Ja nüüd me helistame otse Caboli Kesklinna-Südalinna Hannes Hanso-le, kõigepealt tere päevast. Tere päevast, väga-väga palavast koolist. Ma just vaatasin ja ma olen tänaval praegu ja vaatasin alla ja minu vari on täpselt sama suur kui minu kaks jalga umbes. Tere, tere. Et milline õhk on praegu Kabulis? Minule see linn väga meeldib, ausalt öeldes noh, nii nagu me siin paar-kolm päeva tagasi jõudsime, väga mõnusad ja sõbralikud ja lahked abivalmis inimesed ja muidugi, mida siin näed, kogu aeg on mis, millega me tasapisi küll hakkame ära harjuma, aga noh, see meeletu relvastus ja politsei ja sõjavägi, Hummerid ja, ja nii edasi, et see on võib-olla mis esimesel hetkel tegid nagu pisut pisut kõhedust, aga väga head toidud ja ka väga meeldiv linn, hästi roheline linn, kusjuures seda ei oleks osanud arvata. Mingeid sajatunnet ei teki praegu Kabulis olles. Absoluutselt ei teki tõesti, me sõitsime ka eile pikalt linnast välja pansiiri orgu, näiteks sealne Nõukogude sõda. Sõja, nii-öelda jäänukid, terve teeäär on täis nagu 10 sõna otseses mõttes kümneid kes siis põlenud tankide, soomukite, sõjaväe ohutud jõepõhjad on neid täis. Seale tunned seda sõjatunnet võib-olla, ehkki see oli nagu see eelmine või üle-eelmine sõda tegelikult Afganistani jaoks. Aga siin siin linnas ei tunne mingit sõjaolukord, absoluut. Me eelmine kord olime ühenduses siis, kui sa olid Pakistanis, et kuidas Pakistanist Afganistani jõudmine aset leidis. Pakistan ei luba hõimupiirkondades välismaalasi omapäi minna ja selleks on vaja eriluba. Me saime selleks eriloa ja me saime relvastatud valve endaga kaasa ja me pidime siis sõitma piirini. Autotranspordiga. Ühesõnaga sinna ei ole lubatud välismaalastel ise kahjuks minna. Me sõitsime läbi sisuliselt tegelikult kõige ühest ohtlikumas piirkonnast üldse terrorismi mõttes. Ida-Afganistanis litseedee, Pakistani piirist Jalalabadi ja jalale paadist Kabuli, välja arvatud mõni suur auk tees, mille kohta meie autojuht ütles. Taliban, Ameerika, kumb rohkem meid küll seal tee peal keegi ei seganud, aga seal on nagu tõeliselt suured sellised Ameerika sõjaväebaasid, sõjaväe pered ja nii edasi, samas 10 kilomeetrit jalale paadist välja, tegime tohutult mõnusa kala kalaroogadest lõunasöögijõe ääres kusagil ja, ja inimesed suhtuvad sinusse väga sõbralikult ja ülimeeldiv, see kant, nii et siinse terrorism ja kogu see Talebani liikumine ja kõik on väga rahulik, kuni midagi ei juhtu. Meiega midagi juhtunud ei ole, aga sellist muidugi võltsturvatunnet tähendas, ei lase, ei lase vast tekitada, silmad tuleb lahti hoida, aga noh, nagu siin öeldakse insala. Et kui jumal tahab, siis varsti lendame helati poole. Kas liitlasvägede NATO vägede üksus ja olete ka näinud? Ja loomulikult sinna kesklinnast 10 minutit, 15 minutit ühel tänaval kusagil oleksid Iker hõivab rida Hummereid mööda Poola lippudega Ühendriikide lippudega peal tulid siis need liikuvad nagu tankidel need tornid ühesõnaga, ja nende tagamärgid, et kuni 100 meetrit tuleb distantsi hoida siis järgnevatel autodel eestlane, selliseid asju näed kogu aeg ja me käisime siin minu kolleegi juures praegu just Iisaki peakorteris intervjueerimas afgaani kaitseministeeriumi nii-öelda pressi pressiesindajad, käisime ka väeosadesse siis see pilt, mis seal avaneb muidugi, ega minu jaoks täiesti täiesti uus sõjaväemaailm ja see ja see maailm, ühesõnaga, kus siis kust siis opereeritakse väljaspoole pealinna. See on päris uus ja selline huvitav kogemus. Et ka relvastus on väga moderne ja moodne Ta ei ole õige inimene relvastust teemat kommenteerima, näib küll niimoodi jah, aga kusjuures seda peabki ütlema afgaani armee kohta, ma arvan seda abi korras nagu abistatud ikka väga-väga võimsalt, ega politseid, kõik politsei uued fordi džiibid ühesõnaga nende varustus ja, ja ega ka nende vormi ja nii edasi. Praegu lendab üks sõjaväe helikopter üleveo, vabandust, ma ei tea, kas minu jutt praegu väga hästi kuulda on, ühesõnaga nende vorm ja varustus ja näeb väga hea välja ja sedasama peab ütleme, näiteks