Tere õhtust, head pärimusmuusikasõbrad. Täna on 20. aprill on reede õhtu ja eetris on pärimusmuusikat ja pärimusliku maailmamuusikat kajastav saade, päri muster. Mina olen Astrid Peningi. Lugu, mida te äsja kuulsite jõudis meieni kandleansambli kukulind vahendusel. Ja see oli üks pilli viis hallistest. 13 kuni 15 aprill toimus Pärnus kandlefestival nüüd juba kümnendat korda ja taaskord võis kuulda kandlemängijaid nii Eestist kui ka Lätist, Leedust ja Soomest. Ja järgnevalt teile kuulamiseks, eks kandlemängija Soomest Hannu Sürje lahti, kes meil Kell siin sellel festivalil Pärnus ei esinenud, aga kelle muusikaline tegevus on kandleringkondades juba ammu tuntud. Lugu, mis kõlas, oli Iivnitjuu Inilomantsi, pärines 78.-st aastast ja esitas seda Hannu Sürje lahti. Täna algas Põlvamaal kaheksas eesti rahvamuusikatöötluste festival Põlva Folk Fest. Ja kes väga soovib, siis jõuab veel kuulama minna ka ansamblit untsakad, kes need pisut aega tagasi oma esinemisega alustasid. Aga põhiline festivali programm jääb siis homsesse päeva ja algab see hommikul kell 10. Õpitubadega saab minna ja osa võtta jututoast, laulutoast, puutöötoast, kirjandustoast, sellisest sepikoja toast, linatoast, tantsutoast ja taimevaibatoast, nii et et väga palju erinevaid võimalusi ja igaüks kindlasti huvi korral leiab endale sealt midagi. Toimuvad kontserdid ja igal pooltunnil on meistrite õues tantsimine, kus on siis kohal dance eest vedamas 12 liikmeline Tartu tantsuklubi esindus. Ja kell kuus algab kaheksas eesti rahvamuusikatöötluste festivali võistluskontsert hobusetallis. Nii et siis saate minna ja kuulata, mis vahepeal jälle erinevate ansamblite Mõtetes sündinud on ja ja mida nad siis teieni toovad? Õhtul kell 11 võib minna ja kuulata Tiid, Kikast ja vööpidu on homme ansambliga Svjaatavad trahv. 22. aprillil toimub festivali lõpetamine. Ja see on väga huvitav kindlasti, sest festivali lõpetamine toimub hommikul kuus 30 rabas. Ja kellel huvi täpsemat infot saada selle Põlva folkfesti kohta, siis minge ja külastage aadressi folk, sest et Põlvamaapunkt. Nüüd siia, selle jutu lõppu laseme laulda ansamblil untsakad, kes hetkel põlves ka laulma peaksid. Aafrikas. Ei ma. Hooli. Oopingus seal Väi. Tere. Veelkord lennil. Nii vaikselt. Ja. Veel kord mulle nii vaid ta. Mul. Jüripäeva eel kõnelen taas meistest ehk teemal mehed on asunud oma meestekultuuri eest seisma. Meistri võimu ja väge on pärssinud võõrad võimud, mille tõttu mehed on olnud sunnitud loobuma paljudest mehelikes tegevustest või tunnustest nagu jahil käimine, mõõga kandmine, oma maa valitsemine. Neis asjus on jäänud vaid muundunud mälestused. Meestele paljudki muundunust aga ei kõlba, kas kõik või mitte midagi? No tänaseks oma maa valitsemine on vähemalt Meister oma käes jahil käimisega ka pigem pingutatakse üle kui vastupidi, aga siiski peab ka ütlema, et jahimehi on päris palju, selliseid, kes ka hoolt kannavad loomade eest, et oleks kus jahil käia. Aga silmas pidasin jahil käimise juureks just seda oma lõbuks ajaviiteks jahilkäimist suurte rahade eest välismaalt ja mujalt. Aga tõepoolest, kas kõik või mitte midagi? Imre Annuse väitel võis Eesti tänapäevastel tantsupidudel esitatav meeste kepitants olla suure tõenäosusega šoti mõõga tantsu sugulane. Nähtavasti on ka meil varem keppide asemel haljad mõõgad murule risti asetatud ja mehed nende vahel hoogsalt tantsu vihtunud. Kas teeme siis aga väita, et just kepi või mõõgatantsu näol on meie