Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Lapsepõlve lemmik lood on kuulamisraamatusari, kus näitlejad loevad oma armastatud lapsepõlvejutte. Anu lamp. Meie tänane saatekülaline on valinud oma plaadi peale tekste kolmelt autorilt. Seal on Taani kirjaniku Jens yks koordi balle Vladimir Beekmanni tõlkes radiard Kiplingi kass, kes kõndis omapead eestindanud Auguste Pärn ja Hans Christian Anderseni päris tõsi. Tõlkija Hendrik Sepa maa. Raadio on Anu lampi väga armastanud. Tema loetud on lastekirjanduse klassikast Winny Puhhi lood. Oma hääle on ta andnud Taali suurele sõbralikule hiiglasele. Jõulujärgsel nädalal loeb vikerraadios Lotte reisi lõunamaale. Audioraamatu ilmumine on andnud hea põhjuse Anu Lambiga raamatutest lugemisest ja raadiost juttu teha. Aga kas sa mäletad, kui vanas olid, kui sa lugema hakkasid, ise omapäi? Ma arvan, küllaltki hilja. Esiteks, mulle vist meeldisid mulle ette loetakse aga teiseks oli see asi. Ma ma lugesin valju häälega ja siis mul ei tulnud mõte kätte. Ma ei saanud aru, ma lugesin lihtsalt sõnu. Ma mäletan, tema kasutas mingit taktikat, ma mäletan, ta läkski, keegi ütles, et ta läheb pliidi alla tuld tegema, läkski, ta panime sellisesse seisu, et ma pidin lugema ise ja ma lugesin vaikselt, mul isegi meeles see, et ma sain järsku aru. Ja siis ma läksin kööki ema juurde rääkima ümber seda, mida ma lugesin. Mäletan, mis raamatut need olid või see raamat, millega sa siis esimest korda seda arusaamist kogesid. Millegipärast arvan, et Lindgren mulle tundub, et äkki hulkur, Rasmus, ma olen seda nii mitu korda oma elus lugenud. Seesama plaat, millest antud juhul jutt on, sinna oli keelatud valida Lindgreni autoriõiguste pärast. Ma muidu oleksin lugenud Lindgreni. Nyyd jorven kui hulkur Rasmus on väga suured lemmikud olnud läbi aegade. Aga Karlsson ja Pipi mitte nii, võib-olla ma olin natukene teises vanuses, ma olin üheksa-aastane või 10 Pip ilmus äkki ma oleksin pidanud olema nõks noorem. Samas ta mulle muidugi meeldib, ei saa midagi öelda. Siin on sul tegelikult kolm lugu sellel plaadil, mida sa oled meie lastele lugenud võib-olla kommenteeriksid, et kuidas need lood on sinu jaoks olulised. Kõigepealt taanlase Jens skoordi palle. Palle ta on ka esimesel kohal on minu jaoks ülioluline tekst. Ma ei tea, kuidas oleks olnud olukord siis, kui ma ei oleks seda lugenud lapsepõlves ja kui ma peaksin vaatama seda täiskasvanu pilguga. Aga nii need illustratsioonid, raamat, kuidagi tervik mu jaoks kaasa arvatud see, et tal on valged kaaned, mitte mingit muud. Taustavalgel taustal on see palle, kes avab ukse. Ta ilmselt puudutab üksinduse teemat, mis on lapse jaoks nii oluline. Kõik mäletame seda, kui meil tekib tunne, et me vanemad surevad ära, ma vist olin kuskil viiene või kuuene või kui sa hakkad sellele rohkem mõtlema. Mõne isegi tekkis hirm suveõhtul, kui ema läks õue. Hästi, valge oli, eks ole, ja ema läks õue maad kaevama, mingeid aiatöid tegema. Ma mäletan seda, ma ei suutnud olla voodis võib-olla sellepärast ka, et seesama valgus suvel ei lasknud magada. Et seal on mingi selline eksistentsiaalne üksinduse teema, aga lapse seisukohalt ja jõuda sellepärast mind nii paelus. Aga huvitav, me oleme sinuga ju suhteliselt ühevanused, aga minu lapsepõlvest seda ballett ei olnud. Kui ma hakkasin uurima, millega tegu, siis ma avastasin seda, et meie esimene sky nukufilm, Elbertuganovi Peetrikest unenägu on tegelikult saanud inspiratsiooni just sellest sellest raamatust või sellest poisist või sellest sarjast ja noh, nüüd on neid talle raamatuid tegelikult ju ilmunud praegusel ajal päris palju, ma ei kujutagi. Võib-olla ta mõjub hoopis teistmoodi kuulates ka praegu, aga minu jaoks siis oli, oli temas mingi selline jõud ja võimsus ja see ikkagi see lõpusse tunne, et sa ei ole üksi. Mäletan seda ka, et kuu peale seesama, mis, mida siis Tuganovera