infrastruktuuri kohta me oleme nüüd läbi sõitnud juba siis ratastel Nepaalist paljuski Indiast, Bangladeshist ja Pakistanist ja ma pean ütlema, et need afgaanid teed, kus meie käinud oleme, on seni olnud absoluutselt konkurentsitult kõige paremad võrreldes nende teiste riikidega, siinse välisabi teatud kohtades on väga selgelt kohale jõudnud ja on ka noh, omab ilmselgelt positiivset efekti. No Afganistan on tegelikult ju mitmerahvusega riik, et kas oled eri rahvuste vahel mingeid eri arusaami tabanud või sa ei ole lihtsalt sõitnud nendest riikidest või piirkondadest läbi? Loomulikult, siin on noh, ütleme alates Usbekidestadžikidest hasaradest ja nendest saab nii-öelda bataanidest muidugi, rääkimata siis veel väiksematest gruppidest ja erinevatest usugruppidest. See riik on selles mõttes nagu rahvuslikku liini pidi ääretult, ääretult lõhestatud ja tõesti minu jaoks suur küsimus on ka selline riik tegelikult üldse mis on kaardi peale. Kas see tegelikult saab kunagi riigiriigina ühtse, demokraatliku ja, ja võib-olla siis jõuka riigina toim toimida, väga-väga raske on öelda ja loomulikult nende maailmanägemus ja nende nii-öelda see poliitilised soodumused või kuhu poole nad tahaksid liikuda, on ka ääretult, ääretult erinevad. Me teame, erati, piirkond on väga selgelt Iraani mõju all. Samas kõik piirialad, kus elavad samad bataanid, kustu keelt kõnelevad inimesed, kes elavad Pakistanis, eks need on need piirkonnad. Taliban, põhjapiirkonnad, eks, Usbeki, Usbeki, Tadžiki piirkond, ühesõnaga, neil on kõigil oma mingisugused oma oma agenda tegelikult. Et kõiki neid agendast kokku panna ühte potti ja sellest riik keeta. Ma ei kujuta ette, see on, see on tohutult raske ülesanne ja nagu. Isegi neid nüüd väga, väga intelligents, no ja meeldiv noh, nii-öelda intervjuu partner nagu tema ütles, et ma küsisin, kuidas näeb välja Afganistan 20 aasta pärast ja tema ütles, et ta loodab, et see on demokraatlike, suhteliselt jõukas ja ja nii edasi, aga et see on väga-väga pikk ja raske töö ja rahvusvaheliselt muidugi abi vajab riigiametniku jutu järgi, nagu veel veel ilmselt aastakümneid. Kui me olime eelmine kord sinuga Pakistanis õieti sina seal ja mina siin, siis me rääkisime Talibanist ja seal suhteliselt Talibani väga hästi, et on sul mingeid kokkusaamisi sel teemal ka olnud, et kuidas praegu tavaline afgaane või afganistani elanik suhtub Taliban. Kabulis ilmselgelt, kus me nüüd inimestega palju rääkinud oleme nagu kategooriliselt Talibani Talebani režiimi noh, igasuguse taastamise vastu väga selgelt, ühesõnaga kõik inimesed, kellega me sellel teemal rääkinud oleme, on öelnud, et see oli ääretult raske, keeruline ja jube aeg, nende nende jaoks ju väga paljud inimesed lihtsalt põgenesid. Kas Iraani poole, kes põgenes Pakistani ja nii edasi sel ajal, nii ka puul oli selles mõttes täiesti tondilinn nende inimeste jutu järgi need need neli aastat 92.-st kuni 96. aastani, kui kui Taleban siin nii-öelda võimul oli, et siin me seda pustude juttu tadžiki linn siin räägitakse taani keelt, peaasjalikult need inimesed, noh, siin ei ole küsimustki, on väga, anti Taleban. Nii et Talibani sinna ei taheta tagasi, see on selge. Aga mis ta seal edasi Teetrid? Meil on plaan veel täna mõned intervjuud teha, filmida ja siis mõnepäevased täpselt veel ei tea minna edasi Herati, ehk siis Lääne-Afganistani, see on see piirkond, millele ma juba viitas ja mis on väga tugeva Iraani mõju all, mis pidi olema suhteliselt arenenud suhteliselt arenenud piirkond afgaani mõistes, et see on kogu aeg olnud suhteliselt stabiilne ja, ja rahulik kant, kus ka on tegelikult nagu majandus päris hästi toiminud, nii et me nii-öelda kompromisslahendus meie siiatulekuks oli see, et me siin suurt ratastega sõidame, sõidame siin mööda pealinna ringi ja käime vaatamas erinevaid kohti ja siis eratist sõidame edasi Iraani piirini veel seal ma täpselt ei oska öelda, alla 200 kilomeetri päris rattaga sõitma ka jää, aga siin igaks juhuks kõigele naised-lapsed kodus, et otsustasime, et siin ratastega