Lendavad pead, lendavad, pead, lendavad-lendavad, pead lendavad. Head sõbrad, head kuulajad on käes kuu viimane pühapäev ja kell on natuke üks läbi ning see on vikerraadios siis tavaliselt saate lendavat pead aeg. See on saade, mille eesmärgiks on analüüsida ja selgitada tänases kultuuripildis või keeles ja vaimsusest olulisi teemasid või mõisteid. Nagu laulusõnad ütlevad, see seltskond, kes siin koos käib, on krooniline. Tallinna stuudios on taas Sis Andreas vee, Tartu kõrgema kunstikooli lektor ja ka tehnik, käekirja maatriks peatoimetaja Ninge Tartu stuudios on siis kultuurikriitik Jaak Tomberg ja mina olen toimetaja Janek Kraavi tänasest päevakorrast. Me teeksime juttu sellisest nähtusest ja mõistest, nagu seda on progresse. See sõna on meiegi keeles mugandunud. See ladina tüvi tähendab erinevaid edasijõudmise või edusammudega seotud liikumisi. Ja sellesama sõnaga ja selle hoiakuga kaasneb ju ka väga palju käibetõdesid ja sellist eripärast retoorikat. Mul on selline tunne, et see nähtus moodustab ühe osa nii 20. sajandi mütoloogiast kui ka näiteks 21. sajandi arusaamadest. Vähemalt minu arvates ütleme viimased poolteist sajandite või isegi rohkem on olnud lääne kultuuri üks kõige kesksemaid püüdlusi just nimelt see edasi püüdlus või progress. Ja, ja noh, niimoodi on sellest saanud teatud mõttes ju ka meie elu ja argipäeva lahutamatu osa, head sõbrad. Ma tahaks teie käest võib-olla kõigepealt küsida seda, et milline on olnud selle progressimüüdi tekkimise situatsioon, mille ajel see edu ja, ja edasi sammumise tee on nagu tekkinud ja levinud. Andreas, võib-olla alustada. No ma mõtlesin siin vaikselt sellel ajal, kui sa rääkisid ja mulle tundub, et ma kirjeldaks mitte situatsiooni, vaid vaid seda füsioloogiliste bioloogilist paratamatust ja mulle tundub, et et kuigi, kui me vaatame varasemaid kultuure, siis väga paljudel juhtudel mulle tundub, et me pigem ei saa sellist progressi hüpoteesi tuvastada. Et selles mõttes ei saa ma öelda, et see aluspõhi, mida ma nüüd kohe nimetan et just see tingimata tingiks progressi, aga programmeeritus, miks selline progressi hüpotees tuleb nii veenvalt esile see programmeeritud võib ikkagi olla evolutsiooniliselt loogikas. Sest et kui me vaatame, mismoodi liigid bioloogilised liigid on evolutsiooni käigus arenenud, siis kogu selles evolutsioonilises arengus on sees väga tugev progressi komponent. Selle võib ka sealt kohe välja taandada, aga kui vaadata üksikindiviidi tegutsemist, siis ta peab olema edasipüüdlik, mingis mõttes edasipüüdlikkus, võib-olla ka tagasi püüdlikkus või ettevaatlikkus. Aga temas peab olema kogu aeg midagi, mis võitleb keskkonna vastu. Ühesõnaga selline vastu toime ületamine. Ta peab leidma kogu aeg mingisuguseid lahendusi, mis aitavad tal ellu jääda. Ja noh, ütleme sellise kõige üldisemalt öeldes ellu jääb see, kes on, kes on nutikam või kes on paremini kohastunud. Ja noh, mingisuguse piirini on see ütleme siis nagu instinktiivne või sattumuslik, aga inimene on kuidagi selle bioloogilise aluspõhja pööranud niimoodi toimima. Et, et mulle tundub, et seesama evolutsiooniline edasipüüdlikkus kajastub kultuuris just nimelt progressimüüdi rõhutamises. Ma natukese aja pärast hakkan kohe iseendale vastu rääkima ja räägin hoopis teist juttu, aga praegu ma jään nagu esitan selle seisu, kohe kuulaks nüüd hoopis edasi, mis, mis teie vennad seal ütlete, teises stuudios? Kas siin nüüd vastu rääkida või mitte, et ma arvan, et sellele võib sekundeerida küll, et progressimüüdi rõhutamine kultuuris mingil moel on sellise instinktiivselt sisse kirjutatud koodi välispidine väljund. Aga ma tahaks siia veel tõepoolest sekundeerida ka sellega, et me Me võime anda sellele mõistele erinev, noh ikkagi erinevaid tähendus, sisuliselt me võime rääkida selle sõna, enese etümoloogiat, mis tõepoolest pärineb siis juba Antiik-Roomast, kus see siis tähendab kas edasiminekut, edasi astumist või edusamme. Ühelt poolt siis etümoloogiline aspekt, teiselt poolt võib-olla mingisugune suhteliselt range ideoloogiline sisu, milles progressi mõistan saanud kultuuris, nüüd ma räägiks ka kõigepealt sellest esimesest epidemioloogilisest tähendusest, kui me võtame selle algse tähenduse edusammud edasi astuma edasi minema siis kui me jääme rangelt sellele tasandile, siis selles ei kajastu tingimata see konkreetne punkt, kuhu suunas me peame edasi minema, et pigem pigem sepal, kes ongi tõepoolest selline olemuslik