Here jõudu meelisjõudu tarvis, saime su kätte Vääna-Jõesuus, Twitti külast, kus sa oled tööpäeva lõpus tulnud lõõgastuma puhkama. No mis sa teed need siin saetud õuna, poksi ma vaatan jah, et viimane aeg on neid õunapuid kärpida. Enne kui enne, kui pungad puhkevad, lehed hakkavad kasvama, et siin on mõned puus väga välja kasvanud, peaks neid natukene väiksemaks tegema, tagasi tõmbama, et saaks ometi mõne õunaga ladva otsast kätte muidu liiga kõrgeks õunapuud ainult kõik. Kui sa siia tulid paar aastat tagasi, kas siis selle mõttega, just, et oleks üks selline koht, kus saaksid käia linnamürast ära või miks sa siia tulid? See see mõte oli jah, nii et ma olen elanud linnas õige mitu aastat nüüd korteris Tallinnas, kui ma tööle tulin ja mõtlesin, et taas kuskil lihtsalt ümber maja natukene astuda lihtsalt hingata sellist värsket maaõhku. Et oleks võimalik ka näiteks istuda kuhugi muru peale korraks lõõgastuda, teha natukene võib-olla aiatöid. Ja, ja niimoodi see otsus sündiski, et võiks suvila muretseda. Nüüd on siis teist aastat juba või, või juba kolmas aasta oligi, õigupoolest läheb. Kui kaua sa otsisid seda õiget kohta? Ega see kerge ei ole, et kohtleme meeldima ja sobima. Suhteliselt kiiresti läks. Tol hetkel olid ju need hinnad, kinnisvarahinnad kõik tõusmas kogu aeg ja ega väga palju selliseid pakkumisi ei olnudki. Ma panin endale mingi hinnapiirangu, vaatasin pilte netist, kinnisvaraportaalist käisin vaatamas paari suvilat, aga see asi vist kestis kõik jah, umbes paar kuud. Ja tulime siia kohapeale, vaatasime, et päris tore majakene. Parem kui üks keskmine suvila peaaegu et elumaja moodi. Krunt on ka selline kihvt, et on mõnusa kaldega. Ülevalpool on, on siis selline kõrgem, allpool on oja olemas krundi servas ise oja jääb ka veel natukene isegi selle krundi sisse. Nii et voolav vesi on siin, mis küll jah, suvel kokku kuivab kevadel ja sügisel vaja täiesti olemas, peaaegu nagu jõgi Viti aja. Nii et meeldisse. Sõbrad-tuttavad ei öelnud, et jäta järgi, et selle raha eest sa võiksid reisida, sõita kuhu iganes sa paned omale suved, kinnist, sügised, kevaded. No muidugi ütlesid, et lolliks oled läinud. Et miks sa ei lähe ja reisi hoopis seal raha eest, miks sa pead maksma mingisugust suvilat ja kas juust on üldse mingisugust töö tegijat, et saleduslinnainimene ja küllap sobib sulle rohkem selline korteris olemine ja aga ei, nüüd on nad mõned käidud siin suvilas ja vaadanud ja meeldib. Nii mõnigi, kes alguses oli hästi skeptiline, ütles, et ah mis jama mingi suvila. On tulnud siin grillinud koos minuga ja saunas käinud ja on väga rahul olnud ja miskipärast inimesed tahavad tagasi tulla. On sellise esimene töö, mis te siin tegite, kui teie jõudsite siia kohale? Algus oli seotud sellesama majaga ikkagi sellepärast, et katus lasi läbi, nagu arvata oligi, sees olid sellised väiksed märgid, et on katus läbi lasknud, nii et siis tuli kohe tellida siia uus tõrvapapikiht peale katusele. See oli esimene asi, selgus siis ka, et torud on lõhki. Siis tuli ise, et õppida, panna uued torud. Ja siis vist saime nii kaugele, et sai hakata külvama mingisugust salatitest ja ja vaadatud, et kus see lillepeenar on ja mõeldud, et mis asi on umbrohi ja mis asi on see lill? Aga sellist mõtet ei, aitab, nüüd