Täna möödub 88 aastat Georg Otsa sünnist algavas saates meenutavad legendaarset lauljat Ilona Ots, Aarne Mikk, Neeme Järvi, Heli Lääts, Peeter Saulia, Ada Lunber. Saate koostas Marje Lenk ja see oli esmakordselt kavas kaheksa aastat tagasi. Kui olin 21 see aasta oli Seast oli siis sinuni? Proua Ilona, kas Georg Otsale meeldis oma sünnipäevi tähistada? Koduses ringis küll meil oli palju häid tuttavaid ja paar perekonda, kes igal ajal võisid meile tulla. Sünnipäevadel muidugi käis rohkem rahvast, sest me läbisime väga paljudega. Georg oskas pidutseda, oskas tuju luua, ikka oli väga meeldiv ja hubane, inimesed armastasid meil käia, aga tavaliselt ikka kas siis tema sünnipäev, minu sünnipäev. Kell 12 panime kingitused klaverile ja lilled ja kringel tort ja küünlad põlema ja siis sünnipäevalaps sinna tuppa astudes muusika mängis ja siis me andsime teineteisele need üle omavahel, ta tundis rõõmu igast pisiasjast ühest väiksest seebitükist. Ta oskas rõõmu tunda ja teisele sellega tagasi anda seda kinkimise rõõm. Kuidas Ilona otsaga tuttavaks saite? See oli väga kummaline. Ma töötasin moemajas tol ajal ja vähemalt vedas samaaegselt ka meesmannekeen Garibaldi kivisalu ja tema töötas ka teatris, tari balletis. Järsku ta hakkas tervitusi tooma Georgi poolt. Kärbats palub tervitada ja mina suhtusin sellesse, nagu ei osanud isegi mõelda või, või kuidas suhtuda. Ja aeg läks. Ja kui Georg lahutas, siis talise ära Egiptuses, kui ta endine abikaasa vahetas korterid lahku, nii et Garibaldi Kivisalu koos oma emaga tuli meie korterisse elama. Ja endine abikaasa SAISis kivis salude korteri. Ja siis oli novembrikuus Garibaldi Kivisalu sünnipäev, ta kutsus mu ema inimesed külla, minagi nende hulgas. Me istusime, ma mäletan köögis, seal on väga suur köök Kaarli puiesteel ja tahtsime juba hakata ära minema, kui repeti ütles, et ei, et palun ärge minge, et et minu korterinaaber Georg Ots palus, et ta ei läheks ära. Samaaegselt käisid Haida proovid, sellest tulenevalt ta tuligi hiljem. Kõik naised olid väga-väga sädelevad, vaimustus, et nagu nagu ikka jah. Ja ta rääkis oma reisimuljetest ja hakkas näitama fotosid ikkagi, ta pöördus nagu minu poole kõigepealt ja ma mõtlesin, et väga piinlik, et seal oli vanemaid daame ja siis me otsustasime kõik ära hakata minema. Georg ütles, et, et ta on nõus kõike koju viima oma autoga, kui mina jään viimaseks ja nii see algas, siis ta viis koju. Järgmine päev ta helistas mulle. See oli novembris, kui me tutvusime jõululaupäeval, me abiellusime vahepeal, ta oli kaks nädalat Kiievis iga päev mulle helistas ja tagasi tulles ja abirajal õppisime tennist tundma ennem jõule 20. ta kinkis mulle kihlasõrmuse seal ikka olnud, nii et ta oli mingisugusel kontserdireisil, kui ta nägi seda sõrmust. See on niisugune suur Aleksandrit väga kaunis ja tädi, seisnud seal leti ees ja mõelnud, et kahjuks ei ole kellelegi seda kinkida. Aga ostis, et võib-olla kunagi on juhust, kui ma armun või siis ma kingin seda sellele daamile kihlasõrmus. Ja nii oli elumuutus sajaprotsendiliselt nii heas kui halvas mõttes. Väga raske oli alguses, sest inimesed ei mõistnud, meie vanusevahe oli küllaltki suur ja kuna ma töötasin manekemine, siis leiti, et ma ei ole sobiv abikaasa. Me saime kohutavalt palju alandavaid sõimukirju. Nii Georg minu kohta kui minagi järgi kohta. See asi oli juba nii kaugele, et Georg kaalumisel, et, et minna Leningradi elama tol ajal oli Käbin. Siis ta käis tema juures, et me läheme ära, et siin on võimetenad. Siis hakati neid asju nagu uurima, natuke jälgima ja aeg läks edasi ja need inimesed nagu kadusid ära, sest me olime teineteisele väga kindlad ja hoolimata kõigest hoidsime kokku ja püüdsime head nägu teha halva asja juures. Aga raske oli, räägiti varanduse pärast, kui niisuguse pärast me abiellus, seda ei olnud. Praktiliselt hakkasime elama selles neljatoalises korteris ühes toas, üks tuba oli ainult meie. Meil ei olnud mitte midagi, sest et kõik ülejäänud endisel abikaasal