Kohe pärast Eesti esimest laulupidu aastal 1870 tuli neli eesti soost üliõpilast kokku et Eesti asja arutada, nagu me tänapäeval ütleksime ja muuhulgas ka kalevipoega ühiselt uurida. Ja see oli esimene samm tulevase Eesti üliõpilaste seltsi rajamisel tänases saates, aga me ei räägi sellest seltsist. Me räägime hoonest, mille selts endale rajas 20. sajandi alguses. Ja meie stuudiokülaline on kunstiajaloolane Ants Hein. Ja selle jutuajamise ajendiks on asjaolu, et, et on seinal on ilmunud raamat pealkirjaga maja kui sümbol. Alapealkiri Eesti üliõpilaste seltsi hoone Tartus. Aga enne, kui me läheme selle hoone rajamise loo juurde, küsime, kes olid esimesed eesti soost üliõpilased Tartus, kui palju sellest on teada? Ants heina. Tegelt see raamat, ega ta ei olegi nii palju majas vist tõesti rohkem nendest inimestest, kes seal taga on, või selle jah, viisid asja nii kaugele, et, et Eesti üliõpilasi oli juba niivõrd palju, et oli võimalik niisugune kobe maja sinna Tartu raudteejaama lähedale ehitada. Loomulikult seda spetsiaalset ei uuritud, seda on uuritud nagu tikutulega neid esimesi eestlasi või esimesele lase esimese liivimaalasi, kes suutsid oma poja ülikooli saata ja ei tohi tõesti, neid on tegelikult akadeemia, kus Saviana ajast on teada ta tükk, kas see on üks Jānis Raitars või Reuter kes 1650 immatrikuleeriti Tartu Ülikooli, aga ta oli küll Läti verd, aga ta ei tulnud mitte külast otse aita. Isa oli juba Riias juba mürsk, vaba mees, vaba mees muidugi, seda tuleb loomulikult isegi kui ka ja kus järgmine ülikool avati pidulikult Parrot kui ka Aleksander esimese ju juut deklareeriti pidulikult, et see on mõeldud kõigile ühiskonnakihtidele, siis see automaatselt kihutab. See on päris arele mõeldud, pärisori ei kuulunud nagu nende, kus ütelda de ühiskonnakihtide hulka, kes läksid nagu arvesse kui ülikooli potentsiaalne tudeng ja siis võttis tõesti päris mitu aastat, enne kui ühtseks esimene talupojaseisusest sellesse veneaegsesse või 1802 asutatud ülikooli sai, see juhtus alles alles vist pistamis olla mingisugune 160 Sumberg ja siis järgmisel aastal mitte ise ka esimese aasta ülikool juba käis aasta aega ikka olnud ühtegi talubaka koolis. Aga selle mehe nimi on teada, see oli Karl Williams sellel mehe kohta juba üht-teist. On on küll, täiesti juhuslikult on, on säilio tark tohed, koduõpetaja või mitte kodu õpetada. Ta alustas koduõpetaja tol ajal tema töötas juba Tartus juba kreiskooliõpetajana üks Hermanni nimeline mees, tema oli sellest hiljem kuulnud temal üks, kes organiseeris sellele Williamsile nagu toetust, sest Williams oli, oli samuti pärisorini poiss, ta oli pärit Valga külje alla, Läti pooleli jääb, jääb Lugaši eestlased, et seal on ka eestikeelne kohanimi. Okei, mõisast pärit, aga ta oli haruldane poiss selles mõttes, et tal hakkas kõik matemaatika külge. Taali kohaliku maamõõtja õpilane, õppis ära saksa keele, õppis ära kagu, selle matemaatilise värgi, teda tunti ja teati, et niisugune poiss tuleb ülikooli tuua ja siis tatart kooliõpetajad vaid raha kokku ja siis talusele Hermanni mälestustele on siis see moment. Kui ta läks siis tartus seda teadet viima, et noh, nüüd on seal raha koos kutsuti siis vilja sinna mõisniku juurde koos emaga. Luke mõisa võttis siis sahtli lahti, tal oli, kirjutad seal valmis vabastuskiri, sest ta ei saa ju sattuda pärisorja, saadad, kolivad juba vabad meest ja vaba mehega, kiigelam ei räägi läti keelt. Läks üle jutt saksa keele peale, ema, kes on seal kõrval, ei saanud sellest saksa karu, aga ta teadis, et midagi olulist tal teoksil, et noh, et