eriti ei liigu, et ühiskondliku transpordiga. Kas öeldakse nii, et on raske liikuda ka sellepärast, et näiteks miine on palju vä? Tee ääres juba siit Pakistani piirist siia. Siia sõites on valgeks värvitud kivid mäe külgede põldude peal ja on punaseks värvitud, et need ongi need tähised, mis siis aga mõnele tõepoolest mõned punase punaste tervid tilgad peale punase värviga tilgad peale pandud, need on need kohad, kuhu ei tasu astuda, ühesõnaga sõna otseses mõttes kohe tee ääres. Ma tean, et isegi pealinnas Kabulis on veel piirkondi, mida ei ole temineeritud lõplikult neile pansiiri orgu sõites pealinnast või ma ei kujuta ette rohkem kui 20 kilomeetrit mitte igatahes olid temineerima temineerijad ja vahepeal on kitsed, põllud haritud, ühesõnaga viinamarjakasvandused, ehk siis järsku seal vahepeal mingisugune 500 meetriline lõik või 400 meetrine lõik, kus on temineerijad peale jo aktiivselt otsivad nii-öelda neid elus või alles töökorras olevaid miined. Ühe jalaga inimesi on siin kohutavalt palju näha ja karkudega inimesi ja Liibakaid inimesi, et miini peale astumine ka nüüd kõige rohkem mineeritud riik üldse terves maailmas nii palju, nii palju, kui mina tean ja teda on isegi igapäevases tänavapildis isegi kesklinnas pealinnas näha. See on ikka kaunis kohutav, mis siin just selle miinidega toimub ja need on pealinnaäärsed alad. No räägime, kui me räägime teistest piirkondadest, ma arvan, seal on olukord ilmselt hullem. Ja see on peaaegu 30 aastat juba nii olnud, et sinna midagi parata. Aga on räägitud ka Afganistanist kui narkootikumide suur suurriigist, et kas neid moonipõldusid oli ka teie teekonnal näha? Praegu ei ole veel näinud, aga see, need piirkonnad ei ole ka olnud. Mooni kasvatuspiirkonnad, Helmandi provints, kus Eesti praegu nüüd juba pikemat aega sees on koos brittidega, see toodab 70 protsenti kogu Afganistani moonitoodangust seal all lõunas, sinna me sellel sellel reisil vähemalt ei lähe, aga Afganistan toodab jällegi 92 protsenti kogu maailma heroiini siis neuroopiaatidest, ütleme nii, et neid piirkondi siin on ja see on üllatav, et keskvalitsus ühesõnaga siiski ei suuda nagu üleüldse seda kontrollida, sest et kõik teavad, et ega Eesti riigi eesmärk Afganistani tulnud üks eesmärkidest oli tegelikult võidelda narkokasvatuse vastu, siis päris selge on, et siin on see igal aastal, need numbrid järjest kasvavad. Mitte ei vähene Talebani ajal sisuliselt oopiumikasvatus lõpetati ära. Aga nüüd, kui koalitsiooniväed nüüd oled ees olnud aastaid-aastaid, no ütleme, 2001.-st aastast siis sellest ajast alates oopiumikasvatus nagu väga tõsiselt kasvanud, nii et küsimus on, kes seda tegelikult kontrollib, ametlik liin, väga lihtne on öelda, et seda kontrollib Taleban, aga mina ma ütleks, kaks korda, enne kui ma vastaks sellele küsimusele väga julgelt. Selle kohta saab öelda ainult kõik maailmas on suhteline. Mis on hea, mis on halb? No ilmselt küll jah, aga on need narkomajanduse osa selle riigi SKP-st on ka ääretult, ääretult kõrge ja kõige hullem veel see, et nagu afgaani talumeheni tegelikult sellest rahast, mis, mis Euroopas Ameerikas kokku korjatakse, nende narkootikumide müügi eest jõuame hääleta mõni protsent võib-olla viis protsenti või 10, et, et see on vahendajate kontrollijate jada või isegi hetkeks tegelikult kasu lõikab. Nii et noh, siin tuleks mõelda väga selge tõsiselt alternatiivide peale, mida neile inimestele kasvatada anda ja kuidas kasvatada anda, et nad suudaksid seda turustada elatist teenida millegi muu legaalse vahendiga, sellepärast et ega, ega afgaani talumees või põllumehed ei taha kasvatada oopiumi, ta teeb seda sunnikorras sellepärast et tal on vaja oma peret toita. Aitäh ja järgmine kord kohtume sinuga Iraanis. Jah, ma arvan, et vähemalt nädal tahaksime olla Iraanis, kus meil on ka täpselt nädal aega ja kuna meil on ainult Iraani transiitviisat, nii et kui telefonid töötavad, siis loodame, et saab, räägime juba Iraanist, mis on muidugi ääretult põnev. Ootan väga-väga sinna jõudmist. Aitäh Hannes.