On aprillikuu, viimane pühapäeva ennelõunalinnud, laulavad, väljas on sooja 17 kraadi, näitas sooja ja toas istumiseks pole vähimatki põhjust. Mina olen täna tulnud külla Pillele ja Guido Kangurile. Sellepärast et ma tean, et kui on vähe, tegi hea ilm on, kui ta kindlasti aias, sest kui ta kasvatab tulpe See ei ole üldse õige, kui ta kasutatult tulbid kasvatavad, koidab Thi, millele lihtsalt oma aed, eks ole, ja kui inimesed oma aed, siis ta ju arusaadavalt midagi paneb siia kasvanuks ole muidu. Vastasel juhul pole ju mõtet üldse nagu majas elada, kui sind aed ei huvita, siis mugavam elada linnakorteris. Ja, aga kui sul on juba aed, siis tore saias nokitseda ja ja lihtsalt on nagu elu läinud sedasi, et et tulbid on, on üks teema, millega ma tegelen ja millega ma siis tegelenud palju aastaid, aga see, et ma kasvatan tulpe on täiesti vale. Mida ma siin kasvatan, lihtsalt näed neid väikseid peenraid, mis siin on. Ja kuna meie aed on ta suhteliselt uus, siis me ju alles otsime kohti, eks ole, kus need lilled kõige paremini tahavad kasvada, lille iseloomustav aru saama, sa ei tea, ju, tõota koju pale ta maha. Talle ei meeldi see koht, saad aru, et see ei meeldi sotsid? Siin väikses aias. Te tegite kompromiss iseendaga, kas teha veel üks uus peenar või mitte? Kõike peab mõõdukas piiris, eks ole, ja sedasi siis on, et siin aias ringi liigume, siis sa näed, et siin on natuke midagi pandud, eks ole, ja ja siin on üks Klumpikene tekkinud seal tulbid ja kui nemad lõpetavad, siis tuleb mõelda sellele, mis siis, eks ole, edasi tühjaks ei jääks, nii et siis ongi võib-olla natuke nii kujunenud, et mina proovin tulpe siin paigutada ja ümber tõsta iga aasta ja mis seal õiges kohas jääb paika, mis ei siis võtta, see on vahva, seal natuke varjuline koht siin, eks ole, meil on ju veel see rõõm, meil on kõrghaljastus, männid kasvavad siin mena, sest et selle järgi see krunt sai üldse valitud, tahaks väsiteks linna lähedal, et lastega mugav, eks ole, alati linna sõita, kui vaja on. Aga et samas oleks, oleks ikkagi rohelust ja selle krundi ostsime sinuni täis metsa. Õnnetuseks muidugi kõige tihedamad puus asusid just selles kohas, kuhu maja tuli ehitada. Aga noh, näed sa, siin on palju on meeter maad, maja seinani, eks ole, ja ma võitlesin seda puud mingil juhul ei tohi maha võtta, et kui vähegi võimalus on, siis igati puud kaitsesin hingehinnaga, et nad jääksid ja ja nii nad siis meil on not, nii, need tulbid siis, mis siin varjus on. Need õitsevad sinna jaanipäevani tänu sellele, et neil ei paista lagi, lagi, päike, eks ole pähe? Jah, kes hoiab siin parajalt varju, no näed, sa, siin on veel välja tulemata. Need tulbid on jaanipäeval olnud, aga siis need, mida ma kõige rohkem ootan, metsa, siia langeb see päike kõige rohkem peale, eks ole, siis siit ma ootan varajaseid, tulp. Siin oli mul needsamad nartsissid ja siinide esimesed tulbid, missid hakkavad nüüd kohe-kohe-kohe õitsema, nemad on valged, seal on valged punased, talvel valge ja siukse rohelise varjundiga ja et noh, mul on need kaardistatud seal nüüd eraldi teema. Et ja väga üsna oluline, et, et kui sa nad ära istutad, siis sa paned nad kylma, näitan, sellepärast seal kaardi pealt, siis ma nagu tean, mida enam-vähem kuskilt oodata on niisugune põnev osa selles, et nad ei ole niisama maha pandud veidi ikkagi nagu nagu tead, mida sa kuskilt ootad, ja need ütleme siis need tulbid ja seenerit siis olid valmis tegelikult enne suure lume tulekut õitsema hakkama, sellepärast et see aasta oli selline hullumeelne talv. Lund ju peaaegu ei olnud üldse, eks ole, aga vahepeal tuli külma siis me käisime lastega, tõime seda mereadru. Mis siin on, et ta on iseenesest ju ka väetise eest, aga ma just kartsin seda, et nad olid mul nii pikalt maast väljas. Veebruarikuu veebruarikuus, eks ole, justkui soe suhe ja siis ma kartsin, kui nüüd tuleb see suur külm, siis nad ju võtab kõik külm ära, eks ole. Siis me käisime