ontoloogiline asi. Kui võtta progressi sellises ideoloogia vabas tähenduses, siis tõepoolest tähendab lihtsalt edasiliikumist edasi kulgemist ja mul on ka teatav hüpotees, kustkohast see tõepoolest on, on tulnud, alguse saanud või tekkinud. Ma kasutaksin saksa filosoof Immanuel kandi mõtet. Kant nimelt seab inimesele eriomaseks sellise nii-öelda võime või, või soodumuse või kalduvuse püstitada iseenesele võimatuid küsimusi. Tähendab kant räägib inimesest kui kellestki, kes pidevalt püstitab niisuguseid küsimusi, millele ta tegelikult mitte kunagi ei saagi lõpuni vastata. See on, on selline inimesele ise omanik tunnus ja teatud mõttes paaginassi justkui sellist kõige põhimist liikumist, sellist kõige põhimist püüdlust, millel tingimata puudubki, selline lõpuni kättesaamatu eesmärk võikski siis näha selle võimatute küsimuste püstitamise variefektina või, või kiiluvees sündivat nähtust. Inimene püsti tähendab iseendale võimatuid küsimusi ja nendele vastata püüdes toimubki selline progress edasi astumine, edasiliikumine. Nojah, ja kui ma nüüd siia lisaksin sellele edasiastumisele, mul tuli meelde lihtsalt vana samuraide rahvatarkus, mida võitluskunstiringkondades aeg-ajalt levitatakse, et vana samuraide rahvatarkus kõlavat nii kui sa ei tea, mida teha, siis tee samme ette. Ja selle kokkuvõte on see, et nii nad kõik surma saidki. Siin me jõudsime juba Immanuel kanti juurde ja me jõudsime tegelikult 18.-sse sajandisse ja see arusaam progressist, mis sealt edasi valgub, 19.-st see aga 20.-sse sajandisse on ju seotud just nimelt selle valgustus liikumisega ja täiesti uute küsimustega, mis toona filosoofide poolt siis nii-öelda inimkonna ette püstitati. Andres, oled sa nagu põhimõtteliselt nõus sellega või oled sa kriitiline sellise arusaama puhul, et, et see kaasaegse progressi nii-öelda kontseptsioon sünnib 18. sajandil või on see mütologiseeritud sajand, kus tõstetakse kilbile need järgnevate sajandite olulised märksõnad, mõistus aru, ratsionaalne. Pesemine ja nii edasi, no sellele ma nüüd vastu vaielda küll praegu ei saaks, et tõenäoliselt see lähim lähim tõukepunkt, Vese lähim batuut, mis meid nagu progressi orbiidile on visanud ja progressi kahtlemata, aga noh, progressi ülehindamise orbiidile. Et tõenäoliselt sealt see lähtub. Ma arvan, et mingit varasemates ajaperioodidesse on neid hetki ka olnud ja siit ma jõuaks tegelikult hoopiski ühe kontseptsiooni, mis põhimõtteliselt ju vastandub progressile, et kui me progressi puhul käsitleme aega kui lineaarset mõistet kui midagi vektoriaalset, mis tuleb minevikust ja on suunatud tulevikku siis samahästi kasutatav kontseptsioon ajast oleks ringaeg. Ehk siis nii nagu traditsionaalsete skulptuurides aega käsitleti aastaaegade ringikujulise vaheldumisena, ehk siis meil on ajaratas mitte ajavektor ja ajaratta puhul kaotaks progressi idee päris palju oma veenvusest, sest et sellisel puhul jälgitakse hoopiski tsüklist vaheldumist. Ja siit mulle tundub, et just nagu praeguse hetkekultuuris on võib-olla arusaamine sellisest tsüklilisest aja käsitlusest või, või nagu paigalseisvast mingi enda telje ümber ringlevast aja käsitlusest ja ühtlasi siis ka kultuuriliikumisest vastavalt sellele, et see arusaam on võib-olla vaikselt märkamatult muutunud päris päris tugevaks ja ilmselt on neid, kes on varjatult võib-olla seda üldse mitte välja sõnastades. Progressi vastased või selle kontseptsiooni vastased, ütleme neid võib olla päris palju. Selleks on, kui hakata vaatama mingeid kultuuris olemasolevaid näiteid, kuidas, kuidas midagi lahendatakse siis mulle tundub, et neid, neid näiteid saada kokku päris palju, noh näiteks mõtleme ambient muusika peale, eks ole, meil oli siin kaheksakümnendatel kõikvõimalikku rokkmuusikat igasugust. Ma nüüd ei süveneks sellesse, ütleksin väga, üldiselt võtame vastamisi kaks sellist vastandi poolt nagu ämbient, muusika ja näiteks noh, progressiivrock, eks ole, mis oli üles ehitatud, rääkimata muidugi sellest, et progressiivselt oli seal väga vähe. Et see termin iseenesest on suhteliselt vähe vettpidav termin, aga kui ainult ajakontseptsiooniga tegeleda, siis seal oli ikkagi kõik üles ehitatud. Jah, just nimelt ka eks ole seal 18. 