Eestis on poliitikute leeris viimastel kuudel saanud mõiste spetsialist sõimusõna. Reeglina märgistatakse selliselt inimesi, kes töötavad humanitaar tarvaldkondades, sealhulgas majanduses. Taoline reaktsioon nende inimeste seisukohtadesse on päris loomulik, sest spetsialistid ju ainult segavad Eesti riigi ülesehitustööd tegemast. Maailm peab ju olema lihtne, kas õige või vale, mingit vahepealset seisukohad ning arvamused sellest, et ühiskond on oma olemuselt heterogeenne. Need arvamused ainult segavad teatud otsuste vastuvõtmist. Nad arvavad, et teistsuguste arvamuste kandjaid saab nimetada alaväärsuskompleksidest kantud inimesteks. Mõnikord öeldakse ka krõbedamalt. Seda näitavad väga hästi kasvõi veebiportaalide kommentaariumid. Kaks nädalat tagasi tsiteerisin Martin Helme seisukohta konservatiivsusest. Praegu toon veel ühe tsitaadi. Ta ütles järgmist. See, mida sotsioloogide sildi kleepiat nimetavad kapsaldumiseks Togurduseks või rassismiks pole midagi muud kui elementaarne enesekaitse nii ühiskonna kui indiviidi tasandil. Süüdistades põhjendatud ohutunnetusega rahvast soovis rakendada poliitikaid, mis tagavad edasikestmise, tõukavad vasakliberaalid inimesi endast veelgi eemale, otse rahvuskonservatiivide sulle. Aedia võimalda sellel teemal pikalt nii-öelda, kuid ma tooksin ühe ajaloolise paralleeli lähiajaloost ja see näitab konservatiivse ja liberaalse mõtteviisi positsioonide muutumist viimase 20 aasta jooksul Eestist. Et mitte öelda lihtsalt sotsioloogilised uuringud, ütlen täpselt, minu korraldatud uuringud möödunud sajandi 80.-te aastate lõpul. Tänase päevani näitasid päris huvitavaid tendentse. Eestlased olid 80.-te aastate lõpul kuni Eesti taasiseseisvumine äärmiselt palju avatud maailmale ning vähem orienteeritud oma juurtele perekonnale. Venelased seevastu olid poliitilises mõttes konservatiivid, kuid mitte rahvuslikus mõttes tas ning nad polnud avatud. Vaid Ta olid vägagi tagurlikud. Kui Eesti taasiseseisvus, siis eestlaste muulaste rollid muutusid. Eestlased olid maailmale veel väga avatud, ahmis kõik uut sisse ning rahvusliku identiteediküsimused ei erutanud inimesi enam sedavõrd palju kui varem. Venelaste puhul aga juhtus nõnda, et nad hakkasid väga tõsiselt mõtlema sellele, kes nad on Eestis, kes nad rahvuslikult. Kuid poliitiline tagurlikus hakkas osa venelaste puhul vähenema. Möödusid veel mõned aastad ning eestlased tõmbusid juba rohkem enesesse. Aga ta ei olnud sedavõrd palju avatud maailmale kui varem. Inimesed hakkasid tunnetama väljastpoolt ohtu. Kõik väljastpoolt tulev ei olnud sedavõrd hea, kui oodati. Eesti liitumise protsess Euroopa Liiduga läks valuliselt. Venelased aga võtsid liitumist Euroopa Liiduga kui väljakutset ning võimalust lahendada oma probleeme, sealhulgas majanduslike eelkõige. Tuletagem meelde, et venelased toetasid palju aastaid ühinemist Euroopa Liiduga märksa enam kui eestlased. Eestlased kartsid oma identiteedi pärast Euroopa liidus. Venelastel aga seda hirmu ei olnud. Euroopa Liiduga ühinemine muutis ka eestlased selle liidu suhtes rohkem toetamaks sest sealt tulid sisuliselt töökohad ja majanduslik edu. Kuid Euroopa liit andis ka paljusid negatiivseid näiteid, mis puudutas rahvusküsimust. Eestlased tunnetasid, et avatus võib muutuda ohtlikuks. See, mis meile Eestis oli hea tööjõu vaba liikumine. Seda võeti kui enesestmõistetavat hüve. Kuid samas hakkas tööle nii-öelda sisemine tõrjeprotsess. Võõrad muutusid vaenlaseks, nad kujutasid endast ohtu. Eestlastele. Läbi ajaloo on tulnud rinda pista kõige teravamalt kombel mõistega nemad. Eestlaste jaoks kujunes kaks ohuallikat. Väljastpoolt tulijad ja eestivenelased. Venelased olid aga samas tasapisi hakanud integreeruma Eesti majandus- ja poliitilise elu realiteetidega. Ja rahulolu eluga Eestis ja ka poliitikaga oli palju kõrgem kui eestlastel. Rahvuslik identiteet taandus pigem etnilise identiteedi tasandile. Venelased ka kui ühe eestimaa rahvusliku rikkuse loojad ootasid suuremat rolli ka poliitikas. Võib-olla ka seda, et nende probleeme mõistetaks. Maailma praktika on näidanud, et domineeriv rahvus sobib mõistvat teiste vähem rahvuste teiste gruppide murelikkuse põhjusi. Aga Eestis ei juhtunud. Aprillisündmused tõid välja selle, et osa venelasi kaduvväike osa väljendasin tõsise protesti vormis. Suurem osa protestis aga vaikival moel. Pärast aprillisündmusi suurenes Eestis rahvusliku identiteedi tähtsus. Miks see tekkis? See tekkis seetõttu, et mõlemad rahvused, eestlased ja venelased tunnetasid end ohustatud olevat ühed venelaste poolt, teised poliitika poolt. Hirmul ja jõul tuginev identiteet ei saa kunagi mitte üheski ühiskonnas olla positiivses mõttes produktiivne. Rahvuslik-alalhoidlik Selga konservatiivsus avaldus mõned aastad tagasi Eestis selles, kui Res Publica sai oma loosungiga vali kord parlamendivalimistel võiduparteiks. Mulle näib, et järgmistel valimistel töötakse loosung kindlasti veel efektiivsemalt kuid juba mõne teise partei retoorikas. Eestlane peab omal maal olema peremees, kuid selline peremees, kes hoolib ka teistest. Hea küll sooviks nüüd eestlane oleks väga hea peremees ja selle peremehe musternäidis. Kuid mulle näib, et ta selleks ei saa veel niipea. Sest ta elab veel liiga paljude hirmudega. Ta ei ole ise veel päris vabaks saanud. Hirmudest vaevatud inimene ei saa olla suurem herne. Kahjuks on seni. Sooviksin, et täna just nüüd õhtupoolikul tuure üles võttev torm looduses ei jõuaks Eestimaa rahvussuhteid veel kord nüristama. Meediumi külastas sotsiaalne tormipuhang. Kahjuks ei puhastanud, vaid vähendas lootusi. Jääb loota, et kahe kuu pärast hakkab päike paistma ja muudab meid rõõmsamaks ning mõistvamaks. Päike teeb ära suurema töö kui kitsaril line poliitika. Pidagem tormides ja pimeduses vastu.