Mulle on meelde jäänud niisugune kirjeldus esimesest maist, et need Electriczkad, mis sõidavad Moskvast välja linna taha, kus on need tohutute asjade rajoonid. Need rongid on puupüsti täis hommikul, kui minnakse, ja õhtul, kui tagasi tullakse, aga kõik, see niisugune nagu üldrahvalik pidu äärmiselt elevil, sest see on esimene suur kevadpüha, millal linlane saab välja südalinnast. Igor, katsuge palun eristada, et kes on Moskvas need tänapäeval nüüd või nagu te ütlesite, viimati te olite pikemalt Moskvas kaks aastat tagasi. Kes on need, kes lähevad paraadile, kes lähevad punasele väljakule, kes on need, kes sõidavad linnast välja? Kuidas seda päeva tähistavad noored, kuidas seda vaeva tähistavad kontoritöötaja, kuidas seda päeva tähistab töölisklassi? Kontoritöötajate puhul on alati väga lihtne, nemad hakkavad kõiki pühi tähistama võimalikult vara. Kas eelmisel päeval, no kujutate ette, et kui näiteks esimene teine mai on esmaspäev, teisipäev? See tähendab juba, et 28. aprillil toimub juba igal pool kontorites, võib-olla väike ettevalmistus eelmisel nädalavahetuse reedel just sellest, et mis on nagu Venemaa puhul hästi omane, ongi see, et kõik pühad, mis vähegi on, nemad hakkavad kuskil siis pool nädalat varem olenevalt nädalapäevast on siis need naistepäevad või need 23.-st veebruarist või võimaipühad, mis seal sellised sujuvad, lähevad sellest töörahvapühast üle selleks võidupühaks, mida seal väga tähistatakse, mis ongi tegelikult nii-öelda üks komplekt öeldakse maski pääsnidki öelda eraldi, et intruda Impabedaga maski praednikese tähendab praktiliselt noh, maikuu algust esimest poolt noh, mis on praktiliselt nagu siis, aastavahetus on sama pikaks sama pikaks hakkab venima. No aga see kõik tuleneb ka ilmast ja kliimast, ilmastikutingimustest, et seal on tõepoolest esimene aeg, kui on tavalisest rohkem päevi ja tulebki minna oma maatükke nii-öelda üles kaevama, harima hakata, et see, see tahhokultuur on Venemaal selles mõttes. Ta on nagu hästi omaseks saanud, no see on vist rohkem. Ta on ka Eestis, on ka mõnevõrra alles, on need need väikesed maa lapikesed, mis on siis kuus sajandikku, palju siis nõu koguda rajal nagu ühe inimese ühe pere kohta anti, kus saab siis oma kurgi ja seda tomatipeenart kasvatada, no ütleme, et üheksakümnendatel omas sellist väga suurt majanduslikku tähtsust tegelikult vene inimeste jaoks, siis kui oli, ütleme üsna kehv aeg siis ikkagi kodus kasvatatud köögivili ja sisse tehtud kurgipurgid, Nad aitasid ikkagi talve üle elada. Täiesti puhtpraktilistel põhjustel. Aga noh, tundubki, et muide, nõukogude ajal ka, ega nõukogude seal ei saanud ju ma tea marineeritud tomatit või bulgaaria letšo, mida iganes ei saanud poest osta, igaüks pidi ise tegema, igaüks pidi ise kasvatame seal oma vaikses kasvuhoones. Et selles mõttes see harjumus ongi niivõrd nagu sissetöötatud või ta on niivõrd süüvinud, et isegi Need asjad on juba poes olemas, aga see, see traditsioon on niivõrd tugev, et proovis mitte sõita sinna tahhasse. No selliseid, ütleme mõnede ma tea meesterahvaste suust just võib kuulda, et proovisime mitte sõita dünaubiot ju, et kui ei lähe sinna seda põldu kaevama, seda peenart üles tegema. Muide, see Electriczkaa siis on, hästi-hästi, tuleb välja, seal on üks marsruut olemas Moskva suunast läheb siis sinna sellesse miljonäride külla rublevkale, sinna läheb muide elektris ka loomulikult keegi elektri Hiskaga, okei linnas aga seelik diska sõidab kõigepealt läbi selliste toredate külade nagu Romaško ja siis seal on veel rase toore ja need 200 moskvalast orjaküla, need on sellised Tadžhnikute sellised mekad. Ja siis sa istud sinna ühte suunda ja rong on praktiliselt täidetud, siis pärast seda Rastorid, pronks saab täiesti tühjaks. Läheb täiesti tühjana, sõidab sinna sinna oma lõpp-peatusesse miljonäride majadest mööda siis kristlased õhtul jälle, siis siis istud täiesti tühja rongi ja siis, kui on jälle Tastnikute nii-öelda peatus on jõudnud siis rong täita, tuleb kohe rahvaga, kes on kõik, on neil need seljakotid seljas noh, istikuid aga see ei ole, on mingisugused rehad, Tööriistad võetakse siis termosest mingi tee välja, selline summ, selline kõik need jutud, mis ei jõutud nii-öelda pühade jooksul ära rääkida või nädalavahetuse jooksul, need tuleb ruttu rongis lõpuni rääkida, sellepärast et et Moskva sees hakkab juba igaüks nagu oma peatusesse minema. Ja tegelikult nende maipühadega ongi selline kurb lugu, et ega seal väga palju moskvalasi linna peale ei tähistagi neid sellepärast, et kõik