võttis vabastuskiri ja siis ka mõned riided vita talu päridavaid, kodanikuriided, riietus kui sotsiaalse seisuse märk. Ema oli mures, et piss nüüd juhtub, hakkas ta nihelema, mõisaproua tuli appi ja hakkas tõlkima seda teksti. Nüüd sai ema aru, ema puhkes pisarais. Et kas tahate oma ainukest poega mult ära võtta. Ja siis see pikk mees seeniorpass, toorjah, noormees mistahes olla. Jah, nii 120-l aastal, aga muidugi hiljem, sest et teised paremini, tema läks rikki, hõikuti saega lõikas taluma ülikooli minek, siis siis rahustas emad. Ma ei hakka siin mitte kunagi. Ja oligi niimoodi, aga tähendab ta saksa astus tollase saksa keelele saksa meelelaad, saksa riietuse üleminek ei olnud mitte mingisugune rahvuskuritegu, vaid see oli niisugune loomulik jätk niisuguses sotsiaalses hariduslikus tõusu jõusse. Kapsa, Williams lõpuks ta soomes töötas ühe, vist klaasivabriku direktorina, nii et ta tegi karjääri karjääri tegi küll, aga lätlastele ja Liivimaale läks ta ikka kaduma. Juhuslikult, aga mitte kõik ei läinud, eks. Williams oli esimene, peale seda tulid kõik need Kristian Jaak Peterson, kõik need Filmanid ei muutuvad valgeks, aga nemad olid need esimesed tuletungla paistsid kaugele ma usuga sellest Williamsest räägite seal hinnad jalgu niisugusest imeasjast. Aga see, et need kaks silmapaistvat meest ühel aastal astusid ülikooli, seal muidugi juhus, aga kui palju nad omavahel suhtlesid ja läbi käisid? No seda raske ütelda, andmeid ei ole. Tähendab, ei, on meil muidugi ei ole, aga Tartu Ülikooli oligi see omapära, et üliõpilased käisid koos niisugusel päritor printsiibil kõik need korporatsioonid moodustategi ju vastavalt sellele, kust kandist nad pärit on. Kas Eesti balt Liivimalt vastasis Islivoonia või kui, kui, kui kuuremat, koroonia või hoopiski Venemaalt need ühendasid, aga noh, erinevaid erialasi õppisid seda sibanudki nii tähtis vist jah, vist jah. Nonii aastakümned läksid edasi, sajandi keskpaik jõudis kätte ja läks ka mööda ja siis hakkasid eesti soost noored mehed tundma, et nad tahavad koos käia. Nad tahavad seda Eesti asja natukene arutada. Kuidas esimesed niisugused koosistumised. Et välja nägid ja millal toimus selles osas, ega see asi ei ole nii lihtne, sellepärast et esimese teod nendes toimusid juba hoidsfalt on meenutanud seda. See oli kuskil 1820.-te aastate teisel poolel 30.-te aastate algul, kui Kreutzwald mäletas, et Ma nüüd tsiteerin paar Sigma vestatoobest oma paremaid juut selleks andsid, et põlatud Eesti rahvast jälle mõnevõrra au sisse tõsta. Aegamööda võttis kuju pisuke ring, kes aeg-ajalt kokku tuli ja spetsiaalselt eesti huvidega tegemist tekkis. Ja see oli niisugune hetk, järgminer ka Eesti lipp, selts algas või tähendab, jäi algas ja, ja saatus tahtis ka ellu, jäi neid arvatasid, algatus oli mitmeid, aga EVSi päris algus või ellujäänud seltsi algus, seal siis juba-ist. Esimese üldlaulupeo niisuguses järeluimas suvel oli laulupidu ja siis järgmise aasta algul 1270 esimesed neli ülitas. Ja otsustasid Eesti asjaga tegemist teha. See ei ole mitte isegi mitte niimoodi, et 15, kus ütelda seda Eesti asja arutades ei ole midagi, see oli pigem mitte poliitiliselt Eesti asja arutada, vaid, vaid seda kadu, osalt veel nende aluski, seda kaduva rahvakillu, seda vaimuvara päästa. Aga muidugi oli ka neil ka niisugune moraalne asi taga, sest sedagi tuleb meeles pidada, et nad olid bioloogid, enamalt jaolt teoloogid. Neljas käsk, sina ei pea salgama oma isa ja ema, see oli veel väga tähtis asi. Nonii me nimetasime aastat 1870, kui need mehed hakkasid koos käima ja siis see ka niisugust