Ja nüüd on meil telefoniühendus Iraaniga. Tere päevast, Hannes Hanso. Tere, tere, Sid kurjuse telje riigist. No kas seda kurjust ja seda halba, mida kõik Euroopa riigid ja eriti Ameerika Ühendriigid räägivad Iraani suhtes, on, on näha, et et missugune Iraan seestpoolt vaadatuna on? Ei ole näha, sellepärast seda naljaga veeretades ütlesingi vastupidi, nii et minu meelest ühesõnaga terve see meie reisikogemus eriti nende viimase kolme riigi osas, kus me käinud oleme, nii Pakistan, Afganistan kõige nüüd Iraan. Et need omal nahal tuntud ja üle üle elatud või kogetud asjad on nagu niivõrd niivõrd radikaalsed, erinevad sellest, mis kuvand meile nendest riikidest loodud on. Mida ma pean Iraani kohta muidugi ütleme, see on peaaegu et šokeeriv, kui tsiviliseeritud, läänelik riik Iraanis ringi just pealinnas Teheranis näiteks vaata niivõrd kaasaegsed trendikad, riided, korralikud, täna maja. Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma tulen Teherani ja eks ma võrdlen muidugi nüüd nüüd seda linna ja seda riiki nende riikidega, kust me tulnud oleme. Et ma tunnen ennast peaaegu kodus olemas. No tegelikult ju kunagine šahh Rezabeffhlevi viis Iraani väga lääneliku arengu tasemele ja vahepeal taheti sõda islamirevolutsiooniga muuta, siis on toimunud jälle niisugused arengud, toosused, arengud hiljuti muuseas lugesin, et Teherani politsei peaks selguma, et kas ikka naised käivad õigetes riietes, aga praegusel hetkel nagu seda suurt islamipolitsei või islamiusu järgi, sest pole seal märgata, Teheranis vähemalt. See on küll õige, et revolutsioon, mis toimus 79. aastal, siis see pani sellele nagu väga-väga lääne suvenele lääne sõbralikkusele punktise kauni radikaalse punkti iraanlased ei olnud isegi vaja viisat Euroopas reisida enne 70 üheksandat aastat. Me räägime siin tänavatel ja kohvikutes paljude inimestega, kes on läänes õppinud just ennem. Ennem siis seda islamirevolutsiooni aega siin olid tuhandete kriisi küll Ameerikast, küll teistest euroga Euroopa ja Euroopa riikidest, küll õpetajaid, küll professoreid, küll nõuandjaid, küll vabrikute üle, sealijad, insenere ja nii edasi ja nii edasi. Sellest on ka praegu märki järgi, näiteks vanade tohutult suured Ameerika autod sõidavad siin tänaseni ringi, et see riik on olnud läänelik šahhi isegi keelasele, naistel burkaaegsest peakatte kandmise. Tema eeskujuks oli siiski maal Atatürk. Eksis türgi kunagine juht, kes ka täpselt samamoodi proovis riiki euroopalikuks ja, ja läänelikuks teha ja nii-öelda religiooni elu nagu riigi ametlikust elust välja lükata, aga islamirevolutsioon oli täpselt vastureaktsioonis sellele sellele kõigele. Aga mis puudutab Iraani, siis mul on selline tunne veel, siin on elanikke, on siin 70 miljonit inimest või pisut rohkem ja nendest üle pooled on alla kolmekümneaastased. Ja minu meelest mulle tundub, et see, see riik siin ei ole nii lihtne, kui me kui me arvame siin neid erinevaid poliitilisi voole ja kihvt niivõrd palju ja millal ta tuleb kohe, ütleme, on see, et meil on loodud kuvand nagu Iraagist mingisugusest täpselt kurjuse telje riigis, siis tegelikult on seal regiooni ütleme seda, seda regiooni arvesse võttes ja selle omapärasid arvestades ääretult demokraatlik riik, siin poliitilised parteid, väga aktiivne poliitiline tegevus, siin käivad parlamendivalimised, siin on presidendivalimised ja nii edasi ja nii edasi. Nii et siin on tohutult suur välismaal elavate iraanlaste kogukond, kelle mõju sellele riigile samuti suur, nii et nii et see on väga huvitav, kompleksne kompleksne riik muidugi nädala ajaga siin selge tervet pilti sellest protsessist ja sellest elusin ette, ei saa aga tagasi alguse juurde. Ühesõnaga välismaalaste ja lääneliku, see vastuolu on need väga avatud. Nii et see te käite hoopis teistmoodi riides ja sõidate võib-olla jalgratastega seal ringi, see nende jaoks ei ole probleem ja, ja selle peale halvasti vaadata. Ei, absoluutselt mitte, mis mind hämmastab, on see, et meil on alati selline pilk nendest mosleminaistest, eriti Iraani naistest. Et mida nad tohivad ja ei tohi teha. Regioonis, kus me käinud oleme, alates Nepaalist, Bangladeshist, Indiast, Pakistanist, afgaanist, mitte kusagil ei ole naised tänaval meiega rääkima tulnud, alati on teinud seda mehed. Iraani seest on täiesti tavaline