lastega, tõime mereadru ja katsime selle kõik ilusasti kinni, et kümnesentimeetrised, lilled olid ilusti mereadru sees ning patjade vahel, eks ole. Aga siis läksi külm kohe ära. Läks täitsa soojaks läheb, aina rohkem jõudu. Nad olid, nad on niisugused erakordselt tugevad ja tänu sellele oli neid ju matnud jagatud ja peale selle oli mul veel loor seal mul teist aastat õrn loor on ka veel siin peal Gatenaar, katteloor ja see on siin ka peal ja tänu sellele kasvasid ja ja siis, kui see oli suhex looride ära ja ja siis tuli lumi maha, nii et need lilled olid nagu, nagu, nagu peaaegu valmis õitsema hakkama. Siis mul tuli ahastus, nisu, lõin käega, ei jõua seal loodusega võidelda. Ja mina olen veel ju siin, me oleme siukesed, väiksed aiapidajad, aga noh, kellel on see elus väga oluline asi ja võib-olla elatusvahend lillede kasvatamisel nendel võis olla päris sõnaga muidugi kasvuhoonetes kasvatavad. Aga kas muidu oleksid nad praegu, ma näeksin, siin õitsevad tulbi, märg. Kui ei oleks seda suurt lund maha tulnud, siis täitsa tuldi merd, aga need, kes tahtsid, need oleksid hakanud õitsema. Vaata see nartsiss, need, mis sinna on tige, esimene vaata kui kuidas tal tegelikult on, ta ei jaksagi oma neid õisi nagu kanda, selleks ta ikka sai räsitud silla all. Ehkki suured lopsakad valged Jah, aga vaata, muidu ta on ju niimoodi, eks ole, hoiab oma. Aga nad on siin ikkagi on, kas langus ja vaata, kui nüüd me vaatame, eks nad kõik on natukene, näed, see on see, mis lumi ära murdis, lihtsalt. Murdunud lehtedega natuke räsitud. Jah, natuke räsitud, aga, aga noh, tore, et need nad ikkagi olemas on ja nüüd sa näed, et siin ei ole mingit tulbikasvatust, vaid siin on lihtsalt iseenda rõõmuks ja nagu püütud selles aias leida kohti, et oleks kui see ümber maja jalutada, hommikukohvi jood ja käid siin ümber maja, siis vaatan, et siin on midagi tulemas, siin on midagi tulemas. Kivid tähendab, juures on midagi tulemas, et sa tead, kus sul midagi oodata on ja. No ma ei tea, kui ta, minul on olnud ka väikene aiakene, aga, aga ma ei kaardistanud küll oma Lillima jõudnud nii kaugele, et ma ikkagi arvan, et see on natuke rohkem kui selline pühapäeva aiapidamine. Aga sellest tulbi kasvamises on ju oma aastaring, on aeg, kui pea vist midagi nende heaks tegema ja siis on aeg, kui peab rohkem tegema, mida praegu üks tulbikasvataja või tulpidega koos kasvaja teeb. Noh, vaatadki neile natuke väetist panema, eks ole, ja ja ilusti neid kastma ja võtta, kuna praegu ka nad söövad üsna kuiv, eks ole. Ma polegi nagu tulnud, et kohe vaatama ikkagi, et nad praegu tahavad ju kõige rohkem nii et nad oleksid kastetud ja siis nad ju praegu on see, just nad nad alustavad, eks ole, et nad tahavad kindlasti tuge saada, ei ole siin päris nii, et nad nüüd tulid maa seest välja ja nüüd ootan, eks ole, millal õitsema hakanud, et sa pead ikka kogu aeg nende juures käima ja nendega rääkima ja nendega tegelema, aga noh, vähemalt korra ikka jõuab muidugi, eks ole, tulpidega on see asi ka, et tihtima mõnda tulpi ei näegi, päris avatult, sellepärast et hommikul ütleme, lähed ära teatrisse proov ja õhtul siis ta kinni. Hommik oli ta veel kinni ja lahti oli, siis ma ütlen, ei olnudki kodudes, mõnede mõne sordid on nii läinud Kaaga. Ja siis sealpool maja on nüüd need, kui me siit edasi lähme, et siin on, siis niimoodi mul hakkab nagu süsteem hakkab ja eks ole, et et siin on nüüd see, kus hommik hommikupäike paistab, Simmil õitsesid märtsikellukesed ja lumikellukesed, eks ole. Ja näed sa nüüd on lõpetanud, eks nad seal platsid hakanud nartsiss seal õitsema. Ja siis on mõned üksikud tulbid, eks ole, et me oleme nagu leidnud, et see maja põlvkond siis sedasi ja siis olen püüdnud igale poole natuke igihaljast panna, mis on siis kogu. Ja siis me maja ette alguses tuulte või pantnudki maja ees on roosid ja siis sellised, vaata, siin on suhteliselt Kaju varjus jälle päris õhtupäike paistab siia, et