Ja nüüd jätkame juttu, siin uudis plussis, Hannes Hansoga, tere päevast. Tere päevast Pakistani äärelinnas afgaani piiriäärses linnas Peshawaris. Sa oled juba tükk aega olnud Pakistanis oled nii-öelda sisepoliitilise olukorraga ka tutvunud, et milline see olukord praegu Pakistanis on, seal on teatavasti võimul kindral Pervez Musharraf, kelle vastu protesteeritud, kuna ta haaras selle võimu ebaseaduslikult ebaõiglaselt. Paljud jälle ütlevad, et võib-olla Pakistanis oleks olukord omal ajal päris käest ära läinud, kui poleks kindral sellist võimuhaaramist teinud, et milline see olukord seest vaadatuna on? Pakistanis. Arvamusi selles suhtes on nagu hästi palju, et mis, kas see sõjaväevalitsus on Pakistani jaoks hea või halb, majandusele on näiteks väga hästi läinud, viimastel aastatel küll, aga sisepoliitiliselt me oleme suhelnud siin väga kõrgete opositsioonipoliitikutega. Näiteks mõned päevad tagasi ütleme neli-viis päeva tagasi sõitsime mägedesse välja intervjueerima Pakistani opositsiooni. Ehk siis minister Rahmanni rehmanni, vabandust ja kes on siis religioossete parteide koalitsiooni juht, rahvusassamblees nii-öelda Islamabadis, ühesõnaga väga mõjukas poliitik, kes kontrollib ka kahe provintsi palutsisteni ja siis fronti Jer provints, kus ma siis praegu olen selle kohalike valitsusi ühesõnaga kahte provintsi neljast Pakistani provintsist ja muidugi nemad on ääretult pettunud ja, ja soovivad võimalikult kiiret muutust Pakistani praeguses valitsuses. Aga olukord ei ole sugugi lihtne, tähendab Pervez Musharraf ise on lubanud kas võimust loobuda või siis oma kindralikohast ehk siis sõjaväejuhi kohast, aga ta ei ole kumbagi teinud ja praegu on selles mõttes poliitiliselt ääretult kuumad ajad. Et kas nüüd see parlament saab seadust muuta või konstitutsiooni muuta, nii et Pervez Musharraf saaks võimul edasi olla või peaks seda tegema järgmine parlament, mis tuleb ilmtingimata palju opositsioonimeelsem. Ühesõnaga, opositsioon on kaunis positiivselt meelestatud, nende poolt hääletatakse rohkem, nii et olukord ei ole lihtne ja muidugi Pakistanis, poliitika ja poliitiline vägivald on nii kerged tulema, ühesõnaga me iga päev kuuleme küll pommidest, küll pantvangistamist ja nii edasi ja nii edasi, ühesõnaga suured massimeeleavaldused. President suutis välja vihastada terve riigi laiste saasti kõige kõrgema juriidilise isiku riigis, kes oli tema vastu. See toimus kevadel. Nii et sellist protestimeelsust on siin ääretult palju valitsuse vastu. Aga muidu opositsioon saab suhteliselt vabalt tegutseda. Kuidas võtta, ühest küljest me teame, et tegu on sõjaväevalitsusega ja autoritaarse režiimiga, samas kui näiteks ajalehti loed, ma olin täiesti hämmastunud minu, ütleme selline, ehkki ma olen asjadega ennast suhteliselt kursis hoidnud, mis siin Pakistanis toimuvad. Minule oli see igatahes täielikuks üllatuseks, et siinse ajalehtedes presidenti Kritiseerida tõesti, niipalju kui nii palju, kui kulub ja seda tehakse väga palju. Et selles mõttes opositsioon on parlamendis täiesti olemas, neil on terve siis koalitsioon, seal on kümneid ja kümneid opositsiooni esindajaid, kes siis koos töötavad valitsuse osad neist on sekulaarsed, parteid, osadel religioossetel teid. Nii et selles mõttes nagu mingis mõttes demokraatia näib siin ikkagi täiesti töötavad ja arvestagem sellega ja ka, et kaks provintsi neljast ongi opositsiooni kontrolli all. Eile õhtul. Me käisime pessaveri ühes viietärnihotellis õhtusöögil. Meid kutsus sinna kohaliku opositsiooni juht, kes seal olid kohal kohaliku parlamendi spiikrit ja kõik ministrid tähistasid seda, et eelarve võeti vastu ja nendega koos olid näiteks Musharrafi partei esindajad. Näib, et töötasandil nad saavad omavahel täiesti hakkama. Tänavatel ei ole näha, et on selline