jätaks kõik sinnapaika, et enam ei taha. Veel ei ole olnud, mul on küll uued unistused, aga see on siiski seotud sellega, et oleks maja ja väike aed, et aiast ei taha mitte mingil juhul loobuda. Aga mis siin aiasolemise teeb mõnusaks, siin on ju tööd ja rohimist ja, ja kui pall ikka seda õieilu nautida, saab linnas tööl käima. Mina ei tea, ma olen laisk selles mõttes, et ma ei viitsi eriti rohida ja ma ei põeks sellepärast väga, et peenrad on kuidagimoodi umbrohtu kasvanud. Loomulikult üritan natukene siis üle käia, kui tundub, et väga metsikuks on asi läinud. Aga ma olen just mõelnud, et võiks võtta vabalt, et suvila on ju selleks, et puhata, tunda ennast mõnusalt, kutsuda siia sõpru, vanemaid pereliikmeid. Ma ei näe liiga palju vaeva, näiteks, eks ole, praegu ma siis saan neid puid, need on kaks aastat juba olnud sellised kaks korda kõrgemad kui need peaksid olema. Aga ma olen mõelnud, et noh, olgu, las nad olla, et ma ei oska neid lõigata, ei oska kärpida neid oksi, nüüd ma mõtlesin, et okei, kaks aastat on siin juba oldud, et nüüd võiks äkki hakata õppima puude lõikamist, ka kolmas puu on nüüd käsil ja ja ma loodan, et varsti saab neljas puu ka üheksast õunapuust ära lõigatud. Meil on üksjagu palju, aga oled sa mõelnud, et see midagi veel omalt poolt juurde istutada või teha lisaks ütleme siis lilledele saladus. Ma ei tea, siin on niigi nii palju, ma pigem mõtlen, et kuidasmoodi seda kõike vähendada, et palju lihtsam oleks, kui siin oleks ainult muru ja ja kui selle maasika peenra veel ära kaotatakse, siis selle salatipeenra kaeki ära kaotaks, siis jääks ilus muruplats, aga siis jälle tekib see tahtmine, et äkki äkki tahaks oma oma peenra pealt natukene salatit võtta? Ma ei tea, ma olen natukene kahe vahel väga palju juurde siia vist aias teha ei taha, aga üks asi on küll. Siin aias on kahes malmvannis on vesiroosid ühes on siis valge vesiroos, teises on selline roosa vesiroos. Ja need malmvannid tänapäeval ei ole enam kuigi atraktiivsed, et põhimõtteliselt järgmine töö, mis siin ette tuleb võtta pärast õunapuude lõikamist oleks siis sellise ilusa aiatiigi tegemine. Aga lähme vaatame seal oja juurde. Seal on päris kena koht, kuhu saaks. Ma ei tea näiteks lõke püsti panna ja võib-olla saaksid sellega käia trummi löömas. No vaatame jah, siit maja tagant läheme ja, ja täpselt krundi servas on siis see oja. Teisel pool oja on üks väike lapikene ka veel. Mis kuulub selle krundi juurde, ma mõtlen, et võib-olla kunagi peaks tegema sinna mingi Sillakesed, saaks teha sellise ühe istumiskoha teisele poole oja ka veel. Ma ei tea muidugi, mis naabrid sellest arvavad. Oled sa siin talgusid ka korraldanud, kutsunud sõbrad, kokad, teeme nüüd kõik puhtaks. Ei ole kutsunud kedagi siia niimoodi talgutele lihtsalt, et kellel on tulnud pähe, et võtaks reha kätte, see on siis natukene riisunud, aga, aga mingisuguseid. Tsensuuritalguid küll ei ole olnud. Kas on meeles, selle peale ei ole mõelnud, et mõnikord võib-olla et jääks siia elama meediasse ja päris püsiva maja ei lähekski linna tagasi. Olen ikka mõelnud, aga ma ei tea, kumb odavam tuleb, kui sa seda praegusel hetkel mõni valmistatud. Maja juba või siis ehitada siia ise maja. Pluss on muidugi selles, et, et see krunt mulle meeldib, siin on kõrgeid