sina sellise madalam pinnakatteroosid või mis mööda maad lähevad siia alla panime siis kronkuseid, mis teeks nagu seda pilt siin natukene, just kevadel rõõmsamaks. Aga roosid on hästi toredad, väiksed roosakasvalged või sellised, mitte kõrgele kasvavad, neid saab pügada, aga nii ja siis majaäärsed, need on nüüd kõik selle aasta esimesed tulbid, mis, mida varem pole olnud. Et ega nende tulpidega külmasin, nüüd kõndisin ja vaatasin, mingi, võibolla isegi 80 sorti on neid siin tulemas. Aga see tähendab seda, et seal ühte sorti võib-olla kaks sibulat ainult kolm päris ühte ei ole, kaks on vähemalt või kolb, aga. Kui mitme aastaga see aed on tekkinud spill ütleb. Viieaastane 500 aasta ja vot see on, mina olen ka seda meelt, et ega aed ei saa ju kunagi päris valmis piletit, külje tooteid, teeme selle asja teemisel nurgale valmis, siin ei, ei saa, päris, valmisid jälle ümber tõsta ja midagi läheb valesti. Et ega aiaga minu meelest nii et ei saa, ei saa kunagi päris valmis ja ega ei peagi vist saama. Aga noh, me oleme sellised isenokitseja, nii et ma päris aiandusfirmad kohale ei kutsu, kes, kes, kellel võiks ju väga lihtsalt ära rääkida, mis sa tahad ja kes teeb ka siis nii nagu sa tahad, eks ole nagu ise hakkama saada või siis ja siis nõu küsida, eks ole, et kas oleme õigel teel, ei ole, ta siin on, eks ole. Kirsid ja ploomid, nüüd ma esitasin kohe esimesel aastal, kui me tulime ruttu haljastus ära ja kohe istutasin need, no selle mõttega, et, et lapsed saaksid või mingid kiired juba saakiana need juba juba eelmine Insid, üle-eelmisel aastal olid, olid kirsid ja ploomid küljes suured lapsed, pungad on siin rohkem, neid sai siis kohe kõige esimesena istutatud ja maja taga hambad õunapuud ka, et oleks oma aias kirsse ploom, õun ja isegi pirn. Ega vist, kui on olemas üks maalapp, mida võiks haljastada, ei tasugi kohe tormata, et võiks natuke vaadata, et kus need asjad tahavad olla. Jaanus Orgu, las selles raamatus tulbiraamatus, mille me siis koos tegime. Et kui sa ei tea päris täpselt, mida teha, siis pane kõigepealt muruaeda pink. Istun ringi peale, mõtle. Mina olen selle vastu eksinud, no kasvõi sedasama kohe, kui me tulime, ma tahtsin nagu, et noh, ma tean ju, puu kasvab aeglaselt. Ma tahtsin kohe tõmbasin joones nööri siia, siia istutan, need puud võib-olla ei olegi päris õieti istutatud ja ja võib-olla ma hiljem oleks nad natuke teistmoodi istutatud, aga. Hiire kuidas toitmide huvi üldse alguse sai, miks tulbid? No ma olen üldse aiapidamise lugu on ikkagi ju alguse saanud mu vanematekodus, mu lapsepõlvekodu, Peipsi ääres, vanematel on Rannapungerja jõe kaldal ilus väike majakene ja aiakene ma ise, eks ma ütlen, et see on nagu väike botaanikaaed, eks ole, seal ma siis ilmselt juba väiksena ju Ta ei aias tegema ja ja kuna isa ema sellega Bubas tegelesid, siis sealt jäi ilmselt mulle külge ja eks ma siis jah, selline natuke nagu maapoiss olen või noh, etud meeldib aias nokitseda ja, ja võib-olla lapsepõlves pole seda teinud, olen. Eks see siis on nagu jätkule minus ja ja ega teatris Jaanus urgu lasse kedagi suurt ei ole, kellega sel teemal rääkida. Ja siis ilmselt kuidagi ikkagi Jaanus Varblase mõjutustele hakkas see, kui hakkasin nagu tulpide vastu rohkem huvi tundma ja nii siis kujuneski, et tulbid sai üks väike osakene, sellest siis minu aias nokitsemise rebane. Äris, naarist päris tilluke. Me elame selles mõttes vahvas kohas, et me elame justkuinii linna lähedal aga meil on võimsad põlispuu ja vaata, mis seal selle koha valisin. Palju kohti sai otsitud läbi, kuhu minna ja kuhu see majakene teha, kui ma siin neid suuri puid nägin? Imevõimsatele samas talumaja, eks ole, et me siin on samamoodi paekivist aiad jooksevad siit edasi, eks ole, olgu maakoht, eks ole, ja, ja ometi on viis kilomeetrit selle linnani vaata see pildi tegemine ja et kuidas see raamat üldse sündis, Jaanusega on see ma arusaadav, kui see tulp õitsema hakkab ja