aga me olime õnnelikud, saime aja jooksul ikka nii mööbli kui kõik, mis vajalik, teie sõitsite temaga palju ringiga. Me käisime kõikjal koos, ta ei läinud, et mitte kuhugi üksi. Ainus sõit, kus ta käis üksi, oli Soomes kultuuripäevad, see oli 67. aastal. Ma olin siis seitsmenda kuu lõpus, ootasin beebit ja kuna elati laevas, siis tingimused ja selliseid ka muidu oli tingimuseks temal ükskõik kuhu üksinda ei lähe. Ja see ei olnud lihtsalt sellepärast, et et mina seda soovisin. Ei, ta tahtis lihtsalt olla minuga ja mul on väga kurb ja kahjad palju sõitmata, sellepärast mind ei lubatud igale poole kaasa. Itaalia näiteks lauljate maa, ta ei saanudki sinna, sest et talle pakuti, aga mind ei lubatud nagu kaasa ei sõitnud, Kanadasse oli sama lugu, kultuuripäeva ei kutsutud, koos abikaasaga, kutsuti üksi, kuna abikaasaga koos ei kutsutud, siis ta üksi nagu ei läinud. Ja sama kehtib ka bankettide kohta, näiteks Saksamaal kultuuripäevad meie lubatud nagu koos abikaasaga, tee tuleb üksi minna ikkagi Eesti rahva eest, Eesti rahva heaks. Ta keeldus. Siis sai päeva jooksul kõik viisad ja asjad mulle siiski ma sõitsin ja siis oli väga niisugune tore juhtum sellele lõpubankett. Ja siis oli kõik valitsuse tasemel poolt oli siis Käbin oma abikaasaga sealt saksapoolset väga palju riigid tegelasi. Et siis oli kaetud need lauad niiviisi, et need suuremad inimesed siis niinimetatud istusid üleval poodiumil ja nende abikaasad pidid istuma all ja Georg Haitis minul ümbert kinni, et me läheme koos, siin alles tuli saksa kultuuriminister, sinna etteütles ei, Kärk, teie olete üleval, aga ta abikaasa istub. Ta vastas sellele, et kui mu abikaasa istuks seal all, siis istun minagi seal all ja ta tuligi alla. Hiljem tuli kultuuriminister laude, tänas kergütles, et te tegite minuti jooksul selgeks seda, mina olen mina püüdnud teha aastaid selgeks omavalitsusele. Tundsin ennast väga hästi seal all, kuidas Georg Ots töötas, kas ta töötas kodus ka palju ta töötas põhiliselt ainult teatris. Kui ta läks etendusele, siis tavaliselt kuulas itaalia oopereid, tähendab originaalis neid lauljaid ja, ja see, mis puudutas tema osa siis ja kuskil veerand tundi või 20 minutit. Aga et oleks teinud hääleharjutusi klaveril ennast saatnud või et majas oleks pidanud olema ääretu vaikus, et keegi oleks tohtinud segada, aga seda teha ka teist teha seda ei olnud mitte kunagi. Ja ta kuidagi omandas väga ruttu talle kohutavalt musikaalne. Seepärast ta nagu haaras kõik iseenesest endasse. So Siimades. Armas. Georg Otsa meenutab Aarne Mikk. Oli suur õnn, et ta soostus osalema minu kolmes esimeses lavastuses, 69. aastal Vikerlased 72 Chanis kiki ja 74 Travjaatamis. Kahjuks jäigi tema viimaseks teeks väga selgelt meeles Chanis kikkis mõned proovid, kus Arvolaytegi doktorid ja oli leidnud sellise budistava intonatsiooni, tuli sisse ja Georg pärast ütles, et vene häda, et ma olin umbes mõttes kujutan ette, et see halvatud Chanis kiki, kes seal teeskleb voodis peaks umbes samamoodi rääkima, aga Arvolaid võttis nagu minult selle võt ära ja ma pidin leidma teise lahenduse. Ja see on üks, üks eriline anne temal. Ta etenduse jooksul säilitas selles värskuse ja improvisatsiooni võimalus smaski pallis, Oskar, oli see Solovjovi või oli see Veera neelus, kes laulis, temal oli mask ja mantel pandud kuidagi kulisside taha sinna valmis, et kui ta hüppab viimas pilti sisse, võtab sealt selle enda kätte, aga ta oli stangega tõmmatud lae alla, ta ei saanud maski ette panna, ka mingisugust mantlit ümber tõmmata, sest muusika juba läks. Akiork pidin laulma sellist rahast, kas näed sa seda maski seal, aga Oskar oli ilma maskita laval ja ta täitsa endastmõistetavalt ütles. Kas sa näed seda poissi seal ta mõtles sisuliselt, mitte kunagi, et mis nootima laulan. Me teame küll, kuidas ta alguses deemoni sul jadas mõne kõrge noodiga. Aga kuidas selle lõpuks nii-öelda sisuliselt kätte sai, see noot tuli ka välja, mispärast kõik ikkagi teda armastas, et tal oli