Kui kaua rootslased Anu füüsta maid tegelikult juba tähistavad? Kui pikk see traditsioon on? Praegu on Rootsis, esimesel mail muidugi selline töörahvalik alatoon. Et alates 1939.-st aastast on esimene mai tööliste püha vaba päev, kus siis töötajad tulevad välja ja demonstreerivad. Aga algselt muidugi, kui nüüd sajandeid tagasi vaadata kaugemasse aega, siis oli ju esimene mai niisugune päev kusla eriti karja välja ja siis tehti esimesel mail suured lõkked. Siis räägime vanadest skandinaavlastega, nüüd või rootslastest ja lõkkemõte oli siis see tulega hirmutada eemale kõik nõiad, vaimud, trollid, metsloomad ja siis tantsiti tule ümber. Praegu tehakse tuld siis volbriööl ja see on ka viimane tuli, mida praeguste reeglite ja seaduste kohaselt lubatakse. Suve jooksul ei tohi Rootsis mingeid lõkkeid teha, ei oma aia segametsas ega aasal mingeid trügisid põletada. See on siis lähenemas, on viimse lõkkeaeg. Jaanituli. Jaanituli on jah midagi muud, siis. Rootslastel on see pika teiba otsas. Rootsis on jah, jaanituld nagu niisugust ei ole, on Norras ja on Soomes, aga rootslased panevat pika teiba otsa niisuguse lillepärja ja siis tantsivad ümber ja laulavad väikeste konnakest laulu. Ja see on kindel traditsioon, mis käib alati ühtemoodi. Ja muidugi siis kõik need vanad uskumused ja lilled ja, ja, ja ka alkohol, kõik käib sinna juurde. Aga see on siis jah, jaanist tuli. Tuleme nüüd selle juurde tagasi. Missugused traditsioonid on praegu Rootsi linnades seda päeva tähistada? Esimene mai võib-olla ei olegi nii traditsiooniderikas ja nii huvitav, sest esimesel mail endiselt toimuvad punaste lippudega demonstratsioonid suurlinnades see on siis nagu ma ütlesin, niisugune aegade algusest siis 39.-st aastast pärast jäänud sotsiaaldemokraatlik töörahvapidu ja need demonstratsioonid on väga väikesearvulised, ega seal, ega seal midagi, noh seda nagu ei võeta tõsiselt, aga nad ikka toimuvad ja internatsionaali mängitakse, räägitakse solidaarsusest. Aga rahvast ei ole seal noh, erinevatel põhjustel väga palju. Ja, ja võib-olla suuremaks põhjus on see, et kõik on ju väga väsinud ja uimas eelmine päev see volbri, vaat see on Rootsis see kõige suurem ja tugevam kevadine pidupäev ja eriti eriti Uppsalas. Uppsala ülikool on traditsioonidega ülikool ja siia sõidetakse üle Rootsi, rongide ja bussidega sõidavad tudengid kokku ja, ja see on niisugune väga-väga suur üleriiklike pidustuste koht siis. Ja seal see pidu toimub oma reeglite kohaselt ja. Aga kalendrisse on kirjutatud esimese mai kohale rootsi keeles k Kristi Himmels. Taak. See on taevasse minemise püha ja see on niisugune kahjuks paljudest kiriklikest pühadest, mis on Rootsis alles ja mis langeb 40.-le päevale pärast esimest, et ülestõusmispüha ja see siis nagu liik kuva iseloomuga ja see aasta satub ta juhuslikult siis esimesele maile. Aga tavaliselt on ta jah, alati neljapäeviti siis tekib vahepeal selline üksik reedene tööpäev, mida rahvas üldiselt võtab vabaks, töölt vabaks ja, ja siis sõidetakse lihtsalt minema. Nii et see taevasse minemise püha, see ei ole midagi, mida rahvas tähistab või pühitseb või isegi alati, nagu seda ei teatagi, see on lihtsalt jäänud ajalooliselt sinna punaseks päevaks ja, ja rahval on hea meel selle üle, et on töölt, et see on lihtsalt vaba päev. No sel aastal tekib niisugune natuke pikemat sorti nädalavahetus, neljapäev, võib-olla ka reede, siis kohe laupäev. Pühapäev, kas linnas elav rootslane sõidab juba nüüd mai alguses ka oma suvekodu vaatama? Jah, ega rootslane sõidab esimesel võimalusel alati kas siis suvekodusse, kellel seda on, või siis lihtsalt loodusesse ja vot see rootslase suhe loodusega, see ongi selline eriline nähtus, vähemalt nad ise usuvad, et nende suhe loodusega on midagi täiesti unikaalset. Rosen on väga looduselembene ja looduses kohe elavnevad, muutuvad kuidagi teistsuguseks, et rootslased ja, ja looduskuidagi ühendav, ma tooksin ühe näite, mille tunnistajaks ma ise olen olnud, et noh, muidu nii kinnised ja rootslased, kes tänaval nagu naljalt teineteisega rääkima ei ka siis kord nägin, kuidas nad siin Uppsala kesklinnas jooksis üle teel Xiil jäi ühe plangu äärde lohisema ja ja kohe seisatusid kõik möödujad ja rahvast kogunes ikka rohkem ja rohkem