nartsiss ja mitte ainult esitledes väikse, teen oma aias ja pilte ka ja s unes kuidagi neid tulbipilti nii palju oma aiast ja Jaanus aias käisin neid ka tegemas ja ja kui seda pildimaterjali nii palju tõlkinud seks, mõtlen natuke järsku teeme mingi lugusid ka kõrvale ja ja siis ma kaks talve lindistas Jaanus Orgu last. Need pildid olid eesliini ja mul on siinse portfelli täis materjali, igas neid pilte, mis ma ise teinud olen. Tekkiski mõte ja hakkasime vaikselt juttu puhuma ja materjali kogunes ja kogunes, kus tuli toimetaja, kes võitis selle ja toimetas ära. Dialoog tulpidega on sellelt raamatu nimi ja, ja kui ma sinnamaani nagu arvasin, et tulp on selline, no selline lihtne aialill ja mulle tundus, et roos on midagi väga keerulist, kõik need katmised ja asjad, et kui ma lugesin teie raamatut ja aru sain, et siis tuleb need sibulad üles võtta ja millalgi jälle maha panna ja mingit konteinerid ja sildistamiseks siis ma sain aru, et ega see niisama lihtne. Aga selles on oma suur suur võlu. Ma vaatan, siin, on need, need nii-öelda kaardistused või noh, ega need on ka sellised Joed Ma istutan, märgin ja näed, sa siin läheb üks peenar sedasi ja ära märgitud, mis enam siis ma püüan märkide juurde, mis ajalgi õitsema hakkas ja siinse väike aed niimoodi nagu kaardistades on nüüd üle-eelmine aasta, see eelmine aasta selle aasta kohta tuleb omale, eks ole. Aga see on siis niimoodi, et kui mina tahaksin teha nüüd omale oma väikest tulbiaiakest, siis mul kõigepealt peaksid olemas olema sibulad. Nojah, sibulaid müüakse ju meil poodides ja, ja siis, kui need laadad ja aga nii palju on ju tulbisibulaid ja nagu ilmselt vaatad seda, et mis värvitoonid sulle rohkem meeldivad ja siis hakkad mõtlema, missing kõrvuti, võiksid olla ja hea oleks edasi, kui sa mõtleksid ka juba nii, et mis õitsemise ajal, et kui lõpetab, siis juba alustab järgmine või noh, neid Ma ütlengi, et see on süsteem, mida nagu ei, ei saa ju ühe aastaga ka ise kahe ega kolme aastaga paiku, et sellepärast ta muudabki neid ja ja iga aasta muidugi ei pea välja võtma ei pea ka üldse välja võtma, kui sa ei ole selline natukene väikest viisi kollektsionäär, siis pane nad maha ja las nad elavad oma elu. Mina nüüd siis väga loodan, et ma sellel aastal võtan välja siis sibulat maa sees maa seest välja iga sibula, iga sort on sellise väikese kastikesega maa sees plastmasskastid, vahed sees, millega saab istutada, ja selts, mis seal kastidel igaks juhuks ka veel nimi kirjutatud peale vildikaga, mis maha ei tule, eks ole, mulla sees. Ja, ja, ja märja siis siis sama kastiga, ma võtan ta maast välja, puhastan ära ja, ja kui ta oli õige koha peal, siis ma panin ta sinna tagasi ja kui ta ei olnud, siis ma juba tean, enam-vähem kuuma selles oli, tahaks panna. Aga seal maja ees, kus me olime, kus sellel aastal esimest korda õitsevad lilled, sealt ma tõenäoliselt see aasta nüüd välja ei võta, ma võtan need välja, mis on nüüd juba teist aastat järjest mullas, hea on ju veel see ka, kui see lill on, eks ole, õitsemise lõpetanud, et siis lõika neid kohe maha, noh, ilusam küll, koledad varred justkui kohe maha võtta, aga tegelikult Ta kogub jõudu veel tükk aega. Sibul seal maa sees. Mis asja ma siin nüüd räägin, õudselt kõike tehakse, kas ma olen teiste käest kuulnud ja ja mõnda asja lugenud kuskil, nii et vahel nad ju hilissügisel uuesti maha, eks sellest hoobist talvel on jälle maas ja siis ma hakkan neid ju kevadel ootama. Koksin siin, kui on rohkem lund olnud, siis kui ma tean just seda külge päikepaistet, koksid seda lund ja jääd natuke juba ära. Praguliseks esse päike veel lähemale pääseks. Kui suvel on see aeg, kui nad on sul siis kuuris, eks ole, ilusti riiulite peal ja iga kastikaupades jumala pärast segamini ei lähe, kui on oluline, et sa teaksid, kus, mis on ja ja siis nad oleks kindlasti niimoodi sordi kaupa ja. Sul on kindlasti omad lemmikud ka nende sortide hulgas, kas need on aja jooksul