puid, mida uues põllupealses elurajoonis ei ole. Aga samas on nii suur, vastutus tähendab mingisugust aastast pidevat ehituse järele valvet pangale laenu ja sa ei tea seda, et kas need ehitusmehed teevad selle raha eest seda korralikku tööd või ühel hetkel tulevad mingisugused ootamatud kulutused. Nüüd ma hetkel olen selline äraootaval seisukohal, et ma vaatan, jälgin, üritan siis seda hoonet praegu lihtsalt korras hoida, et saaks kasutada suvilat nii, nagu nagu see praegu on. Ja samas on see sul ju ka omamoodi investeering, et sa võid seal iga kell maha müüa, kui sa tunned, et isu täitsa. Seda küll, jah, ma isegi vahepeal üritasin müüa. Mõtlesin, et müüks ja, ja nüüd ma mõtlesin selle kuulutuse maha, ei müü. Tahtsid. Ma mõtlesin, et tahaks kuhugi veel lähemal linnale maja. Aga nüüd ma olen vaadanud, et mis seal linnas on, et need ei ole ilusad eriti. Ja see asukoht ka ei ole mere ääres siin on, eks ole, meri on jalutuskäiguks kaugusel, suvel tekib tahtmine, siis jalutan lihtsalt mere äärde, tulen tagasi, et see on midagi teistmoodi. Kas sa sellepärast ei põe, et võib-olla teadmisi nagu aiapidamisest jääb natukene väheks, et et noh, võib-olla kõik ei tule nii hästi välja nagu veaks. No eks ma natuke muretsen küll, et küsin siin nõukogus, mismoodi, mismoodi siis ühe või teise puuga käituda ja kuidasmoodi peaks peaks lõikama. On küll selline ebakindlus, aga samas hästi-hästi. Huvitav on see, et ma mäletan, et minu vanaema ja vanaisa alati pidanud aeda Tartus. Ma mäletan, et ma vihkasin seda, kui me pidime igavest rajamine aiamaale ja siis tuli seal rohida ja mida kõike teha ja ma mõtlesin, et miks seda kõike tarvis on, et see on täiesti õudne, missugune seal tuleb näha, miks ei võiks osta siis seda tomatit ja kurki turu pealt, kus on ka kõik müügil. Ja nüüd ma teen sedasama ise, eks ole. Nii palju siis sellest lubadusest sa teed seda, miks sa teed, seda mina ka ei tea. On selline kiusatus kuidagi oma tomat on maitsvam, oma kurk on miskipärast maitsvam. Ilmselt see on kasvanud sisse. Lapsena ei meeldi, aga kuhugi ma tea, mälusoppi jäänud. Millegipärast on see külge hakanud. Esimene mai on kohe-kohe tulemas, kui see saade eetrisse läheb, ongi esimene mai. Pikad pühad, need oled sa siin. Ma arvan küll, jah, selles mõttes, et esimesel mail õhtul on Anne Veski kontsert linnahallis siis järgmisel päeval saab tulla jällegi suvilasse ja terve nädalavahetuse siin olla. Loodan, et siis on juba nii palju soojemat, et saab tõepoolest ööseks jääda ja saab saunaga teha. Nii et sa mõistad neid inimesi, kes nädalavahetus kui tuleb, pakivad oma kotid kokku, sõidavad linnast ära, maale, on seal rahulikult oma paar päeva, siis tulevad väsinud õnnelikena linna tagasi, et hakata tööle kuni siis järgmise nädalavahetuseni. No loomulikult jah. Et ma olen nüüd ise üks samasugune, keda ilmselt mõned vaatavad kõrvalt, ütlevad, et lolliks läinud, et kasvatab oma kurki ja tomatit. Samal ajal kui võiks selle kõik osta, poest läheb, teeb kusagil aias tööd, selle asemel, et puhata, aga see kuidagi ongi kujunenud puhkuseks. Lihtsalt on kujunenud puhkuseks, et see ongi minu selline puhkusevariant või võimalus? Muidugi reisida võiks ka, küllap ma reisin ka, aga aga kui ma kuhugi ära ei sõida, siis ma tulen ikka suvilasse.