Lendavad pead, lendavad, pead, lendavad-lendavad, pead lendavad peale. Hääd, sõbrad, hääd kuulajad, võtame ansamblid lõkkeri siin järjetasapisi üle ja meetrisse hakkab tiksuma järjekordne saade sarjast lendavad pead. Karmid klimaatilised tingimused ja ka suured töökohustused on lendavate koosseisus väikseid korrektiive teinud. Aga meie pink on pikk ja Andres vee koha peal istub täna kirjandus- ja kultuurikriitika Alvar looga. Ja tema kõrval juba tuttav kuju Tartu Ülikooli doktorant Jaak Tomberg ning nendest ruumilistest suhetest. Nagu täispilt oleks siis nende vastas istub saatejuht ja toimetaja Janek Kraavi. Paljuski möödus see nädalalõpp vabariigi aastapäeva tähe all ja ilmselt on mõnelgi kaasmaalasel veel pidumeeleolu küllaltki kõrgel. Ning ei tahaks siis põhiteemast kuskile kõrvale põigeldagi. Me räägiksime täna just neil teemadel, mis seotud rahvusega, keelega või isegi rahvusest rääkimise keelega. Näiteks kuidas selle kõigega seonduvalt tänapäeva reaalsus, tänane maailm või rahvusliku mõttevormid. Head sõbrad, sissejuhatavalt, lihtne ja maailma kõige keerulisem küsimus. Kuidas teie arvate, kuidas on olla mingi rahvuse liikmena, mis see tähendab? Ma usun, et igal rahvusel on need tunded väga erinevad. Et suurtel rahvustel on omad kompleksid ja pained ja ja pinged väikestel rahvastel omad, mina suudan nagu rääkida ainult siis eestlase positsioonilt aga mulle tundub, et et noh, praktilist igaühel meist, kes me siin Eestis oleme, on on see, see tunne või lähtepunkt natuke erinev, sõltuvalt siis sellest, kus ta elab, kellega koos ta töötab ja eriti just see, kui vanad on mulle tundub, et et Eesti rahvus on vanuseliselt väga lõhestunud või vähemalt inimestena, rahvustunne on, on väga lõhestunud, et aeg, mis meil siin 20 aastat tagasi oli, kui siis koos pärast roikaga pääses nagu rahvustunne uuesti, nagu noh, jõulisemalt esile ja lubati seda retoorikat kasutada ja et siis noh, ma arvan, et Eesti rahvas oli üsna niisugune niukene monoliitne oma oma rahvustundes, mida visse Balti kett ka kõige paremini nagu sümboliseeris ja väljendas, et hetkel midagi sellist enam ilmselt korraldada õnnestuks. Inimeste arusaamad sellest, kes nad rahvusena on või kuivõrd see üldse oluline on, erinevad üksteisest väga-väga jämedalt ja mulle tundub, et mina oma 30 eluaastaga jään praegu üsna täpselt sinna sinna kuhugi vahele, et minust nooremad inimesed ei tutvusta seda eestlaseks olemist suurt üldse mitte kuidagi enam, pigem on see isegi selline natuke nagu negatiivne identiteet, millest üritatakse vabaneda, inimesed vaatavad pigem nagu Euroopa poole või head ja huvitavad asjad toimuvad seal, kus meid ei ole ja vanemad inimesed, kelle jaoks on need Euroopa rongid enamasti juba läinud ripuvad siis ikka selle, ütleme 19.-st sajandist 19 sajandi lõpust päritud sihukese rahvusromantilise kuvandi küljes. No ma olen seal ka selles mõttes täiesti nõus, et siin saabki läheneda ainult väga individuaalne reaalselt väga konkreetselt isiklikust plaanist lähtudes, et mina näiteks langesin noh, minu kriitilise mõtlemise tekkimine langes täpselt sinna aega, kus noh, oli see ülemineku aeg, kus mind, ütleme siis sotsialistlikud või kommunistlikud okupatsioonist üle sellisele liberaaldemokraatlikule mõtlemisele ja ütlema vabakaubandusenne. Kui ütleme, kriitiline mõtlemine tekib just sellisel perioodil armastan nimetada ideoloogilise halastuse perioodiks, kus justkui mingisugune konkreetne ideoloogia on juba üle minemas ja, ja küll juba aimatakse või teataks teise ideoloogia tulekut. Et siis rahvuslus justkui langeb või viib sellesse nii-öelda ideoloogia olekusse, noh, päris hästi iseenesest, aga teisest küljest jällegi oli aimata seda, mis on tulemas ja ja, ja mille külge siis ütleme, see konkreetne eestlane olemine haakuma hakkab edaspidi. Et mul on tunne, et eestlus, rahvuslusena tollel hetkel ei olnud ka mingisugune selline päris kolmas võimalus või õigemini ta ei olnud vaba sellest nii-öelda liberaaldemokraatia kommunismi, sotsialismivahelisest, opositsioonist. Ma kuulen siin teatud selliseid ebakindlaste, mis vihjab konkreetset vastust, ei saanud kumbagi just nimelt just nimelt Aga võib-olla see, et sa ei saanud, ongi teatud mõttes olu õde just nimelt. Sest eks see eestlaseks kuidagi olemine on ju aegade vältel siin mingisuguseid