avalik mõõgakultuur mingil dekrateerunud kujul siiski säilinud? Imre Annus ütleb, et mõõkade ärakeelamine süvendas eesti kultuuri tromintslikust. Ägedat meeste tantsu oleme näinud teiste rahvaste meiste esituses, sealhulgas Armeenia ja Gruusia mehed. Sestap kuulamegi nüüd grusiinide ansambli pilisi esituses. Üht tolle kandi lugu. Meestekultuur ja naistekultuur loomulikult ei saa siin piiri tõmmata ja vägagi palju on ühist, sest elame ühes kogukonnas, aga vahel on nii, et meestele mõni asi, mis on nii-öelda maha jäänud või ajast maha jäänud, on naised omaks võtnud Kasi laulud, vanad regivärsis rahvalaulud, just eelkõige kurvad, kaunid, aga ka Uivased sõjalaulud. Paljudki on läinud just naisterepertuaari ja tänu sellele ka säilinud aastasadadeks. Üks eriliselt vahva tantsuõpetaja Maie Orav aga andis eesti meestele ägeda tantsu võimaluse meeste tantsupeo sildi all. Ja mehed võtsid sellest võimalusest kinni ja tantsupidu. Möödunud suvel oli mehine ja nagu kuulsin, meie oraval on järge oodata ka mõne aasta pärast või aasta pärast. Maavalla kojamehed seisavad aga õiguse eest taas mõõka kanda või vähemalt seda kasutada näiteks rahvusliku pulmatähtsa vahendina. Mehed on asunud loodusi hiiepuude ning hiiekohtade kaitse etteotsa. Seto kuningriigi kuninga Peko asemikud mehed on omakandi väärikamad eestvedajad. Noored mehed on üles leidnud ka oma esivanemate laulud ja pillilood mida esitatakse nii koduses ringis kui Viljandi pärimusmuusika festivalil Eesti rahvamuusikatöötluste festivalil Põlvamaal ja mujalgi. Mitmed noored mehed on endale Eestimaa metsade ja põldude vahele muretsenud kodud ja oma noored peredki sinna viinud. Koos elama asumisega oma kultuurijuurtele lähemale avanes selle mõju ja vägevus ka kergemini. Ja see on suureks abiks ja toeks vana taluhingus. Metsad, igapäevane päikesetõus ja päikeseloojang tähistaevas võivad saada heaks teenäitajaks oma elu väärikal elamisel. See lihtsalt on nii. Munadepüha aegu oli taas õnne käia setomaal Obinitsa nurgas külas mitmetel vahvatel inimestel, aga ka Rikka, Ivani talus, Ainil ja Sigrel, kes oma kahe lapsega seal elavad. Kes on küll mujalt Eestist sinna läinud ja oma kodu sinna loonud. Son vana setu. Talutare, mis on varem vist üles ehitatud. Ja elukeskkond on kadestamisväärne ja nemad pole ainus noor pere kes seda kanti oma eluks on eelistanud. Minnes tagasi jüripäeva juurde, siis jüripäeva tähistamine Viljandi kultuuriakadeemia noorte eestvõtmisel on hädavajalik eelkõige seetõttu, et avardada meeste kultuuriruumi. Noored mehed võtsid eestvedaja ehk peremehe rolli ka loomulikult omaks ning saavad sel tähtpäeval ajada avalikult oma tähtsaid meeste asju. Vastukaaluks ehk liig naiselikule kultuuriruumile. Viimaste aastate Jüri päevad on toimunud tähelepanuväärselt kõneka Leole Lembitu luha vere linnuses. Omapärase kogu maailmast eraldatud tunde loob keset paksu peamiselt Kuusemetsa kõrguv linnus. See aitab asjadele rahulikumalt mõelda ning vähem tähtsad igapäeva pisiasjad kõrvale heita. Väljakujunenud tegevused on tule tegemine, esiisade meenutamine, meeste jutud, laulud ja osavusmängud eepos, Kalevipoja lugemine, puu istutamine, ühine söömine ja kõige usutavam ning huvitavam on, kui inimesed ise kõnelevad, mida nad arvavad, kas või sellest samast jüripäeva pidamisest. Nii ka seekord. Üks jüripäeva peremehi Martin meenutab. Juba teist aastat järjest kujunes jüripäevast mitte tavaline ettevõtmine vaid eriline sündmus. Tekkis mõnus õhkkond