19. sajandi muusikast pärinevalt dramaatilise lahendusele, et ühesõnaga hakatakse kuskilt suunast liikuma, kruvitakse pinget, kruvitakse, arendatakse muusikat, jõutakse välja mingisuguse kulminatsioonipunktini, mis läbitakse ja siis toimub kõige üldisemas plaanis rahunemine. Ühesõnaga kus on ikkagi väga selge suunatud liikumine väga kindla eesmärgiga siis ambient muusikas on see kontseptsioon totaalselt taandatud, kaotatud ja hävitatud, sest et ambient muusika liigub vaikselt. Jah, ta ka areneb, aga ta areneb ilma sellise tunglevuseta. Ühesõnaga, ja ta võib ka põhineda lihtsalt luuppidel kordustel nimelt sellisel kestval ringlevusel ja mulle tundub, et see on väga iseloomulik. Ma olen sellega nõus, et see progressimüüt, mida kultuuris esile tõstetakse, põhineb ikkagi arusaamal homogeensesse tühjast ajast, mida tuleb lineaarse sündmuste jadade kaudu täita. Niimoodi valmivad ka noh, ütleme hist realistlikud ajalookirjutused, kus sündmused järgnevad teineteisele põhjuslik loogilises jadas ja kultuuri kandjana võib, võib inimestel tõepoolest tekkida tunne, nagu nad oleks mingid, kus alati kestnud ja, ja võib-olla isegi ette määratud arengupüramiidi tipus. Et tõepoolest alternatiivsed ajakäsitlused võib-olla nagu Andrus täiesti ühe ühena ütlesid, tsükliline aeg oleksid sellele sellised just nimelt vaikimisi alternatiivid. No see oli selline sissejuhatus, mida ma nimetaks siis selle progressimüüdi selliseks metafüüsilise, eks põhjenduseks või metafüüsilise selgituseks. Aga lähme siit edasi ja Andres, ma tahaks teha suguse katse, praegu. Toome Väikse mängulise elemendi ka sisse. Ma tahaks sulle ette lugeda ühe lõigu ühest raamatust. Ma ei küsi su käest, mis raamatust see pärit on või kes on selle autor. Aga ma küsin su käest, mis sa arvad, mis ajast see etteloetav lõik pärineb ehk millal ta kirjutatud on. Sellele tsitaadile eelneb selles tekstis üks vestlus, mille teemaks on arutlus, kas igikeltsa st on võimalik energiat toota. Aga tsitaat on selline. Jah, ja teostub kujuteldamatu. Igikelts jääaja sünge pärandus hakkab kütma kortereid ja valgustama tänavaid. Inimene astub veel ühe sammu maakera, peida aarete poole. Nätske ja kasutu savi osutus boksiidiks ja särab nüüd lennuki keredes ja perenaise kastrolites saabub aeg, kus igale maakera elanikule makstakse soovi korral välja poolteist miljonit kuldrubla, mis praegu on deponeeritud merevett kättesaamatu lahusena. Ja lõpuks võetakse käsile igikelts. Inimene muudab ta iseenda vastandiks ning loob pealekauba veel uue kõnekäänu soe nagu igikeltsa. See kõlab nagu Schulferni fantastika. Melniku kabinetis kõlas see aga lihtsalt ja käegakatsutavalt nagu homse päeva kalendrileht. Mis sa, Andres arvad, mis ajal selline tekst on kirjutatud? No vaata selleks, et, et ma saaks nüüd nagu tegelikult märklaua pihta lasta, oleks pidanud viimase lause lugemata jätma. Sest et mida siin enam arvata, kui sa tood sisse nime mis viitab millelegi? Jaak praegu näeb, mis raamatus tegeleda olen. Ütleme nii, et kui sa poleks vene nime sisse toonud, siis oleks saanud seda pakkuda mitmesse kohta, et siis oleks võinud rääkida, aga põhimõtteliselt Kernspaki aegruumist ja ideaalsest tulevikust, mida ehitati, või vähemalt mida kujutluslikult ehitati kuskil seal, ütleme, 40.-te 50.-te Ameerikas. Aga noh, vene nimi võtab selle võimaluse ära, et ma ei saa enam sellel teemal nagu fantaseerida, et eks kogu see sedasorti mõtlemiskontseptsioon oli üpriski selgelt omane 20.-te 30.-te modernismile, kus eks ole, Suur-Saksamaa ja Suur-Venemaa pressisid jõuga oma tehnoloogilised lahendused läbi noh ükskõik mille kaasa arvatud läbi looduse, eks ole, kus oldi üsna veendunud, et kõik on muudetav muretult ja just nimelt selle vektoriaalse loogika järgi, et kui me midagi teisendame, et siis ka igal juhul sellest parem saab. Noh, ja praeguste teadmiste järgi me teame, et, et piisab. Piisab nagu väiksest muutusest ja liblikaefekt võib meil käivituda nagu laksust ja kõik asjad õhku lennata. Toon ühe vahenäite, eile rääkisin Turovskiga ja Turovski ütles sellise olulise asja kõigi teiste oluliste asjade hulgas, mida ta ütles. Et panda kaitsmisel tuleb pöörata tähelepanu ka sellele, et tuleb kaitsta panda loomulikke parasiite. Sellepärast, et kui panna 22 loomulikku parasiiti jäävad kaitsmata ja välja surevad, siis tuleb asemele 23. parasiit, kes ei ole loomulik ja kes ei ole noh, selles mõttes Neitiv, et kes ei ole pandaga koos arenenud ja ta võib osutada pandale äärmiselt kahjulikuks ja noh, täpselt samamoodi on kogu selle, selle igikeltsa muutmisega, mida me päris hästi teame, et kõik sellised ideed on olnud suhteliselt suhteliselt kahjulik utoopia või pigem, pigem