faase läbi teinud. Mäletame ju seda, et olid ju mingid perioodid, kus oli inimesed maarahva hulgast, kellel oli kuidagi häbi olla eestlane ja nii edasi, segada kätevärk ja nii edasi. Siis vahepeal oli uhke olla nii, aga kas tänapäeval ja sellest teie jutustatud ka välja umbes et kas see pole kuidagi ebamugav ja teatud mõttes? Natuke traagiline? Traagiline selles mõttes, et, et Teie mäletate veel mingisugust selliste muud keelt ka? Mõtlen rahvusest rääkimise keelt, seal on see teistmoodi tunne ka veel sees. Mina võin enda kohta näiteks niimoodi öelda. Siin ma viitaksin tagasi uuesti selle ideoloogilise halastuse momendile, mis mingis mõttes teeb väga targaks sellepärast et ta ei õpeta ainult ühe ideoloogia keelt või teise ideoloogia keelt, vaid ta teatud mõttes õpetab ideoloogia kui sellise keelt. Ja seetõttu ta teeb ka sellise, ütleme ma ei saa öelda, et ta kuidagi tõlgendaks rahvusluse tundest kui sellisest, aga ta teatud mõttes muudab rahvustundest mõtlemise mingil moel skeptiliseks. Ma lähen, eks nagu selle nurga alt, et noh, igasugune rahvustunne on ju sisult ikkagi identiteet täidab mingit funktsiooni lihtsalt tal tegelikult ei ole ju väga suurt iseväärtust, ta on lihtsalt inimese teadvuses ja minapildis mingisugune funktsioon, mingisugune telg, mille külge mingisugused muud asjad noh, mis peaks justkui mingisuguste väärtuste ja noh, Eesti puhul näiteks keel hästi jah, et peaks mingi mingi hierarhia nagu nagu püstitama sinna igasugune identiteet või ütleme, positiivne identiteet saab tegelikult püsida ja üldse tekkida ja ta leiab oma mõtestuse läbi selle nii-öelda negatiivse identiteedi eestlaste puhul on see noh, sisuliselt algusest peale see, et noh, et me ei ole sakslased ei ole venelased. Tänapäeva läbi teatava suhete süsteemi või vastandus. Just nimelt ja mida jäigem on see vastandus, mida suurem on, ütleme see nii-öelda viha nende teiste vastu, seda suurem rõõm on sul mitte kuuluda nende teiste hulka, olla keegi teine. Ühesõnaga, et noh, antud juhul Ütleme sidusam ja kohe Seal on absoluutselt jah, et ütleme, vastandused siis kahele suurendaks sakslastele ja, ja venelastele, ehkki neid ju sinna poolakaid, taanlase ja kes on siin käinud, on ju palju, kellel on ilmselt ennast erinevatel perioodidel vastandatud, vastandatakse lätlastele ja nii edasi ja soomlastele, kellest me mingil põhjendamatel moel ennast jätkuvalt paremaks tegelikult peame oma hinges. Et aga vaat siin minu meelest see murdepunkt praegu ongi, et seesama selline postmodernistlik kultuuriruum, kus me elame ja kõik need väärtused, et mida sa niimodi implitsiitselt pooled implitsiitselt endaga kaasas kannab, ei, ei toeta mitte mingil moel tegelikult enam seda negatiivset isendit. Just nimelt aga, aga teatud mõttes ei, ei räägita enam mingisuguste konkreetsete opositsioonide või vastanduste keeles räägitakse pigem lihtsalt erinevuste keeles. Seetõttu ka selline rahvusidentiteedi sidusus või koherentsuse on mingis mõttes ütleme, lahustatud või lahjendatud selle võrra. Selles mõttes on üldises plaanis ilmselt ongi niimoodi me kõik ju teame, mis on siin viimase aasta jooksul juhtunud, mis on selle pronkssõdur ja muude kujude ümber siin toimunud, elustatakse seal taas see mingisugune vastasleer. Aga seda huvitavam ongi, et eestlane nagu ikkagi sedasama ja kohe ja kohe asi Elaldus rahvusmõtte ümber, aga ma selles mõttes oponeerida elavdus aga minu meelest just mis siin üldse märkimisväärne on see, et elavdus väga vähe. Nende, et see lähebki tagasi minu meelest ikka sellesama tuleb välja, et see stereotüüp, mis on eestlastest just nimelt eestlastel endil kogu aeg olnud, et me oleme tegelikult tuimad inimesed. Et minu jaoks sai see tegelikult järjekordselt, aga võib-olla isegi esmakordselt nagu tõsist kinnitust, et kuskil, ma arvan Kaukaasias väikerahvaste hulgas või Balkanil oleks ilmselt võimatu, siin oleks juba tänavatel inimesed ja eestlane on ikka väga tuim tegelikult ja ja see aktiivsus, mida vastasleer näidanud, et uuesti see konflikt välja tuua, et noh, ma arvan, iga teine rahvussakslast just tuge, et okei, et välisvaenlane on meile nii-öelda vastu tulnud, ta on enda kuju ise loonud, meile pidanud Enda jaoks seda ise looma nagu ameeriklased loovad ja venelased loovad sageli 11 ja välispoliitiliselt, et, et meil on selles