ja tegevuste jada. Kui oled pikka talve veetnud hubases olemises, siis terve päeva väljas olla on värskendav justament värskendav, sest säärane kogus värsket õhku teeb vaimu värskeks. Kui me teist korda olime seal vanal linnusemäel, siis vedas ka ilmaga. Alustasime väikese takistusraja läbimisega linnuse taga metsas. Ühel puhkehetkel keset metsa, rääkis Priit Bornhöhe tasujast, teisel hetkel aga tegime läbi elu katsumist ehk täpsusviset. Kui rada läbitud, kogusime kõik inimesed ühte ringi ja mälestasime esiisasid. Kes kaugemast, kes lähemast minevikust. See oli harras hetk. Peale seda oli aeg lustida. Võin julgelt öelda, et sellist olemist on vaja kui inimene paneb ennast tavapärasest erinevasse krituaalsesse olukorda, õpita iseenese erinevaid tahke ja perifeerse tundmusi paremini tunnetama. Aga nüüd siis ühest teisest meenutusest. Üks eripäeval osaleja Lilian meenutab, et tal oli kahju et sel korral Kalevipoega ei loetud. Jutt on siis möödunud aasta jüripäevast. Tal oli vaim juba selleks valmis, sest üle-eelmisel aastal seda tehti. Tähtpäevade ja pühade läbiviimisel ongi nii, et ei ole kogu aeg tarvis midagi uut ja ikka uut ja ikka uut vaid suurem jõud on pideval kordamisel. Ja kui tegu on asjakohase tegevusega, siis ta peabki just seal olema. Liliann meenutabki. Mulle hirmsasti meeldib jüripäeva juures ühisest peekrist joomine ja lugude jutustamine. Selle ühisest peeglist joomisega tekib alati selline metsik ühtsustunne, et meiegi oleme üks. Kas nüüd just sõpruskond või lihtsalt koolikaaslased, aga siiski üks. Ning veel on üks toiming, millest jüripäeva juures ei saa ei üle ega ümber. See on tamme istutamine. Tänapäeva maailmas, kus iga päev tekib meie ümber üha uusi ja uusi klaasist ja metallist kole ehitisi on puude istutamine juba iseenesest väga teretulnud tegevus. Ja teha seda sellises oma Eesti ajalooga seotud paigas on see veelgi õigustatum. Tamme istutamise ajal tabas mind äkki selline igavikuline tunne, et see, mille me siin praegu mulda paneme see jääb siia ka peale meid heal juhul ka peale meie lapsi. Mina ei tea, miks just jüripäev minus alati suure eestimaa patrioodi äratab. Äkki on tegemist just nende kohtadega, milles seda päeva oleme pidanud. Aga tunne iseenesest on vägev. Nii kirjeldas möödunud aasta jüripäeval üha vere linnuses Lilian. Jüripäeva eriliseks muutmine on igaühe enda teha. Tule tegemisega tuleb olla ettevaatlik, aga kõiges muus las lennata, loovus ja uudishimu. Head jüripäeva. Soovin ansambli verre esituses oleva looga kivi kasuks. Pärimuster aitäh, Ene Lukka jäigi kännile. Nüüd aga kuulame noort lootustandvat akordionimängijat. Kulno Malva ja tema esikplaadilt hakkab kõlama lugu igatseja laul, mis on Kulno Malva enda lugu. Mida te just kuulsite, oli igatseja laul ja esitas seda meile akordionist Kulno Malva. Ja ma usun, et Kullam halvast saame me kõik peagi rohkem kuulda. 20.-st kuni 28. aprillini, see on siis alates tänasest on taas alguse saanud Eestis suur festival Jazzkaar. Ja Prantsusmaalt on meile siia festivalile jõudnud väga suurepärased artistid. Ja Shan François ees oma trioga, kus siis lisaks akordionil saab kuulda saksofoni virtuoosi Shan, Charles Richardi ja kontrabassimängijat Pascal Börnit. Ja kavas on ansambli liikmed originaallooming, mis tugineb džässi, põhiväärtustele ja traditsioonidele kuhu lisaks on teadlikult siis kus lisaks on teadlikult kasutatud prantsuse, Balkani ja Vahemeremaade rahvamuusika intonatsioone mis sellele muusikute meisterlikkuse mängule veel omakorda uusi värve ja ootamatuid külalisi ning rütmilisi lahendusi lisab. Ja kellel on huvi minna kuulama Shan François poeesi triot, siis nemad annavad Eestis kaks kontserti. Ja Tallinnas esinevad nad 23. aprillil kell kuus Eesti Draamateatris. Ja Saaremaarahvas saab siis neid kuulata 24. aprillil kell kaheksa Chaskelmaris Kuressaares. Ja nüüd lasemegi neil mängida Jean-François, Baiesmadriaga ja lugu, mis kõlama hakkab, kannab pealkirja Ateesija. 