kasutab. Aga seal mulle tundus, et natuke läheb midagi ülevõllid, võib-olla ma otsin seda nii tõsiselt, seal ta keeratakse ikkagi muinasjutt tulisuseks, et see oli unenägu. Aga see, et sa oled täiesti üksinda linnas, ma kujutasin seda nii reaalselt, ma isegi mäletan ma kiiresti selle lõpupilti, mulle tundus, et see on natukene, kuidas ma ütlen, kommertsütleme praeguse sõnastuses midagi, mulle ei meeldinud, seal see kuu ja kuu pealt allakukkumine natuke mage, tundus, et nii tõsist teemat hakatakse nagu naljatades kuidagi lähenema sellele üldse, näiteks ema pani mind nõmmel poes istuma aknalaua pärast poodidest tuli järjekordades seista leibaseeri järjekorrast, viimase järjekorrast, vorstist eri järjekorrast ja mul tekkis mitu korda see tunne seal aknalaua peal istudes oli selline lai aknalaud, et ma ei näe teda enam nii, kui keegi inimene ette tuli, siis ma muutsin täiesti paanikasse, sihukesed võib kaduma minna, mingi niisugune ängi tunne. Kõikidel lastel seda ei teki ju lapsi, kes kõmbivad ei vaata selja taha, lähevad minema, eks ole vot nii, et järelikult see kuidagi millegagi minus niivõrd haakusse raamat peegeldas neid, neid omi tundeid jah, ja siis, kui nüüd need teised autorid siis ilmselt ma oleksin pidanud valima ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ennemuistsed jutud, sest et kui ma nüüd lugesin, see oli Eesti Ekspressis, kus on see rubriik raamatute kohta ja Tõnis Mägi tema vastas seal sellele küsimusele raamat, ilma milleta ei kujutaks ette lapsepõlve ilmselt midagi. Vaat ma olen samasugust tundnud, kuna meie teadvuses on ju koos Günther Rein dorfi illustratsioonidega. Ja ta ütleb, et selles raamatus oli isegi mingi seksuaalne vägi või mingi seksuaalne kogemus, et noh, nüüd niimoodi sõnastas, ma võiksin öelda jah, midagi kummalist, midagi naljakat oli selles raamatus, et ma nagu kartsin seda. Aga mäletan, et ma võtsin ta jälle välja ja siis ma vaatasin pilte sealt. Ja siis need lood, mis mul oli ette loetud, ma uuesti lasin neid nagu iseendast läbi. Aga mingi naljakas vägi oli selles raamatus natuke nagu, nagu tahtsin, ei tahtnud kadedad, et meie jaoks see pilt oli niivõrd oluline ja muid pilte mujalt ei tulnud. Aga Kipling, no see on selline väga igihaljas lugu. Jah, nii Kiplin kui Hans Christian Andersen-il on ka väga suur võlu ja Hans Christian Andersen mulle lihtsalt meeldib minu arust ta jutud, neid võiks lugeda näiteks raadios, järjejuttude, noh nagu ikkagi kõik need muinasjutud on. Kohati on päris õudne. Kas sul seal ei olnud hirmuga seotud emotsioone, Anders Nilsson selles kõiges? Tal on mingi omalaadne esteetika ja isegi see surm, mida laps võib nii vältida, nagu tal on kannatuse piin, kui võtta see väikese mereneitsi lugu. Midagi on selles, et sa justkui ei tahaks seda kuulata ja natukese aja pärast kuulaksin edasi ikkagi. Ta on nii poeetiline veni, arvan, et täiskasvanu saab rohkem aru ja see on täiskasvanute jaoks ja Akel lapsele ta, ta teeb ilma alla hindlusite lapsele kirjutas ta elust. Arvestades, et see laps on ka väike täiskasvanu ju kuidagi midagi ta ikkagi puudutab midagi nii tugevalt. See, mis ta armastusest on kirjeldanud, see jääb meelde selle teemaga flirtimine. Ütleme, et muinasjutud lõppevad muidu õnnelikult ikkagi, aga temal ei lõpe, aga ta annab aimu sellest, et elus on mingid nii võimsad asjad, mis võivad mitte õnnelikult lõppeda. Ööbik, kellel on okas, ta laulab ikkagi veel edasi saatnud sütele nokas. Ringlussevõtt on valmis laulma, teades, et teda ootab surm. Või väike merineitsi Ethan, valmis loobuma oma näkineiu seisundist ja saama inimeseks, sest et ta armastab seda noormeest, teda on valmis taluma seda valu, et ta saba lõheneb kaheks, see on kohutav valu. Tegelikult puuduta midagi nii võimsatest, lapsel käivitub kujutlus, eks ole, tähendab iga samm tegi totaalset valu, nendel kahel jalal käimine. Midagi jääb nii