haruldane diktsioon, kõik said aru, millest ta laulis. Millised olid tema paremat tööd Estonias? Kes seda oskab öelda, ma arvan, liik oli, tead, võib-olla eskamilio. Karmen ise ei olnud temale sobiv roll, ta ise kat sai sellest aru. Aga Mozart oli temale nagu loodud Don Juan, Figaro pulm võluflööt. Ja kui me hiljem oleme näinud Euroopa lavadel siinfische diskaod või Herman praid laulmas, siis alati ma mõtlesin, et vot, et Georg oleks selles žanris võinud nende kõrval vabalt seista. Aga tema enda jaoks, ma arvan, olid need rollid võib-olla kõige olulisemad, kus arvati, et need ei sobi tema häälele näiteks jaagu hotellos ja Reigo leto nimiosa. Ja, ja nende kaudu ta tõestas, et, et üksinda suur hääl ei maksa mitte midagi, vaid see, mida ma selle häälegi ütlen ja kuidas ta partituuris leidis neid nüansse, mida sinna oli helilooja kirjutanud. Mulle tundub, et, et ja kui oli tema näitleja ja laulja sünteesimat üks meeldejäävamaid Kuidas te hindate teda kui kergemuusika esitaja? Õnneks tänaseni raadiost neid linte mängitakse, kuigi vahepeal mingisugune noorte inimeste seisukohta, et mis metsast mängime, laulis nõukogude laule, käis Hruštšovi Assuani paisu avamas ja ja nõnda edasi. Naljakas on see, et ka neid Nõukogude laule esitati pool rääkides pool lahuldes. Georg võttis neid nagu ühte klassikalist romansi ja Ahtisaari ka Soome presidendiks saades laulis elu, armastan sind otsa mõjutusel ilmselt. Aga eesti autoritega oli sihet. Me teame, kuidas hoid või raudne või Naissoo Tõid teatrisse hommikul valvelauda ühe noodirea, kus see viis ja sõnad olid kirjutajad pärast lõunat pärast proovinud raadios lindistus või homme paremal juhul ta laulis neid nii-öelda lehest linti ja vahel hiljem, kui ta pidi kontserdil esitama näitajates. Ega mul sõnu peas ei ole, et paberilt laulnud. Aga see nisukene muusikahaaramine ja õieti niisugune terviku haaramine, kui me kuuleme mõningaid laule, mida temal kergemast žanrist pärit lugusid linti laulnud ja kuule mõnda teist neid esitamist, mis ameti, keda aru, milline milline talent Georg Ots oli ja me oleme tihti kodus abiga kaasa ka rääkinud, et ühest küljest Nõukogude kord meid nagu kõik pani siin teatud suletusse ringi keerlema ja ja me pidime läbi ajama selle olukorraga, aga me oleme tegelikult kohutavalt õnnelikud, et meil on olnud võimalik suhelda Georg Otsa, Gustav Ernesaksa ja Tiit Kuusiku ja ja Ants Eskolaga kohtuda. Paul Keres, ega ma arvan, need inimesed on, on vähemalt nendele kõikidele, kes nendega kokku puutunud, ühed suured eeskujud olnud. Ja tihti on kahju, et et mõned räägivad nendest nagu lihtsalt ahah, oli kunagi keegi. Aga tegelikult taoliste inimeste tähendus ühele kultuurile on palju suurem kui see, mida me saame võib-olla praegusel silmapilgul katsuda või tunnetada. Ja õuden tegelikult mõelda, just, ma tulin, teiega vestlevad, sügisel möödub ja 25 aastat tema surmast. See on kohutav pikk aeg. Noorusaastad möödusid sõja ajal. Tal on mitu korda probleemalt haigusega. Mitu operatsioonidel on tehtud, kui palju seda ilusat ja helget loomingu aeg-ajalt soli. Ja mehiseks jäi ta elu lõpuni. Ta ei nurisenud, aga ma arvan, et see viimane pool aastat oli tal väga raske. Mul on sellest perioodist mõned kirjad, ma olin siis Moskvas nagu ennast täiendamas suures teatris ja tema alustas Don Juani lavastamist Tallinnasse. Kirjutasime aga talle teatud optimism, et nüüd on juba toru jälle välja tõmmatud, ninast Emakan häält treenima ja olen Don Juaniga Nimitud proovi ära teinud. Ja ma arvan, et ega ju sellises eas 55 keegi usud. Päevad on loetud. Tal oli ju palju ühiskondlikke ülesandeid ka. Ta on olnud veel konservatooriumi direktor ja ja igast võib-olla ühiskondlik organisatsioonidele kuhugi ta lihtsalt võib-olla nimepidi kuulus ja muidugi tehti temast ka teatripartei algorganisatsiooni sekretär pärast sellest perioodist kõik mäletate tähele lõpetama naljad ära seinalehed ja autahvleid ja et inimesed on küllalt haritud, et ilma nendeta läbi saada ja