kasvõi üksi tänaval kõndiv tütarlaps, tuleb, teeb, et näete, kus te rattaga tulete ja nii edasi ja nii edasi. Need on ikka see roll. Ta on teistsugune. Muidugi jalgrattaga sõitmine erutab inimesi ääretult, isegi Teheranis, kus elab tõesti mingi 15 miljonit inimest. Inimesed lasevad auto akna alla, ristmikul hakkavad pärima. Ja tihti on meil teejuhid, me ei saagi peaaegu kuskile kuskile sõita, kus meil ei oleks keegi, kes ei tuleks, kes mootorrattaga nende näide näitama, kuhu minna. Eile näiteks keegi politseinik, kes oli parasjagu töö juurest, kellel oli vaba päev, sõitis meiega mingi 12 kilomeetrit jalgrattaga läbi linna, et näidata, kus bussijaamas. Nii et sõbralikkust on küll ja see pilt, mis on vahest meil võib olla tekkinud, et Iraan on väga läänevastane riik vähemalt kohal olles teile kui siit lääne poolt tulnud inimestele ei vasta tõele. Kindlasti ei vasta, aga ma räägin tavainimese tasemest, loomulikult on siin poliitiline eliit eriti religioosne eliit, kelle suhtes kindlasti seda öelda ja nad oleksid läänesõbralikud, vastupidi me teame kõik, et seda riiki siin süüdistatakse terrori toetamises ja sellises siia projekti või siia siia maailmavaate, religioosse vaate läbisurumisel katsete üle terve maailma ja me teame nende sekkumist küll Süürias, küll Liibanonis, küll küll Iraagis ja võib-olla ka teistes riikides, et loomulikult need elemendid on siin täiesti olemas, aga igapäevaelus neid siin päris selgelt teine. Ja loomulikult ei näe, kus kohas võiks olla see aatomiasi seal Iraanis. Ma arvan, selle aatomiasjaga on jälle omakorda keeruline lugu, et iraaklased tegid kunagi selle vea ja Iisraeli Iisrael kasutab selle väga väga selgelt ära, et nad tegid oma aatomiprojekti ühe ühe koha peal, ühesõnaga Iisrael läks ja pommide selle 80.-te alguses lihtsalt lasi õhku. Aga siin riigis on kogu see tuumaprojekti jagatud. Kui mitte kümnete, siis vähemalt 10 erineva suure objekti vahel ja osad neist on dubleeritud, osad neist on nii sügavale maa alla ehitatud, et, et siin ei pruugi isegi võib-olla tänaval olles midagi Ja tuuma tuumaprojekte ühesõnaga käib, et seda ei pruugi siin absoluutselt näha, aga ma olen täiesti veendunud, et iraanlaste jaoks kui teha referendum, kas neil on õigus uraani rikastada, oma nii-öelda tuumaprojekti teha, siis ütle, et 100 protsenti, aga ma arvan, et see oleks nagu massiivne massiivne enamus, kes seda toetab. Rahvusliku uhkuse küsimus Iraani jaoks on. Teised riigid, võivad miks meie ei või. India sai hiljuti tuumarelva, Pakistan sai tuumarelva Põhja-Korea tuumarelva Iraani põhivaenlasel juudiriigil, siis on on oma tuumarelv, et väga raske on leida tegelikult argumendis on selline kavatsuste tõlgendamise asi, et kas neile, kas nad tohivad seda või ei tohi või, või mitte ja see nende jaoks rahvusliku uhkuse küsimus muidugi. Mida ütleb siinne valitsus, president Ahmadinejad. Et nad ei kavatse, tuumarelvatehase on puhtalt rahumeelne ja Nõukogude Liit ja kusjuures Ameerika ühendriigid on toetanud seda siis veel šahhi ajal. Ameerika ühendriigid ise alustasid selle tuumaprojekti toetamist ja Iraani tuumaprogrammi toetamist. Hiljuti, kui te olete uudiseid jälginud, siis olid siin suured kütuseprobleemid, ühesõnaga kütust, gaasi, naftat, eksportiv riik, tegelikult kusena limiidi Need piirangud pandud peale bensiini ja diisliostmisele, sest et seda ei jätku. Neil on suured ekspordikohustused välismaailma ees ja nad peavad ise sisse ostma. Kallima hinna eest tehti siis autokütust, kui nad ise suudavad. Nad ei suuda ise piisavalt toota. 40 protsenti nad suudavad toota. Ehk siis valitsuse poolt ongi praegu selles, et meil on vaja tuumaenergiat lihtsalt selleks, et tavalise riigina eksisteerida. Selge, kust läheb nüüd teie tee edasi. Otsustasime, et me ei lähe siiski läbi Türgi ja Gruusia mõjuvaid, läheme läbi Armeenia ja Gruusia. Sõidame homme siit Armeenia piirile ja siis loodame, et me saame oma reisi lõppu väärikalt tähistada. Jerevanis ehk siis Armeenia pealinnas, me oleme praegu piirist umbes 150 kilomeetri kaugusel, nii et see on selline mõne tunni küsimus, et me võiksime, võiksime ka täna minna, aga ma arvan, kuna meil on viisa veel üks päev kehtiv, siis Iraanist tasub kindlasti olla. Ja see on muidugi selline rikuga tahaks hirmsasti tagasi tulla. Aitäh Hannes.