selles suhtes väga-väga palju nagu vastu tuldud, meile on antud võimalus uuesti. Noh, ma räägin natuke iroonilist, praegu ma ei väärtusta seda võimalust muidugi ka, et, et põhimõtteliselt on antud võimalus uuesti kuidagi rahvana noh, mingisuguses kollektiivses teadvuses uuesti tervikuks saada, uuesti mõtestada need asjad üle, et et kes me siis tegelikult oleme või kas meid üldse ongi ja kui meid on, siis siis ikkagi tõesti, kes me, kes me oleme ja mida sellega, mida sellega peale hakata, mis tegelikult positiivses programmis, mis peaks ju lõpuks ikkagi kulmineeruva sellega, et me hakkame oma rahvuskultuuri oma rahvuskeelt ja võib olla maad ja sealt ringiga oma loodust ja uuesti nagu noh, väärtustama rohkem. Praegu mulle tundub, et eriti väärtustata selle tuimus või kuidas sa ütlesid, meie ütleme, see on ükskõiksus tegelikult üks kõige hullem, et see on ju see kõik psühholoogid ja filosoofid ja kirjanikud räägivad, et sellel samal suurel binaarsele armastus, vihkamine, millel rahvustunne väga suures osas tegelikult põhine Haapsalu läheb tagasi, et armastuse ja, või siis vastavalt vihkamise vastand. Nad armastuse vastand ei ole mitte vihkamine, vihkamise vastasel armastus, vaid mõlemad tegelik vastand on ükskõiksus. Ja see on just see, mida me tegelikult nagu rahvuslikus liinis praegu näeme. Seda tuimust üritab siis mõneti lahustada, eks see, see, mida kas poliitiline mingisugune eliit või või mingisuguseid ühiskondlikud grupid ette võtavad, et see on muidugi tähelepanuväärne, et selle asemel, et noh, midagi sellist efektset ja konkreetselt selles sõduriga teha tuuakse välja teine sõdure püstitatakse Zbiga monumente kuskile Tallinna teise kohta, nii vastukaaluks sisuliselt sellele, et nihutame monumente ja selle kõrval tegelik konkreetne selline tegutsemine jääb ikkagi natuke nõrgaks. Jah, aga ma ei süüdistaks poliitikut tegelikult antud juhul poliitikud võiksid ju tegelikult selle seaduse vastu president kui see surve oleks altpoolt, kui inimesed oleks tänavatel külga kujud, liiguksid keegi jälle tänavale läinud olid äärmuslased küll tänaval, nojah, vastand leer või tähendab või, ja Eesti mingid äärmuslased vist ka, aga see oli väga väikene grupp, kellel ei ole mitte mingisugust tõsiseltvõetavust, ma arvan, kõrgemalt poolt kahjuks ilmselt ja jätkates seda mõtet veel, et, et kui sellel nüüd ütleme ka sellesama pronkssõduri afäärist tulenevalt oleks rahvuslikul Ühel hetkel Eesti ühiskonnas mingisugust laiemat kõlapinda ollakse kahtlemata kajastunud ka praeguses valimisretoorikas, see ei ole mitte kuskilt välja tulnud, me näeme nüüd plakateid igal pool, need on enamasti räägivad meile sotsiaalsetest ja majanduslikest probleemidest. Mitte öelda utoopiatest. Selles mõttes mulle näiteks tundubki üks plakat või üks loosungi väga sümpaatne vahetu valitsust, mitte kodumaad. See läheb mulle korda. Jah, aga mulle tundub, et selle taga on ikkagi, et me teeme sotsiaalse sfääri paremaks, me lubame paremat palka, paremaid toetusi, mitte see, et, et elame edasi Eestis, elame edasi. Eestlastena hoiame oma keelt, rahvuskultuuri ma ei, ma ei ole mitte ühestki Tammist kuulnud, et midagi sellist oleks kõlama jäänud. Ja noh, mina mõtlesin jällegi selle peale, et sa ütlesid küllaltki nii-öelda Pitka varumeeste pingilt väljatoomine on selline vastukaal võib-olla siis pronkssõduri problemaatikale, aga aga teisest küljest jälle, et kas, kas see ei ole nii-öelda sellise selge ja kindla opositsiooni kandilise süsteemis hülgamine nagu jällegi erinevusliku süsteemi kasuks, et tuuakse kusagilt välja Pitka, et teatud mõttes tähelepanukese niiskuks eemale sellest sellelt konkreetselt probleemilt, mis seisab seal Tõnismäel? Kui suur on meil veel nende endiste skulptuuride ladu, mis on maha võetud ja, ja mida ladustatakse kusagil kas niimodi või lõputult erinevaid kujusid välja tuua? Ja sinna tuleb lisada ka veel need, mida Tauno Kangro muidugi praegu valmistab suure hooga. Aga see on muidugi terve peatükk, terve teema, see ausammaste ja rahvas omavaheline seos, et seda on ka ju tegelikult toonitatud, et rahvus on selline kooslus, mis oma olemuselt ei ole ju kuidagi ülimalt orgaaniline või ühtne ja kuidas seda kooslust siis nüüd moodustada või kuidas, kuidas kooslus moodustab, üks aspekt on needsamad ausambad. Jah, aga teistpidi