korporatsiooni nagu Vironia ei võimaldatud, ei lubatud asutada. Korporatsioonid olid sakslastel olemas, miks seda Vironiatele? See juhtus natuke hiljem ja mitte transseitsekümmend, vaid mõni aasta hiljem ja siis juba Ülikooli juhatus aimati juba, millega on tegu ja see oli ikkagi niisugune peagu teadlik poliitika, et, et mitte lasta seda veel ühte eesti organisatsiooni ellu kutsuda ja see ju lõppeski sellega 1000 kas 22 siis kui esimene see tollane Eesti üliõpilasseltsi või see tähendab, mitte organiseeritud pole maal nii-öelda, et nad ise ütles niisugust maa-aluse põrandaaluse seltsi tollane esimees siis viimases hädas juhtus veel suurel reedel nii-ütelda eriti sugune tähtsalt. Selles mõttes niisugune kannatuse päev. Kas 2002, kuidas panime sinimustvalge mütsi esimest korda oma vennaga kahekesi läksid esimest korda panin pähe, võttis voorimehe ja siis sõitis sinna ülikule. Loomulikult ta peksti läbi saksa korporantide. Muidugi see oli ikka niisugune, seal esikuidas oli esimene jah, esimene kord, kui sinimustvalge sai endale märtri teksti läbi see müts alati jalg alla ja pärast oli uurimused ja siis põhiseadus ütleb, selge see, loomulikult ta niisukene nurgelise käitumisega natukene lõpuks lõpetaski tegelikult peast natuke segasena oma elupäevad oli pikalt Venemaal ja tuli sealt tagasi niisuguse nõrga mõistu sellisena. Niisugune äkiline mees ta oli. Ja sellega lõppeski jah, et ei saadudki korporatsioonile kinnitust ja selle tõttu siis lõpuks asut ellu seltsida. Aleksander Mõttus oli see mees, kas siis tõesti niimoodi, et Tartu jaks kahtlane, ebasoovitav inimene saadeti välja, tööd Eestis ei saanud ja siis läks, elas terve elu? Ta tuli vist tagasi 1914 15 ja esimese ilmasõja aegu, aga see oli ülimalt tüüpiline kanep suuremalt jaolt ka need, kes ise Kadeoloogiat kirikuõpetajaks õppisid leidnud koha peal TÖÖD, enamalt jaolt oli nende töö põlluks, Venemaale jäävad saksa kogudused ja, ja seal on muidugi võimalik töötada ja näitaks teile, rääkimata nendest apteekritest või siis arstidest kõik need Karellid, kõik need Hurtad viitaksid lõbuse temale. Kuna meie jutuajamise niisugune nurgakivi on Eesti üliõpilaste seltsi hoone Tartus, mis rajati, ütleme kohe ära 1900 200 sai valmis, siis missugune on teie arusaamine rahvuslikkusest arhitektuuris, kui me nüüd räägime Eestist? Oh, see on keerukas, küsimus, on, on rahvuslikus, selle rahvuslikus arhitektuuris, selle üle on korduvalt, et nii-öelda aasitud või isegi öeldud, et kas üldse ongi niisuguseid asju nagu rahvuslike kunstistiile ilmselt on rahvuslik, kus, kus siis see, mida miskil hetkel on rahvuslikkuseks p. Kas rahvuslikkuse mõiste dub rahvusliku ehitusstiil on loomulikult kerge luua niisugustel rahvastel hariku suurematel rahvastel sakslastel või hispaanlastel või, või skandinaavlastega, kellel on olnud juba minevikus niisugune suur uhke ehituslik pärand või kas või soomlaste, kui nende soomlaste endi talumajad olid üsna viletsad, siis vähemalt ühelt Soome hõimul seal siis karjalastel olid ju väga uhked majad ja sealt võetigi niisugust siis eestlased olid nagu eriseisundis, sellepärast et, et see kohalik, kas suitsutare, mis äratas kõikides reisijatest, kes kunagi läbi sõitnud, on vist eranditult kõigile vaid kõik selle kirja kõik, kes sealt tulid Valgast üle Tartu ja Üle Jõhvi sõitsid Peterburi peale. Nad kirjutasid, et siin elatakse suitsu taredas ja siis seda juurde midagi nii viletsat elamut põlema kogu oma elu jooksul läinud, et see oli tõesti, et ega sealt palju õppida. Ta ei olnud, see oli siis ikka armetu. Vaat see oli jah, vist