võimsalt mällu, mis on sellest valust tugevam. Sa oled ise. Palju lugusid lastele lugenud, see plaat on siin üks väike Winjet lihtsalt sinu ilusas raadio loomingus. Mis moodi sa seda ette valmistad või ette kujutad, enda jaoks, enne kui sa tuled siia. Mikrofoni ette all mõelnud seda, et mismoodi kõige parem oleks karakterit esile tuua. Ma olen olnud ka sellises situatsioonis, kus on tohutult palju karaktereid ja siis ma olen aru saanud, et siis ei ole mõtet hakata eraldi välja tooma, siis tuleks kuidagi laia pintslijoonega anda lihtsalt aimu, kas räägin mees või naine või sa ei kuule enam siis lugu. Mul on ka mõnikord teiste puhul kuulanud ja isegi aru saanud, et see osutuks veaks, kui seal liiga hakata välja tooma. Aga iga kord muidugi see nii ei ole. Kui on karakteri värvikalt kirjutatud, siis te olete välja tuua. No mingid asjad, kontrollin järele, et kuidas kuidas, karakterid võiksid eristuda. Ma väga palju lukku ei loe, märgin ära, kas sõna on teises või kolmandas vältes, et ma ei eksiks kiiruga lugedes, eks ole, et sa kohe ei saa aru, et jää kas omastav või osastav kääne õuna või õuna, eks ju. Mõnikord olen mõne rõhu märkinud. Kui ma peaks välja jõudma kombike lause. Mulle meeldib olla raadios, ruumis, üksinda, siis on mikrofon nii meile teatrikoolis, esimeses raadiotunnis öeldi. Mikrofon on sinu parim sõber, mul tuleb see lause meelde, et seal peab, tõesti on mu parim sõber ja midagi seal ruumis on. Mulle väga meeldib selle ajahetkel, kui ma olen ühtpidi justkui täiesti üksi. Ja teistpidi ei ole ka. Ma mäletan, kui ma lugesin Puhhi sisse ja kui siis jõudsin viimase pea tükini siis valdas mind päris lõpus kummaline emotsioon. Ma püüdsin hoida, et see ei kanduks mu häälde, et hääl ei väljuks kontrolli alt, sest ta oli sellisel kriitilisel piiril, et võib-olla tuleb liigne meeleliigutus, aga samas ma ei ole üle kuulanud seda kohta. Harva, et sul võib tekkida mingi selline võimas emotsioon. Jah, eks ole, tekstis, mida sa ju ikkagi noh, tead ju, nii et selles mõttes üllatus iseendale, et ma läksin järsku selle tekstiga nii kaasa, et ma olin valmis, hakkame nutma, et sa oled selle teksti sees järsku väga põhjalikult, eks ju, mida sa loed ja siis puhma, see oli ka minu jaoks väga oluline raamat, ma mäletan, mul oli veel üks klassiõde, kes oli pimesooleoperatsiooniga haiglast tulnud ja kuidas ma viisin talle selle raamat ja seda ta saaks seda lugeda ja see meie mõlema jaoks nii oluline ja nii edasi, nii edasi. Ja siis ma näen seda järsku, milline autor see on, nüüd, kui ma loen uuesti, siis ma saan ikkagi aru, kui sügavad on, lisaks sellele ta mõjus mulle lapsena väga-väga meeldis. Ja nüüd, et kuidas ta on tabanud ära mingit seletamatut laps ei oska öelda, mis taga toimub, eksju, täpselt ei saa aru ja seal raamatu lõpus oli midagi sellist niisugust ängi või maailma valu või midagi sellist. See oli mulle üllatus jah, et ma raadios väikses kitsukeses ruumis näen vaeva sellega et iseennast taltsutada, tähestas sina, Lotte, ema oled ju ka natuke. Kuidas, kuidas Lotte tundub tänases kirjandus kontekstis, mulle ei meeldi see Lotte kommertsialiseerimine natuke ja seda on liiga palju, et see nagu nukraks, aga see ajast on ilmselt selline. Võib-olla peaks jõulisemalt võitlema, et me ei pea ennast kogu aeg müüma, eks. Aga. Lottemaa lugesin muuseas nüüd teist korda selleks kaduma raadio ma tean ja ma olen kaks korda lugenud selle raamatu sisse, ta pole veel ilmunud, aga sellega on mul niisugune kogemus kaks korda ja ma ei mäletanud neid tegelasi, mismoodi ma lugesin neid esimesel korral. Need, midagi oli teisiti, midagi Ma püüdsin taastudega. Aga midagi teisiti, aga need emotsionaalses mälus on nagu sul säilinud ei olnud päri, ma nagu üritasin. Ma ei saanud enam seda kätte, ei saanud sellist seal üldse onu kuju, kes mulle tundus, et ma sain esimene kord paremini kätte, aga võib olla, ma