on need ideed olnud oma algselt plaanilt düstoopia ja mida vähem nad realiseerusid, seda parem olin. Mis ma saan siia veel tuua sellise näite? See idee, et võtame ja surume millegi jõuga loodusest läbi? See idee saab tekkida olukorras, kus usutakse, et ressursse on piiramatult kus tekib tunne, mootorite võimsused on nii suured, et me ei pea disainima masinaid voolujooneliseks näiteks, sest et me võime piisavalt kütta võimsust juurde ja suruda läbi õhuga kastikujulise masina. Ühesõnaga, see on nüüd see koht, kus me võime siis nagu vaadata mismoodi tehnika on progressist käitunud, et kui tõesti seal kuskil kahekümnendatel kolmekümnendatel, kuhu ma selle mõttekäigu võib-olla paigutaksin 20.-te 30.-te Venemaa ehk nii, et siis sellel ajal veel oli põhjust tegeleda voolujooneliste masinatega ka siiski, sest mootorite võimsused ei olnud veel nii suured, siis mõni aeg hiljem oli tehnikaprogress viinud inimesed uskuma, et ta suudab läbi läbi ruumi suruda toore jõuga ükskõik mille sõltumata sellest, milline on selle millegi kuju. No tähendab, enne kui sa Janek võib-olla avalikusta tihele, kes, kes on selle tekstilõigu autor ja millal see on kirjutatud, siis ma seda küll juba teades end teadlikult seda uuesti unustades tahaksin öelda, et poeetikalt selliselt võib-olla tõepoolest jah, selliselt seesmiselt poeetiliselt lahenduselt sarnaneb see tekst küll. Kui need konkreetsed konteksti osutused ära unustada, siis tõepoolest 40.-te 50.-te angloameerika ulme kuldajastule kus. Ja ikkagi see 20.-te 30.-te vene k kindlasti. Jah, võimalik, võimalik, et seega et siin sellised kuldajastu märgid on, on täiesti kindlalt olemas selline vääramatu positiivne usk tulevikku, aga mitte tingimata selline ettevaatlikus, vaid võib-olla niisugune usk, mille sisuks on sellise praeguse lubava heaolu pikendamine tulevikku. No ma saan aru, Janek, et see võib olla ka katse tõmmata ära vaipa jalgade alt, sest et sama hästi võiks olla kirjutatud postmodernses kontekstis iroonilise taustaplaaniga. Ka niimoodi võib absoluutselt, aga tegelikult on asjad tõsised. Selles mõttes oli sul õigus, et see oli vene konteksti iseloomusta, aga täpsustame nõukogudega teksti iseloomust ja see lõik on pärit raamatust pealkirjaga laevapoisid rohelisel ookeanil ja selle autoriks on Lennart Meri. See oli Lennart Meri kui mitte kõige esimene raamate, kas aastast 62 aastast 61 ja see kirjeldab siis tema Siberi reisi ja tegelikult läbi kogu selle raamatu, kõlab seesama retoorika poeetika, nagu sa, Jaak ütlesid, et ja nagu Andres, sa ütlesid selle looduse ja tehnika vahekordade kohta, et see pealesurumine sisse surumine on siin üks selline hoiak, mida toonitatakse või tõstetakse isegi teinekord üllatus-üllatus, mõneti loosunglikud esile. Miks ma selle loigu siin ette lugesin? Lihtsalt sellepärast, et kõige laiemalt levinud arusaam progressist ilmselt seondubki ikkagi sellesama tehnikaga üks asi veel, mis mul nagu inspiratsiooni pakkus. Jaak, sa rääkisid kuldajastust siis kui kunagi noh, näiteks ütleme antiikajal räägiti kuldajastust, eks ju, kui väga-väga ammu aega tagasi toimunud sündmustest kuldajastu jäi väga kaugele minevikku, siis ütleme, moderne aeg, uus aeg projetseerib kuldajastu enam minevikku, vaid siis kas lähemasse või kaugemasse tulevikku ja sellesama kuldajastu üheks vundamendiks. Ilmsesti siis ongi seesama tehnika. Jah, ma arvan, et see on, see on väga hea tähelepanek ja ja võib-olla just siit tulekski otsida põhjust, miks seda 40.-te 50.-te ulmekirjandust nimetatakse kuldajastuks noh, mitte sellepärast, et ulmekirjandus tingimata oleks väga kõvasti õitsenud, vaid vaid võib-olla just selle nii-öelda positiivse pimesi Tulevikku usu pärast või, või uskumuse pärast, et tulevikus valitseb mingisugune tingimusteta täiuslikkus. Nii et tõepoolest selline vanakreeka pidev languse müüt progressi müüdis on ümberpööratud konkreetseks nii-öelda tõusu usuks. Ma tahan veel öelda, et mis puutub tehnikasse, siis. Mul on tunne, tähendab, ma tahaks ka püstitada küsimus, et kas noh, kui, kui võtta seda niimoodi nagu ma püüdsin seda alguses sõnastada, et inimesele võiks olla omane püstitada enesele võimatuid küsimusi ning progress võiks olla miski, mis on siis selle soodumuse või kalduvuse nagu sümptom. Et siis siit esmaselt võiks järeldada, et tehnoloogiline progress või tehnoloogiline areng on selle progressi enese sümptomeid, ma tahaks. Ma tahaks küsida pigem selle järgi, et kas siin ei