oli üsna armetu vaatepilt ja. Aga me oleme meie eripära ma jälle välja toonud, et ta oli Põhjamaades selles mõttes praktiline, sai vilja. No seda küll, aga, aga seda kunagi ei ole räägitud rit palju seda et tema peamine põhjus, miks ta nii kaua püsis, oli see, et disumbes 40 50 protsenti vähem kütust, sellepärast ta püsibki pikalt, et kogu mets läks mõisa viinaköökide kütuseks või siis karjaaegadeks ja talupojal ei olnud siis ei olnudki, millega kütta. Selle pärast ta sul midagi, ma nüüd natuke lihtsustan ja seal on muidugi ka üks põhjus, aga siiski tema peamine viivad Pisa püsimise põhjus oli tema haruldane ökonoomsus, tähendab lihtsalt odavamalt, et polnud võimalik enam siin põhjalas ühtegi elamut pidada. Korstnaga elama võtab lihtsalt 40 protsenti rohkem kütust. Te nimetasite Karjalat ja see on huvitavaid Karjala arhitektuur, talupojaarhitektuur on nii huvitav ja, ja eespool meist, kas te mõtlete neid kahekordseid, puumaju või silma? Need jah, näiteks teed juba lönbroti aegu, tegelikult isegi hoopis varem, kui kui hakkas, siis võta see Soome arhitektuuritõus puhtjuhuslikult, nende Kalevala juured ja samuti nende rahvuslik varjund. Tuuri Soome rahvusarhitektuuri on nagu kaks juurde, üks on tõesti see see Karjala, aga teine otse interratsionaalne pool, mille nad võtsid üle eriti Šotimaalt seal, sest selle graniitkivi kasutamine, sest karjahooned on puust, aga noh nagu näiteks kallen kallela või Sibeliuse majad, need on ikka puumajad ja need tõesti imiteerivad seda Karjala uhked hooned ja miks nad karjalast Juhke toitsid tänu sellele lihtsalt seal ei olnud põhistlike võimu, need olid riigitalupojad, Polnud, seda võistliku, kes oleks lugenud oma protsent, palju läheb see maja kütmine kallimaks või läheb odavamaks kogu 19. sajandi teine pool, 20. sajand on kõik räsitud kunstist, rahvuslikkusest, muusikas, kirjanduses ja ka rahvuslikud arhitektuuris. Sama probleem näitas ka ameeriklastel, ka nemad ei saanud Ta eeskujuks teid, indiaanlaste, neid pisskodasid, nemad pidid midagi nimeta, leiuta midagi oma, mida eestlane oleks pidanud, et eeskujuks võtma, seda muidugi raske ütelda. Aga kes, mida niisugused ärksad inimesed pakkusid näiteks seda kui Helmi Reiman ta nagu ära unustatud inimene, aga tema oli kirikuõpetaja Reimanni tütart leppinud, et esimesena Soomes etnograafia, et üleüldse niisugune väga terava keelega ja väga terava mõistusega naisterahvas, tema ütles, et miks me peame võtma eeskujuks üldse neid talutaresid ka, et kas ei ole vaadanud, kui loomulikult kerkivad meie maad tee ääres välja näiteks, et vanad kõrtsid, need niisugused kivised või isegi isegi vaadake meie vanemaid mõisamaju, kuidas nad sulanduvad maastiku, aga rahvuslik stiil, tegelikult ta seda interratsionaalsust on seal hoopis rohkem, kui arvata tahame või oskame. Tundus, et meie muinasaeg on viikingiaeg ja siis oli meil ju suurepära eeskuju, kus võtta Norra, Rootsi ja sealt tulidki paljudki niisugused eeskuju näiteks nagu nagu Burmanile ja selle esimesele hästi niisugusele päris arhitektide põlvkonnale. No see on nüüd juba helisemad, aga kui me räägime nüüd ajas, kus eestlased hakkasid ennast sirgu ajama, tekkisid esimesed rikkad eestlaste perekonnad. Eestlased ehitasid oma kirikuid Jaani ja Kaarli kirik. Kuidas te näete seda protsessi praegu? Need on ka niisuguseid hooneid, et millest nagu on räägitud, aga neid kunagi ei ole, ei ole esile toodud, kui niisuguseid selgeid värk eesti rahvuslikust ärkamisest statistid paralähel valmisid, neid hakati ehitama just 1800 kuuekümnendatel aastatel ja pealegi, aga näiteks Tallinnas