eksin, eks ju. Sest esimene kord oli palju vaevasemise lugemine, meil. Ma ei tea, aga ma lugesin Lotte reis lõunamaale, seetõttu ma olen, selles on kaks korda väganizi põhjalikult sees. Mulle meeldib see Kivire ehkki fantaasia ja see, et ta seda ohjab. Selles mõttes, et ei välju kontrolli Altel küllaltki uper, pallitab ta. Aga seda ei ole ka liiga palju, lihtsalt ma ütlen sellepärast, et ma olen mõnikord kogenud, et läheb nagu fantaasia fantaasia pärast. Ja nagu hasartmängija tähendab, tekib liigne, aga laps ei võta seda kuskilt otsast vastu, aga Kivirähkil on see kontrolli all. Lottes on midagi tema suhe isaga kellega ta reisib sinna lõunamaale, selles on midagi Pipiliku ka see lapsevanem, kes tunnustab oma last ja tema iseseisvust arvestab lapse soovidega ka, on samamoodi veidi hulljulge, eks ju. Seal on midagi sellist, mis kindlasti lapsi köidab. Aitäh sulle, Anu. Soovin sulle jõudu, et rikalex tahtmist tule siia neid tekste lugema täna kui me arutasime, mida jätta või mida võtta tänases saates, sest sinu südametekst oli palle, mina nii-öelda oma toimetaja käega võtan praegusele kassi, kes kõndis omapead. See on nii vana lugu ja eks ma olin seda ju lugenud ka, võib-olla isegi oma lapsele, et aga noh, Kiplingi suhtes ma ei olnud nagu, ütleme, kõige suuremas vaimustuses kuulus lihtsalt maailmakirjanduse klassikasse. Aga sina, see, noh, konkreetselt ja mõjus niimoodi, et ma heitsin kohe isegi nagu auto seisma autost lõpuni Twitteri sattuda ohtlikus liikluskeerises Aga tal on väga ilus stiil, Kiplingile on väga ilus stiil ja minu arust tõlkes on see olemas ka kuidagi selline tõstetud natuke ja ta kuidagi kavalalt need kordused. Gibring mulle tõesti meeldib. Kes kõndis omapead? Kuula ja pane tähele, sest kõik see sündis ja oli ajal, mil koduloomad olid alles metsikud, mu kullake. Koer oli metsik ja hobune oli metsik ja lammas oli metsik ja siga oli metsik. Metsikumast metsikum. Kirjad luusisid metsikult ja omapead ringi märgades, metsikutes, metsades. Kuid kõigist metsikutest, loomadest kõige metsikum olid, kas ta kõndis omapead ja tema jaoks olid kõik kohad ühesugused. Muidugi oli ka mees metsik, ta oli kohutavalt metsik ta ilmutanud mingeid taltsaks muutumise märke, enne kui kohtas naist. Kes ütles, et talle ei meeldi niimoodi metsikult elada. Selle asemel, et lamada märgade lehtede hunnikus, otsis naine kena kuiva koopa ning puistas põrandale puhast liiva. Ta süütas koopa tagumises otsas mõnusa tule ning riputas koopasuete metshobuse kuivatatud naha. Sabaalaspidi. Ta ütles. Kui sa sisse tuled, kallis, siis pühi jalad puhtaks. Me hakkame nüüd maja pidama. Sõid nad metsküüslaugu, Jemmets pipraga maitsestatud ja kuumadel kividel küpsetatud mets, lambaliha ja mets, riisi ja mets, lambaläätsede ja mets, koriandriga täidetud metsparti ja metshärjaüdi konte ja metskirsse ja mets Grena tille. Siis jäi mees väga õnnelikuna tule äärde magama, kuid naine istus veel üleval ja kammis juukseid. Ta võttis lamda õlakondi suure lameda abaluu ja vaatas imepäraseid märke. Sellel. Ta viskas veel hagu tulle ning hakkas võluma. Esimest korda maailmas kasutas ta laulu võlu. Väljas märjas metsikus metsas kogunesid kõik metsikud loomad sinna, kuhu oli kaugelt tuli näha ning mõtlesid, mida see peaks tähendama. Siis trampis metshobune oma metsikuid jalgu ning ütles mu sõbrad ja vaenlased, miks tegin mees ja naine selle suure tule sellesse suurde koopasse ning mis kahju võib see meile teha. Metsik koer tõstis üles oma metsiku koonu, nuusutas küpsetatud lambaliha lõhna ja ütles. Ma lähen vaatan järele ja räägin siis teile, sest minu meelest on see hea. Tule minuga kaasa, kas. Ei vastas, kas olen kass, kes kõnnib omapead ja minu jaoks on kõik kohad ühesuguseid, mina ei tule. Siis ei saa enam kunagi sõbrad olla, ütles metsik koer ning Sõrkis koopa poole. Aga kui ta oli jõudnud veidi kaugemale, ütles, kas