tema sõna maksis mõni teine ei oleks saanud üldse sellega välja tulla ja üks tuntud lugu, me teame jugo tahetasi mänguga, vastata poogia pessi, mida nõukogude liidus polnud ette kantud enne kumust. Ma ei anna luba, enne seda ei saa teha. Ja keegi vabariigi kultuuriministeeriumist ei julgenud Moskvast küsida jälle, mis vastaks, miks seal ees seda tehakse. Aga ots helistas otse kultuurimeister Forcevale, olin selle kõne juures direktor hammeri kabinetis ja kui forced lihtsalt on see hea ooper ja nii edasi otsustes loomulikult kõik vaesed neegrid nõnda edasi. Ja, ja force küsis, et kas te tahate osalatod. Tegelikult see on suurepärane rolli ports. No kui te tahate, siis laulge. Niimoodi lahendati see küsimus ära. Hammer salakaubana pildistas Helsingi ooperis partid tuuri ja pärast kõik Nõukogude Liidu teised teatrid tulid siit seda materjali laenutamas. Borgia pess läks paljudest teads hiljem, aga ots oli see, kes ütleme, viis selle idee läbi teda respekteerida, sest et ta oli ikkagi väga tuntud ja populaarne nimelt ja mul on meeles ka viimane kast roll, see oli 74 sügisel just Ravjaata, meil tuli välja Georg Louis kahte etendust kaasa, meil oli seal paar sellist momenti, kus duetis oletaga, nagu jäeti Violetta valgusevihku, kus temani kuskil seesmised mõtted piditeesil tuleme Georg pimedasse ühel õhtul. Mõlemad tellimul on ukse alt torgatud siis mingisugune kiri, seltsimees lavastaja. Võib-olla te tahtlikult tegite, aga me nägime, et Georg Ots oli paaris kohas pimeduses. Seda ei tohi lubada, tema peab alati olema valgus. Me peame temast silmi nägema, ei tohi kunagi lavastaja teda jätta. Laval pimeda. Georg Ots joonistas väga hästi, kas teatris seda ka vahel pilte tegi? Perioodist mul on kodus ka paar tema väikest lisandit, kui ma olin nagu vahepeal kirjandusala juhataja just hotello kavalehte tegin, siis ma lihtsalt kavalehe illustratsiooniks palusin tal joonistada jaagu grimmikostüümi ja ja mul on Moskva haiglas saadetudeks tore joonistus temal ja me teame, et ta vahel proovide ajal ka oma klaviir joonistas selliseid päikselisandeid ja on olemas ju tal väikesed akvarellid ja joonistused loodusest ja oma abikaasast iilonast ja ja kuidagi tal tuli nii-öelda kergelt kõik. Ühest küljest me peame olema õnnelikud otsa niipaljugi plaadistatud, et on lõike filmitud. Samal ajal peeti ühtegi ooperit tervikuna. Operetti ei ole videolindil seitsme teisel aastal, Moskva televisioon salvestas Chanis kikki nii-öelda ikkagi elavalt. Ja seda vändati neli-viis korda Moskva televisioonis ja kui mõned aastad pärast otsa surma hakata otsima, siis seda enam ei leitud, nii et sellist elavat etendust ei ole temaga tehtud. Ja probleemid on muidugi, kuidas neid filme ümber võtta videode peale seal on helikõrguse muutumise küsimused ja nii et me temast õnneks mingi ettekujutuse saame nende fragmentide najal. Aga ükski film, ükski lind ei asenda seda elavat kontakti, mis on publikulaulja või iga teise interpreedi vahel. Seetõttu mina lähen küll ennast väga õnnelikuks, et mul on võimalik olnd nii palju aastaid sama lava õhku hingata ükskõik mis positsioonilt, Georg Otsaga koos. Ei autot mul kulda mul ei murret. Või selline eelkellerra rabahoog sees. Hirm on alapinna varganägu, varaatuse. Aulmulo ja. Utetaskud. Ja taskud. Ja laul Mul on. Ja. Georg Otsa meenutab Neeme Järvi. Ja esimene asi üldse Estonia teatris tegin, oli hotello 16 proovimi tegema, mäletan see oli väga väike proove ja siis minu lemmikasi oli joodidaat hellad. Ja seal oli siis Tiit Kuusik, Jaagoya siis Georg Ots, mõlemad nendel oli kõigepealt generatsioonide vahenali noorem ja ja tema oli ju kuusika õpilane ja kuusikali Arderi õpilane ja kuusik ei olnud ju suur pedagoog, tema oli hea laulja, väga hea laulja. Praktiliselt Georg ise arenes iseenesest armees, sest ta oli juba andekas inimene. Ta tegi palju tööd enese kallal. Noorpõlvest ei olnud ju kõige parem just kõige suurem hääl üldse, ta hääl ei olnud suur hääl, tal oli küllaltki niisugune väike