oli, oli eestlastel ainult üks eestikeelne kirik oli, mida enam niisugune nagu mis, nagu pidi ära mahutama kõik Tallinna eestlaskonna. See oli ju see pisike arvata püha, selles mõttes pisikene, et kui palju oli seda teenijarahvast, kui palju oli eeslinnades eestlasi ja kaua aega püsis niimoodi. Saklaskond ei olnud nagu huvitatud sellest, et eestlased saaksid oma kirikut ja nad tulid korraga ja nii Jaani kui ka Kaarli Jaani küll tuurset niisugune, kes pärale, aga Kaarli tänu suurepärasele arhitektile hipi sai ta nimi koos siis Rudolph bernhardiiniga, kes siis selleni uhkelt lõid ja, ja peale seda hakkasid tulema tartus omas niisugust tähendust mõnel määral. Tartu Maarja kirik hoolimata Maarja kirikul oli muidugi ka saksa keele pihtkont Viljandi, Viljandi, Pauluse, Peterburi Jaani kroonina Nikolai ja siis lõpuks tart, too eestlaste päris omaette kirik, see oli Tartu Peetri. Nimetasin siin Kaarli Puurseda insener persardi luudosteltar, kes Kaarli kirikut projekteeris täiesti juhuslikult sattus ka per siis peale, kui seda Peetri kiriku esimest projekti arutati, soli olevat olnud niivõrd files projekte seal hakul val mitte kuhugile siis Bernard, samal ajal oli Peterburi tsiviilinseneride kooli rektor, iive operatiivse mehena muretses eestlastele normaalse arhitekti või noh, täiesti niisuguse arhitektuurselt väärtuslik hoones on Tartus seal üleval Narva mäe peal. See oli päris esimene eestlast. No te ütlesite Jaani kiriku kohta nii neutraalselt on öeldud ka väga halvasti. Nuiad niisuguseid plaane teda üldse maha võtta tähendab, kas siis kapitaalselt ümber ehitada. Neid plaane tehti eriti kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel, aga teate, arhitektuuris on ju ka niimoodi, et see aeg need teravad kandid nühib maha, nii et praegu ma küll ei usu, et keegi lekk Jaani kirikut tahaks maha lammutama hakata. No nüüd Peterburis eestlaste kirik peatänaval nagu ta on, avamisega oli kahjuks. Kepisatu oskan seda nii täpselt rääkida, sest seal ka balletinisugune legendide tasemel, aga üks suur vest kutsute avamisele ja ta sõitis sealt mööda, peatas oma tõlla, lasi peatada, aga ei olevat maha tulnud ütelda, selle hoone läheb rohkem välja kui tall, midagi niisugust ja lastud edasi sõita, noh seal oli muidugi kohutav, aga, aga nii olevat olnud ja siis seda mõnes mõneski niisuguses ametlikus kiriku ajaloos, aga aga vähemalt kohalolijate mälestustes on vardal kirja pandud niisugused lood korduvalt ja lase korduvalt riigile ju selle läkse hinge. Ta on ikkagi tunduvalt parem arhitektuurselt kui näiteks Tallinna Jaani. Aga nüüd see Eesti üliõpilaste seltsi hoone sajandivahetusel kerkis asi väga teravalt, päevakorda osteti krunt mõisalt, et see sinna raudteejaama lähedusse ehitada ja pärast selgus, et sinna hakkasid ka teised eestlased. Jõukamad kodanlased hakkasid oma elumaju ehitama, aga nüüd krunt oli ostetud lühidalt, kuidas. Projektiga juba see krut oli tegelikult omamoodi väljakutse, sellepärast et tollane selts Taliban peaaegu 30 aastat juba eksisteerinud, loomulikult oma tõusude ja langustega, ta oli vahetanud neid peakortereid vähemalt kümmekond või rohkem, ikka üle paari aasta oli jälle mingisugune põhjus seda vahetada ja lõpus oli neil seal kuskil seal ülejõel kuskil Jaama tänava lõpus oli võimalik saadaks maja odavalt ilusa aiaga osta. Isegi kõik oli üks maalermeister vist oli isegi Vanemuise liiani, et igatpidi oleks vastu tulnud. Aga tuli hääli, et, et pole mõtet siia osta. Aita pagurist, aita pagulist. Aasta oli 1000 800000 9900. Me peame kesklinna üle võtma. Siiamaale oli Tartu