on oma Taadžadel, keda see töörahva püha huvitab, enam kui hea ilmaga siis oma kurke vist välja ei panda veel esimesel mail, aga aga noh, viimased ettevalmistus tööd nii-öelda teha, et saab, et saad need taimed siis juba üheksandal või või siis natukene hiljem maha panna. See näitabki seda mingis mõttes, et rahast selline ideoloogiline, noh, kuidas öelda jura ka eriti ei huvita, mis pühad neil seal on kalendris punasega märgitud, et nemad teevad ikka oma töid, kui neil on vaba pähe. Aga Moskva lastel niisugust linnapargis pikniku pidamise traditsioon ei ole, nii nagu te näete, Berliinis, kus türklane tuleb ja teeb oma väikese kebabi ja väikese kaasaskantava grillmasina, paneb üles või, või näiteks Pariisis tullakse, litsutakse stseeni kaldal ja, ja süüakse. Ausalt öeldes üks aasta üritasime, üks aasta, 2006 2005 üritasime jaanituld teha Moskva kesklinnas kaldapealsel saslõkki renni sees. Siis ma arvan, et me olime enam-vähem ainsad inimesed, kes sellist asja üritasid ja seal linnas, et ega see, ega see nii levinud ei ole, aga rohkem on levinud muidugi selline pargipingil õlle joomine ja ja seal nende tunnelite serva peal nii-öelda noh, kõik saavad kõik, kes on Moskvas töötanud, ütleme Astrid Kannel ja Kadri Liik kõik mäletavad väga hästi neid kohti, kus on need tunnelid, mille serval siis seistakse ja võetakse viina vaikselt. Reedel pärast tööd, aga eks ta pühade ajal ongi täpselt niimoodi, et noh, mis viimastel aastatel oligi see tendents tegelikult, et näiteks suurem püha tuleb diskogu Moskva kesklinnas alkoholi müük täiesti keelatud. Kas see annab tulemusi juhul kui see on keelatud selleks? Lahendus annab selle, et, et kui on näiteks soov poodi mingit veini osta pühade puhul või mida iganes, siis seda ei saa teha Moskva kesklinnast, siis peab ma ei tea, kas ülejõe kuskile kõndima, kilomeeter-poolteist. Aga eks need kartused on ju tekkinud pärast seda ühte jubedat jalgpallimatši, mis oli kunagi Vene, Jaapan või midagi sellist. Ja pärast seda, kui Moskva kesklinna olid täitsa maatasa tehtud, hullemini kui meil siin eelmise aasta aprillis autod põlesid ja noh, need olid lihtsalt jalgpallifännid, neil ei olnud absoluutselt mingit, ma ei tea, mis poliitilist põhjust. Aga õngega järve äärde jõe äärde kalale minek, kas see on veel tänapäeval meelelahutus või hobi? Ausalt öeldes ma ei tea, kui mõistlik on säärde õngega minna, aga minnakse ja suvel ütleme ronitakse isegi jõkke sisse, et mul on isegi Moskaialiseks kord ujunud ütleme, et küll mitte kõige selles hullemas kohas, aga seal ülevalpool, kes, kus jõgi ütles linna Su. Tegelikult ikka kasutatakse muidugi kõik võimalused ära, tullakse ikka parki, aga aga mõtlen pühade puhul sellised põlismoskvalased, noh, kellel korter olemas, siis neil reeglina see maalapp, need, need, kes on rohkem sisserännanud, et neil tõesti, nad ei ole ennast nii hästi sisse seadnud, neil ei ole seda taadiot veel linna ääres, mis on tavaliselt, ongi nagu vanasti ainult sellepärast, et ega seal Moskva lähedane maa on ikkagi hästi kallis. Seda suvaline inimene endale lubada ei saa. Ja ongi niimoodi, et seal paraadil käivad, käivadki põhiliselt, need on siis parteide organiseeritud kommunistlik partei siis loomulikult orgunnib oma oma komnoored ja ja mingid pensionärid, kellel, kellel siis nagu muud ei ole teha, kes tulevad siis mingite punaste loosungite ja lippudega ja nemad siis tähistavad seda nagu töölisrahvapühana sellises mõistes, nagu meiega kunagi olema, kardemonstratsioonil käin, mina tahtsin ka lapsena paar korda käia isegi rohkem kui paar korda. Seda on hästi vähe, tegelikult noh, palju neid punaseid pragusid seal ikka väike paar väikest paraadikest ikka toimub. Kuidas Moskva intelligents peab esimest maid, kes ei viitsi käsi mullaseks teha ja kes paraadile ka ei lähe? Arand intelligents teebki, käivad mullaseks põhiliselt. Need on need inimesed, no ütleme, kes on Moskvas kogu aeg elanud ja kelle Thatcher kultuur ongi selline. Intelligentsi taasiad, no need kuulsad tantsijad, mis on seal kurkis, kus on salsa niitseme ja ja ütleme, selliste legendid või noh, suurkujude omad, et see on üks asi, aga ka paljudel teistel väiksema kaliibriga inimestel on, on need kohad seal olemas, et selles mõttes ikkagi koguneda ja ma ei tea, kas just sama orhideed juuakse enam. Tšehhoviaegsete joomise traditsiooni ei ole enam. No ma arvan, et midagi sellest on ikkagi alles. Et sellised jah, sellised südamlikud teie õhtut takjas Moskva lähistel on kindlasti endiselt populaarsed. Põliselanike seas.