hääl, aga ilus hääl. Ja mis oli tema suur voorus, oli see, et ta oli hea näitleja. Ja korvas mõnikord niisugused kohad, kus hääleb, pidanud laskma jõuliselt ta näitleja seda nii välja, et, et seda ei olnudki vaja seda häält nii palju. Ja siis tal oli alati kaks külge estraad, Kerge muusika, kunagisi labast muusikat, ilusaid laule laulis ja Jaan siin Saaremaa valsid ja võib-olla see oli kõige niuksem äärmuslikum asi, aga kõik vene heliloojad kirjutasid talle ja Solovjov hoidja, ma ei tea, kes need kõik kirjutasid, ta, see oli tema kuulsus Venemaal tema ooperisolistideni, nii palju Venemaal teatud teda ja vähe kasutati alles elu lõpupoole. Aga, aga ta ikka niisugune estraadilaulja staadioritel laulis ja ta oli populaarne. Ta oli ilus mees, naistele meeldis väga ja üldse inimestele meeldis ära. Aga ooperis, nisukest, näitlemist, hotellos keegi ei teinud järgi, kui sa võrdled kuusikut, siis kuusik oli suur laulja suure häälega. Aga näitleja olles nüüd Georg Otsa näitlemine ja kuusiku hääl olnud, siis oleks kohassaalne laulja olnud. Avam, kas sel juhul need kaks inimest oleks nad elanud tänapäeval? Siis need oleks olnud maailmakuulsat inimest täiesti kohe. Ivar Poolas laulud, aga tol ajal vangis kõik meil võimalust kuskil käia, nii et hotello oli aidad midagi, aun, asfalt, tegime võluflööti patogeenot ja ja siis Vikerlased ja jonni, Skikija Travjaataja. Poliitiliselt oli muidugi kaheks. Kuidas öelda oma aja produkt selles mõttes, et ta pidi järgi andma mõnes mõttes ta oli kommunistliku partei liige ja püüdis teistele siseneda seda natukene, isegi mulle ei andnud järgi vaata Dahlised, mitte sellepärast, et ta oli veendunud kommunist, aga ta kasutas seda lihtsalt selleks, et, et asjad paremaks läheks, paremini läheks tarva utopist, et äkki see, kui me nüüd kõik parteilased nüüd lähevad kultuuri ja kõik hakkab paremini minema. See ei aidanud, aga teda, kommuniste, mitteku lauljat ja Georg Ots pandi laeva nimeks kommunistele, mütiku lauljale poliitilistel põhjustel, ta oli suur siis poliitikud ees ja ta ütles, et tal on vaja anda, sest ta oli kommunistliku partei liige ja ta oli rahvasaadik ja ma ei tea, mis see kõik oli. Nii et selles kutses oli väike niisugune miinustama peal kogu aeg rahva hulgas ja näiteks praegult, kui räägitakse Georg Otsast, mis mulle väga valus vaadata, välismaalased, eestlased, olete räiuvad Georg Ots, mis oli rahvareetur seal pole mitte midagi välismaal välismaalaste teate ja laulja oli väli Elis eestlased, temal ei olnud Georg Otsa kunagi kuulnud ja kui me nüüd räägime, Georg Ots, suur kunstnik, mis suur positaalide kommunist? Ka mina leian, et seal polnud absoluutselt vale vaatevinkel tol ajal, et paljude andekate eestlased olid lihtsalt selle süsteemi ohvrid. Mitmes mõttes, aga kui kunstnik ta oli suur, tema muusika tegemine oli eriti suur seepärast, et Me oleme harjunud öelda, lauljad on isegi ütlemine loll, kui laulja. Mai ütleks eesti lauljate kohta, seda aga vene lauljate kohta väga paljude vene laudu küll natuke hääl on, suure teadis, olid inimesed, kes laulsid kesi, tundnud nooti aga hääl oli togiti klaveri peale ette, et said lõpuks siis selle loo selgeks, siis laulsid. Tema oli kõige intelligentsem laulja üldse, nagu praegu inglise lauljad on, need on niisugused, kes, kes võtavad noodi, laulavad kõik ära Inglismaal tohutult kõrge laulukultuur. Mitte selles mõttes, et nendel on head suured hääled isegi, aga nad muusikaliselt väga hästi ette valmistatud. Noodist lugemine olid Sprima, ta võttis ise klaveril, mängis. Tore oli temas ka suhelda kui sõber ja seltskonnas, ta oli ka oma mees, ta oli toreda jutuga, ta oli tore huumor, temast räägiti kui Don Juan ist, mõnikord tüdrukud tulid talle ligi, igal pool Venemaa ja katsuse olla nii vastupidav mees ei ole tugev niisugustes asjades jätkuargat, sest ma ei oska praegu öelda täpselt, kui tugev ta oli, aga, aga, aga muusikast oli väga tugev ja see oli peamine. Ta oli suur kunstnik ja temal oli tore koos