kesklinnaliin on niivõrd sakslaste ja venelaste käes ainult üks märk, kui oli ainult üksi, tähendab kogu Tartu kitsas oli ainult üks eestilik märk, see oli, see oli Postimehe sild Tartu raekoja küljes. Sest seal raekoja keldris oli Postimehe toimetus, kõik puu oli sakslast venelaste juutide käes. Ja loomulikult ka see krunt, mille nad kätte sai, seal ka puhas juhus. See oli tänu Jaan Tõnissoni vennale Jürile. Tema muidugi äriplaaniga temad oma Aidandile otsis maad ka kiusuks saksa aednike vastu. Ta lihtsalt õnnestus, Tähtvere mõisalt saadakse maa kätte, see oli igavene lahmakas, et sealt lõpuks sai maad, nii see üliõpilasselts, sealt sai maad näituseväljak. Sealt sai maad ka koolimaja. Eesti haridusseltsi esimene Eesti keskkool tegelikult. Ja seal jäi lõpuks ka mõlemale Tõnissoni leini Jaanile kui ka üürilemaad oma Mu jaoks samuti aiandi jaoks ja vot sinna siis läkski. Ja täiesti ihus oli ka see, et nad ei saanud mitte ainult kruntinisuse väärikale kohale. See ei ole küll kesklinn, aga sinnapoole see linn arenes, sellepärast et sinna raudtee ja sinnapoole olid hakanud ka teised teised korporatsioonid seal ikka risone peenepinna osa juba täiesti linnaosa. Ja juhus tahtis ka seda, kõik need esimesed projektid, mis tehti või mida hellad, pakkus Peter poiss tollal veel mis asja lõpetanud, oma paberid kätte saanud. Georg elati nimeline ehitusinsener Need, esimesed projektid olid päris mannetud, jälle jätkus nende üliseltsi hulgas mõni niisugune julge mees, kes ütles, et, et me ei võta seda viletsat kohta. Nüüd oli tuli järgmine mees, me ei võta seda viletsat projekti. Mees töötas väljaspool Eestit ja need suhtlemine käis sisemisest siis kirja teel ja need projektid tulid. Postlik loomulikult kirjadel, sellepärast et Eestis tollal ju peaaegu, et ei olnudki üldse, kõik oli niivõrd alguses, et, et isegi kohapeal mitte ühtegi Eesti ehitusinseneri veel ei olnud, kõik need kangrud ja kõik tulid natukene hiljem. Jah, kas nad olid just äsja lõpetanud või lõpetamas, nii õhuke oli veel, see kultuurikiht olid ka mõned ehitusmeistrid, aga et prakt läks linnavalitsuses läbi, selleks pidi olema diplomeeritud ehitusinsener, allkiri taga. Nonii ta saatis kaks projekti, kohalikud meie Tartus ei võtnud kumbagi vastu. Kas see oli juba 1901. aasta algus, aprillis pidi algama ehitusasjaga oli niivõrd kiire, lisaks Hellatele võeti veel paarimehega üheks oli stseen selle nimel, ehitusinsener, kes olid kaist lõpetamas, kontakti kellegi olnud aega teha siis seal mitte midagi muud üle, kui selles esimeses kitsi tegi või võib-olla see ongi selle raamatu kõige suurem avastus? Ei keegi muu kui Karl Menning teatrimees hoopis teatrimees või noh, tollal ei ole veel mingit teatavast, õppis tollal alles Kadeoloogiat talisus kõva häälega, vähemalt seltsis seda hütil lärma Carlaks iga asjaga, tal oli oma arvamus, aga ta oli noh, kuidas ütelda, kuratlikult andekas mees, mitmekülgne, mitte Külde tugevas selgrooga, kunstiliselt, kui sa hakkad seda iidolit tal nii-öelda sõrmeotstes, ta tundis ära, mis on moes, mis ei ole maas, mis, mis on aktuaalne, mis ei ole atolli. Tekib küsimus teatrimees esitas kitsid, või kas need on säilinud, kuis kitsi? Need olid ja mis nad siis ellid, neits, kitse? Ei, ei ole säilinud, aga, aga on, on säilinud põhjalik kirjavahetus, milles ei teki kahtlust, et just need võeti aluseks. Need valmisid kuskil juba 1090. aasta novembris, detsembris saadeti nad ära Hellatile. Et Skidsid, Skidsid tellat võtaks aluseks ja teeks nende põhjal Need joonised niisugused joonised, mis läheksid ka ehitusvalgusest läbi