endamisi? Minu jaoks on kõik ühed ühesugused või miks ei võiks ka minna minna ja vaadata oma tahtmist mööda härra tulla nihiliskida pehmelt, väga pehmelt metsikule koerale järele. Ja peitis end nõnda, et kuulis kõike. Kui metsik koer jõudis koopasuhu, tõstis ta kuivatatud hobuse näha koonuga üles ning tõmbas ninna küpsetatud lambaliha suurepärast lõhna. Abaluud silmitseb, naine, kuulis tema tulekut, hakkas naerma ning ütles. Fessimine tulebki. Metsloom metsikust metsast, mida sa tahad? Metsik koer, vastas vaenlane mu vaenlase naine, mis lõhnab siin metsikus nüüd nii hästi. Siis võttis naine maast ühe küpsetatud lambakondi, viskas selle metsikule koerale ja ütles maitse ja proovi ise metslaam metsikust metsast. Koer hakkas konti ärama ning see maitses paremini kui miski muu. Ta lausus vaenlane muu vaenlase naine on veel. Naine, ütles metsloom metsikust metsast aite mu mehel päev otsa küttida ja valve öösel seda koobast ning ma annan sulle nii palju küpsetatud konte, kui sa tahad. Ütles, kas, kes kõigepealt kuulas? See on üks tark naine, kui ta pole siiski tar. Kui minna. Metsik koer roomas koopasse panima, pea naise sülle, ütles homovaenlane mu vaenlase naine, maitsen su meel päev, kutsu küttide ja öösel valvan su koobast. Ütles, kas, kes kõike pealt kuulas? Rumal koer. Ja ta läks tagasi läbi märja metsiku metsa, viibutades oma metsikut saba ning kõndides metsikult ja oma pead. Kõik, ta ei öelnud kellelegi midagi. Kui mees üles ärkas, siis küsis ta, mida teeb siin metsik koer. Ja naine vastas. Teda ei nimetata enam metsikuks koeraks, vaid esimeseks sõbraks, sest ta jääb meie sõbraks alati ja igavesti. Võtata endaga jahile. Järgmisel õhtul lõikas naine luhalt suure sületäie värsket rohelist rohtu ja kuivatas selle tule paistel ära. Nii et see lõhnas nagu värskelt niidetud hein. Naine istus koopasuu ees ja punus hobusenahast päitseid. Ta vaatas lamba õla konti. Suurt laia abaluud. Hakkas võluma. Teist korda maailmas kasutas ta laulu võlu. Väljas metsikus metsas mõtlesid kõik loomad imestusega, mis võis metsiku koeraga juhtuda. Ning lõpuks trumpis metshobune jalaga. Ütles. Ma lähen vaatan järele, miks metsik koer tagasi ei tulnud ja räägin siis teile, tule minuga kaasa. Kas. Vastas kas olen kass, kes kõnnib omapead ja minu jaoks on kõik ühesugused, mina ei tule. Kuid sellegipoolest läks ta vaikselt täka vaikselt, mets hobusele järele ja peitis end nõnda, et kuulis kõike. Kui naine kuulis, kuidas mets hobunema pikalaka otse komistades lähemale tuli, hakkas ta naerma, lausus teine tulebki metsloom metsikust metsast. Mida sa tahad? Metshobune küsis omi vaenlane, mu vaenlase naine, Gusson, mütsid, koer. Naine hakkas naerma. Võtiza palu, vaatas seda ja ütles. Metsloom metsikust metsast ei tulnud ju siia metsikut koera otsima. Sa tulid selle maitsva rahu pärast. Ja oma pika laka otsa komistanud metshobune vastas. See on tõsi. Anna seda mulle süüa. Naine ütles, metsloom metsikust metsast kummar tallama, metsik pea ja kanna, mis ma sulle kanda annan. Ning siis saad seda maitsvat rohtu kolm korda päevas. Ütles, kas, kes kõigepealt kuulas? See on üks tark main kuid ta pole siiski nii tark kui mina. Metshobune kummardas oma metsiku pea alla ja naine libistas nahast punutud täitsetele pähe. Metshobune hingas naise jalgadele ja ütles. Oo mu kõrre naine, mu peremehe naine. Selle imelise rohu pärast hakkan sind teenima. Ütles kass, kes kõike pealt kuules korrummal hobunne. Ja ta läks tagasi läbi märja metsiku metsa, viibutada oma metsikut saba ning kõndides metsikult ja oma pead. Kuid ta ei öelnud kellelegi midagi. Kui mees koer jahilt tagasi tulid, küsis mees mida teeb siin metshobune. Ja naine vastas. Teda ei nimetata enam metshobuseks, vaid esimeseks teenijaks sest ta kannab meid ühest kohast teise, alati ja igavesti jahile ratsutanud tema seljas. Järgmisel päeval tuli koopa juurde