27. aprillil toimub Eesti Rahva muuseumi näitusemajas Tartus huvitav kokkusaamine. Nime all haldjalood rehetoas. Lähemalt rääkisime sellest ürituse korraldaja Terje puista jaga. Mis leeki kokkusaamisega tegemist on. Et selle hästi vahva, tegelikult on nüüd üks võimalus tutvustada eesti rahvauskumusi ja rahvapärimusi ja teha sellises vormis, kus osalejad, nii suured, kui lapsed saavad kaasa mängida. Ma vaatasin teil tutvustusest, et tegemist on folkloor mänguga, kus on eelregistreerimine, vajalik. Just sellepärast, et grupi suurus maksimaalne suurus on tõesti mingi 20 inimest kui on juba 30 inimest siia natukene raske seda kõike läbi mängida, et jääks ka nagu kasutegur, et me teeme selle küll läbi, aga kohe unustame siis on meil ka õppi lehed peale seda haldja lugu, kuulamist. Aga kuidas teil seal üldse välja näeb, see üritus, et, et keda te, keda te siin ootate ja ja miks te sellist asja korraldate No vot see on niimoodi, et eesti rahvuslus on tegelikult selline uskumus, et igal inimesel on olemas tegelikult oma oma kaitsja, kes teda hoiab ja kes määrab tema saatus nagu väljaspoolt inimesed, et üks maailm on siis see, mida me iga päev näeme ja kus me oleme ja teine on see nähtamatu maailm. Ja vot sellest nähtamatust maailmas me räägimegi ja püüame siis teha niimoodi, et kõik seda mõistaksid, et kui rahvas on meil kõnelenud sihukestest kaitsjatest ja hoidjatest, varjajatesti, aitajatest, peremeestest isandate ja emandate, siis need kõik nagu tähendavad nimetust haldjas, siis konkreetselt sõna-, mida Oskar Loorits on välja toonud, et tegelikult kaitsevaimu nimetatakse eesti rahvakeeles jumalaks haldjaks. Ja nendest hoidjatest pidajatest me räägimegi räägime. Mida peaks tähele panema, kui kohata metsas haldjat, mis võib juhtuda, kuidas on nüüd tegemist heade või halbade asjadega, mida inimene ise põhjustab ja samamoodi ka natukene sellest tonditeemast, sest noh, jääbki küsimus, et kust maalt haldjas siis läheb pahaks üle ja kust maalida Heon. Ja kes teil seal need rääkijad on eestkõnelejad? Eestkõnelejad ongi Marietta Aardam ja siis mina ise ka haldja folkloor on nagu tuleb läbi meie ja siis samaaegselt süsteeme läbi teatud toiminguid, et maa-aluste käest palume, on tervist ja vabaneme kurjast vaevajaski haigusest läbi kõvera puu poeve. Ja, ja loomulikult siis jutuline rahvapärimuslikke pool. Et ma ei tea, kuidas te ise olete, kas te metsas ikka käite näiteks? Ja mina ikka käin. Käitleja, aga kui metsas käib tükkas, tuleb teinekord selline tunne, et tahaks midagi rüüstata või lõhkuda või ei tule ju. Heidule. See on seesama, et aga on inimesi, kes tegelikult ka tänapäeval viskavad oma rämpsu metsa ja lähevad, murravad oks ja, ja siit hakkabki sellesamale haldja folkloor pihta, tegelikult, et et need, kes on nagu paha peal väljas, teevad ka seal rumalat nalja, et need teod väga siis kohe järgi jälgima, eriti kui pühapäeval nüüd raiuda puid ja et siis on vajalik, et silmad oleksid eilse