ikkagi mina rõhutaks ka ikkagi sedasama, ütleme valitsuse ja, ja ütleme nii-öelda sellise avaliku poliitika rolli selles noh, hetkel see poliitika ei täida seda rolli mitte mingil juhul, kui seesama, meie vabariik siin 15 mitu aastat tagasi uuesti taasasustada ei ole ikkagi selge, et loodi eelkõige mitte sellise uue nii öelda majandusliku kooslusena, ühesõnaga, me ei vahetanud mitte üksnes seda, seda majandusruumi, me ei tulnud siis nii-öelda sotsialismi ste liberaalses kapitalismi, vaid eelkõige. Me lõime Eesti vabariigi rahvusriigina vähemalt nii nagu mina seda tänaseni mõistan, tema püsimise ja olemasolu ainuke õigustus ongi see, et ta on eestlaste rahvusriik, kes hoiab ja säilitab eesti keelt ja kultuuri. Aga noh, tundub, et selle vahepealsete aastatega kuidagi väga märkamatult, märkamatult on, on sellest sellest ambitsioonist nagu peaaegu täiesti loobutud. Minu meelest. Ja minu meelest saab siin siit kohe edasi liikuda laiema küsimuse juurde, et mis üldse määratleb rahvuslust, ütleme, siukse liberaaldemokraatia või globaalse kapitalismi ajastul. Et noh, kas rahvuslusest endast ei ole saanud mingisugune mingis mõttes omalaadne märgilisus või mis on saanud rahvuseid Essentsialismist ütleme, liberaaldemokraatlikul ajastul. Sest noh, mis seletab seda, et tõepoolest peaaegu kedagi haaval aga ringleb, ütleme, lõputu retoorika juttu kui sellist sellest asjast on väga-väga palju. Jah, aga see jutt ei tõuku ikkagi rahvuslikult pinnalt, minu meelest üldse seal on mingisugused julgeolekualased kaalutlused ja mingisugune selline noh, kodurahu hoidmine, nii-öelda see, see tõuku sellelt, et, et ühesõnaga, meil on nüüd rahvusriik. Me oleme eestlased, aga, aga, aga meie pinnal meie pealinna südames trooni, et nii-öelda okupantide monument, monument ühesõnaga selle armee võitu sümboliseeriv monument, keda me ei saa mitte mingil juhul enda enesevabastajateks või, või kaasaaitajad, eks nimetada mitte mingil juhul paneme sellesama nii-öelda rahvusliku kuvandi ja eneseuhkuse juurde, aga noh, just see, et, et seda rahvuslikku retoorikat selle selle sellest kujust rääkides nagu ei kasutata näitab, et see ei ole ilmselt olulinena ikkagi, et kõik muu on olulisem. Ütleksin veel siia järgi nagu selle, et mis ma siin mõni minut tagasi rääkima hakkasin sellest nii-öelda valitsuse või isegi seadusloome rollist. Et kui see oleks kõik need viimased aastad väga üheselt selge olnud, miks see riik siin on ja et ta ei ole pelgalt funktsioon, vaid ta siis ka ilmselt nagu sümboliseerib midagi, ütleme siis eestlaste sellist rahvust ja et, et siis oleks see kuju, ma arvan, seda ammu kadunud juba olnud. Aga kuna seda programmi nagu väga selgelt ei ole, et noh kuni selleni välja, et ei ole seda ühtset aja kontseptsiooni suudetud siiani nagu, nagu rahvale välja pakkuda kõik muud asjad on olulisemad. Mulle tundubki, et kõik, mis konstrueerib sellist ajaloolist järjepidevust, ongi selline ideoloogiline konflik konfliktsus mingis mõttes, et mul on sügavalt kasvav tunne, et noh, selline Emil todelik piiri riigilisus või seesama ideoloogiline alastus on nagu natuke kestma jäänud. Et noh, Me seisamegi mingisuguste ideoloogiate piirimail justkui pidevalt ja selle pidevuse kestvuse ise tagabki just nimelt konfliktsus mitte üks või teine lahendus või ideoloog. Absoluutselt see kui ka selle rahvuse nii-öelda kestmisele läheneda niimoodi evolutsioonilise mudeli järgi, siis ma usun, et see selline selline tagasihoidlikkus ja diplomaatilisus ja pikas perspektiivis ei vii mitte kuhugi, seesama konfliktsus teatud mõttes, kui on vaja endale vastu rinda tagumine mis tõesti küll postmodernistlikule ajajärgul tundub natukene sellise, võib-olla kohatuna on ometi see, mis, mis tegelikult nagu inimesi palju paremini ühendaks või noh, üldse ühendaks. See on mingis mõttes palju ausam. Jällegi näide Sloveenia filosoof Slavoy sisakilt, keda ma olen siin varem armastanud tsiteerida noh, tema rääkis sellest, mis vahe on sellisel vanamoodsal isal ja siis sellisel uue aegsel postmodernsel lisada, et kui vanamoodne isa tahab oma ja tütrele või pojale öelda, et sa pead oma vanaemal külas käima, isegi kui see ei meeldi, siis ta ütlebki seda niimoodi otse ja tütar poeg käib seal külas. Aga selline uueaegne postmoderne isa alustab mingisuguse sedasorti lausega, et sa