metsik lehm, kes hoidis oma metsikut pead püsti, et tema metsikud sarved metsikutes okstes sõidakerduks. Ning kas järgnes talle ja peitis end jälle nii nagu ennegi ja kõik läks just nii nagu ennegi. Kass ütles sedasama, mis enne ja kui metsik lehm oli lubanud imepärase rohu eest iga päev naisele piima anda. Läks kas täpselt nii nagu ennegi tagasi läbi märja metsiku metsa viibutades oma metsikut saba ning kõndides metsikult ja omapead. Kuid ta ei öelnud kellelegi midagi. Ja kui mees, hobune ja koer tulid jahilt koju ning esitasid sama küsimuse, mis ennegi, vastas naine keda ei nimetata enam metsikuks, lehmaks, vaid hea toiduandjaks. Ta annab meile sooja valget piima alati ja igavesti ning ma hoolitsen tema eest sel ajal, kui sina koos esimese sõbra ja esimese teenijaga jahil käid. Järgmisel päeval ootas, kas, kas veel mõni metsloom koopa juurde läheb. Kuid keegi ei liikunud, märjas metsikus metsas. Kõndis kas ise sinna. Ta nägi, kuidas naine lehma lüpsis, nägi tule valgust koopas ja tundis valge sooja piima lõhna. Naine hakkas naerma ja ütles. Metsloom metsikust metsast, mine metsa tagasi, sest ma Palmitsesin juba oma juuksed ja panin ära võluluu ning me ei vaja oma koopas enam ei sõpradega teenijaid. Käsk ostis, sõber, ma ei ole ka teenija. Olen kass, kes kõnnib omapead ja tahan teie koopasse tulla. Naine küsis, miks ei tulnud see siis esimesel õhtul, kus esimese sõbraga. Kas vihastas ja küsis vastu, kas koer on mind taga rääkinud. Siis puhkes naine naerma ja ütles, sa oled kass, kes kõnnib omapead ja sinu jaoks on kõik kohad ühesugused. Sa pole ei sõber ega teenija, seda ütlesid sa ise. Mine ära, kõnni oma pead kõigis ühesugustes kohtades. Siis tegi kas näo, nagu oleks tal kahju. Kelle ausus? Kas ma ei tohi siis kunagi koopasse tullu? Kas ma ei tohi siis kunagi suu ja tule ääres istuda, kus muidugi siis kunagi suu ja palgepi juua. Sa oled väga tark ja väga ilus naine ning see peaks olema julm, isegi mitte kassi vastu. Naine vastas, et ma tark olen, seda ma teadsin, kuid ma ei teadnud, et olen ilus. Ma sõlmin sinuga lepingu. Kui ma peaksin sind kunagi korra kiitma, siis tohid sa koopasse tulla. Ja kui sa kiidad mind kaks korda küsis, kas seda ma ei tee, väitis naine. Kui ma peaksin sind kaks korda kiitma, siis tohid sa koopas tule ääres istuda. Ja kui sa kiidad kolm Korna päris, kas seda ei tee ma kunagi, kostis naine. Kuid kui ma siiski peaksin sind kolm korda kiitma, siis ta ei saa juua kolm korda päevas sooja valget piima alati ja igavesti. Siis tõmbas kas selja küüru ja ütles. Kärlin koobõsu esid tuli koopadega otsese piimapotid tule ääres peavad meeles, mida ütles mu vaenlane ja muväelast. See naine. Ja ta läks ära läbimärja metsiku metsa liigutades oma metsikut saba ning kõndides metsikult omapead. Kui mees, hobune ja koer sel õhtul jahilt koju, tulid see rääkinud naine neile kassiga sõlmitud lepingust midagi sest ta kartis, et neile see ei meeldi. Kas läks kaugele-kaugele ja elas märjas metsikus metsas metsikult ja oma pead kaua aega, kuni naine ta ära oli unustanud. Ainult nahkhiir, väike, pea alaspidi rippuv nahkhiir koopas, teadis, kus kass ennast peidab ning lendas igal õhtul kassile uudiseid viima. Koobas on ilmunud laps, ta on päris uus roosa prussakas ja pisike ning naine armastab teda hullupööra. Ütles, kas kuulates aga mida arvamust laps armastab pehmegi külitavaid asju. Vastasnahkhiir ta armastab pehmeid asju, mida saab uinudes kaisus hoida. Ta armastab, et temaga mängitakse. Ta armastab kõiki niisuguseid asju. Ütles, kas kuulates roo, siis on minu aeg kätte jõudnud. Järgmisel õhtul kõndis kast läbi märja metsiku metsa ja peitis end koopa lähedal hommikuni, kuni mees, koer ja hobune olid jahile läinud. Naisel oli sel hommikul toidu valmistamisega tegemist lapsega nutta, dise segas teda. Nii, ta viiski lapse koopast välja ning andis talle mängimiseks