muutunud ka? Nojah, eks nii tolleaegne juurde tulnud, mulle öeldi, et no ma olen ikka öelnud Abu Hassan, mis on vist mu esimene tulp, seal oli selline kollastes-punastes seal selline võimu astuda. Ma ei oska niiöelda, need arvutid mulle meeldivad ja nii ei oska nüüd öelda, et see väga meeldib. Mulle meeldivad vas selliseid pehmeid pastell setes toonides. Seal raamatus ka neid, neid justkui ma nimetan seal raamatus ka, mis mulle rohkem meeldivad natuke teistest, et mitte teisi solvata seal natuke või mõni on oma oma koloriidilt meeldib rohkem. Nonii, kui mul üldse asjad meeldivad, natuke pehmed pastelsed toonid. Kuidas see sibulate sortide hankimine käib, lähed lihtsalt laadale või turule või? Just, ja kui ma olen juba nagunii kaua tegelenud ka, siis ma juba aju tean ka, keda ma vahest otsin ja mis mulle rohkem läheb ja muidu ja Jaanusega Jaanus siis ütleme, no ma sain jälle mine uue sordi ja, ja kui ma annan Scolm sibulad sulle ja eks ta, ma ei ole sellest softid, eks ole, üldsegi nii, noh, Jaanusel on kindlasti oma kollektsionäärid, kes käivad koos ja istuvad ja, ja vahetavatult, mina ju ei kuulu kuhugi. Ma lihtsalt on niisugune, nagu on olemas tulbikollektsionääride rühmal aru saanud küll, et et neil on, neil on küll jah. Aga kui sa reisidel käid kuskil mujal maailmas, et kas sa siis ilmtingimata käid ka kuskilt lillepoodidest läbi, et uusi sibulaid leida või? Ja noh, Hollandist jah, ikka olen olnud, aga, aga ei, ei ma väike olin siis vanematega, ma tean igal reisil kuhu iganes suurel laial kodumaal ringi sõitsime, siis küll botaanikaaiad olid niisugune oluline koht, mina ei ole seda nüüd küll jätkanud, et kui ma kuhugi reisile lähen, siis vaatan, otsin üles, kus botaanikaaedu. Teil on kaks väikest last, kuidas nemad ja lilled omavahel läbi saavad, ikka lapsed tahavad tormata ja palli mängida ja rattaga sõita, et kui siis see pall satub lillepeenrasse, mis siis saab, kas siis on suur kriis? See on jälle see teid taha lapsi ahistada, jumala pärast, et nad saaksid oma aias mõnusalt palli mängida, ratastega sõita ja et ei saa olla nii et ärge siia vastu minge või noh, sama koduselt. Hole oleks mõeldud, lapsed peavad mängima ainult oma toas ja kogu maja nende päralt, mängige Olde tundke ennast mõnusalt samana aias, eks ole. Vaata, siin on. Me oleme siiapoole, mõned seal on lamp maha sõidetud, mis sa teha saad. Et Ma katsetasin, alguses mõtlesin, et jube vahva oleks, kui oleks mingid sordid siia muru sisse. Ja Therese rida oli siin, niisiis ma sain aru, tal liivakast on, siin ei saa ju öelda, lastele ei tohi jumala pärast siia sattuda. Ja see läheb ärakaotamise, näed siia jäänud ainult kolm sellist pohmakat, üks nendest on Abu Assanuid. Et ma sain aru, et ei, ei need lilled ikka kuuluvad siia peenardesse ja rohkem neid juurde ka ei tee. Aga et sellest ei tule midagi välja, et vot mul on siin tulbid siin kuskil rohu sees niimoodi tulevad välja muru sees ja et ei, see on laste ahistamine. Kuidas sa sellesse suhtud, et kui siis aias on lokkav tulpide õitsemise aeg, kas tuppa vaasi võib tuua või olgu ta ikka peenrale seal ilusaks vaatamiseks? Tead, mulle meeldib viia oma aiast kingituseks küllili, kaasama kellelegi külla või kellelgil on sünnipäev ja väga ilus on öelda, et muidugi ma ei võeta siis neid, mida mul on üks või kaks või kolm, aga noh. Ja nende hulgas. Me oleme alati viinud kellelegi külla minnes oma aia tulbid kaasa või nartsissid. Aga see on jah, see Tulmindus on üks väike osa, nagu sa näed siin, et väga olulised rododendronid, mis on õigesse kohta sattunud ja väga ilusasti elavad oma elu, neile meeldib selline happeline keskkond siin mändide all ajab veel nendele männiokkaid tõmmanud nagu ümber siukse padja, siis saad oma, seda, mis neil vaja vaikselt viisid mulle vanematel selline hästi lopsakas, kõiki lilli, palju nad arvates kuule, võta nüüd seda kaasa ja viiendal seda või siis ma lihtsalt ütlen, et mul on nii väike