tead ju küll, kui palju sinu vanaema sind armastab, millega ta ühtlasi ei kohustanud tütart mitte ainult vanaemal külas käima, vaid kohustab teda ka teatavaks vastu armastuseks. Et noh, jällegi üks asi on selline aus rahvuslus või mingis mõttes endale vastu rinda tagumine. Teine asi on jällegi selline, ütleme, postmoderne, tolerantne, ent noh, niisugune mingis mõttes siiski mööndusi tegev leebus. Lendavad pead. Lendavad peale. Lendavad pead. Aga noh, ometigi on ju mingisugused sündmused, on ju mingisugune kontekste, kus see rahvuslus või, või nii-öelda eestlaslikus või või eestlane olemine rohkem välja tuleb näiteks? Sport. Ma ei ole ammu selles kindel enam, ma enda nimel räägin, räägi. See on ju ka nii. Sport tonni äri on oma omaette majandusharu täiesti küll küll vähesel hulgal inimestel, aga siiski kui me vaatame kõiki neid meie justkui rahvusspordi lipulaevu, siis peale suusatamise, millest ma küll eriti midagi ei tea, et on ju ülejäänud täiesti ju nii-öelda rahvusvahelised meeskonnad, kõik kas või meie, meie korvpalliklubid, noh ütleme siis Kalev ja rock, kes mängivad välisliigades ja mis võiksid toestada meie rahvuslikku kuvandit seal Kalevi näite juurde, ma isegi tuleks korrapärast tagasi. Aga et see on ju koosneb ju ka ikka suures osas võõrmängijatest ja ja on ju väljastpoolt treenereid seal ja sealt mängivad suisa teist nahavärvi inimesi mulle selle vastu mitte midagi. Läätse minu rahvuslikku eneseuhkust kuidagi paisutaks. Et siis jalgpall, kus Eesti rahvuskoondises sisuliselt ei pea olema filoloog, et tundmaks ära, et need ei ole eesti nimed, kes seal koondises mängivad ikka jälle, et mul ei ole sellega probleemi, aga see ei toeta mitte kuidagi, ma arvan, meie rahvuskuvandit. Et need on ikkagi rahvusvahelised üritused, on, mis puudutab korvpalli, siis mul on väga selgelt meeles, see võis olla siis aasta ma arvan, 90 või kui Tallinna kalevisse toodi Sergei pabenko ja see oli ju üldrahvalik diskussioon selle üle, mis läks spordilehekülgedelt väljapoole, et kuidas on võimalik, et meie rahvusklubis, mille nimi on veel Kalev mis koosneb ilusatest heledapäisest sinisilmsetest eesti poistest mängib inimene, kes ei oska eesti keeltki, kelle nimi on Sergei Penko. No see on see Kalevi ja Eesti korvpallitraagika kalevisse toodi ka varem tsentrit, eks ainult vene rahvusest. Ja aga. Aga ma saan aru, mida sa öelda tahad, aeg oli toona selline, et võis rääkida sellel teemal. Siis juba võis, Abeljanovia krae puhul mitte, aga nad oskasid eesti keelt ja nii palju, kui mina tean, krabajev kindlasti. Kas mingisid? Koondumist oletate siin märtsikuus kui valmistutakse järjekordseks suureks lahinguks, ma kardan, et selleks valmistab küll ainult meedia, ma räägin Eesti-Venemaa jalgpalli seal. Eriti kui nüüd taustaks arvestada kogu sõda pronkssõduri konteksti. Ma arvan ja loodan, et mitte ei tule midagi sealt, see on väga-väga väike osa ühiskonnast, võib-olla, kes leiab võimaluse lippe lehvitada. Ma ei usu, et see mingisuguseid üldrahvalikumaid puhanguid enesega kaasa toob, aga loodan. Et see nii on. Mis veel võiksid olla mingid olulised asjad selle rahvusluse eksponeerimiseks veel mingid sümbolid, vanasti oli selleks laulupidu, tänapäeval ei saa enam. Tänapäeval ei näe enam selle nii-öelda sümboolset jõudu. Ma arvan, see on taimse toimub ikka kindlasti ma vabandan enese harimatust, ma tõesti ei tea, ma ei laula ise. Et noh, siis ta, ta on ikkagi taandunud sellist nii-öelda laulurahva kooskäimise kohaks. Sellisel ideoloogilisel ja tema tähendus on ikkagi selgelt võib-olla sissepoole suunatud ja selline kultuuriline. Et siukest laiemat rahvuslik Kuvandit, ta ilmselt ei toeta enam onju siis veel see nii-öelda põhiargument, mis ka praegu on ju jälle päevakorral see keeleküsimus, keele, kaitse, keele dimensioone, jaak, mis tunne näiteks on eesti keeles näiteks kirjutada tegelikult mitmete keeltega, paralleelsetena on see teistmoodi, oskad seda kirjeldada, kui nendega paralleelselt? Tegelemine annab peale mingisuguse võrdlus konteksti, nagu Alvar siin varem ütles, see, kuidas keeletaju seondub rahvusluse tundega, sõltub võib-olla jällegi rahvuse enesesuurusest. Ma arvan, et sellises väikeses keeles kirjutamine või, või ka väikeses keeles kõnelemine väikest keelt esimese keelena üldse kõnelda, oskamine on, võiks olla