taga inimestel. Sest see haldjas paneb ju kõike tähele ja ta võib ennast näidata hundiga ruumi ussi kombel ja ja hirmutada. Ja just need inimesed, kes ringlevad. Jah, ja ega ta ainult metsas ei ole. Ta leiab sind igalt poolt, kõlas. Just nimelt ja metsaga on ka niimoodi, et igas metsas on ikka oma taldjadeniot, on kasemetsahaldjad, ei lähe sinna lepametsaga Tammem, eks ka segametsahaldjad ei vaheta kohti niimoodi suvaliselt. Samamoodi on ju hiiepuuded. Et kui me siin räägime eesti rahvapärimustes, siis kuidas need palvetamise kohadki tekkisid, et siia puud, ise läksin ja otsisin need kohad ja siis seal hakkasid inimesed käima, et sellised vahvad rahvapärimusega olemas. Aga kui teil nüüd see üritus on eelregistreerimisega, et et kas kohale võivad ikkagi tulla ju ka need inimesed, kes ei registreeri, et registreerimine on mõeldud ainult konkreetselt selles mängus osalemiseks. Aga vaatajaid ootate? Publikuks ka teisi veel. No tegelikult on ta selline, ütleme, folkloor seal poole õppe läbi sellise aktiivse mängu ja meil publikut on olnud küll, kui me räägime siinjuures just mingitest ajakirjanikest või sellistest asjast huvitatud publikust, onju, aga lihtsalt selliseid, ütleme teatri vaatajaid, et seniseid ei ootagi, ootame ikkagi need, kes kaasa mängivad. Jah, tekkinud mingi selline omaette kluppi, teatud pered käivadki vanaema lapsega ja ema lapsega, kes kogu aeg käivad, nii et selline Aga kui teil siin ainult 20 kuni 30 inimest mahub, et siis siis väga paljudel tegelikult võimalust selles protsessis osalemiseks ju polegi. Et kehtib see reegel, et kes ees, see mees, et kes kiiremini nimekirja saab ja siis tema saab tulla. Just, ja tegelikult me teeme seda mängu viis korda niimoodi, et viiel päeval on ja täpselt sedasama mängime läbigunud täiskasvanud inimestega, kui meil järgmisel nädala folkloor, aktiivõppepäev, mis siis neljapäeval päev läbi, et noh, seda publikut ikka saab. Aga 27. ootate just lapsi? 27. meil tulevadki lapsed, et on juba registreeritud juba kinni, aga saavad siis lisanduda need, kes tõesti tulevad väiksema grupiga. Mitte nüüd, ütleme seal 20 grupiline seltskond ei saa lisanduda. Ma nüüd igaks juhuks küsin üle, et oleks täpne ja korrektne, et 27.-ks aprilliks siis väikse grupiga on võimalik veel liituda teiega. Just see väike grupp, see tähendab siis kuskil kuni viis inimest. Teha aga järgnevad päevad. Mida võiks nüüd siit läbi raadio inimestele teada anda? Siis võiks kindlasti ikkagi kohe otse helistada ja küsida järgi. Ja helistada siis Eesti Rahva Muuseumi näitusemajja. Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja veel parem on kui nendele tegijatele endile et võib anda ka mobiiltelefoninumbri. Et võin öelda näiteks praegu siit teie mobiilinumbreid inimestele jah, jah, ja number on siis 56, neli, üheksa, kaks, kuus, viis, null ja sellel numbril helistades saate täpsemat infot sellise huvitava kokkusaamise kohta nagu haldjalood rehetoas. Kes selle idee autor on? Kunagi aastal 2000 tegin ma Eesti Rahva Muuseumis näituse armastuse haid, otse haldjalood tuligi koos selle näitusega ja ja nii, et noh paraku on nii, et eks ma vist ise oleme. Kui pikk traditsioon sellel üritusel on? Ongi aastast 2000, siis esimest korda olid haldjalood meil näitusemajas näituse juures armastuse haldjad ja siis ta esines ka täpselt samamoodi, et sai registreerida ette ja nii palju, kui siis neid tellimusi oli näitusejuhte, nii palju neid haldjalugusid ka oli, aga noh, võib