aeg, et, et ei saa nii et siia kõike läbisegi kummata ja eriti pillo jääb mul valvsalt pilku peale, et kuule, kuule ära Tarm midagi uut jälle toovad, vaatame ikel. Et talle meeldib, et on, on üks sort, et siin ja teine seal, aga ei ole nii, et seal nagu viis sorti koos läbi isegi emandaga täitsa nõus. Nii, väikses aias peab olema süsteem ja, ja noh, süsteemselt vigases asjas olema, eks ole, raamatut Raivo ilma süsteemid, tead, mis raamatut ja mille pärast sa loed või mis muusikat sa kuulad või? Noh, sama. Ma arvan, iga asjaga. Kuid kui sul laheda ei oleks, mis sa siis teeksid? Noh, võib-olla on nii, ikka juhtub elus, et kõike, mida sa tahad, sa ei saa, sul oleks väikene korteri ja võib-olla isegi ei ole rõdu kust sa siis selle laengu tagasi saaksid? Muidugi otsus, töö, nii. Et see oli väga oluline osa sinu hingest ja elust, ma saan aru. Ja, ja just nimelt, et ma elan seal, ma ei võta seda, ma ei viitsiks teha, et ma mõne nädala aega elan linnas ja siis laupäevaks päevaks läheb maale rapsi, tervede kaks-kolm päeva, ainult töötaja seal suvilas, eks ole, ja siis tagasi linna tulla. Siis, kui kõik korda saab, siis lähen ära. Ja see siin on minu meelest täitsa mõtet, eks ole, kellele, milleks me seda teen, kui ma ise seda kõike rõõmu sees ei ela? Sellisel juhul pole vaja, järelikult elan, elan linnainimese elu, paljut paljud sõbrad elavad südalinnas ja on nii-öelda käsi pulsil, mis linnas toimub ja, ja ei vaja, mingit ei ole vaja, eks ole, seda ma väga aktsepteerin nende eluhoiakut ja tegelenud tõsiselt oma kunstiga ja tublid inimesed, mina olen teistsugune. Mulle meeldib elada. Mul on oma aed, kus ma istunud need nii, aga muidugi, eks ma olen veel siuke vandersell matkasell ka, eks. Kui mul neid asju ei oleks, siis ma võib-olla käiksin rohkem kalamatkadel ja rohkem hulguksin ringi. Kuidas sinu aiapidamishuvi lastele mõjub, kas see haarab meid kaasa tegutsema? Et eks ikka see, millega vanemad tegelevad, eks ikka jääb. Lapsed huvituvad ka sellest ja sellest räägivad ja tulpidest nad võtavad väga palju sõna, eks ole, et nad on lihtsalt näinud, et sellest räägitakse, seal kuskil oleme, siis Artur küsib, kas, kas see on tulp seal. Et ta esitab see tulp seal või, või see ei ole tull või no et nad mõtlevad ja räägivad. Ma armastan väga džässmuusikat ja praegu džässipäevade käin vaatamas ja tegelen isesingi džässiõhtute organiseerimisega. Mingi muusika mängivad küsitluses on džäss või ole Chess, et see jääb ju lastele arusaadavalt, vot see jääb neile külge ja ja kui Artur muga Gazas annatne ei ole veel kiusanud, aga Artur käib mu vahest kontserditel kaasas ja kuulab, kolm-neli lugu on tal huvitav ja siis arusaadav, tüdineb ära, aga kusagil emotsionaalsest mällu jääb see kindlasti lapsele nii jätma. Ma leian, et seda peab tegema lastega ja ja neile jutustama see, millega sa tegeled, et nad saaksid ka aru, et siin tulbid ja nartsissid. Ja kui Karl-Artur käis oma esimest sutsu teles tegemas ja siis me tulime tagasi, sõitsime kodu poole, siis ta ütles, et aga naabripoisi isa on ehitaja ja tal on kodus haamrid ja, ja Lidia kellud ja, ja siis ta ütles mulle, et mina hakkan ka ehitajaks, see oli pikk paus tagant isegi või ma pean näitlejaks hakkama. Mõni Heldi ei pea lapsakkel selles, kelleks sa ise ta. Minul on oma lapsepõlvest ka väike kokkupuude aiapidamisega, kus kõik käis rohkem ema isa käe järgi ja võib-olla mõnel hetkel tundus, et see käib nagu veidi sundides, et tõmbame jutid ja paneme seemned ja selline juurvilja rohkem, aga sellest on ikkagi sisse jäänud see vajadust tunda ja panna tähele, kui korraga maa hakkab kevadel lõhnama ja ja mismoodi ta sügisel lõhnab. Mida vanemaks saad, seda suuremaks vajadus muutub. Olgu siis rõdul need omad lillekesed seal pottide sees, aga see vajadus mingi kontakti järgi maaga on ikkagi hästi-hästi oluline. Ma ütlengi, et see on sedavõrd loomulik, et ma ei oskagi, noh, sa küsisid mu käest, kui ei oleks, ma ei