musitseerida ja ja trigeerida jääda seal alati aru, mis toimub ja, ja ta alati väga head mõtted ja, ja kui muusikat sai koos tehtud, siis ta lavastajale andis häid ideid ja väga tore oli Paul Mägi, kui nad tegid koos lavastaja Paul Mägi ka sellise koostöö oli väga heas. Need mõlemad olid väga andekate mõtlejad, inimesed lihtsalt aitasid 11 alati. See on tore mõnikord ka artisti poolt tuleb omapoolne arvamine teose lahtimõtestamise alal, et siis see peaks hoopis niimoodi olema, võib-olla peaksin sinna minema ja seda tegema ja muusikaliselt peaks olema niimoodi ja ja seal oli alati meil huvitav elada. Nelja Riina voolab või jah ja pöörase peo korraldama, otsija vaata kus naisi ja neide, too mulle sa naisi ja neide, too mulle, sa ole sa mulle seda laulu ja tantsuget. Pirueti Ma. Ei taha kunagi ja särada. Vabandamine lähete ärkvele? On palju ilu rännuteedel laulsid Georg Ots ja Heli Lääts rohkem kui 30 aastat tagasi, ise ka ei usu, et sellest nii kaua aega juba tagasi on, aeg lendab nii kohutava kiirusega. Partnerlus Georg Otsaga oli minu jaoks väga suur elamus ja väga kaunis elamus. Temaga läks kõik lihtsalt. Jah, muidugi läks lihtsalt, sest esiteks ta tunnetas muusikat läbi ja lõhki ja teiseks tal oli noodist lugemise oskus ja ta oskas ka arvestada väga partnerit laulmise juures. Esimene kokkupuude Georg Otsa ja tema lauluga oli 1948. aastal. Ma olin siis veel keskkooli õpilane ja Georg käis brigaadiga mööda Saaremaad ringi ja tuli ka meie kooli esinema. Ja ma mäletan seda vaat et kõik meie kooli tüdrukud olid temasse kõrvuni armunud. Mina kaasa arvatud. Muusikakooli astudes olin Georg Otsa direktsiooni all nii-öelda Georg Ots oli Moskva kooli direktor sel ajal, kui ma 51. aastal Tallinna muusikakooli astusin. Minu jaoks on tema alati olnud väga respekteeritav isik ja ma olen temale terve elu alt üles vaadanud nii tema isiksuse kui tema kunstipärast, sest ma ei tunne ühtegi inimest, ühtegi lauljat ei meie ringkonnas meie vabariigis ega ega ma ei tea, kas kogu maailmas, kes minule nii sügavalt oleks mõjunud küdema. Muusika, mida ta laulis, läks läbi tema enese ja ta ei laulnud ühtegi tühja nooti elus. Ta on minu jaoks kogu eluks jäänud suureks balevuseks. 1972. aastal laulsid Georg Ots ja Heli Lääts Moskvas üleliidulise televisiooni ja raadio suure sümfoonia estraadiorkestri saatel. Orkestrit juhatas Peeter Saul. Peter, kas need kontserdid on meeles veel? On muidugi, meil oli kaks kontserti, laseme Moskva tennise ja vetsu tavaliselt õhtut koos Moskva selles ameting samas saalis on veel vanad kohanäitajad, vanad daamid ja nad ütlesid, et nad ei ole näinud, et kellelgi oleks frakk nii hästi istunud või keegi oleks nii kõiki kandnud nagu Georg Ots. Tihtipeale on nii, et mõni inimene paneb fakki selga ja ei teki härrasmehest Georg Otsa kohta öelda ja frakfakiks, aga tema kunstnikud oma läbielamisvõime ja see, mida tema tundis. Kui ta laulis, see oli midagi erakordset. Kui te küsisite Eli käest, et kas temaga oli kerge töötajate, siis muidugi ma võin ütelda seda, et kuskil nendega aastatel, seal ma juhatasin ju väga palju, olin Moskvasse tolleaegse estraadisümfooniaorkestri alaline külalisdirigent, iga kuuesid ja ükskord Kusisele Georg Otsaga meil seal üks kontsert, siis päras paluti lindistada ja luulude palju materjali kaasaid lindistame lindistama, vaatan kell, et kell on juba nii kaugele, Peaksime hakkama Moskva rongi peale minema ja üldse noh, täna me sõbrad ja meil on väga palju lindistamisel ja siis aldimängija tõusis püsti alli. Peagi ütles maestro, et kui te nüüd oleksite nõus või lehe kolmeminutilise looja juhatama, siis mässil väga õnnelikult, mõtlesin, et mispärast seisval vaadake siis oleks üle liidu rekord, sest keegi pole ühe vahetusega vahel nii palju minutid, lindistan nagu täna Georg, otse üle 60 minuti puhast muusikat. Mängisime selle ärakassale rekord, et ma ei mäleta kunagi, et tal oleks hääl korrast ära. Võib-olla ta ei tulnudki siis üldse lihtsalt. Aga kui ta tuli