ja, ja muidugi Ellategi omalt poolt peavad minimaalselt muutusi, ta seal pakkus välja sealt keskelt. Ta pakkus pinget, ehitusmaterjale, Ühed, epolid, põrandad või volituste politsei, niisugune imeline tollane moodne ehitusmaterjal, ta lihtsalt tegi siis ettepanekud ja tal ei ole mitte keskelt, vaid tollal räägiti kuuma veega kütmise süsteemist. Ka see oli üks niisugune hellad Teie ettepanek, aga lõpuks isegi nendest tuli loobuda. Sest sellepärast, et raha jätkunud. Aga nüüd elekter ei olnud veel kõne all, siis oli gaasiküte ja petrooleumiküte majas. Planeeritud ei, elektrit muidugi juba oli elektrist juttu kindlasti oli aga elektrilampidele viidise maja kuskil alles vist vahetult enne esimest ilmasõda aka tehti siis tavaliselt ahjud tavaliselt ahjud ja, ja tavaliselt betoonlambi tiini nagu peaaegu kõikjal Tartus olid esimesed. Ta oli elektrilambid, olid alles mõnede pojake advustuseks. Maja sai hämmastavalt kiiresti valmis, 1902 olid juba valmis. Pisike, aga mis seal ikka, väike vaja. Kõik need tema arhitektuuri iseloomustada. Meeldan silma ees paljudel madal katus, niisugused horisontaaljooned domineerivad ja katuse ääred tulevad üle seina kaugele välja. Mis stiil see siis nüüd on, küsin ma kunstiajalooliselt, tants seinalt? Noh, eks ta siis peaks olema see nii-öelda eesti stiil või siis tähendab see eesti stiili katse. Aga vähemalt kui teda ehitati, siis seda küll seda sõna eesti stiilse leib pruugita nagu hiljem järele mõeldud, sest algatuse all käivad niisugused tellistest laotud nagu meenutaks, hakkab mingit kirja või mõniga näinud sellest seisakust, kas siis setu seid käiseid või siis jah, tõesti vööd, aga sonisele kunstlikult, sest mis sa sellest tellisest ikka noh, ta on valge krohv ja tellis ehk seisule vöökiri tuleb nii-öelda iseenesest. Mulle meenub 1955 56 või tehti Moskvasse seda Sistidesse paviljoni ka siis oli see rahvusliku ornamentidega nõudmine aga tähtis ja kuna nad ka tollal missuguseid kive kombineerib seal tuleõnnetuses ükskõik, kas akkamineerisid ikka, tuli lõpuks haakrist välja. Ega sellest kiiresti nagu jällegi paljud kombineerida niisuguse tõstide rombid tulevad. Jah, mingid vihjed Eesti stiilil on, aga, aga loomulikult niisugust maja pood Eestis enne olnud ei enne nähtud tegelikult selle maja tähtsuselt topelttahtis ta esimest korda nagu manifesteeru, sama eestlast või eestlast, eestlane kui tellija ja tellija, kes eitab omamoodi, kui ta oli ka esimene tõeliselt moodne maja Tartus. Läbinisti moodi maja. Kas võib öelda, et see on siis modernse arhitektuuri alguses? See jah, niisugust on raske ütelda, sest minu arust teisiti võib-olla võib-olla modernne arhitektuur Eestis algas hoopiski tegelikult kuskil Narvas, sest kui ma näen neid mõningaid Narvas mingit Georgi vabrik, kuid mis on kuskil 1200 90.-te aastate keskpaiku ehitati need, olid nii supermoodsad keskel toriisuste rippuvate seinte ega, ja üleni klaasist, et tähendab nadolid oma ajastust. Ta läbinisti industriaalsed, läbinisti moodsad hooned, et nende kõrval jääb see EVSi maja muutus, kui ta natuke lahjaks. Aga Tartu kontekstis muidugi ta oli esimene, kas seda vihjati, armastati, kas tema üle tehti nalja, aga keegi ei jäänud ükskõikseks, kõik seda vaja, passisid. Siiamaani on paljud, õigemini, on olnud üldine seisukoht, et Georg Hellat oli selle maja projekteerija. Teie olete selle asja seadnud kahtlema? Alla elati, kasuks räägib ainult üks asi. Et Ellati halgeri on projektil täpselt samuti on ka Ellati allkiri näiteks Tartu Vanemuise projektil, aga ega siis keegi ometi arva, et tark Too Vanemuise vana