suur privileeg. Mingis mõttes ja alati on ta ka selline paratamatu privileeg, sellepärast et esimese keeli saab alati olla üks, ükskõik kui hästi saju omandaks ka teisi keeli teatab tantsi, tunnetus, nüansitaju ja selline ütlemine keeles empiiriline lõpuni minek või, või lõpuni liikumine saab toimuda ainult selles esmases emakeeles. Ja, ja selles suhtes loomulikult on võiks sellele heita niisuguse valguse, et eesti keeles on väga eksklusiivne kirjutada üleüldse noh, miks mitte öelda seda uhkusega, aga teisest küljest allagi olla väikese keele kõneleja ja, ja teatud mõttes ka selle kaudu või väikese keele esindaja see paneb selle keele kõnelejal aga väga suured, sellised, ütleme, rahvuslikud imperatiivis sageli hiljuti just Milan Kundega kirjutas Päevalehe vahendusel ka, et väike rahvas justkui nõuab või tahab oma keele esindajalt või oma kirjanikult, et ta oleks just nimelt rahvuskirja suheldes Kundra, kes siis läks prantsuse Gerlisele seda ütles Gundars, kes läks ise prantsuse keelele üle. Alvar Loog, sina kirjutad palju tekste. Kas tahaksid kirjutada inglisekeelseid tekste? Ma olen kirjutanud aastate eest paremini, vähese praktikaga on sära kadunud. Aga mis puudutab, minul ei ole probleeme eesti keeles kirjutamisega absoluutselt ja seda enam, et see on ainuke keel, mida ma enam-vähemgi oskan. Ehkki bioloogilises plaanis võiks alati muidugi sügav sügavuti minna ei ole teinud seda kunagi. Aga ma tahan öelda seda, et kui tavaliselt on, ma arvan, neljast viiel kirjandus tootvale inimesel mingisugune selline pretensioon ikkagi läbi selle kirjasõna mingit surematust taga ajada või kuidagi jääda keeles nii-öelda kestma, et siis võib-olla ka aastakümnete aastasadade, võib-olla ka aastatuhandete pärast keegi sind loeb ja, ja sinu nime meeles peab ja et selline pretensioon siis Eesti tänasel päeval eesti keeles kirjutajatel, kui nad selle üleüldse refekteerivad on, on täiesti ilmne, et seda pretensiooni olla ei saa enam. Ei no absoluutselt igasugused arvust, arvutused ja tõenäosused, mis küll ei pruugi tõesti lõplikud olla, näitavad ju ikkagi tegelikult seda, et, et selle selles keeles kirjutatud kirjutavate ja lugevate inimeste arv väheneb järjest kogu aeg ei ole ilmselt mingit lootust, et see protsess mingil hetkel vastupidiseks pööraks. Et seega teatud mõttes on selles isegi sihukeste igalasliku selline päike päikese poole lendamise tunnet, et on teada, et, et selles tunnelis, mis nagu järjest kitsamaks jääb, et sealt valgust ei paista enam mingi mingi hetk, need tekstid ehk kuskil jäävad, aga need ei loe enam keegi. Siis miks ta peaks kirjanduses kuidagi teistmoodi mõjuma, kui ta ühiskonnas laiemalt? Mitte kuidagi ei mõju? Et meil on ju ühesõnaga meid, eesti keelt kõnelevaid inimesi on praegu palju piisavalt palju, et, et kui me tahaks midagi väga drastiliselt muuta ja noh, kui me üksed kuidagi kollektiivselt nagu tunnetaks, et me ei lepi selle saatusega, mis meile on määratud, mida meile kõik kuulutavad, et me saaks midagi muuta veel. Aga ma ei ole näinud küll ühtegi sammu kuskil selles suunas absoluutselt pragmaatilised opositsioonist, on sul õigus. Ja isegi kuni veel selleni välja, et seesama lõpukirjand, mida veel kui mina noor ilus, olin väga väärtustatud, mis öeldi, et on põhiline, et okei, kui sa matemaatikas nõrk oled, kirjuta ilusas emakeeles kirjand ja oled ka oma hariduse nagu väärikalt omandanud siis praegu siin tuttavate kirjandusõpetajate käest kuuldes noh, olukord on täiesti katastroofiline, mida ja millises keeles ja kuidas kirjutatakse. Ja sellega on ka kõrgemal pool lepitud, nagu ma aru saan, et noh, mis siis ikka kui noored ei oska, siis ei oska. See on teatud mõttes sümptomaatiline jällegi, et sellises ütleme rääkijate arvult väga väikesele Väiga väikeses keeles esitatakse just kirjandusele sedasorti alla rahvusliku päästmise nõue. Et ma meenutaksin siin prantsuse teoreetikuid. Määratlemise juures kasutavad mõistet Teed territoriaalinflatsioon Nad toovad konkreetsemalt näiteks siis Kavka kui sellise tšehhi kirjanik Kapka kui sellise väikese kirjanduse esindaja. Et kunde muidugi jälle paar nädalat tagasi Päevalehes kirjutas, et Kafka ei olnud mitte mingil juhul tšehhi kirjanik, muidu me ei teaks temast mitte midagi. Isegi kirjanik, et systeeterit organisatsiooni iseloomustavad kolm