poolsõjaväeline valitsus ikkagi võimul, et sõdureid ei ole tavapärasusest rohkem. Sõdureid on siin turvamehi üldse selliseid pumppüsse automaate lihtsalt siin ei olegi võimalik kuskil käia, kui neid ei näeks sõjaväge ja politseid tänaval kõik kohad täis ja muidugi, mida ei näe, on see nii-öelda Aies sai ehk siis nende julgeolekuorganisatsioon, mis pidi olema noh, ütleme üks sisuliselt kõige mõjukam organisatsioon üldse selles riigis. Nii et ma arvan, et siin, seda, neid julgeoleku organid töötavad nii nähtavalt kui ka nähtamatult ja väga efektiivselt. Kuidas on liikuda jalgratastel Pakistanis on see lihtne. Võrreldes meie eelmise kogemusega näiteks Indiast, Bangladeshist, Nepaalist ja nii edasi siis on siin infrastruktuur tegelikult oluliselt paremini arenenud selles mõttes, et bensiinijaam ja palju rohkem liiklus on rahulikum. Suunda näidatakse isegi nii, et need on päris korralikud olnud. Selles mõttes ei ole raske, ehkki siingi on päeval ääretult pala tõesti 45 50 kraadiga. No on päris raske sõita ja siin on, kui te Eestis uudiseid olete jälginud, siis on muidugi olla tohutud tormid ja üleujutused mitte küll riigi siin osas, aga sellist peaaegu orkaani taolist tuult ja vihma oleme me saanud ka Ratasele. Kas see, et te olete Euroopast on tulnud teie reisimisele kasuks või kahjuks? Kasuks selles mõttes, et me ei suuda siin kuuekesi peaaegu mitte mingisugust raha kulutada. Sisuliselt mitte midagi ei ole meil võimalik ise maksta, need inimesed on ääretult sõbralikud. Et isegi bensiinijaamades, restoranides tihti lihtsalt öeldakse, et ei, me teilt raha ei võta ja me oleme juba tükk aega olnud ühe tuttava tuttava juures ääretult meeldiv. Pakistani noorsand, kaunis jõukas keelevillast ma ka praegu räägi, kes on hoolitsenud meie eest nii Islamabadis kui ka nüüd siin pessaris, et selles mõttes. Me tekitame kohutavad uudishimu inimestes, välismaalase käib siin väga vähe, kes me oleme, kust me tuleme, mida me teeme, eriti see, et me jalgrattaga sõidame, see on selline kurioosum. Tahaks, et nad võtavad meie külas olekut siin väga isiklikult, kõike üritavad meile alati teed pakkuda või süüa pakkuda või jäätist osta ja nii edasi. See neile kristlust meelde tuletate, see ei ole kurja teinud. See on täiesti aktsepteeritav siin, ainuke asi, mida siin regioonis ei tohi öelda, on see, et sa oled uskmatu. Kui sööridakse kellelegi seletama hakata, et sa oled ateist, siis lõpeks kaunis kehvasti, ma arvan, aga kui sa ütled, et sa oled kristlane, siis seda aktsepteerivad kõik. Pakistanis on kusjuures päris palju kirikuid. Nii et kristlasi on siin ajalooliselt olnud ja, ja, ja tõesti, see on väga tolerantne riik. Usu mõttes, siin on moslemeid, esinantsiikesin, kristlasi ja nii edasi, ühesõnaga usuvabadus, nagu ma olin kunagi üllatunud näiteks Süürias, milline usuvabadus ja selline kultuuriautonoomia oli seal kas armeenlastel või kreeklastele ja nii edasi, täpselt samasugune. See samasugune olukord on ka siin Pakistanis. Aga hindudesse India lastesse, kuidas nad suhtuvad? Väga valuliselt me tulime Indiaga Smirist läbi enne siia tulekut ja tõepoolest seal inimestega rääkides, no eriti India sõjaväe või siis ühesõnaga selle India pooldajatega. Ja nüüd siia tulles muidugi me saame aru, ühesõnaga, nad on mõlemad, need kaks riiki on teineteisest sellise vaenlase kuvandi loonud ja teineteise pärast tuumarelvad loonud. Pakistani riigieelarvest läheb puhtalt indiapäraste 30 protsenti kaitsekulutuste jaoks suhteliselt regiooni mõttelise väikese riigi jaoks, eks siin on 160 miljonit inimest India ühe koma, ma ei tea, mitme miljardi vastu. Ühesõnaga, nad peavad oma kaitsmiseks selleks india indiaohu tõttu meeletu meeletu pingutuse igal aastal tegema ja selle arvel muidugi on siin ka 50 protsenti elanikkonnast, kes