ole toimunud mingisugune just nimelt segunemine või ümberpööratud. Kas selles nii-öelda praegusel ajal kehtivast progressi müüdis me nii-öelda ei pea progressi üle arvet just nimelt nii-öelda tehnoloogilise progressi kaudu või seda järgides. Ma arvan, et me teeme seda väga vägagi ja siin võib olla näiteks näiteks selline nüanss taga et needsamad võimatute ühesõnaga sedasama võimatute küsimuste püstitamine ja neile lahenduste otsimine siis inimesel tulenevalt ajas skaalast, milles ta elab, on tegelikult kogu aeg kiire, sest mingisugusel hetkel hakkab ta endale päris selgelt aru andma, et aeg on väga piiratud ja selleks, et, et kuhugi jõuda, et seda veel nagu oma eluajal näha, selleks peab õudselt ruttu tegema kõiki asju. Ja see on arusaadav, sellise, nii nii lühike kese ajas ka, ühesõnaga nii lühikeses ajaskaalas tegutsemise juures, kusjuures samal ajal olla ajas teadlik läbi narratiivsete struktuuride, millele inimene toetub, nii nüüd tehnika pakub siin tegelikult mingil määral lahenduse, sest tehnika viib inimeste edasi just sõna otseses mõttes oma progresseerumise käigus annab ta inimesele võimaluse näha seda muutust, teda oodatud muutust väga ruttu. Ja mida võimsam tehnika, mida rohkem üles võimendatud mingisugune tehnoloogiline tehnoloogiline kultuur siis seda kiirem või seda, seda intensiivsem on see võimalus näha, näha muutuseid. Ja noh, ei ole ime, et sellisel juhul tehnika areng muutub progressi sünonüümiks. See on, ütleme mul tuleb meelde jällegi, ja midagi pole teha eilsest vestlusest Turovskiga tuleb mulle meelde näide, kuidas šimpans tahtis saada lahti põranda küljest väga ilusat väikest kanalisatsiooniluuki, mis sädeles ja tal ei võtnud üldse noorel šimpansil ei võtnud üldse kuigi palju aega, et taibata, et kui hammustada alumiiniumlusikat sobivalt siit-sealt siis saab midagi mutrivõtmetaolist ja ta konstrueeris väga kiiresti endale mutrivõtme keeras Need kuuskant mutrid lahti, selle kanalisatsiooniluugi pealt sai selle kanalisatsiooniluugi oma improviseeritud tehnika improviseeritud mutrivõtme abil kätte ning seejärel asus neid kanalisatsiooniluuke lennutama päevavalguslampide pihta, mis hirmsa kolinaga selle tagajärjel puruks läksid. Ühesõnaga noh, progress ka seal oli väga selge tehnoloogiline areng. Et ka loomade jaoks on see huvitav. Nii et noh, mis siis veel rääkida inimesest. Ma eile lehitsesin või lugesin ühte tehnikaajakirja, selles ajakirjas tutvustati väga mitmesuguseid tänapäeva nii-öelda tehnikasaavutusi ja kas või nendes pealkirjades kogu aeg kordus, kas sõnad tulevikke või mingisugune paremaks muutumine ja nii edasi, noh see on seesama mingis mõttes, mis oli siin 61. aastal, aga. Ühesõnaga, ma eeldan, et sa ei räägi praegu maatriksisse, tule maatriksis midagi sellist meelde. Ma räägin ühest ajakirjast, millel on ju tegelikult meie teema suhtes ka täiesti sümboolne Pealkiri, homme selge. Seesama siin mõni aeg tagasi ette loetud lõike Lennart Meri raamatust laevapoisid rohelisel ookeanil taustana ju tegelikult hõlmab veel ühe olulise asjast, on see kosmoseajastu, see on ka suur, selline sümboolne kontekste ja sellega käis ka kaasas ja seesama teaduslik-tehnilise progressi optimism. Aga ütleme niimoodi, et kui esimesed süstikud näiteks Ameerika kosmosesüstikud hakkasite alla kukkuma või ei jõudnud orbiidile, siis hakkab optimism näituseks, kui sedasama kosmosekonteksti silmas peame siis mõnevõrra vähenema. Muidugi, meil ei ole siiamaani veel täit pilti Vene kosmoseeksperimentide varjukülgedest. Nii et mida ma tahan sellega öelda, on see selle progressiga käib alati kaasas ka mingi vari või sellele on alati mingisugune nii-öelda tumedam poolus. Kuigi. Ma segaksin sulle siin vahele sellega, et ilmselt ühest küljest värvib selline tagasilöökide hulk või ütleme siis see ohtlikkus ja ja ebaõnnestumine värvib sedasorti progressile suunatud tegevuse ilmselt suhteliselt mustadesse toonidesse, aga samal ajal pakub see kohe Ühe teise progressiga peaaegu et lahutamatult kaasas käiva võimaluse läheneda teemale nimelt sealt tuleb sissegi roilisust just nimelt nende sama ületamatute takistuste ületamine. Võimalus hakata vastu sellele, et maailmaruum ei anna järele, tehnika ei anna järele, ühesõnaga kangelaslikud võitlejad, kes kangelaslikud, kosmonaudid, kes surmahirmu trotsides, eks ole, ikkagi lendavad järjest järjest orbiidile selleks, et avada inimkonna ees võimalikult helgemaid tulevikuhorisonte ja