oskagi öelda, et kui ei oleks, mul on see nii loomulik elu osa, et, et mul on kogu aeg see niimoodi olnud, isegi siis, kui ma kunagi kalamajas elasin, sai ka majale lähed ümber ehitatud ja sinna aega sai ka ikkagi lilli istutatud ja kuigi see oli seal kuue korteriga maja või mis iganes ta oli, et ta oli ikkagi selline ühisaed, aga, aga ka seal, nagu mulle tundus, olid õues pingid, kus sai istuda ja et see on mulle lihtsalt nii loomulik. Kuidas hing jääb haigeks ka, kui ei ole aega aias istuda ja aias tegutseda? Vot siis ma arvan, et jääb küll ja siis on nagu jamasti midagi, siis tuleb natuke töökoormust vähendada, see peab olema, jõuame jälle samas, kui sul on aed, siis sul peab tema jaoks aega, oleme siis sa pead tahtma siin olla ja kui sa tahad siin olla ja ütled, et sul ei ole aega siin olla sisend midagi jamasti, siis vaata oma tööplaan üle ja ütleme nii, töö ära. Tähendab loomulikult oma teatris, kus ma olen palgal, loomulikult pead sa töö vastu võtma ja aga noh, seal saab ka rääkida ikkagi, et kuidas ja mis, aga palju pakutakse väljapoolt, eks ole, töö ja siis sa pead küll oma märkmikus, vaatame nii, et jõuaksid oma aias ka olla ja seesama linnulaulu kuulata ja eelmine aasta panime seal linnupesakasti sinna ülesse ja heldinult ootasime, hingas kuldnokad, võtavad omaks ja võtsid omaks ja selle jaoks tead nagu aega leidma see lastega rääkimise jaoks aias istumise jaoks ja, ja see, et sa küpsetad aias liha ja lapsed. Kas menud, laupäev, pühapäev, kas me küpsetame aias liha, noh vot see on niisugusteks asjadeks, peab aega leidma. Pille, mida sinu jaoks tähendab see, kui ta aiasolemise aias tegutsemise kirg, loomulikkus, aga temast, kas sa ise oled ka aia inimene, ma olen tema kõrval hakanud rohkem aia inimeseks, et et ega mul ennem ei ole aeda olnud ja ei ole ma ise nagu kasvatanud ühtegi lillega taime. Loomulikult ma olen ema isa juures maakodus näinud, kuidas need kasvavad ja üldse teiste juures, aga see on hästi suur vahe on, et kas sa ise kasvatad võisad, käid teiste juures ja vaatad ja, või on tore ja on tore, aga peab olema mingi isiklik kokkupuude nende taimedega või lilledega, et seda ma olen küll nüüd Guido kõrval õppinud, et et kui temal, eks ole, on oma tulbid, tulbid ja, ja vaatab ja helgib ja hoolitseb, et siis ma mõtlesin, et ei muuda ka midagi olema. Esiteks panime endale roosid. Ja siis ma sain juba aru, et ja kõik see lõikamine talveks kinnikatmine ja siis vaatad jälle kevadel, et kas on välja läinud, on ära külmunud ja, ja seda ma mõtlesin, et peaks ka mingisugused sibullilled vaatama nii, ja valisin siis krookused. Panin siis kõik riided, hobused maha, hästi palju ja, ja siis terve talv, nagu see talv oli, et kord soojem korde ähvardati, tuleb külm ja siis nagu katsime ja siis katsin oma krookused ka kogu aeg, aga muidugi tuli välja hakkasid, eriti ei peagi katma, need on sellised lollikindlad taimede pehmeid lume alt välja. Kuulge, aga lihtsalt see, see hoolimine või see tähelepanu, et kui on oma oma, lilled on, see on hoopis teine, kui see lumi ära läks ja, ja kui ma vaatan, kas nad ikka tulevad välja ja kuidas on, jutu mõte, ongi see, et kui sa ise istutad ja need on sinu lilled, et siis on vastutus ja hoolimine ja tähelepanu palju, palju suurem, et need on minu ja ma tahan kõikidele neid alati näidata ka, et et keegi tuleb külla, vaata, tule vaata, mul on see aasta uued krookused ja näed, need roosid ei külmunud ära ja aga kas mõnikord armukadedus peale ei tule, kui, kui ta süvenenult teeb oma ringkäiku aias või toimetab seal juba mitmendat tundi ja sul oleks hoopis mingeid muid jutte vaja ajada või teha, et jälle tulbid ei, sellega on niimoodi, et veidike armukadedus veidigi muidugi pyha mõnikord selle nõude, et näiteks kas või nende tulpide sibulate maha panemine ei ole leidnud nendele veel õiget kohta. Et kord on nad siis ühes kohas, siis me leiame, et ei, see ei ole õige koht, et järgmine aasta peaks