selleks juht ja üks jagaks nii head kolleegideni heasüdamliku kolleegi just tööprotsessis nagu Georg Otsa narva kohata. Mis helil seoses selle Moskva kontserdiga meelde tuleb, kui ma küsisin Georgi käest, kas ta närveerib kast, ütles närveerin küll hirmsasti närveerin, aga see ei paistnud temast kunagi välja. Aga ilmselt see oli niisugune hea närv, ilma milleta üldse laulja laval ei tohigi minna. See oli niisugune andmise rõõm ja õhin ja ja suur vastutustunne oma esinemise ees. Aga kui me juba oleme tema interpretatsiooni juures, siis ma ei suuda mitte lisamata jätta, et minu jaoks tema kolabrinioon ja tema Rigolettot, tema Jaago ja Don Juan need on, need on maailmaklassi tipud. Ma ei tea ühtegi lauljat, kes mulle nendes osades nii oleks mõjunud nagu tema, sest teda kuulates unustad absoluutselt, et ta laulab. Sa nägid, et ta elas selles osas ja uskuge, või ärge uskuge. See oli midagi fantastilist niimoodi unustada inimese laulmine tema osas elamise juures ja nautida ainult seda, kes ta on laval. Sa usud iga viimast kui fraasi iga viimast kui sõna, mida ta laulab ja mul on alati silme ees kolabriniooni katkus seen. Mul on siin praegu ihukarvad püsti, kui ma selle peale mõtlen ja, ja Rigolettot. Kui ta anub hertsogit, andke mu laps mulle tagasi, ta mulle ainus ja nii edasi. See on ületamatu minu jaoks. Kas tolleaegsetest tipplauljatest oli Georg otse, kes lihtsalt seisis, ei mingisugust žestikulatsiooni illustreerimaks seisis, klaveri juures toetas ja sel hetkel nagu lahustus muusikas? Kuuleli küll, kahjuks see kurb osa selles koostöös, et kõik tema viimased esinemised kaastegev nii Leningradis mängisime Veneromansside. Need olid viimased kontserdid, samuti Kiievis viimane kontsert ja samuti 12. jaanuaril Estonia kontsertsaalis viimane avalik esinemine. Kontsert ERSO, aga ma mäletan, ta helistas mulle Peeter teadmani närveerin. Et kuule, kas sa ei saaks mind lubada, et ma ei tule. Mõtlesin nõuna, Georg, no kuidas ma saan, kui saal on välja müüdud, eks mäleta, mida me laulsime, laulsime muusikalist mees La Manche'i tongi, Hotit tõotuse laulu. Ja Livingstone Evansi, Moona Liisat ja Kalmani palli Radži laul mustlasparimast, me teadsime kõik, et kauaks teda ei ole silmuni tal juba kinnisem, kui ta seda palli Radži aariat laulis, seal on sellised sõnad. Nii see läks, nii, see läks, on möödas, kõik siis selles fraasis oli selline inimlik valu ja selline lahkumise traagika. Mul läksid silmad uduseks. Orkestri, seal on ikka ilus viiule soolavusele, kinnile, siis oli saalis avalikus kõik said aru, et see oli jumala teat, mitte üks laksitud sealt tükk aega oli vaikus, seisidki niimoodi. No mina tunnen teda väga kaua. Koolipoisina ma käisin vaatamas, siis, mis on praegune Astoria Estonia töötas seal, käisin vaatamas kõrbelauludele Punaliselt mäletan nihuke vurrudega. Tore noormees, oli küll ta hääl Dremuleeris. Ta läheb nii, nii tramuleeris seda sellistele jälgiksi kadus kuskile ära. Ja pärast tihti me kohtusime selles hoones, kus on nüüd vanalinnastuudio seal Sakala tänaval, siis oli ta Sakala tänava kultuurimaja tol ajal oli nii, et pikaaegne tantsuõhtut oli kontsert, see pidi olema. Ja see oli üks eks paremaid kohti Tallinnas kui mitte kõige parem. Seal mängis ansambel rütmikud tantsuorkester ja tema oli alati külalissolist seal. Ja hiljem ei läinudki kaua aega möödas, 54. aastal alustas tegevust Laansoo ansambel. Vot see oli üks esimesi soliste, mäletan vist üks esimesi laule oli, õbedasildelgib juuksekuld. Nii et sellest ajast ma tunnen ja, ja temaga oli tõesti väga-väga lähedal. Eks ta sai ju väga kõrged valitsuse autasud ja kõrged aunimetused, aga see ei muutnud teda. Georg Otsa meenutab Ada lund, mina mäletan. Ta on nii selgesti esimest kohtumist Giorgiga. Ma võisin olla siis nelja viieteistaastane ja ma läksin Raua tänava sauna, siis oli sauna, alati oli pikk järjekord. Ja seal seisis Georg Ots. Minu meelest täitsa kangestuskramptõbi peale. Veenmist seisma, täitsa lolli näoga vahtima, nii