noh, sedasorti retoorika, et selles mõttes ma ütleks pigem, et sellised tagasilöögid pigem võimendavad progressi ideed. Võib-olla eriti just siis, kui see esialgne traumaatilisus on pisut taandunud ja kui selles traumaatilised sündmused, kus tõesti sõna otseses mõttes noh ma ise olen näinud Challengeri plahvatust, eks ole, kus sa annad endale selgelt aru, et Sa vaatad, sa räägid seda ikkagi televiisorist, jah, ma arvan, et ma nägin seda nagu reaalajas, et mitte nagu noh või noh, selles mõttes muidugi jah, mitte reaalajas. Ma ei mäleta, kas meil võis olla see võimalused täpselt samal hetkel, kui see toimub, meile näidati seda tõenäoliselt. Aga nad võiksid näidata maandumist küll või. Ei, see oli stardi, stardib, lavastas, eks ole, see oli nii, et mõned sekundid ja, ja kõigi astronautide laev lendas tükkideks lihtsalt nagu kõigi vaatajate silmadel. Ja noh, see kahtlemata see traumaatilisus nagu võtab tükiks ajaks progressi vaimustuse maha, aga niipea kui niipea, kui sellest on saanud lugu, niipea on sellest saanud kangelaslugu stoori, midagi, millele saab pigem toetuda kui et, et see nagu nõrgendaks progressi positsioone. Nii et jah, et lugude või narratiivide kaudu võetakse see nii-öelda katastroofi, ütleme sõnastamatu tuum kokku ja, ja mingis mõttes integreeritakse jälle juhtivasse prügi asju müüma. Just, sest need asjad, need asjad käivad koos. Ja ma arvan, et ma natuke taipan ette, kui sa Janek enne sihtida tahtsid, sa tahtsid sihtida võib-olla siis selliste negatiivsete tulevikunägemust juurde, düstopiatesto. Et ma arvan jah, et, et kui, kui me räägime negatiivsetest tulevikunägemustest just nimelt igasugustes apokalüptilistes visioonidest maailmaruumi hävinemisest kogu inimkonna hävinemisest inimese enese käe läbi, siis teatud mõttes neid võiks, võib ka käsitleda täpselt samasuguste katastroofi kokkuvõtmatu loomuse kangelasmüüdid selliseks sümboolseks integreerimiseks, et. Tulevikulised kangelasmüüdid need kinnitavad meile ka praegu, et me suudame ka tulevikus kõikvõimalikke kohutavaid ja meid kui üksikisikuid liiki ähvardavaid sündmusi ikkagi nagu. Tagasi lüüa, kas siin ei ole ka selline mõõtkava vahe või formaadi vahed progressi või sellist tüüpi mõtlemise algusaegadel on progress ikkagi väga kauakestvate katsetuste nii-öelda tulemus, kes tänapäeva formaatide suurenedes ei ole see laboratoorium nii-öelda suurenenud kasvõi sellesama looduse ümbermuutmise ja tehnika loodusele nii-öelda pealesurumise kaudu on ju laboriks tegelikult kogu Siber või kohutavalt laiad, sellised territooriumid ja ja maa-alad negatiivsed aspektid torkavad ju märgatavalt paremini silma. Ja kui nüüd veel selle Challengeri juurde või nende iga nii-öelda igapäevaste katastroofide juurde tagasi tulla, et siis mulle meeldib see, kuidas hiljuti lahkunud kultuuriteoreetik son, patriaar toob, toob need katastroofid nii-öelda teleekraani kaudu kodanliku või väikekodanliku elutuppa ja see oli vist raamatus tarbimisühiskond, kus ta nii-öelda spekuleerib ka, et teleekraani kaudu tuppa toodud nii-öelda needsamad katastroofi kujutelmad. Ta muuhulgas rääkis ka ilmateatest kui teatud laadi katastroofist või sellisest teatud laadi katastroofi ette ennustamisvõimalusest. Et see elutuppa toomine tagab sellele elutoa enese, ütleme turvalisele kontekstile mingit laadi välispidise sellise sümboolse õigustuse mulle meeldib, kuidas see on niimoodi integreeritud gaasis kodanliku klassi igapäevasesse kulgemisse. Mis muidugi torkab silma, on see, et kogu sellises tulevikulises progressi võtmes esitatud mõtlemises on noh, muidugi see on paratamatu, aga selline nagu ülitugev antropomorfne dominant, et inimene kipub ikkagi tegema kõiki järeldusi suhteliselt meelevaldselt selle pealt, kuidas talle endale hetkel tundub. Kujutame ette seda hiigelsuurt suurt laboratooriumit nimega maailm, mis arendab välja tehnoloogiat, kus tehnoloogia progresseerub kogu aeg ja siis need düstoopia, Nende roilised düstoopia, kuidas masinate kultuur tõuseb inimeste vastu ja siis kuidas inimesed seda nagu kõigest hingest ületada püüavad ütleme, kõige käepärasem näide oleks tõepoolest näiteks film ja selle juures minul on alati olnud küsimus, et miks me arvame, et masinate kultuur ikkagi noh, üldse soovib sarnaneda inimeste kultuuriga või miks masinate kultuuril peaks olema üldse sooja või külma sellest, kuidas inimeste kultuur nende kõrval funktsioneerib, et kas meil on alust arvata, et me hakkame täitma