öelda, et muutmine on märksa suurem kui inimesed, kes seda teha jõuavad, suudaksid pakkuda. Nii et huvi on läbi selle seitsme aasta olnud piisavalt. Huvi on olnud võib-olla ka sellepärast eriti suured, vahepeal muutusid haldjalood, nõialugudeks, tuli natukene rohkem sellist, ütleme Leesto seltskonda just rohkem pakkusse poistele, et selline müstika ja, ja selline nõidumise maailm, et neile meeldis hirmsasti tüdrukud olid natukene kartlikumad, aga sellel aastal me otsustasime taas teha andja lugusid, et tegelikult see natukene varieerub ja noh, eks see teema ole ka selline, kus maal see piir nüüd läheb, et sellest püüame ka natukene rääkida. Ja kas need kokkusaamised on plaanis mingil moel jäädvustada ja talletada ka, või olete seda juba teinud, läbi aastate? Jah, tegelikult on niimoodi, et kõik need, kes osalevad, saavad ka vastata väikesele küsitlusele. Esiteks, ja teiseks need kasvõi selle näituse raames oli meil ka niimoodi, et igaüks sai kirjutada oma haldjalugusid ja kuidas siis tänapäeval need haldjad nende majades elavad, kuidas kodudes elavad kõige noorem kirjutaja oli meil tol korral viieaastane, et hästi vahva lugu, kuidas temal on kodus korralik haldjas, kes kõik asjad ilusti korda teeb ja nii kui asi kuhugi laokile juhtub, et siis on asi jälle palakse ilusti kohatu, ükskord oli nii, et korralik Haylg dias ei, ei saanud koristada, sellepärast sel momendil, kui temaks koristama sattus elamist pilla-palla haldjas, kes pööras kõik segamini. Ja siis väike, korralik hall, kes muudkui pani Asedele ilusti korda pilla-palla pööras segamini ja lisaks sellele kutsus pilla-palla appi 14 väikest haldjat ja kõik hakkasid segamini pööramsesse korralik hallis oli täiesti meeleheitel ja sellist lugu, kirjutab meile viieaastane loksonjoya ja lõpuks siis asi lõppes sellega, et pilla-palla või see väike korralik hallis mõtleks välja, võlub ennast suureks, saab pilla-palla jagu, niimoodi oligi. Sai. Positiivne lõpp. Sellised vahvad lood, aga see on muidugi noh, selline ütleme väljamõeldud lugu mis lõppes tegelikult sellega, et ema tuli koju ja võttis selle pisikese korraliku haldja sülle ja siis väike haldjas küsis ema käest, et kas sina oled minu ema ja suurhaldjast vastas naeratades ja mina olen sinu ema. Nii et noh, selline vahva lapse loominguline panus Hann folkloori. Väga tore, igal juhul suur aitäh kõnelemust ja ja soovin teile jõudu ja jaksu selle asja eestvedamisel, kellel tekkis huvi, võtke tartu rahvaga majandust, pange oma nimi juba varakult kirja ja 27. aprillil on ka veel võimalik väikesel seltskonnal seda Eesti Rahva muuseumi näitusemajas. Sellise kokkusaamise ja folkloor, see mänguga ime all haldjalood rehetoas ja järgnevalt kes ei, kes ei mahu, siis sellel korral siis on võimalik helistada numbril viis kuus neli üheksa kaks kuus viis null ja küsida täpsemat infot tulevaste kokkusaamiste kohta. Nüüd aga kuulame, Anu Tauli ja lugu, öine teekond. Viiva lõputule. Ka viima. Meie tänane saade lõpule jõudma. Soovin teile omalt poolt ilusat õhtut ja külastage kindlasti huvitavaid üritusi, häid kontserte. Ja meie tänast saadet jäävad lõpetama. Kas rahvamuusikut Juhan suits, Janne Tamm ja mängivad nad siis hiiurootsi, kannelt, parmupilli ja ja toovad meieni kaks lugu üksteise otsa põimitud pärlini ja kuna polka ja ühtlasi saadaks nende kahe looga neile mõlemile palju tervist ja samuti õnnesoovid Jannele, kellel on pühapäeval, 22. aprillil sünnipäev. Kõike kaunist teile.