Turu-uuringute aktsiaseltsi detsembrikuise küsitluse andmetel usaldab 91 protsenti Eesti elanikest päästeteenistust 86 protsenti, piirivalvet 85 protsenti, Eesti Panka 80 protsenti politseid. Seega võime öelda, et Eesti riik on elanike jaoks usaldusväärne. Neid institutsioone, mille tagada on riigi julgeolek ja rahva turvatunne ning mis tegutsevad seadusega kindlaks määratud raamides usaldatakse peaaegu täielikult. Seadusandja enese, riigikogu ja ka valitsuse usaldusväärsus on mõnevõrra madalam kui nuriseda pole põhjust neilgi. Valitsus pidas detsembris usaldusväärseks 58 ja riigikogu 53 protsenti vastanuist. Poliitilistest institutsioonidest on kõrgeim rahva usaldus presidendi vastu 70 protsenti. Euroopa Liidu kontekstis oleme me valitsuse usaldusväärsuse poolest lausa esikohal. Sel sügisel läbi viidud eurobaromeetri uuringus usaldas 27 liikmesriigi keskmisena oma riigi parlamenti ja valitsust vaid kolmandik kodanikest. Eestis oli parlamendi usaldusväärsus 46 ja valitsusel 62 protsenti. Arvude mõningane erinevus Turu-uuringute tulemustest tuleneb sellest, et eurobaromeetrist küsitletakse ainult Euroopa Liidu kodanikke. Mittekodanikud ja kolmandate riikide, nagu näiteks Venemaa ja Ukraina kodanikud jäävad küsitlus valimist välja. Tihti seostatakse Eesti poliitiliste institutsioonide praegust kõrget usaldusväärsust eelmise aasta aprillis aset leidnud pronksiööde sündmustega. Ent kui võrrelda valitsuse ja riigikogu usaldusväärsuse taset 2006. ja 2007. aasta detsembris siis suuri erinevusi ei ole. Juba aasta tagasi usaldas riigikogu 59 protsenti ja valitsust koguni 63 protsenti Eesti elanikest. Seega võime öelda, et poliitiliste institutsioonide usaldusväärsus oli Eestis enneolematult kõrge juba ammu enne pronkssõduri sündmusi. Tõsi, tänaseks on siin tekkinud selge lõhe eesti ja vene keelt kõnelevate vastajate hinnangutes. Nii riigikogu kui ka valitsust usaldab vaid kolmandik muukeelsetest. Eestlaste usaldusnäitajad on aga sedavõrd palju kõrgemal, et üldkeskmised on enam-vähem samad. Muidugi ei maksa unustada, et 2006. aasta detsembri usaldusnäitajad käisid eelmise Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsiooni kohta. Seega naudib valitsus juba pikemat aega avalikkuse tugevat toetust. Ja see annab kahtlemata tugeva mandaadi oma poliitika elluviimiseks. Viimasel ajal paistab aga, et valitsus on oma suurest populaarsusest peapöörituse saanud ning tegeleb samm-sammult usaldusväärsuse mahamängimisega. Üha enam leiavad aset juhtumid, kus mitte üksnes tavakodanikke vaid isegi esinduslik kodanikuühenduste arvamustest hoolimatult üle sõidetakse. Kõigil on veel ilmselt värskelt meeles vahetult enne jõule toimunud näotu hääletus riigikogus kus vaatamata paljude kodanikuühenduste jõulisele toetusele ei pidanud Reformierakond ja Keskerakond toetamisväärseks president Ilvese poolt esitatud õiguskantslerikandidaati. Küsimus ei ole ju mitte selles, nagu ei võiks erakond talle ebasobiva kandidaadi vastu hääletada. Häbiväärseks muutis selle sündmuse praegu ametis oleva õiguskantsleri avalik mõnitamine mõnede reformierakonna liikmete poolt. Sel nädalal saatis sotsiaalministeerium