et mulle tundus, et ta isegi nagu naeratas mulle, eks tal neid hulle oli rohkem kaminas läinud. Muidugi panin teda muigama. Niisiis läksid aastat mööda ja 62. aastal, kui ma hakkasin filharmoonias tööle, siis esimesed kontserdid olid mul Giorgiga. Reisisime terve suve temaga, sest suvel ta tegi nagu soolokontsert. Ja siis mina olin tema juures, teadustaja aastad läksid, eks me ikka kohtusime, ta tegi ju palju segakontsertidel gaase. Aga meie suhted ei olnud nii tihedad. Siis ma mäletan seda. Meil oli ohvitseride majas, oli kontsert, jälle mingi segakontserte, Georg laulis ka. Ja siis ta oli värskelt abiellunud loomaga. Jah, ja siis nad olid seal ilus paar lava taga tutvustas oma prouat ja ja kuidagi saime jutule ja peale seda Maxima Ilonaga tihedalt läbi käima. Käisin neil palju külas. Suvel Võsul ja hiljem siis, kui ma hakkasin Mikuga kurammeerima, siis ma tutvustasid neid omavahel, lennud said suurteks sõpradeks. Ja siis me käisime perekonniti läbi. Kõik uusaasta, vastuvõtud ja sünnipäevad, tähtpäevad. Ema, juubel, papa, juube, vahest paar korda päevas käisin seal hästi. Poodides ja noored naised, huvi oli iga asja vastu. Ma mäletan, kui mu ema sai 50, siis minu suvilas väänavitis. Seda pidasime. Ja Ma kartsin hirmsasti, et hakkavad, no rahvast oli kaks, kolm 40 inimest, ma kartsin kõige rohkem, et et hakkavad nuia maad, laula, laula, see on ju nii hirmus tüütu. Ja eks see asi niimoodi läkski, aga ta absoluutselt ei, ei reageerinud halvasti või ei vaielnud vastu kohe miks mitte? Laulis küll ja üldse oli väga aldis huumorile talle endale oli väga peen huumor ja väga intelligentne inimene, äärmisel minu meelest ma ei ole ennega pärast sellist meest oma elus kohal, kui ka saali poole pealt teda vaatasid, siis siis tõesti uskusid, et Ambaru krahv mitte kuskilt mitte kunagi ta ei andnud mõista, et ta ongi orgu. Ma ei mäleta. Ja see, kuidas ta tegeles Marianniga, no seda oli lihtsalt Rõõm kõrvalt vaadata. Nad joonistasid koos, mängisid klaverit ja tegeles väga palju lapsega üldse, ta oli niisugune kodulembene ja ja neil oli imeilus kodu ja muidugi tänu Ilonale hästi puhas, maitsekas. Ja ta armastas kui tal vähegi vaba aega oli, olla kodus, kõik ta tegi ja toimetas ja ja ma küll ei tea, võib-olla ma ei märganud, et oleks pidanud ennast nüüd nii suureks täheks, et talle ei kõlba näiteks labidat või reha kätte võtta. Kas tundsite temaga suhtlemisel ennast täiesti vabalt ja seda küll? Ta lihtsalt ise tingis seda. Esialgu mul oli muidugi kole raske minna sina peale üle. Kuidas see juhtus, on meeles, Georg tegi ettepaneku, mis me ikka teietama, et imelik on omas kodus rääkida nüüd ei. Aga mul võttis ikka natukene aega kuidagi barjääre, ei saanud öelda, tee mis tahad, aga muidugi aja pikkuse tulija. Ja siis, kui me Mikuga abiellusime, siis Georg tegi sellise ettepaneku, et kas teil on vaja autot ja autojuhti, sest ma võiksin olla ja nii see oligi. Tee Põlvas oli siis Georg Ots autojuht ja hiljem, kui ta oli haige, üks operatsioon oli olnud, siis me olime neljakesi tavaliselt nende pol kodus. Ilona, Georg, Mikk ja mina enne seda, kui ta oli veel terve, siis me käisime, siis oli hästi moes ja popp käia seal lillepaviljonis, siis me käisime ikka, me olime neljakesi ühes lauas. Kas te olete Georg Otsaga tantsinud ka? Olen ikka. Kuidas ta tantsis väga hästi ja läks meelsasti tantsupõrandale ja ja ei korvima küll tema käest pole saanud kuigi, et ega seda, et ma oleksin ta nüüd ise tantsule palunud. Teatris käisite ikka vaatamas, kõik etendas mõnda isegi paar-kolm korda. Ta laulis ju nii lihtsalt nagu suu oli kinni. Nii nagu meie räägime tavaliselt, muidu on ju lauljaid, kes laulavad niimoodi, et kaelasooned on nagu vorstid püsti, mõtlesin, et jumal hoidku, nüüd kuskilt midagi lõhkeb. Temal see iseenesest nagu kõik voolas, tuli igast sõnast, said aru, mis ta laulis. Suurepärane laulja. Nagu. Igas kesk Kordasime kaheksa aastat tagasi kavas olnud Saadet Georg Otsast. Saate koostas Marje Lenk.