teise kohta panema. Nii ta võtab need sibulad välja, sistele neid paneb, eks puhastab, kaardistab, et mulle meeldiks, nagu see nii, aed on valmis, nüüd hakkame hoolitsema selle eest noh, nagunii umbrohtu tuleb ja kõik kõik see muu jooksev hoolitsemine, aga lihtsalt see, et me võtsime kohta, otsime värve, kuhu midagi sobib, et et ma tahaksin nagu mingi asi oleks lõpetatud, et sealt edasi minna, mitte ta kogu aeg jälle teeme ühte asja jälle ja aga jutud saab selle tulbi hoolitsemise kõrvalt räägitud, et see tekitabki probleeme. Talle meeldib aias lihtsalt olla tihtipeale lihtsalt muud tööd, nii palju, et see on selline nagu magustoit, täitsa pael. Üks asi on see, et kui tulbid on aias ja õitsevad, et see hetk on hästi ilus, kui on see tulbimeri ja on palju erinevaid sorte ja kuidas need värvid omavahel seal haakuvad, üle lähevad. Aga ega sellel järgmine etapp, onju, kus tulbid närtsivad ja tulbiga on see, et sa ei saa teda nagu juure juurest maha lõigata, et sa pead ootama, kuni need lehed lähevad kollaseks, vars läheb kollaseks, sellel ajal sibul nagu kasvab. Ja, ja see ei ole üldse ilus aeg loomulikult, et siis on ainult mingisuguse barretistil õidetaja ja need on kak veel kollased. Ja, ja et ega sea, et mulle ei meeldi, et noh, et, et seda õitsemisaega, seda ilu tegelikult on ju ikkagi niuke üürike aeda. Ja nüüd, kui, kui ta siis selle raamatu tegi tulpidest koos Jaanus Orgulasega ja kui ma vaatasin fotosid tulpidest, et see oli nagu täiesti kui hüppe edasi, et üks asi on see, kui ma neid looduses näen, on täiesti üks asi. Ja teine asi on, kui ma vaatan fotode pealt raamatuks vormitud, kui mina seda fotoraamatut vaatasin, siis ma hakkasin täiesti uutmoodi, kuidas ja tema tulpidesse suhtuma, et see oli nii ilus, et ma, ma ei ole üldse, et kõik, mis mu mees teeb, et ma lähen kohutavalt vaimustuses, et aga aga nendest fotodest. Ma olin vaimustuses ja, ja sellel kevadel ma juba suhtun. Mitte et paremini, aga veel paremini sellesse tulbi hobisse. Kas sa suudaksid kujutada ennast nüüd elama kusagil, kus sul ei ole aeda ja oma lilli? Kujutan küll sellepärast, sest et mina nii üdini aiainimene ei ole me igal võimalusel läheksin aeda, pigem on see, et ma teen sellepärast kõik korda, et mul oleks seal aias hea olla. Mulle ei meeldi see nokitsemine, eks kui, kuigi noh, kui ma teen seda, siis mul ei ole selle vastu midagi, aga mulle ikkagi meeldib rohkem see, et kõik oleks juba korras ja kõik oleks ilus, mitte see protsess iseenesest, näpp mullas ei ole sul üldse vajalik, noh, ei ole. Kui ma seda võib-olla aastas korra-paar tundi, siis mulle sellest piisab. Et, et ei ole mulle küll hädavajalik, aga, aga mulle meeldib. Mulle meeldib aed ja hoopis hoopis teises mõttes, et kui on väikesed lapsed ja ta on Artur praegu neljane ja ja kuuene, et lihtsalt, et selles mõttes ei kujutaks ma ette, et me elaksime korteris. Aga mis puudutab aiatöid, siis ma kujutan ette küll, et ma saaks ilma. Mul ei ole vajadust, et ma peaks panema redised ja, ja porgandid ja, ja et mul oleks ise peenra pealt võtta, kuigi oma mustsõstraid ja vaarikaid jäi. Mul on ikka, eks. Loomi pudi on kirsid, Jaan õunapuud ja pirnipuu, et kuigi ma ei tea asjadega, on niimoodi tihtipeale, et kui sa oled sellest ilma jäänud, siis sa saad aru, et sa ei saa ilma selleta, et praegu ma mõtlen, et ei saaks küll ei tea. Ei kujutaks ette, muidugi läks linna tagasi elama, see on kahe otsaga kord, mõtled nii, kord naa. Ma arvan, et lastel peab olema võimalus looduses olla. No üks variant on ju ka see, et on vanaemad-vanaisad, on maal, et vähemalt suvekuud või talvel. Et linnas ja tihtipeale kevad nägemata talv. Et kui ma oma kodus sõidan, eks ole, linna, kui meil on kodus paks lumi maas, siis linnas seda ei ole. Samuti on kevadega, et meil siin kodus ma tunnen kevade lõhnaga, linna minnes ma enam seda ei tunne, et ma arvan, et see on ikkagi hea, kui lapsed seda märkamatult märkavad. Tunda saavad.