asja. Esiteks just see, et mingis mõttes selle väikese keelekandjale avaldatakse alati mingisugust välispidist survet teatud mõttes, see on nüüd juba selline globaalturumajanduslik kaanon, et mingisugused suured keeled läbivad üle maailma ja väikesel keelel selles kontekstis alati on raske siis teiseks see, et sellises väikeses kirjanduses kõik kisutaks alati poliitilisele tasandile või kõik on alati poliitiline mingis mõttes toime vahele. Et. Et see, mis sa ütlesid, on ääretult huvitav, aga kui me nüüd toomegi selle Eesti konteksti tuleb välja, et et see ei kehti enam siin, kas, kas tegu on siis puhtalt Eesti kontekstiga või on, on just selle nii-öelda on see mingi ajastu märk. Aga sul kestis mul mulle tundub, et ei kehti praktiliselt ühtegi, vähemalt sihuke Panossil olevat eesti kirjaniku hetkel, kes oma loomingus justkui lähtuks nüüd mingisugusest rahvuslikust vastutusest või, või ohutundest ühtepidi ja teistpidi. Aga et publiku auditooriumi lugejate poolt oleks mingisugust survet, et nüüd seda kuidagi politiseerida näiteks politiseerida seda kirjandust või siis neid mingisuguseid mingisuguseid tähendusi, mida sinna sisse on võimalik lugeda või et see on väga-väga leige, on see asi kirjandus? Minu meelest hetkel ei, küll ühelgi sellisel tulemuslikul moel ei suhestu meie nii-öelda väike rahvuslikkusega. Siin on muidugi üks selline näide, äsja on ilmunud ja ma saan aru, et küllaltki popule tänaseks juba muutunud Andrus Kivirähu romaan mees, kes teadis ussisõnu ei ole lugenud selle. Vaat see on tegelikult tekste, kus sellest probleemist räägitakse. Ja no muidugi ma pean siin, ütleme, et selles mõttes on see mõneti pessimistlik tekst, aga ta on igal juhul mõtlemapanev, kuigi see on traagiline. Aga selles mõttes on mul hea meel, et just Kivirähk selle kirjutas Kivirähk, kelle loetavus või selline popule Maardus on küllaltki suur. Võib-olla tema sõnum jõuab suurema hulga rahvani, kuid jumal teab, mille alguseks võib-olla võib-olla mingisuguse uue rahvusliku temaatika stardijooneks. Samas minule kui sünnijärgsele Bosmodernistile oli sümpaatne lugeda või vähemalt neid, mida me sealt siis välja lugesin, mis olid Kivirähu rehepapid. Et ühtepidi tegeldi seal selle meie rahvusliku kuvandiga, aga see hinnang, mis sellele anti, või see vaatenurk, kus ta lahti võeti, oli nagu selgelt kriitiline, niivõrd kui seda sõnas, Kivirähu puhul saab kasutada ja kogusele Aga mis sa pead silmas siis seda, et see olgu see siis rahvuslus peaks kuidagi sellises ülimalt optimistlikud ja sellises nii-öelda hurraa vaimus olema kuskil olemas vä? Ei, vastates sinu sellele küsimusele, ma peaks ikkagi nagu siis tagasi tulema selle juurde, mis me enne rääkisime, et küsimus on ikka selles mingisuguses negatiivses identiteedis, mis peab kõigepealt olema tugev ja mis on ka omakorda noh, mulle tundub, et, et ka ringiga selle võib-olla kirjanduse ülesanne alati natuke olnud, et et näidata, kui halvad need teised on. Ühesõnaga, et kõikvõimalikud sõjaromaanid tegelevad sellega kõige mustvalgel kujul on alati need meie ja nemad ja sedavõrd halvemad, vaat kui nemad sedavõrd paremad oleme, meie eestlaste puhul on ju seda kogu aeg kultiveeritud seesama tõde ja õigus läheb ja selle noh, puhtalt tegelikult baseerub ikkagi sellele, et et eestlane võib olla küll jonnakas ja, ja võib-olla ka natukene rumal, kohati, aga ta on töökas, ta on aus. Ühesõnaga, ta on perekeskne ja noh, kõik sellised väärtused, mida on Meie rahvuslikus eneseteadvuses nagu justkui hoitud hoit toitud, aga mida te äkki kõik korraga ära kukkunud. See noorem põlvkond ütleme, mis on minu arust eriti paradoksaalne, see on seesama laulva revolutsiooni aeg tehtud lapsed, ühesõnaga need, kes on sündinud siis nii-öelda sellest armastusest, mida võib-olla ka omakorda nagu toitis veel see rahvuslik enese huhh tollal, et needsamad lapsed, kes on praegu nii-öelda noh, otsapidi nüüd kõrgkoolidesse tulnud ja nendel seda, seda rahvuslikku teadvust sellisel kujul enam ei ole ja kõik needsamad sellest eestlase töökusest ja aususest ja visadusest on impulsid. Tegelikult kõik nad teavad, kasutavad sedasama sõna, mida mina praegu ei ole, eestikeelne sõna tundub topime ära, kui, kui öelda eesti keeles, et see on lihtsalt jama. Kajastab tegelikkust tähendab selge see, et selliseid tõe ja õiguse