See, et võimuliitu ootavad alanud aastal ees senisest raskemad ajad, oli ette teada. Juba novembri lõpus pakkus ajakirjanik Raimo Ülavere koalitsioonierakondade juhtidele kihlvedu et valitsusel 2008. aasta aprillis oma aastast sünnipäeva Ta ei õnnestu. Ülavere lähtus lihtsast loogikast, et majanduslike raskuste süvenedes löövad hambad risti, koalitsiooni sisulised erimeelsused järjest teravamalt lõkkele. Seda ongi praegu näha mitmete seaduseelnõude puhul. Sotsiaaldemokraatidele ei meeldi oma partei poolt partnerite eest salajas välja töötatud töölepinguseadus ning kavatsus kehtestada kultuuriüritustele ühetaoline käibemaks. Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica liidu silmis on kõlbmatud sotside seisukohad mitte-eestlaste integratsiooni vallas. Isamaa ja Res Publica liit ja reformierakond on eri meelt ajateenistuse ja kutselise teenistusel tugineva sõjaväeküsimustes. Ning mis peamine mitte kellelegi ei võimuliidu partneritele ega opositsioonile ei meeldi Reformierakonna kõrge reiting ja Andrus Ansipi suur populaarsus. Muide, eelmisel sügisel läbi viidud eurobaromeetri uuringu andmetel oli Eesti valitsuse usaldusväärsus kõigi euroliidu liikmesriikide seas 62 protsendiga Luksemburg järel teisel kohal. Kusjuures 27 liikmesmaa keskmine usaldus oli vaid 34 protsenti. Seega, ehkki erimeelsused valitsuses on silmnähtavad, on kodanike usaldus riigivõimu tegevuse suhtes endiselt kõrge. Sellises situatsioonis enamasti ei rutata valitsusremonti läbi viima. Ühe või teise ministri väljavahetamisel on mõte siis, kui asjad lähevad halvasti ning rahva rahustamiseks on vaja läbi viia nõndanimetatud näidishukkamisi. Praegu valitsusliitu purevate erimeelsuste taustal oleks võinud oodata, et tule alla satuvad kas sotsiaal- või kultuuriminister või siis hoopis rahvastikuminister. Ent valitsusremont algas viisil, mida keegi ei osanud oodata. Selle ettekäändeks ei saanud mitte ühe erakonna kriitika teise erakonna ministri vastu, nagu on juhtunud tavaliselt. Hoopis Isamaa ja Res Publica Liit ise otsustas oma regionaalministri Vallo Reimaa ametist tagasi kutsuda. Hämmingus ei olnud mitte ainult avalikkuse minister ise. Nõutust väljendas ka Andrus Ansipi näoilme kui ta IRL-i esimehe Mart Laari tahtmist oli sunnitud täitma kui puudub adekvaatne seletus läbi viidud vahetuse põhjuste kohta tekivad avalikkusele paratamatult kahtlustused politikaanluseks. Päris naljakas oli kolmapäevases Foorumi saates kuulda uue ministri Siim-Valmar Kiisleri selgitust, et Reimaale sai saatuslikuks poliitiliste kogemuste puudumine. Just nagu nooruke Kiisler ise omaks aastatepikkust poliitilist kogemuste pagasit. Tegelikult on ju temagi poliitikas alles üsna roheline nagu enamik Res Publica tiivul poliitikasse jõudvatest. Ent küllap on ta õigem mees ellu viima neid erakonna salaplaane, mida Mart Laar avalikkuse ette ei söanda tuua. Nii et probleem ei ole kindlasti mitte ministri laiskuses tema tegematajätmiste väheses poliitilises lihvis. Valitsuskoalitsiooniprogrammile Reimo tegevus küll kuidagiviisi takistuseks ei saanud, pigem ennetas ta kokkulepitud ajakavu. Paistab, et Mart Laar, keda võib pidada Edgar Savisaare kõrval üheks Eesti poliitika kavalamaks kombinaatoriks alustas üht pikemalt seatud sihikuga partiid mis peab erakonnale tagama parema positsiooni järgmisel sügisel toimuvate kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Et Laaril tuleb aga eelnevalt ka rakonnas suurem ühtsus luua, seda kinnitab Reima vabastamise vastu antud kolmandik volikogu liikmete häältest. Isamaa ja Res Publica liitumine ei ole kulgenud nii ladusalt ja valutult nagu võib-olla esialgu loodeti. Kuid nii ehk teisiti. Regionaalministri amet ei ole veel kellelegi kuulsust toonud. Vargsi on räägitud isegi selle kaotamise vajadusest sest senises vormis praeguste ressursside ja volitustega on seda ametit raske pidada. Portfellita ministrite staatus sündis ju tegelikult teadusest läbi viia konkreetseid ühekordseid reforme. Näiteks Liia Hänni tegeles kunagi selles ametis omandireformi elluviimisega. Igas uues valitsuses võiks peaminister põhimõtteliselt anda portfellita ministrile sootuks teistsugused volitused mingi ühe kindla ülesande täitmiseks. See mudel aga lakkas Eestis töötamast juba 90.-te keskpaiku Anti ühele portfellita ministrile Endel Lippmaale. Ülesanne ette valmistada Eesti Euroopa Liitu astumist. Ent nõndanimetatud valitsuse ministri nõudmisi ei suvatsenud ükski ministeerium eriti täita. Ega ikka üks ilma portfellita mees ei tule soliidse ministriportfelli omanikule keelde ja käskusid jagama. Asi pääses tagant lahti alles siis, kui Euroopa Liiduga asus tegelema peaministri otsealluvuses tegutsev Eurointegratsioonibüroo. Tegelikult on Eestis nii regionaalse arengu kui ka vähemusrahvuste integratsiooniküsimused piisavalt olulised et nendega jõuliselt tegeleda, mitte portfellita ministri ebakindlalt positsioonilt lähtudes vaid miks mitte peaministri otsesel osalusel. Kuid poliitilist huvi selle vastu näid nappivat. Huvitav, miks küll arvavad erakonnad, et kohalikel valimistel tagab neile suurema toetuse see kui muudatusi kohaliku omavalitsuse korralduses mitte läbi viia. Kas tõesti peetakse valdade linnade juhte sedavõrd konservatiivset, eks kes igasugustele uuendustele igal juhul vastu on? Äkki annaks erakonnale konkurentsieelise just see, kui senisest tõsisemalt hakatakse tähelepanu pöörama just omavalitsuste probleemidele ning regionaalse juhtimise efektiivsemaks muutmisele. Kuid muidugi ei saa muudatusi läbi viia ilma inimestega läbi rääkimata. Selles oli kindlasti minister Reima viga, et ta ei suutnud leida oma plaanidele laiemat toetuspinda. Ent see on praeguse valitsemisstiili üldine puudus. Kui omavahel ei suuda läbi rääkida isegi valitsuskoalitsiooni kuuluvad erakonnad, mis siis veel rääkida opositsiooni nõuannete kuulamisest või kodanikuühenduste ettepanekutega arvestamisest. Muide, Mart Laar võttis sügisel ülavere poolt pakutud kihlveo vastu. Võib-olla õnnestubki valitsusel see aastane vahefiniš veel läbida. Kuid on selge, et kaugele praeguses luige haugi vähistiilis tegutsedes valitsus küll ei sõida.