit Pärnu populaarses tantsuorkestris rütmi poisid. Nii ulatasid rääma nooruses üksteisele käekirjandus- ja muusika. Ja tore oli neist mõlemast osa saada. Seekordses lõpupala sõnaga kodulinna ülistamiseks põiminud käed laulja Ardo Juhkov. Kadunud luuletaja Matti väga ja selle meenutuse pajataja. Tüli soome kee vaadega päälinna. Pärnu. Linn Pärnu oodalvimise ood liin, tülidela Toome vaade kaob. Ja EM-ala Aado oli ka. Linn, kus me kohtume Stella kume keeva Tülidella tume keeva väärnale lilla. Kuulsite Valter Ojakääru pajatusi tema kodulinnast Pärnust.