ühte ja sama ökoloogilist nišši ja hakkame muutuma üksteisele konkurentideks ja teiseks, kas ei või juhtuda, et et kogu see masinate kultuur mõtleb niivõrd teistmoodi, et neil ei ole inimesele mitte midagi öelda ja inimene ei saa neist mitte midagi aru, et need kaks asja lähevad lihtsalt nagu paralleelsed sirged ja, ja, ja mitte lobatšovski geomeetria võtmes ja et nad tõepoolest ei ei kohtugi mitte kunagi, see on nagu, see on nagu üks küsimus, et, et kas me teataval hetkel see antropomordsel baasil asuv progress võib lihtsalt lahustuda nagu ikka jälle ajaloos mingisugune tugev tendents ühel hetkel lihtsalt lahustub, nagu teda poleks enam kunagi olnud. Nojah, aga selles täheldades ma arvangi, et et kui inimesel siiski on kalduvus neid asju niimodi antroppa tsentristlikult mingis mõttes tõlgendada, ehkki see tõepoolest kõrvalt vaadates või ennast kõrvale positsioneerida võib tunduda ratsionaalne, siis mulle tundubki, et et niimoodi on vaja arvata, sellepärast et see on teatud laadi, selline õigustus või või, või see katab teatud laadi tühimik mingisuguses sümboolses ruumis. Millest inimene sõltub. Mul on sellega seoses veel üks näide, mis mulle meelde tuli vahepeal ja selles järgnevas näites progressi narratiiv seostatakse väga selgelt moraalse või eetilise narratiivi ka või ei või, või selle arusaamaga. Ja see näide, pärinev, kuidas ma ütlen siis popkultuuri südamest või klassikalisest popkultuurist. Hämmastav, hämmastav termin, klassikaline popkultuur, ma pean siin silmas James Bondi filme, ühe elemendina kordub seal kogu aeg see ette, keegi tavaliselt mingi kuri geenius, nii-öelda halb inimene on enda kätte saanud mingisuguse leiutise või mingisuguse relva või ta omab mingit ideed, mis võib saada inimkonnale kahjulikuks. Või on inimkonnale ohtlik, ja see ongi see sõlmites, kogu see tehnika areng rehabiliteeritakse või no ütleme siis progress rehabiliteeritakse või mõistetakse õigeks hiljem selle kaudu, et nagu me kõik teame, headuse jõud võidavad ja null, null seitse jõuab lõpuks ikka nii-öelda õigel ajal kohale ja annab selle leiutise siis nii-öelda headele jõududele. Edasi progress päästetakse, võib-olla isegi veel kuulsam kui kogu see Bondi narratiiv kokku, on see härra või mister kiul tegelaskuju, kes siis pakub Bondile teatavasti välja mitmesuguseid erinevaid utoopilisi ja fantastilisi kaitsevahendeid tema rännakutel seiklustes, nii et siin seostatakse see progress minu meelest sellise küllaltki klassikalise kurja moraaliga. Nojah, ma olen nüüd valmis ütlema midagi väga ilmset, et lihtsalt seda ümberjutustust kuulates. Ma ei saa seda kuidagi jätta märkimata, et see on ju tõepoolest nagu see kõige klassikalisem loo struktuur, muinasjutustruktuur noh, me näeme selle muidugi kohe läbi, et see on, seda kangelasel on midagi puudu ja kellelgi on see midagi üle siis kuna selle millegi puudumine on viinud hüved ära ühiskonnagrupi juurest, siis kangelane läp ja asub seda tagasi tooma, mille käigus ta annab sellele, kellel see asi on kõvasti kolakat, võtab sellelt selle asja ära ja toob selle enda grupile nii. Ühesõnaga, miski nihutatud kusagilt kuhugi on saavutatud jällegi kord ja harmoonia maailmas vähemalt selle grupi silmis, kelle positsioonilt lugu räägitakse ja nüüd seal vahel on ikka ja jälle see see vahelüli kusagilt põõsast kargab välja hall vanamees, kes ütleb, et näed, pojake, et siin on sulle sellised maagilised saapad ja selline maagiline rätik ja vaata selle küüntest kübara pead sa pähe panema selleks et sa hakkama saaksid. Kui nii vaadata, siis selline lootus tehnoloogilisele kumisele, tehnoloogilisele abile, see lootus on ju ülisügaval ülivanades juttudes ikka ja jälle on olnud vaja mingisugust maagilist Divaizzi, mis oleks arenenum ja kaugemale jõudnud kui need tehnoloogilised võimalused, mis sellel kultuuri fragmendil parasjagu olemas on. Progress kui selline on positiivne tulevikust mõtlemine, noh me siin paralleelselt mõtlesime negatiivse tuleviku nii-öelda mudeli kaudu. Aga kas progressist rääkimise juurde kuulub ka näituseks see, et välistatakse nagu kõik vana ja kõike minevikuline järjest vähem ja vähem selles tuleviku kuldajas, mis kunagi peaks saabuma, eksisteerib ajalugu. Et kui kuivõrd oluline on seal üldse see ajaloodimensioon progressi juures. Andres, mis sa arvad sellest? No see on see fraas, et oh, sa oled nii üheksakümnendad, nii et juba juba praeguseks hetkeks piisab sellest, et, et sa sarnaned