juurde ikkagi kesklinnas. Siil ega see naljas ei ole ja kõik asusid elavalt arutlema ja, ja arutama siili välimust ja iga liigutust ja võimaliku pärit tulu ja võimaliku teekonna sihti ja kohe justkui vanad tuttavad ja, ja neid ühendas ühine teema siil aga siis nagu see siilionu aiaaugust sisse lipsas, ära kadus, lagunes vestlusring ja inimesed jätkasid samuti oma teed ja, ja ma just mõtlesin, et vot see vot see iseloomustabki rootslasi, et et loodus ühendab, see on nagu religioon. Ja ilma selleta, siis linnades on nad üsna nii omaette elavad. Ja kui ma ütlen, et loodus on rootslaste jaoks nagu religioon siis võiksid teha niisuguse võrdluse ka, et et kui vaadata, milliseid tundeid tekitab joon ja milliseid tundeid tekitab loodusrootslastest, siis seal, et tulebki see sarnasus välja. Et nagu religiooni puhul on loodusrootslase jaoks niisugune inspiratsiooniallikas ja looduses seda põgeneb, kui tal on raske ja, ja kui ta soovib üksindust ja kui ta soovib vastust mõnele probleemile ja rahu ja tasakaalu. Ja tegelikult ka need kõik need pidustused, seesama jaanipäev ja jõulud ja on ju seal on ka omad rituaalid, nagu religioonis isegi piknik, toimub rootslastel kindlalt väljakujunenud rituaalide kohaselt. Võileivad viinamarjad, küpsised, juust. Ma ei tea isegi, tundub, et nad ühtemoodi istuvad ka seal pargis. Et oleks näha, et on tegemist traditsiooniga. Nii et rootslane jah, tegeleb, võib öelda looduse kui religiooniga ja nendel päevadel on looduses kõik rootslased, kellel vähegi jalg kannab. Seda on rõõm kuulda, et rootslane leiab looduses olles ja loodusest tuge otsides endale niisuguse tasakaalupunkti kätte. Üks intervjueeritav tänases saates ütleb meile ka seda, et on vana tõde, et mida rohkem sa kaevad aias, seda vähem sa kaevad omaenese hinges ehk aiatöö annab pisut ka niisugust hinge ja vaimu puhkamise võimalust. Kui palju tänapäeva moodne rootslane üldse veel oma kätt mullaseks teeb või kas aiatöö on samamoodi Rootsis auseis kui näiteks Inglismaal? Inglismaaga jah, võib-olla võrdlus ei pea, et nii, nii ilusad need aiad ei ole ja nii tõsiselt asja ei võeta, ikka murulapid on domineerivad kahjuks ja ja lilli ostetakse just näiteks praegusel ajal ja neil päevil valmis õitsvana istutatakse maha ja siis sügisel närbuvad ära ja järgmisel kevadel ostetakse uued, valmis, õitsevad lilled. Nii et nendega niimodi seemnest ja taimest üleskasvatamist sellega ei viitsi nagu keegi jantida. Aga üldiselt peaaegu pool Rootsi elanikkonnast elab omas majas ja see oma maja on niisugune unistus ja eesmärk ja sinna ikka väike aed juurde kuulub, nii et midagi rootslane ikka üritab kasvatada. No no mingisugune peenrace tavaliselt siis kas, kas vaarikas või, või, või mõni marjapõõsas, sest see on niisugune eksklusiivne asi, et kui sul ikka tulevad külalised ja ja sa paned lauale ka oma aia vaarikamoosis, on midagi, see on midagi nii uhket, et nagu oleks kuskilt teisest maailma otsast toodud ma tea, ninasarviku sarv, et lihtsalt kõike, mis nõuab aega ja, ja tööd see on nagu see on nagu ära kadunud rootslase elust ja, ja marjakasvatamine ja moosiks tegemine ja selle sildi peale kleepimine, see võtab aega. Nii et kui sa tahad midagi erilist pakkuda külalistele, siis jah, kas metsas, et enda poolt korjatud marjadest tehtud moos või oma aia aiasaadus, et selle eesmärgiga nagu kasvatatakse, aga mitte selleks, et oleks odavam või, või, või tervislikum seda kahjuks ei ole. Inglismaal öeldakse, et kevad on, siis käis, kui hakkab õitsema ebahüatsint, et või, või siniste killukatega väike siniliilia. Kas ka Rootsis on mõni taim, mille õitsema hakkamisest rootslased saavad aru, et nüüd on kevad käes ja võib hakata suve ootama? No ja võib-olla võiks öelda tülased või siis no või lillegi on juba näha, aga Ülased jah, ja lumikellukesed siis on kevad käes ja suvi lähenemas. Ja see tuleb nii ruttu ja, ja äkki on nagu kõik metsaalused lilli täis. Aga ma julgeks öelda jah, et mingi kindla lillega rootslased seostavad suve, see on pigem, pigem on see volbriööl 30. või viimane aprill see päev, see tunne, see, see lõkke tegemine, vot see on, see on see lill, millega rahvas seostab, et nüüd on kevad käes ja nüüd hakkab elu käima tõesti. Ilusat kevadet, Rootsi aitäh teile ka.