sarnaseid teoseid ma enam ei ilmu. Ma tahtsin lihtsalt täiendada ennast, noh võib-olla sa said varem nagu valesti aru, et ma ei pidanudki silmas niivõrd seda, et autol peaks tingimata võtma eelduseks aluseks mingisuguse sellise rahvuslikes sotsialistliku tunda või või et eksisteeriks mingisugune välispidine, väga konkreetne surve, et sa pead kirjutama selles keeles vaid see on võib-olla lihtsalt selline noh, iga väikeses keeles kirjutaja õrnalt selline tunnetuslik tuksatus kusagil kuklas, et ta teab, et ta kirjutab sellises vaikselt hääbumas, suremas keeles. Just mingis mõttes see on see sama selline võõrandab, territa realiseerub element, millega väike kauplus alati peab elama. Ma mõtlengi, et avaldub kuidagi sellisel langelt otsesel ideoloogilisel tasandil või lausungite või väljaütlemiste tasandil. Ütlen seda, et võib-olla lausumine teatud mõttes kannab endas arvestuslikuna sellest õrna tunnet, et keel, milles ma lausun, kuidagi hääbuv keel või kuidagi nõrguke keel või kuidagi habras keel, millesse tuleb suhtuda peenetundeliselt Kuivõrd siis on võimalik kompromisse euroopluse ja rahvusliku Eesti rahvusliku eneseteadvuse vahel. Ma olen kunagi. Kirjutanud sellest ja vähemalt selles tekstis ongi sinu küsimus, oli minu seisukoht, et seda et siukest head kompromissi seal kindlasti ei ole, et valik tuleb teha ja mulle tundub, et seesama pealetulev põlvkond on selle valiku ära teinud. Et see valik on eestlase nii-öelda kahjuks. Mina ei tea, kas see valik on eestlase kahjuks või see ei ole, aga, aga ma ise jääksin samuti selle juurde seal mingisugust selget lahendust, sest ta ei ole mingisugust selget kompromissi siin ei ole ja, ja võib-olla kõige Mohutavam sellest mõelda olekski jälle niimoodi, et et see kompromissi puudumine ise teatama pidevuse taga. Aga siin on nagu kaks tegurit minu meelest mis, mis selle asja nagu ära otsustavad. Et üks on seesama selline selline postmodernistlik maailmapilt ja arusaamine asjadest, mis noh, üha rohkem ka selle siukse valitseva ütleme ka ida poolt tuleva retoorika toel ka osaliselt. Ma arvan, samastab ikkagi seda sellist rahvusromantilist, sellist natsionalismi ikkagi natsismi kat, noh, Hitler oma seltskonnaga ikkagi väga suurel määral tegelikult noh, diskrediteeris sellise sellise tõupuhtuse ideaali, olgu see kui tahes naiivne, idealistlik diskrediteeris selle tegelikult ikkagi noh, päris pikaks ajaks. Ja, ja see on asi, mida, mida sellistel kosmopoliitidel ja ja nii-öelda suure tähega eurooplastel on alati võimalik välja mängida ja mulle tundub, et ka noored noortel inimestel on see natukene nagu, nagu pereselt saadakse aru, et et milleks takerduda mingisse mingitesse konfliktidesse jamasse. Noh, oleme nagu me oleme ja ja mis see teine asi, et oleme seal, kus on parem noh, mis tähendabki seda, et inimesed lähevad minema. See nüüd ongi see teine aspekt, et et noh, lõpuks on ikkagi, see on raha, see, mis kõik määrab majandus heaolu ja on, on ilmselge, et kui me tahame või need noored inimesed, kes on praegu oma sihukseid suuri valikuid eluks tegemas. Et noh, hästi, nad tahavad ju kõik elada tulevikus. Ja kui nüüd vaadata, ütleme seda tööriistakasti, et mis võiks siis inimesele nii-öelda olla Metafor ses mõttes tööriistakasti, siis on ilmselge perfektne inglise keele oskus on üks esmane asi seal ja siis ka kõik sellega kaasnev teatav selline rahvuslik kompleksivabadus, mis lubab sul maailma minna, olla, olla paindlik ja, ja nii edasi. On ilmselge, et seesama rahvustunne, see on mingi selline asi, mis noh, pigem sellele sellele kõigele vastu töötab. Siis on seal midagi sellist, mida ei ole vaja. Ma kahtlustan ka ise, et see küsimus, see kompromiss Euroopa eesti vahel jääb meie poolt siin vastamata või see küsimus jääb õhku ja nagu sa ütlesid, ka sellele annab vastuse ilmselt seesama uus põlvkond või noored inimesed. Aga meie aeg tegelikult hakkab siin täis tiksuma. Ja selle mitte eriti optimistliku mõttega täna lendavad pead ka lõpetavad aitäh, Jaak Tombergi, aitäh, Alvar Loog. Saate helirežissöör on Vivika Ludvig ja toimetaja Janek Kraavi. Et Viivika on siia juba lõppu ühe loo mängima pannud, jäägu see lugu teetsis kummitama. Kohtume nelja nädala pärast, siis on hoopis teised jutud, aitäh. Jaa. Rauge joob. Rauge raugad lähevadki. Ja. Ja. O? Ja? E-meil ja. Näinud.