millegagi, mis on võib-olla ajas, eks ole, kuskil viis-kuus aastat tagasi juba mõjub see hävitava hinnanguna neutraalse kommentaarina ajaloo kiirenemine, mis on nagu ilmne loomulikult areneb päris ruttu sellisel kujul ka ajaloo lahustumiseks sisuliselt nagu ajalugu peaks pudenema meie selja tagant ära vähemalt kui vaadata seda nagu progressi hüpoteesi kontekstis, siis sellel sellel väite, et ajalugu laguneb, on nagu mõte sees küll siis kõik need võrdlused, mis on ju tegelikult väga noh, väga toredad näiteks milline oli arvuti 10 aastat tagasi ja milline on ta praegu, eks ole, ja siis selge on see, et ega meid ei kujuta ettegi, et me peaksime töötama arvutiga sellisel kujul, nagu ta oli 10 aastat tagasi, kuigi see on nagu väga, väga väga lähedal. Aga ma hakkasin mõtlema, et siin on nagu üldse aja aja mõiste ülitugeva muutumisega tegemist, et kuidas klassikalises narratiivi teoorias vaadeldakse narratiivi käitumist või ilmumist, ütleme siis nii, et sisuliselt inimlik mõtlemine võis tekkida seoses sellega, et looline narratiivne kord asendas looduse korra. Ühesõnaga, et inimene sai endale läbi narratiivi kasutamise võime nihutada ennas ajas edasi ja tagasi, ühesõnaga, projekteerida endale võimalikke tulevikke võimalike minevik. Ja, ja mulle tundub, et selle käigus kaotas ta päris efektiivselt ära viibimise hetkes. Ühesõnaga ajas edasi ja tagasi nihkumine on ilmselgelt seotud progressiga, viibimine hetkes oleks seotud ringrajaga või sellise staatilise aja platoo tajuga ja see staatilise ajaplatood, aju või ringajataju praeguses kultuuriruumis praktiliselt puudub ja ka on tegelikult võimatu vähemalt kui sa tahad funktsioneerida selle ühiskonna rütmides. Ja kui nüüd tuletada meelde seda seda Derrida kuulsat lauset, et kohalolu ei ole kunagi kohal, siis läbi narratiivi oleme me ilmselt küllalt tugevalt jõudnud välja praeguseks just nimelt läbi narratiivi, oleme me jõudnud progressi hüpoteesini ja progressi hüpoteesi ka võib-olla just nimelt oleme me kaotanud kohalolu. Ja võib-olla me oleme kaotanud natuke liiga palju. Ma arvan, et kõige adekvaatsem võib-olla progressimüüdi s i t kriitika olekski just nimelt sellise kuidas nüüd öelda lineaarse sündmustega täidetava tühja aja Cyriitika või minule, kui ma olen sellega viimasel ajal kokku puutunud, meenuvad muidugi 30.-te lõpust pärit Walter Benjamini ajaloofilosoofilised teesid kus ka sedasorti just nimelt homogeenset tühja aega või õigemini vaadet ajaloole kui sellisele homogeenset tühja aega täitvale sündmuste jadale, kus arusaam sellest on, on seatud nagu kahtluse alla. Ja see tegelikult Benjamin rajab oma kriitika tegelikult sellele, et noh, nagu sa, Andrus ka siin juba tänapäevase maa näite tõid, et unustatakse väga palju ja unustatakse just nimelt progressi kui, kui sellise ajaloolise normi nimel sisuliselt lahutataksegi nii-öelda ametlikus ajalookirjutuses kõigest toimuvast praktiliselt kõik peale selle ühe, mis nii-öelda lineaarse progressi nimel kirja saab. Ja võib-olla siis tõesti selline nii-öelda alternatiivne aja või ajaloo käsitlus olekski pigem mitte sellise loo jutustaja vaatepunkt vaid pigem sellise krooniku vaatepunkt, pigem ilma sellise ideoloogilise jooneta kõike salvestada või säilitada püüdva vaatepunkt. Noh, ilmselt sellel teemal võiks me siin vestelda veel väga pikalt teise tunni ja võib-olla otsa veel kolmandagi, aga ma loodan, et kuulaja sai ka mingisuguse ettekujutuse sellest hoovusest, mis nii-öelda euroopalist elu ükskõik kummal pool kas idas või läänes siis 20. sajandi vältel ja on kandnud ja kannab ilmselt edaspidigi. Kui me täna alustasime, jaak, sa tsiteerisid või osutasid kantile, siis kas ei olnud mitte saksa filosoof heegel, kes ütles, et inimestel hakkas kiire siis kui leiutati sekundi? Kella vaadates tulebki tõdeda, et üks neid progressi sümboleid ütleb meile täitsa halastamatult, et saateaeg hakkab otsa saama. Progress ei peatu, ei, ei, aga hooaja viimane lendavat pead peab siinkohal kohvreid pakkima hakkama. Aitäh sulle, Andreas, vee. Aitäh sulle. Jaak Tomberg. Me kolmekesi täname aplausiga südames nende saadete helirežissöör Vivika Ludvig it. Aitäh teile, hääd kuulajad, et välja kannatasite väljas on spetsiifiline situatsioon nimega Eesti suvi ja kuna see Eesti suvi võib läbi saada enne kui ta alata jõuab, siis lähme vaatame ta kiiresti oma silmaga üle. Mina olin saatejuht Janek Kraavi, kui saatus tahab, kuuleme veel kõike head kõigile ja.