kooskõlastamiseks välja töölepinguseaduseelnõu. Võib-olla tõesti on uuel seadusel kõik need voorused, millest jutustas eilsel pressikonverentsil peaminister Andrus Ansip. Ent jällegi mitte seaduse kvaliteedis pole küsimus vaid selle ettevalmistamise protseduuridest. Nimelt manitses peaminister seaduseelnõu vastu jõuliselt protesteerinud sotsiaaldemokraate selle tekstiga enne põhjalikumalt tutvuma millest võib järeldada, et eelnõu valmistati ette koalitsioonipartneriga konsulteerimata sotsiaalministeeriumi kabinetivaikuses. Kui aruteludest jäetakse teadlikult kõrvale isegi võimuliidu partnerid, on ilmselt asjatu loota, et sinna kaasataks kodanikuühendusi. Euroopalikus demokraatias oleks ennekuulmatu, kui uue töölepingu seaduse ettevalmistamisest jäetaks kõrvale ametiühingud. Nüüd pakutakse aruteludest kõrvale jäetutele küll armulikult võimalust avaldada oma arvamust riikliku kaasamisportaali osaleja e kaudu. Kuid oleks elementaarne, kui sellise seaduse ettevalmistusprotsessi kaasataks juba algusest peale nii tööandjad kui ka töövõtjad. On täiesti selge, et sotsiaaldemokraadid ei saa nägu kaotamata sellist eelnõu toetada. Ning ei maksa arvata, et see asjaolu tuli Reformierakonnale üllatusena. Pigem paistab olevat tegu avaliku tüli norimisega väiksema koalitsioonipartneri kallal mistõttu kuulujuttudel võimalikust valitsusremondist võib tõesti alust olla. On ju oravapartei sotsidega eri pooltel barrikaade kultuuriürituste käibemaksuküsimuses. Kahjuks toodetakse sotsiaalministeeriumi haldusalas ridamisi sotsiaalpartneritega mittearvestavad eelnõusid. Haigekassa plaanist vähendada haiglapäevade arvu, mis tänaseks valitsuse määrusega juba kinnitatud kuulis enamik meedikuid esindavaid organisatsioone samuti alles tagantjärele. Ometi on just praeguse valitsuskoalitsiooni tegevuskavas esmakordselt pööratud spetsiaalset tähelepanu kodanikuühiskonna arendamisele. Selle aasta algusest käivitub kodanikuühiskonna sihtkapital millele eraldatakse raha küll vaid näpuotsaga võrreldes nende summadega, mille võrra kasvavad erakondade endi toetused. Kuid siiski on see samm edasi pikalt vindunud juba üle-eelmise riigikogu koosseisu poolt heaks kiidetud kodanikuühiskonna arendamise kontseptsiooni elluviimisel. Paraku panevad eelnevalt loetletud seigad tugevasti kahtlema valitsuse siiras valmisolekus kodanikuühiskonna arengule kaasa aidata. Muide isegi sihtkapitali asutamisel isanud valitsus läbi ilma ühendustele kohta kätte näitamata. Regionaalminister Vallo Reimaa, kelle haldusalas Sihtkapital tegutsema hakkab vahetas viiest kodanikuühenduste poolt sihtkapitali nõukogusse nimetatud liikmest ühe välja ilma et selles osas kellegagi kodanikuühenduste esindajatest oleks konsulteerimata. Muidugi on see ministri kui sihtkapitali asutaja õigus ent sellised sammud ei saa kuidagi tugevdada koostöövaimu riigi ja kolmanda sektori vahel. Ma ei usu, et taolised asjad sünnivad teadmatusest või pealiskaudsest. Pigem on tegemist teadliku koha kätte näitamisega kodanikele, kellelt valitsusliit ootab küll usaldust ja maksude maksmist. Kuid kelle arvamustel ja ettepanekutel puudub poliitikute silmis igasugune väärtus.