peotäie kivikesi. Laps aga nuttis edasi. Siis sirutas kas väljuma pehmed käpakese, patsutas last põsele ning sihakas Lälisema. Kas nühkis ennast vastu lapsi, Brullekaid põlvi ja kõditas teda sabaga rullaka lõua alt. Ja laps hakkas naerma. Naine kuulis seda ja naeratas. Siis ütles nahkhiir, väike pea alaspidi, rippuv nahkhiir, koopasuus. Oma perenaine ja mu peremehe naine ja mu peremehe poja ema üks metsloom metsikust metsast mängib väga kenasti sinu lapsega. Olgu õnnistatud see metsloom, kes ta ka poleks, ütles naine selga sirutades, sest täna hommikul oli mul kiire ja ta aitas mind selsamal minutil sekundil. Mu kullake, kukkus koopasuu ees sabaalaspidi rippuv kuivat tatud hobusenahk potsti alla sest tal oli meeles leping, mille naine kassiga sõlmis. Kui naine seda üles võtma läks, siis näe, istuski, kas juba mõnusalt koopas. Morfaeni õelisem Emmov vaenlase emm lausus, kas sul minna sisse? Kiitsid mind esimest kar. Nüüd võin ma istuda koopas alati ja igavesti. Kuid siiski olen ma kass, kes kõnnib omapead ja minu jaoks on kõik kohad ühesugused. Et naine oli väga vihane, surus huuled kokku, võttis voki ja hakkas ketrama. Laps aga hakkas uuesti nutma, sest kass oli ära läinud ning naine ei suutnud teda kuidagi vaigistada. Laps rähklesias siples ning tõmbus näost siniseks. Vot jupp sündol lõngamidesseceturrat seob värtne külge ning Lea mööda põrandat. Näitan sulle võlukunsti, mis paneb su laps seesama kõvasti naerma, kui ta nüüd nutta. Ma teen seda, kostis naine, sest minu nõu on otsas, kuid ega ma sind selle eest ei täna. Naine sidus lõnga ikese savist värtne külge, vedas seda üle põranda ning kass jooksis sellele järele, patsutas käppadega Läsi kukerpalli, viskas värta üle õla, püüdis oma tagumiste jalgade vahelt kinni, teeskles värtne kaotamist ning sööstis siis taas sellele kallale, kuni laps naeris sama valjusti, kui ta enne nuttis. Ta roomas kassile järele ning kilkas üle terve koopa, kuni väsis ning heitis magama. Kas kaisus? Nüüd ütles, kas laulad mu lapsele laulumis uinutatud tunniks ajaks? Ta hakkas nurru lööma ikka valjemalt ja vaiksemalt, valjemalt ja vaiksemalt, kuni laps sügavalt magama jäi. Naine naeratas neid kahte vaadates ja ütles. Suurepäraselt tehtud, pole mingit kahtlust, et sa oled väga tark. Oh, kas selsamal minutil, sekundil, mu kullake langes koopatega otsas põlevat tule, suits laest pauhti alla. Sest tulel oli meeles leping, mille naine oli kassiga sõlminud. Kui suits hajus sisend, näe istuski, kas üsna mõnusalt tule ääres? Sul on minna, sest sa kiitsid mind teist korda tuima istudes soojad tule ääres, koopathakas, heinas alati ja igavesti. Kuid siiski olen ma kass, kes kõnnib omapead ja minu jaoks on kõik kohad ühesugused. Nüüd sai naine väga vihaseks. Ta võttis oma juuksed lahti, pani puid tulle juurde, tõi välja lamba laia õlaluu ning hakkas võluma, et takistada ennast kolmandat korda kassi kiitmast. Ta ei võlunud lauluga, mu kullake, vait vaikusega. Peagi valitses koopas selline vaikus, et pisitilluke hiir ronis nurgast välja ja jooksis üle põranda. U vaenlane, imu vaenlase naine ei muheluse. Ema küsis, kas. Kas kihi jor kuulub ka sinna võlumise juurde? Zuckerite riietes naine Pille Sadalu käest ning hüppas jääpingile tule ääres. Ta valmistas oma juuksed kiiresti kokku, kartes, et hiir neid mööda üles jookseb. Võhma ütles kastide jälgides. Siis ei sünni mul sellest midagi paha. Kui ma i ÄRA söön, ei, vastas naine juukseid Palmitsedes sööda ruttu ära ja ma olen sulle igavesti tänulik. Kas püüdis väikese hiire üheainsa hüppega kinni ning naine ütles? 