maja, selle kuulsa pinkree siis Elva seda projekteeris, aga Ellata oli niisugune valmis alati ütlema, et tema oli see Vanemuise peagu auku muide ka sinna Vanemuise jaoks ta kellad esimese projekti kosmolessokiga ja jälle oli Menning see, kes selle tagasi surus, hoolimata, et see oli selge, et uue projekti tellimine Soomest läheb mitu korda kallimaks ka hoone läbitu korda kallimaks. Bellat oli seltskondlik küllatalis sõbralik Ellati tõeliseks kireks oli muusika. Tema oli nii tugev muusik, et kui ta Peters õppis, suur osa muusikaüritusi oli, elati õlgadel. Teie, ütlete, et sisuline projekti autor ei olnud mitte hellad, vaid Karl Menning. Seda muidugi kiratseb. Jookseb korduvalt läbi ja venningul oli, kostavad kirjandas kodus, talle näitasid juba aastast 1008 üheksa 2008 käis talle inglise aja kris stuudio tollal parim niisuguse dekoratiivkunstiajakiri. Muidugi need joonised ei ole ta võtta mitte stuudiost, vaid ühest teisest ajakirjast, mis said aluseks sellele imele, et ta võttis ameeriklaste ajakirjas Review. Praegu me kõik teame, et 20. sajandi suurim Ameerika arhitekt on Frank vaid raip. Tol ajal 1900, millal üldse hakkas see mõte tulema, et peaks Tartus hakkama üliõpilasseltsile maja ehitama? Loomulikult ei teadnud seda rait, aga mitte keegi ja see oli siis vist arvatasti. Puhas juhus, et 1990. aasta juunis kui Ameerika ajakirjas Review ilmus üldse esimene põhjalik artikkel Frank laid Raidist arvatavast distimasse ajakiri sattus mõnigi kätte. See ei ole mitte ainult artikk, kel vaid see oli artikkel, mis oli väga põhjalikult illustreeritud, kus olid juures ter Volk, jooniseid ja ka osa jooniseid. Täiesti ebaharilik selle ajakirja kohta muidugi read eraldi lehtedel. Too näiteid oli eriti mugav nagu kasuta lahtistele lahtistel lehtedel. Rait on ülimalt moodne, aga ta oli selline arhitekt, kes suutis oma Avancartismi teha laiale publikule söödavaks. Ja tegelikult ka see. Ta tegutses niisuguse rahvusliku stiili otsikult, otsis oma ameerika oma talu Parliku Ameerika rahvastikustiil tol ajal ja sealt kõik niisugused madalad katused, need meenduvad räästaalused kõik niisugused tumeda ja heleda Kont trast. See, seda kõike tunneb ka Tartu üliõpilasseltsimaja juures. Selles osas on muidugi see Tartu üliõpilasseltsimaja Epigoolik aasta 1900 juba ette teada, siis tuleb selle 20. sajandi stiiliks, tähendab oma ninaga. Lootsin välja, et loomulikult see Tseeni selline tina ei olnud küll mitte mingile Ellatel, vaid selline nina oli Menningu sugusel mehel. Selle maja saatus oli küllaltki kirev, võimud vahetusid küll teda, rekvireerisid ühed ja teised ja, ja siis sai selts jälle selle majad tagasi. Nüüd, kui Eesti vabariik loodi, siis ta kujunes intiimseltsi kooskäimise kohaks väga esinduslik maja, nagu ta oli. Aga sealt toimus ka paar tähtsat, et niisugust üldpoliitilist asja. Kõigepealt oli seal üks suur ümmargune laud, mis siis viidi Eesti-Vene läbirääkimisteks sealt ära. Aga siis lautodi tagasi sinna majja, kui selle maja aerosooli üks tähtsündmus Soome-Vene läbirääkimist. See on jah, just nimelt ka Tartu rahu, aga see on siis Soome Vene rahurääkimised. No see lauda nüüd kaselt jälle ära viidud, ta on Tartu ajaloo muuseumis. Aga meie jutu lõpetuseks ütlen, et kui lähete sellest hoonest mööda, võtke pool minutit aega seisata käia, uurige teda natukene lähemalt, kuidas sealkandis liigute. Aga kunstiajaloolane Ants Hein, ütlen ma, suur tänu selle raamatu eest ja selle eest, et siia stuudiosse, tulite Nendel teemadel rääkima. See on järjekordne maailmapildisaade, mina olen saate toimetaja Martin, piiranud.