kirjutada ei oska, näiteks me oleme täpselt hõimualade äärel, praegu siin on kaks paralleelõigussüsteemi, üks on see, mida keskvalitsus kontrollib ja teine on see, mis on läbi räägitud siis hõimuterritooriumitel asuvate hõimuliidritega Sirga külavanemate hõimuvanemate koosolek, siis kes otsustab. Nii et me oleme tegelikult praegu hetkel oleme riigis, kus küll tuumapomm, kus on pool elanikkonnast kirjaoskamatud ja siis on ütleme mingi peaaegu kolmandik 20 protsenti riigist, kus tegelikult riigi keskvalitsuse seadused üldse ei kehti. See on kokku lepitud ja 10 meetrit mõlemale poole maanteede tohib käia riigipolitsei ja sõjavägi ülejäänud isegi isegi kaetakse taga mõrvarit, näiteks politsei ei tohi hõimualadele sisse minna. Selles mõttes hämmastav riik. Olete Afganistani piirile küllaltki lähedal. Kas need sündmused Afganistanis, Afganistanis toimuv Taleban mõjutab kuidagi selle kandi elu? Taleban sõidab siin suhteliselt vabalt, väidetavalt isegi paar-kolmkümmend kilomeetrit siit linnast eemal sõidab päris vabalt ringi ja toimetab ja ajab oma asja muidugi minema. Talebani kohta oleme kuulnud pisut. Kuidas ma ütlen, ebastandartne võib-olla asju, mida me kodus kunagi ei kuule. Paljud siin väidavad, et Taleban ei olnud sugugi nii halb kui ühesõnaga, ta suutis kontrollida riiki, muuta selle stabiilseks ja näiteks narkotemaatika, ühesõnaga narkootikume sel ajal üleüldse väidetavalt ei eksporditud. Nüüd. Saanud suurimaks tootjaks sele sel hash vallas, nii et jah. Helmandi provints toodab 70 protsenti maailma opiaatidest, väidetavalt Afganistani 92 protsenti, aga mida ma Talibani kohta veel tahaksin öelda, mida me oleme siin inimeste käest kuulnud, on see, et väga paljud kurjategijad kasutavad ära nüüd Talebani nime, panevad endale rätikud pähe, kasvatavad habemed ette ja käituvad siis Talebanina. Ühesõnaga teesklevad Talebani ja paljude välja pressimised ja ja, ja see narko ja relvakaubanduse ja asjad, milles Talebani paljuski süüdistada ei pidanud olema üldse, kui see päris Talebani, kes, kes sellega tegeleb. Ühesõnaga Ma ise ei ole sellel teemal Talebani veel rääkida jõudnud. Aga, aga noh, palju palju selles mõttes me oleme täiesti erinevad infoväljas, ühesõnaga, mida inimesed siin arvavad maailma asjadest ja kuidas nad reageerivad maailma asjadele, on hoopis teistmoodi, kui me seda kodustajana. Aga otseselt Afganistanis toimuv, ma mõtlen seda elu seal ei mõjutamata mingid pommiplahvatused, sõjategevus. No mõjutavad selles mõttes, et siinsamas linnas oli paar-kolm miljonit afgaani põgenikku, nüüd on osad neist tagasi läinud ja näiteks needsamad kui on linnas taksojuht või riik, 100 joht vä, või kui me elame siin praegu selliseid äärelinna suures suures villade rajoonis, mis on peaaegu pooled nendest majadest siin, meie ümbruskonnas, praegu on kõik afgaani afgaanide omad, ühesõnaga siin see kahe riigi need pustud on need inimesed või bataanid, nagu nad ise kutsuvad, need hõimud elavad mõlemal pool piiri tegelikult kõik see, mis toimub ja ega see piir eriti ei pea, siin inimesed käivad edasi-tagasi suhteliselt nii kuidas ise ise tahavad või on ajalooliselt vähemalt seda teinud. Selles mõttes loomulikult mõjutab väga täpselt. Ja Pakistani huvid, afgaanid muidugi, neid ei saa alahinnata, ühesõnaga nad on kogu aeg huvitatud olnud sellest, mis seal toimub ja mõjutanud ääretult süüdistatakse paljuski Talebani tekib, tekkis just siis sedasama luureorganisatsiooni, millele ma ennem viitasin hiies. Et külm sõda India ja Pakistani vahel, mida võideta võideldakse siis afgaanist välja väidetavast. Sellisena üllatavad faktid, mida, mida tavaliselt kodus ei kodus ei kuula, ühesõnaga see mõjupiirkondade pärast võitlemine kahe riigi vahel näiteks leiab aset väidetavalt hoopis hoopis Afganistanis.