1000 tänu isegi esimene sõber pole küllalt väle, et püüda väikesi hiiri nagu sina. Sa oled kahtlemata väga tark. Selsamal hetkel sekundil mu kullake, raksatas tule ääres seisev piimapott kõksti kaheks tükiks. Sest tal oli meeles leping, mille naine oli kassiga sõlminud. Kui naine jalapingilt maha hüppas. Sisend nähe, läkus kas ühelt poti killult suu ja valget piima? U Ellen emuväelase näin, Emuv vaenlase ema ütles, kas. Küll minna siis olek mind korda kiitnud ning nüüd võin ma juua kolm korda päevas sooja valget piim. Alati igavesti. Kuid siiski olen ma kass, kes kõnnib omapead ja minu jaoks on kõik kohad ühesugused. Siis puhkes naine naerma, andis kassile kausitäie sooja valget piima ja ütles. Kas sa oled niisama tark kui inimene. Kuid pea meeles, et leping polnud sõlmitud mehe ja koeraga ning ma ei tea, mida nad teevad, kui koju tulevad. Kui mul on koht koobõsu ja tule ääres ja soe piim kolm korda päevas, siis ei hoolima sellest, mida võivad teha mees ja koer. Kui mees koer õhtul koopasse tulid, jutustas naine neile kogu loo. Kas istus samal ajal tule juures ja naeratas. Siis, ütles mees. Jah, aga ta pole sõlminud lepingut minuga ega kõigi tõeliste meestega pärast mind. Ta võttis jalast kaks nahksaabast ning tõstis üles oma väikese kivikirve. See teeb kokku kolm asja. Siis tõi veel ühe väikese kirve ja puutüki. See teeb kokku viis asja, seadis need ritta ja ütles. Nüüd teeme meie oma lepingu, kui sa ei püüa koopas hiiri alati ja igavesti, siis viskan ma siin nende viie asjaga iga kord, kui ma siin näen. Ning niisamuti teevad kõik tõelised mehed pärast mind. Ütles naine kuulates, see on küll väga tärkass, kui te pole siiski nii tark kui minu mees. Kas luges need viis asja üle? Need näisid üsna muhklikut ja ütles. Mabrion kooposii korri alati ja igavesti. Kõik Mullen siiski kass, kes kõnnib omapead ja minu jaoks on kõik kohad ühesugused. Mitte siis, kui mina läheduses olen, ütles mees. Kui sa poleks öelnud seda viimast lauset, siis oleksin pannud kõik need asjad ära alati ja igavesti. Kuid nüüd viskan ma sind iga kord saabaste ja väikese kivikirvega selle kokku kolm asja. Ja sama teevad kõik tõelised mehed pärast mind. Siis ütles koer, muutuks, ta pole sõlminud lepingud minuga kõigi tõeliste kordaga pärast mind. Ta paljastas, hambad jätkas. Kui sa ei ole lapse alati ja igavesti hea. Sel ajal, kui mina olen koopas, siis ajan sind taga küll kätte saanud ja kui ma sind kätte saan, siis hammustan ja niisamuti teevad küll tõeliselt kord pärast mind. Ütles naine kuulates, see on küll väga tärkass, kuid ta pole siiski nii tark kui koer. Ja need tundusid olevat väga teravad. Ning kastis. Olen lapse vastu kupu soolati igavesti hea, kui ta mingisugust liiget kõvasti sabast isikut. Kuid siiski olen kass, kes kõnnib omapead ja minu jaoks on kõik kohad ühesugused. Mitte siis, kui mina läheduses olen. Lausus koer. Kui sa poleks öelnud seda viimast lauset, oleksime alatiseks kinni pannud, kuid nüüd kihutan sind puu otsa iga kord, kui sind kapten. Ja nii teevad kõik tõelised koerad pärast mind. Siis viskas mees kassi oma kahe saapa ja väikese kivikirvega mis teeb päev kokku kolm asja. Ning kass jooksis koopast välja. Koer kihutas ta puu otsa ning sellest päevast tänaseni. Kullake viskavad kolm tõelist meest viiest alati kassi igasuguste asjadega ning kõik tõelised koerad kihutavat puu otsa. Kuid kas peab kinni ka omapoolsest lepingust? Ta püüab hiiri ning on kodus olles laste vastu hea, kui need teda just liiga kõvasti sabast ei kisu. Kuid kui ta on kõike seda teinud, siis vahetevahel, kuid kuu tõuseb ja öö saabub. On ta jälle kass, kes kõnnib omapead ja tema jaoks on kõik kohad ühesugused. Siis läheb ta märga metsikusse metsa või märgade metsikute puude otsa või märgadele metsikutele katustele viibutades oma metsikut saba ja kõndides metsikult ja omapead. Selline oli kass, kes kõndis omapead. Autor radiard, Kipling, tõlkinud Auguste Pärn luges Anu lamp. See on ilmunud audioraamatusarjas lapsepõlve lemmiklood mille väljendamisega on seotud ka raadioteater, helirežissöör Külliki Valdma. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni juba jõululaupäeval. Toimetaja maris Johannes.